Nüüdseks on välja töötatud ka vastavad tunnusmärgid, mida veebikülgedel kasutada võib ja ilmselt võiks ühe neist püsivalt ka skeptik.ee kodukale välja panna.

Olen kohanud siin esindatava skeptika suhtes skeptilisust, mis on muidugi normaalne, kuid kutsun skeptikuskeptikuid üles siin kommentaarides esitama sisulisi küsimusi, millele püüan nii mina kui ka teised vastuseid pakkuda, sest ega skeptika ei ole kellegi poolt monopoliseeritud mõtteviis, mille harrastamiseks peab kusagilt lubakirja küsima.

Pakun lähtepunktiks ühe lõigu Postimehe arvamustoimetaja Marti Aaviku aasta alguses ilmunud artiklist “Tähed ennustavad suurt jama“:

Enda kohta võiks aga teada, et on olemas mõttestambid, mis enamasti teenivad meid päris hästi, aidates näiteks langetada igapäevaseid otsuseid kiiresti ja suurema ajuragistamiseta. Aga needsamad stambid võivad meid mõnes olukorras ka päris rappa viia. Suur jagu levinud petuskeemidest ongi loodud parasiteerima tüüpiliste mõttevigade peal.

Kas petjad ise aru saavad, miks ja mismoodi nende pettus toimib, on seejuures ebaoluline. Vaevalt et keerits­uss mõistab, millist kahju tema elutegevus karu tervisele põhjustab. Aga kui karuotid oskaksid nakatumist vältida või parasiite tõrjuda, oleks nende elukvaliteet parem.

2011. teine poolaasta on skeptik.ee uute lugude mõttes üsna niru olnud, aga kindlasti ei jää see sedasi. Kardina taga küpsetatakse ühtteist ja loodetavasti saame seda kakukest 2012. aastal juba maitsta. Samas pole mul midagi selle vastu, kui mõnest lugejast ja/või kommenteerijast saaks ka loo kirjutaja. Palun anna endast teada, saada oma lugu skeptik@skeptik.ee aadressile. Lugu võib olla refereeriv või mingit oma kogemust või maailma suundumusi kirjeldav.

Lühike kokkuvõte 2011. aastast skeptik.ee lehel

Esiteks loetuimad lood:

• Kes on kes? (‎8178)
• Maailma lõpp aastal 2012 ja teisi lugusid jaanuari ajakirjanduses (+video suguhaigustest) (‎7211)
• 1000 € (‎6235)
• Gunnar Aarma — Eesti posijate pealik (‎5689)
• Maailmalõpp aastal 2012 (‎5472)
• Umbluu preemia (‎5384)
• Nõrkteaduslik tervisejuust ja teised leiud märtsi ajakirjandusest (‎4841)
• Suur Vend jälgib meid ja teisi lugusid aprilli ajakirjanduses (+video) (‎4791)
• Raadio 2 kah libamaailma propageerimas (‎4700)
• Leiud novembri ajakirjandusest, mõni tagantjärgi ka (‎4612)
• Mis on skeptik.ee? (‎4543)
• Maikuu meediast minimalistlikult (‎4277)
• Oma Maailma Avardamise Festival (‎4206)
• Richard Dawkins: Luul jumalast (‎3964)

Kõigi aegade top:

• Kuidas Rubiku kuubik kokku keerata (‎23491)
• Maailmalõpp aastal 2012 (‎23005)
• 1000 € (‎16929)
• Kes on kes? (‎15269)
• Mis on skeptik.ee? (‎14510)
• Umbluu preemia (‎12772)
• Raadio 2 kah libamaailma propageerimas (‎11085)
• Kuhu lähed, rahvusülikool? (‎10616)
• Selgeltnägijate tuleproov (‎10038)

Populaarsemad otsisõnad: skeptik.ee, skeptik, amway, martin vällik, aigar säde, Tuhala nõiakaev, maailma lõpp, maailmalõpp, lille lindmäe, 2012 maailmalõpp, georg ja universumi salavõti, peeter liiv, aspartaam, veeliks jalakas, tissid, viljo viljasoo, adik levin, kalju paldis, gunnar aarma, neurolingvistiline programmeerimine.

1125 lehevaadet päevas, 250 unikaalset külastajat päevas, suund allapoole alates juulist. Kes lehele tuleb, veedab siin keskmiselt ligi 7 minutit.

Lehele satutakse Google ja Neti otsingutega, tullakse otse, viidete kaudu Facebookist, Novaatorist, blog.tr.ee-st ja rudimendina on listis ka epl.ee.

Kel Facebook tuttav, võib end sealses skeptik.ee lehel ära nimetada. Sealne sisu uueneb tänapäeval kiiremini kui siin. “1321 like this”

Kosmiline kalender

Aastaringi vahetuse puhul pakun uurimiseks kosmilise kalendri, kus universumi vanus 13,73 miljardit aastat on laotatud meie igapäevasemale aastale, milles 365 päeva on:

Allikas ja suurem pilt: Ethan Siegel, Starts With A Bang
Algne idee Carl Sagan – Cosmic Calendar.

Kell 23:53 tervitame inimkonda.
Head uut aastat!

Ajakirjandusleidude rubriik on viimastel kuudel pea ainus, mille alt miskit tuleb. Mis teha, elu on hetkel selline, et tihedamat ja mitmekülgsemat panust ei saa lubada. Keda huvitab kiiremini muutuv keskkond ja dünaamilisem suhtlus, võib alati minna Facebooki, otsida üles skeptik.ee ja vajutada nuppu ‘meeldib’. Otselingi saan ju ka panna: skeptik.ee Facebookis. Hetkel on skeptik.ee-l umbes 1200+ laiki. Või siis saatke ise kaastöid – teemapuudust meil ju pole.

• Kaal tuleb emotsioonidest
  PM Naine24

  Kaaluprobleemidega kimpus olevad või viimaseid aidata proovivad inimesed jooksevad aga tihtipeale oma püüdlustega ummikusse, sest kaalu mõjutajana on kohal ka vähemnähtav inimese vaimne (psühholoogiline) pool ning alateadvus, kirjutab ajakirjas Psühholoogia Sinule psühhoterapeut ja toitumisterapeut Sirli Kivisaar.

  Aga nagu ikka, leiame tõe hoopis kommentaaridest:

  füüsik 28.09.2011 12:48
  kaal (P) ei tule tegelikult ikka mitte emotsioonidest vaid raskusjõust (g)
  P=mg
  Kui g=0 (kosmoses), siis pole ka kaalu, nii lihtne see ongi, mingeid emotsioone pole valemisee vaja toppida.

• Selle peale jääb vaid tõdeda nagu Sirje Potissepp: DELFI VIDEO: Toiduainetööstuse Liidu juht: E-ainetest räägivad tihti posijad ja diletandid
  

  Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhi Sirje Potisepa sõnul on tarbijad hetkel segaduses, sest toidu kohta liigub palju ja vastukäivat infot. „Posijad ja diletandid räägivad samuti tervislikust toitumisest,“ nendib Potisepp, täpsustades, et eriti palju müüte liigub ringi E-ainetest.

• Avanes uus unikaalne enesearenguportaal Alkeemia.ee
  

  Enesearenguportaal Alkeemia.ee doseerib tasakaalustatud infot – uuematest teadusuudistest vaimsete vaadeteni.

  Ilusate sõnade taga on tegelikult täielik puderkapsaatika, kus võrdsena kõrvuti näidatakse homöopaatiat ja uusimaid avastusi meditsiiniteaduses, metameditsiini pretensioone olla teerajaja ning geneetika. Ja nii pea iga teemakäsitluse juures. Mõned lood on minu loal sinna hõivatud ka skeptik.ee-st ja olen end veidi sidunud lubadusega, et ma spetsiaalselt selle tarbeks kunagi ka kirjutan.

• Prantslannad põgenesid wi-fi kiirte hirmus koopasse elama
  Näide selle kohta, kuidas desinformatsioon ja alusetu hirmutamine paneb inimesi ebaratsionaalseid otsuseid tegema ja käituma.
• Eriliste võimetega laps õpetas emale endaleidmise teed
  Iseenesest südamlik ja inimlik lugu, kuidas võib umbluulaseks saada.
• Pisike lisandus umbluupealinnast Pärnust:
  Füüsiline ülepinge ja immuunsüsteem
  Toomas Õunap, joogajuhendaja

  Selle punkti mõjutamine vähendab üldist väsimust, ülepingest tulenevat peavalu, silmade väsimust ja krampe, aitab pohmeluse, allergia ja artriidi korral. Samuti saab nii puhastada verd ja tasakaalustada vererõhku (nii kõrge kui madala vererõhu puhul).

• Teine veel või pigem esimene selles sarjas:
  Silmade väsimine ja immuunsüsteem

  Idamaiste teadmiste alusel põhjustab liigne silmade pingutamine ummistusi peensoole ja südame energiakanalites. Neid on võimalik turgutada akupunkti avameelsusekeskuse ehk tan zhong’i mõjutamisel.

• Kuidas ma selgeltnägijat mängisin ja kõik uskuma jäid
  

  Ma mängisin kaks päeva, et olen selgeltnägija. Valetasin, et mul on võimed. Et ma näen, mis tulevikus toimub. Nagu täiesti tavaline selgeltnägija.
  Ja inimesed uskusid mind.

  Delfi võttis loo Skämmeripüüdja blogist.

• Miks meie poodides ikka veel napib tervisele kasulikku toitu?
  Adik Levin, Õhtuleht
  Peale laia pintsliga üldistamist ning kahtlust äratavaid faktiväiteid jõuame lõpuks ikka ka põhiliseni – “tulge minu boksi”:

  Olen nüüdseks juba aastaid sellega tegelnud ja aidanud väga paljusid inimesi. Tähtis on teada, missugused toidud just teile sobivad ja millised mitte, mida millega koos süüa. Selline lihtne lähenemine on paljudel aidanud vähendada või vabaneda ravimite kasutamisest.

• Rakett 69 teine hooaeg kogub osalejaid!
  Rakett69
  Peaauhinnaks 10000 euro suurune stipendium
  (10x rohkem kui skeptik.ee 1000 eurot paranormalistile – päris teadus tasub paremini ära kui paravärk)
• Metsamoor rõhutab: iga haigus on meile õppetund
  Delfi Naistekas

  “Iga haigus on meile õppetund,” ütleb Karjus. “Seda ei peaks lihtsalt leevendama, vaid uurima, mis põhjusel ta tuli ning miks organism ta vastu võttis. Haigused on tihtipeale seotud mõtlemise ning närvisüsteemiga. Seega peaks alustama eneseanalüüsist,” rõhutab Metsamoor.

• Kevad toob Tallinna suure NATO ürituse
  Huvitav, kas turvaoperatsiooni teostamise käigus ka Sniffexit kasutatakse?
• Suvalistes mustrites ja laikudes on inimesed ikka mõttekaid asju näinud – Neitsi Maarja röstisaial, Lenin niiskel dušikardinal, pilvedes mida iganes. Nüüd selgub, et jumal või mingi muu kõrgem vägi on kirjaoskajaks hakanud ja uuele Lansamäe linnaosavalitsuse hoonele ürgfallilise sõnumi disaininud:
  
  Pilt leitud Facebookist.
  Nähtuse nimi on pareidoolia.

raames toetatakse Eesti Kirikute Nõukogu kaudu oikumeenilist tegevust, sh Eesti Rahvusringhäälingu vaimulikke saateid, kirikutevahelist laste- ja noorsootööd, kirjastustegevust (sh elektroonilised väljaanded), siseriiklikku ja rahvusvahelist religioonidevahelist dialoogi, munkade ja nunnade ravikindlustust, meediaväljaandeid Eesti Kirik ja Raadio 7, Eesti Piibliseltsi, Meremeeste Misjoni korraldamist, konfessionaalsete kõrgkoolide korraldatavat täiendõpet jm oikumeenilisi projekte.

