Maa-alused salajõed juba teel riikliku tunnustuse poole

Pildaja otsib nõiavitsagaMaalehe ajakirjanik Viio Aitsam kirjutas oma blogis loo Skeptikutele keelatud ja mainib ilma allikale (skeptik.ee) viitamata:

Skeptikud võtavad oma kodulehel selle kallal, et nii kui nn vitsamehed enda meelest jälle maa-aluse jõe leiavad, nii kohe ajakirjandus sellest kuulutab. Asjatundjate käest midagi ei küsita ja nii ei saagi avalikkus teada, et kõiki on ninapidi veetud ja maa-aluseid jõgesid pole olemas.

Lisasin küll sinna kommentaari osasse asjakohased viited ja täpsustava kommentaari, aga tänaseks päevaks on mu kommentaar sealt juba kõrvaldatud.

See selleks, jäägu tõe ja allikate varjamise ja moonutamise patt kirjutaja ning moderaatori hingele, aga hoopis huvitavam oli selle loo juures viide Keskkonnainfo.ee lehele, kus on eraldi osa EELIS (Eesti Looduse Infosüsteem), mis koondab enda alla mitmesuguseid loodusobjekte.

Üheks ürglooduse objektiks on seal tänasel päeval Nabala karstiala. Objekti kirjelduses on terve rida salajõgesid:

Pindalaliselt Eesti suurimal karstialal (8080 ha) voolab kaheksa maa-alust jõge (salajõge):

  • Kirdalu maa-alune jõgi saab alguse Kõrnumäe allikajärvest ja avaneb Paekna järves. Selle kohale jääb Tagalepa kurisu, kus suurvee aegu on karstijärvik.
  • Kõrnumäe järvest algab ka Kurtna maa-alune jõgi avanedes Paekna järves. Selle kohale jääb Tõnuri kurisu.
  • Seni teadaolev Eesti pikim Kurevere maa-alune jõgi (11 km) algab Viira allikasoost, voolab Angerja oja alt läbi ja avaneb Paekna järves. Maapinnal on karstivorme.
  • Kassaru maa-alune jõgi on kindlaks tehtud keskjooksust alates, kulgedes Angerja oja ja Kurevere karstioru alt läbi ning avanedes Paekna järves. Möldri kuristikust neeldub Vana-Angerja jõgi Kassaru maa-alusesse jõkke.
  • Lutsa maa-alune jõgi algab Tuhala jõe ääres asuvast Laulukoja allikast ja avaneb Möllu allikates, mille vesi suundub Angerja oja kaudu Pirita jõkke.
  • Nõmme maa-alune jõgi algab Tuhala jõe ääres avanevast Kataveski allikast, avaneb Tammiku Silmaallikas, mille vesi suubub Übina ojja.
  • Tammiku maa-alune jõgi algab Tuhala jõe Kärneri allikast ja avaneb Tammiku Suurallikas, mille vesi suubub Übina ojja.
  • Übina maa-alune jõgi algab Tuhala jõe Koplimetsa allikast, voolab läbi Särge küla ja avaneb Tammiku allikates. Maapinnal on karstivorme.

Vaatkuslops! mõtlesin, kõnni aga vitsaga mööda põldu ja võsa, hüüa piisavalt sagedasti ja kõva häälega, et “Jõgi! Jõgi! Salajõgi! Mitu salajõge, üks pikem kui teine!” ja hakkabki unistus reaalsuseks saama ning jõed, mida keegi näinud pole ja mida ilmselt olemaski pole, hakkavad elama oma elu ning lõpuks ehk kantakse lausa kaardilegi!

Nabala ja Tuhala karstialadel esinevad maa-alused jõed on digitaalselt Eesti põhikaardile kandnud AS Eesti Kaardikeskus.

See oli kõik nii põnev, et kirjutasin Enn Pirrusele, kes Ürglooduse raamatu pidamisega tegeleb, sellise kirja:

Tere, lp Enn Pirrus,
kuivõrd olete Ürglooduse raamatu koordinaator, siis uurin Teie käest, kuidas ja millistel teaduslikel kaalutlustel sattus Ürglooduse objekt: Nabala karstiala iseloomustavasse ossa terve rida väidetavaid maa-aluseid jõgesid. Nimetatud maa-alused jõed on “avastatud” seni teadaolevalt ainult iseend geobioloogideks nimetavad huvilised, kelle meetodiks on nõiavitsaga (pendliga) maa-aluse vee “tunnetamine”. Kas sellest võib järeldada, et nõiavits on tänapäeval igati tunnustatud uurimisvahend maa-aluste veekogude leidmisel?

Selline uudis vääriks maailmas laiemat kajastamist, kuna nõiavitsaga millegi leidmist on katsetatud juba aastasadu, kuid kindlat kinnitust pole see meetod tänini leidnud. Nüüd siis sensatsiooniline tõdemus, et nõiavitsaga saab maa-aluseid jõgesid tuvastada ja need kantakse vastavasse riiklikusse andmebaasi!

Tsiteerin Enn Pirruse vastust ositi:

Tere! Teatan Teile, et nn Nabala karstialaga on tekitatud parasjagu kahetsusväärset segadust, millega olen pisut kursis ja millest Te mulle õigesti kirjutate.

