Milline oleks maailm, kui hinged ümber sünniksid?
Mitut sorti usklikud on väitnud, et inimesed sünnivad ümber ja võivad mäletada oma eelmisi elusid — kes omaenese tarkusest, kes pärast põhjalikku (ja sageli kallist) koolitust. Oletagem mõttelise eksperimendina, et nii ongi. Missugune maailm siis oleks?
Esiteks oleks ajaloolaste elu märksa lihtsam, eriti eelajaloo uurimisel. See, mida ajaloolased ammuste sündmuste kohta teada saaksid, ei oleks piiratud esemeliste ning kirjalike tõenditega; oluliseks andmeallikaks oleksid inimesed, kes mõnes varasemas elus uuritavas sündmuses osalesid.
Teiseks oleks tööandjatel selge materiaalne huvi kandidaadi hindamisel arvestada varasemate elude töökogemust. Paljud sõjaväed oleksid nõus maksma head hinda, et Napoléon Bonaparte taaskehastust oma pagunite alla saada; iga modelliagentuur hüppaks rõõmust võimaluse üle kuulutada, et kunagine Nefertiti nende heaks töötab.
Kolmandaks eksisteeriks hulgaliselt detektiivibüroosid, kelle leib oleks inimeste, kes väidavad kunagiste kuulsuste reinkarnatsioonid olevat, tausta kontrollimine, nende mälestuste võrdlemine teadaoleva ajalooga ning petturite tuvastamine. Ümbersündimist koos dokumentidega ei postuleeri isegi kõige julgemad reinkarnatsiooniteoreetikud.
Kindlasti oleks reinkarnatsioonil veel hulka teisigi ilmseid ja vähem ilmseid praktilisi tagajärgi. Igaüks, kes on mõne põneva tagajärje leidnud, on kindlasti teretulnud seda kommentaarina lisama. Aga kui me reaalset maailma hoolikalt põrnitseme, näeme, et see ei ole reinkarnatsioonihüpoteesiga kooskõlas. Ajaloolased ei otsi ajalooteooriate täpsustamiseks ümbersündinuid ajalehekuulutuste vahendusel taga. Ükski tööbüroo ei nõua CV’s varasemate elude kirjeldust. Kuigi nii mõnedki inimesed väidavad endas peituvat Caesari või Kleopatra hinge, on väga vähe detektiivibüroosid, kes nõustuksid neid väiteid kontrollima.
Siin on nüüd väike autori poolne asjatundmatus. Nimelt kuulub selle teooria juurde uskumus, et eelmisi elusid ei mäletata. Ja ei mäletata neid sellepärast, et kui inimene tuleb uuesti maapeale, siis tuleb ta siia uuesti õppima, talle antakse uued katsumused. Väidetavalt saab vaid hüpnoosiseisundis oma eelmisi elusid näha ja noh, olevat ka mõned väljavalitud, kellel on endal võime neid näha, aga see pole reegel vaid erand. Nii, et selles postituses püstitatud hüpoteesid on juba ette ümber lükatud, reinkarnatsiooni uskujad teavad, et nii neid asju ei mäletata ja nii neid uues elus kasutada ei saa:)
Maire ütles:
Mis mõte sel ümbersünnil siis on, kui inimene varasemast midagi ei mäleta? Täiesti kasutu funktsionaalsus.
Maire ütles:
Sellest täiesti piisaks. Ühelgi ajaloolasel ei oleks probleemi sellega, et ta oma andmeallikaid enne andmete kogumist hüpnotiseerima peab. Oleks ainult andmed usaldusväärsed, küll grandid hüpnotiseerimisteenuse kinni maksaksid.
@Umbluu:
Mõte on selles, et sulle visatakse uues elus ette osaliselt samad õppetunnid mis eelmistes ja siis vaadatakse, kas nüüd läbid need katsed edukalt või ei:) See on umbes nagu eksami tegemine – mis mõtet on tulemusel kui oled vastuseid juba ette planeerinud või spikerdanud:)No ja kui lõpuks kõik maapealsed õppetunnid su hingel õpitud, siis enam sind siia hädaorgu ei saadeta, siis oledki päästetud ja jääd taevariiki – puhta hinge, puhta armastusena.
Oeh, ma olin omal ajal ikka tubli õpilane, eks ole:P
@dig:
Siin see põhiküsimus ongi – kust sa tead, et see, mida hüpnotiseeritav räägib, on tõene.
Muide, on ju avaldatud lugusid sellest, et keegi äkki mäletab midagi oma eelmisest elust, näiteks, et mattis rahapaja kuhugi puu alla (lihtsustatud näide) ja siis minnakse kohale ja ongi seal. Kas sellised lood on väljamõeldised?