EKN pressiteade teavitab, et 2011. aastal on oikumeeniliseks tegevuseks ning laste- ja noorsootöö projektideks jagatud 20 000 eurot. 2010. aastal jagati toetusteks 450 000 krooni (~28760 eurot).

Avatus ja läbipaistvus ilmselt ei ole need omadussõnad, millega seda riigieelarvest rahastatavat organisatsiooni iseloomustada saaks, sest täpsemat teavet toetatud projektide kohta kodulehel leida ei õnnestu ja nii suurt huvi mul hetkel ka pole, et seda spetsiaalselt küsima hakkaks.

Küll aga helistasin EKN-i täitevsekretärile Ruudi Leinusele ja küsisin täpsustust Facebookist loetud teatele, et EKN on välja kuulutanud ideekonkursi dokumentaalfilmi tootmiseks. Jah, allolev teade on autentne ja pärit EKN-st.

Egas muud, kui loomeveskid jahvatama ja ideid välja käima!

DOKUMENTAALFILM “TULE JA MÕÕGAGA”
Eesti Kirikute Nõukogu kuulutab välja dokumentaalfilmi “Tule ja mõõgaga” ideekonkursi.

Eesti ühiskonnas on ülekohtuselt levinud arusaamine, et ristiusk jõudis Eestisse tule ja mõõgaga. Selle põhjuseks on ärkamisajal tekkinud müüt 700. aastasest orjapõlvest ja mitmed müüti toetavad Eesti ilukirjanduslikud teosed. Ometi arvavad paljud, et ristiusk on Eestis olnud juba enne siia tulnud ristisõdijaid.

Filmi eesmärgiks on tutvustada ristiusu rahumeelset Eestisse jõudmist, pakkudes alternatiivi valdavalt levinud vägivaldse misjoni arusaamale. Film toetub teaduslikele tõdemustele ja esitab kaalukaid argumente ristiusu rahumeelsest tulemisest Eestisse.

Filmi sihtgrupiks on gümnaasiumi õpilased ja Eesti ühiskond, planeeritav film peab vastama TV nõuetele.
Filmi pikkus on 28. minutit

“Tule ja mõõgaga” ideekavandite esitamise tähtaeg on 17. oktoober 2011. Ootame filmi sisu lühikirjeldust ja autori nägemust tulevasest filmist, sündmuste ja peategelaste kirjeldust, tööplaani ja planeeritavat eelarvet ning idee filmilooks ümberjutustamise lühikirjeldust. Eelkõige ootame julgeid lähenemisi.

Filmi idee palume saata postiga aadressile Tehnika 115, 10139 Tallinn märksõnaga “Dokumentaalfilm”. Kirjale lisada juurde kinnises ümbrikus autori andmed (nimi/ asutus, aadress, kontaktid) koos märksõnaga. Saabunud kavanditest valib EKN välja parima idee.

Konkursi võitja kuulutatakse välja 1. novembril 2011 ning avaldatakse Eesti Kirikute Nõukogu kodulehel www.ekn.ee .

Dokumentaalfilmi valmimise tähtaajaks on oktoober 2012.
“Tule ja mõõgaga” on väikese eelarveline dokumentaalfilm, mille teostamist rahastab Eesti Kirikute Nõukogu.
Täiendav info:
Kaisa Kirikal
6461033
53325292
kaisa@ekn.ee
Ruudi Leinus
6461028
5122564
ruudi@ekn.ee

Peaks vist otsima osapoole Riigikogus, kes võtaks riigieelarve koostamisel üles küsimuse, et kas ikka on vaja eelarvest ülal pidada sedasorti asutust nagu Eesti Kirikute Nõukogu.

l.
Teie 23.09.2011 [Seosviit]

Meie 30.09.2011 nr 14-1/111339/1104776
Hr Martin Vällik
Juhatuse liige
MTÜ Eesti Skeptik
martin.vllik@gmail.com

Selgitus avalduse menetlusse võtmata jätmise kohta

Austatud härra Vällik

Tänan Teid 23. septembril 2011.a õiguskantslerile saabunud avalduse eest, milles palusite õiguskantsleri hinnangut 2012. aasta riigieelarve seaduse eelnõule osas, mis puudutab rahaeraldist religioonialasteks tegevusteks Eesti Kirikute Nõukogule.

Õiguskantsler tutvus Teie pöördumisega. Kahjuks pean Teile teatama, et õiguskantsler ei alusta Teie pöördumise alusel menetlust. Järgnevalt selgitan Teile õiguskantsleri pädevust ning põhjuseid, miks õiguskantsler ei pea Teie avalduse alusel menetluse algatamist võimalikuks.

Õiguskantsleri pädevus on kirjas põhiseaduses ja õiguskantsleri seaduses. Õiguskantsleri seaduse sätete kohaselt saab õiguskantsler igaühe avalduse alusel kontrollida, kas seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovad aktid (seadused, määrused) piiravad põhiseadusevastaselt isikute õigusi ja vabadusi (nn normikontrolli menetlus). Teie palusite õiguskantsleril kontrollida 2012 riigieelarve seaduse eelnõu põhiseadusele vastavust.

I Õiguskantsleri järelevalve ulatus seaduseelnõude osas

Selgitan esmalt õiguskantsleri tegevuse üldist ulatust seaduseelnõude üle järelevalve teostamisel. Põhiseaduse XII peatükist ja õiguskantsleri seaduse §-st 1 ja §-st 15 tulenevalt kuulub õiguskantsleri pädevusse õigustloovate aktide järelkontroll (st kontroll pärast õigustloova akti vastuvõtmist ja jõustumist). Eelkontrolli seadus ette ei näe. Eelkontrolli ei ole õiguskantsleril võimalik teostada seetõttu, et eelnõu analüüsimisel ei ole võimalik prognoosida kõiki seaduse rakendamise käigus tekkida võivaid õiguslikke probleeme, samuti ei pruugi Riigikogule esitatav eelnõu tekst jääda muudatusteta. Sellest tulenevalt ei pea õiguskantsler üldjuhul võimalikuks analüüsida kõiki eelnõu aspekte ning teostada põhjalikku eelkontrolli seadusetekstide eelnõude üle.

Õiguskantsler on seni seaduse eelnõu sätete põhiseaduslikkuse osas seisukohti kujundanud juhul, kui tegemist on olnud ühiskonnale oluliste ning samas ka väga sensitiivsete küsimustega, mis võivad fundamentaalselt puudutada põhiseaduse tõlgendamise küsimust või jõuliselt sekkuda isikute põhiõigustesse. Õigustloova akti eelnõu faasis kujundatud arvamus ei ole järgimiseks kohustuslik ega võimalda põhiseaduslikkuse järelevalve raames õiguskantslerile ette nähtud meetmeid kohaldada. Arvestades eelnevat ei teosta õiguskantsler isikute avalduse alusel järelevalvet seaduse eelnõu sätete põhiseaduslikkuse osas.

II Õiguskantsleri järelevalve ulatus riigieelarve osas

Põhiseaduse §-st 139 ja õiguskantsleri seaduse §-st 1 tuleneb, et õiguskantsler teostab järelevalvet õigustloovate aktide (s.o õigusaktide, mis sisaldavad õigusnorme) põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Õiguskantsleri seadus annab igaühele õiguse pöörduda õiguskantsleri poole õigustloovate aktide üle järelevalve teostamise eesmärgil ning näeb ette meetmed, mida õiguskantsler saab tarvitusele võtta, kui õigustloov akt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele või seadusele.

Lisaks sätestab õiguskantsleri seaduse § 19 lg 1, et igaühel on oma õiguste kaitseks õigus pöörduda õiguskantsleri poole taotlusega kontrollida, kas kohaliku omavalitsuse asutus või organ järgib põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning hea halduse tava (nn ombudsmani menetlus).

Eeskätt on õiguskantsleri institutsioon oma olemuselt kutsutud ellu isikute subjektiivsete põhiõiguste kaitse eesmärgil – seda nii normikontrolli teostamisel kui ka ombudsmani menetluses.

Riigieelarve võetakse põhiseaduse kohaselt vastu formaalse seaduse vormis. Küsimusest, kas riigieelarve kujutab endast õigustloovat akti või mitte, oleneb see, kas riigieelarve allub õiguskantsleri järelevalvele või mitte

Riigikohus on oma praktikas pidanud kokku puutuma küsimusega, kas riigieelarve seadus kui eeskätt nn formaalne seadus on oma olemuselt õigustloov akt, millele viitab eeltoodud põhiseaduse § 139 ja õiguskantsleri seaduse § 1: “Riigikohtu üldkogu on märkinud, et Eesti kehtiv õigus ei erista seadust materiaalses ja formaalses mõttes. Seadus on õigustloov akt, mis sisaldab õigusnorme. Eesti õiguspraktikas on seadusi, mis sisaldavad nii õigusnorme kui ka üksikregulatsioone. Selliseks seaduseks on seadus “1999. aasta riigieelarve”.” Analoogselt 1999. aasta riigieelarvet puudutanud kohtuvaidlusele, on ka 2012. aasta riigieelarve seaduse näol tegemist aktiga, mis sisaldab valdavalt konkreetse iseloomuga juhiseid, kus on ära nimetatud kellele, milliseks otstarbeks ja kui pikaks ajaks raha antakse.

“Õiguskantsleri põhiseaduslikkuse järelevalve alast pädevust ei määra see, missuguse nimetuse on õigusaktile omistanud akti vastu võtnud organ. […] Nende asjaolude ületähtsustamine tooks kaasa selle, et õigusakti vastu võtnud organi normitehniline vääratus mõjutab õiguskantsleri pädevust põhiseaduslikkuse järelevalve alal. […] Õiguse teoorias valitseva seisukoha järgi on riigieelarve kulude kirjed üksikjuhtumite regulatsioonid. Kulude kirjed ei sisalda õigusnorme.”

Nagu öeldud, on üksikregulatsioonidena, mitte õigusnormidena, käsitletavad kõik eelarve kirjed prognoositavate tulude ja kulude kohta. Kui vaadata 2012. aasta riigieelarve seaduse eelnõu ja selle sisu, on selge, et tegemist on seadusega formaalses mõttes (st vaid vormiliselt). Tegemist ei ole seadusega sisuliselt ehk materiaalses mõttes ega seega ka õigustloova aktiga põhiseaduse ja õiguskantsleri seaduse mõttes.

Kuna tegemist ei ole õigustloova aktiga, ei kuulu õiguskantsleri pädevusse ka peale riigieelarve seaduse jõustumist teostada põhiseaduslikkuse järelevalve korras kontrolli 2012. aasta riigieelarve seaduse kui sisuliselt üksikakti, mitte õigustloova akti üle, sh selle formaalse põhiseaduspärasuse üle.

Ombudsmani ülesandeid täites võib õiguskantsler teostada kontrolli ka üksikaktide õiguspärasuse üle. Seda aga vaid juhul, kui täidetud on õiguskantsleri seaduses sätestatud eeldused. Üheks selliseks eelduseks on, et rikutud on isiku enda subjektiivseid põhiõiguseid või -vabadusi (vt põhiseaduse II peatükk).

PS §-s 115 sätestatud nõuded riigieelarvele on riigikorralduslikud normid, mis ei loo üksikisikule subjektiivseid õigusi. Seega ei saa avaldusaluses asjas taunitud Eesti Kirikute Nõukogule ette nähtud rahaeraldisega kaasneda MTÜ Eesti Skeptik (ega ka MTÜ liikmete) subjektiivsete õiguste riivet.

III Riigieelarveliste eraldiste lubatavus usulistele ühendustele

Põhiseaduse §-de 59 ja 65 punkti 1 kohaselt kuulub seadusandlik võim Riigikogule, kes võtab vastu seadusi ja otsuseid. Riigikogu on Eesti rahva parlamentaarne esindusorgan, mille põhiülesanne on normiloova funktsiooni täitmine. Ta on Eestis ainus riigiorgan, mille Eesti rahvas on moodustanud otsestel valimistel. Riigikogu, kui ainus rahva otsest legitimatsiooni omav riigiorgan, on peamine koht, kus toimub poliitiline võitlus ning poliitiliste otsuste tegemine. Esindusfunktsioonist tulenevalt on Riigikogu foorum, kus erinevate poliitiliste jõudude osavõtul arutatakse avalikult läbi kõige olulisemad riigielu küsimused.

Riigieelarve on üks olulisemaid vahendeid riigi juhtimiseks. Riigieelarve on Riigikogu poolt valitsusele antud volitus rahva raha kasutamiseks. Seega on olemuslikult riigieelarve plaan, mille alusel valitsus kasutab riigi raha ning teostab majanduspoliitilisi eesmärke.

Põhiseaduse § 40 lõike 2 teine lause, mis ütleb, et „riigikirikut ei ole”, sätestab riigi ja kiriku lahutatuse põhimõtte. Teie viidatud õiguskantsleri 2003.-2004.a tegevuse ülevaates on õiguskantsler selgitanud, et tänapäeval mõistetakse põhimõtet, mille sisuks on arusaam, et riik peab olema usuküsimustes neutraalne, üsna leebelt. Seda, kui riik teeb koostööd usuliste ühendustega, ei loeta tänapäeval riigi ja kiriku lahutatuse printsiibi rikkumiseks. Ka Eesti põhiseaduses sisalduv konstateering “riigikirikut ei ole” ei tähenda, et mis tahes koostöö riigi ja kiriku vahel oleks absoluutselt välistatud, samuti, et riik ei tohiks usulisi ühendusi mingil viisil subsideerida. Seni ei ole meie kultuurikeskkonnast lähtuvalt kohaldatud lahutatuse põhimõtet kõige rangemal kujul ning riigieelarvest on toetatud religiooni või religioosseid ühendusi igal aastal.

Vastavalt põhiseaduses ja õiguskantsleri seaduses sätestatule ei saa õiguskantsler öelda seadusandjale ette, kuidas mõnda riigielu küsimust korraldada või konkreetset poliitikat kujundada ja seetõttu ei saa õiguskantsler Teie pöördumises tõstatatud küsimuses otseselt sekkuda.

Kui Te leiate, et käesoleval juhul annab riik riigieelarvelise subsideerimisega põhjendamatult eeliseid teatud religioonidele, siis soovitan Teil selgituste saamiseks pöörduda Siseministeeriumi poole. Siseministeeriumi pädevusse kuulub riiklikul tasandil usuküsimustega tegelemine ning valdkonda puudutavate õigusaktide tõlgendamine ja selgitamine. Seadusandja on märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusesse sisse viinud ministeeriumi kohustuse selgitada enda poolt välja töötatud õigusakte, seega on Siseministeerium see institutsioon, kes annab abstraktseid selgitusi usuasju puudutavate õigusaktide rakendamise ja tõlgendamise ning religioonialase poliitika osas.

Tänan, et avaldasite arvamust sellel teemal. Teie esitatud seisukohad on õiguskantsler võtnud teadmiseks, et arvestada nendega edaspidi valdkonda analüüsides.

Austusega

/allkirjastatud digitaalselt/

Alo Heinsalu
direktor
õiguskantsleri volitusel

Eva Lillemaa, e-post: eva.lillemaa@oiguskantsler.ee

Eesti Kirikute Nõukogu tekkimise ja ajaloo kohta on lugeda pikem artikkel ajakirjas TUNA 2009: Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu, Riho Saard (pdf).

Lugupeetud Õiguskantsler,
23. september 2011
Tallinn

soovin teada, kui õiguspärane ehk Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlas on 2011. aasta riigieelarve seaduse eelnõu osa, kus siseministeeriumi regionaalministri valitsemisala kaudu eraldatakse raha Eesti Kirikute Nõukogule.

Tsiteerin seaduseelnõu seletuskirja punkti 3.17, lk 240:

Usuliste ühenduste toetuseks on 2011. aastal planeeritud 671 072 eurot (10,5 mln krooni). Eraldise raames toetatakse Eesti Kirikute Nõukogu kaudu oikumeenilist tegevust, sh Eesti Rahvusringhäälingu vaimulikke saateid, kirikutevahelist laste- ja noorsootööd, kirjastustegevust (sh elektroonilised väljaanded), siseriiklikku ja rahvusvahelist religioonidevahelist dialoogi, munkade ja nunnade ravikindlustust, meediaväljaandeid Eesti Kirik ja Raadio 7, Eesti Piibliseltsi, Meremeeste Misjoni korraldamist, konfessionaalsete kõrgkoolide korraldatavat täiendõpet jm oikumeenilisi projekte.

Eesti Vabariigi põhiseadus § 40:

Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.
Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole.
Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.

Tõstan eraldi esile lauset “Riigikirikut ei ole”. Mõningast tuge selles osas, et probleem kui selline on mingil kujul ka varem arutluse all olnud, leian Õiguskantsleri 2003.-2004. aasta tegevuse ülevaatest:

“Põhiseaduse § 40 lõike 2 teine lause, mis ütleb, et „riigikirikut ei ole”, sätestab riigi ja kiriku lahutatuse põhimõtte. Põhimõtet, mille sisuks on arusaam, et riik peab olema usuküsimustes neutraalne, tõlgendatakse aga eri rangusega. Kõige rangemal kujul väljendub lahutatus selles, et ei ole lubatud toetada religiooni või religioosseid ühendusi ega eksponeerida religioosseid sümboleid avalikus kohas. Samamoodi poleks õigustatud paigutada riigi raha usuliste tõekspidamiste kajastamisse. See seisukoht lähtub eeldusest, et maksumaksja ei ole kohustatud mingilgi moel rahastama usulise maailmavaate propageerimist.

Tänapäeval mõistetakse aga riigi ja kiriku lahutatust sageli hoopis leebemalt. Paljudes riikides pole ametlikku riigikirikut või ei ole mõnele kirikule antud eristaatust, kuid ometi tunnistatakse mõne kiriku olulist kohta riigi traditsioonides ning sellest tulenevat eristaatust; samuti teeb riik sageli kirikuga tihedat koostööd. Sellist lähenemist ei loeta tänapäeval riigi ja kiriku lahutatuse printsiibi rikkumiseks. Ka Eesti põhiseaduses sisalduv konstateering “riigikirikut ei ole” ei tähenda, et mis tahes koostöö riigi ja kiriku vahel oleks absoluutselt välistatud, samuti, et riik ei tohiks usulisi ühendusi mingil viisil subsideerida. Raskem on aga vastata küsimusele, kui kaugele riik usuliste ühendustega koostöö tegemisel, nende subsideerimisel ning teatud religioonidele eeliste andmisel minna võib.” (lk 169)

Viidatud rahaeraldis riigieelarvest on aga otse ja ühemõtteliselt spetsiifiliste kirikutele omaste tegevuste edendamiseks – misjoni- ja propagandatöö laste ja noorte hulgas, sõnumi levitamine trükisõnas ja elektroonilise meedia vahendusel, vaid neile endile vajaliku spetsiifilise tööjõu koolitamine. Palun Õiguskantlseril hinnata sellise rahaeraldise vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele.

Väärib märkimist, et Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on eranditult kristlike usuliste ühenduste kogu (http://www.ekn.ee/index.php?lk=liikmed). Seega toetab riik üht kitsast osa usuelu laiast spektrist nagu oleks see riigikirik. Sedakaudu annab riik mõista, et kuigi usulistesse ühendustesse kuulumine on igaühel vaba, siis kasulikum oleks kuuluda neisse usulistesse ühendustesse, mida riik oma rahaeraldistega toetab ja tunnustab. Palun Õiguskantsleril hinnata sellise riikliku tegevuse vastavust põhiseadusele.

Väärib osundamist, et EKN on otsesõnu väljendanud ja teostamas poliitikat, mis on (minu hinnangul) vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Nimelt kirjutatakse http://www.ekn.ee/index.php?lk=lakitused&AD=2008″>EKN 2008. aasta läkituses “Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses” (minu rõhutused):

Kõige üldisemas mõttes peetakse homoseksuaalsuseks kalduvust ihaleda või sugulisse vahekorda astuda omasoolise inimesega. Kuna Piibli seisukohast tuleb pidada lubamatuks mistahes seksuaalakti väljaspool mehe ja naise vahelist abielu, ei saa kristlik kirik aktsepteerida ka homoseksuaalset suhet ega käitumist. Kõik EKN liikmeskirikud, tuginedes Piibli autoriteedile, peavad ühtviisi taunitavaks nii samasooliste abielu kui ka vastava partnerlussuhte seadustamist või tunnustamist kiriku poolt aktsepteeritud kooseluvormina. Kõnealust seksuaalpraktikat käsitlevad piiblitekstid kinnitavad, et homoseksuaalsus on patt selle erinevates avaldumisvormides – sugukirena, seksuaalsuhtena ja legaalse partnerlusena.

„Kas te ei ole lugenud,” küsis Jeesus, „et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks; ja ütles: „Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks.” Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!”

Soo – kas siis mees- või naissoo – kvaliteet on peaasjalikult seotud inimese isikulise olemasoluga: „Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.” Loomine meesinimeseks ja naisinimeseks puudutab seega ennemini inimese ontoloogilist kui bioloogilist mõõdet. See näitab ilmekalt, et homoseksuaalsus ei ole lihtsalt moraali ega loomuliku või juriidilise õiguse küsimus, vaid sõna otseses mõttes eksistentsiaalne, veelgi täpsemalt väljendudes – olemasolu ja ontoloogia küsimus.

Loomispäraselt on mehe ja naise vahelisse abielusuhtesse kätketud jumalik õnnistus ja inimlik õnnelikkus, ja seda intiimses või reproduktiivses mõttes pärssivad kooseluvormid osutuvad Piibli järgi taunimisväärseks. EKN liikmeskirikute ühine arusaam on, et pahesid ja patte ei peaks ühiskondlikult tunnustama ega isikuvabadusega õigustama. Vastandudes ühiskonnas levivale homoseksuaalsuse heakskiitmisele ja propageerimisele, tõlgendab EKN inimõiguste võõrandamisena juhtumeid, kui traditsiooniliste heteroseksuaalsete veendumuste või nendest lähtuvate avalduste pärast hakatakse kedagi ühiskonnas marginaliseerima või diskrimineerima.
Allikas: http://www.ekn.ee/index.php?lk=lakitused&AD=2008

Vastuolu näen PS §12-ga. Kasutades tänapäeva teadmistega vastuolus olevaid algallikaid ja põhjendusi on EKN tembeldanud osa inimestest pahelisteks ning patusteks nende sünnipärase loomuse tõttu. Seda, et seksuaalne orientatsioon on EV põhiseaduse §12 kaitse all, märgib Õiguskantsler oma vastuses Reimo Metsale 23. mai 2011, punktid 36 ja 37. Kui arusaama, et homoseksuaalsus on patt ja paheline, levitatakse laste ja noorte seas, siis võib see põhjustada kasvavas inimeses asjatuid süümepiinu ja tõugata tundliku loomusega inimese enesehävituslikule käitumisele ja isegi enesetapule.

