E- ja C-vitamiini söömine ei vähenda vähiriski
Viimases akupunktuuri loos oli juttu sellest, kuidas C-vitamiin Briti laevastiku ja võimalik, et kogu Suur-Britannia Napoleoni küüsist päästis. Tegelikult ei teatud 19. sajandi alguses C-vitamiinist midagi, küll aga pandi tähele, et kui meremeestele tsitruseid (sidrunid, laimid, apelsinid) sööta, siis ei haigestu ega sure nad skorbuuti. Britid kasutasid seda teadmist, prantslased ei kasutanud ja nii püsis briti meeste võitlusvaim olulisel hetkel tugevam.
Teadmine selle kohta, et asja taga on C-vitamiin ning millist biokeemilist tähtsust see meie organismis omab, selgus alles 20. sajandil. Teadmatusest ülehindamisele on tihti väike samm. Nii ka C-vitamiini puhul. Suuresti kuulsa keemiku ja kahekordse Nobeli preemia laureaadi Linus Paulingi mahitusel kasvas müüt C-vitamiinist kui imerohust üle igasuguste mõistlike piiride ning loomulikult täitis vastavate töösturite taskuid, millest Paulingki oma noosi sai.
Skorbuut ja C-vitamiin on siis näide selle kohta, et alati pole vaja teada, kuidas mingi asi toimib, aga kui empiiriliselt ehk kogemuslikult on toimivus kindlaks tehtud, siis on kasulik seda kasutada.
Tänapäeval aga teame sedagi, et vabadel radikaalidel on inimkehas oma roll vähi tekkimises. Loogika ütleb, et kui neid vabu radikaale keres vähendada, siis peaks vähenema ka vähirisk. Vabu radikaale peaksid püüdma antioksüdandid ja nendeks võivad olla vitamiinid. Järelikult kui manustada vitamiine, siis peaks vähenema risk haigestuda vähktõppe.
Vabade radikaalide teooria on ilus ja on biokeemikute poolt kinnitust leidnud, seega tundub ka vitamiinide toimemehhanism usutav. Vitamiinide propageerijad on aga väljendanud kahtlust, et kuivõrd vitamiine ei saa patenteerida, siis puudub nende mõju uurimiseks kommertslik huvi ja nii jääbki Big Pharma majandushuvide ja vandenõu tõttu tõhus ja odav vitamiinipõhine vähiravi ilma vajaliku tähelepanuta ja nii täidavad ülikalliste ravimeetodite müüjad teiste õnnetuse arvelt oma taskuid.
Nüüd jõuame siis lubatud päris teaduse juurde. Ameerika teadlased avaldasid pikaajalise uuringu tulemused meditsiiniajakirjas Journal of the American Medical Association (JAMA). Randomiseeritud, kaksik-pime ja platseebokontrolliga uuring algas aastal 1997 ning sellest osales 14 641 meest vanuses 50 aastat ja vanemad. Mõõdeti eesnäärmevähi ja üldise vähki haigestumise sagedust, kui mehed võtsid 8 aasta jooksul iga päev kas 400 IU E-vitamiini, 500 mg C-vitamiini või siis platseebot ehk ilma bioloogilise toimeta ainet.
Kokkuvõte kõlab, et keskealiste ja vanemate meeste puhul ei vähendanud vitamiinide E ja C igapäevane manustamine ei eesnäärmevähi ega ka üldist vähktõppe haigestumise sagedust.
(Linus Pauling suri eesnäärmevähki, kuid oli seejuures 93-aastane.)
Vaatamata asjaolule, et alles viimasel ajal on hakanud ilmuma põhjalikke uuringuid nn toidulisandite pikaajalistest tervisemõjudest, söövad üle poole USA täiskasvanutest E- ja C-vitamiini. Lihtsalt tarbivad toodet, mille kohta pole teada, kas see neile üldse midagi head teeb.
Seega isegi kui meil on mõistuspärane toimemehhanism mingi aine võimaliku mõju kohta, ei tähenda see, et see toimemehhanism ilmtingimata ka toimib. Võibolla on probleemseks kohaks suukaudne manustamine ja peaks uurima seda, millist mõju avaldab vitamiinide sisestamine otse veeni. Võibolla on sel toimel väga kitsad piirid või puudub üldse ja neid piire saab vaid hästi kavandatud uuringutega kompida.
Ühes hiljutises uuringus aga selgus, et C-vitamiin võib hoopis kahandada käimasoleva vähiravi mõjukust. Cochrane Collaboration raames tehtud kokkuvõte tõdes, et vitamiinide A ja E ning beeta-karoteeni manustamine suurendas suremust märgatavalt ja seda nii tervete kui ka mingi haigusega inimeste seas. C-vitamiinil sellist mõju ei tuvastatud.
