Suvi on kirjutamise mõttes olnud tagasihoidlik. Püüan koolihooaja algusega ka siinse kirjutamise taas käima tõmmata — järge ootab ülevaade Bauer veetöötlusseadmetest ja 100 ahvi järjejutu viimane osa. Täna aga kaks leidu septembri algusest.
Varro Vooglaid: demograafiline kriis kui Eesti suurim väljakutse
Lool on pikk sissejuhatus, kus arvude ja autoriteetide tsiteerimisega üritatakse luua objektiivsuse muljet. Tagapool saame aga teada tegeliku tõe:
Probleem on kultuuriline, olles seotud ühiskonnas maad võtnud materialistlik-individualistlike arusaamadega inimeseks olemisest, nagu ka sotsialistlike arusaamadega indiviidi ja riigi suhtest.
Selle põhjused on kindlasti mitmetasandilised ja keerulised ning arvatavasti võib neid leida nii sekulariseerumisest, industrialiseerumisest, linnastumisest, regionaalse tasakaalu kadumisest ja külaühiskonna hääbumisest, seksuaalrevolutsioonist ning sellega kaasnenud seksuaalmoraali lagunemisest, perekonna institutsiooni allakäigust, austuse puudumisest inimelu vastu jne ning nende kõigi omavahelistest seostest ja mõjudest.
Hurjutus “elukultuuri” nurga alt (pahad aborditajad ja pahad homod):
Ajal, mil eesti rahvas on sõna otseses mõttes välja suremas, näib hullumeelne nii see, et valitsus rahastab igal aastal tuhandete sündimata laste tapmist, kui ka see, et pidevalt peetakse vajalikuks rääkida moraalse laostumise tõttu niigi nõrgaks jäänud perekonna institutsiooni ümberkirjutamisest.
Perekond on ühe mehe ja ühe naise vaheline lastele avatud liit ning ainult selline perekonna ideaal saab olla rahva püsimajäämise alus.
Lahenduseks on muidugi kirik (ateistid on ka pahad):
Viiendaks, ja eelmise punktiga seonduvalt, oleks tarvis riiklikult pöörduda kristlike ühenduste poole palvega toetada riiki tema püüdluses rahvuslikku ja kultuurilist hääbumist ära hoida.
Praeguses olukorras on selge, et kirik on ühiskonnas ainuke institutsioon, mis seisab väärtuste eest, millele tuginedes võib Eesti rahvas ja kultuur püsima jääda.
Sellest tulenevalt peaks kõnealuse probleemi kontekstis olema arusaadav, et riik vajab kirikut enam kui kirik riiki. Riigil on üha vähem usaldust ning võimalusi tõeliselt inimesteni jõuda, samas kui kirikul on seda võimalust rohkem kui ühelgi teisel institutsioonil.
Küsimus on selles, kas riik on suuteline vaenulikest ateistlikest ja laitsistlikest ideoloogilistest hoiakutest hoolimata kristlike ühendustega tõhusat koostööd tegema ning kas viimased on suutelised tõusma oma ülesannete kõrgusele või mitte.
Teise teemana levitan kuulujuttu selle kohta, et ilmselt hakkab populaarse ETV telesaate Prillitoosi terviseteemalisi ütlusi andma tuntud libameditsiini populariseerija (erialaks pH dieet) ja päris arsti paberitega Riina Raudsik (D03268), kes on väljendanud lootust, et “edaspidi saavad kõik “meie omad” ka võimaluse teistmoodi meditsiinist rääkida..” (tsitaat kirjalistist).
Esimene saade on eetris 4. septembril kell 9:10.
Muud teemad siis teie poolt, head skeptik.ee lugejad.
Jaga seda lugu lahkelt teistega: