jaan 20 2010
Argumentum ad sovieticum — Eesti oma arutlusviga
Arutlustes ja debattides osaleja või nende jälgija on tuttav mitmete arutlusvigade ning demagoogiliste võtetega, kuidas üritatakse vastast uppi ajada. Paljusid neist on Carl Sagan kajastatud raamatu Deemonitest vaevatud maailm peatükis ‘Mõttetuse tuvastamise tööriistad’, mille üks versioon on lugeda ka skeptik.ee lehel.
Üks tuttavatest arutlusvigadest on selline:
Ad hominem – lad inimesest lähtudes, rünnatakse väitlejat, mitte väidet. Nt: pastor dr Smith on tuntud piiblifundamentalist, seega pole tema vastuväiteid evolutsiooniteooriale mõtet tõsiselt võtta.
Üks selle vea alaliike on reductio ad Hitlerum või argumentum ad Hitlerum, mis seisneb selles, et üks või teine väide, poliitika, tegevus, teooria on väär, halb, vale, kuna seda tegi või soosis omal ajal Hitler ja/või tema käsilased, eelkäijad, järgijad, natsid. Näiteks kasutavad mõned kreatsionistid (loomisõpetuse pooldajad) seda argumenti Darwini evolutsiooniteooria vastu väites, et evolutsiooni tunnistamine viib sotsiaaldarvinismi kaudu natsismini ja seepärast on evolutsiooniteooria vale ning selle propageerijad pahad natsimeelsed Hitleri pooldajad. Sarnast loogikat kasutades saaks järeldada, et vuntsidega väitlejatega pole mõtet väidelda, kuna nii Hitler kui Stalin kandsid vuntse ja me kõik ju teame, et need inimesed tegid palju kurja. Selline arutluskäik ei ütle aga algse väite, teooria või tegevuse kohta mitte midagi, kuid arutleja püüab oponenti maha suruda assotsiatsiooniga millegi üleüldist hukkamõistu leidnud inimese või nähtusega.
Eesti kohalik versioon assotsiatsioonisüüga inimese vastu argumenteerimisest on argumentum ad sovieticum või reductio ad sovieticum ehk ‘taandamine nõukaaega’. Argumendi olemus seisneb selles, et vastaspoole arvamust või arutluskäiku ei saa tõsiselt võtta, kuna vastaspool on omandanud hariduse või töötanud Nõukogude Eestis või on tema arusaamad sellest ajastust pärit. Kui miski on tembeldatud ‘nõukaaegseks’, siis on see halb, väär, vale ja ei vääri edasist sisulist arutelu.
Nõukaaegseteks on siin peetud näiteks ateismi, teaduslikku maailmapilti, materialismi, astroloogiavastasust, ufo-uurimist, homöopaatia ja muude meditsiinile alternatiivsete meetodite kritiseerimist ning paljut muudki. Kui leiate siinsetest kommentaaridest või mujaltki näiteid ja tsitaatide nõukaargumendist, siis olen väga tänulik, kui need allikaviitega alla kommentaaridesse panete.
Keera Rubiku kuubik ise kokku!
Powered by FireStats
Kasutusel kogu Ida-Euroopas, nii et teps mitte Eesti oma viga.
Jah, ja Ida-Euroopa ülemerekolooniates muidugi ka:
Tänan täpsustuste eest, aga eestikeelsed näited on ikka väga teretulnud.
Kommentaar Eesti Päevalehes Andrus Kiviräha loo juures:
Sealtsamast ka üks teine üldistus:
Jutt käib siis klaasist ristikujulise vabadussamba ümber.
Mäeltan, et kui aastaid tagasi käis arutelu Linnahalli saatuse üle, siis oli täesti tõsimeeli lammutamise pooldajate üks argumentidest, et hall kandis nõukaajal Lenini nime (Lenini nim. kultuuri ja spordipalee oli vist) – kes on hoone säilitamise poolt, on järelikult lenini pooldaja. Samuti Sakala keskuse puhul oli argument, et karla katedraaliks kutsutud nõukaaja poliitiline ehitis tuleb kindlasti lammutada, et nõukaaja vaimu minema pühkida. Samas seal kõrval seisab rõõmsasti Välisministeerium, mis veneajal ehitati ju lausa partei peakorteriks ja Rävala puiestee, endine Lenini puiestee, mis rajatigi vist sellenimelisena. Need pole milllegipärast neile aatemeestele ette jäänud.
Arvamus Tooma Pauli suure reede tähistamise arutluse juures:
Saan aru, et muutun ühekülgseks just nende ateismiteemaliste näidetega, aga foorum on vaba.
Kusjuures ‘argumentum ad sovieticum’ eraldi mõistena pole käsitlemist leidnud, vähemalt google ei näidanud. Ja kui google ei näita, siis pole ju olemas :-)
Mitme otsaga asi. Väga lihtne on käega lüüa argumentidele ad Hitlerum või ad Chalybdium (??? s.t, Stalinile taandamine), mis käsitlevad natsliku või kommunistliku režiimi selliseid aspekte, mida ei saa normaalses ühiskonnas soosida. Totalitarism, riigi kontroll kodaniku eraeluliste eelistuste ja mõtete üle, sõnavabadusetus, vähemuste diskrimineerimine jne ei ole küll taunitavad mitte konkreetselt sellepärast, et mainitud režiimid neid soosisid, aga on’s mingite tagurlike mõttemallide või ühiskonnamudelite kõrvutamine Stalini v Hitleri aegse asjadekorraldusega seega automaatselt demagoogiline?
Ma usun, et kui võrdlus terrorirežiimidega on sisuline, puudutades mitte pealiskaudseid elemente nagu vuntsid, vaid konkreetset ühiskonnamudelit õigustavaid (poliitilisi) teese (sotsiaaldarvinismi, kui soovite), siis sobib see argumendiks küll.
Richard Wagneri nimi toob paljudele inimestele maailmas silme ette Hitleri ja koonduslaagrid ning sunnib neid nõudma Wagneri loomingu esitamise keelustamist. Samas on teada, et kuigi Wagner oli Hitleri lemmikhelilooja, siis natsirezhiimi ajal Saksamaal korraldatud Wagneri muusikapidustustel olid mitmed tähed juudid või juutidega abielus, ning valitsusliikmed ei pidanud paljuks neid isiklikult tagakiusamiste eest kaitsta, riskides seejuures omaenda renomeega. Muusika osutus tugevamaks ideoloogiast. See aga pole suutnud R. Wagneri loomingut päästa just nimelt väite eest – kuna tegu oli Hitleri lemmikmuusikuga, siis peab tema looming samuti olema läbinisti natslik ja halb.
Kui nõukogude ajal töötas inimene parteikomitees, ministeeriumis või ametiühingus, ei saa tema tööd nimetada automaatselt väärtusetuks ega teda ennast okupantide tallalakkujaks või veel hullemate nimedega – suurem osa inimestest tegid oma igapäevast tööd, ja tegid seda hästi, ilma igasuguse poliitilise kõrvalmaiguta. Hoolitsedes nt selle eest, et üksik vanainimene sai abi maja kõpitsemiseks ja et toru-jüri tuleb õigel ajal kraani vahetama. Ja et toimub spordiüritus koolinoortele, mis siis, et Lenini pläsuga plagu all – keda see huvitas?!