Vastuolu näen PS §27-ga, mille osas on Õiguskantler oma märgukirjas justiitsministrile täheldanud: “samasooliste isikute vaheline püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse”

Selliselt olukorda tõlgendades näib riigieelarveline eraldis organisatsioonile, mis kasutab oma inimesi tõrjuvate ja põhiseadusega vastuolus seisukohtade õigustamiseks pseudoteaduslikke põhjendusi ja krüptilist teoloogiat, vastuolus nii õigusriigi põhimõtetega kui ka põhiseaduse vaimuga ning palun Õiguskantsleri seisukohta selles küsimuses.

Lugupidamisega,
Martin Vällik
EV kodanik
MTÜ Eesti Skeptik juhatuse liige
www.skeptik.ee
xxx
martin.vllk@gmail.com

/allkirjastatud digitaalselt/

Varro Vooglaid: demograafiline kriis kui Eesti suurim väljakutse
Lool on pikk sissejuhatus, kus arvude ja autoriteetide tsiteerimisega üritatakse luua objektiivsuse muljet. Tagapool saame aga teada tegeliku tõe:

Probleem on kultuuriline, olles seotud ühiskonnas maad võtnud materialistlik-individualistlike arusaamadega inimeseks olemisest, nagu ka sotsialistlike arusaamadega indiviidi ja riigi suhtest.

Selle põhjused on kindlasti mitmetasandilised ja keerulised ning arvatavasti võib neid leida nii sekulariseerumisest, industrialiseerumisest, linnastumisest, regionaalse tasakaalu kadumisest ja külaühiskonna hääbumisest, seksuaalrevolutsioonist ning sellega kaasnenud seksuaalmoraali lagunemisest, perekonna institutsiooni allakäigust, austuse puudumisest inimelu vastu jne ning nende kõigi omavahelistest seostest ja mõjudest.

Hurjutus “elukultuuri” nurga alt (pahad aborditajad ja pahad homod):

Ajal, mil eesti rahvas on sõna otseses mõttes välja suremas, näib hullumeelne nii see, et valitsus rahastab igal aastal tuhandete sündimata laste tapmist, kui ka see, et pidevalt peetakse vajalikuks rääkida moraalse laostumise tõttu niigi nõrgaks jäänud perekonna institutsiooni ümberkirjutamisest.

Perekond on ühe mehe ja ühe naise vaheline lastele avatud liit ning ainult selline perekonna ideaal saab olla rahva püsimajäämise alus.

Lahenduseks on muidugi kirik (ateistid on ka pahad):

Viiendaks, ja eelmise punktiga seonduvalt, oleks tarvis riiklikult pöörduda kristlike ühenduste poole palvega toetada riiki tema püüdluses rahvuslikku ja kultuurilist hääbumist ära hoida.

Praeguses olukorras on selge, et kirik on ühiskonnas ainuke institutsioon, mis seisab väärtuste eest, millele tuginedes võib Eesti rahvas ja kultuur püsima jääda.

Sellest tulenevalt peaks kõnealuse probleemi kontekstis olema arusaadav, et riik vajab kirikut enam kui kirik riiki. Riigil on üha vähem usaldust ning võimalusi tõeliselt inimesteni jõuda, samas kui kirikul on seda võimalust rohkem kui ühelgi teisel institutsioonil.

Küsimus on selles, kas riik on suuteline vaenulikest ateistlikest ja laitsistlikest ideoloogilistest hoiakutest hoolimata kristlike ühendustega tõhusat koostööd tegema ning kas viimased on suutelised tõusma oma ülesannete kõrgusele või mitte.

Teise teemana levitan kuulujuttu selle kohta, et ilmselt hakkab populaarse ETV telesaate Prillitoosi terviseteemalisi ütlusi andma tuntud libameditsiini populariseerija (erialaks pH dieet) ja päris arsti paberitega Riina Raudsik (D03268), kes on väljendanud lootust, et “edaspidi saavad kõik “meie omad” ka võimaluse teistmoodi meditsiinist rääkida..” (tsitaat kirjalistist).

Esimene saade on eetris 4. septembril kell 9:10.

Muud teemad siis teie poolt, head skeptik.ee lugejad.

Põhjusteks, miks inimesed valivad terviseprobleemide lahendamiseks alternatiivmeditsiini, nimetatakse enamasti kultuuripärandit, kogemusi teadusliku meditsiini ebaefektiivsusest ja inimeste madalat haridustaset.

On tõsi, et kultuur sisaldab hulgaliselt ravimeetodeid ja on inimesi, kellele piisab mõne ravimeetodi usaldusväärsuse kinnituseks sellest, et seda on kasutatud aastatuhandeid (pole oluline, et loodetud tulemusteta) või et seda on aktsepteerinud “kompetentsed” isikud (vanavanemad, nõiad).

On tõsi, et ametlik meditsiin ei ole võimeline ravima kõiki haigusi ja neidki haigusi, millele on olemas ravi, ei suudeta erinevatel põhjustel (näiteks inimeste geneetilised erinevused) ravida sajaprotsendiliselt.

Samuti on tõsi, et madal teadmiste tase ei võimalda inimestel moodustada piisavalt kvaliteetset arusaama tegelikkusest ja muudab nad sõltuvaks endast “pädevamatest” inimestest. Kuigi kõik eelnev on tõsi, ei kirjelda see peamist põhjust, miks inimesed otsustavad kasutada alternatiivmeditsiini “teenuseid”. Selleks peamiseks põhjuseks on inimeste mõtlemisvead (kognitiivne defitsiit).

Peale sündimist (aga ka enne) saab inimene (ka teised bioloogilised olendid) füüsilisest ja sotsiaalsest keskkonnast informatsiooni ja selle põhjal kujunevad välja baasteadmised (nn. core knowledge). Nende põhjal loob ta lahendusmeetodid erinevate eesmärkide saavutamiseks. Enamasti 10.-12. eluaastaks kujuneb välja realiteedi testimise süsteem (vaatlus ja selle põhjal tehtavad järeldused), mille abil ta võrdleb oma teadmisi tegelikkusega, näiteks kontrollib, kas talle teiste inimeste poolt antud maailma kirjeldusele on tegelikus maailmas olemas vastav seisund.

Teiste inimeste maailmakirjeldus võib olla tõene või mitte. Kui peaks juhtuma, et teostub teine võimalus ja maailmakirjeldus ei ole tõsi ja järelikult on vale, on valetatud tahtmatult või tahtlikult (räägitakse, et nii olevat kunagi juhtunud; mitte küll siin Eestis aga kusagil Austraalias ja väga ammu). Tahtlikul valetamisel on olemas intentsioon ehk kindel eesmärk. On võimalik, et selleks on teiste inimeste ekspluateerimine (millel on ka kaunis nimi “tünga tegemine”), mille all mõistetakse ebaõiglast või eelnevale kokkuleppele mittevastavat vahetustehingut.

Vahetustehingute üks liik on raha vahetamine kauba (nii materiaalse kui ka immateriaalse) või teenuse vastu. Kui tehingu osapool A teeb osapoolele B ettepaneku teatud tasu eest ravida osapool B mingist haigusest terveks ja A-l puuduvad ravimiseks vahendid (A teab seda, aga B ei tea), võib julgelt väita, et A eesmärgiks on saada B ressursid enda kasutusse B-le mitte midagi vastu andes. See kahjuks väga levinud “tehing” on nii ebaõiglane (kasu saab ainult A) kui ka kokkuleppele mittevastav. Sellise interaktsiooni tagajärjeks on: A-l on rohkem raha, B-l on vähem raha ja alles on ka haigus, mille ravimine on edasi lükkunud, mida võib-olla ei ravitagi, mis võib progresseeruda ja halvimal juhul lõppeda isegi letaalselt.

On mõistetav, miks väga noored inimesed on kergesti mõjutatavad. Neil ei ole veel piisavalt haridust ega elukogemusi selleks, et vastu võtta kvaliteetseid otsuseid. Kuid see, miks arenenud tööstusriikide kõrgelt haritud elanikud, kellele on kättesaadav teaduslikul tõendusmaterjalil põhinev meditsiiniteenus, on nii hämmastavalt kergelt sugereeritavad, tundub esmapilgul paljudele vastuoluline. See on põhjustatud sellest, et enamasti ollakse teadlikud otsustusprotsessi lõpptulemusest, kuid mitte lõpptulemust kujundanud faktoritest. Vastuolu kaob, kui vaadelda seda, kuidas toimub inimajus andmetöötluslik protsess. Otsustamisprotsess võib toimuda teadvuses (kontrollitav ja analüütiline) või automaatselt st. toimub ilma inimteadvuse osavõtuta või mõlemas paralleelselt. Milline variatsioon neist domineerib, sõltub konkreetsest indiviidist ja olukorrast.

Analüütiliseks mõtlemiseks konstrueerib inimene endale mentaalse mudeli tegelikkusest nn. representatsiooni maailmast. Maailma mudel võidakse luua faktide või tõekriteeriumitele mittevastava informatsiooni põhjal ja see mõjutab otsustusprotsessi kvaliteeti. Teine lõpptulemust mõjutav tegur on otsustusreeglite ehk loogika kvaliteet; näiteks see, kas otsustamise aluseks võetakse kontrollitud faktid, mis on mitte ainult tõesed, vaid ka olulised olukorra hinnangul.

Automaatne andmetöötlus toimub erinevates inimaju allsüsteemides, mis ilma inimese teadliku osavõtuta ja mitmesuguste lähteandmete põhjal teevad otsuseid näiteks selle üle, milline on inimese vererõhk, südame löögisagedus või veres sisalduvate hormoonide kontsentratsioon. Automaatne (intuitiivne) protsess on ka inimese (samuti teiste bioloogiliste olendite) paljunemiskäitumine ja alalhoiuinstinkt.

Paljud automaatselt toimuvad protsessid on olemas kõigil bioloogilisitel olenditel, näiteks paljunemine ja sisekeskkonna homöostaasi säilitamine. Nende poolest on sarnane nii mikroob kui ka inimene. Aga omadus analüütiliselt mõelda erineb nii erinevate liikide vahel kui ka liikide siseselt oluliselt. See, kumb protsess domineerib, määrabki lõpptulemuse. Arsti poolt pakutav ravi võib olla pikaajaline ja ebameeldiv protsess, mille tulemus ei ole ette kindel ja millele mõeldes võib osadel inimestel tekkida ebameeldivaid emotsioone, mis võibki olla intuitiivse otsuse põhjuseks minna mõne alternatiivmeditsiini praktiseerija juurde. Nõid aga (kes teab, et on inimesi, kes usuvad seda, mida on meeldiv uskuda) reklaamib oma ravi kui kiiret ja efektiivset. Kui sellisel ravil ongi mingi efekt (parimal juhul platseebo või iseeneslik paranemine), on see lühiajaline või ebamajanduslik ja raviprotseduuri on ikka ja jälle vaja korrata (mitte küll meditsiinilistel, vaid majanduslikel põhjustel).

Eelnev annabki vastuse sellele, miks inimesed võivad teha täiesti vastandlikke otsuseid selles suhtes, milliseid meetodeid kasutada enda ravimiseks.

Oskuslik manipuleerija stimuleerib jõuliselt potentsiaalses ohvris latentset või mingi haiguse mõjul aktiveerunud enesealalhoiuinstinkti. Viitab patsiendi tõsisele olukorrale ja võimalikule isiklikule katastroofile. Seejärel aga pakutakse välja tasu eest võimalust olukorra patsiendile soodsaks lahenduseks. Ja siin pannaksegi patsiendi kognitiivsed võimed proovile. Need, kellel domineerivad automaatsed otsustusprotsessid ja teadlik analüütiline mõtlemine ei korrigeeri seda, teevad refleksiautomaadile iseloomuliku otsuse kasutada manipuleerija teenust. Eriti iseloomulik on see, et isegi eelnev enda või teiste kogemus sellest, et antud “raviskeem” ei tööta, ei korrigeeri valikuid. Kavatsuse säilitada tervis teostamine ebaõnnestus vale täidepanekustrateegia valiku tõttu, mis ongi puuduliku andmetöötlusliku protsessi tulemus.

See, et automaatsed protsessid domineerivad, on ilmne olukordades, mil otsustuse aluseks võetakse pigem kuulujutud kellegi edukast ravimisest nõidade poolt, kui analüütilist mõtlemist eeldavad statistilised andmed. Primitiivset otsustamist soodustab ka nõidade poolt pakutava ravi väidetav lihtsus ja kiirus. Siin kehtib aga vana põhimõte: see on liiga ilus, et olla tõsi.

Ära kasutatakse ka vigu assotsiatiivses mõtlemises. Väide, et punased joogid tõstavad vere hemoglobiinisisaldust või et inimene peaks sööma ainult toitu, mis on pärit tema sünnikodu lähedalt (on täpsustamata, kui mitme kilomeetri raadiusest), või see, et juba keskajal kasutati kuppude panekut ja aadri laskmist ravimeetoditena (põhjustavad aneemiat ja alatoitumust), ja see on tõestus nende efektiivsusest, on tüüpilised vead.

Eelkooliealine laps õpib, et materiaalsed olendid on olemas sõltumatult inimteadvusest, et neil on asukoht ruumis, et on olemas elutuid ja elus olendeid, et on olemas elutute asjade poolt põhjustatud sündmusi ja elusolendite poolt põhjustatud sündmusi ja mille poolest need erinevad. Kui need baasteadmised füüsikast, bioloogiast ja psühholoogiast moodustavad valesid assotsiatsioone, võib tekkida usk üleloomulikku. Võib tekkida usk, et kodumasinatel on oma tahe, et veel on mälu (psüühika omadus, kasutatakse homöopaatias), et mõtte jõul on võimalik ümber paigutada või töödelda esemeid (psühhokineesia) või et psüühilised protsessid võivad elada iseseisvat elu ilma materiaaalse kehata (kummitused). Meditsiini ajaloost ja eri rahvaste kultuurist leidub palju näiteid selle kohta, kuidas ravimiseks kasutatakse üleloomulike jõudude abi. Näiteks võib väita, et kivitüki sees on ravivat energiat, mis seda kaasas kandes (sõrmuses, ripatsis) kandub üle tema kandjasse. Mõned parandajad väidavad, et nad puudutuste, küünalde, lõhnade ja värvide kaudu siirdavad patsienti armastuse energiat ja sellega on võimelised ravima näiteks erinevaid nakkushaigusi. Loodetavasti sisestavad nad armastuse energiat valikuliselt ja see energa ei anna jõudu näiteks tuberkuloosibakteritele või soolestiku parasiitidele. Seni siiski ei ole veel suudetud seda ravivat energiat mõõta ei kvalitatiivselt ega ka kvantitatiivselt ja inimkonna lisanduvad teadmised viivad meid üleloomulikke nähtusi sisaldavast maailmavaatest järjest kaugemale.

Alternatiivmeditsiinis on laialdane väärarusaam kõige loodusliku kasulikkusest ja kõige kunstliku (vähemalt kaks tähendust: inimese poolt toodetu või näiliselt loodusliku) kahjulikkusest. Selline arusaam on primitiivne. Kui me jooksime looduslikku, puhastamata vett, siis hakkaksid väga lühikese aja (hiljemalt mõne nädala) möödudes plahvatuslikult levima erinevad nakkushaigused. Kui me ei kasutaks nende ravimiseks inimese poolt sünteesitud ravimeid, siis tõuseks elanikkonna suremus järsult. Samuti võib tappa looduslik madal õhutemperatuur, kõrge õhutemperatuur, päike, kuivus, liigne niiskus, naturaalne nikotiin, oopium ja “kuldsest, päikese käes küpsenud teraviljast” valmistatud alkohol. Toidulisandid, konserveerimine ja pakendamine on muutnud toiduaineid oluliselt hügieenilisemaks ja säästnud palju inimelusid.

Selleks, et konkreetses situatsioonis hinnata loodusliku või kunstliku kasulikkust või kahjulikkust, läheb vaja analüütilist mõtlemist.

Üleloomulikesse nähtustesse uskuvatel inimestel võib olla sama palju teadmisi bioloogiast ja füüsikast kui alternatiivmeditsiini mitte uskuvatel inimestel, aga ainult üleloomulikku uskuvatel on veel lisaks paralleelne arusaam vaadeldavast nähtusest. Nad võivad muu hulgas uskuda, et haigusi põhjustavad erinevad hingede maailmast pärit olendid, kuri silm võib nakatada koolerasse, et haigustel on psüühilisi omadusi nagu tahe, teadmised või mälu.

Kuigi kraanivee potentseerijad, bioväljade korrigeerijad ja sms sõnumi teel ravijad määratlevad teadlast kui haigete vaenlast, kes takistab inimeste otseteed õnnele ja ikka veel (aastal 2011, Euroopas) on inimesi, kes usaldavad manipuleerija mittekontrollitud “tõendusmaterjali”, on teadus ja sellega lahutamatult seotud skeptiline mõtlemine põhjustanud vaieldamatu muutuse paremuse suunas. Ja õnneks on skeptilise mõtlemise meem osutunud nii elujõuliseks suhtes alternatiivmeditsiini meemiga ja paljundanud ennast nii laiaulatuslikult, et see protsess on pöördumatu.

Austusega,
Sven Toom

Käesoleva referaadi maht on liiga väike, et käsitleda inimeste mõtlemisvigu või alternatiivmeditsiini põhjalikumalt. Loogikavigadest võiks vabalt kirjutada vähemalt sama mahuka raamatu kui Rotterdami Erasmuse “Narruse kiitus”. Hoidun ka tegemast liiga suuri üldistusi, sest tean, et iga inimese otsustusvõimet peab analüüsima eraldi. Pean oluluseks juhtida tähelepanu faktoritele, mis teevad alternatiivmeditsiini olemasolu võimalikuks ja sellest tulenevalt vajadusele tõsta inimeste teadlikkust. Peamiselt olen soovinud väljendada oma suhtumist antud temaatikasse, ja see on järgmine:
inimestel, kelle elufilosoofiaks on

naabril ilus auto hoovis,
seda ärandada proovin!
ja et sest ei tõuseks kära,
lähen tapan naabri ära!

teha võimalikult raskeks teostada oma kavatsusi. (Vabandan Kitzbergi ja tema Tiina ees).

• Arkijärki hylkii tiedettä, Kirsi Heikkinen
• Taikausko juontaa ydintiedon sekasotkusta, Annikka Mutanen
• The Accuracy of Self-Reported Intuitive and Analytical Ability, Jennifer A. Sobyra (pdf)
• Analytical/Intuitive Thinking: PART I, Determine Your Thinking Process, John Nofsinger, Psychology Today

Toivo Maimets
Richard Dawkins. „Luul Jumalast“. Eestikeelne tõlge Kaia-Leena Lass. Valgus, 2011.
Teks ilmus ajakirjas Vikerkaar nr 4-5/2011, avaldatud autori loal

Richard Dawkins, kohe-kohe seitsmekümne aastaseks saav Oxfordi Ülikooli emeriitprofessor, tuntud zooloog, etoloog (käitumisteadlane) ja teaduse populariseerija, on kahtlemata äärmiselt silmapaistev isik. Ajakirja „Prospect“ suur 2005. aasta lugejaküsitlus asetas ta maailma kolme tähtsaima intellektuaali hulka koos Noam Chomsky ja Umberto Ecoga. Ajakiri „Time“ on teda nimetanud 100 mõjukaima inimese seas. Ta on paljude ülikoolide audoktor, suure hulga rahvusvaheliste auhindade laureaat.

Dawkins tegi oma doktoritöö Nobeli preemia laureaadi Nikolaas (Niko) Tinbergeni juhendamisel. Tinbergen oli ise suurepärane etoloog ja sealt pärineb ka Dawkinsi teadushuvi selle ala vastu. Samas on ta aga tuntust kogunud eelkõige oma teadust populariseerivate raamatutega ning avalike esinemistega, kus süstemaatiliselt ja kirglikult kaitseb evolutsioonilist maailmavaadet ning kritiseerib erinevaid religioosseid seisukohti, mis sellele vastanduvad. Viie aasta eest küsisid ajalehe „Independent“ lugejad temalt, kas ta tahaks olla tuntud kui teadlane või võitlev ateist. „Bertrand Russell nimetas end Kirglikuks Skeptikuks,“ vastas Dawkins. „Siht on küll kõrge, ent sinnapoole ma püüan“. Mõjukas ajakiri „Discover“ on teda ka nimetanud „Darwini rotveileriks“, viidates paralleelidele Thomas Henry Huxley’ga (1825-1895). Viimane oli Darwini kaasaegne, kes propageeris evolutsiooniideid ning süvenes suhteliselt tagasihoidliku Darwini eest vaidlustesse kirikuga. T.H. Huxley oli tuntud kui „Darwini buldog“.

Tõsi, Dawkins on teadlikult püüdnud (mõne erandiga) hoiduda avalikest sõnadebattidest erinevat sorti kreatsionistidega, leides, et „põhiliselt vajavad nood respektaabluse hapnikku“ ja nendega avalikku sõnasõtta minek tähendaks „anda neile seda hapnikku pelgalt selle faktiga, et neid kaasatakse“. Ta leiab, et kreatsionistidel on üsna ükskõik sellest, kui neid ka argumentidega võidetakse. Neid huvitab vaid see tunnustus, et neid üleüldse avalikku argumenteerimisse kaasatakse, ning just seetõttu ei taha ta sellega tegeleda.

Seda aktiivsem on ta aga sõnaka ateisti ja religioonikriitikuna oma kirjutistes ja avalikes esinemistes. Lisaks sellele ründab ta erinevaid pseudoteaduste vorme, astroloogiat, spiritualismi ja mitmesuguseid manipulatsioone, mida pakutakse välja „alternatiivmeditsiinina“. Ka tema poliitilised vaated on olnud piisavalt afišeeritud – alates 1970-ndatest aastatest on ta olnud leiboristide valija, pärast liberaaldemokraatide partei loomist (1988) aga selle innukas toetaja. Ta on sõna võtnud Iraagi invasiooni vastu (2003), samuti kritiseerinud president G.W. Bushi poliitikat ning nõudnud Briti monarhia asendamist demokraatlikult valitud presidendiga.

