Rasestumisvastaste vahendite mittemüümine on äri
Associated Press annab teada, et Ameerikas kogub jõudu organisatsioon nimega Pharmacists for Life International, kes provotseerib apteekreid rasestumisvastaste vahendite müümisest hoiduma. PfLI on kuus apteeki ametlikult oma põhimõtteid järgivateks sertifitseerinud ja sajad alluvad neile ilma formaalse sertifikaadita; nood põhimõtted keelavad aga kõigi “kunstlike” rasestumisvastaste vahendite — sealhulgas kondoomide ja pillide — müügi.
Et ravimid, mida nood apteegid ikka veel nõus müüma on, patsientide usule pahasti ei mõjuks, on mõnel pool neid lausa pühitsetud veega piserdatud. Teadmata on, kas pühitsetud vesi on saadaval ka homöopaatilises lahjenduses.
Aga miks apteegid niisuguse esmapilgul ebaturumajandusliku käitumisega — rasestumisvastaste vahendite müük annab umbes kümnendiku keskmise USA apteegi käibest — üldse kaasa lähevad?
Osutub, et vastuteenena kondoomide mittemüümise eest pakub PfLI oma klientidele liikmetele mitmesuguseid äriteenuseid, millest eksklusiivseim on reklaam. Lisaks äramärkimisele PfLI veebilehel on paljud kohalikud usutegelased varmad PfLI liikmetele kui iseäranis usupuhastele apteekidele oma heakskiitu ning õnnistust jagama — ja konkureerivaid apteeke, kes ikka veel kondoomide müümise teel aborte ära hoiavad, kantslist põhjalikult sarjama.
Feministing märgib ära, et maaosariikides nagu Montana on kirikute mõjuvõim nii tuntav, et kohati tuleb sadu kilomeetreid maha sõita leidmaks apteekrit, kes nõustub lihtsat antibeebipilli müüma. Kui mõnes teises valdkonnas võiks oodata, et seadusandja säärasele konkurentsivastasele tegevusele vastu seisab, siis usuäris on hoopis vastupidi: mitmetes osariikides on juba vastu võetud seadused, mis lubavad apteekril meelevaldselt keelduda isegi arsti retseptiga ette nähtud ravimite müümisest.
See, et igasugused sertifitiseerimisorganisatsioonid tegelevad lihtsalt turu (ümber)jagamisega, on ammu tuntud tõsiasi.
Ole kena ja ära lahmi niisama, kui Sa sertifiseerimisest ja akrediteerimisest midagi ei taipa.
Sellise avalduse puhul ilma autori nime lugemata võiks oletada, et KaptenTrumm on skeptik.ee-sse kommenteerima sattunud.
Samuti oleks kasulik nii sellele vestlusele kui ka Sinu heale nimele, et Sa enne järgmise vastuse postitamist selle teemaga kasvõi wikipedia tasemel tutvuksid.
Heakene küll, võtan üldistuse tagasi. Suur osa sertifitseerimisorganisatsioone tegeleb turu (ümber)jagamisega. Olen nõus, et üldistavad väited, mida saab tõlgendada 100% kohta käivatena, põhimõtteliselt ei kõlba.
Julgen väita, et taipan nii sertifitseerimisest kui akrediteerimisest nii mõndagi.
Kellega on mul muidu kodanik Kuuba näol au vestelda…?
dig pointib outi, et see organisatsioon ei ole mitte sertifitseerimisorganisatsioon, vaid usupropaganda-organisatsioon. Ta lihtsalt kasutab sertifitseerimist ühe propagandavahendina.
Olgu, vabandus vastu võetud, kuigi ma sõnastaksin Su lause ümber: “Märkimisväärne (“suur” eeldab keskmise inimese arusaamas >50% koguhulgast) osa ennast sertifitseerimisorganisatsiooniks nimetavaid ühendusi tegeleb turu mõjutamisega mingi kitsama grupi erihuvides”.
Aliast kasutades (muutumatult juba aastaid) olen ma ikka eeldanud, et huviline, kellede hulgast ma spämmi ja muid häirivaid üllitisi tootvad generaatorid seda meetodit kasutades välistada olen püüdnud, leiab mind kenasti ka üles.
