Paar asja mis on kahtlased ja arusaamatud selle asja juures, et kuidas ruumi paisumist mõõdetakse. Kui minust ikka auto eemaldub ja seda mõõta punanihkega (radariga), see ei tähenda seda, et meie ruum paisub auto kiirusel või kiirendusel.
Ma arvan, et need pole päris õiged vahendid mõõtmiseks ja tõendamiseks.

Teine asi, kui ruum on avatud “servadega”, mis siis on seal serva taga? Mis toimub serva juures? Kui kiiresti see siis ikka paisub mingis järgmises mõõdus olles? jne jne. Meenutab kangesti keskaegset kujutelma maailmast, kus on maailm ja mille serval saab jalgu kõlgutada.

Kui ruum on lame või “õhupall” (kinnine) ja venib, siis oleks nii, et meie jaoks ei muutu sisuliselt midagi. Joonistada õhupallile (2D mudel meie maailmast) kaks kriipsu, millest üks sümboliseerib vahemaad objektide vahel ja teine sümboliseerib mõõtevahendit (joonlauda), siis õhupalli veelgi täis puhudes venivad mõlemad. Ehk süsteemis olijate jaoks jääb kõik samaks, muutub vaid asjaolu järgmises mõõtmes (3D), mis meile on aga mõõtmatud.

Forte vahendab selgitust, miks hadronikollaider LHC pole veel maailma lõpetanud ega saa ka lõpetada.

Ehkki suure hadronipõrguti LHC esmakäivitamisest on möödunud juba kolm aastat, levivad siin-seal internetis üllataval kombel endiselt kuulujutud, nagu ähvardaks kollaider Maad hävinguga. Võib-olla annab neile alust asjaolu, et põrguti tippvõimsust pole kavas saavutada enne 2014. aastat, kuigi tõenäoliselt on tegu lihtlabase „väravapostide nihutamisega“, kuna needsamad õnnetusekraaksujad olid algselt kindlad, et Maa hävineb samal hetkel, mil LHC sisse lülitatakse — 2008. aasta septembris.

Kuulujutu kohaselt võivad LHC-s kavandatud ülikõrge energiatasemega kokkupõrked osakesi kokku litsuda sellise jõuga, et nende mass surutakse mahtu, mis on väiksem selle massi jaoks nõutavast Schwarzchildi raadiusest. Teisisõnu: tekiks mikroskoopiline must auk, mis hakkaks seejärel kasvama, imedes endasse aina rohkem ainet, kuni neelaks viimaks kogu Maa, vahendab PhysOrg.com.

Järgnevalt võtame põgusalt kokku põhjused, miks midagi sellist juhtuda ei saa.

Kriku ütles:

kas teadmine, et hukkutakse vältimatu maailmalõpu käigus peaks tegema tavalise surma ette teadmisega võrreldes õnnelikumaks või õnnetumaks?

Õnnetumaks, kahtluseta. Mille üle seal õnnelik oleks olla, et su lapsed, sugulased, tuttavad ja kõigi teiste omad samuti saavad ka surma või.
Isegi, kui inimkond mingil põhjusel peaks välja surema (näiteks mingi uue ravimatu, kiiresti leviva nakkuse tõttu, kuigi see poleks vist päris tõenäoline) oleks ju parem, kui maakera ja mingid eluslooduse vormid ikka alles jääksid, elementaarne ju.

Filosoofiline küsimus: kas teadmine, et hukkutakse vältimatu maailmalõpu käigus peaks tegema tavalise surma ette teadmisega võrreldes õnnelikumaks või õnnetumaks? Või vahet pole?

Oi, selline kena maailmalõppude veebikogu nagu Exit Mundi polegi siit teemast läbi käinud.

The Big Rip on isiklik “lemmik”.

Esiteks toimub Maa kliimaga kõiksugu muutusi kõvasti enne, kui Päike supernoovastuma hakkab. Olenemata praegusest kliimamuutuse diskussioonist tuleb millalgi uus jääaeg nagu alati on tulnud. Arvatavasti on mitmesaja miljoni aasta eest olnud mitu perioodi, kui terve Maa pind oli külmunud ja vaid mõnekümne tuhande aastaga on elutingimused Maal tundmatuseni muutunud. Sellega võrreldav uus jäätumise maksimum lõpetab igal juhul kõik meile praegu tuntud sotsiaalsed struktuurid ja tsivilisatsiooni mõjutavad tegurid. Inimkond elab selle üle, aga muutus on kindlasti äärmiselt ebameeldiv ja ohvriterohke.

