Pole kohta,kuhu oma aju rakendada?
Pole kellegi asi.
IT-mees.

Aju uurimisest ja elust üldse räägib Endel Tulving:

Endel Tulving: aju uurimises oleme alles alguses
Riho Laurisaar, Eesti Päevaleht

Suurimad inimajuga seostuvad müsteeriumid puudutavad unenägusid, mälu, minatunnetust, subjektiivset aja tajumist ning üle kõige on meil väga vähe teada sellest, kuidas tekib iseenda tajumine ning „mina” suhestumine teiste reaalsuse osadega.

@Kriku:
Tasemel vastus, aitäh!

Nendesamade.

“Asjade kohta, mida me ei tea, kehtivad siiski mõistlikud eeldused…”

@Kriku:
Kelle “meie”?

Mõistlikud eeldused on meie seniste teadmiste ning loogilise arutluskäigu nõuetega kooskõlas olevad eeldused.

@Kriku:

“Asjade kohta, mida me ei tea, kehtivad siiski mõistlikud eeldused, mille järgi määratakse ka tõendamiskoormust. Kui me ülaltoodud eeldusega nõustume, on tõendamiskoormus neil, kelle väitel märkimisväärset osa ajust ei kasutata.”, väitis Kriku.

Paluks definitsiooni fraasile “mõistlikud eeldused”. Kas äkki oleks aeg ülalasetsevale sinisele ribale tekitada alajaotus “Aktsepteeritud copy-paste allikad” vms?

Jah, aga jutt ei olnudki ju otseselt millegi välja lõikamisest.

Ajukahjustusega seoses oli ikka küll. Või kui mitte otseselt väljalõikamisest, siis igatahes vastava koe funktsioneerimise lakkamisest. Vahet pole.

Kui teoorias on võimalik, et inimene suudab elada ühe kolmandikuga oma organitest, poolte jäsemete ja poole ajuga, siis mis need protsendid tegelikult on, kui mitte rahvaluule?

Evolutsiooniteooria valguses tuleks eeldada, et sellist väga keerulist ja kulukat organit on täies ulatuses vaja. Muidugi võib näiteks mälus info olla dubleeritud – ja ongi moel, mille kirjeldamiseks mina kindlasti õige inimene ei ole – aga see ei tähenda, et mingi osa oleks kasutamata.

Aju on tõsisemalt uuritud alates mikroskoobi leiutamisest (kui vana kreeka mängust välja jätta) ja siiani öeldakse, et me teame sellest nii vähe. Siiani on selguseta, kuidas täpselt toimud mälestuste talletamine, mismoodi täpselt aju kogemuste läbi targemaks saab jne.

Asjade kohta, mida me ei tea, kehtivad siiski mõistlikud eeldused, mille järgi määratakse ka tõendamiskoormust. Kui me ülaltoodud eeldusega nõustume, on tõendamiskoormus neil, kelle väitel märkimisväärset osa ajust ei kasutata.

@Kriku:

Jah, aga jutt ei olnudki ju otseselt millegi välja lõikamisest. Jutt oli kasutamata aju potentsiaalist või kasutamata ressurssidest või 100-st protsendilisest aju kasutusest või teab millest veel. Kui teoorias on võimalik, et inimene suudab elada ühe kolmandikuga oma organitest, poolte jäsemete ja poole ajuga, siis mis need protsendid tegelikult on, kui mitte rahvaluule? Ükskõik kas 100% või 10%. Aju on tõsisemalt uuritud alates mikroskoobi leiutamisest (kui vana kreeka mängust välja jätta) ja siiani öeldakse, et me teame sellest nii vähe. Siiani on selguseta, kuidas täpselt toimud mälestuste talletamine, mismoodi täpselt aju kogemuste läbi targemaks saab jne.

The point is this: There is no dispute among honestly rational experts about the latent potential of the human think box. There is only friendly dispute about how much and what still awaits us, patiently to be self-discovered between each set of ears. Hence, the wisdom of intuitive folksay was correct: “The human brain is only 10% functional.” John Eccles thinks that number is too high. “How can you calculate a percentage of infinity?”

Antud soovitusega ühinedes ei piirduks ma ainult juppidega ajust. Analoogiliselt võiks ju nüsida terve hulga organite kallal: magu, maks, meetreid soolestikust, pealtnäha tarbetu pimesool jne.

Väga õige – mõnel kommentaatoril tasuks seda lõiku mitu korda üle lugeda.

Inimene võib elada väga ulatusliku maksakahjustusega. Inimene võib elada ühe neeruga. Inimene võib elada pärast põrna või sapipõie või isegi mao väljalõikamist. Üks käteta sündinud indiaanlane õppis varvastega väga täpselt vibu laskma.

Kas kõigest sellest tuleb järeldada, et suuremat osa maksa, üht neeru, põrna, magu, sapipõit jne. ei kasutata ja neid pole tegelikult vaja?