Maire ütles:
Jah
@Speyactilus:
Mina olen nii skeptiline skeptik, et ma ei usu ühtegi “jah”-sõna, mida mulle tõestada ei suudeta:)
P.S. Mitte, et ma nüüd ise usuksin neid asju, aga mul on vajadus küsimusi esitada. Nii tore on kui vastata osatakse:)
Maire ütles:
Kust kohus teab, et tunnistaja tõtt räägib?
@dig:
Esialgu oleksin tahtnud vastata, et uskumise põhjal otsustab, aga siis välgatas, et no neil on ju valedetektorid ja tunnistajad ja tõendid, mille põhjal tunnistaja väiteid kontrollitakse. Praegu on näiteks Rootsis pooleli kohtuprotsess ühe kuti üle, kes väidetavalt oma kihlatu elukindlustuse pärast tappis. Ma võin väita, et 99,9% rootslastest usub, et see kutt on süüdi, aga pole suudetud tõestada, et tema siiski tappis. Samas on ta jutt nii vastuoluline, et iga titt saab ka aru, et valetab. Hetkel arvatakse, et asi lõpeb sellega, et ta jääb karistamata ja saabki selle miljoni. Ja miks nii läheb? Sest kohus ei suuda tõendada, et ta jutt on 100% vale. Nii, et kohtus on asi ikka tõendite olemasolus.
Samas on tõsi ka see, et ole sa skeptik või uhhuutaja, paljud asjad, mida väidame, on siiski vaid uskumise põhjal tekkinud. Sinna pole midagi parata, see ongi elu:)
Kuna olen skeptiliselt seda teemat põhjalikult uurinud, siis teemasse süvenenuna ümbersündimise (mälestused eelmistest eludest) valesti tõlgendamine on saanud alguse tuhandete aastate tagusest budistlikust maailmavaatest, kus räägitakse, et me sünnime uuesti (nemad ei mõelnud hingelist ümbersündi). Varasemates usundites oli usk, kus EI sünnitud hingena uuesti!
Kergemeelsed võtavad seda nn ümbersündi sõnasõnalt, kuigi isegi kristlik maailmavaade (ümberkirjutatuna teistest usunditest) ütleb, et mullast oled võetud ja mullaks pead Sina saama.
Budistid (omal ajal mõttetargad, mitte nn jumalausklikud) said aru, et kõik siin ilmas on ringluses – meie keha koosneb surnud loomade, taimede, vee, kivi jms osadest, mis siis sünnivad Meiena.
Kahjuks seda legendi on tõlgendanud kasuahned ja piiratud mõttemaailmaga inimesed ning saaga jätkub.
Inimestel on lihtsalt raske uskuda (omakasu peal väljas olevad ja “teemades” kinni olevad), et meie Mina on kordumatu ja ainulaadne, kuigi me koosneme ei te millest (minu veres voolab paar aatomikukest Cesari verest) – isegi Meie mõtted koosnevad osakestest, mis on suure tõenäosusega olnud kellegi teise mõtted, kuna Maa on üsnagi kinnine süsteem.
Ma julgeksin selle teema juures märkida Neferneferneferi asjus, et kui ta isegi kuskil modelliagentuuris töötaks, siis see oleks ju tema… no mis iganes see ümber sünnib, igal juhul mitte nina võid muud olulised kehaosad. See märkus on küll humoorikas, kuid mitte asjassepuutuv, sest nagu viitab ka postituse pealkiri, ümber ei sünni ju mitte keha, vaid seesamunegi, “hing”. Hingede modelliagentuud oleks päris kena ettevõtmine, ehkki ma kahtlustan, et peamiselt tähendaks see pilte uksehingedest siltidega Nofretete, Karmen Cass jne (märkus skeptikuile: nali)
… ütles:
Jah, nõustun minagi eelpool öelduga.
dig ütles:
Tunnistaja usaldusväärsus on peen teadus. Nimelt tunnistaja ei ole täiesti usaldusväärne, aga tema ebatäpsustes on teatud kindlaid mustreid, mida asjatundlik politseinik, kohtunik, uurija jne peaks tundma. Seega kahtlane on pigem tunnistaja liiga täpne kui lünklik ja pisut vigane kirjeldus.
Maire ütles:
Tsiviliseeritud riikides ei lubata valedetektoreid kohtus kasutada. Põhjus on väga lihtne: ühtki mõistlikult täpset valedetektorit ei ole veel leiutatud. Mõnel pool kasutavad valedetektoreid kolmetähelised organisatsioonid, aga mitte eriti edukalt — klassikalise näitena läbis Victor Hanssen oma topeltagendikarjääri jooksul korduvalt edukalt valedetektoritesti. Valedetektor kõlbaks ehk kasutamiseks pikantsetel peomängudel, suurt muud kasu temast ei ole.
