Viktor Trasberg: vabastame maa maaomanikest!

Koalitsioon on esitanud riigikogule arutamiseks eelnõu, mis vabastab «kodualuse maa» maamaksust. Samamoodi kuulutas 1940. aasta juulis Nõukogude okupatsioonivägede poolt võimule pandud esimene riigivolikogu maa kogu rahva omandiks ja kõigile tõotati kuni 30 hektari maa vabalt kasutamist. Lubati «ebaõiglaste (maa)maksude äramuutmist ning maksukoorma kergendamist kogu töötavale elanikkonnale».

Paarkümmend aastat enne seda tulid Venemaal võimule enamlased, kelle üks peamisi loosungeid oli maa tasuta jagamine talupoegadele. Tagantjärele teame aga ka seda, kuidas «tasuta põliseks pidamiseks» antud maa kasutamisega tegelikult läks.

Kuidas sellises valguses peaksime esitatud eelnõusse suhtuma? Aga täpselt nii, nagu peaksime suhtuma igasugustesse neobolševismi ilmingutesse!

Soome roheliste peasekretär: põlissoomlaste programm meenutab NSVLi

Samas võidakse ka kõike, mis ei meeldi, hakata uhuuks või ebateaduseks nimetama.

Võidakse, aga vabas ühiskonnas see on täiesti ohutu demagoogia, kuna seda on kerge uuringutulemuste abil ümber lükata. Ise teema muidugi on sellise võtte kasutamine totalitaarsete rezhiimide poolt (NSVL-is näiteks geneetika kohta).

Nõukaajale viitamisega on nii ja naa. Inimese süü ei ole selles, et ta elas, õppis ja töötas nõuka ajal. Ja kui keegi keeldus legendaarsest vene kroonust, pidi ta arvestama vanglaga.
Loomulikult on ebaloogiline hakata kõike seda, mis ei meeldi, nõukgudelikuks, fašistlikuks või muuks sääraseks liigitama. Samas võidakse ka kõike, mis ei meeldi, hakata uhuuks või ebateaduseks nimetama.
Samas on tolitaarlikel reziimidel ühiseid omadusi, olgu siis pistmist kommunsitliku või fašistlikku korraga. Ja vastavad omadsed võivad imbuda mõtteviisi, mis on seotud erinevate valdkondadega seoses.
Paraku on osa inimesi autoritaarsed ja seostuvad kergesti vastavate reziimidega. Võrdluste toomine ei pea täjendama veel demagoogiat.
Paratamatult on nõukaaeg jätnud väga tugeva järellainetuse, kuid kodanikud on sellest erineval määral lasknud ennast mõjutada.
Mõningaid aegu tagasi oli vanemate ja keskealiste poemüüjate juures ebaviisakust nähtavalt ja palju rohkem kui nooremate puhul, kes ei olnud nõukaajaga ära rikutud.
Väljamaised muusikaülikoolid on vene muusikaprofessorite puhul sageli eelarvamuslikud, sest vaatamata suurele eruditsioonile ja muusikalistele tulemustele, on vene koolil omane õpetada sõimamise ja karjumisega (mõni nüpeldab joonlauaga, viskab kalssist välja, loobib asjadega ), sellega, mida on euroopalikus kultuuris juba ammu hakatud taunima.

Just – kuna Püha Vaimu kirikuga seondub enamusel inimestest GP, siis ma pidasin vajalikuks täpsustada.

@Kriku: selle nime väljakaevamisega läheks mul aega, ei mäleta, aga see EI olnud Gustav Piir.

Kas raatsid öelda, kes see kreatsionist oli?

@Martin Vällik:
Aitäh vastamast.

@salvey: käisin jah tollal leeris. Läksin seepärast, et väidetavalt olla eestlased “traditsiooniliselt luterlased” ja enda määratlemisega “esivanemate usku” ei näinud tollal kuigipalju vastuväiteid (ega ka erilisi pooltväiteid, pigem nagu mingi vooluga kaasakulgemine). Perekondlikult nagu ka ristitud inimesi on, lisaks väike mõte, et kiriklik laulatus võiks ju kena olla. Ja nii ma Tallinna Püha Vaimu kiriku juures leerikooli sattusin. Ei mingit sellist “sisemist tungi”, “vaimset ärkamist”, “Jeesuse südamesse vastuvõtmist” ega isegi suguvõsalikku survet. “On varem suht leigete tunnetega kiriku liikmeks astutud, mille poolest ma erilisem peaksin olema,” mõtlesin vist. Ja leerikool kui kool ja võimalus uusi asju õppida on ikka ahvatlenud.

Kunagi nooremast peast, kui EHI-s Laigna loenguid sai kuulatud ja lisaks lähituttavate hulgas palju kenasid katoliiklasi ja iirlasi oli, siis mõtlesin, et tegelikult on see katoliku värk ikka see kõige õigem. Käisin isegi Raekoja platsil paavsti missal. Sellal ilmselt kummitas kuklas idee, et “normaalne kultuurne inimene” peaks end ikka mingi usukonfessiooni kaudu määratlema. Miks ma nii arvasin, ei mäleta enam. Ilmselt mõjutas mind inimeste kenadus ja ka Laigna veenev jutustamisstiil.

