sept 18 2009

Refleksoloogia ei ravi midagi

Autor: Martin Vällik kell 9:07 teemas päris teadus, tervis. 72 kommentaari.

RefleksoloogiaLaiaulatuslik uuring ei suutnud näidata, et refleksoloogia — praktika, mille käigus masseeritakse jalalabasid — suudaks mingeid haigusi ravida.

Uuringu läbiviija Edzard Ernst sõnas:

Pole kahtlust, et jalgade masseerimine on meeldivalt lõõgastav, kuid spetsiifilised meditsiinilised väited peaksid olema alati kindlustatud tugeva tõendusmaterjaliga. Refleksoloogia puhul paistab, et neid tõendeid ei ole.

Selle ülevaateuuringu (ingl systematic review) tarbeks otsiti läbi kuus elektroonilist uuringute andmebaasi ja tuvastati 217 erinevat refleksoloogiaga seotud uuringut. Seejärel hindasid kaks sõltumatut hindajat nende uuringute metodoloogilist kvaliteeti ja vaid 18 randomiseeritud kontrollgrupiga uuringut jäid sõelale, mille alusel sai hakata refleksoloogiat hindama.

Neist 18-st näitasid 12, et refleksoloogial ei ole haiguste kulule mingit mõju, viis viitasid võimalikule positiivsele mõjule ja ühe suund oli ebaselge. Mainitud tervislike seisundite seas on astma, operatsioonijärgsed komplikatsioonid, ovulatsioonipuudus, seljavalu, vähk, peavalu, diabeet jt.

Edzard Ernst sõnas, et uuringute üldine tase Jadad skaalal oli madal ja valimite suurus reeglina väike. Enamus kõrgema metodoloogilise kvaliteediga uuringutest ei tootnud refleksoloogiale positiivseid leide. Dr Ernst hoiatas inimesi kasutamast refleksoloogiat diagnostilise vahendina, kuna on oht saada vale-positiivsed ja vale-negatiivsed diagnoose. Kui aga kasutada seda alternatiivset teraapiameetodit tõsiste terviserikete ravimisel, võib refleksoloogia osutuda eluohtlikuks.

Allikad:

Eesti riik tunnustab refleksolooge

Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutus (Kutsekoda) registreerib Eestis refleksolooge kui “Keskastme spetsialistid ja tehnikud, rahvameditsiiniga tegelejad [ja usuga ravitsejad], kood 3241“, kes Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatori järgi kuuluvad muude tervishoiu sidusalade valdkonda, kood 8514 (2008. aasta klassifikaatori järgi Mujal liigitamata tervishoiualad, kood 86909).

Refleskoloogi kutsestandardis (pdf), mida Eesti Vabariik 21. sajandil tunnistab, on kirjas järgmise read:

Refleksoloogia meetod põhineb avastusel, et organism peegeldab informatsiooni oma organite seisundeist keha pinnal asuvatesse kindlatesse tsoonidesse. Refleksoloogi töö seisneb käelise tegevuse kaudu nende tsoonide masseerimises. Töö eesmärgiks on organismi eneseregulatsiooni funktsioonide tugevdamine, tervisehäirete ennetamine, tasakaalustamine. Töö tulemusena käivitub organismi puhastumine jääkainetest, suureneb keha vastupanuvõime infektsioonidele ja ning kasvab stressitaluvus.

Eesti refleksoloogid aga teevad vahet tsoonteraapial ja refleksoloogial:

Tsoonteraapiast eristab refleksoloogiat põhiliselt ainult see, et refleksoloogias kasutatakse inimorganismi mõjutamiseks kogu keha pinnal asuvaid tsoone, samal ajal kui tsoonteraapia keskendub jalatallale.

Samast saame teada ka selle, miks ja kuidas refleksoloogia toimima peaks:

Inimkeha ei koosne mitte ainult füüsiliselt nähtavatest/kombatavatest organitest (maksast, kopsudest, luudest, lihastest jne), vaid keerukast energeetiliste ja füüsiliste tegurite kombinatsioonist, muuhulgas ka energeetilistest sidemetest organite ja teatud tsoonide vahel. Tänu sellistele energeetilistele sidemetele ongi võimalik ravida talla alt kõrvapõletikku või kõrvast kõhukinnisust.

Kutskoda pälvis skeptik.ee Umbluu preemia 2009 homöopaatide, refleksoloogide, aroomterapeutide jt riikliku tunnustamise eest.

Jaga seda lugu lahkelt teistega:

  • Saada see lugu sõbrale
  • Trüki see artikkel
  • Tee sest loost PDF
  • RSS
  • Facebook
  • Google Bookmarks
  • Twitter
  • Digg
  • del.icio.us
  • LinkedIn
  • Technorati
  • Live
  • MSN Reporter
  • MySpace
  • NewsVine
  • Reddit
  • Slashdot
  • StumbleUpon
  • Yahoo! Bookmarks
  • Yahoo! Buzz

72 kommentaari

72 kommentaari loole “Refleksoloogia ei ravi midagi”

  1. Celtic Estonia 18. september 2009 kell 9:16

    Heh, suur avastuse tegija Edzard Ernst võiks enne oma suu avamist ka ise kogeda refleksoloogiat, siis ta teaks, et refleksoloogia on kõike muud kui lihtsalt “meeldiv” jalamudimine.
    Juba sellise kõige lihtlabasema möödapaneku eest tekib tunne, et avalduse teinu ei oma mitte mingit ülevaadet asjust, millest ta pläkutab.

  2. Martin Vällik Estonia 18. september 2009 kell 9:56

    @Celtic – noh, aga meie kohalikud refleksoloogid tunnistavad ise ka, et tegu oma masseerimisega. Või väidad sina, et refleksoloogia on “kõike muud”. Või peaks “meeldiva” asemel olema “ebameeldiv jalamudimine”?

    Ei mõista ma su hüüatust…

  3. H.M. Estonia 18. september 2009 kell 9:59

    mina igatahes sain kroonilistest seljavaludest lahti. kaks ja pool aastat pole enam mingit muret, enne aga lõputud uuringud meil ja mujal neis tõelistes raviasutustes. Lõpuks , kui ma juba kaalusin tõsiselt üliohtliku lülisambaoperatsiooni võimalust, üks TÜ kliinikumi arst soovitaski refleksoloogi poole pöörduda. olen väga tänulik, et ei pea enam üldse valuvaigisteid kasutama (viimatised doosid olid juba maksa tapvad).

  4. Celtic Estonia 18. september 2009 kell 10:17

    @Martin Vällik – no ei ole masseerimine. Mine ja proovi järgi, kasvõi huvi pärast ja puhtalt katsetamise eesmärgil. refleksoloogia põhiteesiks on erinevate punktide abil siseelundite ja energiakanalite mõjutamine. Võibolla on masseerimine siis tsooniteraapias, refleksoloogias on punktid.

  5. Martin Vällik Estonia 18. september 2009 kell 11:00

    @H.M. – teaduses on elementaarne, et ühe inimese isiklik kogemus ei ole üldistatav ja see isiklik kogemus ei pruugi öelda mitte midagi refleksoloogia kohta. Selleks korraldataksegi katseid ja uuritakse asju teaduslike meetoditega, et jälile saada nendele tegelikele asjaoludele, mis üht või teist tõvekäiku mõjustada võivad.

    Peale seda ei tähenda selle pärast. Seljavalu on üldse siuke kiuslik, tüütu, kord ägenev, kord taanduv asi, millele minuteada polegi mingit lõplikku ravi olemas. Mõõdukas kehaline aktiivsus pidi aitama paremini kui lamamine.

  6. Martin Vällik Estonia 18. september 2009 kell 11:05

    @Celtic – neid energiakanaleid pole ju suudetud vaatamata otsimisele kuidagi tuvastada. Ja mina ei häbene öelda, et neid nn energiakanaleid, millest refleksoloogid, akupunkturistid ja muud “energeetikud” pajatavad, ei ole olemas.

