Kriku ütles:

Wikipedia puhul ei imesta Kriku millegi üle.

Tegelikult ei ole asi ju nii hull. Kui arvestada, et tegemist on üle miljoniartiklise andmebaasiga, millesse igaüks võib kirjutada, siis on mind just vahel üllatanud mõnede artiklite hea tase. Võibolla ei ole kõik alati seal kõige täpsem, aga esialgseks ülevaateks mingi uue teema kohta on päris mugav.

Teisalt, kui Sa ei ole rahul mingi artikli tasemega ja tead sellest rohkem, siis – täienda. :)

Wikipedia puhul ei imesta Kriku millegi üle.

Tänan põhjaliku vastuse eest; umbes sellistele oletustele olen “talupojamõistusega” ka ise jõudnud. Sellepärast natuke üllataski, et Wikipedia põhimõtteliselt võrdustab atoopia ja allergilisuse. Samas paistab inimesi, kellel esineb või on esinenud allergilisi reaktsioone, olevat märksa rohkem kui atoopikuid.

Mart K. ütles:

Kas ma saan õigesti aru, et kogu allergiaprobleem puudutab ainult pärilikke atoopikuid? Ning et kui allergiataoline reaktsioon ilmneb tervel (mitte-atoopilisel) inimesel, on tegu hoopis mürgistusega? Kas seega võib oletada, et välismaa õuntest tekkiv sügelus suus pole allergiline reaktsioon (patoloogiline ülitundlikkus), vaid et sellised õunad ongi lihtsalt mürgised? Või saab teatud importfruktide abil, vastupidi, hoopis atoopiat diagnoosida?

Nii ja naa. Toiduallergia, kui tõesti on allergilise toidutalumatusega tegemist, on pisut ebaselge etioloogiaga haigus. Pärilik eelsoodumus (HLA alleelide mõttes näiteks) on tõepoolest oluline, aga ka keskkonnal on oma osa. Päris täpselt ei teata, mis ikkagi seda esile kutsub. On välja pakutud, et teatud viirusinfektsioonid võivad omada rolli ja ka muid teooriaid.

Teine asi on see, kui ilmneb tõesti mingi probleem, nagu sügelus vms. puuviljade söömisel – see võib olla allergia, aga tervel inimesel enamasti ei ole. Allergoloogid ütlevad, et kui sööd näiteks ära pool kilo mandariine või maasikaid ja lähed kärna, siis kindlasti ei ole allergia. Allergia ilmneb juba väikese koguse tarvitamisel.

Konkreetsel juhul on tihti raske öelda, millega on tegemist. Kui elamist ei takista, siis peab lihtsalt arvestama, et mandariine ei söö massiliselt või õunu vms kui kärna lähed või sügelus on. Kui on tegemist tõelise toiduallergiaga, siis see on päris tõsine haigus enamasti rohkem kui ühe toidu vastu, mis võib minna kuni anafülaksiseni välja.

Kas ma saan õigesti aru, et kogu allergiaprobleem puudutab ainult pärilikke atoopikuid? Ning et kui allergiataoline reaktsioon ilmneb tervel (mitte-atoopilisel) inimesel, on tegu hoopis mürgistusega? Kas seega võib oletada, et välismaa õuntest tekkiv sügelus suus pole allergiline reaktsioon (patoloogiline ülitundlikkus), vaid et sellised õunad ongi lihtsalt mürgised? Või saab teatud importfruktide abil, vastupidi, hoopis atoopiat diagnoosida?

Siin on selle testi kohta veel lugemist: Wikipedia

Üks lahe asi toidutalumatuse testimisel on veel “double-blind placebo controlled food challenge”, kus antakse patsiendile, kui ta ütleb, et tal on allergia näiteks mannapudrule, mannaputru ja siis veel mingit möksi, mis näeb samasugune välja, aga ei sisalda mannaputru. Ei patsient, ega andev töötaja ei tea, kumb on mannapuder. Lahe ju?

dig ütles:

Kust saadakse positiivne kontroll inimesele, kellel veel allergiaid teada ei ole? Kas on mingisuguseid aineid, mis kõigil / peaaegu kõigil inimestel allergilist reaktsiooni esile kutsuvad?