Aga ega ma kade ei ole – kuuba aliase all esineb Toomas Tiivel, ametilt vanemteadur KBFI-s ja hetkel ka biokeemia laboratooriumit rajav projektijuht Dalarna Ülikoolis Rootsis.
Aitäh, ma mõtlesin, et üks teine isik, sellepärast küsisin.
Kas see suur või märkimisväärne osa on suurem või väiksem kui 50%, ei oska ma öelda. Igatahes näib selle osa hulka kuuluvat ka vähemalt Euroopa piires määraval positsioonil asuvaid rahvusvahelise haardega organisatsioone.
Eks need “sõltumatud analüüsilaborid” peaks vast tuttavad olema kõikidele siin lehel kommenteerijatele. Seepärast ma toonitasingi selle lause muudetud versioonis – “ennast sertifitseerimisorganisatsiooniks nimetavaid ühendusi”.
Põhimõtteliselt võib ju igaüks väljastada endale või oma sõbrale pea ükskõik mis nimega paberi ja selle siis firma seina peale kuldsesse raami pista. Ilma teatud tingimusi täitmata on see kas väärtusetu paberitükk, võltsing või siis pettus. Tavainimesel on muidugi üsna keeruline vahet teha – mis on mis. Sertifitseerija, kelle paber midagi ka maksaks, peab olema akrediteeritud kas riikliku või riigi poolt valitud akrediteerimisorganisatsiooni poolt, kelleks Eestis on näiteks EAK. Lihtinimese jaoks lahti seletades – riik delegeerib kellegi kolmanda poole usaldatavuse üle otsustamise organisatsioonile, kes seda teha oskab ja vastab mitmetele rangetele nõuetele.
Probleemiks on tegelikult pigem nende sertifitseeritud toodete/teenuste tarbijate vähene teadlikkus. Nende jaoks on “sõltumatu Alam-Baieri ülierakorraliste analüüside labor” vähemalt sama “kõva sõna”, kui igati viisakalt ja seadusesilma ning reegleid järgides akrediteeringu või oma tootele sertifikaadi saanud ja neid oma marketingis kasutav konkurent. Küsimus, kuidas kaitsta tarbijaid kellel puudub “bullshit detector”, peaks olema küll tarbijakaitse rida, kuid paraku pole ka teise poole juristid papist poisid ja ega ka üle riigipiiride käiv kaubandus tee olukorda sugugi lihtsamaks.
Nojah, erinevates valdkondades võtab see nähtus muidugi ka erineva kuju. Tegelikult oleme artikli teemast juba parasjagu kaugenenud. Kui vaja on, siis ma selgitan näiteid, millele oma väites toetun, erakirjas.
Ega me selle jutuga selle loo kommentaariumisse väga ei sobi küll aga küllap tuleb võimalus sel teemal pikemalt detailidesse minna ka mõne vähe asjakohasema loo juures. Riikliku usalduse ja selle delegeerimise küsimus võiks siin päris mitmes kohas jutuks tulla.
See delegeerimise asi on siin saidil ette jäänud näiteks seoses homöopaatide ja aroomterapeutide registreerimisega Kutsekoja poolt:
Homöopaadi kutsestandard
Üks möödarääkimise põhjus on veel vist see, et sina mõtlesid, nagu mulle näib, laborite, katseseadmete jms. sertifitseerimist-akrediteerimist, mina kauba ja tootmise sertfitseerimist.
Eks see ole suht inetu näide küll.
Samas võiks ju ka taskuvarga kutsestandardi välja töötada – süsteemi terviklikkuse mõttes või nii. Ja muidugi palgamõrvari oma. Munga kutsestandard oleks kah päris põnev.
Ega nende kahe vahel põhimõttelist erinevust pole. Me kumbki toome näiteid elualalt millega me rohkem kursis oleme. Standardid on erinevad, kvaliteedijuhtimissüsteemi standardid jälle suuresti kattuvad ja usalduse delegeerimise mehhanism on praktiliselt identne.
Ja ega me üksteisest suurt mööda rääkinudki. Sina viitasid sertifitseerimisasutustele, kellel pole või ei tohiks olla “usalduskrediiti”, mina rääkisin asja teisest poolest – tarbijast. Pole oluline, kas see on labori analüüsi tellija või toote lõpptarbija – kui ta ei oska sertifikaadi või akrediteeringu kehtivust ja kehtivuspiire kontrollida, on ta ikkagi see pool kes kannatab.
