skeptik.ee

Paljude suurepäraste loodusfilmide autor Sir David Attenborough on andnud teada, et talle kirjutavad vihased usklikud, kes heidavad talle ette, et ta oma ülipopulaarsetes loodusfilmides ei jäta jumalale mingit kohta ega kiida seda. Usklikud kirjutavad talle, et ta veel põleb põrgus ja soovivad talle head teed.

Küsimusele, miks ta ei tunnusta jumalat, lisas Attenborough, et usklikud pajatavad talle lugusid kaunitest asjadest nagu näiteks koolibrid. Kuid loodusmees vastab neile:

Ma mõtlen näiteks väikesele lapsele Ida-Aafrikas, kelle silmamunas uuristab ussike. See uss ei saagi muul moel elada, kui silmades uuristades. Mul on raske sellist asja ühildada jumaliku ja kõikhea loojaga.

Attenborough sõnas veel, et see oleks hirmus, kui kreatsionismi õpetataks koolides kõrvuti evolutsiooniga kui alternatiivset vaatenurka. See oleks tema meelest sama, kui öelda, et kaks pluss kaks on neli, aga kui sa tahad sellesse uskuda, siis võib ka viis olla. Evolutsioon pole teooria, vaid fakt.

Attenborough õppis kolmekümnendatel Wyggestoni poistekoolis ja teda hämmastasid kristliku usu avaldumisvormid.

Mul pole elu sees tulnud mõttessegi, et jumalasse uskuda — ja mul polnud ka millegi vastu mässata, mu vanemad ei rääkinud neist asjust. Aga ma mäletan, kuidas kooli direktor jumalateenistust andis, ta oli kreeka ja ladina kultuuride spetsialist ja väga tark mees… ja ma mõtlesin, et tegelikult ta ju ei saa kõike seda uskuda, ega ju? Kui uskumatu!

Allikas: The Guardian

Sarnasel teemal skeptik.ee-s:
Usufanaatikud üritavad tegelikkust moonutada ehk valetavad

Roe vs Wade otsuse, mis seadustas Ameerika Ühendriikides raseduse katkestamise, 36. aastapäeval rammis üks mees oma autoga kaks või kolm korda naistenõuandla sissepääsu.

Organisatsiooni Planned Parenthood poolt hallatav nõuandla asub St. Pauli linnas ja on Minnesota osariigis ainus asutus, kus legaalselt soovimatut rasedust on võimalik katkestada. Nõuandla personal on harjunud sellega, et 22. jaanuaril protestitakse nende hoone juures, aga sellist asja, et keegi autoga hoonet ründaks, pole nõuandla juhataja Sarah Stoeszi sõnul varem juhtunud ja loodetavasti ei juhtu ka edaspidi.

32-aastane mees, kes sündmuskohal kinni peeti, hoidis käes krutsifiksi ja palvetas. Pealtnägija sõnul oli mees erutatud ja öelnud, et pandagu see Auschwitz kinni.

Õnneks olid kahjustused väikesed, keegi inimestest viga ei saanud ning asutus jätkas peale väikest koristustööd oma plaanipärast tegevust.

Palvetav autojuht, kellel on varasemalt olnud probleeme vaimse tervisega, on politsei valve all ja ootab oma süüdistust. Hiljem saabusid nõuandla juurde ka tavapärased protestijad. Abordivastaste esindaja Brian Gibson mõistis autojuhi käitumisviisi hukka. “Me mõistame hukka igasuguse vägivalla, mis võib kahjustada inimolendeid, olgu Planned Parenthood töötajaid või sündimata lapsi.”

Allikas: StarTribune.com

Millised vorme abordivastane võitlus Ameerikas võtta võib, ilmestab teine juhtum New Mexico osariigist.

Naine kaebas ühe meditsiiniõe kohtusse selle eest, et too tõmbas naiselt vastu tema soovi emakasisese rasestumisvastase vahendi välja.

Naine läks vastuvõtule sooviga oma emakasisese rasestumisvastase vahendi (Mirena) niite veidi lühendada. Juba enne protseduuri teostamist hakkas meditsiiniõde Sylvia Olona naisele mõista andma, et tema valitud viis rasedusest hoiduda pole ehk kõige parem.

Kui Olona protseduuri alustas, tundis naine, kuidas Olona niitidest sikutama hakkas, sellele järgnes terav valu emakas nagu väga tugeva menstruaalkrambi korral.

Seejärel hakkas Olona rääkima: “Oh-ah, ma tõmbasin teie vahendi välja! Ma ainult õrnalt sikutasin ja välja see tuligi. Ilmselt ei olnud teie vahend korralikult paigaldatud.”

