skeptik.ee

Päikeseloojangu abil loodud hämaras müstilises õhkkonnas ergutavad inimesed energilise guru juhendusel üksteist üles, et üle elada elu ehk meeldejäävaimat katsumust. Tulikuumad hõõguvad söed on jalgrajaks laiali jaotatud. Küllap mõlgub meeles sütel grillimise pilt, kus kanakoib liiga kiirest liiga mustaks kõrbeb ja nüüd kavatsed sa ise end vabatahtlikult või grupivaimu ajel grillima hakata!

Aga sulle kinnitatakse, et kui su vaim on valmis, kui su mõtted on õiges suunas, kui su keskendumus on paigas, kui su meel on avatud, kui sul on vaja end ületada, kui sa soovid avada end uutele kogemustele jne jne, siis kaitseb see meeleseisund sind kõrvetada saamise eest. Piisab vaid enese ettevalmistamisest, oma meelte avamisest, kahtluse kõrvaldamisest, guru nõuannete kuuldavõtmisest, usaldamisest, usust ja kõik laabub – sa kõnnid üle süte, sa ei kõrbe, sa suudad, sa suudad, sa suudad ja sulle avanevad uued horisondid, sa saad teha seda, mida sa seni pole julgenud, sa oled võitja!

No midagi umbes sedasi nad vist räägivad, Peep Vain ja Tony Robbins ja hulk muidki motivatsioonigurusid ning njuueidsist innustunud vaimlejaid. Selge see, et ‘normaalsel’ inimesel ‘normaalsetes’ oludes pole vaja millegi sellisega tegeleda ja ainuüksi mõte, et tulistel sütel peaks millegipärast kõndima, tekitab võõristust, aga millal varem igat masti religioossed või initsiatsiooniga seotud ettevõtmised tervemõistuslikud on olnud.

Sütelkõnd olla päris vana tegevus. Juba 3000 aastat tagasi harrastasid seda puhastusrituaalidena India askeedid. Sütelkõnd on ka Jaapani shinto-buda traditsioonis olemas, samuti puhastusrituaalina. Vaikse ookeani saartel on sütelkõnd populaarne turismiatraktsioon. 70. aastatel noppisid selle üles njuueidsist innustunud sünkretistid-postmodernistid ja viisid kalli raha eest vaimunäljas massidesse, kes esoteeriamaiguste iidsete rituaalide abil kadunud iseennast otsisid.

Nagu kombeks, ajavad gurud asju pigem segasemaks, et ses sogases vees suuremat raha välja meelitada. Sellest ka jutt erilistest vaimuseisunditest, mis sind vigastamatult üle kuumade süte kannavad. Lihtne füüsika neile ei sobi, see ei müü.

Miks inimesed kõrvetada ei saa?
Märksõnadeks soojusjuhtivus ja soojusmahtuvus. Seletava analoogiana pakutakse näidet ahjus küpsevast koogist. Ahjus on nii koogivorm, kook kui ka õhk selle ümber ühesuguse temperatuuriga. Kätt ahju pista me ei pelga, isegi koogi katsumine ei tee miskit hullu, küll aga väldime metallist koogivormi puudutamist.

Puit ja süsi on madala soojusmahtuvusega ning need on ka kehvad soojusjuhid. Tihti on söed kaetud ka tuhaga, mis vähendab soojusjuhtivust veelgi. Küll aga ei tasu ühele kohale seisma jääda, kuna jalatalla all kiirelt jahtunud söed koguvad soojuse taas üles ja võivad kõrvetama hakata. Veel peab olema kindel, et süte sees poleks võõraid asju – nt naelu või muid esemeid, veel on kuulda olnud pahatahtlikest, kes süte sisse suhkrut on visanud. Jalad võiksid suht kuivad olla, kuna niiskus võib hõõguva söetüki talla külge kleepida. Samas võib niiskus olla abiks võimaliku kuumuse ärajuhtimisel – põhimõttel, kuidas me märja sõrmega triikraua kuumust testime.

Ameerika Skeptikute Seltsi juhataja Michael Shermer proovis ka sütelkõndi. Meelega ei võtnud ta osa mitte ühestki eelnenud motivatsiooniseminarist, mingisse vaimujõudu ta ka ei usu, aga üle süte kõndis ta sellegipoolest ning ei saanud kõrvetada ega midagi.

Video on sellest täitsa olemas:

Trackback URI | Comments RSS