Konkreetsemaks minnes – näiteks on noorema põlvkonna looduskaitsjad väitnud (ma viitan ühe konkreetse inimese suulisele ettekandele ühel üritusel, nimesid ei nimeta), et nõukogude ajal ei tehtud loodus- ja keskkonnakaitse vallas Eestis mitte midagi. Need inimesed, kes aga seda tööd toona tegid, ei taha sellega teps mitte nõus olla, et nende töö lihtsalt nõukogude perioodi kuulumise pärast mitte millekski kuulutatakse – viidi ju siiski läbi uatuslikke järvede seisundi uurimisi, asutati Lahemaa rahvuspark ja teisi looduskaitsealasid, koostati kaitsealuste liikide nimekirjad, tehti loodusharidusalast tööd. Peeti arvestust loodusressursside üle. Et partei viisaastakuplaane koostades valmistatud dokumentidest ja nõuannetest sageli teerulliga üle sõitis, pole nende süü ega tee neid asjatundmatumateks. Teerullipoliitikat kohtab neis küsimustes tänapäevalgi, kas pole.
@KatrinV:
Ja lisan siia veel, et nt Bernard Shaw inimvaenulikud sõnavõtud, kus ta kutsub üles leiutama mingit gaasi, millega saaks humaansel viisil maailmast ära kaotada inimesed, kellest pole ühiskonnale kasu, pole suurt kajastamist leidnud.
Eugeenika nakatas omal ajal suure hulga intelligentsist, kelle puhul näikse toimivat vastupidine efekt – et nad kirjutasid häid raamatuid ja tegid suuri avastusi teaduses, pigistati silm nende kummaliste ebasõbralike vaadete osas kinni. Neid päästis sildistamisest tegelikult pigem see, et neid polnud võimalik seostada ei Hitleri ega Stalini ega mõne muu üldtunnustatud ja hukkamõistetud hullumeelse diktaatoriga. Ja nii suudamegi rääkida Teslast kui suurest füüsikust, kuid Wagner jääb ikka paljudele paariaks.
Nagu selle pisikese vene tüdrukuga, kellele pakkusin kuulamiseks Modern Talking’u plaati – piisas mul ütelda “nemetskaja gruppa”, kui ta oleks nagu ussist nõelata saanud, hakkas kätega vehkima ja hüüdis, et pangu ma plaat ära. Tavaline reaktsioon inimeselt, kes on harjunud, et igas filmis on paha blond nats Bruno.
Mart K.-ga nõus – loomulikult on paljudel juhtudel võrdlusel okupatsioonirezhiimi inimvihkajaliku ideoloogiaga ka sisuline alus. Küll aga ei muuda see olematuks fakti, et selliseid võrdlusi üritatakse aeg-ajalt kasutada pealiskaudse retoorikavõttena.
Muide, Jensen, kes sai 1944. a. Nobeli kirjanduspreemia, oli pesuehtne nats. Praegu on raske mõista, et kogu see mitmepalgeline liikumine, mis 20. sajandil svastika alla koondus (Thule Selts jne.), ei olnud möirgavad Sturmmann‘id. Samuti oli revolutsionääriline sotsiaaldemokraatia 20. sajandi esimesel veerandil väga eripalgeline liikumine. Alles hiljem toimus tasalülitamine ning lääne grupikeste bolshevike hüpiknukkudeks muutmine. Tagantjärele on aga kerge kummalegi poolele shablooniga vajutada.
@Kriku: kuuldavasti oli ka Venemaa revolutsioonijärgne aeg väga nüansirohke, väga loominguline, paljusid uusi võimalusi pakkuv, nii kunstielus kui ühiskonnakorralduses laiemalt, kuni ühel päeval hakati kraane koledal moel kinni keerama ja viljastavat vaheldusrikkust üheülbastama.
KatrinV ütles:
Mina leian, et helirelvade kasutamine peaks olema rahvusvaheliste konventsioonidega keelatud, eriti veel alaealiste peal. Häbi!
Jah, kui NEP oleks alles jäänud, oleks Venemaast võinud veel normaalne riik saada. See võimalus likvideeriti alles kolmekümnendatel.
Mitu aastaid võitlev ateist olnuna (enam ei viitsi) võin öelda, et internetimaailmas on see argument täiesti elus kõikjal. Kommunism oli ateistlik, kommunism oli paha, ateism seega paha.
Selle vastu aitas mingil määral kommunismi võrdlus religiooniga. Aga kõvemahäälseid see ei heidutanud.
