Tühi teema 3 on täis saanud, niisiis jätkame uue ja vihasema tühja teemaga.

Otsetõlkes tähendab carte blanche teadupärast valget kaarti ja metafoorina tühja tšekki. Illustratsiooniks valitud magnetiline maksevahend võib pärast allnähtava elektromagnetilise muusikariistaga lähema tutvuse tegemist päris tühi olla, tema värvis aga on vististi süüdi esimarksist Groucho ja kindral Washingtoni valge hobune isiklikult.

Üks pildil kujutatud käsi on fantoom, aga kumb?

Tavakeeles on “pole olemas” ja “kujutad seda ette” reeglina sünonüümid. Uue aasta puhul näitame selle seose suhtes üles skeptitsismi ja vaatleme, kuidas täiesti ettekujutatavaid ja üldsegi mitte olemasolevaid kehaosi sellegipoolest objektiivselt mõõta saab.

Üks olulistest asjadest, mida aju iga päev meile märkamatult teeb, on keha mudeli hooldamine ning ettekujutamine, missugused meie kehaosad on, kus nad asuvad ja kuidas me neid parajasti seadnud oleme. Nagu kõik bioloogiline, võib ka aju mõnikord rikki minna — kehatajurikke kõige tavalisem väljendus on olematute kehaosade tajumine pärast käe või jala amputeerimist. Mõnevõrra harvemini tuleb ette ka seda, et inimene tajub endal olevat kehaosi, mida tal kunagi olnud polegi. Nii või naa, mõlemal juhul erineb reaalne kehakuju märgatavalt ettekujutatavast.

Reaalset keha mõõta on suhteliselt lihtne, antropomeetrid on seda sirkli, joonlaua ja mõõdulindiga juba aastasadu edukalt teinud. Ettekujutatava kehakuju mõõtmiseks on tarvis natuke peenemat riista, nimelt stopperit. 2009. aastal viisid Duke Ülikooli teadurid G. Lorimer Moseley ja P. Brugger läbi uuringu, kus seitsmel fantoomkäega patsiendil paluti need kehajätked seada asendisse, mida reaalse käega polnuks saavutada võimalik. Seitsmest neli tulid mõningase punnitamisega ülesandega ka toime. Mis aga kõige huvitavam, ettekujutatava kehaosa peal kujutluse jõu rakendamine muutis nii selle kuju ja võimekust täiesti mõõdetaval kombel. Need neli patsienti said oma fantoomkäe samalaadsesse ebaloomulikku asendisse seadmisega hiljem hõlpsasti hakkama, aga jäid hätta mõnede asenditega, mis päris käe jaoks oleksid lihtsad.

Milleks fantoomkäed kasulikud on? Well, juba tänapäeval on nendega üllatavalt hea sügada kohti, kuhu päris käega raske ligi pääseda oleks. Minevikus on jäsemefantoomide ümberkujundamine aidanud nende valutamise vastu. Tulevikus aga võib see fenomen kasutamist leida inimaju ja tehislike või sootuks virtuaalsete jäsemete liidestamisel.

Allikad ja lisalugemist

• NeuroLogica: Imaginary Phantom Limb, 2009-04-29
• NeuroLogica: Manipulating Phantom Limbs, 2009-10-29
• G. Lorimer Moseley, P. Brugger: Interdependence of movement and anatomy persists when amputees learn a physiologically impossible movement of their phantom limb, PNAS 2009-10-26, doi: 10.1073/pnas.0907151106
• V. S. Ramachandran, D. Rogers-Ramachandran: Synaesthesia in phantom limbs induced with mirrors, Proc. R. Soc. Lond. B (1996) 263, 377–386
• PhysOrg: How to leave your body, 2011-02-20

Pildil kujutatud rass (Cynoglossum officinale) ei ole rassismiga seotud.

Oma Maailma Avardamise Festivali veerus on hargnenud poleemika rassi- ja rassismiküsimuste üle. Kuna sinna see päris hästi ei sobi, olgu rassiasjade arutamiseks avatud omaette vestluslõim.

Homöopaatiline hobune, kangus 15C

Mõned väidavad, et homöopaatiliste nostrumite testimine on raskendatud, kuna erinevalt pärismeditsiinist peab homöopaat tingimata enne ravi määramist patsiendi isiklikult üle vaatama ja tegema valiku mitme erineva sildiga pudeli seast. Seda hüütakse individualisatsiooniks ja peetakse tähtsaks homöopaatiaseaduseks. Kas see kitsendus on pimendamisele ületamatuks takistuseks?

