mai 22 2009
Kutsekojast vastatakse Umbluu preemia teemal segaselt
Skeptik.ee tunnustas Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutust (Kutsekoda) Umbluu preemiaga selle eest, et on loonud tagaukse posijate tegevuse riiklikuks tunnustamiseks. Näiteks homöopaat, refleksoloog, aroomterapeut on sellised tegevused, millel puudub igasugune muu põhjendus peale homöopaatide, refleksoloogide ja aroomterapeutide isikliku soovi oma teaduskaugetele nõidumistele legitiimsuse pitser külge saada. Kui nende soov võibki põhjendatud paista – kes ikka enda eest seisab, kui mitte ise, siis seda kummastavam on vastava kutsenõukogu, kuhu kuuluvad ka meditsiiniliselt kõrgharitud inimesed, kas siis ükskõiksus, hoolimatus, teadmatus, mõistmatus, süvenematus või mingi muu omadus, mis võimaldas 21. sajandil tunnistada nõidumine lugupeetavaks ja riigi poolt tunnustatud ametialaks.
Homöopaadid arvavad, et nende poolt teatud rituaali kohaselt raputatud vesi on raviva mõjuga (uuringud näitavad, et homöopaatiliste nostrumite mõju ei erine platseebost), refleksoloogid arvavad, et “organism peegeldab informatsiooni oma organite seisundeist keha pinnal asuvatesse kindlatesse tsoonidesse” (näiteks teatud jalatalla osa mudides peaks abi olema neeruhädade leevendamisel, aga puudub igasugune põhjus, miks see nii peaks olema ja puuduvad ka uuringud, mis kinnitaksid tallamassaaži erilist mõju siseorganitele).
Saatsin Kutsekoja inimestele ning Tervishoiu ja Sotsiaaltöö Kutsenõukogu liikmetele ka vastava kirja. Mulle pole keegi neist vastanud, aga Aleksander Laane Terviselehest küsis üle. Vastav lugu on pikemalt lugeda Terviselehe 19. mai väljaandest, kuid siin on lehe loal edastatud Kutsekoja Tervishoiu ja Sotsiaaltöö Kutsenõukogu aseesimehe Kersti Põldemaa ja Kutsekoja juhataja Olav Aarna vastused.
Kersti Põldemaa:
Maailmas on väga palju erinevaid koolkondi ja suundumusi inimese tervise, haiguste ja enesetunde mõjutamiseks. Klassikalise meditsiini kõrval on palju erinevaid alternatiivseid võimalusi. Üks nendest on ka homöopaatia haiguse ravi sellele haigusele omaseid nähte esilekutsuvate ravimite üliväikeste annustega. Homöopaatia eelduseks on kehalise, uuringute ja analüüsidega nähtava haiguse väljalülitamine. On aga rida vaevusi, mille orgaanilist põhjust ei suudeta leida. Siis võib homöopaatiast palju abi olla.
Ka WHO (World Health Organization) arengustrateegiad soovitavad inimese tervise kaitseks ühendada traditsioonilist ja rahvameditsiini klassikalise meditsiiniga. Homöopaatiaalase seadusandluse väljatöötamist Euroopa Liidus koordineerib Klassikalise Homöopaatia Euroopa Nõukogu (ECCH European Council of Classical Homeopathy), mille eesmärgiks on tagada patsientidele kvaliteetne homöopaatiline ravi. Selleks on hakatud üle vaatama homöopaatiaalaseid õppekavu ja ühtlustama homöopaatide registrisse kandmise nõudeid. Mitmetes riikides on olemas homöopaatia haiglad, kus ravikulud katab vastava maa haigekassa. Homöopaatiat saab õppida pea igas riigis, kus homöopaatia praktiseerimine on riiklikult aktsepteeritud. Nii on näiteks Soomes kolm õppeasutust, kus see võimalik on. Uuringud näitavad, et ligi veerand Euroopa Liidu kodanikest kasutab homöopaatilisi ravimeid.
Homöopaadi kutsestandard on koostatud koostöös klassikalise meditsiini esindajatega ning selle eesmärgiks on tagada loodusteraapia usaldusväärsus ja turvalisus. Selle standardi koostamisel on lähtutud enam levinud nõuetest Skandinaavias ja Euroopas.
