juuni 21 2010
Kas lapse vaktsineerimine koormab tema immuunsüsteemi üle?
Alustasin seda lugu juba enne Randi külaskäiku, et jätkata vaktsineerimisteemalisi lugusid. Esmalt kirjutasin sellest, et Andrew Wakefield, kes algatas MMR vaktsiini paanika, visati Briti arstiregistrist välja. Siis püüdsin vaadelda üht vaktsiinivastaste poolt välja öeldud kahtlust selle kohta, et kas väikesele lapsele neid vaktsiine liiga lühikese aja jooksul liiga palju ei tehta ja ehk on see ohtlik. Teadusuuringute põhjal on selgunud, et ohtu ei ole.
Aga vaktsiinivastasus ei ole teaduslik asi, see on rohkem usupõhine ja emotsionaalne tegevus. Kui teadlased mõne konkreetse vaktsiinivastaste “argumendi” kummutavad, siis nihutatakse väravaposte, imetakse välja mingi uus põhjus, miks vaktsiinid pahad on ja hirmutatakse kaasinimesi, kuni teadlased sellegi kummutavad… Pole olemas piisavat kogust argumenteeritud fakte, mis muudaks vaktsiinivastase uskliku meelt. Ja ega teadus ei saa põhimõtteliselt anda millegi kohta 100% garantiid.
Täna püüan vaadelda üht järjekordset väljapaisatud mõttekäiku. Nimelt kas vastsündinule ja esimesel eluaastal tehtavad vaktsineerimised mitte ei koorma veel lapse väljakujunemata immuunsüsteemi üle? Idee on selles, et kui vaktsiinidega tekitatakse ülekoormus, siis mõjub see halvasti lapse arengule ja tervisele, tema immuunsus ei saa loomulikul moel välja kujuneda ja ta on seepärast hiljem rohkem haige. (Mõned lisavad juurde veel vandenõuteooria, et see ongi ravimifirmade ja valitsuste tegelik eesmärk — teha inimesed vaktsiinidega nõrgaks ja seeläbi maast-madalast ravimisõltlasteks.)
Ehk siis — kas on olemas selline asi nagu vaktsiinide poolt põhjustatud immuunsüsteemi ülekoormus? Lühike vastus — ei ole.
Sünnituse ajal puutub seni üsna steriilses keskkonnas olev laps kokku lugematu hulgaga eri sorti bakterite ja muude mikroorganismidega, kes elavad emakakaelal, tupes. Lisaks muidugi väliskeskkonnas olevad tegelased, kes kohemaid hakkavad endale vastsündinu sees ja peal pesa tegema. Nende hulgas need, mis saadakse emapiimaga. Ja immuunsüsteem saab kõige sellega kenasti hakkama.
Kui oletada, et üks vaktsiin sisaldab 100 antigeeni (tegelikult sisaldab mõni vaktsiin ainult ühte antigeeni, nt B-hepatiit, difteeria, teetanus) ja igal antigeenil on 10 epitoopi (lühike jupp antigeenist, mida B-rakk suudab ära tunda), siis lapse immuunsüsteem suudaks korraga tegeleda 10 000 vaktsiiniga, kuna vere millilitris on 10 000 000 (10 miljonit) antikehi tootvat B-rakku. Seega hõlmaks 10 korraga tehtud vaktsiini 0,1% immuunsüsteemi võimekusest.
Teine asjaolu on see, et tegelikult on vaktsiinide poolt sisaldatav antigeenide hulk aastakümnete jooksul vähenenud, kuigi eri tõbede vastu tehtavate vaktsiinide hulk on kasvanud. Näiteks sisaldas 20. sajandi alguses tehtud rõugevaktsiin umbes 200 erinevat antigeenset võõrvalku. 1960. ja 1980. aastail, kui komplektis oli täisrakuline läkaköha vaktsiin, ulatus võõrvalkude hulk üle 3000. Nüüd, mil läkaköha vastu on atsellulaarne vaktsiin, on võõrvalkude/polüsahhariidide hulk kahanenud 120-130 juurde. Eelnevat arvutust kasutades saame immuunsüsteemi koormatuseks 0,013%, kui kõik need vaktsiinid teha ühekorraga.