Osutub, et nii see ei ole. Konkreetse homöopaatia-alase hüpoteesi pimetestimiseks on võimalik kasutada näiteks säärast lihtsat protokolli, kus homöopaat vaatab üle nii katsealused kui kontrollgrupi liikmed — teadmata, kes kumba kuulub — ning kirjutab igale patsiendile välja individualiseeritud retsepti. Seejärel esitavad patsiendid — kes loomulikult samuti ei tea, kumba gruppi nad kuuluvad — oma retseptid apteekrile, kes väljastab katsealustele rohtu retsepti järgi, kontrollgrupi liikmetele aga sarnase väljanägemisega platseebot. Niiviisi saadud topeltpimendus võimaldab individualiseeritud homöopaatilise tegevuse raviedu kenasti platseeboga võrrelda.

See ei ole vahend nikotiini manustamiseks.

Juba üle aasta on siinsetel skeptilistel veergudel kriitiliselt diskuteeritud virgutavate ja teistsuguste uimastite poliitikast ja sellega seotud sõjandusküsimustest. Kuna möödunudjuuline meedialõim on tasapisi ummistuma hakanud, alustame uut.

Pildil kujutatud korsten tuulutab hästi.

Peapiiskop Põdra teemas on puhkenud tulised vaidlused teoloogia üle. Kuna sinna need päris hästi ei sobi ja diskussioon on liiga läbi põimunud, et tavalisi aedikuid kasutada, olgu teoloogide tuulutamiseks siinne lõim.

Teema pealkirja eest täname Oakrocka.

Ei. Üks põhjuseid on, et veri on puhverlahus. Pärisveri on päris keeruline süsteem ja teda puhverdatakse vähemalt kolmel kombel korraga, aga siinkohal vaatleme verepuhvritest kõige olulisemat, süsihappepõhist.

Veri sisaldab nii süsihapet kui selle lahustunud soolasid (praktilises mõttes bikarbonaatioonide ülejääki). Süsihape dissotsieerub vesilahuses järgmiselt:

Kui veres lahustada mõnd teist (tugevat) hapet ning tõsta sedaviisi vabade prootonite (H⁺) arvu, ei lange selle võrra mitte pH nagu võiks juhtuda puhverdamata lahuses vaid bikarbonaatioonid seovad hulka ülearuseid prootoneid ja neutraliseerivad lisatud happe:

Vastupidi, aluse lisamisel ning vabade hüdroksiidioonide (OH^-) arvu suurendamisel “röövivad” need süsihappe küljest vesinikuaatomeid moodustamaks vett ja bikarbonaate:

Nende protsesside toimumiskiirust aitavad katalüsaatoritena parandada punalibledes leiduvad ensüümid karboanhüdraasid.

Loomulikult ei ole vere puhverkapatsiteet lõputu, aga puhverdamine ei ole ka ainus viis, kuidas vere pH’d paigal hoitakse. Teiseks oluliseks mehhanismiks on hingamine. Kopsudes laguneb süsihape süsihappegaasiks ja veeks:

ning süsihappegaas hingatakse välja.

Organismi pH isegi väike normist kõrvalekaldumine tooks kiiresti kaasa paljude ensümaatiliste protsesside seiskumise, hulka vastikuid tervisehädasid ning lõpuks surma. Selle tõenäoliselt kõige paremini tuntud illustratsiooniks on tähelepanek, et anaeroobne kehaline tegevus põhjustab valu lihastes, kuna lihastööks vajaliku ainevahetusega kaasneb piimhappe tootmine ning lihaskoe pH langus. Hingamine aitab selle jälle normaliseerida. Diabeedi üks võimalikest komplikatsioonidest on jälle insuliinipuudusest põhjustatud ülemäärane rasvhapete ainevahetus ning ketoatsidoos, organismi elukardetav ülehapestumine. Hapukurgi söömine ei ähvarda inimest ei lihasvalu ega koomaga.