Selles lühidas tekstilõigus on palju vastuolulist, aga ma vist mõistan, et inimese seisukohast, kes ei ole pikalt pead vaevanud päris meditsiini ja selle väidetavate alternatiivide üle, ei pruugi need vastuolud üldse silmagi hakata. Aga mõned asjad nimetan siiski ära:
-
Maailmas on väga palju erinevaid koolkondi ja suundumusi inimese tervise, haiguste ja enesetunde mõjutamiseks. Üks nendest on ka homöopaatia haiguse ravi sellele haigusele omaseid nähte esilekutsuvate ravimite üliväikeste annustega.
Paljususe argument pädeb seal, kus on tegu erinevate arvamuste ja inimeste uskumustega. Haiguste olemus, nende ravimine allub teaduslikule uurimisele ja need uuringud näitavad, et homöopaatial ei ole sellesse teadusesse mitte midagi lisada. Nimetatud “üliväikesed annused” on suures osas tegelikult “mitte midagi”, kuna sarilahjendamisel langeb ühe algse aine molekuli leidmise tõenäosus alla poole 16C juures. Samuti puudub igasugune tõendus selle kohta, et mingi homöopaatias kasutatav algaine suures koguses just neid haigusnähte esile kutsub, kuna homöopaatiline arusaam haigustest on eelteaduslik ning hilisemate teooriate ja praktikate valguses põhjalikult sisutühjaks muutunud.
-
Ka WHO (World Health Organization) arengustrateegiad soovitavad inimese tervise kaitseks ühendada traditsioonilist ja rahvameditsiini klassikalise meditsiiniga.
Homöopaatia ei ole traditsiooniline ega rahvameditsiin. See on üks paljudest 18.-19. sajandil levinud teooriatest, mis areneva meditsiiniteaduse valguses ajaloo prügikasti visati. Homöopaatia ei ole vaatamata oma 200-aastasele ajaloole lisanud meditsiiniteaduse arengumajja mitte ühtainsamatki kivi.
-
Homöopaatiaalase seadusandluse väljatöötamist Euroopa Liidus koordineerib Klassikalise Homöopaatia Euroopa Nõukogu (ECCH European Council of Classical Homeopathy), mille eesmärgiks on tagada patsientidele kvaliteetne homöopaatiline ravi.
Uuringud näitavad, et homöopaatia ei ravi, seetõttu on jutt kvaliteedist, koordineerimisest ja seadusandlusest teemast mööda rääkimine.
-
Mitmetes riikides on olemas homöopaatia haiglad, kus ravikulud katab vastava maa haigekassa.
Trend on siiski selles suunas, et riikides, kus homöopaatiat ka on haigekassade poolt rahastatud (Šveits, Suurbritannia), seda rahastamist vähendatakse või lõpetatakse sootuks, kuna haigekassad vaatavad kulu-efektiivsust ja tõenduspõhisust aina täpsemalt. Samal põhjusel on tulnud näiteks Suurbritannias mõned homöopaatilised haiglad sulgeda või ümber kujundada.
-
Nii on näiteks Soomes kolm õppeasutust, kus see võimalik on.
Riiklikud õppekavad? Vaevalt. Samas Suurbritannias, kus homöopaatiat kasutab lausa kuninganna ise ja prints on selle häälekas eestkõneleja, lõpetati homöopaatiliste teaduskraadide jagamine sootuks.
-
Uuringud näitavad, et ligi veerand Euroopa Liidu kodanikest kasutab homöopaatilisi ravimeid.
Uuringud näitavad, et koguni 54% Eesti elanikest peab astroloogiat teaduslikuks, aga sellegipoolest ei õpetata seda koolides ega peeta riiklikku astroloogide registrit.
-
Homöopaadi kutsestandard on koostatud koostöös klassikalise meditsiini esindajatega ning selle eesmärgiks on tagada loodusteraapia usaldusväärsus ja turvalisus.
See on tõesti veider, et “klassikalise meditsiini esindajad” on millegi sellise nagu homöopaadi ja refleksoloogi kutsestandardi koostamisel ja kinnitamisel tegevad olnud.
Kutsekoja juhataja OLAV AARNA vastus küsimusele:
Kuidas tehakse valik, millisel kutsealal on vajalik kutsestandardeid välja töötada ja millisel mitte?
