jaan 27 2010
Kuidas maailma lõpp tegelikult tuleb
Aegajalt öeldakse meile, et kohevarsti on maailma lõpp käes. Mõned inimesed, eriti mõnede ususektide liikmed elavad reaalselt sellises ootuses, et tõepoolest on maailmalõpp tulemas just nende eluaja jooksul ning igapäevane elu on justkui valmistumine selleks.
Ettekujutusi lõpust on mitmeid — alates täiskatastroofist, kus hukkuvad pea kõik (nt Noa-aegne veeuputus) kuni leebete “vibratsioonivahetusteni” või inimteadvuse tõusmiseni uuele tasemele. Ühiskondlikud mullistused, kus võim maailmas ümber jagatakse veel vahepeale. Need on aga enamuses väga inimlikud ja seetõttu ka piiratud oma maapealsusega, sageli saadab neid ettekujutusi antropotsentriline (inimkeskne) šovinism ja egotsentriline nartsissism, et just praegune ajastu on see kõige erilisem ja just mina olen see kõige erilisem, et see lõppude lõpp just praegu peaks juhtuma. Minumeelest on see vaid märk fantaasiavaegusest ja arusaama puudumisest maailmakõiksuse, päikesesüsteemi, planeetide, eluslooduse evolutsiooni ajaskaala kohta. Geotsentriline (egotsentriline) maailmapilt pole siit ilmast kuhugi kadunud.
Pole põhjust kahelda selles, et inimsugu lõpetab oma sammud siin planeedil, nagu varasemad eluvormid seda korduvalt juba teinud on; planeet Maa kärssab Päikese vananedes kivikõrbeks ja võibolla neelatakse surmaohetes paisuva Päikese poolt üldse alla. Võibolla õnnestub osadel olenditel kolida kaugemale, kus elujärge edasi veeretada, aga Päike energiaallikana lõpetab oma tegevuse ükspäev niikuinii. Kas kellelgi õnnestub teiste tähtede juurde jõuda? Ja kui õnnestubki, siis kustuvad ükspäev needki. Kuid see on alles lõpu algus ja allpool vaatame, mis universumist tervikuna saab.
Sissejuhatus
Kosmoloogia valemites on üks parameeter k, mille väärtus näitab, kas me universum on geomeetriliselt tasane (k=0), positiivse (k=+1) või negatiivse (k=-1) kõverusega. Iga juhtumi korral on võimalik välja arvutada, mis meie universumiga kauges tulevikus toimub. Matemaatiliselt on need kolm varianti võrdväärsed ja sõltuvad aine-energia tihedusest. Friedmanni meetrikas[i] on aine-energiatiheduse parameeter Ω, mis võrdub vaadeldava tiheduse ja kriitilise tiheduse suhtega:
Ω väärtus võib olla üks, kui universum on tasane (k=0), suurem kui üks, kui universum on suletud (k=+1), või väiksem kui üks, kui universum on avatud (k=-1)[ii]. Kriitilise ja tegeliku tiheduse ning Hubble’i konstandi täpseks määramiseks tuleb tegeleda vaatlustega.
1. Kolm tulevikku
1.1. Suletud universum
Suletud universumi puhul on selle saatuseks paisumine ükspäev lõpetada ja hakata taas kokku tõmbuma, kuna ainet on universumis kriitilisest rohkem ja galaktikate gravitatsioon pidurdab paisumise, mis asendub kokkutõmbumisega ja lõpeb singulaarsuses, kust Suur Pauk kunagi alguse sai. Sellist stsenaariumit nimetatakse Suureks Raksuks (Big Crunch)[iii, lk 95]. Kokkutõmbudes lähenevad galaktikad teineteisele (vaadeldav sininihkena praeguse punanihke asemel) ja liituvad, suureneb temperatuur ja kui välistemperatuur saab võrdseks tähtede sisetemperatuuriga, lendavad tähed plahvatusega laiali. Mida aeg edasi ja lähemale taastulevale singulaarsusele, millest universum kunagi alguse sai, on vaadeldavad kõik needsamad protsessid, mis Suure Paugu käigus toimusid, ainult vastupidises suunas[iv, lk 265-266].
1.2. Avatud universum
Avatud universum paisub lõputult; tumeenergia olemasolu korral see paisumine tulevikus mitte ei aeglustu, vaid kiireneb. Universumi saatuseks on hääbuda soojussurma, või pigem soojuse puudumise surma ja tumeenergia paisumisjõud ületab nii gravitatsioonilise, elektromagnetilise ja nõrga tuumajõu ehk aine rebestub elementaarsel tasandil. Kirjanduses nimetatakse sellist asja Big Rip ehk Suur Rebestumine.
1.3. Tasane universum
Tasase universumi korral ootab meid samuti soojussurm, kuid esialgse paisumise aeglustumise järel hakkab paisumine taas kiirenema tänu tumeenergiale.
Olgu veel lisatud, et tumeenergia toimel võib ka kriitilisest tihedam universum lõputult paisuda.
1.4. Milline neist kolmest?
Edwin Hubble leidis kaugemate galaktikate tsefeiidide (muutlikud tähed) vaatlustele tuginedes, et universum paisub. Viimastel aastakümnetel on vaatlused ruumis ja ajas ulatunud veelgi kaugemale (uuritakse väga kaugetes galaktikates toimunud supernoovade plahvatusi) ja nende andmete põhjal saab järeldada, et universum paisub kiirenevalt. Seepärast on praegusel ajal levinuim arusaam universumi saatusest selline, et paisumine jätkub lõputult[v, lk 717] ja meid ootab ees Suur Külmumine (Big Freeze) ning edasises tekstis tutvustan täpsemalt just seda stsenaariumit. Asjaolul, kas universum on tasane või negatiivse kõverusega, pole külmumissurmal määravat rolli, kuna paisumine jätkub mõlemal juhul lõpmatult. Kosmilise taustkiirguse uuringute tulemustest on aga kinnitumas teadmine, et universum on geomeetriliselt tasane[vi].
Väike vahepala suurusjärkudest
Praegu hindame universumi vanuseks 13,7 miljardit aastat; suurusjärkudes võib selle ümardada 1010 aastale. Allpool käsitletavad ajaskaalad on üsna hoomamatud ja igapäevaste maapealsete asjadega võrreldamatud. Visuaalselt võib tunduda, et 1011 on 1010-st vaid natukene (ühe võrra) suurem, kuid tegelikult on see ju 10 korda suurem. Näiteks tuleks meie universumil kümme korda oma praeguse vanuse jagu eksisteerida, et jõuda vanuseni 1011 aastat (kui inimene elab 102 aastat, siis vanus suurusjärgus 103 on vaid muumiatel ja luukeredel). Vanuseni 1012 tuleb meie universumil vastu pidada 10×10 ehk sada korda praegune vanus. Vanus 1020 aastat paistab, nagu oleks see vaid kaks korda sama palju kui 1010 aastat, tegelikult on erinevus 1010 korda ehk universumil tuleb vanuseni 1020 aastat eksisteerida 10 miljardit korda see vanus, mis tal praegu on. Ja kuidas ning milliste sõnadega saaks võrrelda vanust 10100 (googol) aastat? See arv on suurem kui aatomite arv kogu universumis.
2. Universumi soojussurm ehk Suur Külmumine
2.1. Tähtede ajastu 108-1015 aastat
Tähtede ajastul on peamine energiaallikas tähtede sees toimuvad termotuuma sünteesreaktsioonid ehk kergematest elementidest (vesinik) meisterdatakse raskemaid (heelium, süsinik, hapnik, …, raud). Ajastu lõpuks on enamvähem kõik vaba vesinik tähtedeks, planeetideks, mustadeks kääbusteks, mustadeks aukudeks sulgunud, tähtedes ära „põletatud“ ning uute tähtede teke lakkab. Väiksema massiga tähed võivad küll särada triljoneid aastaid (1012), kuid ükspäev saab nendegi tuumakütus otsa ja kustuvad nemadki. Kui kustuvad tähed, kustuvad ka galaktikad ning universumist saab pime koht.