Lisalugemist:

• Professor Andres Trikkeli loengukonspekt Tasakaalud elektrolüütide lahustes aines Anorgaaniline keemia
• American Association for Clinical Chemistry Lab Tests Online: Acidosis and Alkalosis
• Kerry Brandis: Acid-Base Physiology, 2.2 Buffering
• SciFun Chemical of the Week: Biological Buffers
• Washington University in St. Louis Chemistry 152: The Carbonic-Acid-Bicarbonate Buffer in the Blood

Pildil kujutatud militaarrajatis koodnimega Tühi väli ei ole artikliga seotud.

Siinsesse palatisse on kogutud tarkuseterad paljulugenud isand/emand (mittevajalik läbi kriipsutada) Marve infoväljast.

Artiklis näitame lugejale hoopis maikellukest, ilusat kuid mürgist kevadlille, millega prantslased maipäeva tähistavad. Siinmail olla vanarahvas piibelehega kõiksugu hädasid tohterdanud — nii tõsiseid kui müütilisi —, tänapäevase tõendusmaterjali põhjal saab arst selles lilles ainevahetuse käigus moodustuvate tosinate glükosiidide abil mõnesid patsiendi südametegevuse probleeme reguleerida. Tõsi küll, enamasti on praktilisem noid muresid leevendada väiksema arvu täpsemini läbi uuritud keemiliste ühenditega.  Päris kindlasti ei tohi maikellukese õisi, lehti või risoomi omapäi sisse võtta.  Pärast lillekimbu korjamist, kokkupanemist või muudmoodi käitlemist on mõistlik käed korralikult ära pesta.

Skeptik.ee lugejatega on liitunud Fleimar Troll isiklikult. Kuna säärase taseme meistreid ei kohta siinkandis iga päev, eraldati aedikufondist vajalikud vahendid eelisjärjekorras ning elav legend on nüüd kõigile vaatamiseks väljas.

Kilogrammi banaanide radioaktiivsuse mõõt on umbes 3520 pikoküriid ehk 130 bekrelli. See tähendab, et kilogrammis banaanides laguneb igas sekundis 130 aatomituuma. Ligikaudu 99,9% neist tuumadest on kaalium-40, looduslikult esinev kaaliumi isotoop, mida banaanis kui kaaliumirikkas viljas rohkesti sisaldub. (Looduslikust kaaliumist umbes 0,012% on kaalium-40, biokeemilised protsessid aga reeglina isotoope üksteisest ei eralda.) Keskmine banaan kaalub umbes 150 grammi. Kui me arvutamise lihtsuse mõttes võtame mittesöödava koore osakaaluks ühe kolmandiku, saame hinnata, et ühe banaani sisu sööja omandab ligikaudu 13 bekrelli radioaktiivsust.

Tänapäevane standardmõõdus konteiner mahutab kuni umbes 20 tonni banaane koguradioaktiivsusega 2,6 megabekrelli. Ei ole ime, et sestpeale kui USAs asuti maanteeliikluse radioaktiivsust mõõtma, on ratastel kiirgusallikate lähemal uurimisel leitud, et 95% neist on autokoormad banaanide või kassiliivaga.

Võrdlemaks banaanikiirgust teiste tänapäeva maailmas leiduvate kiirgusallikatega nagu elektrijaam, voodikaaslane või kivimaja on Randall Munroe kokku pannud järgmise abistava diagrammi, mis klõpsates suuremaks kasvab:

Allikad:

• Idaho State University: Radioactivity in Nature
• Argonne National Laboratory: Potassium-40
• WTAE Pittsburgh, 2009-04-16: Truck Carrying Big Banana Load Overturns
• Seattle PI, 2004-04-01: Don’t go nuclear over a banana
• Mart K., 2011-03-21: kommentaar #48030: Siivertid? Mis siivertid?

Ravivalgus suudab läbi beebide naha muuta kollasust tekitava bilirubiini molekule sellisteks, et need pääsevad organismist kergesti välja.

Uue fototeraapiasüsteemi valgust kiirgav elastne paneel asetatakse vastu lapse keha teda lahti riietamata. Ravi ei katke ka siis, kui ema või õde last toidab ja hoiab. Teine aparaat mõõdab bilirubiini sisaldust veres nahakaudse mõõturiga, lapsele haiget tegemata.

Tavaliselt on värvilise valguse inimeste naha peale paistetamine umbluu. Pealegi googeldub võtmesõna fototeraapia näiteks Postimehe Pärnu osakonna artiklini 2009. aasta juunist, mis kasutab seda sõna viitamaks cosplay’le — mängule, mis võib küll lõbus ja põnev olla, kuid mille terapeutiline väärtus on küsitav. Kas seekordne artikkel on teistsugune?

