Delfi teadusuudiste vahendaja Forte annab teada, et valiti 2009. aasta parim teadusfoto. Tegemist on ajakirja Science ja Ameerika Ühendriikide rahvusliku teadusfondi konkursiga teaduse visualiseerimise kohta ja eelteate vahendajaks oli National Geographic.

Delfi treilaitel jäi seekord ilmselt mõni klikk aga tegemata, kuna auväärsete äramärgitute seas on ka üks Eesti teadlaste foto, mis jutustab sellest, kuidas tavaline umbrohi müürlook (Arabidopsis thaliana) iseennast viljastab. Autorid Heiti Paves ja Birger Ilau Tallinna Tehnikaülikooli Geenitehnoloogia instituudist.

2009. aasta võitjate seas on ka skeptik.ee üks lemmikutest — PhD Comics koomiksiga aju arengust.

Palju õnne kõigile ja edu edaspidiseks looduse ja teaduse imede tutvustamisel!

Ben Goldacre’i tekste oleme eesti keeles varem saanud lugeda ajakirja Tarkade Klubi lehekülgedel, meditsiinist ja muidu teadusest huvitatud inimesed teavad kindlasti Beni blogi badscience.net või jälgivad regulaarselt samanimelist kolumni Briti ajalehes The Guardian.

Aga väga palju vahet pole, kas oled temast kuulnud või mitte, raamat on lugemist väärt ja sobib minumeelest lausa õpikuks kõigile, kes õpivad või praktiseerivad meditsiini arsti või õena, kirjutavad terviseteemadel ajakirjaniku, toimetaja või peatoimetajana, või kes on loomu poolest uudishimulik ja tahab teada, kuidas asjad käivad ja teadmised tekivad. Ja kõige selle teemade tõsiduse, statistika ja matemaatika, ahhetama ajava rumaluse paraadi juures oskab Ben Goldacre täiesti tõsiseltvõetavat ja akuraatset teadust esitada lõbusalt, ladusalt ja kohati lausa ülevoolavalt.

Tegelikult on mu lugemissoovitus eriti just ajakirjanikele suunatud, sest nende käes on vastutus ja võim paljundada ja levitada teavet läbi isikliku prisma. Ja nagu raamatust ilmekate näidete toel selgub, võib see teave kas tappa või päästa.

Kirjastuse loal esitan siin autori sissejuhatuse kui stiilinäite ja lühiülevaate raamatu sisust. Peab veel mainima, et eestikeelne versioon sisaldab peatükki, mida originaalis seoses ühe pika ja tüütu kohtuasjaga ei olnud, kuid sellestki kohtuasja põhjuseks olnud asjast saab raamatust pikemalt lugeda.

Sissejuhatus

Las ma räägin teile, kui hulluks on olukord muutunud. Lastele õpetatakse igapäevaselt, et kui nad jõnksutavad pead üles-alla, siis see suurendab verevarustust eesmistes ajusagarates ja aitab nii paremini keskenduda. Neile räägitakse, et kui nad hõõruvad oma sõrmi erilisel teaduslikul viisil üksteise vastu, siis see parandab „energiavoolu“ kehas. Ja veel, et valmistoit ei sisalda vett ning kui nad hoiavad vett keele peal, siis see niisutab aju otse suulae kaudu. Seda kõike räägivad neile nende õpetajad tuhandetes Briti riiklikes koolides. See on osa erilisest harjutuste programmist, mida nimetatakse ajuvõimlemiseks (Brain Gym). Me pühendame käesolevas raamatus osa aega nendele nii öelda harjutustele ja mis veel olulisem – nendele nõdrameelsetele meie haridussüsteemis, kes seda programmi toetavad.

See raamat ei ole vaid lihtsate absurdsuste kogumik, vaid järgib oma ülesehituses loomulikku crescendo’t. Alustades petiste rumalusest ja tavameedia poolt nendele omistatud tõsiseltvõetavusest, jätkates 30 miljardi naelase toidulisanditööstuse trikkidega ja 300 miljardi naelase ravimitööstuse pahelisuse teemaga, jõuame teadustulemuste kajastamises valitseva traagilise olukorra tõttu juhtumiteni, kus inimesed on sattunud vanglasse, muutunud naerualusteks või surma saanud ainult sellepärast, et meie ühiskonnas on levinud vähene arusaamine statistikast ja tõendusmaterjalist.