Jah, sellised aineid on täitsa olemas. Enamasti on positiivseks kontrolliks histamiin, mis annab enamikel inimestel normaalse immuunsüsteemi aktiivsuse korral allergilise reaktsiooni.

dig uuris:

Kas on mingisuguseid aineid, mis kõigil / peaaegu kõigil inimestel allergilist reaktsiooni esile kutsuvad?

Muidugi on, digil on detektor selle aine jaoks, mida tähistatakse: BS. Aineid on veelgi, mõned neist meenutavad mõrumandlit lõhna poolest, siis on veel selliseid, mida hiljem juustest leitakse jne.

cyrix ütles:

Lisaks uuritavale toidule on alati ka positiivne ja negatiivne kontroll.

Kust saadakse positiivne kontroll inimesele, kellel veel allergiaid teada ei ole? Kas on mingisuguseid aineid, mis kõigil / peaaegu kõigil inimestel allergilist reaktsiooni esile kutsuvad?

Õige küsimus.

Martin, kas sa viitsiksid Levini lugejakirja kohased kommentaarid ühte teemasse tõsta…? Praegu vähemalt kolmes.

Arvatavasti on siin mainitud Adik Levin oma ROLE programmiga avastanud, et teda on skeptikute seas jälle ette võetud: http://www.epl.ee/artikkel/487649

Miks osad silmnähtavalt väga haritud (kuid anonüümsed) kommenteerijad ja kaasaarvatud (minu lugupidamne) Martin Vällik ei võta samamoodi laiemas meedias sõna – leiaks ehk laiemat lugejaskonda.

Tegelikult võib ju välja pakkuda igasuguseid teooriaid.
Enteerilises (soole) neuroendokriinsüsteemis on igavene hulk hormoone, vähemalt neli-viiskümmend, kui alatüübid välja jätta. Mitmed neist sekreteeritakse vastusena aminohapetele, peptiididele, sahhariididele ja lipiididele niiet selles mõttes oleks nagu toidu koostis natuke oluline küll. Osad neist läbivad vere-aju barjääri ja mõnesid neist seostatakse ka unega – Ghreliin ja CCK – koletsüstokiniin on kaks põhilist väljapakutut. Esimest vallandab mao venitus ja kiirete kalorite (süsivesikud) rikas toit, teist peamiselt rasvad. On ka mõningaid katseid tehtud, näiteks:

CCK antagonisti uuritakse pärast söömist unisuse vähendamises
Link
Kaloriterikas toit teeb uniseks:
Link
Siin ühes ei leitud vahet toidu koostise osas unisuse mõttes:
Link

Samas tegelikult ei ole ühtegi sellist mehhanismi veel suurema põhjalikkusega uuritud ning see, et mingi teooria kõlab seniste teadmiste valguses usutavana ei tähenda veel, et see nii ongi.

Mis esialgsesse artiklisse puutub:

Esiteks toidutalumatuse levimus – sõltub mida selle all mõelda. Kui näiteks laktoositalumatust, siis mõnedes populatsioonides on 44% täitsa mõistlik number, aga see ei ole immunoloogilise mehhanismiga haigus.

Diabeet, fenüülketonuuria, jpm haigused kokku võtta siis saaks ka mõne protsendi lisaks.

Teiseks – allergikutel on väga tavalised (peaagu kõigil on) immunoloogilised ristreaktsioonid – nn. sekundaarne toidutalumatus. See tähendab, et põhiline allergeen võib olla näiteks kase õietolm, aga kuna organism on immunoloogiliselt juba sensibiliseeritud osutub allergeeniks ka näiteks soja või nisu või mis iganes. Siit tuleb ka % juurde.