Alustaksin vastamist kaugemalt ja üldisemast. Kutsesüsteem on loodud selleks, et kutsestandarditena määratleda, milliseid kompetentsuse nõudeid ühel või teisel kutsealal tegutsemiseks esitatakse, ja teisalt hinnata vastaval kutsealal tegutsejate või tegutseda soovijate tegeliku kompetentsuse vastavust standardi nõuetele. Vastavuse korral antakse taotlejale sellekohane kutsetunnistus. Sellega tagatakse tööturul vajalikku kompetentsust omavate inimeste olemasolu ja ühtlasi antakse kindlus nende poolt tehtava töö või osutatava teenuse kvaliteedi suhtes.
Iga kutseala ja seal toimuv kuulub teatava kutsenõukogu pädevusse. Kutsenõukogud koosnevad vastava kutsetegevuse valdkonna kutse- ja erialaliitude esindajatest ning valdkonna headest spetsialistidest. Seega on esindatud võimalikult mitmekülgsed ja asjatundlikud arvamused ning seisukohad. Üks kuueteistkümnest on Tervishoiu- ja Sotsiaaltöö Kutsenõukogu.
Kutsenõukogu otsustab, milliseid kutsestandardeid mingil kutsealal vajatakse ja millisel organisatsioonil on õigus nende alusel kutseid anda. Tavaliselt tuleb algatus uue kutsestandardi väljatöötamiseks vastavalt kutse- või erialaliidult. Kutsenõukogu analüüsib ühe või teise kutsestandardi väljatöötamise põhjendatust, hinnates vastava tööturu lõigu olulisust ja kindlasti ka pakutava teenuse võimalikku ohtlikkust. Kõik vajalikud materjalid saadetakse kutsenõukogu liikmetele varakult tutvumiseks ja kõik nõukogu liikmed saavad avaldada oma arvamust. Vajadusel kaasatakse ka täiendavad erapooletud eksperdid.
Jällegi, uuringud näitavad, et koguni 54% Eesti elanikest (enamus!) peab astroloogiat teaduslikuks, seega on igati põhjendatud astroloogi kutsestandardi loomine. Või nagu Aleksander Laane Terviselehes kirjutab:
Selget jah/ei vastust küsimusele mina küll siit kõrvalt välja ei loe - seega soolapuhujate katusorganisatsiooni ja krativalmistajate üleilmse seltsi ning klassikalise krativalmistamise maailmanõukogu (peakorteriga Eestis) asutamise võiks kohe ära teha ning siis peaks olema ametliku tunnustuseni kiviga visata. Tagab see ju kvaliteetsete krattide valmistamise, mis/kes teenivad oma peremehi kaua ja hästi - muidugi kui pahasid skeptikuid ligi ei lasta. Õppekavade väljatöötamine on käkitegu – küll kratt mõne kusagilt virutab - vabandust, illegaalselt impordib.
Pole mingit põhjust, miks ühele soolapuhumise alavormile, mis ennast homöopaatiaks nimetab, saab riigi heakskiiduga paberi uhkeldamiseks ja ametlikuks rahakogumiseks kaela riputada, aga traditsioonilistele Eesti kratimeistritele mitte. Pealegi on see homöopaatia üks võõramaine värk – ehk teevad meie hingega midagi veel? Röövivad, võtavad kontrolli üle või saastavad ära näiteks? Raskel masuajal tuleb ikka kodumaad teenivat krattimist eelistada.
Keera Rubiku kuubik ise kokku!
Powered by FireStats
Huvitav kui palju homoöpaadid ja posijad raha kulutasid ”lobitööle” et oma standardid kätte saada?
vällik, sa oled nii loll ja nii aktiivne, et sinust hakkab suisa kahju…
sellise rumaluse peale saab vaid õlgu kehitada.
@vollik – tänan huvitava arvamuse eest, aga kui soovite ise “loll ja aktiivne” olemisest veidi kõrgemale tõusta, siis oleks kena, kui võtaksite vaevaks oma arvamust veidi pikemalt põhjendada.
@Martin Vällik – tere martin. kas viitsiksid pisut tutvustada oma põhimõtteid-reegleid, või saata mõned lingid-vihjed. eriti huvitav oleks kuulda, kuidas ise skeptitsismini jõudsid. vabanda kui oled juba varem kuskil seda teinud – suuna mind siis lihtsalt sellele lehele,
tänades,
mart taniel
Oma isikliku kogemuse põhjal julgen väita, et refleksoloogial on mõju organismile ka ilma platseebota, seega minu tänuväärsusetu ennustus on, et tulevikus ka teaduslikud testid seda mõju kinnitavad. Ma ei väida, et refleksoloogia raviks haigusi, väidan, et teatud keha piirkondade stimuleerimisel eksisteerib mõju vastavatele organsüsteemidele.
