artikli pressiteade on siin: http://www.j-alz.com/press/2010/20100106.html
ja artikkel ise siin: http://iospress.metapress.com/.....&pi=17

Einaril on mõiste “geen” tõlgendamisega ilmselgelt raskusi.

cyrix ütles:

Kui mitte arvestada valkude pinnalaenguid jms, siis kas mobiili poolt toodetavat elektrivälja ei võiks hinnata membraani paksuse ulatuses homogeenseks?

Mobiilide puhul räägime lainepikkustest suurjusjärgus detsimeeter, seega võib ehk küll. Samuti on sul epsilonide osas täiesti õigus. Edasi tulevad juba tõesti nüansid.

Selles osas olen minagi veendunud, et rakumembraani depolariseerimise mõjutamiseks on see väli liiga nõrk. Seda ka siis, kui välja suuna kiire vaheldumisega mitte arvestada ja väljatugevust veel “ohutuse mõttes” paar suurusjärku suuremaks arvata, st kui vaadelda halvimast olukorrast natuke halvemat olukorda.

Ahjaa, eelnevale lisaks veel, et mõistan hästi, et elektromagnetlaine elektrivälja komponent ei ole ei ajas ega ruumis homogeenne, aga kui lähtuda jällegi “halvima olukorra prognoosist”, siis halvim olukord ilmselt oleks kui elektriväli on oma amplituudväärtuse juures ning selle välja vektor on parallelne rakumembraani elektrivälja vektoriga, nii peaks efekt olema maksimaalne.

Kui nüüd võtta sellise elektriväljaga suunalt ja tugevuselt võrdne homogeense elektrivälja vektor, siis halvima olukorra prognoosi jaoks peaks see olema ju üsna hea mudel.

@cyrix: Ülalantud arvutuses oled juba elektrilise komonendi maksimaalse amplituudi leidnud. 1/2 ilmus valemisse keskmistamise tõttu, mitte selle tõttu, et me vaid elektrilise komponendi energiat arvestame. Antud juhul võib küsida, kas magnetväli ioone läbi membraani suudaks aidata.

@volli:

Needki arvutused saavad olema võrdlemisi keerukad kuna vaadeldav keskond pole ei homogeenne ega isotroopne. Varem arvutatud hinnang kehtib rengelt võttes vaid vaakumi jaoks.

Kui mitte arvestada valkude pinnalaenguid jms, siis kas mobiili poolt toodetavat elektrivälja ei võiks hinnata membraani paksuse ulatuses homogeenseks? Membraan on lihtsalt nii õhuke asjandus ju.

Samas, kui isegi arvestada, et uuritavas keskkonnas on palju laenguid, elektrivoole jm. segavaid tegureid, siis need on seal ju nagunii ning antud lõigu ulatuses homogeenne elektriväli peaks superpositsioonile lisama kõikjal vaid ühe kindla suuna ja mooduliga vektori ning resulteeruv väljatugevuse muutus olema sama, nagu siis kui neid segavaid tegureid seal ei oleks, kas ma eksin? Ilmselt tuleks arvestada keskkonna epsilone, mis vee puhul on sõltuvalt sagedusest suurusjärgus kuni 81, kui õigesti mäletan. Samas aga vee dielektriline läbitavus vähendab ju veelgi elektrivälja mõju, ning olukord saaks selles mõttes olla meie “halvima olukorra prognoosist” ainult parem.

Mulle tundub, et nüansid nüanssideks, erinevatel põhjustel (kiire vaheldumine, elektrivälja umbkaudne tugevus) võib ikkagi teha järelduse, mille jaoks ma selle arvutuse üleüldse sisse tõin – mobiili elektriväli ei ole mitte kuidagi võimeline depolariseerima neuroni rakumembraani ega seda depolariseerimist ära hoidma, seega võiks suhteliselt suure südamerahuga öelda, et mobiil “ajulainetele” (kui ajulainete all pidada silmas neuronite omavahelist suhtlemist) otsest mõju ei avalda ning mingit interferentsi, nagu kirjeldab seda Einar, mis kustutaks või võimendaks ajus tekkivaid elektriimpulsse ei teki (või, olles korrektne, interferents tekib, aga selle ulatus on imepisike).

@dig:

Suurusjärkude vahe on nii suur, et sellel ei oleks suurt mõtet.

Ma ei tea, kas sain sellest õigesti aru, aga Halliday viitab et see on levinud miskontseptsioon.

E/B=c küll, aga samas energiat on magnetkomponendis sama palju kui elektrilises komponendis, selle tuletuskäik tuuakse seal ära.

Energia jäävuse seaduse kohaselt võiks seega magnetkomponent suurendada elektrilise komponendi amplituudi kuni ruutjuur kaks korda (kuna energia on võrdeline amplituudväärtuse ruuduga).