Samal ajal jätkab universum paisumist. Praegu ei näe me objekte, mis on kaugemal kui 46,5 miljardit valgusaastat (universumi vanusele lisandub ruumi paisumine), kauges tulevikus kaovad kaugemad galaktikad, mis ei ole meie kohaliku grupiga gravitatsiooniliselt seotud, universumi nähtava horisondi taha ja meie, kui veel on kedagi, keda meieks nimetada, ei näe neid ei nähtavas valguses, kuna tähed on kustunud, ega ka muudel viisidel, kuna nad on kadunud horisondi taha[vii, lk 277-278].
Võib lausa öelda, et me elame sellisel haruldasel universumi ajastul, mil saame vaadata tähti, galaktikaid, kvasareid; tulevikus see võimalus kaob ja mitte sugugi valgusreostsuse tõttu, vaid valguse puudumise tõttu.
2.2. Kõduajastu 1015-1040 aastat
Kõduajastul võib aegajalt juhtuda, et kaks väiksema massiga objekti, nt pruuni kääbust põrkuvad ja tekkinud objekti mass on piisav selleks, et käivitada termotuumareaktsioonid. Selliste sündmuste tõenäosus on küll äärmiselt väike, aga arvestades tohutut ajahulka, on ka väga väikese tõenäosusega sündmustel piisavalt aega teoks saada. Teiseks kiirguse tekitajaks on mustad augud, mis tema teele jäävaid objekte tükkideks rebides ja enne allaneelamist heledalt kiirgama paneb. Kahe valge kääbuse massiga objekti põrkel võivad tekkida isegi heledad supernoovaplahvatused, mis küll kiiresti tuhmuvad.
Sel ajastul (vahemikus 1019-1020 aastat) hajuvad laiali ka galaktikad – raskemad tähed annavad kergemaga kohtudes oma kineetilist energiat kergemale üle, mille tulemusel kergemad tähed galaktikatest välja heidetakse ja raskemad ise galaktika keskmes olevale ülimassiivsele mustale augule söögiks saavad. Tähtede lähisuhtluse tagajärjel heidetakse ka kõik planeedid tähekesksetelt orbiitidelt ära ja jätkavad oma sihitut hulkumist külmas ruumis.
2.3. Prootonite lagunemine ehk täielik kõdumine
Kui 1020 aastaks on järgi omavahel mitteseotud mustad augud, neutrontähed, kodutud planeedid ja pruunid kääbused ehk astronoomilised objektid, mis on meile praegugi tuttavad, siis arvatakse, et sellised igavesed osakesed nagu prootonid ei olegi igavesed, vaid on poolestusajaga vähemalt 1032 aastat ja umbes 1040 aastaks on kõik prootonid positronide (elektronide antiosakesed), neutriinode ja kiirgusena laiali lagunenud (piionite ja positronidena, piion laguneb kiiresti kaheks gammakvandiks [viii]). Järgi ei jää midagi, mis koosneks meile praegu tuntud ainest, mida me katsuda saaksime.
2.4. Mustade aukude ajastu 1040-10100 aastat
Kuivõrd mustad augud ei koosne prootonitest, siis nemad prootoni lagunemisest mõjutatud ei saa, aga mustad augud kõdunevad omal moel. Mustad augud aurustuvad läbi nn Hawkingi kiirguse[iii, lk 118], kergemad (tähtedest tekkinud) mustad augud aurustuvad kiiremini (1066 aastaga), supermassiivsed (endiste galaktikate keskpaigad) aeglasemalt (10100 aastat). Kõigest sellest jääb järgi loendamatu hulk elektrone, positrone, footoneid, neutriinosid ja veel mõningasi vähemtuntud osakesi.
2.5. Igav igavik 10100 kuni …
Sealt edasi ei toimu enam eriti mitte midagi. Võib ju juhtuda, et mõni positron kohtub mõne elektroniga ja need annihileeruvad, kuid olukorras, kus universumi tiheduseks on üks osake kuupvalgusaasta kohta, on sellist juhtumit ilmselt väga harva näha, aga kuna aega on terve igavik, siis mõnikord ehk ikka.
Kasutatud kirjandus
- Wikipedia, Friedmanni tihedusparameeter
- Wikipedia, Universumi saatus
- S. Hawking, Universum pähklikoores, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2002
- Matts Roos, An Introduction to Cosmology, 3rd Edition
- Bennett et al, The Cosmic Perspective 3. edition
- WMAP
- Phil Plait, Death from the skies
- Wikipedia, Proton decay
Selle teemaga veidi seotud lood:
Keera Rubiku kuubik ise kokku!
Powered by FireStats
Lõputu kahanemine tundub kuidagi nii vastikult ebasümmeetriline. Sunnib vägisi peale täiesti mõttetut küsimust, et kuidas ja miks siis mateeria “enne algust” nii kompaktselt kokku sai. Pulseeruvalt paisuv ja kahanev universum oleks palju elegantsem :)
Sarnane küsimus on “mis oli enne suurt pauku?”. Oma igapäevase elu juures on ehk tõesti kaemustõrges selline olukord, kus aega polnud ja mõiste “enne” ei oma sisu. Seda on illustreeritud võrdlusega “mis on põhjapool põhjapoolust?”.
Põhjapoolusest põhjapoolsemate asjade olemus (täpsemini, olematus) on veel isegi lihtne. Aga mis on põhjapoolusest lääne pool?
Väga vinge artikkel. Valemid käisid küll üle pea, aga oletan, et sisuliselt sain enam-vähem aru. Rohkem selliseid kuplialusele raalile vahvaid väljakutseid esitavaid jutte siia ja mujale!
dig tahtis teada:
Lääs. Vastuküsimus kah: kas päike tõuseb läänest või lääsest?
@dig:
ei oska öelda, aga omal veidral moel on olemas lääne-antarktika ja ida-antarktika.
Martin jutustas:
Ei saa märkimata jätta, et väga head võrdlused ja selgitused tekstis tervikuna. Analoogiana toon inimkonna poolt kogutud vaatlusandmete ja nende põhjal tehtud ekstrapolatiivsete spekulatsioonide täpsusest paremaks arusaamiseks võrdluse joonlauaga. Oletame, et inimene mõõtis ära millimeetri, täpsusega nii enamvähem juuksekarva jagu siia-sinna. Edasi otsustas inimene sellest teha meetri: matemaatika on lihtne – mõõdetud millimeetrit tuleb tuhat korda maha panna ja kaugus ongi käes. Järgmiseks tekkis plaan kilomeetri taha minna. Pole midagi lihtsamat – veel tuhat korda meetreid mõõta ehk tuhat korda tuhat millimeetrit maha panna, igaüks juuksekarvalise loksuga.
Nobenäpud on kokku lugenud, et sellest loksust jaguks kümnele inimesele peakatet. Äripäev on juukse jämeduseks mõõtnud umbes 100 mikromeetrit, mis pärast maagilisi manipulatsioone lubab arvata, et kilomeeter on üsna hästi välja mõõdetud – sada meetrit siia või sinna. Ehk kümnendik kilti tagasi või samapalju edasi, kokku viiendik kilti. Kui nüüd juuksekarvale endale pihta ei pea saama, siis sellest täpsusest piisab. (Eeldusel, et olete nõus poest kilogrammist suhkrukotti ostes leppima sada grammi väiksema üllatusega.)
Nagu aru võib saada, tüürin ma oma arvutustega selle poole, et spekulatsioonid on kahtlemata põnevad, aga sellegipoolest spekulatsioonid. Seda, mis juhtub tegelikult, ei tea me millimeetri mõõtmisest hoolimata. Me võime loota ja arvata, et sündmused arenevad oletatava stsenaariumi kohaselt ja on vaatlusandmeid, mis kinnitavad seesuguseid oletusi, nagu oleks minevikus teiste analoogiliste tähesüsteemiga asjad sarnaselt arenenud, kuid täit kindlust ei ole, sest me mõõdame endiselt vaid seda osa, milleni küünime ja on raske väita, et see on millimeeter või meeter millestki, mille pikkust me tegelikult ei tea.
Tänase arusaama kohaselt on meil tõepoolest põhjust arvata midagi seesugust, mida Martin kirjeldas, kuid tegelikku maailmalõppu nende alusel väita on minu isiklikul hinnangul veel endiselt liiga julge. Me saame väita midagi meile teadaolevate andmete põhjal mõistlikus ulatuses, kuid mööndusega, et ka see on teatava vea piires ja põhineb induktivismil ehk sellel, et kuna siiani on nähtavasti kõik nii toimunud, siis võime loota, et erinevalt Russelli kalkunist meil jõululaupäeva hommikul pead maha ei koksata. Kuid ikkagi vaid ainult loota. Hinnangud kümnekordse mõõtevahemiku ette ja taha või neist kaugemale on vikerkaarevärvilised spekulatsioonid – ilusad unistada ja vahvad fantaseerida, aga ükski neist stsenaariumeist ei pruugi teoks saada.
Ka Maa oli kaua lapik. Sama lugu – mõõtmisvea piires on alust arvata, kuid see ei pruugi olla absoluutne. See võib seletada ümbritsevat maailma mõnda aega paremini ja täpsemalt kui seni.
Millegi puudumisest ei saa järeldada mitte midagi muud kui selle millegi puudumist. Valguse puudumisest ei saa mitte midagi muud järeldada, kui et (täna) nähtava valguse puudumist. Inimese silm näeb väga kitsas elektromagnetilise kiirguse vahemikus ja on omandanud selle võime märgatavalt lühema ajaperioodi jooksul kui maailmalõpustsenaariumikohane must pimedus saabub. Paadunud antidogmaatikuna on mul vähe usku igasugustesse matemaatilistesse tõestustesse, kuna nende abil on võimalik põhjendada igasuguseid teineteisele risti vastukäivaid teooriaid. Kui peaks minema mitte eelprognoositud kolme variandi kohaselt, siis on sama lihtne matemaatiliselt tõestada, miks just neljas teoks sai.
Et mis see võiks olla, kui ei ole ei suletud, avatud ega tasane? Muinasjutus pidi üks noor neiu katse läbima: ei riides ega alasti tulema ei jalgsi ega ratsa mitte teed mööda ega ka kraavis. Ta jõudis kohale ja sai krooni. Variant neli ja järgnevad võivad olla hübriidid: ei suletud ega avatud, ei tasased ega kõverad, ei paisuvad ega kahanevad. Vabalt võib olla ühes ruumiosas nobe paisumine ja mõõdetav tasasus, mis teises ruumiosas vastupidiselt kahaneb ja mõõtmatult kõverik. Kui vaatate seebimulli ja selle pinnal sillerdavaid värve hoolikamalt, siis on näha, kuidas need liiguvad. Supipoti ühes servas võib käia tuline podin ja teine alles jääst sulada ehk maa väriseda Haiitil ja arktiline rahu valitseda poolusel.
Tegelikult ei tea me tegelikult suurt midagi tegelikult. ;)
ajeke ütles:
Hüpermanifold, mille üks projektsioon kolme-nelja mõõtmesse on suletud, teine avatud ja kolmas tasane. Topoloogidel on sedasorti vaimusigitisi hulka. Lugulaule natuke lopergusest hüpermanifoldist, mille projektsioon endast meile nähtavat aegruumi kujutab, esineb mõnedes stringisaagades.
ajeke ütles:
Kord ennemuistsel ajal oli üks planeet puudu. Mitu astronoomi otsis kuni surmani, aga üles ei leidnud. Lõpuks aitas Vulcan’i puudumine järeldada, et Einsteinil on vist ikka õigus.
Kolm mingil moel millalgi pimedaksjäänut (ei julge just väita, et skeptik.ee mõjul ;) )
komistasid kord imelikul kombel korraga elevandi otsa ja kukkusid seda kirjeldama- esimene nentis, et see (elevant) on nagu sammas, teie väitis, et ei- see sarnaneb otsast hargnenud köiega, mille peale kolmas nentis, et eksite kõik: tegemist on voolikuga!
Kurb ja pidulik lõpu visioon. Aga on ju ometi võimalik, et meie universum polegi ainus. Vahest mõni teine universum paisub vastu meie oma.
Igaljuhul tänan õnne, et olen mateeria tombuke, mis on momendil teadlik iseenese ja kõiksuse olemasolust.
Ma saan aru, et toodud stsenaarium kehtib juhul, kui tumeaine olemas on. Samas käib kirjeldus (prootoni poolestusaeg jne) nähtava aine kohta, mida on sel juhul murdosa kogu mateeriast. Kuna me tumeainest veel suurt midagi ei tea, ei ole ka võimalik arvata midagi selle kohta, mis saatus seda lõpuks ootab?
Kriku ütles:
Standardmudeli sümmeetriate põhjal oskavad targad füüsikud edukeeritud gvessisid teha.
No eks see prootoni lagunemine on ju ka “educated guess” ja tuleneb mingitest mudelitest. Praegune elementaarosakeste standardteooria on senistele katsumustele väga hästi vastu pidanud, aga muidugi võib loks igasugustel projektsioonidel tulevikku päris suur olla.
Mulle isiklikult aga pakuvad sellised teaduspõhised ennustused palju rõõmu ja rahuldust, kuna nende võimalus tõeks osutuda on tunduvalt kindlamal alusel kui kohvipaksult, raudrohukõrtelt, tähtede-planeetide näivate maapealsete positsioonide, mängukaartide ja muu säärase pealt ennustamine.
Kusjuures tänapäevased kosmoloogid (ja astronoomid, astrofüüsikud) tegelikult ju kasutavad oma ennustuste tegemisel taevatähti. Jälgides tähtede evolutsiooni, eri järgus olevate tähtede seisundit eri lainealades, nende spektrijooni, liikumiskiirusi ja -suundi on võimalik väga palju kasulikku teavet välja sulatada. Tähed moodustavad galaktikaid, galaktikad parvesid jne. Aga jah, kõigel sellel pole astroloogide geo-, antropo- ja egotsentrilise posimisega kuigi palju pistmist.
@Kriku: http://www-sk.icrr.u-tokyo.ac......cay-e.html
Mulle isiklikult aga pakuvad sellised teaduspõhised ennustused palju rõõmu ja rahuldust, kuna nende võimalus tõeks osutuda on tunduvalt kindlamal alusel kui kohvipaksult, raudrohukõrtelt, tähtede-planeetide näivate maapealsete positsioonide, mängukaartide ja muu säärase pealt ennustamine.
///////////////////////
Martin, sul on hea huumorisoon! Ehk annad mõne valemi või teooria, mis kinnitaks seda sinu väidet, et kaardid annavad halvemaid vastuseid.
Mulle meeldiks ka kõike teada, kuid teaduslikud avastused on väga kitsid tulema ja neid peab ikka väga kaua ootama.
teooria on vaid teooria, isegi suure paugu oma on vaid TEOORIA
@p@1p1: gravitatsiooniteooria on samuti “kõigest teooria”, kuid see ei takista kuidagi inimkonnal seda “kõigest teooriat” rakendada näiteks satelliitsides või kulgurite saatmises kaugetele taevakehadele.
Samuti on evolutsiooniteooria “vaid teooria”, aga püüa sa leida mõnd bioloogi, kes seepärast käed rüppe laseks ja oma teadustegevust mõttetuks peaks.
Haiguste pisikuteooria on ka teooria, kuid vaktsineerimised ja antibiootikumid on selle teooria põhjal varasest surmast hoidnud hinnangute kohaselt miljoneid inimesi, kellest muidu elulooma poleks saanud.
Teaduses on igasuguseid teooriaid (relatiivsusteooria, mandrite triivi teooria…), aga see ei tähenda sugugi seda, mida argikõnes teooriaks peetakse. Argikõnes on “teooria” sünonüüm sõnale “oletus”, kuid teaduses on teooria üks vägagi kindel asi, millele on toeks kohutaval hulgal tõendusmatejali.
“Oletuse” kohta täidaks teaduses vast “hüpotees”. Hüpoteese saab testida ja kui korduvad testid hüpoteesi kinnitavad, siis ülendadakse see ükspäev teooriaks. Sealt edasi on ilmselt vaid “absoluutne tõde”, kuid teadlased üldiselt selliste asjadega ei tegele, see on rohkem religioonide teema.
Asjaolu, et teaduses on teadmised kitsid tulema, ei peaks ometigi ju tähendama seda, et peaks igasugust jama uskuma, mida teadmistele aseainena pakutakse.
p@1p1 soovis:
Tõenäosusteooria. Lisaks statistika.
Kas Skeptik seda maailmalõppu mitte liiga lihtsustatult ja ühekülgselt ei vaata? Pigem väidetakse et 2012 on uue ajastu algus. Kas ja missuguseid muutusi see endaga kaasa toob on muidugi ise küsimus. Mina pigem kardan seda, et inimene ise võib rumalustega hakkama saada ja tagajärjed võivad olla katastroofilised. Tänapäeva tehnoloogia on juba niikaugele arenenud, et planeedi mõjutamine ja kontrollimine ei ole enam probleemiks. Nii võime näiteks arvata, et kõik mis meiega planeedil maa juhtub on juhuslik, kuigi see nii ei pruugi olla. Nüüd tekib küsimus, miks kellelgi peaks olema huvi planeedi arengusse sekkuda. Aga miks on eliidil vaja New World Orderit, kõige kontrollimist, rahvastiku vähendamist jne?
Vandenõuteooria teooria huvilistele vaatamiseks: Vandenõu teooria koos Jesse Venturaga osa 7. – 2012
http://www.change.planet.ee/?i.....ated=vt_jv
@vana oraakel: prootonite lagunemine, mustade aukude aurustumine on lihtsustadud vaade maailmalõpule? Ma panin isegi ühe valemi, et veidigi keerukamat muljet jätta.
Aih, vabandust, ikka see antropotsentriline ja vandenõuteoreetiline lähenemine. Need on tõesti lihtsustatud ja piiratud arvamusavaldused, kus pearollis pole mitte faktid, vaid “paljastaja” isiksus oma kõigi veidruste ning sooviga tähtis näida.
Tüüpiline “külm, kõle, ükskõikne tegelikkus” vs inimene. Osad inimesed ilmselt siis vajavad lohutust selle osavõtmatu tegelikkuse asjus ja osadele tundub vandenõuteooria veeretamine selleks sobivaks viisiks olema. “Tegelikkus” pole küll hea ja hooliv, vaid kontrollihimuline – ilmselt on despootlik manipuleerimine lohutavam kui täielik ükskõiksus.
lugupeetud autor … tühja sellest materiaalsest, räägi parem ruumist … vot see ei anna mulle rahu … ka artiklist jääb ju mulje, et peale viimase kui prootoni-poja kadumist jääb tühi ruum alles :) … räägi … kui iga, lihtsalt öeldes asi asub ju kusagil … siis ju ka ruumil peab olema koht, kus saab paisuda ja kokku tõmbuda …
veel … kui oletada, siis ikka julgemalt … miks olla nii egoistlik ja arvata, et käis vaid 1 Suur Pauk … neid võis ju käia näiteks 10 astmes 100 ja universumi paisudes võivad varsti teised vastu tulla …
meeleheitel oletas:
Mhmhh. Nimetatakse matrjoška-ruumideks – igal ruumil on koht eelmise ruumi sees. Kes kõige suurema matrjoška välja mõtleb, see on võitja ja saab endale aunimeks Mateerja Jumalannõid Matrjoškeptikuškeptik(tm).
@ajeke:
Mhmhh. Täpselt nii. Võitja on ülekaalukalt selgunud kuna arvestatavaks konkurendiks ei viitsi v. ei suuda ilmselt keegi ennast sundida. Ja kas on vajaagi..
meeleheitel ütles:
Ei pea.
Tähelepanek, et meie ruum paisub, tähendab ainult seda, et kaugused ruumipunktide vahel suurenevad aja jooksul. Selleks, et ruumipunktidevaheline kaugus suureneda saaks, ei pea ruum teise ruumi sees paisuma. Võib olla, et ruumipunktide vaheliste kauguste kasvamine on mingisugune veider ruumi omadus, mida me veel korralikult tõlgendada ei oska.
Isegi, kui see “välimine ruum” olemas on, ei pruugi see olla meie ruumi moodi. Kujuta näiteks ette õhupallikilet, mis on teadupärast enam-vähem kahemõõtmeline. Õhupalli täispuhumisel õhupall paisub, kilele joonistatud punktid kaugenevad üksteisest — aga see ei tähenda, et õhupallikile paisuks ja ruum, milles õhupall kui tervik paisub, pole kahe- vaid kolmemõõtmeline. Üks äärmiselt põnev säärase paisumise omadus on, et õhupallikile saab absoluutväärtustes paisuda kiiremini kui õhupall: kui õhupalli diameeter kasvab 10cm’lt 20cm’le — ehk kümne sentimeetri võrra –, siis õhupalli kilele joonistatud antipoodsed täpid, mille kaugus enne oli 15,7cm, kaugenevad üksteisest 31,4cm’le — ehk tervenisti 15,7 sentimeetri võrra, 57% rohkem kui õhupall ise kasvas.
Topoloogid oskavad ümber käia veel terve hulga põnevate erikujuliste ja paljudimensionaalsete objektidega, millel isegi kummalisemaid omadusi on. Kollektiivselt hüütakse neid manifoldideks. Nöör, millega õhupall kinni seoti, on 1-manifold, õhupalli kile on 2-manifold, täispuhutud pall on 3-manifold, aegruum on 4-manifold. Hawkingi imaginaarse ajaga aegruumi võib vaadelda 5-manifoldina.
dig ütles:
Osa mu lapsepõlvest möödus Kleini pudeli ja Möbiuse riba seltsis, aga tolku ei miskit. Kus too härra ämbrisse astub? (Mu eeldus, et astub, rajaneb küll ainult ta esitlusvormile. Aga ma miskipärast eeldan, et ta teeb lihtsustusvigasid, s.t, on millestki valesti aru saanud.)
Mart K. küsis:
Palun täpsusta – milles seisneb ämber Sinu jaoks? (Esitlusvormi alusel teha otsustusi sisuliste vigade kohta on väga pehmelt öeldes lihtsustusviga, mida oleks mõistlik vältida.)
ajeke ütles:
Noh, sellepärast ma küsingi, et ega ma tegelikult ei tea. Härra selgituses tundub kogu see mõõtmete teema natuke liiga lihtne ja sellega seoses meenus R. Feynmanile omistatud hoiatus — umbes, et kui arvad, et saad kvantmehhaanikast aru, siis sa ei saa kvantmehhaanikast aru.
Miks ei räägita gravitatsiooniteoorias eriti negatiivsest massist või aine massita olekust?
Näiteks evolutsiooniteoorias haigutab suur auk inimese ja ahvi vahel?
Vandenõuteooriatest niipalju, et maailm on aru saanud, et kliima soenemine on näpuotsast väljaimetud rahategemise probleem.
Ravimifirmadega on sama lugu, sea, linnu, hullu lehma, lamba tõved ja vaktsiinid …………
Kui inimteadusel ei ole vastuseid mõnedes küsimustes veel käepärast, kas poleks huvitav tutvuda infoga, mis räägiks nendest asjadest mujalt allikatest.
Mida räägivad ajaloolised ürikud või tänapäevased kanaldused?
Ma saan aru, et neid ei ole mõnele kohane kätte võtta, kuid infot nad sisaldavad ja isegi päris huvitavat ka antud teemadel.
Ma küsiks ehk ka nii, et mis olekus on meie teadus Ufode küsimuses?
Igast tv kanalist muudkui näidatakse ja räägitakse. Juba avalikustavad riigid ja riigijuhid oma kontakte ja oma arhiive. Kas neid ikka veel ei ole olemas?
Mart K. arutles:
Eks ta seda olegi. Nii Rob Bryantoni esitluses kui ka tegelikult (ehk kontseptuaalselt). Mitte midagi keerukat ei ole mõõtmetes ega nende sümmeetrias, küll aga aeg-ruumi ühe mõõtme - aja – kahesuunalisuses. Tema enda sõnul on ta eesmärk panna inimesi mõtlema:
“For those of you who are angered by a non-physicist trying to get people to think about cosmology and the really big picture, I can only say that the goal of my project is to stimulate people’s brains into considering new possibilities.”
Ütle Feynmanile, et ta arvab, et ta saab aru. Hoiatus käis tema enda kohta, ära lase ennast sellest segada. (Me kõik arvame mingil hetkel mõne probleemi või asja kohta, et me saame sellest aru, kuid võib selguda, et see oli alles sissejuhatus. See on arengu tunnus: inimene on võimeline aru saama oma varasemast eksitusest ning omaks võtma parandatud arusaama. Kivistunud mõtlemisega või mõtlemisvõimetu inimene, artefakt või elutu loodus seda ei suuda.) Ei maksa kahtlustada liiga lihtsas või liiga keerulises arusaamises ämbrit, vaid selles, kui see viib vastuoludeni. Kui vastuolusid ei ilmne või tõestada ei suuda, siis (püsiv) edasine kahtlustamine võib viia paranoiani (ja see ei ole enam hea, ma arvan).
Enamasti sellepärast inimesed küsivad tõesti. Aga nad ei kipu küsima, kus auk on, kui nad mööda siledat teed kõnnivad, eks ole? Kui inimene seda küsib, siis siirast abivalmidusest ja päästmaks inimest musta auku langemast, uurin ettevaatlikult, milles seisneb auk tema jaoks, võibolla jõuame siis koos arusaamisele, et tegu on lohu asemel hoopis muhuga.
ajeke ütles:
Kui nüüd metafoori süveneda, siis liiklusele kujutavad ohtu mõlemad — nii lohud kui muhud.
Tõsiselt rääkides aga pean tunnistama, et “ämber” on minu jaoks tegelikult hoopis matemaatika-nimelises kaevus, mis nõuab endasse sukeldumist ja mida ma hästi (või peaaegu üldse) ei oska. Bryantoni esitlusest jääb aga mulje, et kümnemõõtmelisest holograafilisest universumist, hüpermanifoldidest, Plancki konstandist ja Hogani GEO600-ennustustest aru saamiseks piisab saja piires rehkendada oskamisest.
p@1p1, ma vastaks ehk nii: kuidas edeneb tõenäosusteooria ja statistika õppimine? Lisaks soovitan mitte fooliumist, vaid umbes kahe ja poole sentimeetri paksust tinamütsi, mida tuleks kanda sama paksude tinaseintega kinnises ruumis, mis on tahke elavhõbedaga meetripaksuselt kaetud. Arvuti oleks õige teisele poole seina jätta.
Mart K. arvas:
Põhimõtteliselt küll. St jääb mulje ja piisab küll. See on muidugi naljaga pooleks kirja pandud, aga tegelikult on eelduseks inimese võime mõelda ja teiseks arvutada. Suur arvutusoskus ei taga veel universumist arusaamist, natuke peab enne mõelda oskama. Edasine läheb Feynmani hoiatatud rada mööda: just siis, kui õhuloss hakkab kõige kindlamaid piirjooni võtma, tuleb hoopis selgusehetk, et sai väheke puusse pandud. Arukas inimene korrigeerib kurssi pärast seda. Lihtsustamine ja abstraheerimine on tulemuste saavutamiseks mõtlemises vajalikud võtted. Joe Cruz on kirjutanud Descartes’i appi võttes, et kolmnurka on lihtsam ette kujutada, kui tuhandekülgset kujundit:
“So, Descartes, in his clever and polite way, offers us an argument for pure intellection. He claims that there has to be this capacity, he claims that there has to be this state that we can be in involving pure intellection. And his argument [...] can be found in the Sixth Meditation, where he contrasts triangles with chiliogons. And the delightful thing about triangles (chiliogons—thousand-sided figures), the delightful thing about triangles is that you can do all kinds of geometric manipulations on them, you can treat them as mathematical objects, but you can also understand them imagistically or within consciousness, within your mind’s eye you can maintain a triangle. That’s the delightful thing about triangles. Not so with chiliogons, at least for most people. For most people, while we might still end up being able to perform mathematical manipulations on chiliogons, maintaining a chiliogon in the imagination, having an image of it before our mind’s eye, is rather more difficult. And you can check for yourself by imagining a thousand-sided figure (there you are, imagine a thousand-sided figure), and then imagining a figure that has 999 sides, and see if you can discern a difference. Does it feel different to you? Chances are, it does not.”
Kõik asjad on just nii keerulised või lihtsad, kui keeruliseks või lihtsaks me nad endale suudame mõelda. Siin ei toimi paraku soovmõtlemine: tahan osata matemaatikat (ilma õppimata) või tahan osata _____ /enda valikul järgmine asi/. Tulemuste saavutamiseks ei piisa kolme habemekarva kitkumisest ja salasõnade pealelugemisest, vaid tuleb samm-sammult algusest peale õppida. Võibolla õnnestub siis ka kujutluspildis näha vahet 999- ja tuhandekülgse kujundi vahel. Bryantoni juurde naastes – pole seal muhku ega lohku, liikle terviseks!
ajeke ütles:
Tänan lohutamast, aga see ei tähenda ju, et “asi” tegelikkuses ka nii lihtne või keeruline on, nagu keegi mõelda suutnud on. Holistiline meditsiin ja kohvipaksu pealt ennustamine on samasuguse “lihtsaks mõtlemise” protsessi tulemused.
ajeke ütles:
Vana füüsikuna arvaks Feynmani vaim ilmselt üsna pahasti, kui mõni spiritist seda välja kutsuda üritaks.
Mart K. ütles:
Mhmhh. Defineeri tegelikkus ja võrdle seda oma ettekujutusega selle lihtsusest või keerukusest. Kumb on lihtsam või keerulisem ja kuidas neid eristada? Kas rumala lihtne tegelikkus on lihtsam tegelikust tegelikkusest või Sinu ettekujutusest tegelikkuse keerukusest? Kas oled kindel, et ei mõelnud liiga lihtsaks või liiga keerukaks tegelikku tegelikkust?
Jah. Sellepärast neile ongi raske tegelikku keerulist tegelikkust näidata. Kes ütleb, et nad tegelikult tegelikkuses hakkama ei saa? Sina ei pruugi leppida sellise lihtsustusega ja eelistad tegelikkust keerulisemaks mõelda. Valik on Sinu.
Siinkohal näitan taas härjale punast rätikut ehk Salveyle Lauermat:
“Maailmaseletuses, mis kõik probleemid lahendab, on tihti ainult kaks poolt. Selline mudel on lihtne ja kasulik poleemikas, kus probleeme võib kujutada ühe sirgjoonega ühendatud kahe punktina, milles toimib vaid kahe faktori vastastikmõju. Kolm faktorit, nagu on Freudi kahes psüühilise aparaadi mudelis, tekitavad keerulisema, ent paindlikuma mudeli. Kui sellele lisada veel neljas tegur, on vastastikmõjusid juba kuus. Viies tegur toob kaasa kümme sirglõiku punktide vahel ja kõikmõeldavad eri tegurite vastastikmõjud, mis muudavad tegurite omavahelised suhted väga keeruliseks ja neist arusaamise tavamõtlemisega inimesele võimatuks. Savanniahvi mõistus saab otsa – mugavam on näha üht sirglõiku ja üht vaenlast.
Kes usub, et ühiskonna toimimist ja inimese hingeelu on võimalik lõplikult seletada, isegi siis, kui osategureid on näiteks kuus? Uskujaid leidub ja neid polegi nii vähe.”
Mis siis veel universumist rääkida, kui me ei saa iseenesegagi hakkama, eks ole? Mida nüüd miski tähendab ja kui keerukas see kellegi jaoks on või kas see ka tegelikkusele vastab, on meis endis kinni. Praegusel ajal on tunnetuspiire avardatud tehniliste vahenditega, kuid siingi tulevad piirid ette. Mingeid mööndusi ja lihtsustusi peame tegema, aga nendega leppida või mitte saame ainult ise. Kui mina ütlen Sulle, et maailm on nii lihtne, siis Sa ei lepi sellega. Niisamuti ei lepi ka sellega, kui ütleksin, maailm on palju keerulisem. Kriteeriumid millegagi leppimiseks ja selle usutavaks tunnistamises on meis endis. Sa võid küsida teaduskraade ja tunnistada inimest selle ala spetsialistiks, aga see ei muuda tema juttu tegelikkusele vastavamaks, vaid Sinu hinnangud tuginevad nendele parameetritele ehk Sa pead vastavat inimest Sinu eest pädevamaks tegelikkust hindama, kuid otsuse selleks langetad ikka ise. Kas delegeerida mõtlemine teistele või ise mõelda, on enda valida.
Kui tegelik on tegelikkus? Kas siis, kui Sind ei olnud ja enam ei ole, kas siis tegelikkus on? Kus?
* * *
dig ütles:
Vaata kurivaimu! Aga eks ta arvab aru saavat ja kui ta oma hoiatust pole unustanud, siis ta saab aru, et ta jälle eksib…
Väga huvitav teema!
Juhiks tähelepanu universumi ja antropose ajaskaalade suurusjärgulistele erinevustele. Enne , kui universumis midagi märgatavat muutuma hakkab, on üle maa käinud sadu ja sadu mitmesuguseid võime ja valitsusi. Ja oletada, et üheski neist ei ole määrajaks kasvõi praegust primitiivset tuumarelva käsutav nõdrameelne…no ei usu. Ja veel ka usust ning teadusest- usklik teab, et jumal on olemas, teadlane usub, et tema teooria on see õige! Aga huvitavad on mõlemad!
mõtlik ütles:
Aga “määraja” ei ole ju juhuslikult miljardite ja miljardite inimeste seast valitav tegelinski. “Määraja” kerkib üles pikkade sotsiaalsete protsesside käigus. Protsesside, mis ise on miljonite aastate evolutsiooni tulemus; protsesside, mis nõdrameelseid inimesi enamasti välja rookida suudab.
Ehk siis — ära karda nõdrameelset maailmakeisrit, karda õelat maailmakeisrit.mõtlik ütles:
Jama!
Teadlane ei usu oma teooriat mitte üks raas. Aga ta on sunnitud sellega arvestama, sest kõik varasemad teooriad on veel vigasemaks osutunud.
Ajavahemik on nii pikk, et peale tuhandete valitsuste jõuab siin väga tõenäoliselt ka rida erinevaid mõistusega eluvorme tsivilisatsioone arendada.
Samas tuumarelvaga varustatud hull võib hea tahtmise korral tsivilisatsiooni mõned sajandid tagasi paisata, aga mitte hävitada planeeti või elu sellel. Vähemalt tänapäeval puudub tehnoloogiline võimekus sellise katastroofi korraldamiseks ja arvatavasti on selle saavutamine veel sajandite, kui mitte aastatuhandete kaugusel.
#34 ajeke 01. Veb 2010 kell 10:24
p@1p1, ma vastaks ehk nii:
mida sa joonud oled?
Martin, kas oled lugenud?
Lynne McTaggart
Universumi salajase jõu otsingul
“VÄLI”
see ikka teaduslik lähenemine……..
o punkti energiast, gravitatsioonis, massist jne.
p@1p1 ütles:
dig’il on eelarvamus kirjutiste, kus sõna “see” lauses ilma öeldiseta esineb, suhtes. See on kummaliselt sage kirjaviga ja paistab korreleeruvat mitme tuntud mõtteveaga.
p@1p1 ütles:
Gravitatsioon on ka vaid teooria. Sellegipoolest ei ole tark seda eirata, võib valusasti kukkuda.
Selles, et Universum võib lihtsalt ära kõduneda, on mõte sees. Aga sarnaselt õunale võib ta sisaldada endas seemet, mis pole päritolupõhiselt mitte Universumist rippuv vaid omab ürgsemat või siis lihtsalt alternatiivset lähtematerjali. Ringi vaadates leiate kindlasti, et sarnased analoogiad on looduses üldlevinud. Seega on alust arvata, et ka multiuniversumis on reeglid samad. Ainult teises võtmes.
Kosmoloogia. Interaktiivne astronoomiaõpik
Ei leia.
Kui ühelt Islandi rahandustuusalt küsiti, et kuhu kadus raha, siis vastas too, et: raha pole kiviplokk, mis püsib 1000 aastat muutumatuna, vaid pigem nagu toiduaine, mis võib ära mädaneda, kui tema eest hoolt ei kanta…
Kui ma oma vanaema kassilt küsisin, kuhu kohvikoor kannust kadus, siis ta limpsas ainult keelt. Edaspidi kandsin hoolt – kass jõi kohvi (khm, khm) asemel ukse taga topsist vett. Koor pärast seda kannust enam ei kadunud.
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?167431
lugege…!
Olen lugenud. Ei tundunud just eriti veenvana.
valdek ütles:
Ajaleht on ainult ajaleht, aga zen on ikkagi zen.
@p@1p1: käskiv kõneviis käskivaks kõneviisiks, aga sirvisin seda raamatut poes ning lugesin kiiruga mõned peatükid. Ei ostnud ja ei soovita kellelgi osta ega lugeda kui just aega ülearu käes pole ja mingi eriline masohhistlik meelelaad ei sunni asjatundmatu ollusega oma ajusid hapendama.
Teadusega on sel raamatul ainult sedapalju pistmist, et seal esineb sõna teadus ja teadlased.
@p@1p1: nullpunkti energia on muidugi füüsikas täitsa käibiv termin, aga nagu sageli on juhtunud, tarvitavad seda terminit kõige aktiivsemalt need, kel füüsikast vähe aimu. Näiteks igiliikuri leiutajad ja muud pseudoteadlased ning muidugi vandenõulembesed ajakirjanikud, kes millegipärast arvavad, et tegelikku teaduslikku tõde varjatakse aktiivselt.
Lugemissoovitusi: 42 ja sealt leitud Google.
Martin Vällik ütles:
Küll on tore ette kujutada teadlasi, kes usinasti tööd teevad ja tõde otsivad, et nad seda siis varjama saaksid asuda!
dig rõõmustas:
Aga muidugi – Igaüks(tm) vaatab Oma Mätta(c) otsast -, keegi ei otsi vabatahtlikult midagi viletsat, ja kui See(r) on kord käes, siis Õige Inimene(tm) paneb Selle(r) ruttu Oma Mätta(c) alla peitu. Kas siis teadlane polegi Õige Inimene(tm)? Või ei otsi ta Seda(r), kui ta ei varja leitut?
Martin, raamatuid sa siis ei loe, ikka lehitsed ja haistad halba. Ja see on aegade jooksul sinu põhiargumendiks kujunenud. Kehvake…
salveyle plusspunkt, vähemalt teab, millest jutt
@P@1p1: huvitav, mitu Urantia raamatu köidet peab läbi lugema, et mõista selle ebaolulisust meie reaalse maailma kirjeldamisel?
Aga teeneka umbluumeistri kombel oskad sa muidugi teha järeldusi, mis umbluumeistreid iseloomustavad. Näiteks järeldad sa, et ma ei loe raamatuid, kuna pole sinu soovitatud raamatut Väli lugenud kaanest kaaneni, vaid mõningaid peatükke. Kui sa pead raamatut Väli ainsaks raamatuks, mis universumis olemas on, siis muidugi – ma ei loe raamatuid. Aga olgu teistele avaldatud Suur SaladusTM, et maailmas on palju teisigi raamatuid kui Väli.
Teisalt on muidugi sedasi, et selleks ei pea kogu hunnikut otsast lõpuni ära konsumeerima, et mõista selle hunniku olemust. Sageli aitab lõhnastki, raamatu puhul näiteks sellest, kes kirjastaja on.
Aga püüdes olla konstruktiivne teen ettepaneku, et ehk tsiteerid sellest raamatust mõnd olulist lõiku, mis sinu meelest siia teemasse sobib ja mis avaks mõne seni varjus olnud nüansi.
Erik Puura blog on huvitav päevakajaline teadusblog, millele siin on varemgi viidatud. Eile ilmus seal jutt, millega püütakse maailmalõpupaanikat leevendada.
Samal teemal sattusin äsja lugema päris huvitavalt kirjutatud, ehkki (oletatavasti) tõsise skeptiku jaoks veidi liiga psühhedeelset, isegi esoteerilisemaigulist, aga igatahes läbinisti positivistlikku mõtisklust maailmalõpuprohvetlusest laiemalt ning 2012-fenomenist kitsamalt. (Kahjuks ingliskeelne.)
Dig-i märkusest ei saanud ma aru. Aga teemast veel, et Universumi mateeria muutused iseenesest ei tähenda automaatselt Universumi muutusi, sest nad on erineva päritoluga. Universumil on “ükspuha”, mis ta mateeriaga toimub ja tema enda eksistensi mõjutavad tegurid asuvad hoopis väljapool Universumit.
Valdek, kui Sa kirjeldaksid Universumit, siis mis selle moodustab ja kuidas me määrame mateeriata Universumi olemasolu? Mis koht digi märkuses raske oli või millisest sõnast ei saanud aru? Vahel ei saa tõepoolest kogu tekstist aru, aga siis on kasulik lühemaid osi ette võtta ja nende kohta täpsustavaid küsimusi esitada, see võib mõistmisele lähemale aidata.
Ja kuidas sa seda tead?
@mõtlik:
So what?
Kui sa veel artiklist aru ei saanud, siis ma kordan sulle: universum ei suudaks vähem hoolida sellest, kas me siin saame otsa või mitte; oma enda rumalusest, looduseõnnetuse tulemusena või kellegi “võõra” tegevuse tulemusena.
(see ei tähenda muidugi, et kõigel peaks laskma minna…)
p@1p1 ütles:
Mõnedele inimestele on omane teatav põikpäisus mõistete omavaheliste seoste küsimuses. Ufoloogia vallas tähendab see sageli seda, et nood inimesed seostavad uhvusid jäigalt maaväliste elukatega ja järeldavad jaatavast vastusest küsimusele “Kas ufod on olemas?”, et maavälised elukad on olemas ja külastavad inimesi ja installivad neile anaalsonde.
Aga reaalses maailmas ei ole UFO kui mõiste tingimata maaväliste elukatega seotud. Reaalses maailmas on olemas lendavad objektid, mille täpne identiteet teadmata on, aga sellessamas reaalses maailmas ei ole enamasti alust eeldada ega isegi oletada, et kõnealused lõpuni identifitseerimata objektid tingimata rohelistele mehikestele kuuluvad.
Muide, reaalses maailmas ei tähenda ka see, et objekt lõpuni identifitseerimata on, et me temast midagi ei tea. Näiteks, kui identifitseerimata objekt lendab suure kiirusega välja kohast, kus teadaolevalt Venemaa raketibaas on, siis ei pruugi me küll teada, mida see objekt kannab, kuhu ta lennata plaanib või missuguseid kemikaale ta oma taguotsast välja purskab, aga me saame küllaltki hea tõenäosusega eeldada, et tegemist on Venemaa raketiga, mille eesmärke saab küllaltki hea tõenäosusega oletada Venemaa teadaolevate militaarpoliitiliste eesmärkide baasilt.
1.Sekundeerides ütleks, et tulnukas oleks parem väljend kui UFO. 2.#53 jäi mulle arusaamatuks. 3. Fantaseeriks natuke veel. Kõigepealt. Mateeria on Universumist rippuv ja on alust arvata, et tema päritolu on samuti Universumipõhine, mis aga ei välista erilisi lahenduskäike ja vahetusi paralleelsete universumite (või mis nad ka poleks) vahel. Vorst, vorsti vastu. Universum ise on ju ainult reeper, mis annab mateeriale mõõtmed. On muidugi kokkuleppeline, kuidas me asju nimetame, aga kui nähtused on põhimõtteliselt erinevad, nagu seda on Universum ja mateeria (mis on samuti koondnimetus), siis mõnikord on oluline seda esile tuua.
Jaiklus. Mina loobun. Jätkaku, kes viitsib.
Siin pole midagi jätkata. Jaik on vähemalt kontaktne, see siin aga ainult soiub kontaktidest, pööritab silmi ja fantaseerib vorstidest. Vabandust, sekundeerib, ma tahtsin kirjutada. Sekundeerib sekundeerides sekundeid sekundante andante allegro moderato, teate, mõnikord pole see oluline. Kreššendo kantaabile trollibu ss. See peaks jääma arusaadavaks.
Kus Jaigist räägid …
… seal on mainitu kätte võtnud ja asunud teadusajakirja jaoks oma perpetuum mobile teemal tiklit kirjutama. Maailma lõppu sellest küll loodetavasti ei tule.
dig poetas rosina:
Maailmalõpukartuses päästan, mis päästa annab, ja nopin kirsikese digi viidatud lehelt. On teine imeline luuviljaline mugul-mari-risoom ja kuna maailmalõpu suudab üle elada ainult siinne veebileht, siis istutan suure saladuskatte all kloonseemnekese sealt kaunast siia, et säilitada järeltulevatele põlvedele näidist enneveeuputusaegsetest mõõte- ja mõttehiiglasest.