Posijate kaitseks: paljud inimesed, eriti vanemad inimesed, on oma tervise pärast neurootiliselt (põhjendamatult) mures ning tahavad oma liigestest ja vererõhust pidevalt kellegagi pikalt lobiseda. Sellised inimesed, kelle tervis on OK aga kes tahavad lihtsalt tähelepanu ja suhtlemist, ummistavad ülejäänute jaoks perearstikeskusi ja tervishoiusüsteemi üleüldse.
Kui aga mängu tuua posijad, siis on lootust, et neurootikud lähevad arsti asemel posija juurde. Posijal on tema jaoks rohkem aega kui arstil; posija annab talle kindlasti mingeid tilku või leotisi, erinevalt pahast uskmatust perearstist, kes aina kinnitab, et ta on terve. Võidavad kõik: posijad teevad äri, neurootikud saavad suhelda, arstid saavad haigeid ravida, ja haiged pääsevad arsti vastuvõtule.
Aga kui neurootikul tõesti midagi korralikult häda peaks olema ja ta arsti asemel ikka oma posija juurde läheb, on tagajärg tõenäoliselt halb.
vollik ütles:
Vaata, vollik, võtmata mingisugustki hoiakut sinu seisukoha suhtes, pean siiski märkima, et sa ise oskad seda parimal mõeldaval viisil kompromiteerida.
@mart taniel
tere-tere, mart taniel,
raske midagi sedasi lühidalt kosta, sest mingeid selliseid kindlalt väljakujunenud reegleid, mida pühakirjana silme ees hoida, justnagu pole. Kui soovid mõtteviisist lähemalt teada, siis eks lugemine on see õige meetod, kuidas sellele pihta võib saada.
Siin saidil on vast rubriik skeptika see, kus ka metoodilist materjali võib leida.
Väljamaised vastavad leiad küljeveeru alalõigult, mille nimi on Väljamaa viidad.
Enda puhul arvan skeptika olevat pärit oma uudishimust ja soovist teada saada, kuidas maailm toimib. Selle teadmiseni jõudmisel on risuks jalus hulganisti müüte, väärarusaamu, uskumusi ja muud subjektiivset, mida skeptikaga ehk täpsema järgiuurimisega ületada üritan. Noja siis veel paras annus maailmaparandajalikku naiivsust ja idealismi, et minu isiklikud otsingud võiksid olla huvitavad ka teistele.
Minuarust kutsekojalt suhteliselt pädev vastus. Lollile küsimusele loll vastus, või siis lollile auhinnale loll vastus meedias.
“France regards Scientology as a sect, not a religion, and the organisation could be banned if it loses the case”:
http://news.bbc.co.uk/2/hi/europe/8066743.stm
Olen selle saidi külastaja juba mõnda aega, siit saab kasulikku kõrva taha panna ja arutelu on enamasti asjalik. Küll aga paneb imestama, et skeptitsism sellel lehel on kaldu ainult ühes suunas, et leidub liialt kollasemaigulist sensatsioonilisust, mis ei sobi kokku lehele omase teadusliku lähenemisega ning ebatäpseid väiteid.
Näiteks väide „teaduses ei ole leidnud tõestamist“ või „pole teaduslikku põhjendust“ on ebatäpsed: seda, mis teaduses (kui tegevusvaldkonnas) toimub, on raske hinnata, sest teadus ei piirdu ainult institutsionaalse teadusega ega ametlikult tunnustatud teaduskirjandusega. Seega oleks korrektne kminnitada: „ametlikes teaduskanalistes pole kinnitust leidnud“ või „üldtunnustatud teaduslikes ringkondades pole toetatud“ vms.
