No aga kui ma kuulen võiladude avamise argumenti kasutusel nende avaja vastu, tundub ju täpselt seesama. Ega poliitikast arusaamine on sageli sarnane.

Mõistusega pole lihtsalt võimalik lahendusi pakkuda. Süstemaatilisel lähenemisel suudetakse välja pakkuda toimivaid lahendusi, mida detailsel lähenemisel eitatakse, kuna 1 detail kellegi jaoks lükkab süsteemi ümber, kuigi see detail on vaid tuletatud millestki, mitte ei ole selle aluseks.

Oop, Metsik Jaht jällegi on germaani rahvaste juures üldlevinud legend.

Carl Maria von Weberi ooperi aluseks on saksa legend kytist, kes kuradiga kokkuleppe teeb: kuus kuuli tabavad ykskõik mida kyti, seitsmes aga kuradi soovi järgi. Sellised lepingud on rahvaluules ysna oluline teema, nõiakytid ei ole. Kusjuures kirikust varastatud oblaadi kasutamine jahinduses on ka Eestis täiesti tuttav teema, ilukirjandusest vt Kivirähu “Rehepapp”.

Ilmselt saaks ka nõiakyttidest piisavalt dramaatilise loo kokku kirjutada, aga 1821 ei olnud paganlus veel poliitiliselt korrektne teema.

Et pole sümtomaatiline või pole ebaõiglane ? Ei ole muidugi, olen nõus :)

Ei.

Kas pole sümptomaatiline, et kuigi omal ajal leidus hulganisti `nõiakütte`, kirjutas keegi ooperi hoopis mingist hüpoteetilisest `nõidkütist`? Täiesti ebaõiglane, minu meelest, igatahes :)

Andres Valdre ütles:

Samas oleks huvitav kuulda, mida arvavad asjast keeleteadlased, kas häälikumuutus k→w järgib üldisi häälikute evolutsiooni reegleid. Kui mitte, siis on ühisjooni pigem Edgar V. Saksa fantaasiarohkete kohanimeseletustega. ☺

Sellega on see häda, et päris üldisi reegleid ei ole. On mustrid, aga need paistavad sõltuvat kohalikest oludest. Soomeugrist germaani keeltesse laenamise kontekstis kipuvad need kohalikud olud veel lisaks varieerumisele muutuma ka.

AFAIU ei ole k→w Euroopa kandis nähtud süsteemsete foneetiliste häälikumutatsioonide seas päris tavaline, aga ka mitte ennenägematu (ehk: kõne alla tulla võivad mustrid ei välista seda). Samas, tegelikult ei ole ma päris keeleteadlane, nii et minu U on ilmselgelt piiratud.

salvey ütles:

Minu meelest on Aigar kuidagi ooperlik kuju.

Praegu ei ole. Ta sihib nähtavasti Aleister Crowley poole; too pidi aastakümneid vaeva nägema, et ooperikõlbulikuks ikooniks saada.

See pilt on kõigil tähelepanelikel skeptik.ee lugejatel ilmselt meeles, nii et vihjena on ta ilmselgelt liiga ilmselge.

Samalt lehelt:

O.E. hwæl, from P.Gmc. *khwalaz

@Kriku – see oli Lennart Meri jah, tema oletatud alg- või vahevorm olnud kwala. Inglised ise oletavad seost ladina keelega, vt Online Etymology Dictionary: link.

Samas oleks huvitav kuulda, mida arvavad asjast keeleteadlased, kas häälikumuutus k→w järgib üldisi häälikute evolutsiooni reegleid. Kui mitte, siis on ühisjooni pigem Edgar V. Saksa fantaasiarohkete kohanimeseletustega. ☺

Kas see oli Lennart Meri, kes väitis, et sõna “whale” on mugandus soome-ugri “kalast” ning et see on ringiga meile tagasi jõudnud “vaalaskalana”…?

Vahel on see inimlik lollus oluliselt laiahaardelisem. Mäletan, et kunagi mängisin teleka ees seda sama Rooside sõda kaasa ja küsimuseks oli – nimeta suur kala – enne kui kumbki võistleja midagi ütles, hüüdsin “Vaal”, teades, et see küll pole kala, kuid samuti olles kindel, et suurem osa publikust seda ei tea. Vaal oli 30midagi punktiga kõige populaarsem vastus.

Mõtlesin järele ja taipasin. Tjah, tuleb vist tõesti lõpetada rääkimine asjadest, millest midagi ei tea ja ooperitest, mida kunagi näinud pole. Püüan :)

Ja nyyd mõtleme kõik koos natuke aega: mille poolest võiks erineda Carl Maria von Weberi “Nõidkytt” ja hypoteetiline ooper “Nõiakytt”?
Võta yks ja viska teist.

On vist olemas selline ooper nagu “Nõidkütt”? (kui ma jälle ei eksi). Võibolla kirjutab keegi kunagi ka ooperi “Tulnukakütt”. Sellega tuleks muidugi oodata veel vähemalt 50 aastat, ma arvan.
Minu meelest on Aigar kuidagi ooperlik kuju. Ooperit näiteks Lille Lindmäest ma ei oska ette kujutada. Mis võib muidugi olla minu vähese kujutlusvõime viga.