Kuigi see lühiülevaade räägib meditsiinist ning biokeemiast, on autor skeptik, mitte arst.  Lugemine võib ehk silmaringi laiendada, kuid kindlasti ei diagnoosi, ravi ega enneta see ühtki pärishaigust.

Artiklis räägitakse väikesest tüdrukust, kellel on tõsine häda — hüperbilirubineemia. Tema veres on liiga palju bilirubiini ja ta organism ei saa selle ärastamisega piisavalt hästi hakkama. Bilirubiin tekib maksas vanade ja kulunud punaste vereliblede lagundamisel ja — nagu laguproduktid sageli — on mürgine. Vastsündinutel, kelle aju vereringest eraldav barjäär pole veel päris välja kujunenud, võib bilirubiin ajju pääseda ja neurotoksiinina põhjustada spetsiifilist ajukahjustust, bilirubiinentsefalopaatiat. Organismi normaalse talitluse puhul seovad maksaensüümid glükuronosüültransferaasid bilirubiini glükuroonhappega, muutes ta niimoodi vesilahustuvaks. Glükuroniseeritud bilirubiin väljub organismist juba tavalisel kombel — neerude kaudu. Artiklis kirjeldatud patsiendi organism aga ei paista suutvat bilirubiini piisaval määral glükuroniseerida.

Mida teha inimesega, kelle organism vere mürgiseks muudab? Automehaaniku kombel võiks ohtliku vere välja võtta ja ohutu asemele panna — ja uuesti ja uuesti, sest kulunud punaliblede lagundamisest pääsu ei ole. Raskematel juhtudel nii tehaksegi, kuid see protseduur ei ole ei ohutu ega odav.

Keemikud on aga tähele pannud, et bilirubiinil on huvitav omadus: valguse mõjul ta reisomeerub ja tema peamised fotoisomeerid lahustuvad vees kaunis hästi, mis võimaldab neerudel neid väljutada ilma glükuroonhappest ja keeruliste nimedega maksaensüümidest koosnevat ainevahetuslikku pudelikaela läbimata. Seetõttu saab mõnikord (kuid mitte alati) hüperbilirubineemia raviks kasutada alternatiivset meditsiinilist protseduuri, mis on mehaanilisest lähenemisest tunduvalt ohutum ja tunduvalt odavam: meditsiiniliselt täiendada maksa tegevust bilirubiini ärastamisel vere valgustamise teel. Kuivõrd inimese nahk ja veresooned on kaunis läbipaistvad, ei ole selle jaoks naha sisse tarvis auku ega erilist akent teha. Kuna bilirubiin meenutab värvilt küpset apelsini, neelab ta kõige paremini siniseid valguslaineid.

Niisiis on seekord tegemist pärismeditsiini, mitte umbluuga.  Nagu pärismeditsiinile kohane, on ka sellel — iseenesest lihtsal ja võrdlemisi ohutul — protseduuril vastunäidustusi, näiteks teatud porfüüriad.

Lisalugemist:

• Mercki käsiraamat: vastsündinute hüperbilirubineemia

Mõnevõrra lihtsustatult võime kõikmõeldavad ravimis- ja diagnostikavõtted jagada kolme kategooriasse: need, mida praktiseerivad koolitatud arstid (näiteks pimesoole eemaldamine), need, mida praktiseerivad “alternatiivmeditsiini” proponendid (näiteks akupunktuur) ning need, mida keegi ei praktiseeri (näiteks aadrilaskmine või akupunktuur telefoni teel).  Teisel teljel võime — samamoodi lihtsustatuna — kõikvõimalikud mõeldavad ravimisviisid netokasu põhjal samuti kolme kategooriasse jagada: kasulikud (näiteks pimesoole eemaldamine ägeda pimesoolepõletiku korral), kahjulikud (näiteks gripi ravimine salvarsaaniga) ning mõjuta (näiteks suhkrutablettide manustamine lühinägelikkuse raviks). Kui me nüüd vaatame, kuhu ravimisviisid kahel teljel koos langevad, näeme, et kahjulikke võtteid ei praktiseeri peaaegu keegi, koolitatud arstid praktiseerivad peaasjalikult kasulikke võtteid ning “alternatiivmeditsiini” rahvas peaasjalikult mõjuta võtteid. Miks on see nii?

Osutub, et sellel on väga lihtsad küberneetilised põhjused. Ühest küljest on tsiviliseeritud ühiskondades reegliks, et kahjulikud ravivõtted jäetakse kõrvale. Need, mis on kahjulikud ja kasutud (näiteks raadiumiga toonik) keelatakse seadusega ära; need, mis on ohtlikud, kuid teatud tingimustel kasulikud (näiteks silmaläätse kirurgia) jäetakse kasutamiseks ainult koolitatud ja tegevusloaga arstidele. See aga tähendab, et selgelt kahjulikud ravimisviisid rändavad üsna kiiresti lahtrisse võtted, mida keegi ei kasuta, ükskõik, missuguses lahtris nad ka esimesena välja ilmusid.

Teisest küljest on arenenud teadustegevusega maades kombeks, et kasulikud võtted leiavad pärast testimist üsna kiiresti tee pärismeditsiini riistakasti. Klassikaline näide on röntgendiagnostika. Wilhelm Conrad Röntgen leidis kummalise kiirguse, mida ta X-kiirteks hüüdis, 1895. aasta novembris. Pärast mõningat katsetamist leidis 1896. aasta märtsis aset esimene teadaolev röntgendiagnostiline fotograafiasessioon ning 1903. aastal seati Mary Hitchcocki memoriaalhaiglas üles esimene püsiv röntgeniaparaat. See aga tähendab, et kui “alternatiivmeditsiini” lahtrisse ilmub tõendatavalt kasulik võte, lakkab see üsna kiiresti olemast alternatiivne; ta muutub pärismeditsiiniliseks võtteks.

Kuna need kaks mehhanismi eemaldavad “alternatiivterapeutide” pakutavate võtete seast kiiresti nii tuntavalt kasulikud kui tuntavalt kahjulikud võtted, jäävadki alternatiivsetena virelema üksnes niisugused menetlused, millest pole ei kasu ega kahju, näiteks homöopaatia. Teisisõnu, enamik “alternatiivmeditsiinist” — sealhulgas kõik, millel on pikk ajalugu — on kasutu, tarbetu, mõttetu.

Lisalugemist

• Respectful Insolence: Selective pressures and the evolution of alternative medicine

Üks tuntud kliima soojenemise eitajate argumente on, et inimeste osa looduslikus süsihappegaasiringes on tühine. Sageli postuleeritakse hoopis olulisemaks süsihappegaasi allikaks vulkaane. Kas see võib tõsi olla? Arvutame hõlpsasti leitavatest avalikest allikatest pärit andmete põhjal, natuke võtame appi ka põhikoolikeemiat.

2001. aastal on Derrill M. Kerrick Pennsylvania osariigi ülikoolist asjassepuutuva teadusajakirjanduse läbi analüüsinud ja üllitanud ülevaateartikli, kus ta looduslikke atmosfäärilise süsihappegaasi allikaid hindas. Ülevaate avaldas Reviews of Geophysics. Juba lühikokkuvõttest loeme:

Ookeanide keskahelikest eraldub 1 kuni 3 triljonit mooli süsihappegaasi aastas ja nad neelavad umbes 3,5 triljonit mooli süsihappegaasi aastas oma hüdrotermilistes süsteemides karbonaatide moodustamise teel. Kui ookeanide keskahelikud süsihappegaasi netoallikatena kõrvale jätta, on kogu õhualusest vulkaanilisest tegevusest pärinev süsihappegaasi aastane eraldumine 2,0 kuni 2,5 triljonit mooli aastas.

Kui palju süsihappegaasi lasevad taevasse inimesed? Seda saaks hinnata näiteks süsinikul põhinevate kütuste aastase kulu kaudu. Vaatleme esialgu sütt, mille kohta NationMaster kena graafikut jagab. Nagu näeme, tarvitatakse maailmas aasta jooksul ära umbes neli ja pool miljardit ‘lühikest tonni’ sütt. Lühike tonn on vanaaegne briti mõõtühik, mis vastab 2000 naelale ehk umbes 900 kilogrammile, mis tähendab, et aastane söekulu on veidi üle nelja triljoni kilogrammi. Söe toimeaine ja peamine koostisosa on süsinik, mille mool kaalub, nagu Wolfram Alpha teab, umbes kaksteist grammi. Seega kasutatakse aastas üle 300 triljoni mooli süsiniku aatomeid. Kuna igas süsihappegaasi molekulis on üks süsiniku aatom, saadakse söe põletamisel sama palju moole süsihappegaasi. Kui me nüüd ettevaatlikult oletame, et maailmas ära tarvitatava söe põletamisel saadud süsihappegaasist pool atmosfääri jõuab, lasevad inimesed aastas atmosfääri 150 triljonit mooli süsinikdioksiidi.

150 triljonit mooli on kahest või kahest ja poolest triljonist moolist peaaegu kaks suurusjärku suurem. Me võiksime veel rehkendada, kui palju süsinikdioksiidi inimesed maagaasi ja nafta põletamisel tekitavad, aga sellel ei oleks enam mingit mõtet, kuna me saame ilma mingisuguse kahtluseta järeldada, et inimesed toodavad palju rohkem süsihappegaasi kui vulkaanid.

Usin lugeja võib tahta neid arvutusi ise korrata ja hinnata ka teisi fossiilseid allikaid, võib-olla ka kasutades sisendandmeid teistest allikatest. Laisk lugeja võib eelistada vaadata, kuidas teised tööd teevad:

• New Scientist: Climate myths: Human CO₂ emissions are too tiny to matter
• Skeptical Science: How do human CO₂ emissions compare to natural CO₂ emissions?
• Hawaii vulkaaniobservatoorium: Which produces more CO₂, volcanic or human activity?

Keda vulkaanijutt rohkem huvitab, võib lugeda ka FactCheck’i analüüsi väitele, et aasta esimeses pooles Islandil toimunud vulkaanipursked nullisid ära inimtekkelise süsihappegaasi piiramiseks tehtud viie aasta töö.

Seda, kui paljud inimesed lapsena surevad, on üsna hõlbus kokku lugeda ning riikide kaupa on need andmed kenasti kätte saadaval näiteks CIA World Factbook’i vahendusel. Mida me näeme? Näeme näiteks, et 224 riigist, maast ja territooriumist tervenisti 73′s on laste suremus enne aastaseks saamist alla ühe protsendi. 124′s — see tähendab, rohkem kui pooltes — on laste suremus alla 2%. Seega, kui tõepoolest keegi laste massilisest suremusest huvitatud oleks, ei ole ta ilmselgelt oma eesmärkide saavutamisele ligilähedalgi.

Edasi, peaaegu kõik vahendid, mida vandenõuteoreetikud “rahvaarvu kontrollimiseks” kasutatavatena postuleerinud on, on omased arenenud majandusele. Kui noid teooriaid veidigi uskuda, võiks arvata, et laste suremus arenenud majandustega riikides on oluliselt kõrgem kui laste suremus agraarsetes, “kolmanda maailma” riikides, kus inimeste eluviis on oluliselt lähedasem eelajaloolisele ja looduslähedasele idüllile. Kui aga statistikale otsa vaatame, näeme, et tegelikkus on õkva vastupidine: kõrgeim on laste suremus Angoolas, Afganistanis, Niigeris, Malis ning Somaalias. Kõik viis on just nimelt niisugused riigid, kus nii vaktsiinid, mobiiltelefonid kui lennukid kallid ja raskesti kättesaadavad on. (Peale Afganistani on kõik esiviisiku riigid Aafrikas.) Teistpidi, viis madalaima laste suremusega riiki on Monako, Singapur, Bermuuda, Rootsi ja Jaapan — kõik hästi arenenud majandusega riigid, kus nii vaktsiinid, mobiiltelefonid kui lennukid igapäevased on. Kuna arenenud majandusega riikides laste massilist suremust ei esine, pole aga ka põhjust kahtlustada, et majanduse areng toda mass-suremust põhjustaks.

Kokkuvõtteks võib isegi ilma konkreetsete väidetavate lastetapuvahendite väidetavaid toimemehhanisme süvitsi analüüsimata järeldada, et tänapäeval ei vii meie planeedil massilist lastetapuprogrammi läbi ei illuminaadid, tulnukad teistelt planeetidelt ega varjulised finantsmahhinaatorid. Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on: ei, mitte keegi — isegi mitte pahalased — ei tapa massiliselt meie lapsi. Kui aga keegi statistikast hoolimata järjekindlalt selle olematu fenomeni jaoks uusi toimemehhanisme leiutab, on mõtet kahtlustada luulusid.