Ja mis peamine — uuringud näitavad küll seda, et vaktsiinidega ennetatavate haiguste esinemissagedus ja suremus on oluliselt vähenenud, kuid samal ajal ei ole täheldatud, et vaktsiinid põhjustaksid mingeid muid haigusi või oleksid vaktsineeritud lapsed üldisemalt haigemad kui mittevaktsineeritud. Nagu on korduvalt näidatud, oli Wakefieldi ja ajakirjanduse poolt üles puhutud paanika MMR vaktsiini ja autismi seostest pettus ja kasuahnuse poolt ajendatud ettevõtmine. Sarnasesse rubriiki kuuluvad ka hirmujutud elavhõbedat sisaldavate säilitusainete kahjulikkusest.
Küll aga pole kahtlust selles, et vaktsiinivastased jätkavad väravapostidega ringijooksmist ning nende ajutist asetamist sinna, kus nad esialgu vaid ise segamatult palli saavad sisse kõksida ja arvata, et selline see jalgpall ongi.
Allikad:
- Does antigenic overload exist? The role of multiple immunizations in infants (pdf), Aric L. Gregson, Robert Edelman
- Addressing Parents’ Concerns: Do Multiple Vaccines Overwhelm or Weaken the Infant’s Immune System?, P. Offit jt, Pedriatics, Vol. 109 No. 1 January 2002, pp. 124-129
- Vaccines and Autism: A Tale of Shifting Hypotheses, Jeffrey S. Gerber, Paul A. Offit
Keera Rubiku kuubik ise kokku!
Powered by FireStats
Kuna lapse tervis sõltub suurel määral (ca 95%) oma vanematest. Kuidas nad omavahel läbi saavad, milline on nende oma tervis, nende suhtumine lapsesse, stressi tase jne
Siis vaktsineerimises ei ole ka ohtu, kui lapse organism on tugev. Ja ta peab igasugusele välisele mõjule vastu.
Mida nõrgemad on vanemad seda nõrgem on ka laps. Vaksineerida teda või mitte.
Allikaid võite ise otsida. Neid on palju (ka “arvestatavatest allikatest”).
“Lihtne” on seisukoht: tehke mind korda, ma maksan.
Tegelikult seisukoh:t ma olen terve on veel lihtsam ja ka odavam, KÕIGILE. riigile ja inimesele.
Head suve algust
@Lemps: see jutt on ilma saba ja sarvedeta, et seda ei saa isegi valeks pidada.
Näiteks kust on tulnud see müstiline 95%? Ja miks sa arvad, et keegi üldse su väiteid tõsiselt või tähelepanuväärsena peab võtma, kui sa lahmad lohakalt: “Allikaid võite ise otsida”? Seda enam, et neid peaks sinu arvates kohe küllaga olema. Piisaks ju ühestki sinu meelest usaldusväärsest allikaviitest ja saame asja inimese moel edasi arutleda.
nagu juba siin teemas esile toodud, on tegu tüüpilise fraasiga paraleksikonist: “keegi ei too sulle fakte hõbekandikul kätte – uuri ise”
ilmselt on tegu kaitsemehhanismiga, mis aitab parauurimisel võimalikult kaua hingitseda sest kui kõik parad kõik nende käsutuses olevad faktid ja info iga fakte nõudva väite juures ilusasti ära esitaksid, sureks nende teooriad ja lõpuks kogu “teadus” jõle ruttu välja. kui aga jätta info ja faktid igaühele personaalseks otsimiseks, on kahetsusväärselt võimalik, et parandus ei suregi kunagi välja sest iga uus paralane peab kõige uurimisega ise otsast pihta hakkama ja selleks ajaks kui ta kasvõi teoreetiliselt on vajaliku info kätte saanud ning asjale käega löönud, on juba mitu uut noort teismelist paralast peale kasvanud.
faktide ja info teistele edastamine pile seejuures mitte lihtsalt taunitav vaid tihti lausa keelatud. igaüks, kes mingi parateema kohta liigselt fakte esitama hakkab, saab endale pararingkondades külge põlastusväärse nimetuse “pseudoskeptik” ning ta puksitakse ühel või teisel moel ringkonnast välja, et ta enam rohkem infot ei levitaks ja “teadusharu” väljasuremist ei kiirendaks.
Tänan suurepärase lihtsalt loetava artikli eest, mille sisu abil saan ka oma tutvusringkonnas sellel teemal diskuteerida.
Ise olen usklik ja juba aastaid kuid minule jääb arusaamatuks, miks usk ja teadus peaksid üksteist segama. Ma küll ei leia, et teaduslikud seletused nähtustele ja uued avastused häiriksid minu usku. Pigem saab vastupidi olla. Mõistan ise hukka igasugused usklikke vandenõud ja vastuhakkamised teaduslikele uuringutele, mis võiksid kummutada nii mõnegi uskliku soovunelma sisu.
Jason ütles:
Ehk tood mõne näite sellise olukorra kohta?
Nõus, et vaktsiinivastasus on peamiselt emotsionaalne hüsteeria, aga ma igaks juhuks hoiatan, et pole mõtet ka vastasäärmusesse langeda.
Mu kõrvalmajas töötavad immunoökoloogid, kelle ettekannetest mäletan, et immuunvastuse hinda on loomadel korduvalt demonstreeritud (kahju tõuseb peamiselt vist oksüdatiivse stressi läbi).
Näiteks süstiti hahkadele lamba erütrotsüüte*, osad linnud reageerisid sellele immuunvastusega, teised lihtsalt ignoreerisid võõraid rakke. Neist, kellel tekkis immuunvastus, oli oluliselt suurem osa järgmiseks aastaks surnud – järeldati, et immuunvastus kurnas linde sedavõrd, et kahadas nende võimet rännet üle elada. (see on korrelatiivne tulemus, nii et põhjuslik seos pole päris kindel).
Teiseks, ma olen aru saanud, et näiteks kärntõve puhul surevad koerlased sisuliselt omaenda ülemäära tugeva immuunvastuse kätte, kärntõve-lestad ise neid ei tapaks. On ka muid näiteid, kus immuunvastus võib olla organismile kahjulikum kui patogeen ise (kui nõutakse, siis katsun viiteid otsida).
Aga jah, inimese kohta vist ei ole palju niisuguseid näiteid (vastsündinud inimene on ka palju suurem loom kui hahk ja elab turvalisemas keskkonnas), pealegi vaktsineeritakse enamasti hirmsate surmahaiguste vastu, mille läbipõdemine on igal juhul kahjulikum kui “tühi” immuunvastus.
Kui aga eeldada, et immuunvastusel on igal juhul mingi hind, siis sõltub optimaalne otsus, kas vaktsineerida või mitte, sellest, a) kui paljud teised inimesed on vaktsineeritud (s.t. tõenäosusest see haigus külge saada), b) haiguse läbipõdemise füsioloogilisest hinnast (milleks võib olla surm) ja c) vaktsineerimise füsiol. hinnast. Seda oleks tore modelleerida :)
Kui kõik inimesed on vaktsineeritud, siis tasub muidugi jätta oma laps vaktsineerimata, aga kui selliseid kavalpäid juba palju saab ja nakkus jälle levib, siis tuleb kindlasti vaktsineerida.
——–
*Lamba verd kasutatakse sellistes katsetes sellepärast, et see on täiesti kahjutu asi, aga organismid tunnevad selle ometi “sissetungijana” ära. Miks just lamba – aga mikspärast mitte?
@Joosep: võta heaks ja loodetavasti on sul abi nii sellest kui ka teistest vaktsineerimisteemalistest lugudest ja ka linkidest nende taga.
Mis aga usku ja teadust puudutab, siis vaktsineerimisvastasus on mumeelest üsna hea näide sellest, kuidas usk ja teadus teineteisega vastuolus on — rääkigu teadlased kuitahes põhjendatud juttu vaktsiinide ohutusest ja tõhususest, mis toetub muidugi korralikele teadusuuringutele, ei muuda hard-core vaktsiinivastased oma usku, et ‘tegelikult’ on vaktsiinid kellegi kuri vandenõu ja väga ohtlikud asjad, mis tekitavad näiteks autismi.
See võibolla pole täpselt selline usk, mida sa enda puhul usklikuseks pead, aga ärme ehk siin vaktsiiniteemas seda rida pikemalt arenda.
Igaks juhuks ütlen ära, et kergesti võib ühte patta sattuda mitteadaptiivne ja adaptiivne immuunsus.
Vaktsineerimise eesmärgiks on adaptiivse immuunvastuse kujundamine (s.t. eelkõige spetsiifiliste antikehade teke, immuuunmälu kujundamine). Vaktsiinis on väike kogus haigustekitaja ohutuid antigeene, mille järgi immuunsüsteem on võimeline seda haigustekitajat ära tundma, aga mis nakkushaigust ei ole võimelised esile kutsuma.
Ülemäära tugev peremeesorganismi vastus organismi sattunud haigustekitajatele võib olla teatud juhtudel tõepoolest kahjulikum kui see, mida haigustekitaja ise organismi kudedele teha suudaks, aga sel juhul on küsimus ülemäärases mitteadaptiivses immuunreaktsioonis (kujuneb nn tsütokiinide torm, ülemäärane põletikureaktsioon) – näiteks hemofiilusnakkuse korral septilise šoki teke. Hemofiilusnakkuse vastane vaktsineerimine hoiab aga selle ohu ära (mitte vastupidi); hemofiilusvaktsiinis on 2 antigeeni, mis kuidagi immuunsüsteemi üle ei koorma ja ei põhjusta ülemäärast mitteadaptiivset immuunreaktsiooni. Septilise šoki tekkeks peavad organismi sattuma ikka päris tõelised virulentsed ja paljunevad haigustekitajad piisavalt suures koguses.
@Joosep: http://www.para-web.org algusest kuni otsani.
teen siinkohal tüüpilise paramanöövri ja tõden, et otseseid allikaid ei anna, otsi ise :-) aga põhjus pole allika puudumises vaid materjali rohkuses, mistõttu ma ei viitsi seda kõike taas läbi hekseldada. võin anda pidepunkti, mis pani alguse sündmustele, mille tõttu mu neutraalne suhtumine paradesse nende ignorantsuse, faktide lihtlabase eitamise ja takkaotsa ka alatuse (tsensuur, ringkaitse, provokatsioonid, kambakad, oponentide postituste sisu ja sõnastuse muutmine jnejne) tõttu tõeliseks põlguseks ja jälestuseks kujunes.
siinjuures on tähenduslik märkida, et see suhtumine kehtib praktiliselt ilma igasuguste eranditeta. isegi kui mulle mingil hetkel hakkab tunduma, et see või teine para oleks tegelikult justkui isegi nagu päris norm tüüp, teeb ta mõni hetk hiljem kindlasti midagi, mis mind absoluutselt vastupidises veenab – ühel hetkel täitsa arukat juttu ajav inimene, kes paistab asjadest juba suht-koht aru saavat ja isegi karmi reaalsust tunnistavat, keerab ootamatult ära ja sooritab seeria niivõrd jaburaid avaldusi, et mul hakkavad ajud keema, püüdes aru saada, mis tema mõtetes toimub jne.
igatahes muidugi huvitav psühholoogilis-psühhiaatriline uurimismaterjal, aga sinna aktiivselt nina pista on mõttetus, aja ja närvide raiskamine ning annab lisaks täiesti tagurpidise efekti – parad on nimelt adapteerinud ühe ususektide tähtsaima nipi: kõiki nende teooriates avalikult kahelda julgevaid tituleeritakse valitsuse agentideks, orioni (eriti pahad tulnukad pärinevad sealt) käsilasteks, vabamüürlasteks ja isegi selliste spetsiaalsete eriüksuste liikmeteks, kelle ülesanne ongi parakommuunides segadust külvata ning “sisukaid arutelusid” rikkuda – lühidalt siis saatana kehastusteks ning kõik paralased muidugi usuvad seda ning koonduvad nende vastu ühiseks rindeks, misläbi nende usk muidugi veelgi tugevneb.
kurat, keegi võiks teha tõsise uurimistöö mitte kristlusest ja kommunismist (noh, sellest võiks kah muidugi tõsise uurimuse teha, sest ma olen sarnasusi juba ammu täheldanud), vaid hoopis uuest tugevast, aga täiesti organiseerumata religioonist – usust kõigesse parasse (vandenõud, tulnukad, telepaatia, kummitused jnejnejne).
vabandust, et pikaks läks…
Jason ütles:
Kõlab osaliselt vist peaaegu nagu see raamat.
M ütles:
Aitäh täpsustamast. Tahtsin lihtsalt öelda, et (ka adaptiivne) immuunsus on ikkagi mõningate kuludega seotud – nondel hahkadel ei tekkinud septilist šokki, aga ometi oli immuunsuse hind täiesti mõõdetav. Muidugi, mis puutub vaktsineerimisse, siis tasub see pisike hind maksta, et ära hoida palju hullemat.
Immuunsuse kulukust toetab ka see tõik, et stressis isenditel on sageli immuunreaktsioon “alla reguleeritud”, just nagu nad ei saaks sellega seotud kulusid endale lubada (oleks tore kui keegi täpsustaks, kas see kehtib ainult kroonilise stressi kohta, mõnede konkreetsete stressiallikate puhul või üleüldiselt, ja kas on sellele leitud mõni kaval põhjendus peale immuunsuse hinna).
kah bioloog ütles:
Teen siinkohal meelevaldse järelduse ja seostan lasteaialaste sagedase haigestumise osaliselt eelpoolkirjapandud väitega. Vanematest lahusolek, “tiheasustus”, pidev müra jms on päris tõsised stressorid.
Kaudselt teemaga seoses meenus miski taoline fakt, et nn lastehaiguste läbipõdejad haigestuvad hilisemas elus väiksema tõenäosusega teatud tüüpi vähki. Et immuunsüsteemi “treenimine” võib mõnes mõttes hoopis kasuks tulla.
Palun vabandust allikatuse eest :-).
Ühteviisi halvasti mõjub immuunsüsteemile nii lühiajaline kui pikaajaline stress. Ainult et pikaajalise stressi tagajärjed on raskemad.
Lühike teleintervjuu “Denialism” autori Michael Specteriga http://www.thedailyshow.com/wa.....el-specter
http://www.dailymail.co.uk/new.....ds-newsxml
Huvitav detail mis mõneti õõnestab ravimifirmade üllast ennastohverdavat ligimeseteenimise kire fassaadi. Mul pole lisada viiteid ega tõendusmaterjali kuid mõeldes ahnele inimloomusele tänapäeva ühiskonnas ja pannes sellele kõrvale ravimikorporatsioonide mastaabid, riiklike mahtudega vaktsiinitellimused ja väga võimsad reklaamikampaaniad – siis võib jääda mulje väga kasumlikust ärimudelist? Surma hirmu külvates lõigata magusaid kasumeid oma osanikele. Keda anonüümse konsuumeri tervis ikka niiväga huvitab?
Samas on see jällegi ainult konspiratsiooniteooria mida tõestada loomulikult ei saa.
Tegelikult on aga sügav mure oma enda väikese lapse pärast. Kas teda vaktsineerida või mitte? Eelmise vaktsiiniteemalise sissekande kommentaariumis viskas keegi Michel Georges raamatu “Vaktsineerimine, varjatud tõde” lihtsa fraasi – libateatmik – kuid kas keegi on selle reaalselt ka lävi lugenud ja suudab tema väiteid ümber lükata? Või vähemalt viidata mõnele artiklile kus seda raamatut korralikult peenestataks?
Lugesin selle ise läbi ja olen sügavalt mures kogu vaktsineerimise teema pärast. Raamatu jutt on võhikule väga loogiline kuid vajab paremaks hindamiseks ilmselt bioloogia ja meditsiini tausta. Palju viiteid on tal statistika kohta milles väidab et mitmed koledad surmatõved olid viimase sajandi jooksul oluliselt vähem surmavaks muutunud ning paljud neist peaaegu kadunud, enne kui vaktsineerimiskampaaniatega üldse alustati. Teine suurem väide oli vaktsineeriud inimgruppide kohta mis ikkagi samasse haigusesse haigestusid ning samade haiguste sarnase taandumise kohta naaberriikides, kus ühes vaktsineeriti kuid teises mitte.
Raamat on mahukas ja iga uue infoühiku juures on viidatud selle allikale – samas on raske tema raamatu lõputuid viiteid kontrollida kuna enamus on prantsuse keelsele väljaannetele ja see pole mulle arusaadav ega ka ilmselt kiiresti kättesaadav.
Kas keegi on selle raamatu läbi töötanud ja oskab meditsiinilist tausta tundes konkreetseid väiteid seal ümber lükata või kinnitada?
Samas võiks ju lihtsalt vaktsineerimised ära teha ja loota et oma lapsega ei juhtu midagi hullu ning ta elab kõik need võõra materjali kokteilid üle mis tema vereringesse süstitakse – kuid mis saab kui tegelikult need haigused polegi nii suured tondid nagu seagrippki ning vaktsiinid tegelikult ei toimi üldse ja pigem mürgitavad keha, selle kaitsmise asemel? Kust saada adekvaatset infot?
@Andrus: tolle raamatu kohta ei oska ma tõepoolest hetkel muud lisada kui tollases kommentaaride reas näha on. Ehk lühidalt:
* raamatu autor ei ole teadlane (tal pole teadusartikleid eelretsenseeritavates teadusajakirjades);
* tema professuur ei ole just see, mida meie siin oleme harjunud professorite puhul nägema.
Need kaks asjaolu peaksid näitama, et autori usaldusväärsus ja tiitlid ei pruugi olla just need, mida raamatu kirjastaja üritab meile väita. Ja kui juba üsna alguses tabatakse tegelased väärteabe levitamiselt, siis tasub ka edaspidisesse ettevaatlikult suhtuda.
* Meditsiiniteadlased üldjuhul ei vaidle selle üle, kas vaktsiinid on ohutud ja vajalikud. Jah on. Muidugi on nüansse ja esineb kõrvalnähtusi nagu iga meditsiinilise protseduuri juures, kuid risk on võrreldes saadava kasuga kaduvväike.
* Raamatu eestikeelse versiooni kirjastaja on varemgi meditsiiniliselt ja teaduslikult ebakorrektseid raamatuid kirjastanud. See näitab nende ebakompetentsust antud valdkonnas.
Mis raamatu otsast lõpuni läbitöötamisse puutub, siis isiklikult arvan, et ei pea kogu sitahunnikut ära sööma, et saada aru, et tegemist on sitaga. Juba need mõned nüansid, millele viidatud, näitavad mulle üsna selgelt, et raamatus esitatav on teaduslikus mõttes umbes sama usaldusväärne nagu Lynn McTaggarti raamat Väli või kasvõi tollesama Stella Borealise pH IME. Ehk siis üldse mitte usaldusväärne.
Muidugi tasub need nn kalendrivaktsiinid õigel ajal ära teha. Mu oma lapsed on vaktsineeritud ja siiani täitsa normaalsed. Esimesed asjad tehti juba sünnitusmajas.