“Ad sovieticum” annab guuglist siiski mõne asjakohase tulemuse. Aga jah, väga vähe.
Sirvin seda va EELK arengukava 2008-2017 ja leidsin sellise lõigu (lk 8):
Tagakiusamine, olgu usulistel, maailmavaatelistel, ühiskondliku kuuluvuse, seksuaalse sättumuse või mingitel muudel põhjustel, on igal ajastul ebameeldiv ja hukkamõistu vääriv, olgu läbiviijaks nõukogude või mingi muu totalitaristlik võim, kuid kiriku liikmeskonna kahanemist ei saa siiski ainult “jõulise ateistliku propaganda ning usulise diskrimineerimise” kaela ajada. Kui nad ise toovad näiteks Skandinaaviamaid, siis nendegi pealt on näha, et religiooni mitteolulisus inimeste elus on sama tasemel nagu meil (vt wiki). Ometigi ei olnud Rootsis, Norras, Taanis, Soomes mingit võrreldavat okupatsiooniga kaasnenud jõulist ateistlikku propagandat ega usulist diskrimineerimist.
Peretraditsioone ja kombeid on au sees hoitud igal ajal. Meie peres ei olnud usukommete traditsioon küll midagi sellist, mida oleks niiväga oluliseks peetud, küll aga pandi ka sügaval nõukaajal lauale sinimustvalge, vanaema meenutas heast küljest Pätsi aega, põllumajandus oli kogu suguvõsa hool ja vaev, joosti külavahel ja linnaski marti ja kadrit, unustatud polnud ka jõulusokku. Kirikuga seotult meenuvad ehk jõulud, kui peale esivanemate haudade külastamist Jüri kirikus rahvasumma sees jõululugu kuulamas käisime. Seda viimast mitte küll selle pärast, et me pääsemist oleks vajanud, vaid samuti mingi kombe pärast.
Usuleigus olla siinmail omane olnud ka enne 1940. aastat. Seega kvalifitseerub jutt arengukavas kenasti ad sovieticumiks ehk omistatakse mingi nähtuse põhjus põhjendamatult nõukaajale.
Ja teiselt poolt, Poolas ja Leedus oli katoliku kirik muuhulgas ka vastupanuorganisatsioon ning vastavad riigid on hoolimata sovjettidest tabeli esimeses pooles (tõsi küll, Leedu katoliiklaste tagaotsas, kuid Poola samas eespool Itaaliat ja Iirimaad). Mis on arvatavasti EELK jaoks väheke ebamugav teema.
@Martin Vällik:
Vabandan, kui see nüüd liiga isiklik on, kuid mulle on meelde jäänud, et oled maininud oma leeriskäimist 6 aastat tagasi (kui mulle mälu vingerpussi ei mängi) Võibolla oled nõus rääkima midagi selle tagamaadest ja on sel mingit seost sellega, et oled nö. võitlev ateist? Tunnistan, et küsin puht uudishimu pärast.
@salvey: käisin jah tollal leeris. Läksin seepärast, et väidetavalt olla eestlased “traditsiooniliselt luterlased” ja enda määratlemisega “esivanemate usku” ei näinud tollal kuigipalju vastuväiteid (ega ka erilisi pooltväiteid, pigem nagu mingi vooluga kaasakulgemine). Perekondlikult nagu ka ristitud inimesi on, lisaks väike mõte, et kiriklik laulatus võiks ju kena olla. Ja nii ma Tallinna Püha Vaimu kiriku juures leerikooli sattusin. Ei mingit sellist “sisemist tungi”, “vaimset ärkamist”, “Jeesuse südamesse vastuvõtmist” ega isegi suguvõsalikku survet. “On varem suht leigete tunnetega kiriku liikmeks astutud, mille poolest ma erilisem peaksin olema,” mõtlesin vist. Ja leerikool kui kool ja võimalus uusi asju õppida on ikka ahvatlenud.