Mis puutub immunoloogilistesse mehhanismidesse on artiklis mõned ebatasasused:

IgG esinemine seerumis ei pruugi tähendada lihtsalt kokkupuudet. Sõltub antikeha ja antigeeni seostumise tugevusest, esiteks ja immuunkeskkonnast teiseks. Tugev seostumine kutsub esile enamasti immuunvastuse, kui nõrk seostumine (mis toidu puhul prevaleerib) ja muude immuunmodulatoorsete signaalide (põletiku, tsütokiinide) puudumine toob kaasa anergia – vastuse puudumise.
Siiski – toidu puhul ei ole IgG eriti oluline – peamiselt on immunoloogilise toidutalumatuse puhul tegemist T-rakulise immuunvastusega, mis ei kasuta antikehi. On ka muidugi erandeid – tsöliaakia on siin näiteks, seal on peamiseks antikehaks IgA, aga ka IgG. Mõned sellised on veel.

Lisaks, toidutalumatuse puhul on üldiselt allergoloogidel sellised paneelid täiesti kasutusel, aga need toimivad veidi teisel põhimõttel – koosnevad väikeste õnarustega plaastritest, kus õnarustesse pannakse uuritav toit ning mis kleebitakse patsiendile seljale. Lisaks uuritavale toidule on alati ka positiivne ja negatiivne kontroll. Kuna toiduallergia on peamiselt hilistüüpi (T-rakuline), siis antikehade määramine skriininguks ilmselt tõepoolest väga midagi ei näita – isegi hilistüüpi allergia olemasolul mingi toidu vastu on sellise meetodiga test tõenäoliselt negatiivne- antikehi pole.

Jah, aga lihaga on sama lugu. Või juurviljadega eraldi võttes. Minul, vähemalt.

Nojah, me kõik oleme söönud kõhu täis õuntest või maasikatest või millestki seesugusest ja mind vähemalt selline söömaaeg küll uniseks ei tee.

Ma viidet ei leidnud, aga meelde on jäänud aastatega, et kõrge rasvasisaldusega toit või kõrge süsivesikusisaldus põhjustavad insuliini toime vähenemist ja väheneb glükoosi saadavud. Mul endal ka nii et rasvane ja suhkrune toit teevad uimaseks võrreldes köögiviljadega. Toitumusest tekkinud diabeet saab umbes nii alguse.

Kriku: kummalisel kombel ei mängi kogused rolli. Kõhu olen alati täis saanud. Ja ma ei ole väikse söömaga.

Märt: tänan huvitava lingi eest, ent seal pole paraku öeldud, miks unisust minu poolt kirjeldatud tingimustel ei esine. Parasümpateetilise mehhanismi kirjelduse juures on väidetud isegi, et toidu koostis ei ole oluline; unisus tekib niikuinii.

Need ROLE inimesed selgitasid oma lahussöömise nõuet vist kuidagi nii, et kuna üht sorti toidu seedimise jaoks on vaja ühesuguseid seede-ensüüme ja teist (ja kolmandat ja neljandat) tüüpi toidu seedimiseks teisi (3., 4….), siis segisöömisel kulub esiteks seedimiseks rohkem energiat (sellest ka väsimus), ja teiseks kulub suur osa toidust saadavat energiat selle segapudru mikrobioloogilisele sortimisele, s.t, läheb organismi seisukohalt raisku, ja sellest vähesest, mis alles jääb, talletatakse lõpuks ka suurem osa otse pekki.

Nädal hiljem tegi TÜ haridusega keemik (või äkki oli biokeemik?) mulle seltskondliku vestluse käigus selgeks, et see on puhas jama, umbes nagu jutt happelisest ja aluselisest toidust või mis iganes muu parateaduslik umbluu. Ent ega ma neid tema selgitusi ei mäleta küll.