Isegi selliste näivalt süütute asjade üle nagu vitamiinid tasub oma arstiga nõu pidada, eriti olukorras, kus mingi tõsisem ravikuur on käimas.
Ameeriklaste pikaajalise C- ja E-vitamiini uuringu täistekst:
Vitamins E and C in the Prevention of Prostate and Total Cancer in Men
The Physicians’ Health Study II Randomized Controlled Trial
J. Michael Gaziano, MD, MPH; Robert J. Glynn, ScD; William G. Christen, ScD; Tobias Kurth, MD, ScD; Charlene Belanger, MA; Jean MacFadyen, BA; Vadim Bubes, PhD; JoAnn E. Manson, MD, DrPH; Howard D. Sesso, ScD, MPH; Julie E. Buring, ScD
JAMA. 2009;301(1):52-62. Published online December 9, 2008 (doi:10.1001/jama.2008.862).
Samas väljaandes ilmus ka teine lugu, milles tõdetakse, et E-vitamiin ja teine populaarne toidulisand seleen ei vähenda samuti ei üksiti ega kombineeritult eesnäärmevähi riski muidu tervetel meestel.
Effect of Selenium and Vitamin E on Risk of Prostate Cancer and Other Cancers
JAMA. 2009;301(1):39-51. Published online December 9, 2008 (doi:10.1001/jama.2008.864).
C-Freak küsis:
Ei, see on üks ajalooline kurioosum.
Tänapäeval on teada, et skorbuuti põhjustab C-vitamiini vaegus. 18. sajandil seda veel ei teatud ning meremehed, kelle toiduproviant kauase seismise kaalutlustel peaasjalikult mittevärsketest asjadest koosnes, pidasid skorbuuti kutsehaiguseks. (Muide, eestikeelsete mereröövliromaani-tõlgete “kärnane koer” kõlab originaalis “scurvy seadog”, “skorbuudis merekaru”.)
Inglased avastasid tasapisi, et meremeestele tsitrusviljade söötmine skorbuuti ravib ja ära hoiab. Mõnda aega levis see folkloorina; 1747. aastal sai aga James Lind maha esimese meditsiinilise eksperimendiga üleüldse ja leidis eksperimentaalselt lihtsa seose tsitrusviljade ja skorbuudi puudumise vahel. Tasapisi hakkas laimide söömine Briti laevastikus levima ja 18. sajandi lõpuks ei olnud skorbuut brittide jaoks enam probleem.
Aga laimide söömist panid ka brittide naabrid tähele. Nagu ebausklikele ja ksenofoobsetele inimestele kombeks on, peeti seda tavaliselt brittide veidruseks ning mõnel pool hüüti Briti laevastiku meremehi isegi põlglikult laimideks. Prantslased, kes juba pikki sajandeid inglaste rivaaliks olnud olid, loomulikult niisuguseid veidrusi järele ei ahvinud — ning Napoleoni sõdade ajal oli skorbuut Prantsusmaa laevastikus tõsine meditsiiniprobleem. Ja see oli üheks Napoleoni kaotustele kaasa aidanud faktoriks.
See ka, et kuigi britid aru said, et tsitrusviljadest skorbuudi vastu abi on, ei osatud seda, miks see nii on, seletada enne 1932. aastat, kui Szent-Györgyi C-vitamiini avastas. Neli aastat hiljem sai ta selle tähtsa avastuse eest Nobeli preemia.
dig ütles:
Tänan nii mahuka vastuse eest. Loodetavasti järgneb ka allikaviide, mis kinnitab üheselt seost sidrunisöömise ja Prantsuse laevastiku lüüasaamise vahel? Ja kas ma olen õigesti aru saanud, kui oletan, et ühegi teise mereriigi laevastikus tol ajal sidruneid/laime ei söödud?
C-Freak küsis:
Ei, kindlasti mitte. Näiteks Hispaania, kelle impeeriumisse kuulus hulka troopilisi rannikualasid, laevastik täiendas oma provianti regulaarselt värskete puuviljadega — ja kannatas vastavalt ka vähem skorbuudi käes. Aga nii süstemaatilist ja tõhusat skorbuudivastast tegevust AFAIK Napoleoni sõdade ajal rohkem ei tehtud.
Sõna hulka asemel kõlaks minumeelest õigemini hulgaliselt.
@dig –
Selle mõttega võib küll ainult nõustuda.
Samas ei saa märkimata jätta, et Prantsuse Vahemere eskaadri galeeridel toideti sõudjaid tsitruseliste (sh sidrunitega) juba Louis XIV valitsusajal. Teose “The Age of Galley” (toimetaja Robert Gardner, Conway’s History of the Ship 2004, lk 221) kohaselt võeti see komme omakorda üle Genova laevastikult. Gardneri allikaks sidrunite tarvitamise kohta on E. Fasano-Guarani uurimus “Au XVI siècle, comment naviguent les galères“, ilmunud koguteoses “Annals ESC” (1961, lk 279-296).