    Iga tasapinnalise keha mistahes kohta võib käsitleda punktina. Selles mõttes on me kehal punktid olemas. Aga et need punktid mingil müstilisel moel meie siseelunditega seotud oleksid ja punkti mudimisega seda “energeetiliselt” mõjutada peaks saama, on muidugi puhas muinasjutt.

  7. Celtic Estonia 18. september 2009 kell 11:23

    @Martin Vällik – Muinasjutt või mitte, minu vastuse mõte oli pigem, et mine uuri järgi, kuivõrd refleksoloogia ei ole mõnus jalgade massaaž. Oma islm on kuningas.

  8. Martin Vällik Estonia 18. september 2009 kell 11:40

    @Celtic – einoh, kui su peamine vastuväide seisneb selles, et refleksoloogia ei ole mõnus ega meeldiv, vaid valus ja ebameeldiv, siis olgu… aga siinne peamine väide, et uuringud ei näita refleksoloogial olevat tervist edendavat mõju, ei muutu sellest mõnus-mittemõnus olemisest kuhugi suunas.

  9. Celtic Estonia 18. september 2009 kell 12:47

    @Martin Vällik – Minu jutt oli tähelepanek, kui sa õigesti oskad lugeda. Tähelepanek ses suhtes, et kui on teadlane, kes teeb mingi avalduse ja esineb avalduse avalikustamisel väitega, mis ei kehti üldse refleksoloogia kohtagi, siis mida ta üldse uuris? Äkki see polnudki refleksoloogia? Äkki uuris jalamassööre ja nende teenuseid ja siis tegi järelduse, et massaaž ei ravi AIDSi või seljavaeguseid…

  10. M Estonia 18. september 2009 kell 14:00

    Kas siis refleksoloogia ravib AIDSi?

  11. mait Estonia 18. september 2009 kell 14:44

    M ütles:

    Kas siis refleksoloogia ravib AIDSi?

    Milleks nii mööda küsimus? Kas AIDS ravib seljavaegusi?

  12. mait Estonia 18. september 2009 kell 14:45

    teaduses on elementaarne, et ühe inimese isiklik kogemus ei ole üldistatav ja see isiklik kogemus ei pruugi öelda mitte midagi refleksoloogia kohta.

    Üks uuring ei pruugi ka mitte midagi näidata. Vahest sõltub, kes tegi, kuidas tegi, miks tegi ja kuidas tahtis tõlgendada.

  13. Kriku Estonia 18. september 2009 kell 15:07

    M küsimus tuleneb otseselt Celticu postitusest.

  14. Celtic Estonia 18. september 2009 kell 15:12

    Ei ravi. Mis siis sellest? Teadlased kah ei ravi, seega milleks trollida?

  15. M Estonia 18. september 2009 kell 15:21

    HIV-infektsiooni ravivad arstid. Ja ravi on olemas. Teadlased on välja töötanud antiretroviirusravimid, tänu millele HIV-infektsioon ei ole enam surmaotsus. Tänapäeval on HIV-infektsioon tänu ravimitele üks krooniline nakkus, millega saab elada mitmeid aastakümneid.

  16. Martin Vällik Estonia 18. september 2009 kell 15:25

    mait ütles:

    Üks uuring ei pruugi ka mitte midagi näidata. Vahest sõltub, kes tegi, kuidas tegi, miks tegi ja kuidas tahtis tõlgendada.

    @mait – antud juhul ongi asi ju selles, et see pole “üks uuring”, vaid kokkuvõte 217 eri uuringust :-)

  17. analyytik Estonia 18. september 2009 kell 15:44

    @Martin Vällik

    _#6 Martin Vällik 18. sep 2009 kell 11:05:
    Ja mina ei häbene öelda, et neid nn energiakanaleid, millest refleksoloogid, akupunkturistid ja muud “energeetikud” pajatavad, ei ole olemas._

    Mina jälle ei häbene öelda, et MA EI TEA, kas need energiakanalid jms. on olemes või mitte. Kumb meist on “häbenematum”? ;)

    Kas nende seisukohtade vahel on mingi erinevus? Minu meelest on.

    Mis mõte on postitusest postitusse ja kommentaarist kommentaari deklareerida, et “kõike seda, millest ma midagi ei tea, ei ole lihtsalt olemas.”

    “Raamatus ei seisa selle kohta midagi. Järelikult on see saatanast” – kas tuleb tuttav ette.

  18. Martin Vällik Estonia 18. september 2009 kell 18:29

    @analyytik – ha-ha-haa, ja päkapikkude kohta ütled ka igaks juhuks, et sa ei tea, kas nad on olemas või mitte? Aga spagetikoletis? Hiina teekann Marsi ja Jupiteri vahel? Nähtamatu roosa ükssarvik?

    Huvitav jah, kuskohast eri inimeste “häbematuse” piir jookseb, millest ühel pool on asjad, mis on olemas, kusagil on oletatavad asjad, mida on küll otsitud, aga pole leitud ja võib julgelt väita, et edasised otsingud on ajaraisk, kui see ükspäev just ise sülle ei kuku.

    Need nn energiakanalid, mida mõned arvavad inimeses olevat, vastavad täpselt neile asjadele, mida on otsitud, aga pole leitud. Nende olemasolu on postuleeritud mitte vaatlusandmete ja katsete tulemusel, vaid kosmoloogilistel-maailmavaatelistel kaalutlustel, et inimene maa peal peaks miniatuursel moel kajastama universumit tervikuna. See on maagilise mõtteviisi mingi erivorm. Või on need nn energiakanalid sellisteks mõttekonstruktsioonideks moondunud alles viimasel ajal, kui vanasti võisid need mõnes mõttes tähendada algelist arusaama veresoonkonnast. See, et vere kaudu energia (toitained) meie keres laiali transporditakse, pole vist päris see, mida “energeetikud” silmas peavad, sest jalatalla kaudu piki veresooni kilpnäärme mõjutamist ei hakka ilmselt keegi tõsiselt võtma. Aga kui postuleerida mingi hajus ja tabamatu “energiakanal”, siis on uskujaid kohe hulgem.

    Huh, jälle jäin elementaarsetest asjadest lobisema…

  19. analyytik Estonia 18. september 2009 kell 19:19

    to: Martin

    Hea küll. Ma lihtsalt juhtisin pisut tähelepanu, et ma märkan siin väga palju sellist totaalset eitamist. Ja mulle tundub – ja ma olen ikka mõnikord seda lehekülge siin vaadanud – et see on nagu natuke eitamine eitamise pärast.

    Kas see on kõige mõistlikum? Ma kahtlen selles. On selge, et Eestis tiirleb kogu selle uhuu-värgi ümber palju kaadrit, kes tegelikult ei viitsigi püüda asjadest aru saada ja kes ainult vahtu peksaksidki. Nii see kahjuks tõesti on. Aga see ei tähenda kindlasti seda, et paljud valdkonnad, mis, tõsi küll, selle konsensusliku materialistliku teaduse paradigmaga päris kokku ei klapi, et need täiega kõik jama oleks.

    Nõnda. Võib-olla… Ma ei tea, järsku on selline asi juba kusagil olemas, aga milline on selle blogi manifest? Mis on eesmärk? Kui eesmärk on raiuda ainult ühte paradigmat ning kõike muud eitada ja halvustada, siis on arusaadav. Siis ma edaspidi selle lugemisele enam aega ei kuluta. Mulle lihtsalt tundus, et järsku on midagi muud ka veel. Aga kui pole siis pole. Ega ma kedagi sundima ei hakka.

    ***

    Niisugune teema siis veel, et minu arvates oleks Eestis hetkel ehk kõige aktuaalsem probleem, et kuidas ikka vahet teha, kus on selge udutamine ja kus on mingi iva. Niisuguseid arutelusid jälgiks ja neis osaleks heameelega.

    Vot kunagi oli siin juttu näiteks psühhoteraapiatest. Aga siis jäi prevaleerima paraku küll arvamus, et praktiliselt kõik sihuke värk on kuidagi kahtlane, et mitte öelda saast. Vähemalt sihuke mulje jäi. Sellised hoiakud pole muidugi tõsiseltvõetavad mõtleva inimese jaoks.

    Nii et jah. Et mulle siis kuidagi tundus, et sellel blogil siin võiks olla nagu potentsiaali. Mingit pidi. Ja ma ei saa päris hästi aru, et miks kulutatakse aega mingile mõttetule eitamisele. Kas Sinu meelest, siis niisugune põmmimine on mõttekas? Ma saan aru küll, et Sul on ehk igasugune Eesti para-elu ja udupead siibrisse visanud, aga ka siin blogis toimuv aitaks siis seda asja kuidagi parandada? Kas see, kui öelda, et KÕIK on jama, kas see aitaks kuidagi edasi?

  20. Martin Vällik Estonia 18. september 2009 kell 19:35

    @analyytik – pole vaja üle dramatiseerida. Minumeelest pole siin keegi öelnud, et “kõik on jama”. Vähemalt mulle ei meenu, kuid võid aidata meenutada.

    Siinse artikli aluseks on teaduslik uuring, milles selgus, et pole leitud tõendeid, et refleksoloogiast võiks olla haiguste ravimisel abi. Siinse blogi üks eesmärkidest on teaduse populariseerimine ja kajastada teadusuuringute tulemusi. Selge see, et mina teen oma valiku vastavalt sellele, kuidas mulle õigem tundub, aga selleks on kommentaariruum, kus võib esitada teistsugust tõendusmaterjali, mis algse artikli väitele vastu vaidlevad.

    Ja mina ei saa vastutada selle eest, millised on Sinu ootused ja lootused ja kas skeptik.ee nendele vastab. Ega seenemets pole süüdi selles, et inimene seal arbuuse otsides pettuma peab ;-)

  21. inz Estonia 18. september 2009 kell 19:41

    @Martin Vällik – Vaata, Martin, seoses Sinu tõlkematerjalidega akupunktuuri kohta me juba vaidlesime sel teemal. Osutus, et see teaduslik allikas, mille Sina piisavalt autoriteetsena esile tõstsid, et tõestada, nagu akupunktuur ei mõjuks, oli vahepeal tuvastanud sellel siiski olevat mõju. Sel vahepealsel ajal ei olnud toimunud mingit revolutsiooni, lihtsalt kahe teadusliku kokkuvõtte raames oli leitud piisav hulk selliseks väiteks vajalikke uuringuid. Ülejäänud kümnete teemade puhul valdava enamiku järeldused ei väitnud, et akupunktuur ei mõju, vaid et akupunktuuri mõju tõestuseks polnud piisavalt palju piisavalt kvaliteetseid uuringuid. Kui asja on ükski kord ja natuke, siis asi on olemas. Aga akupunktuuri ilma meridiaanide mõisteta küll ei ole olemas. Kui sealt alt otsida lihaseid, ja närve, veresooni või mida tahes meie ettekujutlusele vastavat, siis vaheldumisi on seal neid kõiki, aga süsteemselt mitte. Ometi diagnoositakse neis meie jaoks veel tuvastamatudes joontes kulgeva energia seisundi järgi edukalt mitmeidki organismi disfunktsioone ja, vähemalt kahel sinu viite põhjal leitud tõestatud juhul (kahe diagnoosi puhul), saavutatakse ka ravieffekt.

    Nõukogude ajal oli kaua kombeks kujutada sakslasi lollide ja lauakommeteta närakatena, kuni ükskord taibati, et see alandab ka hirmsuurt võitu nende üle. “Seitseteist kevadist hetke” tõi sellesse murrangu. Sina väga tihti (ma ei väida, et alati) alavääristad teemasid, mida käsitled, ja muudad selle skeptitsismi, millist sa esindad, samuti mitte väga täisväärtuslikuks, teadusliku ajakirjanduse, millele sa pretendeerid, aga kollaseks teaduslikuks ajakirjanduseks. Ega Kroonika ka kogu aeg ei valeta – see räägib tõsimeelselt tõttki, aga kurat peitub pisiasjades – teema- ning näidete valikus ja suhtumises.

  22. Jason Estonia 18. september 2009 kell 20:06

    @mait – mitte, et ma tahaks tore ja viisakas välja paista – kaugel sellest – aga kas keegi oleks äkki nii tore ja hoiaks kuidagi vähemalt SELLE tüübi siit eemal? ma ausalt ei liialda, aga ma pole juba ammu kuskil ega kellelgi sellist “taset” täheldanud :-s

  23. lucid Estonia 18. september 2009 kell 22:33

    Martin, kui antud uuringute tulemustest tuleb välja, et positiivne effekt esines 28% juhtudel, siis oleks tore kui sa ei kirjutaks artikli pealkirjaks “Refleksoloogia ei ravi midagi”. Ma tahan tuttavate seas ka teadust ja skeptilist mõtlemist populariseerida, aga ma ei saa viidata su artiklitele kui sa kasutad väärat infot andvaid pealkirju. Kui teadust populariseerime, siis teeme seda korrektselt. Teadust reklaamivas blogis ei ole vaja kasutada kollase ajakirjanduse stiilis pealkirju, kus tõde moonutatakse loetavuse (läbiklikkimise) hulga suurendamise huvides.

    See jutt kehtib ka mitmete su varasemate artiklite kohta. Sisu on kena ja anaüütiline, aga pealkiri väär.

    Hea näide kuidas see artikkel võiks olla intrigeeriv, kuid jääda siiski truuks teaduslikue neutraalsusele on siin: http://www.abc.net.au/science/.....679943.htm

  24. Martin Vällik Estonia 18. september 2009 kell 22:58

    @lucid – tänan, see on tore artikkel, kus on juurde otsitud ka teiste arvamisi. Alternatiivmeedikud on ikka olnud leidlikud, kuidas halva mängu juures head nägu teha ja püüavad ikka ja jälle nende tegevuste suhtes negatiivseid uuringutulemusi tõlgendada sedasi, et “tegelikult” on tulemused hoopis positiivsed.

    Five trials showed reflexology had a positive impact on premenstrual syndrome symptoms, anxiety and pain in breast and lung cancer patients, multiple sclerosis symptoms and stress and pain in dementia patients.

    Siit saame teada, mida need viis toimimist näitavad uuringut kajastasid. Positive impact ei ole cure. Jalutuskäigul metsas on ka kindlasti positive impact, aga sellest ei järeldu, et metsakõnd midagi raviks.

    Lisaks on refleksoloogia niinimetatud teoreetiline pool täiesti vastuolus meie teadmistega anatoomiast ja füsioloogiast ning puudub põhjus, miks üldse peaks ikka ja jälle “lameda maa teooriat” aina uuesti testima.

    Niiet võid ikka julguse kokku võtta ja tuttavatele edaspidigi soovitada siinseid lugusid. Seda enam, et sinagi vääristad ja täiendad neid oma kommentaaridega :-)

    Hea pealkirja väljamõtlemine on kusttükk ja alati ei pruugi see tõepoolest õnnestuda, aga suur klikkide hulk on parem kui väike klikkide hulk.

  25. Aleksander Estonia 19. september 2009 kell 1:28

    30% “positiivset mõju”, mis on puhtalt subjektiivne hinnang – no platseebo järgi lõhnab kangesti:)))

  26. Aleksander Estonia 19. september 2009 kell 1:30

    mul tuli mõte – tehku alternativnikud platseeboravikeskusi – kõlab hästi ja teaduslikult-usaldusväärselt ning kedagi pole petetud.
    Elagu platseebo – imeline ravim saja haiguse vastu!

