mai 30 2009
Kas usk jumalasse on ühiskonnale kasulik?
Eestis peab jutlust Ameerika megapastor Franklin Graham, kelle sõnum igale rahvale, keda ta külastab, ja inimesele, kellega ta räägib, paistab olevat see, et uskuge jumalat (kristliku versiooni Grahami varianti) ja pahed nagu alkoholism, narkomaania, kuritegevus, hoolimatus jne taanduvad.
Ühelt poolt tundub intuitiivselt usutav, et jumalakartlik moraaliõpetus, mida inimestele maast-madalast sisse õpetatakse, võiks ühiskonda hoida pahedest eemal ja inimesed naudivad turvalisemat elu kui sekulaarses ühiskonnas. Selle kinnituseks tuuakse näiteid, kus paadunud narkomaan ja muidu pätt ühel päeval jumala leidis ning sellest päevast alates korralikuks hakkas ja nüüd teisigi päästa üritab.
Sellised anekdoodid on jutlusel vahelduseks huvitavad kuulata, aga kas ühiskonna usklikuse/sekulaarsuse ja pahede leviku kohta ka mingeid uuringuandmeid on? Vähe, aga midagi siiski. 2005. aastal ilmus katoliikliku ülikooli poolt väljaantavas ajakirjas Journal of Religion and Society artikkel Cross-National Correlations of Quantifiable Societal Health with Popular Religiosity and Secularism in the Prosperous Democracies, autor Gregory Paul.
Lühidalt öeldes on korrelatsioon ühiskonna religioossuse ja sotsiaalse tervise vahel negatiivne: mida religioossem ühiskond, seda rohkem sotsiaalseid pahesid ja vastupidi – mida sekulaarsem, seda tervem ühiskond.
Muidugi on vaja defineerida mõisted ja selgitada viidatud uuringu kehtivuspiirkonda. Religioossust mõõdeti usuga jumalasse, usuga piiblisõna eksimatusse, evolutsiooni tunnistamise, palvetamise ja kirikukülastuse sagedusega. Sotsiaalset tervist mõõdeti tapmiste, laste suremuse, oodatava eluea, suguhaiguste leviku, teismeliste raseduse ja abortide arvuga. Vaatluse all oli valik nö Lääne tüüpi arenenud demokraatlikest riikidest: Austraalia, Kanada, Taani, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Holland, Iirimaa, Jaapan, Šveits, Norra, Portugal, Austria, Hispaania, Itaalia, USA, Rootsi, Uus-Meremaa.
Selles võrdluses on USAs kõige rohkem jumalasse uskujaid ja usuüritustest osavõtjaid, mis peaks populaarse uskumuse kohaselt tingima hea ühiskonna tervise, aga USAs on kõige rohkem tapmisi, suguhaigusi, teismeliste rasestumisi, aborte.
Samas Jaapanis, Prantsusmaal, Taanis, Rootsis, kus on sekulaarne ühiskonnakorraldus, kus inimesed peavad evolutsiooni tõeseks, usuvad jumalat tagasihoidlikult jne, on suguhaiguste levik ja abortide arv jne tunduvalt madalam.
Kindlasti peab aga tähele panema, et korrelatsioon ei tähenda põhjuslikku seost. Miks ühes või teises ühiskonnas on rohkem või vähem sotsiaalseid hädasid, on juba teiste uuringute teema. Küll aga võib Gregory Pauli uuringuga pidada ümber lükatuks populaarse uskumuse, nagu oleks ühiskonna korralikuks toimimiseks vaja usku loojasse ja moraali andjasse. Tuleb välja, et sekulaarsed ühiskonnad nagu Jaapan, Prantsusmaa ja Skandinaavia riigid on tunduvalt lähemal praktilisele “elukultuurile” kui laiemalt levinud teistlike uskumustega riigid nagu Portugal ja eriti USA.
Samuti on ümber lükatud uskumus või hirm, et kui inimesed hülgavad usu jumalasse, siis ootab neid ees paratamatu sotsiaalne kaos.
Või tulles tagasi siinse artikli päevakajalise alguse juurde — Franklin Graham ajab jama.