Dawkinsi paludest kirjutistest on eesti keeles ilmunud kahetsusväärselt vähe – tervikuna on tõlgitud vaid „Eedeni jõgi“ („River out of Eden“, 2000, Ilmamaa) ja mõni tükk on siin-seal veel eesti lugejale kättesaadav (näiteks allakirjutanu tõlge „Kadunud aegade geneetiline raamat“ ajakirjas „Akadeemia“ nr. 2, 2000). Seda on väga vähe.

Ometigi tundub just raamatu „Luul Jumalast“ valimine eesti keelde tõlkimiseks mõneti ebatavalisena. „Luul Jumalast“ ilmus originaalis aastal 2006. Nagu Dawkins sissejuhatuses tunnistab, oli tal juba palju varem plaanis oma seisukohad religioonide küsimuses ühte raamatusse kokku panna. Tema kirjastaja oli aga pikka aega kõhklev. Muudatus tema seisukohas tuli, nagu Dawkins ise on ühes intervjuus väitnud, „tänu president Bushi neljale valitsemisaastale“. See raamat ongi kirjutatud suurel määral Bushi-aegset USA fundamentalistlikku publikut silmas pidades, eriti konkreetselt kreatsionismiõpetuse ja „intelligentse disaini“ vastu suunatuna. Ja ma ei usu, et üsna paganlikku eesti lugejat (äsja lugesin, et kiriklikult sõlmitakse meil alla 5 protsendi abieludest) see teema väga köidaks. Ehkki vahel ka Eestis „lahvatab leek“, näiteks usuõpetuse koolidesse sisseviimise või arendamise teemadel, ei ole need diskussioonid siiski seotud niivõrd religiooni sisu kui vormi ja riigipoolse sunduse temaatikaga.

Seetõttu ma leian, et Dawkinsil oleks mitmeid teoseid, mille tõlkimine Eesti keelde oleks palju vajalikum kui „Luul jumalast“. Näiteks „Vikerkaare lahtiharutamine“ („Unweaving the Rainbow“, 1998) või ka „Saatana kaplan“ („A Devil’s Chaplain“, 2003), mille filosoofilisemad tekstid on palju laiema temaatikaga ja ajaliselt kestvamad kui siinsed pelgalt religioonikriitikast kõnelevad. Loodusteadlase jaoks on muidugi tähtsaim tema raamat „Eellase lugu“ („The Ancestor’s Tale“, 2004). Siin kirjeldab Dawkins looduse ja evolutsiooni olulisi „lugusid“, võttes eeskujuks Geoffrey Chaucer’i (1343-1400) „Canterbury lood“, kus palverändurid kokku saades igaüks oma huvitava loo jutustavad. Palverändurite asemel on Dawkinsil erinevad organismide rühmad, alustades inimesest ja minnes tagasi tema üha kaugemate sugulasteni, kes evolutsiooniloos tagasi minnes „kokku saavad“ ja seonduvad mingi looga, mis üldisemat sõnumit kannab. Minu arvates sisaldab „Eellase lugu“ enam-vähem kõike, mida üks haritud inimene, kes just bioloogiateadustele ei spetsialiseeru, võiks tänapäevasest bioloogiast teada. Tõsi, raamat on üsna mahukas (528 suuremaformaadilist lehekülge), mis teeb ta veidi ebamugavaks tõlketeoseks, ent Eesti teadushariduse seisukohast oleks selle tõlkimine küll ääretult vajalik.

Aga tagasi religiooniteema juurde. Dawkinsi kriitikud – ja neid ei ole sugugi vähe – ütlevad, et Dawkins on religiooni suhtes ülemääraselt ründav ja nad ei mõista Dawkinsi agressiivsust. Üks teine tuntud bioloog Stephen Jay Gould (1941-2002) on välja pakkunud religiooni ja teaduse lepitamiseks „mittekattuvate magisteeriumide“ seisukoha (non-overlapping magisteria e. NOMA). Teaduse magisteerium (õpetusala) katab empiirilist tegelikkust: millest universum koosneb (faktid) ja miks ta just sel moel toimib (teooria). Religiooni magisteerium tegeleb Gouldi järgi aga elu ülima mõtte ja moraalsete väärtustega. Kuna need kaks tegelevad täiesti erinevate asjadega, mis mõlemad on inimesele olulised, siis ei tohiks neid vastandada ja samuti ei saaks nõuda, et ühe valdkonna argumenteerimisviis (näiteks teaduslik) oleks ilmtingimata kohustuslik teisele valdkonnale. Just siinkohal on Dawkins väga radikaalsel positsioonil (peatükk „NOMA“ raamatus „Luul Jumalast“) ja näitab, et austav „mittevahelesekkumine“ religiooniga seotud küsimustele, mis paistab olevat hästikasvatatud inimese väärtus ja „poliitiliselt korrektne“ käitumine, on tekitanud olukorra, kus religiooniga õigustatakse sõdu ja hävitamist, religioosset põikpäisust ning ksenofoobiat, kus religioon päevast päeva sandistab laste intellektuaalset arengut („Ei ole olemas moslemist last. Ei ole olemas kristlasest last“, kirjutab ta). Massimõrvad, Taliban, aumõrvad, nõiajahid, Maailma Kaubanduskeskuse ründamine… Dawkinsi oluline tees ongi see, et religioon ei ole lihtsalt mõistusevastane, vaid ta on otseselt kahjutekitav.

Tihti väidetakse, et ainult religioon annab inimesele juhised ja aluse moraalseks käitumiseks ning religiooni kadumine sillutab tee moraali kadumisele. Meie käitumise moraal, kinnitab Dawkins, ei tulene ühestki religioonist, vaid on tekkinud evolutsioonilise valiku tulemusena. „Kas te tõesti tahate mulle öelda,“ kirjutab ta, „et ainsam põhjus, miks te püüate hea olla on see, et tahate saavutada Jumala heakskiitu ja tasu või hoida ära tema pahameelt ja karistust? See ei ole moraalsus, vaid pugemine“. Moraal ilma religioonita on palju tõelisem moraal, väidab ta.

Ajaloo vältel on loodusteadlasi ikka süüdistatud harmoonilise maailma ilu ja taandamises mingitele materiaalsetele, tühistele väärtustele, mis muudavad elu madalaks igapäevasebimiseks ja kaotavad „elu kõrgema väärtuse ja mõtte“. Oma raamatu „Vikerkaare lahtiharutamine“ on Dawkins pealkirjastanud just vastusena sellistele väidetele. See pärineb tegelikult inglise kirjamehe John Keatsi (1795-1821) etteheidetest Isaac Newtonile (1642-1727). Nimelt leidis Keats, et vikerkaare olemuse äraseletamine prisma poolt lahutatava valguse abil hävitas kogu romantika, ilu ja poeesia, mida inimkond oli sajandeid vikerkaarega seostanud. Otse vastupidi, leiab Dawkins. Newton hoopis lisas senituntud vikerkaare poeesiale ja romantikale teadusliku mõõtme, mis võib iseenesest olla hoopis võluvam ja poeetilisemgi. Ka raamatu „Luul Jumalast“ moto kannab sama mõtet, seekord inglise kirjaniku ja enese sõnul “radikaalse ateisti” Douglas Adamsi (1952-2001) väljendatuna: „Kas ei piisa sellest, et näed aia ilu, ilma et peaksid uskuma selle soppides peituvatesse haldjatesse?“ Raamatu mõte ongi näidata, kuidas religioonivaba arusaam maailmast annab sellele hoopis tähenduslikuma mõtte. Ühes oma tekstidest, mida ta on ka palunud ette lugeda oma haual, kirjutab Dawkins: „Olles maganud sadu miljoneid sajandeid oleme lõpuks avanud oma silmad luksuslikul planeedil, mis sädeleb värvidest ja on rikkalikult täidetud erinevate eluvormidega. Mõne aastakümne pärast suleme me oma silmad uuesti. Kas ei ole siis suursugune ja kaunis viis veeta oma lühike aeg selle nimel, et mõista universumit ning seda, mil viisil me selles ärkasime?… Kes suudaks taolise mõttega peas jätta hommikul voodist üles kargamata, täis indu jätkata maailma avastamist ning rõõmu olla selle maailma osa?“ (“Vikerkaart lahti harutades”).

Kaia-Leena Lassi tõlge ja Mari Kolgi toimetajatöö väärib vaid kiitust. Eesti keelde on suudetud üle tuua Dawkinsi hoogne, poeetiline ja innustav stiil, mis taolistes tõlgetes võib kergesti kaduma minna. Seda enam ootaksin sellelt edukalt koostöötandemilt ka Dawkinsi teiste, kandvamate teoste juurde jõudmist (vt. eespool). Muidugi esineb siin ka mitmesuguseid pisivigasid, trükiveakuradeid ja tõlkevääratusi, ent kellel seda ei juhtu? Ühe ebatäpsuse, mis aga pidevalt eesti keeles edasi kandub, tahaksin siinkohal küll ära õiendada. Seda enam, et olen ka ise selle vea korra teinud. Tõlge „Darwini nõbu Francis Galton“ (lk. 71) on ekslik, kuna inglisekeelne „cousin“ tähistab kõiki enam-vähem samavanuseid sugulasi ja nõo kohta (= onu/lelle või tädi/sõtse laps) öeldaks pigem „first cousin“. Galton oli täpsemalt Darwini ’half-cousin’, sest neil oli ühine vanaisa – Erasmus Darwin.

Dawkinsi stiiliks on öelda kõik otse välja, teha „puust ja punaseks“, eriti just selles raamatus. Nii ei jäeta lugejale kahtlemisruumi ja kinnitatakse juba Eessõna esimesel leheküljel: „Selle raamatu eesmärk on tõsta teadlikkust – teadlikkust tõsiasja suhtes, et ateistiks olemine on realistlik ja julge ning suurepärane pürgimus. Sinust võib saada ateist, kes on õnnelik, tasakaalukas, moraalselt kõlbeline ning vaimselt rahulolev.“

Toivo Maimets
21.03.2011

Sündmuse kirjeldus Facebooki lehel:

Võta kaasa piknikukorv, murul istumise alus, skeptiline luuletus, sõnavõtt, laul, hoiak, meel, seisukoht, oma trikk.

Saab grillida, sõna võtta, vaielda, mitte nõustuda, teleskoobiga Päikest ja Kuud vaadata, oda visata, kätel kõndida, sääski toita, nõiavitsaga vett ja varandust otsida, maagilise mammuga tasakaaluharjutusi teha, oma telgiga ööbida, MTÜ Eesti Skeptik liikmeks astuda või ka välja astuda.

Osalemistasu ei ole. Kes soovib vabatahtlikult abiks olla, andku aga teada.

Plaasi talu leiad siit Google kaardilt.

Tulla saab kas autoga (leppige omavahel kokku), taksoga, jalgrattaga; Tallinna linnaliini busside nr 35 (bussiterminalist), 50, 56 (ekspress Kunstiakadeemia juurest), 65, 67 (Estonia juurest) Seli lõpp-peatusest alla 2 km jala, vihjeks Tallinna ringtee ja Veneküla tee.

Peterburi tee poolt tulles 1,3 km, ettevaatlikult vasakule (pange varakult suund sisse, kuna liiklus võib päris tihe olla):

Orientiiriks Veneküla tee:

Ja kohe esimene talukoht paremat kätt paemüüride vahelt:

Ilmaprognoos EMHI-lt:

7.07.Neljapäeval madalrõhuala nõrgeneb, kuid päeval on endiselt Lõuna-Eestis saju- ja äikesevõimalus suur. Puhub kirde- ja idatuul. Öösel on 15…19, päeval 22…28°C.