Selle asemel võrdlevad kohtunikud (või mõnel pool vandemehed) tunnistusi muude tõenditega ja, nagu Andres Valdre juba märkis, teadaolevate tõsiseltvõetavate ja valetavate tunnistajate tegevusmustritega. Täpselt samamoodi saaks usutavust hinnata ka siis, kui tunnistajad räägiksid mitte käesoleva elu sündmustest vaid eelmiste elude sündmustest — muidugi eeldusel, et nood eelmised elud reaalsed oleksid. Sestap ka kolmas punkt artiklis.
Juhuks, kui mõned siinkommenteerijad ei peaks olema tuttavad tänapäeva modelliagentuuri argipäeva või Egiptuse ajalooga, olgu märgitud, et modelliagentuurid palkavad arvestatavas koguses fotograafe, jumestajaid, sisseostjaid, reklaamiagente ja muude ametite esindajaid, mitmed legendid aga omistavad Nefertitile märkimisväärset ekspertiisi üldise iluteooria ning vanaegiptuse kosmeetiliste kemikaalide kasutamise vallas.
Kui Nefertiti taaskehastus meie sekka ilmuma peaks, oleksid talle valla uksed ka moeäris ning poliitikas, rääkimata võimalusest töötada mõne kosmeetikafirma kõneisikuna.
Me ei mäleta enamusi oma eelmise öö unenägusidki (inimesel on keskmiselt 4-7 unenägude perioodi öö jooksul, millest mäletame maks ühte va juhul kui kasutatakse eritehnikaid), miks siis peaks eeldama, et mäletatakse nn eelmiseid elusid? Lisaks ei väida ükski õpetus, et välimus kanduks ühest elust teise.
Jutu mõte on see, et ennem artikli kirjutamist võiks teema endale mingil tasemel selgeks teha. Heaks allikaks võiks olla eesti keeles ilmunud teos “Tiibeti raamat elust ja surmast”.
Mul puudub igasugune veendumus või usk, kas eelmised ja järgnevad elud on olemas või mitte, aga omades mõningast selge une (lucid dreaming) kogemust, siis mõistan suht hästi, kust need ideed on pärit ning miks selline hingede rändamise uskumus on maailmas nõnda levinud ja väga kaua vastu pidanud.
Erki ütles:
Mina ka ei tea, miks, aga sellel teemal on lugemata hulgal müstilisi veebilehti olemas. Näiteks:
* http://www.pastlife-regression.com/
* http://www.selfgrowth.com/arti.....Lives.html
* http://www.soulcenteredtherapy.....tlives.htm
Esimene ilmselge tulemus oleks see, et kuna maailma rahvastik on kolmekordistunud viimase 70 aasta(?) jooksul ja kuue kordistunud viimase 120(?) aasta jooksul, siis inimesi, kes oleksid väga kaugest ajast ümber sündinud oleks väga-väga vähe ning enamik meist omaks vaid maksimaalselt 120 aastast minevikku.
@dig:
Mul on üks selgitus regressiooniteraapiale ja hüpnoosi all teiste elude mäletamisele. Eks neid ole mitmeid, aga üks minu isiklikest kogemustest. Sai käidud kunagi toona väga popi sensitiivi B. juures. Tema pani inimesed “vabalt hingama”, st tuli hoolega hingeldada, pikali maas, silmad kinni. Kes on kunagi õhupalli täis puhunud, teab, et siis hakkab paha ja pea hakkab ringi käima (tingitud liiasest hapnikust). Noh, ja siis pärast küsiti, et mida sa kogesid ja nägid. Kõik rääkisid, et mingeid pilte nägid, üks vahvamaid kui teine. Mina ei näinud, aga justkui häbi oli seda tunnistada, siis ütlesin, et ah, ega ma midagi erilist ei näinud, nagu selline tavaline elu oli, sõitsin trammis ja inimesed olid ümberringi ja… Lõpuks jäin ise ka uskuma, et nägingi midagi. Olin natuke aega väga õhinas kohe. Pärast kodus mõtlesin, et olin ikka loll, miks ma pidin seda rääkima…
Aga see on vist inimese psüühikale omane – me tahame olla meele järele, me oleme sotsiaalsed olendid ja tahame sarnaneda teistega, vastata meile asetatud ootustele ja teha headmeelt. Nii et kui regressioonterapeut sult eelmisi elusid nõuab, siis sinu aju mõtleb need kiiresti välja, tuginedes su peas juba leiduval infol (filmid, raamatud, koolis õpitu, sõradelt kuuldu, terapeudi suunavad küsimused jne). Nt olen mõnelt kristliku koguduse liikmelt kuulnud, milline surve on neil keeltes rääkimiseks – kui sa ikka kordagi keeltes rääkinud ei ole, siis peetakse ennast kuidagi kehvemaks, justkui usk poleks piisavalt tugev vmt. Ja kui pastor ütleb, et see ei tähenda midagi, siis seda kõvemaks läheb soov keeltes rääkida. Kuni ühel heal päeval see juhtubki! Ohh seda rõõmu ja tähelepanu siis! (Märgin, et kogudused on erinevad, antud näite puhul tegu karismaatilise vabakogudusega).