Selle usalduse delegeerimisega ongi nii, et kui ta tipmine ots jääb kuhugi õhku rippuma või asub näiteks Nigeeria riiklikes struktuurides, siis on asi üldjuhul mäda. Euroopas on asi riiklikul tasemel ikka oluliselt parem ja EL “usalduskrediiti” respekteeritakse enamvähem igal pool. Ideaalne pole aga asi päris kindlasti – standardiseerimine (ja nende alusel sertifitseerimine) pole sugugi nii pikaaegse traditsiooniga tegevus kui vahetevahel võib tunduda ja apse tuleb ette ikka omajagu.
Tegelikult võiks selles protsessis olla ka skeptikute liikumistel oma roll – kui spetsialistidel on sõnaõigus standardite sisu osas, siis skeptikute liikumisel võiks olla roll teatud küsimustes, kus oleks vaja hinnata asju “terve mõistuse” seisukohast. Hetkel pole skeptikute liikumine selliseks rolliks veel valmis, kuid ma ei näe põhjust, miks ei võiks see juhtuda lähitulevikus. Selleks peaks muidugi ka riiklikud struktuurid suhtuma skeptikute liikumisse kui partnerisse.
Seltsimehed,
kas me peame oma sertifitseerimis- ja krediidijutuga jälle kõrgesti reiditud rämpslaenude juurde välja jõudma?
Tollest teemast on isegi veeb kirjatükke täis.
Ma siiski pöörduks siinkõnelejate puhul pigem härrade ja prouade/preilide poole, aga see selleks.
Ei, me ei pea jõudma välja ajakirjanduslikult populaarsete teemade juurde, küll aga selleni, et meie, ehk need, kes peavad skeptilist mõtlemist oma elu lahutamatuks osaks, saaaksid mõningatest asjadest ühtmoodi aru.
See nali on õige vana juba, aga õnneks pole Euroopas väga kanda kinnitanud. Miskipärast ei räägita siin nendest pillidest, mida peavad võtma need, kes ei tohi mingil tervislikul põhjusel rasestuda, aga võiksid ju seksida (näiteks on abielus).
See on sellepärast, et fundamentalistlikult religioosses mustvalges maailmapildis on enamik mõisteid väga kitsalt — kui üldse — üksteisega seotud. Ja seks seostub alati ainult amoraalsusega, mitte kunagi millegi muuga.
Tere, Martin!
Sa kirjutasid siin ükskord, et võiks olla veel mõtteid selle kohta, mida võiks analüüsida.
Teatavasti peksid pseudo-kultuse liikmed Abai Borubajev ja Mirza Kõmbatbajev 1985. aastal surnuks kuulsa näitleja Talgat Nigmatullini. Võikski kirjutada sellest, missugust praktilist kasu annab skeptitsismi seisukohalt sedalaadi valgetes hõlstides lehvimine õpetaja järel.
Ja kui liigselt õpetajaid uskuda, siis tulebki välja selline asi:
Aarne Ruben
Vale. “Ja Jumal õnnistas Noad ja tema poegi ning ütles neile: “Olge
viljakad, teid saagu palju ja täitke maa!”
Seega on amoraalne seks millegi muu kui paljunemise pärast ja muidu kui voodis, teki all, pimedas ja misjonäriasendis? :P
Minu teada ei räägita pühakirjas tekkidest ega asenditest midagi.
Kriku kirjutas:
Kes Sulle ütles, et fundamentalistiid mõtlevad nigu juristid?
Fundamentaliste on igasuguseid ja igaüks neist leiab eri kirjakohti, mida enda moodi tõlgendada ja siis seda tõlgendust maailma nabaks pidada. Jehoova tunnistajatel on selleks näiteks keeld toorest (verist) liha süüa, mida nemad tõlgendavad absoluutse keelgua vereülekanneteks. Niisugune üldistus, nagu sina tegid, ei päde. Lõppude lõpuks paljunevad ka fundamentalistid sugulisel teel.
Every sperm is sacred.
Every sperm is great.
If a sperm is wasted,
God gets quite irate.