Loomulikult on nende salajõgede “avastamine” pendelmeetodi abil nonsenss ja niisuguste voolukanalite kaardistamine karsti vähegi tundvatele inimestele lausa absurdne. Inimestel on aga lubatud omi mõtteid avaldada, oma pendlisse ja isiklikesse võimetesse uskuda, neist ka kirjutada, aga ametliku tunnustamiseni need ei jõua, kuni pole saanud argumenteeritud tõestust. Nii on ka Nabala asjaga. Isegi otsesed kontrolluuringud maastikul on siin andnud negatiivseid tulemusi, rääkimata teadmistel põhinevatest seisukohtadest.

Sedasi siis. Ilmselt peaks veel Hella Kingu, kes Nabala ürglooduse objekti kande koostanud on, käest ka uurima, kuidas tema sellesse kaasati.

Maa-alustest jõgedest skeptik.ee lehel:

9 Replies to “Maa-alused salajõed juba teel riikliku tunnustuse poole”

  1. Lisatagu siia juurde hoopis vastupidine näide. Kui ligi sada aastat tagasi kaevati Šveitsis Lötschbergi tunnelit (Spiezi ja Brigi vahel, Bernist Itaalia poole sõitvad rongid lähevad sealt läbi), siis voolas ühekorraga tunnelisse tohutu pinnasemass, 25 inimest (ja üks kass) surnuks. Hakatud uurima, tunneli kohal on väike jõgi. Ühelt poolt oleks nagu mõistlik eeldada, et ju sellest varing alguse sai, teisalt oja nõnda väike, kas ikka nõnda palju vett sellest tuleb. Tehtud katse, valatud ojja punast värvi ja oodati kaks nädalat, kas hakkab mitusada meetrit allpool läbi mäe tunnelist punast vett tulema. Ei hakanud, seega tehti ametlik järeldus, et oja varingus süüdi ei ole. Varinguga lõik müüriti kinni, ehitati tunnel sealt mööda. (Allik: mingi rootsi nimega autori raamat “History of Tunnelling”, u 1960)

  2. Tuhala teemadel Eesti Päevalehest kaks lugu.

    Esimene on kohalike esindaja poolt:
    Võimalik, et peaminister valmistub tagasi astuma
    Tanel Ots

    Eelmisel nädalal saatis meie peaminister Kose, Kiili, Kohila ja Saku vallavanematele kirja, mis algas sõnadega: Kinnitan teile, et seni, kuni mina olen peaminister, Nabala karstiala ei kahjustata.

    Kui nüüd vaid sellele väljaütlemisele keskenduda, siis mina ei oska sellest järeldada, et see välistaks kaevandamise. Lihtsalt kohalikud on juba ette veendunud, et kaevandamine kahjustab igal juhul, öelgu keskkonnamõjude uuringud mida iganes.

    Aga ei saa ka Tanel Ots ilma mütoloogiasse põikamata:

    No tõepoolest, milleks kaevata üleni allpool põhjavee taset salapäraselt karstunud ja salajõgesid täis piirkonnas, […]

    Teine lugu kirjeldab vastaval ümarlaual räägitut:
    Professor: kaevandus ei kujuta Tuhala nõiakaevule ohtu

    „Kaevandamise keskkonnamõju on küll intensiivne, kuid lokaalne ja kokkuvõttes talutav. Kuna kaevandamine on üldsusele uus, võõras ja tundmatu, suhtutakse sellesse vaenulikult. Puhanguti muutub kaevandamisvastasus hüsteeriliseks ja omandab religiooni tunnusjooni – tekivad kultuseobjektid, imetaolised nähtused, lauldakse gospleid ja muud taolist,“ arvas [Enno] Reinsalu.

  3. Olukorrast Nabalas – Kas nõiakaev on tehislik?
    Salme Väljataga, Kiili Leht

    Veeühingu seminarilt jäid kõlama Madis Metsuri ja Tarmo Alli seisukohad: Tuhala Nõiakaev on talumehe raiutud auk, maa-aluste jõgede puhul on tegemist eksitusega, täna on võtmeküsimuseks looduskaitse (taimed, loomad), kaevandamise mõju Nõiakaevule on vähetõenäoline, osapooli on vaja koolitada teadmispõhiste argumentidega ja kõige põhjalikum töö on 2008. a. EGK poolt koostatud põhjavee mudel.

    Maapõue teemanädalal olid Madis Metsuri seisukohad: Tuhala teema on üleshaibitud, põhiliselt toodame paekivi kohalikule turule – seega ei ole ehitusmaavarade arengukavas limiidi kehtestamine vajalik, karjääride rajamise vastu antud 63 000 allkirja on sotsioloogide uurimisteema ja ehitusmaavarade osas ei ole hüdrogeoloogia teemana kuigi terav, sest meil veepuudust ei ole.

    Sealt aga läheb jutt muidugi edasi. Huvitavalt.

  4. Ühe argumendina on artiklis nimetatud ka EELISt:

    Nabala karstiala koos maa-aluste jõgedega on kantud teadlaste poolt Ürglooduse Raamatusse ja Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS). Nabala karstiala toitealaks on Mahtra soostik. Hüdrometeoroloogia Instituudi mõõtmistulemused 1980ndatel näitasid, et Tuhala karstialal voolab maa alla kolmandiku võrra vähem vett võrreldes vooluhulgaga kilomeeter ülalpool.

    See tagumine väide veehulga kohta on muidugi huvipakkuv.

  5. See, et Tuhala nõiakaev on tehislik (muidugi on) ei jäta seda veel keskkonnakaitse teemaderingist välja. Keskkonnakaitse ja looduskaitse on erinevad asjad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga