skeptik.ee

Veidi sabakergitust ja tehtule tagasivaatamist, kuid lootusrikka pilguga tuleviku suunas. Nimelt tunnustab sihtasutus Archimedes teaduse populariseerijaid juba aastast 2006 ning 2009. aastal sai tunnustuse osaliseks ka skeptik.ee.

Nüüdseks on välja töötatud ka vastavad tunnusmärgid, mida veebikülgedel kasutada võib ja ilmselt võiks ühe neist püsivalt ka skeptik.ee kodukale välja panna.

Olen kohanud siin esindatava skeptika suhtes skeptilisust, mis on muidugi normaalne, kuid kutsun skeptikuskeptikuid üles siin kommentaarides esitama sisulisi küsimusi, millele püüan nii mina kui ka teised vastuseid pakkuda, sest ega skeptika ei ole kellegi poolt monopoliseeritud mõtteviis, mille harrastamiseks peab kusagilt lubakirja küsima.

Pakun lähtepunktiks ühe lõigu Postimehe arvamustoimetaja Marti Aaviku aasta alguses ilmunud artiklist “Tähed ennustavad suurt jama“:

Enda kohta võiks aga teada, et on olemas mõttestambid, mis enamasti teenivad meid päris hästi, aidates näiteks langetada igapäevaseid otsuseid kiiresti ja suurema ajuragistamiseta. Aga needsamad stambid võivad meid mõnes olukorras ka päris rappa viia. Suur jagu levinud petuskeemidest ongi loodud parasiteerima tüüpiliste mõttevigade peal.

Kas petjad ise aru saavad, miks ja mismoodi nende pettus toimib, on seejuures ebaoluline. Vaevalt et keerits­uss mõistab, millist kahju tema elutegevus karu tervisele põhjustab. Aga kui karuotid oskaksid nakatumist vältida või parasiite tõrjuda, oleks nende elukvaliteet parem.

Tühi teema 3 on täis saanud, niisiis jätkame uue ja vihasema tühja teemaga.

Otsetõlkes tähendab carte blanche teadupärast valget kaarti ja metafoorina tühja tšekki. Illustratsiooniks valitud magnetiline maksevahend võib pärast allnähtava elektromagnetilise muusikariistaga lähema tutvuse tegemist päris tühi olla, tema värvis aga on vististi süüdi esimarksist Groucho ja kindral Washingtoni valge hobune isiklikult.

Loe edasi »

Tavakeeles on “pole olemas” ja “kujutad seda ette” reeglina sünonüümid. Uue aasta puhul näitame selle seose suhtes üles skeptitsismi ja vaatleme, kuidas täiesti ettekujutatavaid ja üldsegi mitte olemasolevaid kehaosi sellegipoolest objektiivselt mõõta saab.

Üks olulistest asjadest, mida aju iga päev meile märkamatult teeb, on keha mudeli hooldamine ning ettekujutamine, missugused meie kehaosad on, kus nad asuvad ja kuidas me neid parajasti seadnud oleme. Nagu kõik bioloogiline, võib ka aju mõnikord rikki minna — kehatajurikke kõige tavalisem väljendus on olematute kehaosade tajumine pärast käe või jala amputeerimist. Mõnevõrra harvemini tuleb ette ka seda, et inimene tajub endal olevat kehaosi, mida tal kunagi olnud polegi. Nii või naa, mõlemal juhul erineb reaalne kehakuju märgatavalt ettekujutatavast.

Loe edasi »