Katrini selgitus on hea ning kehtib umbes 90% nendes “teraapiates” käivate inimeste kohta. Samas on teatav väike osa inimesi, kes tõesti hakkavadki midagi nägema. Iseasi on see, mis on nende nägemuste päritolu. Skepik ütleks, et tegemist on ärkvelolekus toimuva unenäoga ning müstik räägib eelmistest eludest ja muust sellisest.
PS pea ringi käimine jms tuleneb CO2 taseme langusest, mitte O2 hulga kasvust orgamismis.
Umbluu,
Planeetide mõte? Mis mõte on Suurel Paugul?
Elu mõte? – kui sa seda ka ei tea, siis ma ei saa aru, miks sa eeldad, et maailmas mingi mõte on ja sina seda näed.
———————————–
Muide, “Tiibeti raamat elust ja surmast” viitab neile tõenditele mingil määral – et on juhtumeid. Seal on ka korralikult lahti räägitud, mis mõte sellel on.
———————————–
dig,
kas sa oled kursis sellise fenomeniga, nagu unenägude unustamine? tead, et sa näed neid rohkem, kui arvad, et näed?
ehk siis – kogu see sinu hüpotees on valesti püstitatud. sa mõtlesid ise teooria välja, nüüd presenteerid seda budismi(?) pähe ja püüad ümber lükata, mis on suht lihtne. edu sulle selles!
muide, väidetavalt on ühes linnas arheoloogilisi väljakaevamisi juhtinud inimene, kes väidetavalt selles linnas elas. edukalt.
Heelium ütles:
Loomulikult. Aga see ei puutu asjasse. Erinevalt unenägudest on mälestused eelmised elud nende proponentide väiteil unisest ajust sõltumatud ajalooliste sündmuste kajastused ning peaksid seega — mäletatagu neid kuitahes täielikult või osaliselt — alluma objektiivsele verifitseerimisele täpselt samamoodi nagu mälestused praegusest elust, mis teadupärast samuti ebatäpsed ning ebatäielikud on.
Aga kas sa suudaks näiteks kõik oma selle nädala unenäod meelde tuletada?
Proovi olla võimalikult täpne ja kirjelda, mida nägid unes üleeelmisel sünnipäeval?
Heelium ütles:
Planeetide postuleerimise mõte on, et kui enamik taevast öösiti paistvaid eredaid täppe seisab üksteise suhtes paigal, tiireldes üksnes ümber taevatelje, siis mõned nendest täppidest näivad nende ülejäänute suhtes liikuvat — ja kaunis kiiresti veel pealegi. Juba aastatuhandeid tagasi rehkendasid astronoomid parallaksiteooria ning trigonomeetriaks hüütava matemaatika haru põhjal välja, et kui need liikuvad täpid oleksid taevakehad, oleksid nad Maale võrdlemisi lähedal — ehk küll kaugemal kui ükski mõõdetud distants Maal, siiski oluliselt lähemal kui “kinnistähed”. Kuidas planeedid just liiguvad, selle üle vaidlesid filosoofid ning õpetlased sajandite kaupa, umbes kuni Keplerini. Tänased planeetide liikumise mudelid baseeruvadki peamiselt Kepleri omadel, kuigi Newtoni ja Einsteini teooriate põhjal on neid veidi täpsustatud.
Teadlased ei ole veel avastanud eelmiste elude postuleerimise mõtet.
Heelium ütles:
Loomulikult mitte. Kui Sa oleksid oma esialgse küsimuse alast kirjandust lugenud, teaksid Sa, et unenägude salvestamisel on hipokampuse indekseerimismehhanism tugevalt pärsitud, mis praktikas tähendab, et valdav enamik unenägudest säilib mälus taasesitataval kujul üksnes loetud minuteid. See aga tähendab, et hommikul on taasesitatav üksnes viimane unenäoepisood või selle lõpp ning selleks, et seegi säiliks, tuleb see kas mäluväliselt salvestada näiteks üleskirjutamise teel või teadvusel olles selle mälestuse pikaajalist potenseerimist stimuleerida. Too viimane juhtub mõnikord tahtmatult iseäranis iseäralike unenägude korral või tugevate ärkamisjärgsete emotsioonide tõttu.
Aga, nagu öeldud, unenägude mäletsemine ei puutu hingede rändamise kontekstis kuigivõrd asjasse.
dig,
sinu planeetide mõtte tähendus ei ole kuidagi seotud sellega, mis tähenduses Umbluu kasutas sõna “mõte”. Selles mõttes oli su kommentaar päris mööda.
Sinu väide, et inimene unustab unenägusid aju unisuse tõttu, on kaasaegse psühholoogia suvalise haru valguses täiesti naeruväärne.
