skeptik.ee

Briti laimuseadus (libel law) on viimastel aastatel kõva surve all, sest seda seadust kasutatakse muu hulgas ka teadus- ja tervisealaste vaidluste mahasurumisel. Ühed agarad kaebajad on olnud libateraapiate pakkujad, näiteks kaebasid Briti kiropraktikud Simon Singhi kohtusse selle eest, et ta nimetas kiropraktikute võtteid laste koolikute ravil ‘bogus‘, kuna sellise ravi efektiivsuse kohta pole mingit teaduslikku kinnitust. Meie hea tuttav Ben Goldacre ning tema ajakirjanduslik tööandja The Guardian olid pikka aega ühe surmakutsarist vitamiiniärika surve alla, kellest on pikemalt juttu Ben Goldacre raamatus Pahateadus.

Üks asi on Briti ajakirjanduses ilmuvad lood, mille üle lugudes kajastatud inimesed kaebavad, teine veidrus Briti laimuseadusega on see, et kui nt Austraalia ajalehes ilmub lugu selle kohta, et Kamerunis tegeleb Bulgaaria homöopaat ebaeetiliste inimkatsetega, siis võib see homöopaat Austraalia lehe Briti kohtusse kaevata, kuna see leht on üle interneti Suurbritannias loetav. Laimuturism. See asjaolu on löögi alla seadnud uuriva ajakirjanduse, kuna organiseeritud kuritegevusega seotud inimesed kasutavad seda skeemi aina agaramalt uurivate ajakirjanike vaigistamiseks ning isegi kui kostja õigeks mõistetakse, siis on ta lihtsalt pankrotis, kuna välja määratud kulud ei kata iial tehtud kulutusi. Nii on lihtsam hagejaga kokku leppida, esitada vabandused ja oma sõnadest taganeda ka siis, kui sul tuline õigus on.

Nüüd siis käimas rahvusvaheline kampaania seaduse muutmiseks, sest küsimus on rahvusvaheline, puudutab muu hulgas teadlasi, blogijaid, uurivaid ajakirjanikke. Arutatakse enesetsensuuri teemadel. Kampaaniat veab mittetulunduslik organisatsioon Sense About Science ja selle looga kutsun kõiki üles oma toetusallkirjaga toetama Briti laimuseaduse muutmist.

Toetust saab avaldada siin:
England’s libel laws are unjust, against the public interest and internationally criticised — there is urgent neet for reform
Kui keegi soovib sealse teksti eesti keelde ümber panna, siis võtan selle tänuga vastu.

Loe veel:

• Homöopaadid on haledad nannipunnid
• Kiropraktikud on haledad nannipunnid
• Simon Singh: Ettevaatust — seljalõks!
• abort.ee ähvardab skeptik.ee-d kohtuga

Meie meedia on umbluu asjus lõputu varasalv, kuid õnneks leiab ka meediakriitilisi lugusid ja ka asjalikku teavet. Allpool mõned nopped veebruari leidudest, kuhu headelt lugejatelt lisa ootan.

Teen ka ettepaneku, et valiks millalgi kuu ‘hea loo’ ning ‘halva loo’ või ‘umbluu-killu”. See valitakse kommenteerimise käigus ja kuulutatakse välja uue kuu meedianopetes. Jaanuari ‘heaks looks’ nomineerin Jüri Saar: Meedia toetagu teaduslikku maailmapilti, halvaks looks Dr. Suurküla: gripivaktsiinid on kasutud või siis Huvitaja saade vee-posijatega (saadet ERR arhiivist enam ilmselt ei leia).

Nüüd aga veebruari leidude juurde.

Loe edasi »

Triin andis kirja teel teada, et Eestisse on jõudnud uus toidutalumatuse test FoodDetective©, mille müügikuulutus teatab, et on “maailma esimene toidutalumatuse test”. Levini testist eristab toidu-detektiivi see, et seda saad sa ise kodus teha ja ei pea kellegi juurde kallile konsultatsioonile minema. Kõigest 1190 krooni ja saad 56 toiduaine kohta teada, kas need sulle sobivad või mitte.

Adik Levini Role programmist on skeptik.ee küljel korduvalt juttu olnud. Kas uus test on millegipoolest parem? Vaatame järele.