@C-Freak – ilmselt on võimalik konkreetselt sellest juhtumist lugeda Stephen Bown’i raamatust
Scurvy: How a Surgeon, a Mariner, and a Gentlemen Solved the Greatest Medical Mystery of the Age of Sail
Raamatu tutvustusest Amazoni lehel:
Miks prantslased tsitruseliste söömise laevasõitudel unarusse jätsid, ei tea, kuid Vahemere piirkonnas ei olnud ilmselt keeruline end värske kraamiga varustada. Võeti kaldalt seda, mida saada oli ja ilma pikemalt mõtlemata, et ilmtingimata peaks end skorbuudi vältimiseks tsitruselistega varustama. Ja ilmselt ei oldud siis nii pikalt järjest merel küpsiste peal, et skorbuudiga võitlemist teadlikult võtta.
Ehh, sidrunid Trafalgari lahingu tulemuse peapõhjus kindlasti ei olnud.
Angus Konstam, kelle nimi Napoleoni ajastu meresõja huvilistele vist päris tundmatu ei tohiks olla, on antud küsimuses väljendunud tükk maad tagasihoidlikumalt:
“Sidrunite lisamine inglise madruste suhteliselt kasinasse dieeti aitas üleval hoida nende võitlusvaimu” (minu tõlge).
Bowni raamatust avastasin üheainsa prantsuse allika ja nimelt viite J. Mahè’ artiklile “Le Scorbut“, mis ilmus aastal 1880, seega kõnealusest ajast veidi hiljem.
Siin on üks merendusalane artikkel, mis selgitab sidrunite seost (või selle puudumist) Lindi katsega:
http://www.jmr.nmm.ac.uk/serve.....rArticle.3
Pealkirjas on õigekirjaviga.
@Kriku – tänan vihjamast.
Shshsi… parandasin ära, aga paraku on vigane pealkiri juba maailma laiali läinud.
Martin Vällik ütles:
“…pole teada, kas see üldse midagi head teeb” on veidi ülepingutatud seisukohavõtt. Vitamiinitablettidest võib kindlasti kasu olla muidu kehvavõitu toitumisharjumistega inimestele nagu inglise madrused seda olid.
@volli – skorbuut ei ole teadaolevalt probleem, mis üle poolt Ameerika elanikkonnast vaevaks. Kehvavõitu toitumisharjumused on aga kindlasti asi, millega tervishoiusüsteemid üle maailma tegelema peavad ja ka tegelevad.
Teine asi on see, et inimesed ostavad ja söövad neid vitamiine lihtsalt igaks juhuks, omast tarkusest või seepärast, et ema on Linus Paulingi mõjul seda maast-madalast lapsele andnud. Iseendal vitamiinipuudust diagnoosida on siuke kahtlane värk.
Seepärast arvangi, et vitamiinide popsutamine selliselt nagu seda praegusel ajal tehakse, on valdavas enamuses kahtlane tegevus.
Kriku kirjutas:
Igas vähegi korralikus lahingus on kummalgi poolel kümnete kaupa erinevaid aitavaid ja takistavaid põhjuseid. Kui selgete peapõhjuste arv üheni või kaheni kahaneb, siis on üks väejuht väga kehva ettevalmistustööd teinud ja mütsiga lööma läinud.
Nagu aga üleval tsiteeritud raamatust (ja teistest) nähtub, mängis skorbuut Trafalgari lahingus ühte huvitavat rolli. Loomulikult oli olulisi faktoreid peale selle teisigi — sest Trafalgari lahing oli igati korralik lahing, mida nii Nelson kui Napoleon põhjalikult ette valmistanud olid.
Väikese vitamiinikuuri võib südatalvisel eestimaal ikka teha, sellepärast pole tarvis kohe perearsti tüütama minna.
@salvey –
Siis võiks juba mainida neid vitamiine mis meis päikesevalguse toimel moodustuvad, muud asjad on saadaval aastaringi.
Kui kõiki tervisliku toitumise reegleid järgida, siis pole ehk tõesti ka D vitamiini lisaks võtmise järele vajadust.
Inimese organism ei ole võimeline tableti kujul vitamiini korralikult omastama. Normaalselt laekub vitamiin koos paljude muude ainetega, mis selle imendumist organismi soodustavad (vahest ka pärsivad). Nii, et pole erilist kasu tablettide vitsutamisest, tsitruseliste söömisest seevastu küll.
Tundub loogiline, et kohalik vitamiiniallikas võib olla kasulikum ja kergemini imenduv. Nii, et meil siin tsitruseliste asemel pigem jõhvikas, astelpaju ja nii kummaline kui see ka ei tundu- kuuseokkad.
Mulle näiteks ei tundu.