Nagu kõik ollused, on ka keedusool piisavalt suures koguses surmavalt mürgine. Oxfordi Ülikooli andmeil on laborikatseis täheldatud, et 3 grammi keedusoola kehakaalu kilogrammi kohta tapab pooled muidu tervetest rottidest. Inimeste osas ei ole arusaadavatel põhjustel vastavaid katseid tehtud, kuid on põhjust arvata, et näitaja on sarnane. Madalaim annus, mis dokumenteeritult inimese surma esile kutsunud on, on üks gramm kehakaalu kilogrammi kohta.

Mõnikord on inimesed üksteist soolaga mürgitamise teel ka tapnud. Näiteks Texases mõisteti 2007. aastal mõrvas süüdi Hannah Overton, kes mürgitas nelja-aastase poisi, keda tema ja ta mees lapsendada olid püüdnud. Alati ei ole ei eesmärgiks ega tagajärjeks ohvri surm; näiteks kirjeldas 1977. aastal Roy Meadow haigust, mida ta nimetas vahendatud Münchhauseni sündroomiks; üks kahest kirjeldatud juhtumist puudutas ema, kes andis oma väikelapsele aeg-ajalt suuri soolakoguseid põhjustamaks temas mürgistusnähte ja pälvimaks nii arstide tähelepanu.

Muidugi ei ole ka soola mürgisuse teema vaba uhuust. Näiteks tsiteerib tribe.net’i korrespondent @leksonder mitut “loomuliku toitumise” raamatut:

Kui lisame oma toidule meresoola, võtame peaaegu kindlasti sisse liiga palju naatriumit. See toob kaasa mitmeid tasakaalutusi. (Raw Secrets by Frederic Patenaude)

Mitteorgaaniline naatriumkloriid ei ole eluks vajalik. Kuigi on tõsi, et meie keha vajab naatriumit, saame me kasutada ainult naatriumi orgaanilist kuju. Kogu naatriumi, mida me vajame, saame me igapäevastest värsketest puu- ja köögiviljadest. (High Energy Methods by T.C. Fry)

Niikaua, kuni meie dieedis leidub soola, ei ole võimalik efektiivselt detoksifitseerida, kaotada ülearust kehakaalu ja täielikult terveneda. Isegi pärast soola tarbimise lõpetamist võib kogu ülearusest naatriumist lahtisaamine võtta mitu aastat.(Your Natural Diet: Alive Raw Foods By Dr. T.C. Fry & David Klein)

Otsesõnu hirmutab toksiinidega ka Natural News:

Osa rafineeritud soola ehk kommerts-söögisoola protsessist puudutab alumiiniumi, ferrotsüaniidide ja valgendi kasutamist. Kõik need on toksilised materjalid, mis jõuavad sinu kehasse rafineeritud, kommertsalustel pakutava soolaga. Ja selle protsessi pärast on eemaldatud peaaegu kõik vitaalsed mineraalid, mida tõeline, rafineerimata sool võib pakkuda! Üks või kaks portsjonit rafineeritud soola ei saada sind hauda, kuid igapäevane kasutamine paljastab sind kõigile alumiiniumimürgituse ohtudele.

Inimesele, kes keskkooli keemia- ja bioloogiatundides just ei maganud, peaks arusaadav olema, miks need väited jama on, sestap ei ole siinses trivia-artiklis ehk tarvis toda jama süvitsi lahata. Kommentaariumi vahendusel võib loomulikult nõu pidada.

Küll aga märgime ära, et reaalses maailmas ähvardab inimesi, kes rohkesti vett ning liiga vähe soola tarbivad, hüponatreemia või veemürgistus, mis võib tappa — tüüpiliselt aktiivse kehalise tegevuse taustal. Spordijookide üks peamisi funktsioone ongi selle ohu vältimine organismist lahkunud mineraalainete asendamise teel.

Vigade parandus

• Artikli vana versioon nimetas üht grammi kehakaalu kilogrammi kohta ekslikult madalaimaks inimesel akuutset mürgistust põhjustanud doosiks.  Tegelikult on see madalaim dokumenteeritud inimese surmani viinud sooladoos.
• Artikli vana versioon kirjeldas veemürgistuse tekkemehhanismi valesti.  Autor avaldab lugejale cyrix tänu tähelepanelikkuse eest.