Tänapäeval on institutsionaalne teadus paljuski samasuguses positsioonis nagu oli katoliku kirik keskajal. On olemas teatud trunnustatud keskused ja oma valdkonna autoriteedid ja seisukohad ning kui avastatakse midagi neile sobimatut, siis lihtsaim viis on see maha vaikida. Heaks näiteks evolutsiooniteooria ja seda kinnitavate leidude lugu, mida on kajastatud Michael E. Cremo ja Richard L. Thompsoni „Inimkonna varjatud ajaloos“ Eesti Ekspressi Kirjastus 2006 (raamatu valik johtub sellest, et see on kättesaadav ja eestikeelne, inglisekeelseid näiteid „teaduse varjatud ajaloost“ on rohkesti). Mind isiklikult ei morjenda, kas inimkonna vanus on 50, 5 või 1 miljon aastat või veelgi vähem. Siiski pani mõtlema kaks omavahel seotud asjaolu: 1) millised faktid tunnistatakse faktideks ja 2) millised kuulutatakse võltsinguteks või eksiarvamusteks. Raamatus pole kordagi esitatud seisukohta, et inimkonna vanus on n aastat või et evolutsiooniteooria on vale; küll aga on toodud näiteid institutsionaalse teaduse selektiivsuse kohta. Seega tasuks skeptitsimi säilitada ka teadusajakirjade jms institutsionaalse teaduse suhtes.
Skeptitsismile ja teaduslikust vaatepunktist sobimatu sensatsioonilisuse üheks näiteks on artikkel „homöopaatia tappis inimese“. Lootsin, et leian sealt näiteid selle kohta, et mõni homöopaatline aine on toksiline ja sellega saab tõesti tappa, aga võta näpust – lugu oli sellest, kuidas „usk homöopaatiasse takistas inimest pöördumast teaduspõhise meditsiini poole“. Need on kaks täiesti ise asja! Kusjuures isegi seda on võimatu teaduspõhiselt kinnitada, sest artikli põhjal selgus vaid see, et inimene ei läinud arsti juurde, vaid eelistas „vuduud“. Me ei tea tegelikult, mis olid sellise otsuse aluseks: kas üksnes usk „vuduusse“ või näiteks ebameeldivad kogemused teaduspõhisest meditsiinist? Või eelistas inimene üldse end ravimata jätta? Eeldades, et inimesel on olemas vaba tahe, ei saa talle keegi ka midagi ette heita. Samuti on teaduslikult ekslik kinnitada, et meditsiin oleks suutnud inimese terveks ravida – seda ei tea keegi, isegi kui on teada diagnoos. Saab väita, et vastava diagnoosiga inimesi on edukalt terveks ravitud, aga vaevalt, et ükski tõsine meedik julgeks anda 100% garantiid, et iga seda haigust põdev inimene on täiesti tervendatav. Või kust muidu tulevad teaduspõhise meditsiini möödalaskmised, millest mõned juhtumid ka ajakirjandusse jõuavad?
Samuti jääb mulje, et ülemäärane skeptitsism (asja sisusuga tutvumata) iseloomustab lehte näiteks aroomiteraapia, refleksoloogia, kiropraktika, ravimtaimede jms suhtes. Esiteks pole teaduspõhine meditsiin sedasorti „soolapuhumise“ vastu suurt huvi tundnud, mistõttu ka institutsionaalselt tunnustatud teadkirjandusse on vähe jõudnud, seda tunnistavad med. ringkonnad ka ise (nt et ravimtaimede mõju on vähe uuritud). Loomulikult on ülim liialdus väiteid, et vastavad praktikad võivad ravida kõike; aga sedasorti väiteid kohtab ka populaarsel tasandil teaduspõhise meditsiini juures. Aroom- ehk eeterlikud õlid on mitmete keemiliste ainete ühendid ja väita, et neil keemilistel ühenditel puudub igasugune mõju inimese organismile, on teadusest väga kaugel. Peale selle tunnustab ka teadus, et lõhnadel on tugev mõju aju limbilisele süsteemile. Seega on aroomiteraapial kindlasti olemas mingi mõju, iseküsimus, kas see mõju on nii kergesti mõõdetav või nii üldine nagu väidavad reklaamid. Kiropraktika ei ole midagi muud kui kätega luude või liigeste paikapanek – kui seda teeb oskustega inimene, siis on mõju olemas. Kümmekond aastat tagasi nihestasin paigast 3. rinnalüli: märku andis sellega, et teatud liigutusi peaga ei saanud valu tõttu teha (ja hetk, mil „nõks“ käis, oli samuti täiesti fikseeritav). Teaduspõhise meditsiini pakutud lahendus (pärast röntgenpilti) olid valuvaigistid ja võimalik operatsioon (tollal veel massaaži ei saadetud), tegelikult loodeti, et ehk läheb ise üle; õnneks suunas üks tuttav sportlane mu kiropraktiku juurde, kes pani lüli kätega paika ja massaaži abil tekitas lihaste toe, et lüli püsiks paigal. Et lüli tõesti ka õiges kohas oli, kinnitasid uued röntgenpildid.