Pool sajandit tagasi, kui C. P. Snow esitas oma kuulsa teaduse ja humanitaaria vahekorda käsitleva loengu „Kaks kultuuri“, humanitaarid lihtsalt eirasid teadlasi. Tänapäeval on arstid ja teadlased sattunud vastamisi ülekaaluka ja neist paremini relvastatud inimeste leegioniga, kes leiavad, et neil on õigus avaldada arvamust tõendusmaterjalide kohta – mis iseenesest on imetlusväärne ambitsioon – vaevumata seejuures kõnealuste teemade kohta põhiteadmisi hankima.

Teile räägiti koolis kemikaalidest katseklaasides, liikumist kirjeldavatest võrranditest ja võib-olla midagi ka fotosünteesist – mida käsitleme hiljem lähemalt. Aga väga tõenäoliselt ei räägitud teile mitte midagi surmast, riskist, statistikast ega teadusest nende asjade kohta, mis võivad teid tappa ja mis ravida. Meie kultuuris on suur tühimik: tõenduspõhine meditsiin on olulisemaid rakendusteadusi, mis hõlmab mõningaid viimase kahe sajandi kõige targemaid ideid ning on päästnud miljoneid elusid, aga Riiklikus Teadusmuuseumis ei ole selles valdkonnas mitte ühtegi eksponaati.

Põhjuseks ei ole huvipuudus. Me armastame tervise teemat hullupööra – pool kõigist meedias avaldatavatest teadusteemalistest lugudest puudutavad meditsiini – ning meid pommitatakse pidevalt teaduslikena tunduvate väidete ja lugudega. Aga nagu te varsti näete, saame oma informatsiooni nendelt samadelt inimestelt, kes on korduvalt tõestanud, et nad ei suuda teaduslikke tõendeid näha, tõlgendada ega usaldusväärselt edasi anda.

Enne jätkamist lubage, et teen kokkuvõtte sellest, millest edasises juttu tuleb.

Kõigepealt vaatame, mida tähendab eksperimendi läbiviimine, tulemuste oma silmaga nägemine ja hinnangu andmine sellele, kas tulemused sobivad antud teooriaga või on mõni alternatiivne teooria parem. Need esimesed sammud võivad teile tunduda lapsikud ja üleolevad – toodud näited on tõepoolest värskendavalt absurdsed, kuid tavameedias on neid kõiki püütud esitada usutavatena ja autoriteetsetena. Vaatame ka meie kehade kohta esitatud teaduslikena tunduvate lugude köitvust ning segadust, mida need lood võivad tekitada.

Seejärel läheme edasi homöopaatiaga – mitte seetõttu, et homöopaatia oleks tähtis või ohtlik. Homöopaatia pole kumbagi, kuid kujutab endast ideaalset mudelit tõenduspõhise meditsiini õpetamiseks. Sest lõppude lõpuks pole homöopaatia tabletid muud kui väikesed mõjuaineteta suhkrutabletid, mis näivad siiski avaldavat toimet. Seega nad kehastavad kõike, mida teil on vaja teada ravimeetodi ausast testimisest ja sedagi, kuidas meid saab panna uskuma, et mingi ravimeetod on tõhusam kui tegelikult. Te saate teada, kuidas teste korralikult läbi viia ja kehvasti tehtud teste ära tunda. Tagaplaanil peidab end platseeboefekt, mis on inimese tervenemise vast kõige hämmastavam ja vääritimõistetum aspekt ning on midagi palju enamat kui vaid suhkrutabletid. See on intuitsioonile vastukäiv, kummaline ja kujutab endast meele abil keha tervendamise tõelist lugu ning on palju huvipakkuvam kui mis tahes väljamõeldud mõttetused kvantenergia terapeutilistest mustritest. Vaatame üle tõendid platseeboefekti mõjust ja laseme teil oma peaga järeldused teha.

Seejärel jätkame suuremate tegijatega. Toitumisnõustajad on alternatiivterapeudid, kuid mingil viisil on nad suutnud liigitada end teadusetegijateks. Nende vead on palju huvitavamad kui homöopaatide omad, sest neis on tõepoolest terake teadust. See teeb toitumisnõustajate eksimused mitte ainult huvitavamateks, vaid ka hirmutavamaks. Petturite tegelik ohtlikkus ei seisne klientide võimalikus surmas (eks vähesel määral esineb neidki juhtumeid, kuigi sellest pidevalt leierdamine oleks juhmivõitu), vaid asjaolus, et nad õõnestavad süstemaatiliselt üldsuse arusaama tõendusmaterjali olemusest.

