okt 07 2007
Kas füüsikud on usklikumad kui teised?
Üks populaarne müüt on ringi liikumas. Müüdi kohaselt olla millegipärast just füüsikud need kõige usklikumad teadlased. Usklikkust pidavat soodustama tegelemine kvant- või astrofüüsikaga, kuna need teadusharud on otsapidi olemise ja kõiksuse sellistes sügavustes, et nendega tegelejatel ei jää justnagu mitte midagi muud üle, kui jumala järgi haarata (omamoodi augutäitejumal, või “GodDidIt!”-argument).
Müüdi algupära on mulle teadmata. Üks ähmane viide on leida ajakirjas Pere ja Kodu avaldatud intervjuus Tõnu Lehtsaarega, kus ta viitab, et (Walter?) Clark oli 1920. aastail uurinud inimeste ameteid ja religioossust ning leidnud, et just füüsikud on kõige religioossemad. Samas olid psühholoogid kõige vähem usklikud.
Ütleb Tõnu Lehtsaar:
Minu seletuse kohaselt võib psühholoogidel tekkida illusioon, et nad mõistavad elu ja inimesi. Füüsikud, seistes silmitsi tegelikkusega, jõuavad paratamatult sinnani, et kõike ei saa seletada materiaalse maailma seaduspäradega. Nii viivadki loogilised arutlused Jumala kui algpõhjuse juurde.
Jäägu see arvamine tema südametunnistusele ja olgu tema surmajärgne kohtumõistmine talle kerge, aga vastavasisulisi uuringuid on teadlaste seas aegajalt tehtud ning need andmed räägivad hoopis midagi muud.
1914. aastal tegi USA psühholoog James Leuba küsitluse USA juhuslikult valitud ning “juhtivate” teadlaste seas. 1996. aastal tegid Larson ja Witham analoogse küsitluse ning andsid oma tulemustest teada ajakirjas Nature.
http://www.stephenjaygould.org/ctrl/news/file002.html
Leuba leidis, et juhuslikult valitud teadlaste hulgas oli kahtlus või uskmatus omane 58%-le, kui kitsendada valik “juhtivatele” teadlastele, siis oli uskmatus ja kahtlus suurem – 70%. Korrates oma küsitlust u 20 aastat hiljem, olid arvud veelgi suuremad – vastavalt 67% ja 85%.
1996. aastal leidsid Larson ja Witham, et uskmatus oli muutunud peaagu totaalseks – vaid 7% väljendasid oma usku jumalasse ja 93% olid uskmatud või kahtlejad-agnostikud. Suurim usklike hulk oli matemaatikute seas (14,3%), väikseim bioloogide hulgas (5,5%) ning neist veidi suurem füüsikute ja astronoomide seas (7,5%).
Leuba arvas, et teadlaste uskmatus tuleneb nende kõrgemast teadmiste hulgast, mõistmisest ja kogemustest. 1996. aasta uurimuste tulemusi kommenteerides ütles Oxfordi teadlane Peter Atkins:
Sa võid olla teadlane ja omada religioosseid tõekspidamisi. Aga ma ei arva, et sa saaksid olla tõeline teadlane selle sõna sügavamas tähenduses, kuna need on teineteisele täiesti võõrad teadmiste kategooriad.
Seega, kui keegi tuleb jutuga, et jumalasse uskumine on täiesti õigustatud ja normaalne nähtus, kuna isegi teadlased ja eriti füüsikud on usklikud, siis küsige vastu, et millele küll selline väide tugineb ja kes pole tegu mitte usklike poolt levitatava lohutusmüüdiga.
Muidugi võib mõni leida lohutust sellest, et mõni tuntud füüsik või muu teadlane on usklik või oma retoorikas kasutanud “J”-sõna, aga samavõrra või rohkemgi on leida neid teadlasi ja füüsikuid, kellele ei paku see teema mingit pinget või kes on selgesõnaliselt väljendanud oma uskmatust.
Keera Rubiku kuubik ise kokku!
Powered by FireStats
Nii, ma olen oma füüsikust toanaabriga vaielnud sellel teemal ja ma võin öelda, et ta on usklik.
Ta usub Absoluutset Tõde. Tõde, mida pole veel leitud, sest inimesed ei ole suutnud (veel) seda hallata. Inimene on lihtsalt veel liiga rumal selle jaoks.
Aga tuleb kord aeg, kui inimene mõistab Absoluutset Tõde. Olgugi, mitte meie elu ajal aga ta tuleb.
Lõpuks.
Samas, see, et inimene on usklik, et tähenda, et ta kohe usub Jumalasse.
Ja samas, iga inimene on erinev.
Raske on teha üldisi üldistusi, sest tihti need tegelikult ei pea paika.
Nojah, aga konkreetne teema on siiski arendatud uskumisele jumalasse. Seda küsiti ka nendes küsitlustes.
.
See, kas ma usun, et maakera on ümar või kas kaugetel planeetidel on elu või et teadusliku uurimismeetodiga on võimalik aja jooksul peaaegu kõik teada saada, on veidi teistsugune teema. Ka nende uskumustega võib religioosseks muutuda, aga samas jumalate suhtes ateist olla.
.
Einsteini kohta öeldakse, et jumalasse ta selle abrahamliku traditsiooni kujul ei uskunud, kuid nimetanud universaalsed loodusseadused ümber jumalaks, võib teda panteistiks pidada.
Suured tänud hea info eest! See on täpselt minu mõte-mida rohkem inimesed hakkavad mateeria põhjuslikkusest ja determineeritust aru saama, seda vähem nad hakkavad “uskuma” millegisse üleloomulikku.
Ja absoluutset algust ega lõppu pole olemas. Olemine on Mateeria, mis on lõputult jagunev(lõputute piiridega suurenev ja vähenev). See ongi absoluutne tõde, mis on ainult ratsionaalselt hoomatav. Tänud!
Parandan oma vea. Kui Te võtate ikkagi täisarvud, te võite nendega lõpmatuseni suuremaks minna. kui te aga vähemaks võtate, te ei saa lõpmatuseni minna! Enne ühte tuleb piir ette, ja seal eelneb Looja. Ma tean, ma nägin Teda, peale aega natuke seda kui ma selle vea parandasin! Beware!