  27. lucid Estonia 19. september 2009 kell 10:15

    @Martin Vällik – Kui me viiks läbi mingit teaduslikku eksperimendi ja 25% juhtudest viitaksid tulemused, et maa siiski on lapik, siis oleks me sunnitud sellele tähelepanu pöörama ja otsima kas oleme teinud eksperimendi püstitamisel fataalse vea või on asi keerulisem kui arvasime. Ära nüüd palun siit välja loe, et ma soovitan maa kuju uuesti ümber hindama hakata :)

    Olen nõus sellega, et mitte mingit alternatiivset meetodit ei tohi kunagi reklaamida teaduslikult tõestatuks (nagu paljudel juhtudel tehakse) ja ei tohiks ka öelda, et “see toimib just nii”, kuigi tõendusmaterjali pole, kuid vastuolulisi tulemusi niisama prügikasti visata on lapsik ja avastusi pärssiv. Kes füsioloogia vallas teadusuudiseid jälgib, suudab praeguse avastustempo juures peaaegu iga päev üllatuda.

    Probleem tekib siis kui uuringute tulemustes soovitakse näha järeldust, mida seal ei ole. Nii juhul kui refleksoloogid soovivad seal näha seal põhjapidavat tõestust või skeptikud vastupidist. Jäägem neutraalseks ja otsigem vaid fakte ja tõde.

    @Aleksander – Seda kas artiklis mainitud uuringud olid piisavalt pimedad, et platseebot välistada, ma kahjuks ei tea. Seega ei maksa jällegi varakult järeldusi hakata tõmbama. Ja muideks teemaväliselt rääkides, platseebo on minu teada läbi aegade üks kõige halvemini teaduslikult lahti seletatud tihti esinevatest ilmingutest, mis näitab vaid seda kui ebatäiuslikult me ikka veel organismi ja aju tunneme.

  28. Liina Estonia 19. september 2009 kell 16:49

    See platseeboteema refleksoloogias tundub minu jaoks probleem, ning randomiseeritud ja pimendatud juhtkontrolluuringud refleksoloogias on minu arvates samamoodi üsna keeruline ja küsimusi tekitav teema.
    Refleksoloogia ei toimu ju masinaga või tableti kujul. Tegemist on alati arsti-patsiendi suhtega, mis on kahesuunaline ja seega mõjutavaid-segavaid tegureid on palju rohkem kui ühesuguse sisu ja kvaliteediga tablettide ja masinate puhul. Seega, minu jaoks tekib siin küsimus sellest, kas randomiseeritud juhtkontrolluuring (mis on kahtlemata väga tugev meetod), on ikka kõige sobivam meetod hindamaks refleksoloogia?

  29. Elmar Estonia 19. september 2009 kell 18:42

    Esiteks: hea ja humoorikas on lugeda kuidas siinsed kraadita “teadlased” räägivad kuidas teadust tegema peaks :-P Paraku, just see, et inimene pole elus ühtki teaduslikku tööd produtseerinud, annab piisavalt palju puudujääke teadusmaailma mõistmises.

    Ma ise käin siin ikka selleks, et enda närve kõditada, vaadates kuidas suvaliselt paugutakse. Samas, kui oma tuttavatelt olen küsinud, kas nad ka skeptik.ee-d loevad siis on tihti öeldud, et “ei, mul pole selleks aega” – ja ei, mitte selle pärast, et poleks aega lugeda vaid selle pärast, et sellisteks lapsikusteks pole aega.

    Mida sotsiaaslsemaks, psühholoogilisemaks, ja mida enam inimfaktoririkkamaks teema muutub, seda keerukam on luua tingimusi kontrollitud eksperimentideks. See ei ole füüsika, kus detektorist tulnud signaal annab diskreetse positiivse või negatiivse vastuse tabamuse kohta – iga inimene on erinev ning igal inimlikul probleemil on erinev taust, ravi ja kulg. Muutujaid on nii palju, et matemaatiliselt ei ole ilmselt võimalik mingit paikapidavat mudelit luua. Üle jääb ainult statistika, kuid statistika ei kajasta kaugelti asjade tegelikku olemust eelmainitud põhjustel.

    Pangem tähele, et kõikvõimalikud “energiaravid” toimivad eeskätt nii, et inimese organismile antakse mingeid “signaale”, mistõttu organism saab haigusest ise võitu. Taoline ravi on aga reeglina ebaedukas juhul kui inimene ise ei ole meelestatud enese paranemisele. See ei ole midagi välist nagu tablett või skalpelli sekkumine. Seetõttu ongi nii, et kui näiteks võtta kamp skeptilisi isikuid, siis on ilmselt võimatu ravi positiivseid tulemusi saavutada. Ka meetodisse uskuvate inimeste meelestatused ja psühholoogia on erinevad, mistõttu erineb ka nende haiguskulg.

    Minu jaoks ei ole oluline see kui hästi üks või teine ravimeetod teaduslikult tõestatud on. Kui paljud inimesed on sellest abi saanud (eriti kui teaduslikult meditsiinilt pole), siis on kõik öeldud. Kuritahtlik on aga pasundada siin meetodi mitteteaduslikkusest ning ainuüksi seetõttu see või teine meetod prügikasti visata. On küll “jumala loomade nimekirjas pole, järelikult saadanast” analoogia.

    Minuarust võiks skeptik.ee pigem teleturu toodete reklaamide eksitavustele ja nt ajakirjanduses ringlevate teadusuudiste autentsusele keskenduda, edendada teadushuvi ja viia iseseisvalt läbi eksperimente, mitte möliseda suvaliselt kõigil teemadel millest ilmselgelt kellelgi siin sügavamat teadmist pole.

    Mulle meeldis Välliku ettekanne ajakirjanduse mõjust teadusuudistele, samuti nõiajahi variant. Viimase puhul tuleks muidugi katsuda saada katsealusteks isikud, kellest võiks tõesti midagi oodata, mitte kampa koomikuid, kellede puhul tulemus niigi teada on.

  30. dig Estonia 19. september 2009 kell 19:54

    Celtic ütles:

    @Martin Vällikrefleksoloogia põhiteesiks on erinevate punktide abil siseelundite ja energiakanalite mõjutamine.

    Missugustes pärismeditsiinivaldkondades ravi üle teeside põhjal otsustatakse ja kliinilised katsed kuradile saadetakse?

  31. dig Estonia 19. september 2009 kell 21:31

    analyytik ütles:

    Nii et jah. Et mulle siis kuidagi tundus, et sellel blogil siin võiks olla nagu potentsiaali. Mingit pidi. Ja ma ei saa päris hästi aru, et miks kulutatakse aega mingile mõttetule eitamisele. Kas Sinu meelest, siis niisugune põmmimine on mõttekas?

    Skeptiku ülesanne on intellektuaalset kapsamaad rohida, mitte hakata välja mõtlema, kuidas maltsast suppi keeta. Kui maltsasupp ükskord leiutatakse ja maltsapõld rajatakse, siis tuleb muidugi seda ka rohida, aga sinna läheb üksjagu aega. Võib-olla ei juhtu seda kunagi. Kindlasti on absurdne rohimine katki jätta lihtsalt sellepärast, et äkki keegi kuskil kaugel maal kunagi leiab maltsale ka sobiva supi — niisuguse lähenemise korral lämmataks malts kapsad lihtsalt ära ja suppi ei oleks lõpuks millestki teha.

  32. Aleksander Estonia 19. september 2009 kell 23:42

    @Elmar
    no tundub, et sa ise kah pole teadusele väga lähedal seisnud:))
    et mõõta mingi ravi toimivust, pole tegelikult selle mõjuviiside, teede, olemuse jne kohta suurt midagi teada vaja. Muidugi on parem, kui tead, kuid saab ka ilma.
    Kui see “energeetika” toimib, siis saab seda näidata.
    Võta sada kaega patsienti – lase pooltel õigel ajal op teha ja ülejäänutele kindlasti positiivsele lainele häälestatud katsealusel paku “energiaravi”.Oleks huvitav tulemusi näha.
    Kas sinu tuttavad loevad skeptikut, või ei loe või ei loe üldse midagi – see ei oma absoluutselt mingit tähtsust ega ütle midagi skeptiku sisu kohta. Kui sinu tuttavad Pushkinit ei loe, siis Pushkinil on küll ükskõik -tema teosed paremaks ega halvemaks sellest ei muutu.

  33. dig Estonia 20. september 2009 kell 0:51

    Elmar ütles:

    Seetõttu ongi nii, et kui näiteks võtta kamp skeptilisi isikuid, siis on ilmselt võimatu ravi positiivseid tulemusi saavutada.