Kohtumiseni!

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) läkitas justiitsministrile kirja, mille koos oma kommentaaridega allpool edastan. Kiri väljendab lühidalt EKN-i seiskukohti oma 2008. aasta pikemast läkitusest Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses. Ilmselt on selle kirja ajendiks Õiguskantsleri seisukoht samasooliste partnerlussuhete reguleerimisest, millega kaasnes ka märgukiri justiitsministrile (pdf) ja mille alguses ütleb õiguskantsler järgmist:

Olen seisukohal, et samasooliste isikute vaheline püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse, mistõttu on põhiseadusega vastuolus olukord, kus selline kooselu on õiguslikult reguleerimata. Seetõttu on kooskõlas põhiõiguste tagamise põhimõttega vajalik luua selliste õigussuhete reguleerimiseks kohane õiguslik raamistik.

EKN pidas vajalikuks ka omalt poolt üritada ministrit mõjutada ning sekkuda seadusloomesse ja EV põhiseaduse tõlgendamisse.

PRESSITEADE
27.06.2011

Eesti Kirikute Nõukogu avalik kiri Eesti Vabariigi justiitsministrile

Eesti Kirikute Nõukogu jälgib tähelepanelikult avalikku diskussiooni ja Eesti Vabariigi justiitsminister Kristen Michalile erinevate institutsioonide poolt tehtud ettepanekuid samasooliste kodanike seksuaalpartnerluse legaliseerimiseks Eesti Vabariigis tunnustatava perekondliku kooseluvormina.

“Seksuaalpartnerluse legaliseerimiseks”? Seksuaalsuhted samasooliste inimeste vahel on juba ammuilma dekriminaliseeritud ja ka haiguste nimistust välja arvatud. Samas abielu ja peresuhted on minuteada ning ka mu tuttavate inimeste meelest midagi enamat seksuaalpartnerlusest. Võibolla väljendab too sõnapaar kirja kirjutajate hajameelsust või teemaga mittekursisolekut, kuid seda enam paneb mind küsima, et miks võetakse sõna teemal, mis tegelikult ja sisuliselt huvi ei paku ja mis otseselt nagu ei puuduta ka. Seega sean kahtluse alla EKN-i väite, et avalikku diskussiooni jälgitakse “tähelepanelikult”.

EKN ei toeta homoseksuaalsust…

See seisukoht tekitas mul hulga mõtteseoseid – “EKN ei toeta seda, et Maa tiirleb ümber Päikese”, “EKN ei toeta välku”, “EKN ei toeta punapäisust”, “EKN ei toeta neegerlust” jne. Loodusnähtuse deklaratiivne mittetoetamine tundub lihtsalt rumal. Ilmselt on selle mittetoetamise taga ekslik arusaam, et homoseksuaalsus on valiku küsimus, mida saab propageerida ja millesse saab inimesi pöörata. Asjaolu, et selle mittetoetamise toetuseks on leitud hulk piiblitsitaate (vt läkitust), ei tee seda veel ratsionaalseks ega põhjendatud seisukohaks. Ja üldse – inimesed, kes leiavad, et üks vana raamat, mille ots ulatub pronksiaegsete rändkarjakasvatajate aega, on absoluutne autoriteet, väärivad küll veidi tögamist ja naeruvääristamist. Samas kui vaadata läkituse alguseotsa, siis on seal palju juttu armastusest ja just armastuse käsk on nt Rootsi ja Soome kirikud avanud homoseksuaalsete inimeste omaksvõtmisele ja nende suhete õnnistamisele.

…ega vastava partnerluse juriidilist seadustamist. Tänases Eesti Vabariigis kehtiv seadusandlus annab taolisele kooselule piisavad garantiid ka seltsingu vormis.

Kumb siis on – ei toeta juriidilist seadustamist või vastav juriidiline seadustik on seltsingu kujul juba olemas? Et peaks seltsingu vormi ka ära kaotama, et homoseksuaalsed partnerid ei saaks ka seda vormi patuelu elamiseks ära kasutada? Või kui seltsing sobib, siis miks ei peaks sobima muud seadusandlikud algatused? Ahjaa – EKN ei toeta ju homoseksuaalsust ja seetõttu tuleb neile inimestele, kes homoseksuaalsust kannavad, igasuguseid takistusi teha, et neil ikka keerukam oleks oma asju korraldada, et nad end ikka tõrjutuna ja mittetäisväärtuslike ühiskonna liikmetena tunneksid. Ma ei oska öelda, kas ja kui kristlik selline suhtumine on, aga kaasinimeste tõrjumine ja marginaliseerimine olgu nahavärvi, seksuaalse suundumuse, tõekspidamiste jne põhjal on vastuolus EV põhiseadusega ning muidugi ka üldise inimlikkusega.

Ja mida teavad kirikutegelased seltsingulepingu piisavusest, kui antud teema pole üldse nende teema. Heteroseksuaalsetel kirikutegelastel ja teistel, kellel on iseenesestmõistetav privileeg osa saada abielust (välja arvatud EKN-i kuuluva Rooma-Katoliku Kiriku esindaja, aga tema on oma ametis vabast tahtest), ei pruugi üldse selle peale tullagi, et neil see privileeg on ja jäävad mõistmatult õlgu kehitama, kui keegi, kel seda privileegi pole, võrdsemat kohtlemist küsib. Inimlik empaatiavõime ja kaasinimese kuulamisoskus saavad siin abiks olla. Ma võin ju vastu arvata, et kirikutele piisab ajaloos tehtud kuulsusrikastest tegudest küll ja nüüd oleks aeg laiali minna ja millegi inimkonnale kasulikumaga tegeleda. Kirikutel ja kogudustel on lausa oma seadus olemas, kuigi minumeelest piisaks neile mittetulundusühingute seadusest küll. Või siis äriühingute seadusest. Või kasvõi sestsamast seltsingulepingust. Millegipärast on aga arvatud, et usuühingud on mingit moodi erilised asjad, et nende tarbeks eraldi seadus on tehtud. Endale oskavad krabada küll, aga teistele ei raatsi võimaldada, aga jagub ülbust nina peale visata, et aitab sest olemasolevast piskust teile küll. Mis omakorda tõendab mu tähelepanekut, et EKN ei jälgi diskussiooni “tähelepanelikult”, kuna ei soovita mõistmisega kuulata seda osapoolt, keda antud küsimus otseselt ja eluliselt puudutab.

Tahes-tahtmatult hakkaks perekonnaseaduse ja muude vastavate õigusaktide ümbertegemine varem või hiljem redefineerima abielu mõistet ning lagundama perekonda kui põlvkondade järjepidevuses sündivate ja hoitavate sugulussidemete püsikindlusest lähtuvat elukooslust.

Abielu mõiste on ajaloo jooksul ilma selletagi pidevalt muutunud, samuti on perekonna mõiste ajas ja ruumis kirju. Konservatiivsete inimestena peaksid kirikutegelased ajalugu ju tundma. Siin aga omistatakse homoseksuaalsetele inimestele ränk perekonna lagundaja taak – lagundad perekonna, lagundad riigi ja rahva, seega on homod oma nõudmistega ette süüdi lisaks veel Eesti riigi ja eesti rahva hävitamises. Siit edasi pole enam palju maad selleni, et mõni üliogar leiab endal olevat EKN-i poolt heaks kiidetud missiooni riigi ja rahva päästmiseks homokatkust.

Mingisugust loogikat neis väidetes loomulikult pole. Kuidas muudab samasoolistele paaridele ametliku kooselu lubamine erisooliste abielupaaride võimet lapsi saada või muid perekondlikke-abielulisi asjaolusid? Lapsi saadakse ka mitteabielulises kooselus, abielupaarid lahutavad ja teevad paljusid muid asju, mis piibli kohaselt puha patt on, aga need võitlused on kirikutel juba kaotatud. Kaotavad ka selle ja palju järgmisigi, sest inimkond on täiskasvanuks saamas ja ei vaja enam nii palju taevast isa ja emakest kirikut oma elu juhtima.

Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all.

Just seepärast tulebki samasooliste perede ja neis kasvavate laste teema seadusandlikult normaalsele tsiviilühiskonnale kohaselt ära lahendada (vt õiguskantsleri selgitust), mitte aga ajada aastatuhandetagust valikulist propagandat, et õigustada ühe osa ühiskonna tõrjumist.

EKN tunnustab vaid mehe ja naise ühiselul rajanevat perekonda, mis tagab Eesti maa ja rahva jätkusuutlikkuse.

Lisaks homovaenulikkusele sai EKN hakkama ka üksikvanemaga, vanema ja vanavanema või teiste lähisugulastega elavate lastega koosluste tunnistamisega mittepereks.

Mida need inimesed küll mõtlevad, kui ühest küljest räägivad armastusest ja hoolivusest ja teisalt tõrjuvad hulga inimesi kõrvale lihtsalt seepärast, et nad ei vasta mingi vana raamatu poolt kirjeldatud raamistikule?

Täpsem info:
Ruudi Leinus
Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär
646 1028
512 2564
ruudi(ät)ekn.ee

Pressiteate koostas:
Kaisa Kirikal
Eesti Kirikute Nõukogu meedia assistent
kaisa(ät)ekn.ee

Minu palve justiitsministrile – ära kuula Eesti Kirikute Nõukogu, sest nad ei tea, millest nad räägivad.

• Eesti Kirikute Nõukogu avalik kiri Eesti Vabariigi justiitsministrile
• Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses
• Õiguskantsleri seisukoht samasooliste partnerlussuhete reguleerimisest
• Õiguskantsleri märgukiri justiitsministrile

Spinglo – vanad trikid uues kuues

Wesse Allik, TTÜ majandusteaduskonna üliõpilane

Võrkturundusfirmad ja püramiidiehitahad on samuti sooritanud tiigrihüppe ja kolinud kõike puhastavate pesuainete ja vähki raviva köhasiirupi juurest internetiavarustesse. Ühesõnaga juttu tuleb Spinglo-st ja Synkronice-ist . Põhimõtteliselt on tegemist keskmisest huvitavama püramiidskeemiga, mitte tavapärase kõike raviva toidulisandiga.

Spinglo on oma olemuselt sotsiaalvõrgustik nagu Facebook, Orkut või Rate. Mis nende endi jutu järgi peaks olema the next big thing. Liituda saab tavaliikmeks, mille jaoks on vaja liitumiskoodi, mille saab juba olemasoleva liikme käest ja peaks lisama elitaarsust, sest igaüks ei saa ju.

Ratsa rikkaks saajate jaoks on omanikufirmal (Synkronice) kaks paketti, esimene on hinnaga €575 ja sa saad 1000 SPS-i ja kuldliikme pakett hinnaga €1725 ja saad 4000 SPS-i.

Esimene konks, millega inimesi püütakse, on võimalus saada Spinglo investoriks. SPS punktid tähendavad lihtsustatult optsioone aktsiate ostmiseks, kui nad kunagi peaks börsile minema. Maakeeli öelduna on sul aktsiate eelisostuõigus, ehk mingeid aktsiaid sa kohe siiski ei saa.

Põhiline Spinglo müüjate sõnum on, et “Sa peaksid olema loll, kui sa ei taha saada osanikuks järgmises Facebookis” ja pikemalt juttu ajades mainitakse tervet rida IT firmasid, kelle aktsiad on teinud hüppelise tõusu ja loomulikult peale seda lõppu lause “sama juhtub ka Spinglo-ga”.