Näeme oma silmaga retoorilist mustkunsti ja amatöörlikke vigu, mis on teid toidu ja toiteväärtuste osas korduvalt eksiteele viinud. Samuti näeme, kuidas see uus tööstusharu juhib inimesi kõrvale tegelikest eluviisis peituvatest ja halba tervist põhjustavatest ohuteguritest kui ka seda, kuidas see vähemmärgatavalt kuid sama ärevusttekitavalt mõjutab meie arusaamu endast ja oma kehast, nimelt laialt levinud viisi näol sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme meditsiiniliste probleemidena käsitleda, neid reduktsionistlik-biomeditsiinilisse raamistikku suruda ning neile probleemidele tarbekaupadeks muudetud lahendusi pakkuda. Viimaste näideteks on igasugused tabletid ja moekad dieedid. Ma esitan teile tõendeid selle kohta, et ehtsa akadeemilise toitumisalase teadustöö kõrval imbub Briti ülikoolidesse ka hämmastavalt suur valede arusaamade tulv. Samuti leiate sellest raamatu osast riigi lemmikdoktori Gillian McKeithi. Seejärel lahkame samade vahendite abil päris meditsiini ja vaatame, milliseid trikke kasutab ravimitööstus, et arstidele ja patsientidele „kotti pähe tõmmata“.

Pärastpoole uurime, kuidas meedia edendab avalikkuse väärarusaamu teadusest, samuti uurime nende kõikumatut kirge mõttetute, sisutute lugude vastu ning põhilisi eksiarusaamu statistika ja tõendite kohta – need selgitavad, miks me üleüldse teadust teeme: selleks, et mitte lasta oma üksikkogemustel ja eelarvamustel endid eksiteele viia. Raamatu minu jaoks kõige murelikukstegevamas lõpuosas näeme, kuidas kõrgetel mõju- ja võimupositsioonidel olevad inimesed, kes peaksid olema targemad, teevad ikkagi põhimõttelisi vigu, millel on ka rängad tagajärjed. Samuti näeme, kuidas meedia moonutas küüniliselt tõendeid kahe konkreetse tervisekaitsepaanika juhtumi korral ning jõudis sellega lausa ohtlike ja ausalt öeldes grotesksete mõõtmeteni. Teie ülesandeks on mõista, kui uskumatult levinud sellised asjad on, ning samas ka mõelda, mida te saaksite selles osas ette võtta.

Ei saa veenda inimest loobuma arvamusest, mida tal ei ole. Raamatu läbilugemise järel on teil vahendid võitmaks mis tahes vaidlust, mille te algatate – või vähemasti saamaks sellest aru – olgu siis vaidlusteemaks imeravi, MMR liitvaktsiin, suurte ravimifirmade pahelisus, tõenäosus, et ühel või teisel köögiviljal on võime vähki ära hoida, teadusest rääkivate lugude ülemäärane lihtsustamine, kaheldavad tervisekaitsepaanikad, üksiklugude kasutamine tõendusmaterjalina, keha ja vaimu seosed, irratsionaalsuse teaduslik käsitlus, igapäevaelu meditsiiniliseks muutmine või muu taoline. Te saate tõendeid mitmete väga populaarsete valede kohta ja omandate kasulikku teavet uurimistööst, tõendusmaterjalide tasemetest, erapoolikusest, statistikast (rahu, ainult rahu), teaduse ajaloost, teadusevastastest liikumistest ja petistest. Samuti leiate raamatust mõningaid hämmastavaid lugusid, mida loodusteadused meile maailma kohta jutustavad.

Garanteerin, et raamatu läbilugemine ei ole üldse raske, sest see on ainuke teadusealane õppetund, kus rumalaid vigu teevad teised, mitte teie. Ja kui te lõpuks olete ikkagi arvamusel, et minuga ei saa nõustuda, siis olete saanud kasu vähemalt niipalju, et kuigi te ikkagi eksite, eksite te kaugelt suurema teatraalsuse ja elegantsiga kui te seda praegu suudaksite.