Viktor ütles:

Kui siiani mõeldi, et ajus on kõik ülesanded erinevate aju osade vahel väga kindlalt ära jaotatud, siis see uuring näitas vastupidist.

Kas ikka mõeldi? Kui mõeldi, siis kuidas see “ressursiga” seotud võiks olla? Millises tähenduses võiks kompensiatsioonivõimet ressursiks nimetada?

Loogiline oleks, et loodus jättis mingisuguse varu.

Täpselt sama loogiline, kui see, et loodus ei jätnud mitte kui mingisugust varu.

volli ütles:

kolmandaks pole sugugi selge, mida aju ressurside kasutamisest senini arvati. Vahemalt siinsest arutelust see välja ei paista.

Kui siiani mõeldi, et ajus on kõik ülesanded erinevate aju osade vahel väga kindlalt ära jaotatud, siis see uuring näitas vastupidist.

volli ütles:

Parimal juhul näitab see, et üks ajupiirkond võib lahendada ka teiste ajupiirkondade jaoks ettenähtud ülesandeid. Ressursside osas pole siin küll midagi selget

Aga milleks seda siis nimetada, kui mitte ressursiks? Kompensatsioonivõimeks? Aga see tähendab ju praktiliselt sedasama. Ajul on backup plaan, kui midagi peaks viltu minema. Loomulikult ei saa neid protsente täpselt välja arvutada aga võibolla on 10% tõele lähemal, kui 100%. Loogiline oleks, et loodus jättis mingisuguse varu.

Keegi mineja võiks Kaidolt küsida ka igapäevaselt arusaadava selgituse aja olemuse kohta. Miks suurtel kiirustel oleva objekti jaoks on ajakulg teine kui taustsüsteemile?

Martin Vällik otsis õpihimulist:

Kas sooviks keegi järgmisel laupäeval minna ja märkmeid teha ning meiega jagada?

Passin. Olen sügavalt eelarvamuste küüsis ja ei suuda piisavalt avatult kaasa vibreerida. Kunagi hiljem, kaugemas tulevikus, kui suudan veidi tõsisemalt sellesse suhtuda, siis miks mitte. Keegi vähemrikutud ja tõsisem inimene võiks sealt kvantinfot hankida.

Viktor ütles:

See näitab üsna selgelt, et aju ressursid on palju suuremad, kui senini arvatud…

Parimal juhul näitab see, et üks ajupiirkond võib lahendada ka teiste ajupiirkondade jaoks ettenähtud ülesandeid. Ressursside osas pole siin küll midagi selget – esiteks pole selge, mida sõnapaar “aju ressursid” üleüldse tähendada võiks, teiseks puudub kriteerium, mis lubaks meil nende ressursside kasutamist eri ajahetkedel järjestada (stiilis “varem kasutati rohkem ja nüüd vähem ressursse”), ja kolmandaks pole sugugi selge, mida aju ressurside kasutamisest senini arvati. Vahemalt siinsest arutelust see välja ei paista.

Teeme Saladuse-Kaidole reklaami:

Seminar “Minu teadlik aasta 2010″

Me räägime hoopis sellest, mis on kvantfüüsika ja kuidas me selle kaudu muudame oma elu.

Ja mina, rumal, nühkisin terve semestri jagu koolipinki ja harjutasin operaatorarvutusi, et kvantfüüsikast mingitki aimu saada. Oleks pidanud kohe Saladuse-Kaido kursusele minema.

Sa saad vastused järgmistele küsimustele:
1. Mis on kvantfüüsika ja kuidas see on seotud teadliku eesmärkide saavutamisega?
2. Mis on neuroteadus ning kuidas see on seotud teadliku eesmärkide saavutamisega?

Tõesti-tõesti, milleks ülikoolid, doktorantuurid, ajuskännerid ja muu kallis kraam, kui Saladuse-Kaido muuseas kohvipauside vahepeal asja selgeks teeb.

3. Mis on vibratsiooniline resonants ning kuidas see määrab, mida sa koged (mitte vaid positiivne mõtlemine)?

Seda oleks endalgi huvitav teada saada. Ja miks küll ainult positiivsest mõtlemisest ei piisa :-( Olen pettunud.

Garantii
Seminaril on “100% Raha Tagasi Garantii”
Juhul, kui sa lahkud seminarilt ning sul on kasvõi üks sisuline küsimus, millest sa aru ei saanud ning millele sa ei saanud vastust, saad sa kogu raha tagasi.

Investeering
Seminari maksumus on 495 kr (sisaldab osalust, töövihikut ning kohvipause)

Kvantfüüsika kohta ehk isegi mõtleks sellise küsimuse välja.

Kas sooviks keegi järgmisel laupäeval minna ja märkmeid teha ning meiega jagada? Klapiks raha kokku. Ilmselt on lubatud kohv ikka päris kohv, mitte kvantvibratsiooniline alateadvusresonants.