Siis hakkas Olona õigustama: “See on hea, et see ära tuli. Mulle isiklikult ei meeldi emakasisesed rasestumisvastased vahendid, kuna ma arvan, et see on teatud sorti abort. Ma ei tea, kuidas teie aborti suhtute, aga mina olen nende vastu. Emakasisene rasestumisvastane vahend ajab viljastatud munaraku emakast välja.”

Olona lisas veel: “Kliiniku inimesed naeravad alati ja ütlevad, et ma tõmban neid meelega välja, kuna olen nende vastu, aga see pole tõsi — need tulevad ise välja, kui ma sikutan.”

Olona soovitas naisel rasedustesti teha. See oli negatiivne. Siis soovitas Olona naisel enam mitte kasutada emakasisest vahendit, vaid hoopis mõnd mitteabortiivset meetodit, näiteks deprovera süsti või tablette.

Asjade käigust pikemalt siin.

Veidi kommenteerituna: Reality Check

Reedeses loos mainisin, et briti teadlased on avanud kodulehe Behind the Headlines, mis selgitab lugejatele massimeedias teadusuudiste pähe pakutavate tekstide tausta. Soovitan soojalt kõigile, keda huvitab meedias pealiskaudselt kajastatavate teadust sisaldavate uudiste tegelikum olemus. See koduleht on tõeline maiuspala ja panin püsilingi välismaa viitade sekka ja kui meie lehtedes ilmub mingi uudis, kus räägitakse, et “teadlased on kindlaks teinud”, siis võib sealt üle kontrollida, kas ja mida ikka tehti kindlaks.

Lehel on ka üks Lühhike öppetus, kuidas tervisealaseid teadusuudiseid lugeda, autoriks dr Alicia White, kelle nõuandeid teile alljärgnevaga vahendan.

————

Kui oled just lugenud tervisealast pealkirja, mille tõttu sülitasid oma hommikukohvi välja (”Kohv tekitab vähki” mõjub hästi), siis kõige mõistlikum oleks siiski toimida Karlssoni nõuande kohaselt: rahu, ainult rahu! Lugege edasi ja selgub, et pealkirjas oli palju olulist ütlemata jäetud, nagu näiteks “Kui viiele rotile süstiti väga suure kontsentratsiooniga kohvilahust, siis tuvastati mõned muutused rakkudes, mis võivad kunagi kauges tulevikus kasvajani viia. (Uuringut rahastas Teetootjate Liit.)”

Esimene ja peamine reegel ongi see, et ära usu automaatselt seda, mida pealkirjas väidetakse. Pealkiri on selleks, et tõmmata su tähelepanu, et sa lehe ostaksid ja alles siis kogu loo läbi loeksid. Kas sa loeksid artiklit pealkirjaga “Tõenäosus, et kohv tekitab vähki on väga väike, aga ei või iial teada”?

Vältimaks klaviatuuri või paberlehe kohviga täispritsimist, tasub meeles hoida mõned reeglid, kuidas loetud artiklit analüüsida.

Kas artiklis esitatud väited on leidnud kinnitust teadusuuringuga?
Esimene asi, millele tähelepanu pöörata, on see, kas uudislugu põhineb mingil teadusuuringul. Kui artiklis upitatakse mingit raviviisi või räägitakse mingist sinu elustiili nüansist, mis väidetavalt kas ennetab või põhjustab mingit haigust, aga ei anta väite kinnituseks ühtki viidet ühelegi konkreetsele teadusuuringule, siis tuleks artiklisse suhtuda suure ettevaatusega. Sama ettevaatus on abiks ka nende uuringute puhul, mida pole veel teadus(aja)kirjanduses avaldatud.

Kas artikkel põhineb konverentsi ettekande kokkuvõttel?
Kui artikkel on kirjutatud mõne konverentsi ettekande kokkuvõtte põhjal, siis on põhjust olla ettevaatlik. Konverentsidel esitatud uuringud on sageli alles väga esialgses faasis ja tavaliselt ei ole veel läbinud kriitilise analüüsi vajalikku kadalippu. Lisaks ei leia ettekannete kokkuvõtetest piisavalt andmeid uuringu meetodi kohta ja pole võimalik hinnata selle kvaliteeti.

Kas uuring viidi läbi inimestel?
Üsna tihti juhtub, et taaskordse “imeravimit” kuulutava pealkirja taga on laboratooriumis rakukultuuridel või loomadel tehtud uuring. Sageli on selliste uudislugude juures illustratsiooniks inimfiguurid, mis annavad mõista, nagu oleks tegu inimestel sooritatud uuringuga. Rakkudel ja loomadega tehtud uuringud on esimene ja väga oluline samm, aga paljud ravimid, mis näitavad rakkudel lubavaid tulemusi, et toimi loomadel, ja paljud ravimid, mis näitavad lubavaid tulemusi loomadel, ei tööta inimestel.

Seega kui pealkirjas lubatakse, et mingi ravim või toit mõjub rottidele, siis on küll olemas mingi tõenäosus, et see võib kunagi saada ravimiks inimestele, kuid suurema tõenäosusega siiki mitte. Pole mingit põhjust alustada järjekordse artiklis haibitud “imetoidu” tarbimist suurtes kogustes.

Mitu inimest uuringus osales?
Rusikareegel on see, et mida rohkem on uuringus katsealuseid, seda usaldusväärsemad on tulemused. Väikestes uuringutes võivad olulised asjad peitu jääda, kuna puudub vajalik “statistiline võimsus” ning sekka võib sattuda puhtalt juhusest tulenevaid valesid “leide”.

Võrdluseks näide mündi viskamisest – 500 heitega tulemus on statistiliselt võimsam ja usaldusväärsem kui 8 heitega.

Seega kui kajastatava uuringu tulemus põhineb väikesel hulgal inimestel, siis suhtu sellesse suurema ettevaatusega.

Kas uuringus kasutati kontrollgruppi?
Kui soovitakse teada saada, kas mingi raviviis või toiduaine on efektiivne, siis peab uuringu läbiviimisel olema kasutatud kontrollgruppi. Kontrollgrupp võimaldab uurijatel võrrelda, mis juhtub inimestega, kes saavad uut ravimit või toiduainet võrreldes nendega, kes ei saa. Kui kontrollgruppi ei ole, siis on võimatu omistada tulemusi uuritavale ravimile või toiduainele.

Kontrollgrupi valikul on oluline asjaolu, et see oleks võimalikult sarnane uuritavale grupile. Parim viis selle saavutamiseks on jagada inimesed kahte gruppi juhuslikult – uuritava raviviisi/toiduaine grupp ja kontrollgrupp. Sedasi toimides saame randomiseeritud kontrollgrupiga uuringu (RCT), mis on raviviiside ja mõjufaktorite uurimise kuldstandardiks.

Järelikult kui uudis räägib mingist uuest ravimist, raviviisist või imetoidust, siis tasub vaadata, kas väited tuginevad randomiseeritud kontrollgrupiga uuringul. Kui mitte, siis tasub olla skeptiline.

Kas uuring ka tegelikult uuris seda, mida pealkiri väidab?
Seda saab selgitada näite abil. Näiteks väidetakse pealkirjas, et “Tomatid vähendavad infarktiriski”. Sel juhul peaks vaatama, kas viidatud uuring üldse uuris tomati söömise ja infarkti vahelist seost. Võib hoopis selguda, et uuring tuvastas tomatite võime vähendada vererõhku. Sellisel juhul on uuringu tulemusi ekstrapoleeritud, kuna kõrge vererõhk on üks infarkti riskiteguritest. Mõnikord on sellised uuringu otsestest tulemustest kaugemale ulatuvad järeldused küll asjakohased, aga teinekord jällegi mitte.

Seega tasub olla ettevaatlik artiklite suhtes, mis teevad uuringutest omi järeldusi asjade kohta, mida uuringus tegelikult ei uuritud.

Kes uuringu eest maksis?
Enamus uuringuid on kinni makstud tootjate endi poolt. Olgu ravimid, vitamiinikreemid või toiduained. See tähendab, et neil on uuringu tulemuste suhtes huvid ja õigused, mis võib potentsiaalselt uuringu tulemusi mõjutada, kallutada uurijaid alateadlikult väitma üht või varjama teist.

See ei tähenda, et kõik tootjate poolt rahastatud uuringud oleksid automaatselt ebausaldusväärsed, aga võimalikust huvide konfliktist on hea teadlik olla.

Kas peaks sõnumitooja maha laskma?
Ülepingutatud väited ei pruugi ilmtingimata olla uudist kirjutava ajakirjaniku väärtõlgenduse süü, kuna teinekord tõlgendavad uurijad ise või teised huvitatud elemendid saadud tulemusi liiga optimislikult või teevad liiga kaugeleulatuvaid järeldusi, mida uuring tegelikult ei võimalda.

Kuivõrd ekslikud väited võivad olla pärit mitmest allikast, pole vaja kohe ajakirjanikku selles süüdistada. Selle asemel kasuta ülalolevaid küsimusi ja arutle, kas ja mil määral tasub uudist uskuda või mitte.

Allikas: Alicia White, How to read health news

Lisateavet leiab:
* Sence About Science
* Science Media Centre
* UK Cochrane Centre
* Bandolier
* Centre for Evidence-Based Medicine
jt

BBC annab teada, et kristlasest bussijuht keeldus oma tööpostile asumast ja läks koju, kuna bussil on ateistide poolt kinni makstud reklaam loosungiga

Tõenäoliselt pole jumalat olemas. Lõpeta muretsemine ja naudi elu.

