Wikipedia väidab, et luterlik Rootsi Kirik oli riigikirik 2000. aastani :s

Postimees:

Ainsana olid eelnõu vastu kristlikud demokraadid.

«Kahjuks ei ole see aprillinali, see on reaalsus,» ütles kristlikust demokraadist parlamendiliige Yvonne Andersson hääletuse järel CNNi teatel.

Erakonna arvates tulnuks sõna «abielu» Rootsi seadustest üldse likvideerida ning asendada see kahe inimese vahelise seadusliku liiduga. Nii oleks seaduslik kooselu eraldatud kristlikust abiellumistseremooniast.

Rootsi homopaare võib maikuust kirikus laulatada
Delfi

Rootsi parlament Riksdag võttis kolmapäeval suure enamusega vastu seaduse, mis lubab homoseksuaalidel oma abielu registreerida, aga ka kirikus laulatada. Seadus jõustub 1. mail.

349 parlamendiliikmest 261 olid seaduse vastuvõtmise poolt, 22 olid selle vastu, 16 erapooletud ja 50 ei osalenud hääletusel, vahendab The Local.

Siiani oli homoseksuaalidel õigus oma partnerlus vaid võimude juures registreerida, seda alates 1995. aastast.

Rootsist, mis on ühena esimestest riikidest andnud samast soost paaridele õiguse lapsi adopteerida, saab ka üks esimesi riike maailmas, mis lubab omasooiharatel oma abielu kirikus laulatada.

Luteri kirik, mis kuni 2000. aastani oli Rootsi riigikirik, on andnud samasooliste liitudele oma õnnistuse alates 2007. aasta jaanuarist. Kolmapäeval teatasid kiriku esindajad, et toetavad seadust.

Kirikuõpetajatele jääb siiski õigus keelduda samasoolistele laulatust läbi viimast, kuid kirikule on seadusega pandud kohustus leida kirikuõpetaja, kes teenistuse läbi viiks.

Viktor küsis:

Oletame, et võetakse tõesti vastu seadus, mis lubab kahe mehe või kahe naise vahel abielulepingut, siis mis suuri eeliseid see annab? Mis on põhjus, miks homod seda õigust nõuavad?

Saladuskatte all võin Sulle tunnistada: tegemist on juristide vandenõuga.

Vaata, Tavalised Inimesed(tm) lähevad kogu aeg paari ja siis jälle lahku. Ja lahutamise käigus maksavad juristidele veeringuid. Aga kui homoseksuaalsed inimesed abiellluda ei saa, ei saa nad ka lahutada — ja juristid ei saa punast krossigi. Selle karjuva ebaõigluse lahendamiseks tulebki kiiremas korras ka geidele lahutamisõigused anda!

Kriku kirjutas:

See, kas “neeger” tohib öelda või ei tohi, ei muuda kellegi suhtumist neegritesse.

Küll aga paneb tõsise dilemma ette inimesed, kes üritavad albiinoneegrite tagakiusamise ja mõrvamise probleemi viisakas seltskonnas arutada.

Minu arvamus on see, et homod ei nõua võrdset kohtlemist mitte riigilt vaid ühiskonnalt. Selle abieluseaduse muutmisega arvavad nad, et pälvivad nii lõpuks ka ühiskonna poolehoiu.

Jah, nendega vesteldes on mulle sama mulje jäänud.

Suhtumisi ei saa aga paraku muuta seaduste abil. See, kas “neeger” tohib öelda või ei tohi, ei muuda kellegi suhtumist neegritesse.

Aga me kipume uuele ringile minema. Sama tsiteeriti näiteks juba selles kommentaaris.

Mõnusalt vana teema aga nagu näha siis ikka kommenteeritakse.

Minu küsimus oleks see, et mis õigused need on, mida homod tänaval tantsides nõuavad?