Uuringu täistekst:
Cross-National Correlations of Quantifiable Societal Health with Popular Religiosity and Secularism in the Prosperous Democracies, Gregory S. Paul, Journal of Religion and Society, Vol 7 (2005)
Kriitika sama ajakirja hilisemas numbris (Vol 8 (2006)):
Religiosity, Secularism, and Social Health, A Research Note, Gerson Moreno-Riaño, Mark Caleb Smith, and Thomas Mach
Keera Rubiku kuubik ise kokku!
Powered by FireStats
Mõningane ebakorrektsus – uuring on kristlusekeskne, järeldus tehakse aga jumalasse uskumise ja jumalameelse / ilmaliku ühiskonna kohta tervikuna. Huvitav oleks samu näitajaid võrrelda Saudi-Araabia ja Iraani omadega… Mida ma hetkel ei viitsi kaevama hakata.
Laste suremus ja oodatav eluiga on pigem muidugi üldise tehnoloogilise arengutaseme näitajad. Kas teismeliste rasestumist peaks üleüldse mingiks halvas asjaks pidama, on ka kultuurikontekstis kinni.
Ilmselt võiks siis selle analoogia põhjal oletada, et ka laste suremuse pidamine heaks või halvaks sõltub kultuurikontekstist.
Ei võiks.
http://www.guardian.co.uk/comm.....rd-dawkins
The Guardianis üpris tabav artikkel (teemaga kaudselt seotud) ühelt tädilt :)
Lugu NY Timesis. Seal siis juttu religioossusest ja õnnelikkusest.
Kriku ütles:
Kena näha resoluutseid otsuseid, Stalini-aegse kohtu tunne tuleb juba peale.
Mida tead sina Stalini-aegsest kohtust?
@MD – PZ Myers vastab talle veel tabavamalt.
Heh, mis küsimus!? Neljal juhul viiest pole mõtlemine ka ühiskonna (maksimaalsele efektiivsusele) kasulik. Üleüldse, mis ajast on isiklikku sfääri kuuluvate asjade mõõdupuuks kasulikkus ühiskonnale?
Ma ei taha abielluda. Pole kasulik ühiskonnale… Väga hkhkm, totalitaarne mõtlemine kumab välja. Ja jällegi see “vana hea” religioonivastane agenda.
Tahtsin öelda, et sõna anekdoot asemel oleks ehk sobilikum elulugu, kuid mõistsin siis isegi, et see võiks kogu artikli ära rikkuda.
Kriku ütles:
Sama palju, kui sina demograafilistest näitajatest kultuurikontekstis.
Mida sa ikkagi kokkuvõtteks öelda tahad? Või trollid niisama?
Kriku ütles:
Aga seda, et ühte näitajat sa relevantseks ei loe kuna sõltuvat kultuurkontekstist, samas teised näitajad sõltuvad jälle tehnoloogilisest arengutasemest. Uurimuse point ongi selles, et ta on tehtud ühe (kristliku) kultuuriruumi piires, mis on ka tehnoloogiliselt tasemelt ühetaoline, et saaks võrrelda sarnastes tingimustes elavaid inimesi. Kui me hakkame võrldlema padureligioosseid islamiriike läänelikega, saame me ilmselt sama huvitavaid tulemusi nagu võrreldes siga ja kägu.
Mina aga viitasin sellele, et uuring sellisena ei ütle midagi vastuseks küsimusele, kas usk jumalasse on ühiskonnale kasulik, nagu artikli pealkiri ütleb. See võib midagi öelda ainult küsimuse kohta, kas judaism või kristlus on ühiskonnale kasulikud.
Mulle jääb ikka arusaamatuks, miks peaks käsitlema sellises uuringus näitajatena laste suremust või oodatavat eluiga. Nii ühetaolised need riigid nüüd küll ei ole. Norras näiteks on GNP pea kohta 4 korda suurem kui Portugalis.
Siga ja kägu võrreldes võib evolutsioonibioloogias näiteks väga huvitavaid tulemusi saada :)
Artikli pealkirjas olev küsimus eeldab sellist võrdlust, midagi teha pole.