    Millisele allikale toetudes väidad, et skeptikute kui grupi seas platseeboefekt ei avaldu või avaldub oluliselt nõrgemini kui tervikpopulatsiooni seas?

  34. Elmar Estonia 20. september 2009 kell 15:57

    @AnonymousAleksander ütles:

    et mõõta mingi ravi toimivust, pole tegelikult selle mõjuviiside, teede, olemuse jne kohta suurt midagi teada vaja. Muidugi on parem, kui tead, kuid saab ka ilma.

    No kust selline pläma tuleb? Loomulikult on vaja esitada kasvõi mingi hüpotees miks on miski tulemus just selline nagu on. Tihtilugu just hüpoteesist lähtutakse kui katset planeerima hakatakse.

    Või on ehk nii, et kaheksal korral kümnest aitas puuhaluga vastu kukalt löömine edukalt vähendada peavalu, sest patsiendid ei kurtnud enam midagi. Kahel korral olukord halvenes. Järelikult puuhaluga vastu kukalt tagumine aitab edukalt ravida peavalu?

  35. Teadusemees Estonia 20. september 2009 kell 16:57

    No kust selline pläma tuleb? Loomulikult on vaja esitada kasvõi mingi hüpotees miks on miski tulemus just selline nagu on. Tihtilugu just hüpoteesist lähtutakse kui katset planeerima hakatakse.

    Ei ole vaja.
    Kui miski toimib, siis toimib see ka siis, kui keegi ei tea, miks ta toimib.

    Kas sa arvad, et apteegis müüdavate ravimite puhul on alati 100% teada, kuidas ta täpselt toimib? Ega ikka ei ole küll. Paljude ravimite puhul on teada, aga on terve hulk ravimeid, mille kohta tõesti ei teatagi, mis selle toimeaine siis ikka süvatasemel täpselt teeb. Küll on aga meditsiinilised uuringud näidanud, et need ravimid töötavad, et nende kasu ja riski profiil on ülimalt soodne, et võimalikud kõrvaltoimed on talutavad jne.

  36. dig Estonia 20. september 2009 kell 17:01

    Elmar ütles:

    @AnonymousAleksander ütles:
    No kust selline pläma tuleb? Loomulikult on vaja esitada kasvõi mingi hüpotees miks on miski tulemus just selline nagu on. Tihtilugu just hüpoteesist lähtutakse kui katset planeerima hakatakse.

    Oletame, et tulnukad maanduvad Maarjamõisas ja annavad peaarstile suure pudeli sinise kihiseva vedelikuga. Pudelile kirjutatud sildilt saab välja lugeda, et kui iga päev hobusele tilk seda vedelikku anda, siis läheb tema karv siniseks ja hakkab läikima. Ülejäänu on tulnukakeeles ja peaarst ei oska seda lugeda.

    Kas niisuguse sildi põhjal õnnestuks kokku panna üks kliiniline katse? Kas selleks, et õnnestuks, peab kõigepealt mõni füüsik välja töötama uue teooria vedelike kihisemisest?

  37. M Estonia 20. september 2009 kell 17:19

    Elmar ütles

    No kust selline pläma tuleb? Loomulikult on vaja esitada kasvõi mingi hüpotees miks on miski tulemus just selline nagu on. Tihtilugu just hüpoteesist lähtutakse kui katset planeerima hakatakse.

    Või on ehk nii, et kaheksal korral kümnest aitas puuhaluga vastu kukalt löömine edukalt vähendada peavalu, sest patsiendid ei kurtnud enam midagi. Kahel korral olukord halvenes. Järelikult puuhaluga vastu kukalt tagumine aitab edukalt ravida peavalu?

    Üks osav jutuveeretaja oskaks kindlasti kompileerida teksti, miks just puuhaluga vastu pead koputamine peavalule hea on (stiilis: läbinisti looduslik tuhandete aastate vanune ravimeetod, mis ei maskeeri teie sümptomeid, vaid koputab lõplikult paika kurja silma mõjul väändunud kanalid teie pea sees, kus praegu on teie energiavälja voogamine takistatud… Vms.).

    Ainult et kliinilise katse puhul ei ole vaja mitte ilusat juttu, vaid korralikku metoodikat, sh. kontrollrühma, uuritavate randomiseerimist ja pimemeetodi rakendamist.

  38. väike My Estonia 20. september 2009 kell 17:38

    http://www.biokliinik.ee/index.....p;lang=est – tartus on väga “arstiteaduslik” biokliinik, kus võite käia homöopaatiaga maiustamas jne.
    (ei ole vb väga teemasse aga nad pakuvad umbes kõike colonteraapiast detoxini)

  39. volli Estonia 21. september 2009 kell 4:02

    Elmar ütles:

    No kust selline pläma tuleb? Loomulikult on vaja esitada kasvõi mingi hüpotees miks on miski tulemus just selline nagu on. Tihtilugu just hüpoteesist lähtutakse kui katset planeerima hakatakse.

    Oled ehk millestki natuke valesti aru saanud. Antud juhul ongi hüpoteesiks väide “A ravib B”. Põhjendus stiilis “A ravib B, sest C” on juba uus hüpotees ja nõuab uut eksperimenti. Antud juhul isegi kaht eksperimenti, millest teine testib hüpoteesi “C on olemas”. Viimase testimiseks tuleks leida mõni nähtusest “A ravib B” sõltumatu nähtus, milles C avalduks.

  40. Kris Estonia 21. september 2009 kell 9:39

    Võtsin kätte ja külastasin kahte erinevat refleksoloogi. Aga minu mitraalklaapp prolapeerub edasi ja vasemajala rist-võlvid on ikka lamenenud.

    Järeldus: Kas kehvasti koolitatud refleksoloogid või on siin tegemist mullipuhumisega.

  41. dig Estonia 21. september 2009 kell 11:47

    Kris ütles:

    Võtsin kätte ja külastasin kahte erinevat refleksoloogi.

    Refleksoloogi visiit võetakse ikka jalga, mitte kätte :-)

  42. Kriku Estonia 21. september 2009 kell 12:33
    et mõõta mingi ravi toimivust, pole tegelikult selle mõjuviiside, teede, olemuse jne kohta suurt midagi teada vaja. Muidugi on parem, kui tead, kuid saab ka ilma.

    No kust selline pläma tuleb? Loomulikult on vaja esitada kasvõi mingi hüpotees miks on miski tulemus just selline nagu on. Tihtilugu just hüpoteesist lähtutakse kui katset planeerima hakatakse.

    Näiteks elektrishokiravi kohta ei tea mitte keegi, miks see töötab. Aga töötab.

    Samuti ei teadnud pajukoore-aspiriini puhul alguses mitte keegi, mismoodi need töötasid. Aga võeti kasutusele ja aitasid väga paljusid. Piisas sellest, et panna tähele, et pajukoor aitas, aga männikoor ei aidanud…

    Skeptikute väide on see, et kasutada tasub asju, mille töötamine on katseliselt kinnitatud. Ei rohkemat.