Ben Goldacre
Juuli 2008

(c) Ben Goldacre 2008
(c) Tõlge eesti keelde: Kadri Koitsaar ja kirjastus NoriaBooks 2009

Raamatuid saab hinnaga 150 kr +postikulu tellida aadressilt kadri@noriabooks.com või helistades telefonile 5845 3452. Vaata ka Noriabooks blogi.

Teadus on samamoodi kultuuri osa nagu muusika, ballett, maalikunst ja samavõrd kui me peame kultuurituks mitte teada Arvo Pärti või Jüri Arrakut, on kultuuritu olla mitte kuulnud LHC eksperimendist või Jaan Einastost.

Niipalju näägutamisest. Kuid tänase uudise sisu on selles, et Tartu Ülikooli teadusuudiste portaal Novaator, mis seni ilmus koostöös Äripäevaga ja mille häid tekste ka skeptik.ee esile on tõstnud, on alustanud uut eluringi uues kodus. Edastan vastavasisulise pressiteate.

Tartu Ülikool annab teadusportaalile Novaator uue stardi

Teadusuudiste portaal Novaator on tänasest saanud endale uue kodu www.novaator.ee, kus on senisest laiem teemadering ning rohkem võimalusi teaduse põnevat maailma avastada. Huvilisteni tuuakse nüüd uudiseid nii loodus-, täppis- kui sotsiaalteaduste valdkondadest, nii Eestist kui välismaalt.

Avapäeval tutvustab Novaator.ee levinumaid müüte seagripi kohta, räägib, kuidas Eestis on levinud psühholoogiliste testide kasutamine, mis ei näita midagi testitava isikuomaduste kohta ja palju muud põnevat.

Novaatori peatoimetaja Villu Päärti sõnul on portaali eesmärgiks tutvustada lugejatele, kuidas maailm toimib. „Novaator on tavaline uudisteportaal, millel on vaid see vahe, et me kirjutame teadusest ja tehnoloogiast, eesmärgiks tõestada, et see, mis teadusmaailmas toimub, on pööraselt põnev,“ rääkis Päärt, kes kutsub Novaatorit lugema kõiki, kel sooviks silmaringi laiendada.

„Novaator.ee on eeskätt mõeldud just neile inimestele, kellel pole vastavas valdkonnas spetsiaalset eriharidust, aga kes soovivad end mingi valdkonnaga kurssi viia või lihtsalt silmaringi laiendada,“ selgitas peatoimetaja.

Äripäeva veebikeskkonnast ära kolinud Novaator on nüüd oluliselt laiema teemaderingiga, kuhu on lisandunud näiteks ühiskonnateadused ning lood Tartu Ülikoolis tehtud ja tegemisel olevatest doktoritöödest. „Oma portaal annab rohkem võimalusi teemaderingi laiendada ja on interaktiivsem. Igaüks võib endale tellida uudiskirja, mis tuleb kahel korral nädalas e-mailile samuti on Novaatori lugejatel võimalik otse teadlastele küsimusi esitada jne,“ kirjeldas Villu Päärt Novaator.ee uue keskkonna võimalusi.

Avasta maailma! www.novaator.ee

Lisainfo: Villu Päärt, novaator.ee peatoimetaja, tel 514 8933, villu.paart@ut.ee

Internetis on näha üle 400 esineja etteasted, nende seas poliitikud (Bill Clinton, Al Gore), teadlased (Murray Gell-Mann, James Watson, Stephen Hawking, VS Ramachandran), meelelahutusmaailma tegelased (Tracey Chapman, Bono, Adam Savage, Peter Gabriel) ning muidugi ka skeptikutele tuttavad tegelased (Richard Dawkins, Dan Dennett, Michael Shermer).

TED projekt on laienenud ja nüüd on võimalik ka Sinul oma vabatahtlik panus anda ning just Sulle sobiv etteaste eestikeelseks teha või juba tõlgitud varianti toimetada.

Kristina tutvustab:

Tõlkijaks oodatakse kõiki, kes oskavad enda hinnangul heal tasemel nii inglise kui ka eesti keelt. Tõlkimine on vabatahtlik ning tasu ega hüvesid selle eest ei saa; preemiaks on ainult tunne, et oled heade mõtete levitamisele kaasa aidanud. Lisaks märgitakse tõlke kõrvale tunnustuseks tõlkijate nimed.