Loe edasi »

Põhja-Ameerikas, Alaska ja Kanada kandis, elavad teatavasti eskimod ehk inuitid, ‘inimese moodi inimesed’. Kliima on sealkandis karm olnud niikaua, kuni keegi mäletab, toitu on alati vähe ja tulematerjal masendavalt kallis.

Üks meetodeid, mida inuitid nende raskuste ületamiseks kasutavad, on aastasadu tagasi välja töötatud tepa protsess. Kalad püütakse kinni ning pead ja sisikonnad eemaldatakse muust, hõlpsamini toiduks tarvitatavast lihast — nii, nagu eurooplasedki teeksid. Seejärel kaevatakse auk, vooderdatakse see samblaga, asetatakse kalapead rohu sisse mähituna samblale ning kaetakse sisikondade ja kotiriidega. Kotiriie kaetakse mullaga. Pärast umbes nädalapikkust fermentatsiooniprotsessi on sisikonnast vallandunud ensüümid ja bakterid muutnud kalaluud pehmeks, andnud lihale iseloomuliku konsistentsi ning delikatess loetakse valminuks. Mõned meistrid eelistavad sambla asemel kasutada puidust kasti või toobrit, maitsealaseid erinevusi on ka sisikonna täpses kasutamises, õigete taimede valimises ning muudes pisiasjades. Sarnastel viisidel saab toiduks valmistada ka teisi muidu raskesti söödavaid jahisaagiosi koprasabadest kuni hülgeloibadeni. Menetlus on tõhus, säästlik ja looduslähedane: esiteks ei lähe suuruselt jalgpallini ulatuvad lõhepead raisku, teiseks ei ole roa valmistamiseks tarvis kulutada hinnalisi küttepuid.

20. sajandi teises pooles juhtus midagi üllatavalt: kõigest 22 aastaga (1966–1988) tõusis Alaska inuitide seas järsult (üle kümne korra) botulismimürgistuste arv. Siiamaani on Alaska botulismi sageduse poolest maailma tipus. Miks? Süüdi on plastik.

Loe edasi »

Aegajalt öeldakse meile, et kohevarsti on maailma lõpp käes. Mõned inimesed, eriti mõnede ususektide liikmed elavad reaalselt sellises ootuses, et tõepoolest on maailmalõpp tulemas just nende eluaja jooksul ning igapäevane elu on justkui valmistumine selleks.

Ettekujutusi lõpust on mitmeid — alates täiskatastroofist, kus hukkuvad pea kõik (nt Noa-aegne veeuputus) kuni leebete “vibratsioonivahetusteni” või inimteadvuse tõusmiseni uuele tasemele. Ühiskondlikud mullistused, kus võim maailmas ümber jagatakse veel vahepeale. Need on aga enamuses väga inimlikud ja seetõttu ka piiratud oma maapealsusega, sageli saadab neid ettekujutusi antropotsentriline (inimkeskne) šovinism ja egotsentriline nartsissism, et just praegune ajastu on see kõige erilisem ja just mina olen see kõige erilisem, et see lõppude lõpp just praegu peaks juhtuma. Minumeelest on see vaid märk fantaasiavaegusest ja arusaama puudumisest maailmakõiksuse, päikesesüsteemi, planeetide, eluslooduse evolutsiooni ajaskaala kohta. Geotsentriline (egotsentriline) maailmapilt pole siit ilmast kuhugi kadunud.

Pole põhjust kahelda selles, et inimsugu lõpetab oma sammud siin planeedil, nagu varasemad eluvormid seda korduvalt juba teinud on; planeet Maa kärssab Päikese vananedes kivikõrbeks ja võibolla neelatakse surmaohetes paisuva Päikese poolt üldse alla. Võibolla õnnestub osadel olenditel kolida kaugemale, kus elujärge edasi veeretada, aga Päike energiaallikana lõpetab oma tegevuse ükspäev niikuinii. Kas kellelgi õnnestub teiste tähtede juurde jõuda? Ja kui õnnestubki, siis kustuvad ükspäev needki. Kuid see on alles lõpu algus ja allpool vaatame, mis universumist tervikuna saab.