Oletame, et võetakse tõesti vastu seadus, mis lubab kahe mehe või kahe naise vahel abielulepingut, siis mis suuri eeliseid see annab? Mis on põhjus, miks homod seda õigust nõuavad? Kas põhjus on selles, et abielulepingu sõlmimise järel soovivad nad õigust lapsendamiseks või tahavad õigust ühisele varale ja ühisele tuludeklaratsioonile? Või on kõige südamelähedasem soov see, et nad saaksid ennast tunda täisväärtusliku perekonnana? Väärtuselt kõige suurem ühe armastava geipaari jaoks peaks olema see viimane. Aga kui vaadata, mis see abieluleping sisuliselt on, siis ma küll ei mõista, kuidas tükk paberit ja trükimusta võib perekonnale kindlust juurde anda? Hoopis asisem oleks sellisel juhul kiriklik laulatus aga seda ei jutu ilmselt kunagi. Lastega jälle see lugu, et kui loomulikul teel lapsi pole võimalik saada, siis tuleks mõelda sellele, et äkki ei ole lihtsalt ette nähtud? Oma hellust saab jagada ka teineteisele või lemmikloomadele, miks see kellegi teise laps nii vajalik on?

Mis see siis on, mida homopaarid nii lärmakalt nõuavad? Milles seisneb see hirmus ebavõrdsus, mis praegu homosid rõhub?

Minu arvamus on see, et homod ei nõua võrdset kohtlemist mitte riigilt vaid ühiskonnalt. Selle abieluseaduse muutmisega arvavad nad, et pälvivad nii lõpuks ka ühiskonna poolehoiu. Ma paraku kaldun uskuma, et isegi, kui homodel oleks õigus abielluda ja lapsi soetada, siis ühiskonna poolehoidu siiski ei saavutata. Inimesed jäävad inimesteks. Leidub neutraalseid, leidub poolehoidjaid leidub vastaseid. See on alati nii olnud ja jääb alati nii. Homofoobia ei ole pseudo foobia see on lihtsalt inimlik kartus millegi sellise vastu, mis ei tundu meile loomulik. Selline on inimloomus ja selle vastu ei maksa sõdida.

Minule näiteks meeldib elevandiga magada. Ma armastan teda väga ja paari londivibutusega annab ta märku, et ta ka mind siiralt armastab. Me jagame teineteisega kõike: voodit, toitu, armastust. Kahtlemata pole ma ainukene maailmas, kes sellises olukorras on. Inimesed peavad mind imelikuks ja kui ma Londistega tänaval suudlen siis loobitakse mind prügiga. Raske on olla teistest erinev. Aga ma viin Londiste kuskile kus keegi ei näe ja kallistan teda seal ja me armastame teineteist aina rohkem. Meile ei ole vaja teisi inimesi, kes meist aru saaksid. Tähis on see, et me teineteist armastaksime. Miks on homod meist erinevad?

Ning “läänemaailmas” on ilmne, et kui poliitik avalikkusele valetab, siis ta kaotab oma koha (Clinton!).

Clinton ei kaotanud oma kohta hoolimata valetamisest. Clinton oli kaks tervet ametiaega USA president. Sama käib Bushi kohta.

Aga ühesõnaga, kui riigikogu arutaks seaduseelnõud, mis sulle ei meeldi, siis sa oleksid vait?

Oleneb, kui oluliseks ma seda eelnõud pean. Kogu omasooiharate omavahelise abielu ümber jauramist pean ma üldiselt pseudoprobleemiks. Mind huvitab see suuremas osas selle kandi pealt, kui avarad võimalused oma tahte peale surumiseks väikestel survegruppidel meil siin on.

Mingil mulle olulise teema puhul võiksin meeleavaldusi jne. korraldada küll. Lihtsalt ministeeriumi või RK-ga kirjavahetuse pidamine on tavaliselt aga tühi töö ja vaimu närimine.

Ühesõnaga, ühiskondlik aktiivsus avaldub veebikommentaarides

Antud teema ja antud lehe puhul on veel see probleem, et tegelikult pole see kopka eestki skeptik.ee teema… See on siin ainult sellepärast, et on Martinile hingelähedane. See on üks põhjustest, miks ma õiendan.

See läheb teemast juba absoluutselt välja, aga enamik lääne-Euroopa programme on küllalt konkreetsed, võrreldes Eestiga, ülikonkreetsed. Loomulikult loeb ka kandideerija isik, ütleme, kui tegemist on tuntud korruptandiga, siis tõenäoliselt korruptsioonivastased teda ei vali.

Küll aga oskavad inimesed väga selgelt indikeerida, millised poliitilised küsimused neil otsusetegemisel olulised on. Kui Bush teist korda kandideeris, siis ei olnud uuringute põhjal valijatele oluline mitte Iraagi sõda vaid rohkem maksupoliitika.

Ning “läänemaailmas” on ilmne, et kui poliitik avalikkusele valetab, siis ta kaotab oma koha (Clinton!). Kui partei võimul olles oma programmi ei üritagi täita, siis on suhteliselt ennustatav, et ta peab võimult kiiresti lahkuma. Kui minister ei anna avalikkusele infot selle kohta, mis tema valdkonnas toimub vaid saadab seda tegema ametniku, siis on ka suhteliselt ette-ennustatav, et see minister kaotab oma koha.

Mina ei väitnud, et Eestil on monarh, mina ütlesin, et väita, et “inimesed ei vali riigikogu programmi vaid isikute põhjal” tähendab väitmist, et Eesti elanikud võtavad end subjektidena, kes valivad monarhi :) Aga kui see ka nii on, siis ma arvan, et see ei peaks nii jääma ning mõistlike poliitikate õigustamist tasub arutada demokraatia raamides.

Aga ühesõnaga, kui riigikogu arutaks seaduseelnõud, mis sulle ei meeldi, siis sa oleksid vait? Või kui see oleks alles valitsuse tasemel? Või ministeeriumi? Ühesõnaga, ühiskondlik aktiivsus avaldub veebikommentaarides :P

Sa ju tead, et meil pole mingit monarhi… See, et erakonnad ei suuda oma lubadustest kinni pidada ja et nende programmid on üldsõnalised, on terve läänemaailma probleem.

Muide, kui riigikogus tuleks arutlusele eelnõu samasooliste abielud seadustada, mis sina teeksid, Kriku?

Mina ei ole RK liige. Mida sa täpsemalt teada tahad?

Kui Eestis demokraatia ei toimi ja inimesed on subjektid, kes valivad endale monarhi, siis tegelikult piisab ju sellest, et üks subjekt monarhi ära veenaks. Siis pole mingit referendumit üldse vaja, jääb nii nagu monarh otsustab.

Lätis näed demokraatia ikka natuke toimib, seal on 2007. aastast saadik lausa kaks valitsust tagasi kutsutud. Tegelikult ma ei usu, et eestlased samas olukorras samamoodi ei käituks.

Mis puutub riigikogu liikmetesse, siis seal on nii mõningaidki, kes üritavad juba praegu partnerlusseadust ilma igasuguse rahvahääletuseta valmistada ja vastu võtta, seega ma ei oleks nii skeptiline selles suhtes, kas mõned mitte ei võiks rahvahääletust tahta.

Muide, kui riigikogus tuleks arutlusele eelnõu samasooliste abielud seadustada, mis sina teeksid, Kriku?

Praegu on tõesti nii, et ka kõige suurem rahvaalgatus jääb tagajärjetuks, sest sisuliselt pole võimalik asju referendumile viia ilma RKta.
Rohelistel on kava välja tulla hakatuseks KOV depolitiseerimise kavaga, mis
a) laseb partei või valimisliidu nimekirjas kandideerima inimesed, kes nõustuvad paari kindla tingimusega, kuid ei pea parteisse astuma.
b)üks tingimus on (valituks saamisel)seadustada KOVis siduva tulemusega rahvahääletuse seadus, mis valmimas on.
Ehk siis – saab piisav hulk inimesi hääletust algatada nii volikogu otsuse initseerimiseks kui tehtud otsuse vastu – ja hääletuse tulemus on volikogule siduv. A la shveits. otsedemokraatiaks nimetatakse.

Riigikogu töö- ja kodukorraseaduse § 128 ütleb

Jah, ma rääkisin kodanikualgatusest, kui mingi RK-s esindamata survegrupp hakkab mingis küsimuses rahvahääletust nõudma ning sellega poliitikutele peale käima. RK liikmel on juriidiliselt loomulikult RH otsustamise algatamise õigus. Minu arvates mõistlik RK liige ei hakka tegelema asjaga, mille organiseerijad ei suuda endale elektoraadist kasvõi 1% toetust organiseerida, aga ma muidugi möönan, et RK liikmeid on kõiksuguseid.

Noh, ma eeldan demokraatiat. Ma eeldan, et kui partei valitakse Riigikokku, siis tal on programm, mida ta kavatseb teostada. On normaalne, et valija eeldab, et programmi viiakse ellu ning usub, et poliitik, kelle poolt ta hääletab, seda programmi ellu viib.

Ses osas olen küll väga skeptiline.

Kui nad seda ei tee, siis on valijal õigus nad lihtsalt tagasi kutsuda.

Meil siin mitte.

Kui meil on niisugune programm, mille tsentraalne küsimus on samasooliste abielud, kui see on valimisreklaamis selgelt ja põhjalikult kommunikeeritud ning see partei võidab kindalt valimised, siis ma arvan, et Riigikogu otsusest täiesti piisab.

Tegelikkuses on vastupidi – EL-iga ühinemisega osas olid poliitilised jõud sisuliselt ühel nõul, aga sellest hoolimata tehti tsirkust ning viidi läbi niiöelda “referendum”, mille küsimus oli õiguslikult mõttetu ja mille korraldamist välistas ka Põhiseadus, kuna tegu oli välislepingu sõlmimise küsimusega.

Kriku ütles:

Mis aga referendumisse puutub, siis igas rahvaalgatuse seaduses on ette nähtud mingisugune minimaalne arv valijaid, mis selleks vajalik on. Ja see arv on oluliselt suurem kui 20 või 200.

Oot-oot.

Riigikogu töö- ja kodukorraseaduse § 128 ütleb:
(1) Rahvahääletuse algatamise õigus seaduseelnõu vastuvõtmiseks või muu riigieluküsimuse otsustamiseks on:
1) Riigikogu liikmel;
2) Riigikogu fraktsioonil;
3) Riigikogu komisjonil.

Sama seaduse § 129 ütleb:
(6) Seaduse vastuvõtmiseks rahvahääletuse korraldamise otsustab Riigikogu otsuse-eelnõu lõpphääletusega kolmandal lugemisel.
(7) Otsuse-eelnõu vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälteenamus. /…/

Muu riigielulise küsimuse puhul on samamoodi vajalik poolthäälteenamus. Seega piisab täiesti ühest riigikogu liikmest, kes vastava eelnõu esitab ning suudab Riigikogu enamust veenda, et nii on hea. Riigikogu liige on täiesti vaba kuulama suvalise huvigrupi – või ka suvalise üksikisiku – põhjendusi, et just nende soovitatud eelnõud rahvahääletusele suunata.

Mulle tundub, et abielu või siis registreeritud kooselu, kui tahta vältida religioonist tulenevaid probleeme hääletamiseks on Eesti ühiskond valmis küll.

Valimistel mõjutab valijat hulk muid asju (kas erakonna liider on sümpaatne, erakonna varasem tegevus, erakonna usaldusväärsus või suutlikkus oma programmi ellu viia jne.).

Noh, ma eeldan demokraatiat. Ma eeldan, et kui partei valitakse Riigikokku, siis tal on programm, mida ta kavatseb teostada. On normaalne, et valija eeldab, et programmi viiakse ellu ning usub, et poliitik, kelle poolt ta hääletab, seda programmi ellu viib. Kui nad seda ei tee, siis on valijal õigus nad lihtsalt tagasi kutsuda. Kui programm ei loe, siis ma kahtlen väga, kas seda süsteemi saab demokraatiaks nimetada.

Kui meil on niisugune programm, mille tsentraalne küsimus on samasooliste abielud, kui see on valimisreklaamis selgelt ja põhjalikult kommunikeeritud ning see partei võidab kindalt valimised, siis ma arvan, et Riigikogu otsusest täiesti piisab. Ma kahtlen ainult, et see võimalik on, sest üldiselt inimesed eelistavad parteisid, millel on mingisugunegi strateegia.

Üks võimalikest vaadetest abielu tulevikule:

http://www.rasmusen.org/x/2004.....in-europe/

Ma ei nõustu tema mõttega, aga tema poolt viidatud artikkel on iseenesest huvitav, kuigi vana.

Dig, katoliku preestrid nagu kõik inimesed on ajaloo jooksul kõikvõimalikke tegusid korda saatnud. Osa neist loeb katoliku traditsioon taunitavaks. Mõnd tegu on järjekindlamalt taunitud kui mõnd teist. Katoliiklikult sõlmitud abielusid on ajaloos palju kordi kiriku nõusolekul erandkorras lahutatud.