Fundamentaliste on igasuguseid küll, aga peaaegu kunagi ei mõtle nad nii, nagu juristid, kasutades reegleid ja erandeid. Fundamentalisti d mõtlevad, kasutades moraalseid kategooriaid ja vabandusi. Aga vabandused on lokaalsed, mitte globaalsed nagu erandid.
Ei ole nõus, tüüpiline fundamentalist tegeleb lõputuseni oma pühakirja tekstoloogilise ja formaalloogilise analüüsiga. Selles mõttes sarnanevad nad nurgajuristile küll, et neil puudub igasugune võime näha seda teksti mingilgi määral kopleksse fenomenina, millega kaasneb igasuguste normihierarhiate teke, ajaloost tulenevate iseärasuste märkamine, sümbolismist teadlik olemine jne. Nende lemmiklõigud on neile kogu maailm.
Kriku kirjutas:
Too on legalist, mitte fundamentalist. Legalistide ja fundamentalistide seas on teatud ülekattumine, aga väike.
Ja siis on veel olemas fundamentalistlikke juhte, kes kirjutavad pseudolegalistlikke traktaate, mis võivad välja näha kui formaalloogiline pühakirja-analüüs. Ja tavaliselt leidub seejärel fundamentalistlikke järgijaid, kes võtavad need traktaadid uueks pühakirjaks.
Konkreetselt seksist rääkides …
Ühe korraliku monoteistliku fundamentalismi jaoks on seks paha-paha. Lihtsalt on. Erandeid ei ole.
Aga kui ta on vahele jäänud, siis võib ta kasutada vabandust “see oli ju ainult laste saamiseks”. Ja olenevalt konkreetsest kultuurist jäävad kõik asjaosalised sellega rahule või käib ta pihtimas ka. Mõnedes sektides peab veel keegi paar korda mainima, et “Me kõik oleme patused”.
Huvitavamaks läheb lugu siis, kui ta jääb vahele homoseksiga, mille jaoks standardseid vabandusi veel ei ole. Ameerikast võib vaadata, mis siis juhtub.
Muide, seesama fundamentalist, kes seksi pahasusel erandeid ei tunnista, võib täiesti vabalt mõnes teises kontekstis korrutada mantrat “seks on laste saamiseks, seks on laste saamiseks”. See ei tähenda, et ta seda usuks — see on lihtsalt ettekääne parajasti käepärast olevate (sageli hüpoteetiliste) seksijuhtumite paha-pahaks kuulutamise tarvis.
Kõlab nagu usudogma.
Kriku kirjutas:
Just seda see ongi.
Mõned on juba talve ajale üle läinud.
Jah, server paneb kommentaaridele vale vööndi ajad külge. Huvitav, millest see tuleb?
Abordivastane võitlus on mõne inimese kupli ikka täiesti segi keeranud.
Imedemaal Ameerikas kaebas üks naine ühe meditsiiniõe kohtusse selle eest, et õde sikutas naiselt emakasisese rasestumisvastase vahendi välja.
Läks naine haiglasse ja palus meditsiiniõel emakasisese rasestumisvastase vahendi niite veidi lühendada. Tundub nagu suhteliselt lihtne asi (teadjamad, palun parandage).
Aga vaakuslops! teenuse osutaja tõmbas vahendi välja ja ütlema: “see on hea, et see ära tuli, kuna mulle isiklikult ei meeldi emakasisesed rasestumisvastased vahendid, kuna ma arvan, et see on teatud tüüpi abort.”
“Ega ma meelega, täitsa kogemata. Jälle juhtus…”
Ja käidki oma usu dogmasid niimoodi kuulutamas?
Et elu liiga lihtne ei oleks ja oluliste pereteemaliste mõistete definitsioonid paigal ei püsiks, on Põhja-Dakota seadusetegijad kõik “inimgenoomiga olendid”, olgu nad siis sündinud või mitte, täieõiguslikuna sündinud inimesteks kuulutanud.
Samal ajal valmistuvad viljastumisspetsialistid Suure Lombi idakaldal last ihaldavatele paaridele kosmeetilisevaliku teenuseid pakkuma. Esimest valitud geenidega lapse sündi oodatakse järgmise aasta alguses.