Loe edasi »

Möödunud aasta 12. augustil püstitas traadita lairibavõrguoperaator iBurst  Lõuna-Aafrikasse Craigavoni maanurgas asuvale kalmistule 25-meetrise raadiomasti. Nagu sellistel puhkudel juba heaks tavaks saanud on, ilmus välja 47 kohalikku elanikku, kes teatasid, et torn põhjustab neis vastikuid terviserikkeid peavaludest ja unehäiretest kuni kuminani kõrvades. Keegi Tracey-Lee Dorny kurtis, et niisuguste hädade pärast peab ta ülepäeviti ema juures ööbima ning tema lemmikloomade nahale on ilmunud lööve. Keegi Dave McGregor pajatas, et tema naine ja üheksa-aastane poeg kannatavad iivelduse ja oksendamise käes. McGregor avaldas veel, et psühhosomaatilised mõjud välistas ta lihtsa katsega — nimelt öelnud ta pojale, et raadiomast töötab ainult ühel päeval nädalas, kuid see ei aidanud. Edasi, nagu sellistel puhkudel juba tavaks on saanud, eitas iBurst, et nende raadiomast terviserikete põhjustamiseks piisaval määral mikrolaineid kiirgab.

Kohalikud kodanikud ja iBursti esindajad said regulaarselt kokku ja arutasid oma erimeelsusi. Järjekordsel niisugusel koosolekul 16. novembril — nagu varemgi — kurtsid kannatajad terviserikete üle ja osundasid, et raadiomastist eemaldumisel need rikked kaovad. iBurst’i tegevjuht Jannie van Zyl kuulas kodanike kaebused ära ja lubas torni kaheks nädalaks välja lülitada. Kodanikud rõõmustasid. Aga sellega lugu ei lõpe, kaugel sellest.

Loe edasi »

Arutlustes ja debattides osaleja või nende jälgija on tuttav mitmete arutlusvigade ning demagoogiliste võtetega, kuidas üritatakse vastast uppi ajada. Paljusid neist on Carl Sagan kajastatud raamatu Deemonitest vaevatud maailm peatükis ‘Mõttetuse tuvastamise tööriistad’, mille üks versioon on lugeda ka skeptik.ee lehel.

Üks tuttavatest arutlusvigadest on selline:

Ad hominem – lad inimesest lähtudes, rünnatakse väitlejat, mitte väidet. Nt: pastor dr Smith on tuntud piiblifundamentalist, seega pole tema vastuväiteid evolutsiooniteooriale mõtet tõsiselt võtta.

Loe edasi »

Suur tänu Delfile, et selline meediakriitiline lugu avaldamist leidis, ja muidugi tänu ka Jüri Saarele, kes vastuvoolu ujudes humanitaar-ajakirjanikele ja parausklikele reaalsust meelde tuletab. “Humanitaar” siin ei ole kuidagimoodi halvustav, vaid kajastamas tõsiasja, et reaalharidusega ajakirjanikke on meil ilmselt vähe või nende hääl ei kostu kuigi hästi välja või on ajakirjaniku haridus liialt ühekülgne ja suurendamas lõhet reaalse maailma ja meediamaailma vahel.

Jüri Saar: Meedia toetagu teaduslikku maailmapilti

Loe edasi »

Väljamaistes ja eestikeelsetes uudistes jooksis veidi aega tagasi läbi uudis, justnagu olla teadlased kindlaks teinud, et mobiiltelefonid ravivad Alzheimeri tõbe ja uued tõhusad raviviisid on ukse ees. PM Elu24 vahendab Reutersit:

Pikaajaline mobiiltelefoni kasutamine võib aidata ära hoida Alzheimeri tõve kahjulikke mõjusid ajule

Selle loo köitvuse üheks lähtekohaks on me “teadmine”, et mobiilid on tervisele ja eriti just ajule kahjulikud. Õhtulehes kirjutati meile, et Alzheimeri tõbi on ka nende seas, mida mobiilid inimestel põhjustavad ning pakub meile tõestuseks inimeste jutustusi mobiiliga seotud halvast enesetundest. Ja nüüd siis korraga lugu, et kuri nõid võib hoopis hea tervendaja olla. Äkki on Valeri Aljasel lausa õigus ja tema leiutis polegi umbluu? Draamat lisab loole veel asjaolu, et ka teadlased ise alustasid uuringut arvamusega, et mälu ja ajutegevus peaksid hoopis kehvemuse poole liikuma. Üllatusid nemadki. Ja nüüd siis selline lugu, et hoopis kasulik. Narratiiv täitsa olemas.