Kunagi nooremast peast, kui EHI-s Laigna loenguid sai kuulatud ja lisaks lähituttavate hulgas palju kenasid katoliiklasi ja iirlasi oli, siis mõtlesin, et tegelikult on see katoliku värk ikka see kõige õigem. Käisin isegi Raekoja platsil paavsti missal. Sellal ilmselt kummitas kuklas idee, et “normaalne kultuurne inimene” peaks end ikka mingi usukonfessiooni kaudu määratlema. Miks ma nii arvasin, ei mäleta enam. Ilmselt mõjutas mind inimeste kenadus ja ka Laigna veenev jutustamisstiil.
Aga leeri läksin siiski luterlikku kirikusse. Õpetajad olid erinevad, üks neist püüdis kreatsionistlikku jama ajada, aga sellest ei saanud ma tollal kohe aru. Hiljem, kui usutunnistust oli vaja tunnistama hakata, siis püüdis mõte ikka ka kaasa mõelda ja tegelikult ei suutnud ma kuidagimoodi ennast veenda, et ma tõepoolest usun kõike seda, mida usutunnistuses väidan end uskuvat. Lisaks ei saanud ma enda jaoks rahuldavat vastust kreatsionismi propageerimise asjus, kui ma juba koguduse liikmena vastavasisulise kirja juhtkonnale saatsin.
Ja nii ma lahkumisavalduse andsin. “Võitlus” ehk skeptik.ee tegemine tuli vast veidi hiljem ja hoopis muudel põhjustel, mida ma lähemalt selgitada ei soovi.
@Martin Vällik:
Aitäh vastamast.
Kas raatsid öelda, kes see kreatsionist oli?
@Kriku: selle nime väljakaevamisega läheks mul aega, ei mäleta, aga see EI olnud Gustav Piir.
Just – kuna Püha Vaimu kirikuga seondub enamusel inimestest GP, siis ma pidasin vajalikuks täpsustada.
Nõukaajale viitamisega on nii ja naa. Inimese süü ei ole selles, et ta elas, õppis ja töötas nõuka ajal. Ja kui keegi keeldus legendaarsest vene kroonust, pidi ta arvestama vanglaga.
Loomulikult on ebaloogiline hakata kõike seda, mis ei meeldi, nõukgudelikuks, fašistlikuks või muuks sääraseks liigitama. Samas võidakse ka kõike, mis ei meeldi, hakata uhuuks või ebateaduseks nimetama.
Samas on tolitaarlikel reziimidel ühiseid omadusi, olgu siis pistmist kommunsitliku või fašistlikku korraga. Ja vastavad omadsed võivad imbuda mõtteviisi, mis on seotud erinevate valdkondadega seoses.
Paraku on osa inimesi autoritaarsed ja seostuvad kergesti vastavate reziimidega. Võrdluste toomine ei pea täjendama veel demagoogiat.
Paratamatult on nõukaaeg jätnud väga tugeva järellainetuse, kuid kodanikud on sellest erineval määral lasknud ennast mõjutada.
Mõningaid aegu tagasi oli vanemate ja keskealiste poemüüjate juures ebaviisakust nähtavalt ja palju rohkem kui nooremate puhul, kes ei olnud nõukaajaga ära rikutud.
Väljamaised muusikaülikoolid on vene muusikaprofessorite puhul sageli eelarvamuslikud, sest vaatamata suurele eruditsioonile ja muusikalistele tulemustele, on vene koolil omane õpetada sõimamise ja karjumisega (mõni nüpeldab joonlauaga, viskab kalssist välja, loobib asjadega ), sellega, mida on euroopalikus kultuuris juba ammu hakatud taunima.
Võidakse, aga vabas ühiskonnas see on täiesti ohutu demagoogia, kuna seda on kerge uuringutulemuste abil ümber lükata. Ise teema muidugi on sellise võtte kasutamine totalitaarsete rezhiimide poolt (NSVL-is näiteks geneetika kohta).