Jällegi kehtib see lause ainult eelduselt, et need, kes selle mõtte on avastanud, ei ole teadlased ehk siis ette eeldamiselt, et nende tööd on vigased.
Muidu, siin on mõned raamatud:
http://www.blavatskyarchives.c.....itles1.htm
Mina ei hakka sulle garanteerima, kas ja millised nendest on tõesed, aga sealt peaks ilmselt alustama uurimuste otsimist ;)
mcv ütles:
Jah, suurusjärk on õige. 1940. aastal oli maailmas umbes 2,3 miljardit inimest, tänapäeval on umbes 6,7 miljardit.
Selleks läks veidi kauem aega. Vastavalt ülalmainitud allikale elas veel 1850. aastal maailmas umbes 1,3 miljardit inimest, mis on rohkem kui kuuendik tänasest. Eelmine andmepunkt märgib, et 1800. aastal elas maailmas umbes 980 miljonit inimest, mis on vähem kui kuuendik tänasest — seega võttis viimane kuuekordistumine aega 160-210 aastat.
Tõepoolest. Ja kui need vähesed suudaksid nüüd tõendada, et neil eelmised elud olid, oleks neil paljudes konkurentsides eelis selle enamiku ees, kes ilma igasuguste eludeta logelesid ja kosmilist hingekogemust ei evigi.
Heelium ütles:
Umbluu, mis tähenduses kasutasid Sa sõna ‘mõte’?
Unenägudel on praktiline külg ka. Nendest saab nimelt teada oma tegelikud hirmud ja salasoovid, samas, kui ärkveloleku ajal võivad prioriteedid olla teised. Väga hea on ära kuulata, mis unenägusid su kaaslased näevad. Mu tööandja näiteks rääkis, et nägi unes, kuidas Kuninganna Elisabeth teda vastuvõtul kätles… Kindel viide, et “pail lapsel” on enese arvates õigustatud ootus saada tunnustust, oma töö ja vaeva eest.
Blah blah blah.
Esiteks on, jah, kogu selles eludevärgis kasutusel mõisted “vanad hinged” ja “noored hinged”. Seda suuresti new ages, aga võib-olla on see ka klassika.
Teiseks lööb sinu tekstist välja räigelt kristlik maailmavaade – ehk siis, et “loomadel ei ole hinge” jms. Budistlikus teoorias on valdav sõna olendid – ja see mõiste tähistab inimesi, loomi, võimalikke olendeid teistel planeetidel ning kõikvõimalikke vaimolendeid ehk siis selliseid, kes elavad mittemateriaalsetes maailmades (see on kummaline, et teadlased on eluotsingutel keskendunud ainult planeetidele ja ainult maasarnastele planeetidele).
Minu meelest on jägmised ideed targem ära unustada (oleks juba ammu aeg olnud):
* Maa on Universumi keskpunkt.
* Inimene on Universumis ainus teadlik olend.
* Inimene on looduse kroon, fundamentaalselt teistsugune ja ainus, kes evib hinge.
Kui neid väiteid natuke nõrgestada endas ja ümber hinnata, siis ei tuleks pähegi neid elusid inimeste populatsiooni suuruse järgi hinnata.
Ja et asi veel selgem oleks, ka fundamentaalne loogikaviga sinu jutus:
* Inimene on arenenud välja pika aja jooksul lihtsamatest olenditest.
* Järelikult ei saa näidata mingit fikseeritud punkti, millal see hing tekkis – paratamatult on lihtsamad olendid pidanud ümber sündima keerukamateks.
Btw. “hing” ei ole budismi mõiste, aga ma proovisin kristlase jaoks arusaadavalt väljenduda ;)
Heelium ütles:
Ei vasta tõele. Kui mul on välja pakkuda sillaehituse töödejuhataja koht ja kandidaate on kaks — üks tõendab, et ta elas varem Egiptuses püramiidide ehitamise ülevaatajana, aga teine elas varem metskitsena Tiibetis, ei ole mul mingisugust kristlikku maailmavaadet tarvis, et esimese eludekogemust selle töö kontekstis väärtuslikumaks pidada. Muidugi, kui Riigikogu oleks vastu võtnud varasemate elude kogemuse põhjal tööalast diskrimineerimist keelava seaduse, tuleks ka sellega arvestada.
Diskrimineerimise seadused võetakse vastu sellelt aluselt, et omadused, mille põhjal on keelatud diskrimineerida, ei oma erilist seost tööoskusega, küll aga osade tööpakkujate psühholoogiaga.