Loe edasi »

Esitan teile väikese kokkuvõte skeptik.ee tegevusest 2009. aastal. Andmeallikateks on skeptik.ee kuupäevaline arhiiv, blogi enda töölaud, Firestats statistikaprogramm, Google Analytics (GA) ja minu ebatäiuslikud muljed-mälestused.

Ilmunud lood
Kokku leidis 2009. aastal ilmavalgust 99 erinevat teemaalgatust, ehk umbes 2 lugu nädalas, mis on umbes kaks korda vähem kui 2008. aastal, mil ilmus 221 lugu. Lugude ilmumise vähenenud mahu peamiseks põhjuseks pean muidugi iseenda jõudlust, mis tiheda ajakava tõttu on olnud suunatud pigem muudele tegevustele (nt töö ja kool).

Loetuimad lood 2009. aastal on
1. Maailmalõpp aastal 2012 (10649)
2. Kuidas Rubiku kuubik kokku keerata (8981)
3. David Mills: Ateistlik universum — lõbus raamat sellest, miks jumalat vaja pole (5534)
4. Selgeltnägijate tuleproov ongi kokkumäng ja lavastus? (3553)
5. Mis on haiguste happeline-aluseline teooria? (3391)
6. Allkirjakogumine partnerlusseaduse toetuseks (3357)
7. Peapiiskop Põder kutsub üles aktiivsele misjonile. Ateistid, teeks ka midagi. (3295)
8. Aura ja bioväli — uus füüsika või mäng sõnadega? (3247)
9. Aigar Säde peksab jälle segast ja teisi lugusid Eesti ajakirjandusest (juuli leiud) (3230)
10. Mis see haiguste happeline-aluseline teooria siis tegelikult on? (3095)

Loe edasi »

Sõnad, sõnad… Neist aru saame erinevalt ja seepärast võib maailmgi hoopis teistmoodi välja paista. Palju auru läheb selle peale, mida tegelikult ühe või teise sõna all mõistame ja mõtleme. No arutame siin siis nõiduse, maagia, müstilise ja üleloomulikkuse üle.

Kas on sedasi nagu skeptikuskeptik teatab:

Sõna “maagia” levinud tähendus pole ju ometi mingiks tõestuseks mistahes jõudude müstilisele üleloomulikkusele, kuid et sellist sõna sellises tähenduses sedavõrd kaua on kasutatud, viitab pigem nähtuste olemasolule, millele pole leitud paremat selgitust ega põhjendust, kui lihtsalt paigutamine “üleloomulike jõudude” sahtlisse – mis omakorda ei kinnita, et need jõud on olemas üle(eba)loomulikena, küll aga on mõnedes ringkkondades seni rahuldava selgituseta jäänud.

Loe edasi »

Lugejate tungival nõudmisel üllitan loo uuesti ja uue pealkirjaga, sest Liisa Pakosta sõnavõtt vaktsineerimise teemal väärib esiletõstmist.

• Pakosta ei lase end uue gripi vastu vaktsineerida
  Postimehe gripi-eri

  Ei, mina ei kasuta seda võimalust. Ma ei kasutanud seda võimalust ka oma kõige väiksema lapsega (1,5-aastane). Leidsime, et kuna keldris on õunu, sööme palju küüslauku, peseme tihti käsi ja väldime väikese lapsega rahvarohkeid kohti, peaks meie haigestumisrisk olema minimaalne.

  Juhulugejale selgituseks, et sarnast retoorikat kasutavad mitmesugused vaktsiinivastased aktivistid, “murelikud lapsevanemad”, kes arvavad, et vaktsiinid on koledad mürgid hirmsa elavhõbeda ja alumiiniumiga, ei kaitse eriti kedagi ja pigem kahjustavad, ei enneta haigusi, pigem hoopis põhjustavad neid, teenivad vaid ravimifirmade kasumihuve; hoopis õigem on “tervislik eluviis” ehk patuvaba ja looduslähedane elu, siis ei hakka haigus õige külge ja kaovad needki hädad, mis valest mõtlemisest, pahast karmast ja kurjast silmast pihta on hakanud. Seda küll, et Liisa Pakosta ei väljendanud end nii äärmuslikult, kuid “keldris on õunu” ei ole nakkushaiguste vastu mittemingisugune tõsiseltvõetav meede ning nuuskivatel ajakirjanikel on kindlasti nüüd põhjust küsida, kuidas Lastevanemate Liidu eestseisuse liige pr Pakosta tänapäeval vaktsineerimisse üldisemalt suhtub, sest 2004. aastal järgis ta küll oma perearsti soovitusi.



• Uuring: G-punkti ei ole olemas!
  Delfi Forte

  teadlased väidavad, et ülitundlike närvilõpmete kimbu olemasolule ei viita miski — see olevat ainult naisteajakirjade ja mõnede seksuaalnõustajate fantaasia vili

Loe edasi »

Kuivõrd Valeri Aljase imevidinate loo juures kaldus jutt kiiresti religioonide, kirikute, ateismi ja muu sellise üle arutamisele, siis tõstan need kommentaarid eraldi siia alla.

Mina arvan, et kirikute, religioonide kritiseerimine käib igati skeptiku tegevuste hulka, kuna tihtipeale esitavad kirikutegelased seisukohavõtte, arusaamu ja tegevusettepanekuid, mis põhinevad nende piiblist või muust pühaks peetud raamatu moraaliõpetuse mingil versioonil, mille justnagu jumal ise ehk ülim autoriteet on paika pannud. Näiteks kristlaste vastuseis geiabieludele tugineb piibli autoriteedile, kuigi seda üritatakse teinekord põhjendada mitmete muude ja piibliga mitteseotud asjaoludega. Tänapäeval on muidugi ka neid kristlasi, kes just piibli autoriteedile toetudes näevad põhjust geiabieludele rohelist tuld näidata, aga nad on vähemuses ning isegi Eesti kirikutegelased ei nõustu sellise vabameelsusega, millega Rootsi kolleegid hakkama on saanud.

Loe edasi »

Ajaloost ja kirjandusest on teada, kuidas elukutselised seiklejad inimeste kergeusklikkust, lihtsameelsust, harimatust omakasu huvides ära kasutavad. Inimestele ei saa nende kergeusklikkust üldiselt pahaks panna, kuna usaldus kaasinimeste vahel on oluline tegur ühiskonna püsimise ja toimimise mõttes. Seda asjaolu kasutavad aga ära needsamad seiklejad, et mitte öelda petised, kuna pesuehtsate professionaalsete udupuhujate seas on oletatavasti päris mitu sellistki, kes tõemeeli usuvad sellesse, mida kuulutavad ja müüvad, aga vahet on neil raske teha ning tulemuski on äravahetamiseni sarnane ehk inimene kulutab raha tootele, mis ei toimi.

Loe edasi »

Jõulud on muidu tore aeg — kohtub kaugete sugulastega, keda muul ajal ei näe, saab sõita kodust kaugemale, kuhu muidu ei satu, süüa häid toite, mida muidu ehk ei tee, piparkoogid, kingitused, puhkepäevad… või mis iganes kellelgi traditsiooniks on. Osad käivad ka kirikus, võibolla ainus kord aastas, umbes nagu mõni satub kord aastas Hiiumaal käima või end purju jooma — no lihtsalt on sedasi kujunenud. Mõni käib kirikus muidugi sagedamini ja arvab, et hoopis lihavõtted on see kirikukalendri peamine sündmus.

Loe edasi »

Aeg-ajalt kargab mulle meelde, et käes on talvine aeg ja läheneb pööripäev, peale pööripäeva on Päike paar päeva “pesas” ja siis hakkab päev kukesammu võrra pikenema. Sel ajal on tänapäeval meie kandis kombeks sugulaste-tuttavatega kokku saada, palju süüa ja üksteisele kingitustega rõõmu teha. Selle kohta on mitmeid versioone, mida täpselt tähistada ja kuidas tõlgendada, mõni põhjendus on täitsa loodusteaduslik ja mida meie kauged esivanemadki loodusvaatluste põhjal oskasid tähele panna, teine jälle seotud mõne muinasjutuga, mida mõned inimesed suurde saali kuulama lähevad. Maastikul Päikese loojangu ja tõusu asimuute mõõta ja võrrelda on muidugi võrreldamatult ebamugavam, eriti sellise külma ilmaga. Prr!!

Mida aga kingikotti panna? Jagan skeptik.ee nimel mõned soovitused ja soovin kõigile rõõmurohket jõulukuud!

Parim kink on raamat ja neist alustangi.

Loe edasi »