Kirjutab Kalev Jaik:
Juhul, kui siinne pinnas üleliia viljakaks osutub ja säästetud viljatera vähirakuna vohama hakkab, siis tuleb muidugi ettevaatusabinõuna konserveerimist ehk teema lukustamist rakendada, et armetud tiledandid ei pääseks oma hukutava ja mürgise lobaga imemuna tühjaks laskma.
Jaigi parimate palade kogumiseks on Internetis avatud toetusleht.
Küll te olete lahedad eksperdid. Minu jutt on siiski vaid neile, kel asjast aimu ja valmis ka kaasa rääkima. Teised võiks oma perversse materdamisvajaduse kohta teada, et sellega reedate, kuivõrd rebadel te omad püksid on.
Ameerikas on miski jaikist riisumistõrjeprogrammi raames oma lennuki maksuametisse sõitnud. Tema jaigutus on saadaval TheSmokingGun’ist.
Teadmata on, mitut neitsit vaene majataputerrorist teises ilmas saada lootis.
dig ütles:
Tänan viitamast. Minu arvamus Vikipedia ja selle toimetajate vastu langes veelgi ja saavutas enneolematu madalseisu. Eriti meeldis artikli lõik pealkirjaga “Jaigi meditsiin”… No tere talv!
Ma ei kaitse siin Jaiki, õigupoolest ei arvagi ma tast midagi, aga see tundub küll pigem Jaan Tatika fännklubi ettevõtmisena kui entsüklopeediaartiklina.
Selle prootoniga võib minna teisiti. Ta ei pruugi ära kõduneda. Elementaarosakesed on tihedas vastasmõjus tumeainega ja nad ei lenda sugugi omapead. Samuti reeglid ja põhjused, mis teevad neid eriliseks ja ainulaadseks omandavad järjest suuremat suhtelist rolli väliste mõjude vähenedes. Nende sisemine struktuur võib omandada täiesti uue tähenduse…Kui kasutusele tulid satelliidid, taheti täpsustada Austraalia rannajoone pikkust. Teadlaste üllatuseks läksid numbrid seda suuremaks, mida täpsemini mõõdeti! Sama võib juhtuda ka mikromaailmas. Osa matemaatilistest seaduspärasustest on seal võib olla ümardatud ja nad ei avaldu kogu oma täiuses, kui ümbrus seda ei soosi…
Tänks, Martin, umbluumeistri tiitli eest:-) Ikkagi meister või vähemalt kombed sellised.
Skeptiku suust on see suur tunnustus.
Tõesti pole “Väli” ainuke raamat, kuid ma kujutan ette vähemalt paarsada raamatut, mille sa käest ehmatusega pillad. Jumala pärast ära määri ennast.
Me maailmad on nii erinevad ja sul on veel ränk skeptiku esikõneleja koorem kanda. Olekski palju oodata, et……….
kuid skeptikuid on ka vaja
Ma ikka käin sind vahel torkimas kui midagi uut jälle ilmub. Ma testin sinu peal, kui sind tagajalgadele ajab, siis on väärt põlluramm ja tasub tegeleda:-)
valdek ütles:
Jama! Teadlasi ei üllatanud fraktalid selleks ajaks enam sugugi.
Starker ütles:
Saladuskatte all pean Sulle üles tunnistama, et tolle artikli humoorikusele aitasin ma usinasti kaasa pärast seda arutelu ja järgnevat minu arvamise enneolematusse madalseisu kukkumist.
Noh, pean võimalikuks, et probleem kerkis esile aerofotode kasutamisega. Ammuloetud asi…Hiljuti aga käisin raamatukogus ja rääkisin selle juhatajale, et enne kui miskit teadusalast utiliseerima hakatakse võtku minuga kontakti. Pidin paar korda üle rääkima, et mis on TEADUS ja mis LIBATEADUS. Oleks pidanud seda ammu tegema.
Aerofotod ei puhu pilli. Ja seda jutukest räägitakse klassikalises fraktaliteooria tutvustuses tavaliselt Inglismaa rannajoone kohta, kuna isand Mandelbrot 1967. aastal artikli How Long Is the Coast of Britain? Statistical Self-Similarity and Fractional Dimension kirjutas.
dig ütles:
Seega sabotaaž? Ma pole küll Vikipeedia reeglite ja poliitikaga kursis, aga tekib küsimus miks see artikkel jätkuvalt alles on? Sest üks inimene leiab, et see on säilitamist väärt? Kas Vikipeedial siis mingeid standardeid ei ole artiklite avaldamisväärsuse kohta.
Starker ütles:
Sellepärast, et kohaliku Vikipeedia Suur Nina leidis, et seda ei kõlba ära kustutada ja hääletas dig’i ja Kriku kustutamis-seisukoha maha.
Ei, miks?
Kui Vikipeedia reeglid on sihukesed, siis tuleb neid täita ad absurdum. Saksa täpsusega.
dig kirjutas KaptenTrummist ka artikli, et inklusioniste rõõmsamaks teha, aga keegi metsavend tuli ja kustutas ära. Keegi ei hakanud isegi hääletama :-(
Toetan.
Piret Kuusk: millest koosneb universum?
Aegruumist sotsiaalaegruumi
Tore, et on teisigi, kes leiavad, et relatiivsusteoorias on küsitavusi.
niikaua kui me (arvame enese koosnevat ) lõplikust hulgast mateeriast,niikaua kui meil on “aeg” oma minaga koos olemiseks niikaua me ei suuda mõista universumit.Me ju otsime ainult sarnast meile teada olevat olekuviisi.Mittemiski ei saa tõestada olemasolevate andmete alusel mittemidagi.Nagu siin eespoolkõnelejad ka viitasid siis me oleme harjunud küsima endalt,mis on millegi sees.Kujundid mis selle küsimusega ei sobi ei ole hoomatavad.Niikaua kui meie sees aine elab oma eluaega niikaua kulgeb meie jaoks aeg jne jne jne.Olles väga kaua olnud tugevalt häiritud tundest mis tekib püüdes ette kujutada universumit või multiversumit sain aru,et see tegevus on mõtetu.Seni ei saa vastust kuni pole muutunud oleku põhiomadus.Kuidas see aga juhtuma peaks ja millal on juba järgmine küsimus.Seni aga uurime auku sokis või universumit vahet pole ja lugupeetud teadlased saavad kulutada maksumaksja raha.Kas pole tore.Vanasti tegi seda kirik nüüd teadus omanikud on samad…
@Gabriel:
…ja lugupeetud maksumaksja saab nautida teaduse pakutavaid hüvesid. Kas pole tore?
Jube põnev loeng Alguse, Otsa, ajavektori, entroopia, universumi sümmetrilisuse ja osakestefüüsika suhetest:
Sean Carroll on the arrow of time 1/2, 2/2.
TLU Studia Generalia
Link ka
Lõpuks leidsin aega jätkata.Sean Caroll,i loeng oli päris asjalik. Õnneks mainis ta sedagi, et aeg võib ka puududa. Pole see ju mingi eraldiseisev nähtus. Kui vaatate teises osas esitatud pilti reeperist ja tema teljelt lähtuvast kahest lehvikust, mis kujutavad endast paraleelseid universume, mis võivad ka lõikuda, siis ehk mõistate, et mitte kogu mateeria meie universumis pole kohalikku päritolu. Ja et Universum ja mateeria ei ole üks ja sama.
Sama teema Inna-Katrini esituses.
Tükil ajal pole midagi nii tobedat teaduse pähe lugenud. Teadlased, kes neid asju väidavad, on arvutustega oma võimete piirini jõudnud…