Härra Heather ütles raadiosaates, et ta oli just bussi astumas, kui ta nägi seda reklaami endale otsa vahtimas. Teda valdasid hirm ja šokk. Härra Heather teatas oma ülemustele, et tema seda bussi juhtida ei saa, aga ülemustel polnud talle teist bussi anda ning härra Heather läks koju.

Bussifirma teatas hiljem, et nad püüavad igati bussijuhile vastu tulla ja anda talle sõitmiseks mingi muu reklaamiga bussi.

Reklaamikampaania on Briti humanistide ettevõtmine ja seda on rahaliselt toetanud ka teaduse populariseerija ja raamatute autor Richard Dawkins.

Eri usuorganisatsioonid suhtuvad ateistide reklaamikampaaniasse erineval moel. Üks kristlik rühmitus nimega Christian Voice kaebas reklaami üle vastavale järelvalveasutusele, kuna reklaamides esinevad väited peavad olema tõesed. Nende arvates on jumala olemasolu kohta tõendeid ülekülluses.

Metodisti kirik aga tervitab ateistide kampaaniat, kuna see ärgitab inimesi mõtlema kõige sügavamate elu puudutavate küsimuste üle.

Igava nimega Suurbritannia rahvuslik tervishoiuteenuste teenistus (NHS) haldab üldse mitte igavat kodulehte nimega Behind the headlines (pealkirjade taga), milles analüüsitakse meedias ilmunud artikleid ning selgitatakse rahulikult üle, mida tegelikult ajakirjanike poolt vahendatud teadusuuringutega tuvastati või ei tuvastatud. Väga kasulik lugemine kõigile ajakirjanikele, kes kas töö või hobina teadusuudiseid produtseerivad ning tahavad teada saada, kuidas asjad tegelikult on.

Näiteks selgitatakse seal meilgi ilmutatud uudise Rohke kohvijoomine põhjustab hallutsinatsioone (pikemalt Delfi Fortes) pealkirjatagust.

Uudises öeldakse:

Rohke kohvijoomine põhjustab aistingute häireid. Briti psühholoogid märkasid katses, et liigne kofeiini nautimine võib tekitada nägemis- ja kuulmishallutsinatsioone.

NHS selgitab, et see töö oli alles eeluuring, millega testiti teooriat, kas kofeiin võib tugevdada kehaomase stressihormooni mõju. Leiti, et kofeiini tarbimise määr on seotud nii stressi kui kalduvusega hallutsinatsioone näha. Kui stressi mõju kõrvaldati, siis jäi ikkagi mingi kalle selles suunas, et kofeiin võib olla seotud hallutsinatsioonide nägemisega. Põhjuslikku seost see uuring ei väida. Ei saagi väita.

Nagu öeldud, oli uuring esialgne ja autorite sõnul oli vaadeldud efekt nõrk. Enamgi veel, küsitlustes hinnati uuritud 219 üliõpilase “eelsoodumust hallutsinatsioonidele” mitte aga seda, kas nad ka tegelikult olid hallukaid näinud või kogenud. Kokkuvõtteks ei ole millegagi tõendatud, et kohvi või kofeiinirikkaid tooteid juues inimene hallutsinatsioone nägema hakkab.

Seega kui keegi soovib hallukate nägemist kogeda, siis paraku pole kohv just see, mida sel eesmärgil tarbida. NHS hoiatab, et kui inimesel on psühhootiline episood (nt hakkab hallutsinatsioone nägema), siis pöördugu ta arsti poole konsultatsioonile, mitte ärgu arvaku, et see kohvijoomisest põhjustatud on.

Meie kohaliku ajakirjanduse tase näib olevat välismaistest analoogidest vaid ühe sammu tagapool — nopitakse väljamaa väljaandest pealkirja järgi uudis, mis vahendab uudisteagentuuri teadet, mis on koostatud PR-agentuuri poolt kokkuvõtvate materjalide põhjal, mis kajastab tegelikult tehtud uuringu abstrakti ja mõnikord ka mõnd uurija kommentaari, millest usin ajakirjanik rebib välja sõnumi või teeb ise kaugeleulatuva fantaasiarikka järelduse, mis inimesi kõige rohkem vapustama peaks. Mida tegelikult uuriti, teada saadi ja järeldati, see jääbki pahatihti teadmata.

On muidugi meeldivaid erandeid ja nimetan neist mõned – ajakirjad Horisont ja Tarkade Klubi (Arko Olesk ja meeskond), “vanad kalad” Priit Ennet ja Tiit Kändler, blogijatest on silma jäänud Marek Tihhonov ja muidugi Tartu Ülikooli ja Äripäeva ühisprojekt Novaator (Villu Päärt, Siim Sepp).