Siin on aga kaks väga suurt probleemi. Esiteks on lood tuntusega pehmelt öeldes kehvasti. Google osting annab Spinglo-le 302 000 tulemust (millest paljud eestikeelsed ja osad kriitika). Võrdluseks – Rate.ee annab 54 100 000 tulemust, Apple Ping, mis on üsna vähetuntud Apple oma sotsiaalvõrk (kõigele lisaks veel ka seotud iTunes-iga), annab vastuseks 91 800 000 tulemust, vaikselt surev Orkut 364 000 000 ning sotsiaalvõrkude kuningas Facebook rekordilised 14 060 000 000 tulemust.

Edukas sotsiaalvõrgustik töötab siis, kui su paljudel sõpradel on seal kontod, ehk siis ta täidab oma ülesannde ja sa saad suhelda oma sõpradega. Seega on võrgul vaja tekitada mingi kriitiline mass. Spinglol pole see õnnestunud. Enamus kasutajatest on Spinglo “investorid” ja nende tuttavad, kes on sinna pika veenmise peale teinud omale konto (mida nad peale seda pole kordagi külastanud).

Facebooki järgses maailmas on igale uuele tulijale algus väga raske ning suure tõenäosusega saab selleks olla ainult mingi täiesti uus teenuse liik, mis on piisavalt hea, et oma Facebooki konto pealt üle kolida uue konto peale. Spinglo, mis on isegi võrreldes rate.ee-ga tehniliselt vähearenenud, ei oma loomulikult mitte midagi sellist.

Teine suur (kui mitte põhiline, vähemalt äris) küsimus on see, et kuidas kavatseb Spinglo tulevikus hakata raha teenima – välja käidud netikaubamaja idee pole siiski väga reaalne teenimiskoht. Just reaalne raha teenimine on igasuguste IT teenuste juures tegelikult suurim valukoht, see väga lihtne küsimus “kõik on ilus, aga kust ikkagi see kasum tuleb?” jääb sageli vastuseta. Börsile minnes on see aga investorite esimene küsimus.

Seega igasugused reaalsed võimalused sotsiaalvõrgustiku turul midagi ära teha, on praeguse seisu juures ümmargune null ja kui Spinglo lähebki kunagi börsile, siis tema aktsiad saavad seal üsna ruttu õiglase hinna, mis on ligilähedane nullile. Sellest tulenevalt omab väärtust null ka võimalus osta Spinglo aktsiaid.

Teine konks on loomulikult vana hea püramiid, millest saab lähemalt lugeda siit (http://www.birdtribe.ee/public/BonusPlan_EE.pdf). Kokkuvõttes on tegemist „harju keskmise“ värgiga ehk mida rohkem liitujaid leiad, seda rohkem „boonust“ saad. Kuni luksusautode ja seifini, mis kulda täis. Kuna püramiidskeem on suhteliselt sama, mis kõigil ülejäänutel, siis ei hakka pikemalt peatuma sellel, miks püramiidskeemis osalemisel on rikastumisvõimalus väiksem kui lotot mängides. LHV foorumis selle teema läbilugemine annab vast ammendava vastuse, miks püramiidskeemi abil lubatav Ferrari jääb siiski autosalongi.

Pole vast suuremat mõtet puudutada ka Spinglo taga oleva Synkronice firma kahtlast tausta ja seltsimehi, sest tegijaid seal pole ja paljud on nendest tavalised püramiidiehitajad. Ehk Business as usual selles sektoris.

Ühesõnaga kõigile midagi, noorele investorile, kes kujutab ette, et tal on aasta pärast tuhandeid „Facebooki“ aktsiaid ja ÜLLE ADOBERG-MIKK-de sugustele veteranidele, kes saavad rahus oma püramiide ehitada.

Viimase isiku tõin eraldi välja tohutu suure tahtejõu (või lolli järjekindluse) tõttu selles sektoris, väike googeldamine näitab, et tegelane on nii Holy Tea, Kyäni, Kvantripatsite kui ka enam vähem iga teise pseudo ja püramiidskeemiga tegeleda jõudnud (kaasa arvatud loomulikult ka Spinglo suurimaid turustajaid siin). Vaadates teda, hakka või uskuma, et Alaska mustikad annavad tõesti imepärase energia.

Kuulsa filmi „The Social Network“, mis räägib Facebooki algusest, tunnuslause: „You don’t get to 500 million friends without making a few enemies“, võiks Spinglo konteksti pannes kõlada „You don’t lose 575 euros without losing common sense“.

Üle-üleeile kirjutasin sellest, mis on “100. ahvi fenomen” ja kes selle mõttearenduse valla päästis. Jätkan asjaolude selgitamist raamatu “The Hundredth Monkey and Other Paradigms of the Paranormal“, koostanud Kendrick Frazier, põhjal, kus artikli “The Hundredth Monkey Phenomenon” on kirjutanud Ron Amundson.

Autor hoiatab meid, et kuivõrd Lyall Watson vihjas, et talle teadaolev informatsioon on saabunud erinevatest ja raskesti kontrollitavatest allikatest, kusjuures primatoloogid pigem pelgavad oma lugu väljanaermise hirmus avalikustamast, siis ei tasu ka meil algallikate osas kuigi kõrgeid ootusi omada. Küll aga peaks algsetest allikatest välja tulema, et bataatide pesemise oskus levis ühel ajahetkel 1958. aastal väga kiiresti nii Koshima saarel kui ka muudel saartel vahetult peale Koshima juhtumit. Samuti on meile sisendatud ootus, et ega juhtumi kohta just väga palju ja täpseid andmeid polegi leida, isegi ahvide täpse arvu kohta ei peaks me midagi teada saama.

Peaaegu kogu teave Koshima saare (õigemini Kōjima (幸島); liide -jima (島) tähendab jaapani keeles saart) makaakide käitumise kohta ja millele Watson oma raamatus ka viited annab (vihjates seega, et ta on teadlaste tööd läbi uurinud), pärineb jaapani primatoloogi Masao Kawai 1965. aastal ilmunud teadustöödest ja valdavalt Kawai töödele toetuvatest sekundaarsetest allikatest, kelle nimed on samuti Watsoni raamatus allikaviidetena üles loetletud (Imanishi, Kawamura, Tsumori).

1952.-1953. aastal alustasid ahviuurijad ahvidele lisatoidu jagamist, peamiselt kahel põhjusel – vältida ahvikarja reide farmerite saagile ja samuti hõlbustas toidu jagamine ahvide käitumise uurimist. Peamisteks uuteks toitudeks olid bataadid (maguskartulid) ja nisu. Toidukogused jäeti lagedatele aladele, tihti mereranda. Uue toitumismajanduse toel leiutasid ahvid nii mõnegi uue käitumisviisi ja üks neist oli 1953. aastal tollal 18-kuuse emase noorahvi Imo avastus, et liivaseid ja kivipuruseid bataate on palju parem süüa, kui need oja- või merevees puhtaks loputada. Imo käest õppisid selle uue võtte ära tema mängukaaslased ja ema ning õige pea levis see ka teistele karja liikmetele. Bataadipesemise oskuse leviku teeb tähelepanuväärseks see, et kui tavaliselt levivad töövõtted ja kombed vanematelt noortele, siis bataadipesemine levis esialgu noortelt vanematele.

Kawai töö on väga detailirohke; näiteks raporteeritakse, et 1952. aastal koosnes makaakide kari 20 isendist ja kasvas 1965. aastaks 59-ni. (Watson väitis, et bataadipesijaid ahve oli “täpsustamata arv” ja lihtsalt “arutluse edendamiseks” oli neid 99.) Kawai raportis on kuupäevaliselt kirjas, millal keegi bataadipesemise oskuse omandas ning muidki toitumise ja käitumisega seotud detaile, samuti oli kirjas kõigi makaakide sünnikuupäevad ja sugulussidemed ajavahemikul 1949 ja 1962.

1958. aasta märtsis oli Koshima saarel täpselt 11 üle 7-aastast makaaki, kellest kaks (2) olid bataadipesemise selgeks õppinud; samas 15 makaaki 19-st 2-7aastastest olid oskuse ära õppinud. Seega täpselt 17 ahvi 30-st mittelapsest olid bataadipesijad. Ei Kawai ega ka teiste uurijate raportites ole vihjeid äkilisesele bataadipesemise oskuse laienemisele 1958. aasta sügisel, kuid 1962. aasta aruandest saame teada, et 49-st üle 2-aastasest ahvist oskasid bataate pesta 36. Oskajate hulk oli 4 aastaga kasvanud 19 võrra (üle 2 korra).

Kawai raportis on lause

“[bataadipesemise] oskuse omandamise võib jagada kahte perioodi: enne ja pärast 1958. aastat”.

Kas see tähendab, et Kawai “ei ole siiani sugugi kindel selles, mis juhtus” ja kas ta pelgas naeruvääristamist ega avaldanud detaile? Sugugi mitte. Kawai avaldas kogu vaatlusraporti kõigis oma peentes detailides. 1953-1958 oli põnev uuenduste aeg – ahvid said uue toiduallika, sellega tutvuti ja mässulised noorukid tulid välja uuenduslike võtetega, kuidas seda paremini tarbida. Peale 1958. aastat levis värskelt leiutatud oskus täiesti normaalselt – hipi-ahvid olid täiskasvanuks saanud ja õpetasid oma lastele enda leiutatud bataadipesemist juba kui loomulikku ja vajalikku oskust. Imo esimene laps Ika sündis 1957. aastal ja tema kasvatati juba algusest peale kui tublit bataadipesijat. Enne 1958. aastat levis oskus indiviidilt indiviidile, peale 1958. aastat juba “eel-kultuuriliselt”. (Mõiste “eel-kultuuriline (ingl pre-cultural) on ahvide käitumistavade ja oskuste levimise iseloomustamisel tavaline, liide “eel-” peaks eristama seda inimeste kultuurilisest käitumisest.)

Seega ei toimunud 1958. aastal midagi müstilist ega midagi äkilist, lihtsalt üks grupp noorukeid said täiskasvanuks. Tegelikult selgub, et 1958. aastal õppis bataadipesemise ära vaid kaks ahvi – noored emased Nogi ja Zabon. Varasemal viiel aastal õppis selle ära keskmiselt 3 ahvi aastas, seega oli 1958. aasta selles osas keskmisest madalama näitajaga.

Mis puudutab aga oskuse levimist spontaanselt üle looduslike barjääride, siis bataadipesemist täheldati aastatel 1953-1967 veel viies koloonias peale Koshimat. Märgitakse, et bataadipesu harrastasid mõned üksikud inidiviidid, kuid terves karjas see laialdaselt ei levinud. Samuti pole märkmeid täpsete aastate kohta, mil sellist käitumist mujal täheldati, aga kindlasti ei saa järeldada, et oskus oleks massiliselt levinud peale 1958. aasta “Koshima imet” (mille kohta selgus, et midagi sellist pole tegelikult juhtunud).

Pole põhjust arvata, et teiste kolooniate ahvid oleksid mingil moel rumalamad kui Koshima omad, seega võisid uudse toiduaine käsitsemise võtteid leiutada ka teiste saarte elanikud täiesti omapäi. Lisaks on teada, et jaapani makaagid on vägagi liikuvad. Näiteks kirjutab Kawai bataadipesijast ahvist nimega Jugo, kes ujus 1960. aastal Takasakiyama karja juurde ja tuli 1964. aastal tagasi.

Jätkub…