  43. Aleksander Estonia 21. september 2009 kell 22:19

    meditsiini ajalooline alustala on koondatud kogemus ehk empiirilisus. Juba enne teadmisi bakterite olemasolust oli olemas kogemus, et abtsess tuleb avada ja mäda haavast välja lasta. Ehk siis teatakse, kuidas, kuid ei teata, miks.
    Teaduspõhisus vastab ka teisele küsimusele – ja vastavalt teadmiste lisandumisele tekitab üha sügavamaid teadmisi ja ka uusi kogemusi. Ühtlasi on võimalik, et osa empiirikast osutub ekslikuks,usule põhinevaks…

  44. Tegelt Estonia 29. september 2009 kell 17:31

    Väita, et refleksoteraapia on üks mõtetu aja ja raha raiskamine, mis niikuinii midagi anna ega paranda, on tegelt alusetu. Refleksoteraapia ei aita välja kujunenud kehalise haiguse põhjust välja ravida, nii nagu teeb seda kirurginuga (mis valesti, see väljalõigata). Kuid kindlasti aitab ta stressi ja somatoformsete häirete (s.o. kehalise haiguse vaevuseid meenutavate häirete ja sageli väga piinavate vaevuste) korral vägagi hästi ja peaaegu alati. Tinglikult võiks väita, et refleksoteraapia on psühhoteraapia alaliik, kus kasutatakse mudimist, aga ka nõelu, temperatuuriga mõjutamist teatud niiõelda strateegilistes kehapiirkondades, ravimtaimesid jms. Sageli kaasneb sellega ilus jutt selle meetodi iidsest ajaloost, selle peamiselt aasia (ja peamiselt Hiina) päritolust, mõnus vaikne muusika, parimates kohtades ka erinevatest ravimtaimedest teedega jne. Kõik see annab tegelt inimesele vägagi positiivse effekti ja ta on nõus seda suurt raha teinegi kord välja panema, nni et on täiesti mõtetu seda kõike alahinnata, vähemalt minu kui psühhiaatri hinnangul. Vähemalt mina küll ei ütle ei kui patsient soovib seda proovida ja minult ses osas nõu tuleb küsima.
    Siinkohal muidugi tervitused Martinile, kellega me korra aastas ikka oleme kohtunud (augustikuu teisel dekaadil) ja loodetavasti kohtume ka edaspidi.

  45. Martin Vällik Estonia 29. september 2009 kell 19:38

    @Tegelt – igaühel oma töö :-) skeptik uurib järgi ja annab teada, mida leidis.

    Kuid nimetatud võimalikud positiivsed omadused ei ole spetsiifiliselt refleksoloogiale omased. Sarnase tulemi võib anda jalutuskäik metsas, huyong-shien-do massaaž, neljapäevaõhtune ristteel vastupäeva vasaku kanna peal ringipööramine, horoskoobi lugemine, head peresuhted, kaasa kalli, memme musi, vanaema kõikemõistev naeratus; saunast, mõõdukast sportimisest, muusika kuulamisest rääkimata. Stress väheneb mis mühiseb.

    Jah, meie võime siin arvata, et refleksoloogia on omamoodi psühhoteraapia, kuid paljud refleksoloogid ei ole sellega nõus, vaid “ravivad” ikka paljusid haigusi ja lisaks jutustavad inimkehale juurde selliseid omadusi, mida meditsiiniteadus kuidagi tunnistada ei saa.

    Just see pseudoteadus ja reaalsuse väänamine on need, millepärast refleksoloogiat ja muid sarnaseid kritiseerida tasub. Lisaks ka see, et refleksoloogid ja muud sarnased pürivad tunnustusele, milleks neil eeldusi pole, nad tahavad inimeste puhul lahendada probleeme, milleks neil puudub pädevus. Psühhiaatrina teate ilmselt pareminigi, et mittepädevad lahendused on potentsiaalselt ohtlikud.

    Tervitused vastu võetud :-) ja loodetavasti tegelete viidatud tegevusega ka muul ajal kui augusti teisel dekaadil.

  46. C-friik Estonia 01. oktoober 2009 kell 17:58

    Eesti paistab jälle olevat üle ujutatud ühe suure usulahu väikse haru poolt, antud juhul Medika Nova “versioon” Soomest, kuhu too jõudis omakorda Rootsist. Olen nende õpikut oma silmaga näinud ega suuda seda elamust seniajani unustada.

    Et mingisugust ettekujutust anda, olgu tsiteerit ajaloo osa, mis on ehtsas New Age’i vaimus:

    “Tsooniteraapia ehk refleksoloogia on igivana ravimeetod. Esmakordselt mainitakse seda Hiina ürikutes (umbes 2400 eKr) ja kujutatakse Nuubia vaaraode seinamaalingutel u 2330 eKr…”

    Selle koha peal sai homeeriline naer must võitu ja pidin minema ennast mõningase viskiga turgutama.

  47. dig Estonia 01. oktoober 2009 kell 23:49

    Huvitav, kas Homeros oma eluajal ka ikka Nuubia vaaraodest midagi kuulis?

  48. Kriku Estonia 02. oktoober 2009 kell 11:41

    Ee, Nuubia vaaraod polegi tegelikult täielik jama. Asi on selles, et Vana-Egiptuse kultuurikontaktid olid pikka aega suunatud rohkem lõunasse kui kirdesse ja kui Egiptuses olid segadusteperioodid ja ülemiste kärestike üle kontroll kadus, üritasid sealsed valitsejad valitseda samamoodi kui Egiptust valitseti ning mingitel juhtudel oli neil isegi dünastiline side Egiptusega olemas.

  49. hjarg Estonia 02. oktoober 2009 kell 12:36

    Kusjuures, võib üsnagi kindlalt öeda, et Homeros ei kuulnud oma eluajal Nuubia vaaraodest mitte kui midagi. Sellel lihtsalt põhjusel, et Homerose eluperioodiks peetakse ca 850 eKr, samas kui Nuubia vaaraod ehk siis 25. dünastia valitses Egiptimaal 752-656 eKr.

    Muidugi, tüüpiliselt on keegi seal njuueidzi puhul midagi natuke segamini ajanud ning vaesed Nuubia vaaraod ca 1500 aastat ettepoole tõstnud. 2300 eKr kõlab küllap uhkemalt kui 700…

  50. C-friik Estonia 02. oktoober 2009 kell 15:19

    Nuubia vaaraod pole vast tõesti mingi naeruteema, aga see aeg… Kusjuures juuresolev illustratsioon oli ikka päris kindlasti Egiptuse, mitte Nuubia päritoluga. Minu arvates käis seal pigem ihunuhtluse andmine, aga mine tea? :-)

  51. Starker Estonia 03. oktoober 2009 kell 1:57

    @C-friik – See näitab, et juba iidsetel aegadel raviti jalataldade kaudu sõnakuulmatust, laiskust, kehva õppeedukust jpm.

  52. Tegelt Estonia 17. oktoober 2009 kell 17:36

    @Martin Vällik

    Kindlasti on mittepädevad otsused ohtlikud, seda nii riiklikul kui isikulisel tasandil. Kuid kui inimene tunnetab abi ja positiivset mõju siis on abiks igasugused vahendid ja meetodid ning seda tuleb ainult tervitada. See ongi psühhoteraapia eesmärk, aidata inimesel ennast paremini ja kindlamalt tunda. Ka haigustest on sel viisil võimalik jagu saada, sageli ilma ravimite kasutamiseta. Loomulikult mitte alati. Küllaltki sageli on ka vajalik erinevate ravimite kasutamine, selleks et inimene saaks tagasi oma usu hästi ja tervislikult elada ning toimida.
    Astronoomiahuvi on mul siiski piirdunud peamiselt augusti teise dekaadiga, kui mitte arvata siia võimalikke päikesevarjutuse reise (viimati 22.07.2009 Shanghais). Kui huvitab võib kiigata minu veebialbumisse http://www.fotod.ee/jmpsych ja vaadata lähemalt. Tõsi, seal ei ole hetkel üleval kõikvõimalikud pildid, kuid ehk kunagi tulevikus saavad ka olema.

  53. margus kiis Estonia 22. oktoober 2009 kell 22:43

    Aspiriini ja paratsetamooli annustamine ei ravi ka midagi. Ainult parandab enesetunnet (petlikult muideks). Tuleks keelata nende müük apteekides.

  54. dig Estonia 23. oktoober 2009 kell 21:17

    Teadlased on tähele pannud, et atsetaminofeeni manustamine aitab ravida neerukoolikuid ning näib sealjuures evivat vähem kõrvalmõjusid kui morfiin. Siis on teadlased veel tähele pannud, et salitsülaatide (sealhulgas atsetüülsalitsüülhappe) suukaudne manustamineaitab ravida reumatoidartriidi vaevusi; tõsi küll, sellel meetodil võivad esineda mõned ebamugavad kõrvalmõjud.