Aga leeri läksin siiski luterlikku kirikusse. Õpetajad olid erinevad, üks neist püüdis kreatsionistlikku jama ajada, aga sellest ei saanud ma tollal kohe aru. Hiljem, kui usutunnistust oli vaja tunnistama hakata, siis püüdis mõte ikka ka kaasa mõelda ja tegelikult ei suutnud ma kuidagimoodi ennast veenda, et ma tõepoolest usun kõike seda, mida usutunnistuses väidan end uskuvat. Lisaks ei saanud ma enda jaoks rahuldavat vastust kreatsionismi propageerimise asjus, kui ma juba koguduse liikmena vastavasisulise kirja juhtkonnale saatsin.

Ja nii ma lahkumisavalduse andsin. “Võitlus” ehk skeptik.ee tegemine tuli vast veidi hiljem ja hoopis muudel põhjustel, mida ma lähemalt selgitada ei soovi.

@Martin Vällik:

Kirikuga seotult meenuvad ehk jõulud, kui peale esivanemate haudade külastamist Jüri kirikus rahvasumma sees jõululugu kuulamas käisime.

Vabandan, kui see nüüd liiga isiklik on, kuid mulle on meelde jäänud, et oled maininud oma leeriskäimist 6 aastat tagasi (kui mulle mälu vingerpussi ei mängi) Võibolla oled nõus rääkima midagi selle tagamaadest ja on sel mingit seost sellega, et oled nö. võitlev ateist? Tunnistan, et küsin puht uudishimu pärast.

Ja teiselt poolt, Poolas ja Leedus oli katoliku kirik muuhulgas ka vastupanuorganisatsioon ning vastavad riigid on hoolimata sovjettidest tabeli esimeses pooles (tõsi küll, Leedu katoliiklaste tagaotsas, kuid Poola samas eespool Itaaliat ja Iirimaad). Mis on arvatavasti EELK jaoks väheke ebamugav teema.

Sirvin seda va EELK arengukava 2008-2017 ja leidsin sellise lõigu (lk 8):

Kristlus ja ühiskond

Eesti kuulub sarnaselt enamiku Euroopa riikidega põliste kristlike maade hulka. Ajaloolistel põhjustel ei ole meie ühiskonnas aset leidvad usulised tendentsid võrreldavad Skandinaaviamaadega, küll aga mitmete postsovetlike riikidega.

Kuni II maailmasõjani kestnud vaba arengu katkestas nõukogude okupatsioon, mis tekitas hindamatut kahju muuhulgas rahva vaimsusele. Okupatsiooniga kaasnenud jõulise ateistliku propaganda ning usulise diskrimineerimise mõjul on paljudes perekondades katkenud ajaloolise usulise kogemuse järjepidevus. Kahanenud on nii kiriku liikmeskond kui ka mõju ühiskonnas. 2000.a. rahvaloenduse andmetel tunnistas Eestis kindlat usku 327’832 inimest (sh 152’237 luterlast ja 143’554 õigeusklikku).

Tagakiusamine, olgu usulistel, maailmavaatelistel, ühiskondliku kuuluvuse, seksuaalse sättumuse või mingitel muudel põhjustel, on igal ajastul ebameeldiv ja hukkamõistu vääriv, olgu läbiviijaks nõukogude või mingi muu totalitaristlik võim, kuid kiriku liikmeskonna kahanemist ei saa siiski ainult “jõulise ateistliku propaganda ning usulise diskrimineerimise” kaela ajada. Kui nad ise toovad näiteks Skandinaaviamaid, siis nendegi pealt on näha, et religiooni mitteolulisus inimeste elus on sama tasemel nagu meil (vt wiki). Ometigi ei olnud Rootsis, Norras, Taanis, Soomes mingit võrreldavat okupatsiooniga kaasnenud jõulist ateistlikku propagandat ega usulist diskrimineerimist.

Peretraditsioone ja kombeid on au sees hoitud igal ajal. Meie peres ei olnud usukommete traditsioon küll midagi sellist, mida oleks niiväga oluliseks peetud, küll aga pandi ka sügaval nõukaajal lauale sinimustvalge, vanaema meenutas heast küljest Pätsi aega, põllumajandus oli kogu suguvõsa hool ja vaev, joosti külavahel ja linnaski marti ja kadrit, unustatud polnud ka jõulusokku. Kirikuga seotult meenuvad ehk jõulud, kui peale esivanemate haudade külastamist Jüri kirikus rahvasumma sees jõululugu kuulamas käisime. Seda viimast mitte küll selle pärast, et me pääsemist oleks vajanud, vaid samuti mingi kombe pärast.

Usuleigus olla siinmail omane olnud ka enne 1940. aastat. Seega kvalifitseerub jutt arengukavas kenasti ad sovieticumiks ehk omistatakse mingi nähtuse põhjus põhjendamatult nõukaajale.

“Ad sovieticum” annab guuglist siiski mõne asjakohase tulemuse. Aga jah, väga vähe.

Mitu aastaid võitlev ateist olnuna (enam ei viitsi) võin öelda, et internetimaailmas on see argument täiesti elus kõikjal. Kommunism oli ateistlik, kommunism oli paha, ateism seega paha.

Selle vastu aitas mingil määral kommunismi võrdlus religiooniga. Aga kõvemahäälseid see ei heidutanud.

Jah, kui NEP oleks alles jäänud, oleks Venemaast võinud veel normaalne riik saada. See võimalus likvideeriti alles kolmekümnendatel.

KatrinV ütles:

Nagu selle pisikese vene tüdrukuga, kellele pakkusin kuulamiseks Modern Talking’u plaati.

Mina leian, et helirelvade kasutamine peaks olema rahvusvaheliste konventsioonidega keelatud, eriti veel alaealiste peal. Häbi!