Info tõlkimise kohta ja lihtsad selged registreerimisjuhised on leheküljel http://www.ted.com/translate/forted.

Kui oled tõlkijaks registreerunud, siis saad ise valida ettekandeid, mida soovid tõlkida. Iga tõlgitud ettekanne pakutakse mõnele teisele tõlgile toimetada, nii et enne lõplikku ülesriputamist on sellest vähemalt kaks silmapaari üle käinud.

Praeguse seisuga on eestikeelsed subtiitrid ainult kahel kõnel, üks neist on näiteks siin (video all on menüü, kust saab valida subtiitrite keelt):

Lisaks on järjekorras umbes kuus tõlgitud kõnet, mis ootavad toimetajat. Tõlkimata kõnesid on sadu ning neid tuleb aina juurde.

Vaadata on TED ettekandeid huvitav, aga olles ise mitu tükki eesti keelde tõlkinud, võin öelda, et tõlkimine on hoopis teistsugune ja veelgi huvitavam kogemus, mida soovitan kõigil proovida.

Parimat,
Kristina

Näiteks võiks see suht lühike ettepanek matemaatika õpetuse muutmise kohta (rõhuasetus algebrast statistikale) meilgi mingit laiemat arutelu pälvida:

Palun jaga kommentaarides oma huvitavaid TED leide.

Eesti raamatulugejale on ehk tuttav tema kirjutatud raamat Viimne seanss kuulsa mustkunstniku Harry Houdini ja kuulsa kirjaniku Arthur Conan Doyle’i kummalisest sõprusest.

Raamat raamatuks, seda tasub ikka lugeda, aga eelkõige on Massimo Polidoro igasuguste paranormaalsete nähtuste, selgeltnägijate ja muude salapäraste asjade uurija. Oma uurijakooli läbis Massimo kuulsa mustkunstniku ja samuti paranormaalsete nähtuste uurija James Randi käe all. Hiljem lõpetas ta Padua ülikooli psühholoogia erialal ja asutas Itaalia paranormaalsete nähtuste uurimise komitee (CICAP).

Viimase 20 aasta jooksul on Massimo Polidoro uurinud kümneid väidetavalt paranormaalseid juhtumeid, külastanud tondilosse ja kummitavaid surnuaedu, kõndinud kuumadel sütel, püüdnud poltergeiste, rajanud viljaringe… Veel on ta uurinud hulganisti nn selgeltnägijaid, meediume, ravitsejaid, lauakummutajaid, prohveteid ja muid. Kuigi nende uuringute põhjal pole ükski paranormaalne nähtus ega võime kinnitust leidnud, räägivad need juhtumid huvitava loo inimese tahtest uskuda ja võimest iseennast petta.

Eestis on Massimo Polidorol kavas kaks esinemist:
* Reede 15. mai 2009 kell 15:00 Tallinna Ülikoolis
* Laupäev 16. mai 2009 kell 14:00 Tartus Ahhaas (koht täpsustamisel)
Etendused on inglise keeles ja TASUTA.

Külaskäik Eestisse on osa Massimo Polidoro Põhja-Euroopa tuurist. Tallinnasse jõuab ta Stockholmist ja siit edasi rändab ta Helsingisse.

Esinemiste sisust saab ka varsti mõned vihjed anda. Igatahes tasub juba praegu vihjata, et ta valdab mitmesuguseid mustkunsti tehnikaid ja ei jäta neid kasutamata.

Massimo Polidoro on tõeline jäljekütt ja kui sa pole just nende seast, kes nutma hakkavad, kui öeldakse, et jõuluvana pole olemas, on sul tema lõbusatest ja harivatest lugudest palju õppida. Samas fakt, et Massimo Polidorol ja CICAPil on nii palju tegemist, tähendab vaid seda, et kergeusklikkus on laialdasemalt levinud kui iial varem.
Umberto Eco, kirjanik, Bologna ülikooli semiootikaprofessor

Lehel on ka üks Lühhike öppetus, kuidas tervisealaseid teadusuudiseid lugeda, autoriks dr Alicia White, kelle nõuandeid teile alljärgnevaga vahendan.