Palun nimetage kommentaarides veel häid ajakirjanikke, kes teadusuudiseid hästi vahendavad, ja kohti, kus neid lugeda saab.

Viimases akupunktuuri loos oli juttu sellest, kuidas C-vitamiin Briti laevastiku ja võimalik, et kogu Suur-Britannia Napoleoni küüsist päästis. Tegelikult ei teatud 19. sajandi alguses C-vitamiinist midagi, küll aga pandi tähele, et kui meremeestele tsitruseid (sidrunid, laimid, apelsinid) sööta, siis ei haigestu ega sure nad skorbuuti. Britid kasutasid seda teadmist, prantslased ei kasutanud ja nii püsis briti meeste võitlusvaim olulisel hetkel tugevam.

Teadmine selle kohta, et asja taga on C-vitamiin ning millist biokeemilist tähtsust see meie organismis omab, selgus alles 20. sajandil. Teadmatusest ülehindamisele on tihti väike samm. Nii ka C-vitamiini puhul. Suuresti kuulsa keemiku ja kahekordse Nobeli preemia laureaadi Linus Paulingi mahitusel kasvas müüt C-vitamiinist kui imerohust üle igasuguste mõistlike piiride ning loomulikult täitis vastavate töösturite taskuid, millest Paulingki oma noosi sai.

Skorbuut ja C-vitamiin on siis näide selle kohta, et alati pole vaja teada, kuidas mingi asi toimib, aga kui empiiriliselt ehk kogemuslikult on toimivus kindlaks tehtud, siis on kasulik seda kasutada.

Tänapäeval aga teame sedagi, et vabadel radikaalidel on inimkehas oma roll vähi tekkimises. Loogika ütleb, et kui neid vabu radikaale keres vähendada, siis peaks vähenema ka vähirisk. Vabu radikaale peaksid püüdma antioksüdandid ja nendeks võivad olla vitamiinid. Järelikult kui manustada vitamiine, siis peaks vähenema risk haigestuda vähktõppe.

Vabade radikaalide teooria on ilus ja on biokeemikute poolt kinnitust leidnud, seega tundub ka vitamiinide toimemehhanism usutav. Vitamiinide propageerijad on aga väljendanud kahtlust, et kuivõrd vitamiine ei saa patenteerida, siis puudub nende mõju uurimiseks kommertslik huvi ja nii jääbki Big Pharma majandushuvide ja vandenõu tõttu tõhus ja odav vitamiinipõhine vähiravi ilma vajaliku tähelepanuta ja nii täidavad ülikalliste ravimeetodite müüjad teiste õnnetuse arvelt oma taskuid.

Nüüd jõuame siis lubatud päris teaduse juurde. Ameerika teadlased avaldasid pikaajalise uuringu tulemused meditsiiniajakirjas Journal of the American Medical Association (JAMA). Randomiseeritud, kaksik-pime ja platseebokontrolliga uuring algas aastal 1997 ning sellest osales 14 641 meest vanuses 50 aastat ja vanemad. Mõõdeti eesnäärmevähi ja üldise vähki haigestumise sagedust, kui mehed võtsid 8 aasta jooksul iga päev kas 400 IU E-vitamiini, 500 mg C-vitamiini või siis platseebot ehk ilma bioloogilise toimeta ainet.

Kokkuvõte kõlab, et keskealiste ja vanemate meeste puhul ei vähendanud vitamiinide E ja C igapäevane manustamine ei eesnäärmevähi ega ka üldist vähktõppe haigestumise sagedust.

(Linus Pauling suri eesnäärmevähki, kuid oli seejuures 93-aastane.)

Vaatamata asjaolule, et alles viimasel ajal on hakanud ilmuma põhjalikke uuringuid nn toidulisandite pikaajalistest tervisemõjudest, söövad üle poole USA täiskasvanutest E- ja C-vitamiini. Lihtsalt tarbivad toodet, mille kohta pole teada, kas see neile üldse midagi head teeb.

Seega isegi kui meil on mõistuspärane toimemehhanism mingi aine võimaliku mõju kohta, ei tähenda see, et see toimemehhanism ilmtingimata ka toimib. Võibolla on probleemseks kohaks suukaudne manustamine ja peaks uurima seda, millist mõju avaldab vitamiinide sisestamine otse veeni. Võibolla on sel toimel väga kitsad piirid või puudub üldse ja neid piire saab vaid hästi kavandatud uuringutega kompida.