Ma viitasin olendite ja kristliku tausta jutuga, et see on jama! Just nimelt igasuguste eludega.
so. diskrimineerimiseks kutsutakse asjassepuutumatu tunnuse järgi otsustamist – näiteks sugulusastme järgi diskrimineerimine on mõne kirjanduspreemia määramine sugulasele tema raamatut üldse lugematagi, samas kui sisuline diskrimineerimine puuduks ilmselgelt, kui määrata sama preemia samale inimesele, lugedes raamatut ilma isikut teadmata.
so. diskrimineerimiseks kutsutakse asjassepuutumatu tunnuse järgi otsustamist olukorras, kus on kerge leida tunnuseid, mis samu asju paremini näitavad
– et definitsioon oleks täpne.
näiteks võib inimene eeldada, et tal on tugev alus uskuda, et hiinlased on matemaatikas nõrgemad, kui jaapanlased – aga seaduste järgi peab ta selle siiski igal üksikul juhul matemaatikatestiga tõestama. ja kui ta töötab välja matemaatikatesti, mille seos tema poolt pakutava tööga on selge ja kus ongi nii, et sajal juhul sajast jääb jaapanlane peale, siis ei ole enam tegemist rassilise diskrimineerimisega.
lihtsalt selleks, et välistada eelarvamused.
Eelmiste elude unustamine on äkki seotud sellega, et see indekseerimissüsteem ümber ei sünnigi? Sellisel juhul oleks eelmise elu unustamine keerukam, kui unenäo unustamine, kus see vähemalt midagi indekseerib ja seega võiks hea tahtmise korral jälgi ajada (seda võimalust on ka näidatud korduvalt) – samas kui eelmise elu meenumine on sellisel juhul sama juhuslik ja kaootiline sündmus, kui mõne indekseerimata mälestuse esile kerkimine (ja sellest juhuslikust sündmusest õigel viisil lähtumine võiks aidata kaasa elu meenutamisel).
Btw. mälu on seisundispetsiifiline!
Muidu, niisama teadmiseks, et klassikalised Tiibeti harjutused, mis võivad viia eelmiste elude meenumiseni (aga kui ka ei viiks, pakuvad põnevaid seiklusi):
1. Lucid dreaming – inimene hakkab oma REM unedes teadlik olema, arendab teadlikkuse selliseks, et see neisse ulatuks. Lucid dreaming tõestati katseliselt ära ca. 50 aastat tagasi, enne seda oli see “paranormaalsete nähtuste nimekirjas”.
2. Tugev enesekontroll lucid dreamingus.
3. Teatud harjutused sellega seoses, mida leiab Tiibeti budismi kirjandusest (Tiibetis on ilmselt maailma tugevaim teoreetiline aluspõhi välja arendatud, muude budismimaade tehnikad ei võta seda niivõrd eesmärgiks).
4. Unenägudes teadlikolemine viiakse tippmeistrite poolt üle ka unenägudeta une faasi – see nähtus on vähem uuritud, kuna selleni ei jõua just igaüks, eriti töö ja muude asjade kõrvalt.
Selle käigus tekib teatud teistsugune teadlikkus, mis annab hea praktilis-teoreetilise aluspõhja vastavate valdkondade mõistmiseks.
Kui hinged sünniksid ümber siis oleks huvitav uurida mis momendil see hing sinna viljastatud munarakku tekib ja mis sorti geneetilisi muudatusi see kaasa toob. Eeldusel ,et eelmiste elude mälestused on geneetiliselt salvestunud.
Ja kui see mehhanism poleks geneetiline oleks veelgi huvitam uurida kuskohast täpselt see mälu pärineb. Ilmselt annaks seda mõõta , millal tekib , kuidas jms.
Teiseks , suure tõenäosusega poleks ehitatud suurt hadronite põrgutit. Selle asemel oleks sama massiivne kompleks nendesamade hingede detekteerimiseks :D
——————————————–
Heelium , mitmes postituses näitad sa ülemeelisena tunduvat taju , sest väidad teadvat mida keegi teine oma jutuga mõtles või mida ta öelda tahab. Ja lisaks sellele teed sellepõhjal järeldusi kas keegi kolmas inimene sai sellest jutust õigesti või valesti aru. Oleks põnev teada millel see arvatav võime põhineb.
Minu poolt antud viitades on kirjandust, mis sellekohaseid hüpoteese käsitleb ja uurib. Täpsemalt siis – http://www.blavatskyarchives.c.....itles1.htm; mulle endale jääb see asi üksjagu ebaselgeks, aga ma võin öelda, et geneetikaga on sellel ilmselt vähe pistmist.
Soovitan ehk seda: http://www.alchemylab.com/Quantum_Will.htm ..mis tugineb minu meelest ennekõike loogikale ja teaduslikele faktidele.
Kunagi ei või kindel olla, et selleni asi ei jõuagi :)
Aga samas võis selle põrguti looja mõelda, et suure tõenäosusega poleks ehitatud näiteks suurendusklaasi ;)
Suures osas põhineb see osapoolte siiral püüul oma seisukohti teistele edasi anda ;) Mingil määral ka mõningasel inimeste tundmisel ning dialoogi arengute tähele panemisel …ma arvan, et minu tähelepanekute seletamiseks ei ole ülemeelelise taju eeldus ilmtingimata vajalik – keelel on palju varjatud aspekte, mida me endale ei teadvusta.