————

Kui oled just lugenud tervisealast pealkirja, mille tõttu sülitasid oma hommikukohvi välja (“Kohv tekitab vähki” mõjub hästi), siis kõige mõistlikum oleks siiski toimida Karlssoni nõuande kohaselt: rahu, ainult rahu! Lugege edasi ja selgub, et pealkirjas oli palju olulist ütlemata jäetud, nagu näiteks “Kui viiele rotile süstiti väga suure kontsentratsiooniga kohvilahust, siis tuvastati mõned muutused rakkudes, mis võivad kunagi kauges tulevikus kasvajani viia. (Uuringut rahastas Teetootjate Liit.)”

Esimene ja peamine reegel ongi see, et ära usu automaatselt seda, mida pealkirjas väidetakse. Pealkiri on selleks, et tõmmata su tähelepanu, et sa lehe ostaksid ja alles siis kogu loo läbi loeksid. Kas sa loeksid artiklit pealkirjaga “Tõenäosus, et kohv tekitab vähki on väga väike, aga ei või iial teada”?

Vältimaks klaviatuuri või paberlehe kohviga täispritsimist, tasub meeles hoida mõned reeglid, kuidas loetud artiklit analüüsida.

Kas artiklis esitatud väited on leidnud kinnitust teadusuuringuga?
Esimene asi, millele tähelepanu pöörata, on see, kas uudislugu põhineb mingil teadusuuringul. Kui artiklis upitatakse mingit raviviisi või räägitakse mingist sinu elustiili nüansist, mis väidetavalt kas ennetab või põhjustab mingit haigust, aga ei anta väite kinnituseks ühtki viidet ühelegi konkreetsele teadusuuringule, siis tuleks artiklisse suhtuda suure ettevaatusega. Sama ettevaatus on abiks ka nende uuringute puhul, mida pole veel teadus(aja)kirjanduses avaldatud.

Kas artikkel põhineb konverentsi ettekande kokkuvõttel?
Kui artikkel on kirjutatud mõne konverentsi ettekande kokkuvõtte põhjal, siis on põhjust olla ettevaatlik. Konverentsidel esitatud uuringud on sageli alles väga esialgses faasis ja tavaliselt ei ole veel läbinud kriitilise analüüsi vajalikku kadalippu. Lisaks ei leia ettekannete kokkuvõtetest piisavalt andmeid uuringu meetodi kohta ja pole võimalik hinnata selle kvaliteeti.

Kas uuring viidi läbi inimestel?
Üsna tihti juhtub, et taaskordse “imeravimit” kuulutava pealkirja taga on laboratooriumis rakukultuuridel või loomadel tehtud uuring. Sageli on selliste uudislugude juures illustratsiooniks inimfiguurid, mis annavad mõista, nagu oleks tegu inimestel sooritatud uuringuga. Rakkudel ja loomadega tehtud uuringud on esimene ja väga oluline samm, aga paljud ravimid, mis näitavad rakkudel lubavaid tulemusi, et toimi loomadel, ja paljud ravimid, mis näitavad lubavaid tulemusi loomadel, ei tööta inimestel.

Seega kui pealkirjas lubatakse, et mingi ravim või toit mõjub rottidele, siis on küll olemas mingi tõenäosus, et see võib kunagi saada ravimiks inimestele, kuid suurema tõenäosusega siiki mitte. Pole mingit põhjust alustada järjekordse artiklis haibitud “imetoidu” tarbimist suurtes kogustes.

Mitu inimest uuringus osales?
Rusikareegel on see, et mida rohkem on uuringus katsealuseid, seda usaldusväärsemad on tulemused. Väikestes uuringutes võivad olulised asjad peitu jääda, kuna puudub vajalik “statistiline võimsus” ning sekka võib sattuda puhtalt juhusest tulenevaid valesid “leide”.

Võrdluseks näide mündi viskamisest – 500 heitega tulemus on statistiliselt võimsam ja usaldusväärsem kui 8 heitega.

Seega kui kajastatava uuringu tulemus põhineb väikesel hulgal inimestel, siis suhtu sellesse suurema ettevaatusega.

Kas uuringus kasutati kontrollgruppi?
Kui soovitakse teada saada, kas mingi raviviis või toiduaine on efektiivne, siis peab uuringu läbiviimisel olema kasutatud kontrollgruppi. Kontrollgrupp võimaldab uurijatel võrrelda, mis juhtub inimestega, kes saavad uut ravimit või toiduainet võrreldes nendega, kes ei saa. Kui kontrollgruppi ei ole, siis on võimatu omistada tulemusi uuritavale ravimile või toiduainele.