Ühes hiljutises uuringus aga selgus, et C-vitamiin võib hoopis kahandada käimasoleva vähiravi mõjukust. Cochrane Collaboration raames tehtud kokkuvõte tõdes, et vitamiinide A ja E ning beeta-karoteeni manustamine suurendas suremust märgatavalt ja seda nii tervete kui ka mingi haigusega inimeste seas. C-vitamiinil sellist mõju ei tuvastatud.

Isegi selliste näivalt süütute asjade üle nagu vitamiinid tasub oma arstiga nõu pidada, eriti olukorras, kus mingi tõsisem ravikuur on käimas.

Ameeriklaste pikaajalise C- ja E-vitamiini uuringu täistekst:
Vitamins E and C in the Prevention of Prostate and Total Cancer in Men
The Physicians’ Health Study II Randomized Controlled Trial

J. Michael Gaziano, MD, MPH; Robert J. Glynn, ScD; William G. Christen, ScD; Tobias Kurth, MD, ScD; Charlene Belanger, MA; Jean MacFadyen, BA; Vadim Bubes, PhD; JoAnn E. Manson, MD, DrPH; Howard D. Sesso, ScD, MPH; Julie E. Buring, ScD

JAMA. 2009;301(1):52-62. Published online December 9, 2008 (doi:10.1001/jama.2008.862).

Samas väljaandes ilmus ka teine lugu, milles tõdetakse, et E-vitamiin ja teine populaarne toidulisand seleen ei vähenda samuti ei üksiti ega kombineeritult eesnäärmevähi riski muidu tervetel meestel.

Effect of Selenium and Vitamin E on Risk of Prostate Cancer and Other Cancers
JAMA. 2009;301(1):39-51. Published online December 9, 2008 (doi:10.1001/jama.2008.864).

Seekordne meediaülevaade on tervise-eri.

• Teadlased: keha toksiinidest vabastavad tooted on müüt
  PM Tarbija24 5. jaanuar

  Suurbritannia teadlaste sõnul pole jookide, kehakoorijate ja muude keha toksiinidest vabastada lubavate toodete tõhususe kohta mingit tõestusmaterjali.

• 15 müüti psühholoogidest
  Delfi Naistekas 5. jaanuar

  Psühholoog on vilunud manipulaator. Ka seda on ta ülikoolis õppinud. Niipea kui sa hetkekski kaotad tähelepanu, hüpnotiseerib ta sind ning teeb sinuga, mida iganes tahab. Parem on selliseid inimesi lihtsalt vältida.

• Aidsieitamise tõttu surevad tuhanded
  Delfi Forte 5 jaanuar, eestikeelne versioon Novaatorist, algselt Guardianist.

  Maggiore uskus, et HIV ei põhjusta aidsi ning ravimeist pole HI-viiruse puhul mingit kasu. Maggiore oli HIV-positiivne, ei võtnud ravimeid ning keeldus sellest isegi raseduse ajal, ehkki see oleks võinud aidata ta tütrel aidsist pääseda.

• Euroopas on leetritesse haigestumine sagenenud
  PM Tarbija24 7. jaanuar

  Leetritesse haigestumise kasvu põhjuseks peetakse turismi ja ebaõnnestunud kaitsesüstimiskampaaniaid

• Vaktsineerimine on Eestit leetritest säästnud
  Delfi 7. jaanuar

  Eestis möödunud aastal ühtegi leetritesse haigestumise juhtu ei olnud, rääkis Delfile tervisekaitseinspektsiooni pressiesindaja Iiris Saluri. 2007. aastal oli Eestis üks leetritesse haigestumine, aasta enne seda oli kokku 27 haigusjuhtu.

  Tervisekaitseinspektsiooni epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar selgitas Delfile, et toona toodi leetriviirus sisse Ukrainast. Nakkus levis haiglas piisknakkuse teel ja levikut soodustas asjaolu, et paljud patsiendid olid leetrite vastu vaktsineerimata.

• Soome kiirguskeskus piiraks laste mobiilikasutust
  Delfi Forte 7. jaanuar

  Stuk rõhutab, et lastel on eriline seisund mobiiltelefonide suhtes, sest nad jõuavad mobiili elu jooksul kasutada rohkem kui keskmiselt kümme aastat tagasi sellega rääkima hakanud täiskasvanud.

• Kolm müüti külmetushaigusest
  Maaleht 8. jaanuar
  Külmetushaigus ei ole külmetumishaigus.
• Külmetusravimid kujutavad väikelapsele ohtu
  Stina Eilsen, PM Tarbija24 8. jaanuar

  «Alla 2-aastastele ei tohi niinimetatud külmetusravimeid üldse anda,» ütles Tartu Ülikooli kliinikumi ägedate infektsioonide osakonna vanemarst Eda Tamm. Vanemate laste puhul soovitab ta täpselt järgida annustamise juhiseid.

• Tuntud maadleja naasis Aafrikast ohtliku haigusega
  Holger Roonemaa, Eesti Päevaleht 8. jaanuar

  Eelmise aasta lõpus Lääne-Aafrikas Togos vöömaadluse maailmameistrivõistlustel käinud tuntud maadleja Tõnis Naarits haigestus seal malaaria ohtlikemasse vormi.

• Energiad vahetuvad
  Ajakiri Naised via Naistemaailm.ee

  Sensitiiv Lille Lindmäe ennustab ajakirja Naised vahendusel 2009 suuri energiatemuutusi:
  Elame muutuste ajal, mil uus aeg on alanud ja vana annab uuele vähehaaval järele. On ühelt ajastult teisele ülelibisemise aeg. Kaks ajastut, Kalade ja Veevalaja oma, on veel lainepõhjas ülekuti koos. Kui uus ajastu on läbinud lainepõhja, lahkub ta vanast energiast ja hakkab üksi uue lainena tõusma. See toimub peagi, enam pole palju jäänud. Energiate sagedusi on kogu sel lainepõhjal olemise ajal vähehaaval muudetud ja muudetakse veelgi.

Lisaks sadadele lugudele, tuhandetele kommentaaridele ja kümnete tuhandete lugejate uudishimu rahuldamisele on skeptik.ee tegevuses 2008. aastal muudki toimunud. Üks asi on lihtsalt lobiseda ja avaldada arvamust, targutada ja kena välja näha, kuid asjaolude tegelik muutmine saab alguse siiski tegudest ning mõnedest reaalstaju korrastada üritavatest teost on skeptik.ee-l ka raporteerida.

Kahetsusväärselt pikaks veninud ettevõtmine seoses Päästeameti pommivitsaga Sniffex sai 2008. aastalgi oma järje. Saatsin Päästeametile kirja, milles esitasin Ameerika sõjaväelaste poolt tehtud teadusliku katse tulemused, milles selgus üheselt Sniffexi võimetus lõhkeaineid tuvastada, ning palusin Päästeametil olemasoleva tõendusmaterjali valguses see seade oma arsenalist turvakaalutlustel kõrvaldada. Kahjuks seda ei tehtud ja Päästeamet seisab vankumatult oma sniffexi-usu ustava jüngrina.

Võite olla kindlad, et see Sniffexi lugu jätkub kohe kindlasti ka 2009. aastal.

Loe edasi »

Olen viies osas teile tutvustanud lugu akupunktuurist — iidsest hiinapärasest traditsioonilisest raviviisist, mis ilmselt polegi Hiina päritolu, pole eriti iidne, pole kuigi traditsiooniline ega ka ravi kedagi millestki. Viiendas osas selgus, et väidetavate meridiaanide ja spetsiifiliste torgitavate kehapunktide olemasolu pole kuigivõrd kinnitust leidnud ning neljandas osas ilmnes, et akupunktuuri populaarsus on Läänes samavõrra suurenemas kuipalju Idas langemas.

Viienda osa lõpus jäi üles küsimus, et võibolla polegi tähtis, milviisil akupunktuur toimib, tühja neist meridiaanidest, punktidest ja qi-st — olgu olematud või leitamatud, kui heaks arvavad — peaasi on siiski see, et akupunktuur toimib ja inimesed saavad vaevustest lahti, tervenevad, pääsevad hädadest, paranevad haigustest, lahkuvad rõõmsal meelel kabinetist. Jäägu toime mehhanism teiste avastada ja seletada, meie kasutame kogemusele toetudes asja, mis toimib. Lõppeks ei osatud omal ajal seletada sedagi, miks sidrunid skorbuuti tõrjusid, aga asi toimis ja häda Napoleoni mereväele, kes sellest teadmisest ilma oli ja tunduvalt nõrgemale Briti laevastikule seepärast alla pidi vanduma.

Kas akupunktuur toimib?
Süüvimata praegu lähemalt huvitavatesse küsimustesse, mida tähendab “toimib” ja kuidas toimimist üldse mõõdetakse, sõnastame küsimuse hoopis sedasi, et kas akupunktuuri mõju on eristatav platseebost. Kas on mõni tervisehäda, mille puhul tasub pikalt kahtlemata akupunktuuri soovitada? Mida räägivad meile randomiseeritud, pimendatud ja platseebokontrolliga kliinilised testid—toimivuse mõõtmise kuldstandard?

Siin on mulle abiks hiljuti ilmunud raamat Trick or Treatment, autoriteks osakestefüüsik ja teadusajakirjanik Simon Singh ning täiendmeditsiini professor ja endine praktiseeriv homöopaat Edzard Ernst.