Samasuguseid näiteid võib tuua ilmselt kõigi nn alternatiivmeditsiini praktikate kohta. Paraku on selles vallas (nagu ka teaduspõhises meditsiinis) piisavalt lolle (näidake mulle valdkonda, kus neid ei oleks?!), samuti on neis valdkondades tegevad rohkem praktikud, keda „teaduspõhisus“ külmaks jätab ning kes ei tegele oma vaatlus- ja tööandmete analüüsimise, süstematiseerimise, üldistamise ja avaldamiskõlblikuks vormimisega. Sama häda kummitab tegelikult ka teaduspõhist meditsiini, sest suurem osa teaduse või õppetööga mittetegelevaid arste elab tavalist elu ega kuluta praksisest ülejäävat aega patsientide haiguslugude analüüsimisega.
Kokkuvõttes: soovin lehele teadusele omast korrektsust ja täpsust ning skeptitsismi laienemist ka „teaduslikult tunnustatud“ seisukohtadele.
Mõndagi saab ette heita sellele isikule, kes kallutas rasket haiget teaduspõhist meditsiini vältima. Loomulikult on iga haige enda otsustada, kas ennast ravida või mitte – aga selliste soovituste tagajärgede eest peaks osa vastutust siiski langema ka soovitajale.
Kriku: “Mõndagi saab ette heita sellele isikule, kes kallutas rasket haiget teaduspõhist meditsiini vältima.”
Kriku – kas meil on kindlaid fakte, et see nii oli? Või on see stiilis “naised saunas rääkisid”?
Mis juhtumist sa täpselt räägid? Kui Sylvia Millecami juhtumist, siis on artiklis kirjas koos viidetega algallikatele:
Kuna tulemuseks oli meedikute litsentside tühistamine ja peatamine kohtu poolt, siis võib arvata, et päris naiste jutt kaevu juures see pole.
Kristen kirjutas:
Teisisõnu, raamatu autorid saavad isegi aru, et neil oma ideede kaitsmiseks teaduslikku tuge ei ole. Sellest ümber saamiseks, ajavad nad siis uina-muina vandenõuteooriat, mis kreatsionismi mittetõsiseltvõetavust justkui vabandama peaks.
‘Seisukoht’ on termin politoloogiast, mitte teadusest.
Dig:
Lugupeetud diog võiks nüüd vastata akadeemiliselt heale tavale ja esitada konkreetsed näited antud teoses, kus on tegu kreatsionistlike vaadetega. Muidu on tegu lahmimisega, mida võib endale lubada kollane ajakirjandus, aga mitte skeptilise maailmavaate kandja.
Dig:
Teaduses on samuti seisukohad – või istekohad, kui soovite. Mõned neist on tunnistatud olemasoleva taustsüsteemi vaatepunktist faktideks, suurem osa on aga kokkulepped.
Suurem osa lausa? Mis alusel seda väidetakse?
Või mida tähendab “kokkulepe”? Kui kõik arutelus osalejad on nõus, et mingit väidet näivad seni kogutud tõendid kõige paremini toetavat, võib ju ka seda “kokkuleppeks” nimetada, aga sellel pole siiski palju ühist “kokkuleppe” tavatähendusega.
Jõuamegi defineerimise küsimusteni.
Kui väga üldiselt, siis teadus on maailma kirjeldamise ja analüüsimise üks viise. Meie võimalus maailma vahetult kogeda on piiratud ja selle kogemuse edastamine on veelgi piiratum (laias mõttes) keeleliste piiride tõttu. (Ma loodan, et skeptikud ei ole nii naiivsed, et väidavad, et teadus suudab maailma kirjeldada täielikult sellisena, nagu see olemas on. On tõelusele lähemaid kirjeldusi, st seda kirheldust kinnitavat tõendusmaterjali on rohkem ja kaugemaid kinnitusi.) Igasugused keeled on põhimõtteliselt kokkuleppelised. Muidugi jõuame otsaga teadusfilosoofiasse, aga kui neid piire ei taju, ei saa me rääkida ka teaduslikkusest. Fundamentaalsed tõed kuuluvad fiundamentaalse religiooni juurde, kus on üks Jumalast antud kirjeldus, mis vastabki 1:1-le tegelikkusele.