Parafraseerides, milline oleks Skeptik.ee, kui siin ei tegeletaks võitleva ateismi pakendamisega. Vähem piinlik, see on kindel.
Otsitakse, viljastatakse või genereeritakse teemasid, mis tõmbaks neid nn “umbluusid” ikka rohkem ja rohkem ligi. Siis mõnuletakse monoloogilises vaidluses.
Kellele, kuidas ja mida selline postitus peaks tõestama? Kas näiteks postituse autoril on illusioone, et see oleks alus dialoogiks? Mingiks fundamentaalseks arutelus põhimõtteliste küsimuste üle? See on ju juba põhimõtteliselt ärapanevalt monoloogiline.
Lihtsamalt küsides: millisena kujutab postituse autor ette selle teksti retseptsiooni nende seas, kellele see on suunatud
Teiseks, kellele see tekst on suunatud – kas see on humoresk neile, kes niigi armastavad selliste teemade üle (üpris kitsas võtmes küll) naerda. Või on see adresseeritud dialoogiks nendega, kes kritiseeritavaid uskumusi evivad?
Aga miks mitte teha eraldi blogi “võitlev.ateist.net” ning jääda skeptikus tõesti pseudoteaduse praktikajuhtumite case-studydega teelema?
@mina:
Pakuksin teadushuvilistele välja veel ühe uurimisteema: skeptik.ee kommentaaride dünaamika ehk kuidas ühe või teise leeri kommentaarid ajalises ja mahulises mõttes vahelduvad, millal ilmub esimene end tühjakskirjutaja, kummast arutelupoolest ta on, kas teema eskaleerub grafomaaniaks, kuidas teema muutub jne.
Heelium ütles:
Budistid budistideks, aga näiteks Milvi Koplus on väljastanud numeroloogiaraamatu, mis muuhulgas lubab lugejale tema eelmise elu toimumise geograafilist kohta öelda. Teisi planeete valikus ei ole.
Isegi kui võtta võrrandisse sisse kogu loomariik, siis mis toimus hingedega massiliste väljasuremiste ajal, mida maailma ajaloos on mõned korrad ikka olnud? Kas sulasid kokku või oli mõnel loomal mitu hinge korraga käes või lendasid enamik hingi mõneks ajaks kuhugi orbiidile, teise dimensiooni puhkama? Kust hinged üldse maale said ning millisest hetkest evolutsioonis võib rääkida hingedest, milline oli esimene hingega elusolend maapeal? Kas hüdradel on hing, aga käsnadel, mida arvata bakteritest jne? Miks mitte kanduda juba neisse loodususunditesse, kus kividel ja puudel ja igasugu loodusnähtustelgi on oma hing?
???
dig,
Ma ei jõua kõiki numeroloogiaraamatuid uurida, aga ma usun, et keskmine numeroloog ei ole ka selle elu sündmuste kõiki võimalusi kajastanud. See on äraspidine viis mingit valdkonda uurida – vaadata, milliselt seda käsitlevad numeroloogid.
Kivide kohta puudub mul täpne informatsioon, aga puude “alandamine” on täiesti ebateaduslik nähtus. Puud on arenenud välja loomadest, minetanud liikumisvõime ja omandanud tugevad rakukestad; nende rakkudes on liikumiseks vajalik tegelikult suuresti säilinud. Puud on selles mõttes loomades isegi üle, et lisaks kõigele, mis on loomadel, on nende rakkudes lisaks fotosünteesi tegev eluvorm, kes on mingis evolutsioonipunktis puu rakkudega sümbioosi moodustanud (inimese rakkudega on sarnaselt liitunud mitokondria, millel on alles isegi oma DNA, millest küll suur osa on efektiivsuse huvides raku DNAsse liikunud). Selles mõttes oleks geneetika-bioloogia seisukohalt küllaltki naeruväärne arvata, et puud, mis ühe geneetikaõpiku sõnastuses on metafoorselt “paikseks jäänud ja küttimise asemel põllumajandusega tegelema hakanud loomad”, oleksid kuidagi vähem hingestatud. Füüsiline liikumine ja hing on omavahel kontseptuaalselt väga vähe seotud.
Enamus budistlikke autoreid, jah, loeb ka bakterid “olenditeks”. Räägitakse inimeste ümbersündidest vihmaussideks jne..; inimeseks sündimist peetakse väikse tõenäosusega sündmuseks, mis tuleb maksimaalselt ära kasutada. Ma üldiselt soovitan selleteemalist budistlikku kirjandust lugeda ja siis küsimusi esitada, sest vastasel korral olen ma sunnitud siin vastama küsimustele, mis on vastatud suvalise raamatu esimestel lehekülgedel ;) Peale hüpoteeside põhjalikumat tundmist on võimalik neist otsida reaalseid vigu – ja võib öelda, et küllaltki võimsa analüütilise mõtlemisega inimesed on hakanud ümbersündide hüpoteesi eelistama “surres kaotame teadvuse” hüpoteesile.