Kriku ütles:
Minu arvates on need mõistlikud seepärast, et just niisuguste näitajatega vehivad pea-asjalikult need, kes väidavad, et religioossus tuleb ühiskonnale “kasuks”. Nemad väidavad, et see ei ole ainult tehnoloogiline arengutase, vaid suurema hulga usklike puhul on lapsed on tervemad ja tapmisi ei ole ning inimesed elavad kauem ja lapsed sünnivad ainult abieludest õiges vanuses ning mida kõike veel. Kui välja arvata protestantliku eetika argument, siis majanduskasvust eriti ei räägita…
Aga jah, kui väita, et probleem on selles, et kristlus ei taga neid eesmärke, aga mõni teine religioon tagaks, siis seda antud uuring ümber ei lükka :)
Isegi kui vastus oleks teada, kas usk mingisse jumalasse on ühiskonnale hea või halb, mida selle teadmisega peale hakata? Ei usklikke ega ateiste saa ju riikliku programmi korras järsku ümber veenda.
natuke offtopic, aga üsna huvitav: http://bhascience.blogspot.com.....us-of.html – kommentaar teadustööle, mis uuris usklikust USA professorite seas: 1) psühholoogiaprofessorid on kõige vähem usklikud, 2) elementary education professorite hulgas praktiliselt polegi mitteusklikke – 95% usub jumalasse vähemalt vahetevahel!, 3) need, kes tegelevad ise aktiivselt uurimistööga, on vähem usklikud, 4) üldiselt on akadeemikute hulgas vähem usklikke kui üldpopulatsioonis.
Sellest, et accounting, finance ja economics sinna pigem jumalauskujate kanti jäävad, võiks teha kaugeleulatuvaid järeldusi … :-)
Kahju, et füüsikuid ei ole, mulle on alati tundunud, et füüsikute seas on hämmastav hulk usklikke, aga see on ainult kõhutunne ja võib põhineda asjaolul, et usklik füüsik on ere nähtus ja tõmbab tähelepanud…
Teadlaste usklikusest on mul siin üks lugu juba varasemast ajast:
Kas füüsikud on usklikumad kui teised?
Ei, füüsikud ei ole need usklikumad teadlased. Millegipärast meeldib mõnele teoloogile ja muidu ususõbralikule inimesele sellist alusetut müüti levitada.
Religioossus teadlaste seas on päris tihedalt uuritud nähtus. Mõned kommentaarid – religioossus/vaimsus/usklikkus teadlaskonnas on (kvalitatiivselt) erinev tavainimese religioossusest. Sellest, mida siin väga materdada armastatakse.
Teiseks tuleb arvesse võtta, et skeptiku reaktsioon religioossusele tuleb siiski ameerika kogemusest, mida Euroopa kultuuriruumi nõnda lihtsalt üle kanda ei saa. Mille tõttu see vahel siin ka lahmimisena näib. Ka kõige religioossemad Euroopa riigid on ajalooliselt suutnud (tänu nn valgustusajastu ratsionaalsele pärandile) usu ja teaduse valdaval enamikel juhtudel lahutada. See on osa meie ühisest (uusaja) kultuuripärandist.
Kuid paar artiklit:
Religion and Spirituality among University Scientists (PDF)
Natuke sama teadlase uurimistööst
Sellised uuringud on puhas demagoss. Sama hästi võin väita,e t mida parem auto seda rohkem võtab bensiini. Kui ei usu, siis kontrolliga üle. Maasturid, mis on turvalisemad, mugavamad, võimekamad, sageli ka kiiremad kui teised, võtavad tõesti palju rohkem bensiini.
Tegelikult on siin seos vaid see, et mida mugavam ja turvalisem on ühiskond, seda sekulaarsem ta on. Kui inimene tunneb ennast hästi , tal pole suuri probleeme, siis tal kaob ka vajadus usu ja jumala järele. Ja ka vastupidi — rasketes tingimustes tuleb jumal üsna kiiresti meelde.
@margus kiis – Loe ikka artiklit ka enne kommenteerimist.
Hiljuti sattusin netis mingi säärase kaunis pikaajalise uuringu peale, mis väidab, et religioossed inimesed kipuvad rohkem prosotsiaalsed olema.
http://www.dailymail.co.uk/sci.....tists.html
Usk on oopium, ateism morfium. Kuskilt loetud.
Aku ütles:
järelikult tõde?