Kui inimkonna eksistents peaks lõppema Päikese supernoovastumisega, siis muutub Maa kliima eluks sobimatuks juba ammu enne, kui see juhtub (samal ajal muide muutub Marss eluks sobivaks). Aga vähemalt miljard aastat on inimestel aega kliimakatastroofide üleelamist, maa all elamist ja kosmoselende harjutada. Päikese supernoovastumise käigus võib ka Titaan eluks kõlbulikus muutuda. Ma ei näe põhjust, miks ei võiks inimkond Päikese supernoovastumist üle elada.

Kui prootonid on stabiilsed, siis võib inimkond mingis suletud süsteemis (et siis mõnele piisavalt suurele kivile, mida kunagi planeediks nimetati, ehitatakse kera ümber) põhimõtteliselt ükskõik kui kaua eksisteerida. Muidugi ütleb siinkohal füüsik, et täielikult suletud “mulli” ei õnnestu ehitada, aga sellele võib vastu väita, et täielikult ei saa välistada ka aja jooksul uute kivide üleskorjamist.

Kui prootonid ei ole stabiilsed, siis on ikkagi väga väike tõenäosus, et kellegi sees ühekorraga nii palju prootoneid ära laguneb, et ta sellesse sureb. Nii nagu mina sellest aru saan, avaldub kõdunemine väga aeglaselt materjalide suurema kulumise, kõrgenenud energiatarbe jne. näol, kuni “mulli” eksistentsi lõpetab mõni tehnoloogiline õnnetus või ei suudeta enam eluks sobivat temperatuuri hoida. Viimaste asukate lõpp ei tule vähem ega rohkem piinarikas kui igasuguste tänapäevaste õnnetuste puhul ja kindlasti on neil käepärast ka vahendid piinade kiireks lõpetamiseks. Aega valmistumiseks justkui oleks :)

On raske ette kujutada, mismoodi inimkond saaks prootonite kõdunemist väärata, kuid kui need on stabiilsed, siis on inimkonna kõige suurem risk tema enda rumalus ja ettevaatamatus.

Svejk vastas hulluarsti küsimusele:”Kas usud Maailma lõppu” – “Enne pean ma seda lõppu nägema”
Maailma lõppu oleks endalgi huvitav vaadata, teisest küljest võtta on inimese eluiga Maailama vanusega võrreldes lühike.
Mina oma 64 aasta juures eriti ei pabista, ainuke asi on see, mismoodi Inimkond otsa saab? Peaasi, et pikalt ei piinata.

@Kriku:
ära ikka nii ka lahmi.Väite töenäosust saab kontrollida vaid katse meetodil aga…siis on su prootonid nii laiali paisatud,et tulemus ei huvitagi enam.

Kriku hakkab ehk kunagi aru saama, et ma tema kirjadega ei tegele.Nii et ehk haarab tema mõttelõngast kinni keegi kolmas.

Muidugi, Saturn on Amburis ka siis, kui pole enam ei Saturni ega Amburit.

Universumi lõpp ja kunagine selle olematus ei tähenda veel seda, et neil puhkudel miskit ei ole. See on ainult tavamateriaalses mõttes olematus.

Võib-olla on me Universum hoopis gaasimull kellegi vahuveinipokaalis!?
Siis kestab paisumine lihtsalt teatud piirini ja lakkab siis…
Lühidalt. Need on kõik spekulatsioonid puudulike teadmiste pinnal….

Forte vahendab space.com-i: Suure Paugu järel valitses Puhas Kaos. Valgust heidetakse ka universumi võimalikule lõpule.

Mõned kosmoloogilised mudelid ennustavad, et universumi paisumine jätkub lõpmatuseni, või et see aeglustub ajapikku. Samuti pole aga välistatud, et see paisub, misjärel protsess pöördub ning universum hakkab hoopis kokku tõmbuma.

Lõpptulemuseks oleks Suur Krõmps, mis on üsna sarnane Suurele Paugule, ainult et tagurpidi. Kui see juhtuma peaks, siis saab universumi lõpp — täpselt nagu alguski — olema kõike muud kui rahulik, ütlesid uurijad.

„Oleks huvitav, kui universum tulevikus jälle kollapseeruks,” ütleb Motter. „Meie uurimuse kontekstis saame me esitada küsimuse, kas taoline taaskollaps kujuneb kaootiliseks protsessiks või ei. Väga tõenäoliselt saaks see olema kaootiline.”

Krõmps!

Palun, üks hea ja efektne maailmalõpp. Seda muusikapala mäletan Avo Paistiku (miks ma mäletan sellega seoses ka Priit Pärna?) multikast Pühapäev. Hea multikas oli (on).

Tükil ajal pole midagi nii tobedat teaduse pähe lugenud. Teadlased, kes neid asju väidavad, on arvutustega oma võimete piirini jõudnud…

Sama teema Inna-Katrini esituses.