  55. dig Estonia 23. oktoober 2009 kell 21:23

    … ja kui me juba asja juures oleme, siis on teadlased veel tähele pannud, et igapäevane 75 milligrammi aspiriini manustamine aitab ravida rasestusest põhjustatud hüpertensiooni ning võib vähendada nurisünnituse riski.

  56. Margus Kiis Estonia 24. oktoober 2009 kell 10:17

    Igatahes ei ravi seda, mille pärast neid reeglina võetakse. Jalamassaazh võib ka pikemas perspektiivis näiteks tallanaha seisukorda parandada näiteks.

  57. Kristen Estonia 24. oktoober 2009 kell 14:36

    Aspiriini ja paratsetamooli annustamine ei ravi ka midagi. Ainult parandab enesetunnet.

    Alati ei paranda. On inimesi, kellel (pea-, selja- ja/või menstruatsiooni)valude puhul aitab (valuvaigistavalt) ibuprofeen, aspiriin või paratsetamool ca 50% juhtudest, kusjuures iial pole kindel, kas ravim antud konkreetsel juhul aitab või mitte. Arstid pole seda (konkreetsetele inimestele) suutnud selgitada, tavaline reaktsioon on: no võtke siis midagi muud.
    Paaril tuttaval on tekkkinud nn kõrvalnähud (peapööritus, nõrkus, vereringe häired), ilma et ravim valu vaigistaks. Kusjuures mõnel teisel korral on samasuguse valu puhul ravimist valu leevendamisel kasu olnud.
    Ja mõni saab kasutada ainult neid ravimeid, mida meil enam ei müüda (ravimiamet pole luba andnud), nt analgiini ja tsitramoni (kõrvalnähte ei teki, kuigi valu vaigistamise puhul võib samuti mitte alati aidata).
    Nii et see ravimite värk pole ka nii lihtne, kui paistab.

  58. dig Estonia 24. oktoober 2009 kell 19:48

    Margus Kiis ütles:

    Igatahes ei ravi seda, mille pärast neid reeglina võetakse.

    Tõsi ka või?

    Teadlased on korduvalt ja juba enne Interneti avastamistki leidnud, et nii aspiriin kui atsetaminofeen alandavad lastel palavikku. See ei käi mitte ainult laste kohta; ka rottide juures on täheldatud aspiriini palavikuvastast toimet. Isegi paratsetamooli ravimküünaldena manustamine alandab rottidel palavikku.

  59. dig Estonia 24. oktoober 2009 kell 19:55

    Kristen ütles:

    Nii et see ravimite värk pole ka nii lihtne, kui paistab.

    Justjust. Ega ilmaasjata farmatseudiks aastate kaupa õpita. Ega meditsiin pole nagu refleksoloogia, kus keskharidusest küll ja küll on.

  60. dig Estonia 24. oktoober 2009 kell 20:09

    Kristen ütles:

    Alati ei paranda.

    Jah, enamike pärisravimite toimetõenäosus on, kuigi statistiliselt kinnitust leidnud, 100% mõnevõrra väiksem. Retseptiravimitel on see protsent sageli madalam kui käsimüügiravimitel.

    Arstid pole seda (konkreetsetele inimestele) suutnud selgitada, tavaline reaktsioon on: no võtke siis midagi muud.

    Just nii ongi. Inimestel on individuaalsed iseärasused, mõni ravim toimib mõnel inimesel paremini kui teine. Valuvaigisteid ja põletiku/palavikualandajaid on käsimüügis (loe: mõistliku ohutus- ja tõhususprofiiliga) päris hulka ning apteekri nõuannete järgi aspiriinialternatiivi otsimine täiesti mõistlik tegevus — kui aspiriin ise peaks vastunäidustatud või ebapiisavalt tõhus olema.

    Arst tuleb valuvaigistite kontekstis tavaliselt siis mängu, kui valu on mingil põhjusel tõsisem ning kangemaid ja ohtlikumaid valuvaigisteid nagu morfiini või hüdrokodooni tarvis hakkab minema.

    Paaril tuttaval on tekkkinud nn kõrvalnähud (peapööritus, nõrkus, vereringe häired), ilma et ravim valu vaigistaks. Kusjuures mõnel teisel korral on samasuguse valu puhul ravimist valu leevendamisel kasu olnud.

    Lapsevanemad on tähele pannud, et mõnikord aitab beebi nutu vastu see, kui talle süüa antakse, aga teinekord jälle see, kui tal mähkmeid vahetatakse. Meditsiinis on samamoodi.

  61. Margus Kiis Estonia 25. oktoober 2009 kell 10:06

    dig ütles:

    Margus Kiis ütles:

    Igatahes ei ravi seda, mille pärast neid reeglina võetakse.

    Tõsi ka või?

    Teadlased on korduvalt ja juba enne Interneti avastamistki leidnud, et nii aspiriin kui atsetaminofeen alandavad lastel palavikku. See ei käi mitte ainult laste kohta; ka rottide juures on täheldatud aspiriini palavikuvastast toimet. Isegi paratsetamooli ravimküünaldena manustamine alandab rottidel palavikku.

    Ega palaviku alandamine ei ravi midagi. Palavik on organismi normaalne ja vajalik reaktsioon, piltlikult öeldes sõjakära, kui organism haigusega võitleb. Palavikku alandades sa isegi takistad organismi tegemisi. Tõsi, kui palavik läheb liiga suureks (üle 40), siis muutub see organismile ohtlikuks, s.t. organism saavutab nagu Phyrrose võidu. Aga sellest madalama temperatuuri kunstlik alandamine on sama kasulik kui auto jahutusvee temperatuuri häirelambi väljalülitamine selle asemel et auto kinni pidada ja lasta vesi maha jahtuda.
    Palavik on lihtsalt ebamugav ja valulik, sellepärast seda tormataksegi maha kiskuma, et tormata haigena tööle ja teha nii enda kui teiste olukord veel ohtlikumaks.

  62. Kristen Estonia 25. oktoober 2009 kell 14:19

    Jah, kuigi statistiliselt kinnitust leidnud, on enamike pärisravimite toimetõenäosus 100% mõnevõrra väiksem.

    Kui 50% on “mõnevõrra”, siis mille poolest ta inimese jaoks uhhuundusest parem on? Eriti juhtudel, kui inimene on mingit uhhuu-ravimit proovinud ja see on sagedamini toiminud kui see pärisravim, kuigi “usub” ta seda vähemalt enda sõnul ühtmoodi.

  63. dig Estonia 25. oktoober 2009 kell 14:36

    Kristen ütles:

    Jah, kuigi statistiliselt kinnitust leidnud, on enamike pärisravimite toimetõenäosus 100% mõnevõrra väiksem.

    Kui 50% on “mõnevõrra”, siis mille poolest ta inimese jaoks uhhuundusest parem on? Eriti juhtudel, kui inimene on mingit uhhuu-ravimit proovinud ja see on sagedamini toiminud kui see pärisravim, kuigi “usub” ta seda vähemalt enda sõnul ühtmoodi.

    Kust see 50% tuleb?

    Aga kriteeriumiks ei ole muidugi absoluutne number, vaid platseebost oluliselt paremini toimimine. Näiteks on praegu sümptomaatiline marutõbi 100% surmav. Kui leitaks raviviis, mis isegi 10% juhtudest marutõve välja raviks, oleks see oluline edasiminek. Ei platseebo ega uhhuu ei küüni oma 0% tõhususega sellele lähedalegi.

  64. dig Estonia 25. oktoober 2009 kell 14:52

    Margus Kiis ütles:

    Ega palaviku alandamine ei ravi midagi. Palavik on organismi normaalne ja vajalik reaktsioon, piltlikult öeldes sõjakära, kui organism haigusega võitleb. [rant kustutatud]

    Teise argumendi kontekstis tuleb meenutada, et palavik on sümptom küll, aga palaviku ravimisväärsuse üle on mõistlik arstilt nõu küsida. Ülelihtsustamine nagu kustutatud randis näha võis ei anna mõistlikke tulemusi.