Kuna mina ise ei ole üheselt veendunud milleski – kuigi ma pigem kaldun kindlasti just budistliku maailmanägemuse suunas, sest see on koherentsem ja paremini…
Kuna mina ise ei ole üheselt veendunud milleski – kuigi ma pigem kaldun kindlasti just budistliku maailmanägemuse suunas, sest see on koherentsem ja paremini läbi analüüsitud, siis ma ei hakka seda hüpoteesi siin väga pikalt kaitsma ja teile oponenti mängima – ma soovitan, et loetaks läbi budistliku ümbersündide süsteemi kohta käivad teooriad/hüpoteesid (ja soovitan kvaliteetkirjandust versus laste muinasjutud ja numeroloogia quizid) ja seejärel adresseeritaks neis leiduvaid reaalseid vigu. Praegu analüüsite te vigu enda nägemuses – mis on muidugi ka meeldiv vaheldus ;)
Võiks ka uurida, kas harrypotteripõlvkond on enam kallutatud.
Heelium ütles:
Tore, et Sa digi laia silmaringi tunnustad.
Ja muidugi mõista on Sul väite kohta välja pakkuda paar-kolm tugevat allikat teaduskirjandusest?
Aga enne Pasteuri?
Muide, mira, ma võin Sulle rääkida loo Tiibeti budismist, mis kirjeldab nende nägemust ümbersünnist. Ma teen seda lühendatud ja lihtsustatud kujul:
Esiteks lähtub see lugu sellest, et nn. valgustatud on treeninud endas välja teatud omadused – hirmutus uudses olukorras, võime teatud asju ära tunda.
Lugu ise, kõigepealt lihtsam variant:
Peale surma satub inimene keskkonda, kus ta näeb kõikvõimalikke koledaid elukaid, kes teda hirmutavad. Kirgastunu teab, et need olendid on illusoorsed, ning liigub üsna rahulikult, otsides uut kohta, kuhu sündida – või jääb mõneks ajaks sellesse maailma. Mittekirgastunud hakkab peletiste eest meeleheitlikult põgenema, sündides niisiis sinna, kuhu juhtub.
Siis keerukam variant:
Esimene asi, mis toimub enne uut ümbersündi (või selle puudumist) on nägemus erinevatest “valgustest” või maailmadest – deemonite maailma tumedad, väikse energiaga kiirgused; inimeste ja loomade maailma pehmed, kutsuvad ja kodused kiirgused; jumalate maailma särav valgus. Sellele eelneb veel võimalus astuda ülierksasse valgusse (“buddhaväljade maailmad” või vaibumine), aga see on liiga tugevalt laetud ning võimas, nii et enamus inimesi läheb sellest kiiresti mööda – silmapilguga. Seejärel tulevad need teised valikud.
Suur osa olendeid valib valguse, mis meenutab talle kohta, kust ta tuli – sest need on piisavald udused, kodused ja nostalgilised kiirgused.
Neid lugusid tuleks käsitleda muinasjutu või metafooridena, aga need pakuvad ehk mingit kaemust sellest, kuidas seda asja on nähtud. Midagi sellist võib vahel näha unes.
“The molecular biology of the cell”; seda kutsutakse “bioloogide piibliks” ja selle raamatu uued väljaanded olevat suursündmused; ostsin selle Tartu Ülikooli raamatupoest ja olen mingi osa sellest läbi töötanud – orgaanilise keemia osast -, sest tahan enda populaarteaduslikust pildist (mis on pärit suures osas seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate eestikeelsetest populaarteaduslikest raamatutest, mida mul lapsena kodus ja maal hulgi oli) kraadi võrra täpsemani jõuda. See metafoorne võrdlus on samuti sellest raamatust.
Heelium ütles:
Niisiis, kui inimesele enne kummituseks saamist ärevusevastaseid ravimeid anda, saab ta sellest samasugust tulu kui siis, kui ta oleks aastate kaupa kirgastumist harjutanud. Kas pole moodsa biokeemia ja iidse budismi süntees vahva?
Tulviste ja Kelami predidendikampaania väitluse lõpus ringauditooriumis kõlas viimane küsimus: “Te olete mõlemad valgustatud mehed. Kas te võiksite rääkida, kuidas te saavutasite kirgastumise?” Kelam ütles, et hetk oli selleks liiga isiklik. Tulviste ei vastanud ka midagi eriti arukat. Aga kumbki ei eitanud oma valgustatust.