Laste suremus ja oodatav eluiga on kummalised tunnused, mis ei näita riigi tehnoloogilist arengut, vaid nad seonduvad hästi riigi “inimsõbralikkusega”. Nad on lihtsalt kättesaadavad-arvutatavad ja seonduvad mitte otseselt SKP-ga riigis, vaid selle jaotumisega riigis ja väga mitmetahulise “elukvaliteediga”. Inimarengu aruanne peaks viitama põhjustele, miks need kaks asja on olulised.
Jason:
Foorumites elamisel läheb kontekst kaduma.
Jah, ma olen muidugi nõus, et laste suremus ja oodatav eluiga ei näita ainult tehnoloogilist taset või jõukust.
Grahami jt. temataoliste jutlused on ülesehitatud puhtale demagoogia metoodikale, mis põhineb grotesksetele näidetele, hea ja kurja vastandamisele ja valetamisele. Rohkem polegi vaja, et niigi kõike uskuma valmis inimestele ajupesu teha. Stefan Zweig ütles hästi: Elu on ilus niikaua kuni jumal laseb lolle vohada nagu ohakaid.
“Hiljuti sattusin netis mingi säärase kaunis pikaajalise uuringu peale, mis väidab, et religioossed inimesed kipuvad rohkem prosotsiaalsed olema.”
loogiline, vähemalt Mary Douglase “Natural Symbolsi” (yks Amazoni kirje: http://www.amazon.com/Natural-.....0415138264 ) esimestes peatykkides esitatud Basil Bernsteini teooria põhjal – usklikkus eeldab ysna tõenäoliselt traditsioonilisel positsioonil põhineva autoriteedi tunnustamist, stabiilne rituaalide komplekt kinnitab kehtivat korda jne. kindla rollijaotuse ja keeruka keelekasutuse kombinatsioon omakorda andvat põhiväärtusteks kohusetunde ja tõe; isiklik edu ja kogu inimkonna heaolu tagaajamine käib rohkem individualistlikuma suunitlusega inimeste kapsaaeda (siinne refereering on võrdlemisi kyyndimatu ja tautoloogiline, raamat ise on igal sajal juhul parem).
Eks kriipsuta ju UT-ki koguduse rolli paljudes kohtades alla.
Kui teadlased esinevad avalikkuse ees eesmärgiga muljet jätta, kas pole see sama, kui kirikutegelaste šõud?
Kumb on õilis ja kumb madal, selles suhtes on mõlemi arvamused lootusetult vastandlikud.
Tahaks küsida, kas publiku ülelöömine teineteiselt on mõistlik ja vältimatu?
aga kas keegi oskab põhjendada, millist kahju usk inimesele tänapäeval põhjustab? jätame kõrvale inkvisitsiooni jms samuti usuhullud terroristid.
kuidas mõjub usk halvasti tänapäeva Eestis näiteks tavalisele inimesele?
Vahemärkuse korras: invisitsiooni puhul pole asi ka nii väga selge.
Aga tänapäeva Eestis teeb usk – või siis täpsemalt öeldes ebausk – kahju juhtudel, mille valgustamisele skeptik.ee ongi peamiselt pühendunud (või vähemalt võiks olla, ajuti tekib ses osas kahtlusi). Kui raske haige laseb ennast “ravida” posijal selle asemel, et arsti juurde minna või kui raisatakse raha ennustajate, vitsameeste, astroloogide jt. kelmide peale.
ok, nagu sa kriku ise mainisid on antud juhul tegu ebausuga. aga kuidas mõjub halvasti nt kristlus, skeptikute lemmiklaps?
Ei oska öelda. Ja skeptikuna pole nõus ka sellega, et kristlus peaks “skeptikute lemmiklaps” olema, olgu siis iroonilises pöördtähenduses või mitte. Kristluse materdamine on rohkem Martini ja veel mõne erabisnis.
Kristlust on siin lehel ebaproportsionaalselt palju käsitletud ilmselt seetõttu, et me elame kristlikus kultuuriruumis. Mis usuteemadesse puutub, siis mind jätavad need suhteliselt leigeks. Huvi pakuvad pigem jumalik/deemonlik sekkumine ja muud üleloomulikud väited. Usu kahjulikkus avaldub ilmselt siis kui tekib konflikt usu dogmade ja loodusteadusliku maailmakäsitluse vahel (nt. kreatsionismi surumine koolidesse). Samuti avaldub see teist usku inimeste ja mitteusklike halvustamises, mida ise olen õnneks võrdlemisi harva kogenud.
Nojah, aga kumbki ei ole tegelikult ju religioonispetsiiifiline nähtus.
@Kriku – No kuule, kuigi konflikt maailmakäsitluste vahel iseenesest ei ole muidugi religioonispetsiifiline, siis konflikt konkreetse religiooni maailmakäsitluse ja mille iganes muu vahel nagu ikka oleks.
Ma mõtlesin seda, et ebateaduslike teooriate surumine koolidesse ning teisitimõtlejate halvustamine ei ole religioonispetsiifilised nähtused.
siin: http://bhascience.blogspot.com.....ceful.html on seda teemat igast võimalikust aspektist viitsitud käsitleda, religioosse ja ilmaliku ilmavaate vahekordade kaalumine ongi selle blogi? teemaks
Väga hea link, aitäh!
Atheist Nations Are More Peaceful on küll väga kahtlane, sest jätab geopoliitilised ja ajaloolised faktorid kõrvale (no ei ole loogiline otsida Austraalia, Uus-Meremaa, Islandi, Kanada või Rootsi rahumeelsuse põhjust suhtumisest religiooni).
@Kriku – Loe järgmist postitust ka — seal ta räägib pikemalt sellest kuidas korrelatsioon ei tähenda põhjuslikkust.
Jajah, ma lugesin seda ka enne oma postitust. Samas jääb mulle hämaraks, milleks üldse avaldada korrelatsioone, mille puhul põhjuslik seos on väga ebatõenäoline.
Üks kahtlane asi selle loo juures on veel ajahorisont. St. selle “rahumeelsuse indeksi” koostamisel kasutatakse nii lühikest ajavahemikku, et Saksamaa ja Jaapan paistavad padurahumeelsete riikidena. Samas vaevalt et nende rahvastiku religioossuse avaldumine viimase sajandi jooksul nii dramaatiliselt muutunud on.
Kriku ütles:
Korrelatsioon ei taga küll põhjusliku seose olemasolu, kuid võib demonstreerida teatud põhjuslike seoste puudumist. Otsese põhjusliku seose puudumisel korreleeritud näitajate vahel, mis antud näite puhul ka üsna tõenäoline on, viitab korrelatsioon mõne kolmanda faktori olemasolule, mis uuritud korrelatsiooni põhjustab. Viimane info võib samuti huvitav ja avaldamist väärt olla.
Antud uurimuse valguses võib aga öelda, et religioossus ei taga ilmtingimata rahumeelsust ja religiooni hülgamine ei tähenda veel seda, et ühiskond kokku kukub. Antud asjaoluga üritati viidata ilmselt sellele, et moraalne käitumine ei pea tulenema religioonist nagu seda mõnedele kristlastele väita meeldib.
Üldiselt kõigega nõus, aga moraalse käitumise ja religioossuse üksühese seose kummutamise kontekstis näib see artikkel mulle küll väga kõvera teena. Esiteks on rahvusvahelistes suhetes moraali mõiste üldse veel palju raskemini käsitletav kui inimestevahelistes suhetes (näiteks selle üle, kas Saddam Husseini mahavõtmiseks invasiooni korraldades käitus USA moraalselt või amoraalselt, võib vaidlema jäädagi) ja teiseks piisaks vastuväiteks ju lihtsalt mõnest kogukonnast, milles ollakse religiooni suhtes leiged, kuid kus kuritegevus on madal ja üldiselt inimesed üksteise vastu kenad (Island näiteks), ilma selle välispoliitikat puudutamata. Kui see artikkel tõesti tahab midagi öelda moraali ja religioossuse suhe kohta, siis kasutatakse minu meelest valesid näitajaid.
Veel uuringuteavet religioosse konservatismi ja teismelist rasestumistega seoses:
Teen birth rates highest in most religious states
Mida konservatiivsemad on mingis USA osariigis elanikud, seda rohkem seal teismelised sünnitavad.
Lasku käia minu poolest…