    Aga tegelikult tahtsin ma nuriseda esimese pointi üle. Randigi kustutasin ainult sellepärast ära, et tähelepanu tolle peale tõmmata. Et mis see siis nüüd on? Kõigepealt teed jabura ja meelevaldse väite, et aspiriin midagi ei ravi. Mina viitan konkreetsetele teadusuurimustele (ja kuna jutt käib ravist, siis jäi välja suur kari tänapäevasemaid uurimusi aspiriini infarkti-ennetavast toimest), Sina kostad vastu, et aspiriin ei ravi “seda, mille pärast neid reeglina võetakse”. Mina viitan nüüd teistele konkreetsetele teadusuurimustele (kuna aspiriini uuriti suuresti 19. sajandil, on Internetis noid uurimusi vähem). Sulle ikka ei meeldi, nüüd kukud deklareerima, et palavik ei olegi ravimist väärt ja sellepärast aspiriin midagi ei ravi. Kas vähemalt šotlase palavikku oled nõus haiguslikuks seisundiks lugema?

    For the record: aspiriini võetakse käsimüügiravimina tavaliselt palaviku, põletiku ning valu vastu, atsetaminofeeni aka paratsetamooli palaviku ning valu vastu. Aspiriinil on veel ka muid tõendatud tervistavaid toimeid, aga aspiriini manustamine nende toimete nimel peaks toimuma arsti järelvalve all.

    P. S. Aspiriini alandab lisaks pisikesele palavikule suurt palavikku ka.

  65. Kristen Estonia 10. november 2009 kell 22:15

    Natuke siis ka teise nurga alt teadusliku meditsiini katsetest. “Oleme aastakümneid teadnud, et akadeemiliste artiklite avaldamise juures on kaks tõsist probleemi. Üks on see, et kliinilised katsed lähevad tihti töö käigus kaduma: ravimifirma võib korraldada rohu kohta kaheksa katsetust, kuid, ütleme, ainult kaks neist annavad positiivse tulemuse. Niisiis ilmuvad need kaks teaduslikus ajakirjas, samal ajal kui negatiivsed tulemused saanud kuus tööd kaovad vaikselt. […] Teadlased võivad oma väljaöeldud eesmärki ehk “peamist tulemust” muuta, kui katse on lõppenud. Võid katsetada näiteks vererõhutabletti, teatades, et hakkad vaatama, kas see suudab vähendada infarkte, kuid leiad, et ei suuda. Siis võid tagantjärele muuta uurimuse eesmärki, eirata infarkte, teeselda, et uurimus oli kogu aeg vererõhu kohta. […] Või mõõdad nii palju eri asju, et mõni neist osutub positiivseks lihtsalt tänu jubhusele. (Ben Goldacre, Ravimikatsetused tule all, Tarkade klubi nr. 11, 2009, lk 20, minu rõhuasetus, originaal: http://www.badscience.net/2009.....nerd-news/

  66. M Estonia 11. november 2009 kell 9:42

    Teadusartiklite publitseerimisel esinevaid probleeme teadvustatakse ja nende probleemidega tegeletakse (et see nii on, võiks tutvuda kasvõi http://www.icmje.org/) Ja see, et probleeme on (ja et neid teadvustatakse ja nendega tegeletakse) omakorda ei tähenda kuidagi seda, et ravide toimivuste hindamiseks on olemas midagi paremat kui teaduslik meetod. Ja samuti ei saa sellest kuidagi järeldada, et suvalised alternatiivmeetodid toimivad, kuna keegi seda lihtsalt väidab.

  67. Kristen Estonia 11. november 2009 kell 17:40

    Huvitav, et kui skeptilisse foorumisse panna mingi mainstreamist erinev skeptitsism, siis tekib kummaline turritav toon. Juhuslik? Kui skeptitsism ja teaduslik ausus, siis lõpuni, aga mitte nii, et kõik nähtused on võrdsed, aga mõned on ikkagi võrdsemad.
    Kas olen väitnud, et teaduslik meetod on halb? Teaduslikke meetodeid on rohkem kui üks. Oluline on see, et meetod vastaks uuritavale materjalile.

    Siia ka lõik epidemioloog Tom Jeffersoni intervjuust: “Meil on selge tõendusmaterjal oma ülevaadete põhjal selle kohta, et farmaatsiatööstuse sponsoreeritud gripivaktsiini uurimused on tõusnud tähtsuses ja nähtavuses, märgavatavalt enam kui farmaatsiatööstuse väliselt spionsoreeritud uurimused. Seda aga ei saa selgitada uurimuste suuruse või kvaliteediga, mis on samad. Tõenäoline ja väga ebameeldiv selgitus sellele avastusele on see, et paljud prestiižikad teadusajakirjad avaldavad meelsamini farmaatsiatööstuse toetatud uurimused, ilmselt raha tõttu, mida nad saavad uurimuste uuesti trükkimisest ja reklaamipinnast.” (http://medicalconsumers.org/20.....or-threat/)

  68. ivar Estonia 11. november 2009 kell 18:06

    @Kristen

    Teaduslikke meetodeid on rohkem kui üks. Oluline on see, et meetod vastaks uuritavale materjalile.

    Sa ajad vist segi teadusliku meetodi ja erinevad uuringute meetodid.

    Siis võid tagantjärele muuta uurimuse eesmärki, eirata infarkte, teeselda, et uurimus oli kogu aeg vererõhu kohta.

    Uurimuse eesmärgist ei tohiks sõltuda faktide tõlgendamine. Kui tõesti on mingi muu kasulik mõju siis selle avastuse väärtus ei vähene ju kuidagi.

    Kallutatud uurimustega meedia üleujutamine on muidugi lihtsalt pettus või siis poliitika.

  69. Kristen Estonia 11. november 2009 kell 18:41

    Mea culpa.
    Siiski. Ma kasutasin sõna “meetod” laias tähenduses, kui “lahendusviisi, kuidas mingit kindlalt piiritletud ülesannet täita.” (http://et.wikipedia.org/wiki/Meetod)
    Ma ei arva, et teaduslik meetod = ainult nn hüpoteetilis-deduktiivset meetod, mille tuumaks on vaatluste või mõõtmiste põhjal hüpoteeside püstitamine, nende põhjal ennustuste tegemine ja ennustuste paikapidavuse kontrollimine korratavate katsete teel. (http://et.wikipedia.org/wiki/Teaduslik_meetod) ja seetõttu eelistan ma kasutada “meetodid”, nii nagu ka on “uurimismeetodid”.
    Aga v-o ma tõesti näen ma “teadust” laiemana kui vaid “science’ina”, kus tõesti on v-o vaid üks scientific method…

  70. Margus Kiis Estonia 11. november 2009 kell 20:08

    Tavalist gripipalavikku, kui ta ei lähe üle 39 kraadi, pole tegelt vajadust alandada, kuna tegemist onorganismi normaalse protsessiga. Palavikku alandatakse enamasti just enesetunde parandamiseks. Muidugi, kui palavik on üle 39 kraadi, siis peaks vaikselt hakkama alla ksikuma aga siis on tegemist juba raskema haigusjuhuga, kus aspiriinist jääbu juba niikuinii väheks.

  71. elena Estonia 08. mai 2011 kell 18:25

    Tartu Tervishoiu Kõrgkool õpetab ka refleksoloogiat. Seni küll vaid valikainena.

  72. [...] on sedasorti lugusid viie aasta jooksul juurde tekkinud. Turgu rikastavad refleksoloogid, toitumisnõustajad, värskemad homöopaadid, metameditsiini viljelejad, holistilised ja muud [...]

Trackback URI | Comments RSS

Lisa kommentaar

Palun tutvu kommenteerimise reeglitega. Kommentaar jääb automaatselt ootele, kui selle nime ja e-kirja aadressiga pole varem kommenteeritud ja/või kommentaar sisaldab rohkem kui 1 lingi. Mõnikord satub kommentaar otse spämmi sekka, kuid pea vastu!

Quicktags:  

5282330 pages viewed, 3850 today
1463300 visits, 1017 today
FireStats icon Powered by FireStats