Akupunktuuri on pakutud tõhusa raviviisina näiteks suitsetamisest loobumisel, kroonilise astma leevendamisel, sünnituse esilekutsumisel, menstruaal- ja paljude muude valude vaigistamisel, unetuse tõrjumisel, reumatoidartriidi, epilepsia, viljatuse ning terve rea teistegi hädade puhul.

Autorid töötasid läbi parimad hetkel saadaolevate teadusandmete tulemused ning leidsid, et ainsad juhtumid, mille puhul akupunktuurist näib mingit platseebost tõhusamat abi olevat, on tundmatu põhjusega peavalud, rasedusaegsed vaagna- ja alaseljavalud, operatsioonijärgsed ja kemoteraapiaga seotud iiveldused ja oksendamised, kaelahädad ja voodimärgamine. Samas on needki positiivsed tulemused väga piiripealsed, uuringute kvaliteedi osas on küsimusi ning teised sama kvaliteediga uuringud on andnud vastupidise tulemse, seega edasiste ja kvaliteetsemate kliiniliste testide käigus võib juhtuda, et needki miraažid haihtuvad olematusse (või siis muutuvad toimimatuse kõrbes oaasiks, kus kosuda).

Üks probleem akupunktuuri platseebokontrolliga uurimisel on pikalt olnud sobiliku libanõela puudumine, mida platseeboks kasutada. Nüüd on sellised nõelad olemas ja lähiaastatel on oodata rohkem vastavate uuringute tulemusi, kuid üks selline juba näitab, et peavalude korral pole siiski vahet, kas kasutada nahka mitteläbivat libanõela platseebona või “päris” akupunktuuri.

Kas platseebo on ravim?
Selge on aga seegi, et olgu liba või “päris”, toimib akupunktuur valu leevendamisel tunduvalt paremini kui mitte midagi tegemine. Kas see aga annab õigustuse kasutada akupunktuuri või ka muid niinimetatud alternatiivmeditsiini võtteid teatraalse platseebona?

Autorid Simon Singh (paremal) ja Edzard Ernst (vasakul) arvavad, et siiski mitte. Igasugune teadlik platseebo kasutamine eeldaks arstide vaikimisvandenõud patsientide ees, kuna platseebo toimib eriti siis, kui see on suureliselt tõhusaks valetatud ja kallis (keisri uued riided). Selline teadlik valetamine pole aga eetiline ning paternalistlik infoga manipuleerimine pole enam moes. Teiseks tekiks arstidel lahendamatu vastuolu nende teadlastega, kes uurivad uusi ravimeid ja raviviise, kuna nende uuringute tulemused jõuavad teisi kanaleid pidi avalikkuse ette. Keda siis abi otsiv patsient uskuma ja usaldama peaks? Kolmandaks võib üks irratsionaalne raviviis toimida ukseavajana teiste veelgi irratsionaalsemate ja ohtlikemate võtete juurde. David Colquhoun on öelnud, et homöopaatiliste nostrumite oht ei seisne selles, et nad kehale mürgised oleksid, vaid nad mürgitavad su meelemõistuse.

Neljas oht, mis nn alternatiivsete meditsiinivõtete kasutamisega kaasas käib, seisneb aktiivses teadusvastasuses ja ohtlikes nõuannetes hoiduda kõrvale vaktsineerimistest ja muudest tõestatult tõhusatest tegevustest.

Peamine argument platseeboravi teadliku kasutamise vastu on autorite arvates aga siiski see, et platseeboefekt on niikuinii ka iga tõendatult tõhusa ravimi ja raviviisi tasuta kasaanne. Kui nn alternatiivsete võtete puhul maksab patsient kõrget tasu ainult platseeboefekti eest ning saab tihtipeale kaasa nihestatud ilmapildi, siis tõenduspõhise arstiteaduse korral saab patsient toimivale ravivõttele kaasa suurema või väiksema platseeboefekti täiesti tasuta.

Kokkuvõte
Akupunktuur sellisena nagu seda praegu tuntakse, ei ole kuigi iidne ning baseerub pigem irratsionaalsetel kosmoloogilistel ja filosoofilistel arusaamadel kui teaduslikul uurimisel. Meridiaane ja spetsiaalseid akupunktuuripunkte pole inimese ega teiste loomade kehadest leitud, samuti pole leitud märke müstilise elujõu ehk qi kohalolust ja pole ühtki mõjuvat põhjust, miks neid üldse olemasolevaks pidada. Mida rohkem ja mida kvaliteetsemad on akupunktuuri tõhusust uurivad kliinilised uuringud, seda enam läheneb akupunktuuri mõju platseebole. Teadus areneb ausalt uurides ja julgusega kõrvale heita vananenud arusaamad.

Eelmised osad
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 3)
Akupunktuur — müüdid ja tegelikkus (osa 4)
Akupunktuur — meridiaanid ja punktid (osa 5)