@Kristen – Kuidas tõlgendada teie arvates sellist lugu (ja see siin ei ole mitte mõni kauge tesie riigi mure, vaid sarnaseid lugusid siitsamast Maarjamaaltki nähtud-kuuldud) – kui vanemad keelavad arste oma last ravimast, usulistel põhjustel, laps aga on laps ja pole võimeline iseenese eest ei vastutama, seisma ega arstiteaduslikult pädevaid otsuseid tegema?
http://skepticalteacher.wordpr.....nce-faith/
Sama kehtib, kui vanemad kärutavad oma sureva lapse mõne posija-homoöpaadi-ekstrasensi juurde. Ja pärast kuulutavad, et tavamedistiin oli lapse surmas süüdi, sest rikkus nende lapse tervise, enne kui posija jõudis oma tööga piisavalt kaugele. Ka sellsieid asju on siinmail juhtunud. Minul isiklikult on päris mitu täiesti isiklikku tuttavat-sõpra-sugulastki, kes 80ndate lõpus-90ndate alguses hoolega posijate manu tatsas, ravi aga siiski lõpuks tavameditsiinist leidis. Ja mõni jõudis oma tervisega posija juures vägagi kriitilisse seisu, enne kui mõistus koju jõudis.
Jah, õige – kui inimesel füüsiliselt midagi viga ei ole ja ta otsib lihtsalt lohutajat-ärakuulajat, kedagi, kes talle elu tõdesid sisendaks – siis on posijatest kasu muidugist. Ainult et posija on pahatihti nii harimatu (meditsiini vaatenurgast), et ta ei taba ära, millal inimene ohtlikus seisus on. Nt skisofreenik või epilepsiahaige. Sellistel juhtudel homoöpaatiliste ravimite andmine ja õpetussõnad a la “sul on energia kõrva taga kinni, vajuta sõrmega ninajuurele”, võivad inimese kiirelt hauda viia (või kellegi teise, kõrvalseisja). Ja sellisel juhul on tulemus hoopis äraspidine.
Martinile – meie kutsekoda on tõesti huvitav asutus, kui sealsed spestialistid homoöpaatiat rahvameditsiiniga võrdsustavad ja neid lausa sünonüümidena kasutavad. Sest rahvameditsiinist on tulnud hulk tõhusaid ravimeid, mis tänapäeval tavameditsiinis kasutusel on, ja uusi ravitoimega aineid taime- ja seeneriigist leitakse üha. Aga sel pole mitte kõige vähematki pistmist homoöpaatiaga, pole kunagi olnudki.
Kristen, pean tunnistama, et ei saanud Teie viimasest postitusest aru, mida Te öelda tahtsite.
“Siinkohal on oluline mõista ,et teaduslikud ja füüsikalised seadused on inimeste kirjeldused, mis tuginevad vaatlustulemustele, olles seega avatud hilisematele täpsustustele või isegi täielikule ümberlükkamisele” /…/
Ateistlik universum D.Mills
Ma sain nii aru, et tahtis seda öelda.(Vabandust vahele segamast.)
Salveyle tänu tsitaadi eest.
Naissoost skeptikule – vanemate tegevusse seoses lastega on alati raske sekkuda. Lohutuseks (kuigi see ei lohuta): jama juhtub kõikjal, nii tõenduspõhises kui muus medtsiinis. Gaussi kõver kehtib igas vallas ja rumaluse eest pole keegi kunagi kaitstud. On olemas ütlus: õpetaja praak jookseb mööda ilma ringi, arsti praak on kalmistul.
Jah, aga kui ühe puhul on tegemist kellegi unfortunate veaga tõendatud efektiivsusega süsteemis, siis teise puhul on ju tegemist põhimõttelise ja süsteemse veaga süsteemis endas (kus saab, jah, isiklike rumaluste, vigade ja ambitsioonidega asja muidugi veelgi hullemaks ajada. Näiteks homöopaadi soovitus diabeetikule ravimid prügikasti visata).