Kas ma eksin?

volli ütles:

dig ütles:

Ja, muide, kvantefektide tõttu ei piisa ioniseerimise saavutamiseks kiirguse intensiivsuse (”amplituudi”) kasvust, tarvis on sageduse kasvu.

Jah. See on elementaarne.

Sinu jaoks ehk küll, aga igasuguseid amplituudifanaatikuid on maamuna peal.

cyrix ütles:

Kui juba füüsikaks läks – tekkis küsimus, kas sellises arvutuses peaks arvessevõtma ka magnetkomponenti, mis omakorda mõjutab elektrilist komponenti?

Suurusjärkude vahe on nii suur, et sellel ei oleks suurt mõtet.

cyrix ütles:

Kui juba füüsikaks läks – tekkis küsimus, kas sellises arvutuses peaks arvessevõtma ka magnetkomponenti, mis omakorda mõjutab elektrilist komponenti? Igal ajahetkel on elektriväli ju E + dE, kus dE on magnetkomponendist põhjustatud muutus?

Diferentsiaalse lähenemise korral tuleks ette võtta Maxwelli võrrandid. See on võrdlemisi keerukas. Lihtsam oleks ette võtta mõni lahend. Näiteks antud juhul võib oletada, et tegemist on monokromaatse tasalainega, mille sagedus on ligikaudu 1 GHz, ja vaadata kuidas raku membraan ja seda ümbritsevad laengud selles väljas käituma hakkavad. Needki arvutused saavad olema võrdlemisi keerukad kuna vaadeldav keskond pole ei homogeenne ega isotroopne. Varem arvutatud hinnang kehtib rengelt võttes vaid vaakumi jaoks.

Nii suure sageduse juures kulub enamus energiast siiski raku soojendamiseks. Kuid oletame, et laine on piisavalt madala sagedusega, et selle raku erutamiseks vajaliku aja jooksul konstantseks võib lugeda. Sellisel juhul ilmutaks magnetväli end Halli efektis. Seda muidugi eeldusel, et elektriväli mingisuguse vooluhakatise tekitada on suutnud.

Üldisemalt võiks lähtuda näiteks Lorenzi jõust, millele on lisatud mingisugune laengute liikuist pidurav jõud (vt näiteks Drude mudelit). Minu arvutuste järgi on on selle lihtsa mudeli järgi laengute keskmine kiirus (jõudude tasakaalu korral) magnetvälja olemasolul isegi väksem, kui magnetvälja puudumisel.

dig ütles:

Ja, muide, kvantefektide tõttu ei piisa ioniseerimise saavutamiseks kiirguse intensiivsuse (”amplituudi”) kasvust, tarvis on sageduse kasvu.

Jah. See on elementaarne. Pidasin silmas, et ka madal sagedus võib teatud jutudel keemilise struktuuri muutmiseks piisav olla, st indutseerida mõne keerukama molekuli puhul ülemineku kvalitatiivselt teise olekusse või üldisemalt – mõjutada mõnd rakus toimuvat keemilist protsessi. Kiire otsing vikipeediast andis mikrolainete kohta näiteks sellist teavet.

Kriku taandus:

isiklikest rünnakutest hoiduv

Tüüpiline mentaalne kanapimedus.

Nagu öeldud, ma ei viitsi praegu.

Ma ei ole kunagi kedagi sundinud oma peaga mõtlema.

“Ära omadega nori, mine nori võõrastega” on abstraktse ksenofoobia väljendusena kaunis ebaviisakas mõttekäik.

Antud juhul polnud tegemist eristusega “oma – võõras”, vaid “isiklikest rünnakutest hoiduv – neid väitluses heal meelel kasutav”. Aga küllalt sellest. Nagu öeldud, ma ei viitsi praegu.

dig tseremoonitses:

abstraktse ksenofoobia väljendusena kaunis ebaviisakas mõttekäik.

Hoidu siis sellest, kui tahad viisakaks jääda.

Kriku ütles:

Ah, ära hakka jälle tüli norima. Ma ei viitsi. Mine nori Andresega.

“Ära omadega nori, mine nori võõrastega” on abstraktse ksenofoobia väljendusena kaunis ebaviisakas mõttekäik.

Teil on väga huvitav lähenemisnurk teemale. Kindlasti otseselt Alzheimeri ja praetud ajudega seonduv, kuigi see seos jääb antud hetkel mulle pisut tabamatuks. Milline osa peale Martini lainetava eituse peaks veel vihjama mobiilist lähtuva kiirguse lainelistele ja korpuskulaarsetele omadustele? (Retooriline küsimus, ärge minge higiseks, eks ole.)

ei-ei-ei-eiiii!!!