Siinne kommenteerija M teab teemast tunduvalt rohkem ja ehk oskab ta sulle mõne kohase viite ka veel panna.
Mis puutub nendesse haigustesse, mille vastu vaktsineeritakse, siis väide, et “need haigused polegi nii suured tondid” on minu mittemeditsiinilise taustaga, kuid uudishimulikule inimesele tegelike ohtude riskantne vähendamine. Hemofilus influenza pole kuuldavasti üldse mingi süütuke, leetritesse sureb igal aastal sadu tuhandeid inimesi, läkaköhasse samuti. Leetritega (ja küllap ka muude nakkushaigustega) on nt selline asi, et nii kui üldvaktsineerituse tase rahvastiku seas langeb, on see haigus tagasi nigu niuhti, kuna on väga nakkav. (Lappasin hiljaaegu kirikuraamatuid ja kohati oli lehekülgede kaupa lapse surma põhjuseks märgitud “läkatuse köha”. Aeg umbes 19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus.)
Kindlasti peab vaktsiiniteema puhul tähele panema või teadvustama ka inimpsühholoogia omadusi. Hirmu ja umbusaldust on lihtne tekitada, eriti kui see puudutab oma lapsi. Nendest ülesaamiseks kulub tunduvalt rohkem aega ja intellektuaalset panust, kuna teadusteave ei ole üldjuhul ühemõõtmeline ja emotsioonidega hõlmatav. Tuleb suuta hinnata algandmete usaldusväärsust, tõlgenduste loogilisust, hea on tunda laiemat konteksti, meetodeid, paha ei teeks ka teadmine selle kohta, mida valdav enamus mingi eriala spetsialistidest arvavad, ja muidugi ka seda, kas ja mil moel pakutav uus info või tõlgendus mahub olemasolevasse arusaama looduse toimimisest.
Kirjutasin Andresele vastuse, aga kaotasin selle kusagile internetiavarustesse ära. Pole hullu, selle eest kirjutas Martin Andresele põhjaliku vastuse:-)
Kuna siin prantsuse keele lugejaid ilmselt palju ei ole, siis tooksin selle kohta, kuidas vaktsineerimisvastases kirjanduses on kombeks teadusuuringutele viidata, mõned stiilinäited ingliskeelsete materjalide baasil
Eesti keeles öeldakse sellise asja kohta – valetamine.
Vaktsineerimine on väga tõhus viis end tõsiste nakkushaiguste eest kaitsta. Soovitan lugeda teadusuuringuid http://www.pubmed.org. Kes on vaktsineerimise teemast tõesti süvitsi huvitatud, siis ilmselt kõige põhjalikum raamat sel teemal on Plotkin et al. Vaccines.
Lisaks käsiraamatutele on vaktsiinidest ka niisama huvitavaid ja kasulikke raamatuid kirjutatud.
Omaette küsimus on see, kas ja kuivõrd on vaktsiinide tootmine kasumlik – ja (vastupidiselt levinud(?) arvamusele) – tegelikult enamiku vaktsiinide tootmine ei olegi teab-mis-tulus (mis on ka loogiline – tablettide tootmine on tehniliselt palju lihtsam ja on väga palju tablette, mida inimesed tarbivad kuude, aastate või koguni aastakümnete kaupa, erinevalt vaktsiinidest, mida üldjuhul manustatakse mõned üksikud korrad elus).
How U.S. Got Down to Two Makers Of Flu Vaccine
Why Are Pharmaceutical Companies Gradually Abandoning Vaccines?
Veel üks lühike intervjuu Denialismi autoriga. (Denialism: How Irrational Thinking Hinders Scientific Progress, Harms the Planet, and Threatens Our Lives)
http://www.colbertnation.com/t.....el-specter
Raamat:http://www.amazon.com/Denialism-Irrational-Thinking-Scientific-Threatens/dp/1594202303
Vaktsiinitootmise kasumlikkust oleme seoses gripivaktsiiniga juba arutanud.