Kontrollgrupi valikul on oluline asjaolu, et see oleks võimalikult sarnane uuritavale grupile. Parim viis selle saavutamiseks on jagada inimesed kahte gruppi juhuslikult – uuritava raviviisi/toiduaine grupp ja kontrollgrupp. Sedasi toimides saame randomiseeritud kontrollgrupiga uuringu (RCT), mis on raviviiside ja mõjufaktorite uurimise kuldstandardiks.

Järelikult kui uudis räägib mingist uuest ravimist, raviviisist või imetoidust, siis tasub vaadata, kas väited tuginevad randomiseeritud kontrollgrupiga uuringul. Kui mitte, siis tasub olla skeptiline.

Kas uuring ka tegelikult uuris seda, mida pealkiri väidab?
Seda saab selgitada näite abil. Näiteks väidetakse pealkirjas, et “Tomatid vähendavad infarktiriski”. Sel juhul peaks vaatama, kas viidatud uuring üldse uuris tomati söömise ja infarkti vahelist seost. Võib hoopis selguda, et uuring tuvastas tomatite võime vähendada vererõhku. Sellisel juhul on uuringu tulemusi ekstrapoleeritud, kuna kõrge vererõhk on üks infarkti riskiteguritest. Mõnikord on sellised uuringu otsestest tulemustest kaugemale ulatuvad järeldused küll asjakohased, aga teinekord jällegi mitte.

Seega tasub olla ettevaatlik artiklite suhtes, mis teevad uuringutest omi järeldusi asjade kohta, mida uuringus tegelikult ei uuritud.

Kes uuringu eest maksis?
Enamus uuringuid on kinni makstud tootjate endi poolt. Olgu ravimid, vitamiinikreemid või toiduained. See tähendab, et neil on uuringu tulemuste suhtes huvid ja õigused, mis võib potentsiaalselt uuringu tulemusi mõjutada, kallutada uurijaid alateadlikult väitma üht või varjama teist.

See ei tähenda, et kõik tootjate poolt rahastatud uuringud oleksid automaatselt ebausaldusväärsed, aga võimalikust huvide konfliktist on hea teadlik olla.

Kas peaks sõnumitooja maha laskma?
Ülepingutatud väited ei pruugi ilmtingimata olla uudist kirjutava ajakirjaniku väärtõlgenduse süü, kuna teinekord tõlgendavad uurijad ise või teised huvitatud elemendid saadud tulemusi liiga optimislikult või teevad liiga kaugeleulatuvaid järeldusi, mida uuring tegelikult ei võimalda.

Kuivõrd ekslikud väited võivad olla pärit mitmest allikast, pole vaja kohe ajakirjanikku selles süüdistada. Selle asemel kasuta ülalolevaid küsimusi ja arutle, kas ja mil määral tasub uudist uskuda või mitte.

Allikas: Alicia White, How to read health news

Lisateavet leiab:
* Sence About Science
* Science Media Centre
* UK Cochrane Centre
* Bandolier
* Centre for Evidence-Based Medicine
jt

2005. aastal kirjutati Suurbritannias välja umbes 720 miljonit ravimiretsepti ja 83 000 homöopaatilise nostrumi retsepti. 2007. aastal olid vastavad numbrid 800 miljonit ja 49 300.

Edzard Ernst, alternatiivmeditsiini professor ja mitmete kriitiliste käsitluste autor, väidab, et homöopaatiliste retseptide kirjutamise langus tuleneb üldsuse ja arstide kriitilisemast suhtumisest alternatiivsetesse* ravimeetoditesse ning nihet tõenduspõhise meditsiini suunas. Kriitilise suhtumise tõus jätkub, kuna aina enam laekub teaduslikku tõendusmaterjali selle kohta, et homöopaatiliste “ravimite” puhul pole tegu muu kui platseeboga.

Kuid Briti Homöopaatide Liidu esindaja ütleb, et lugu on veidi keerulisem. Langustrend on märgata viimased 10 aastat, kuid osa sellest võib olla tingitud andmete kogumise meetoditest, kuna paljud retseptid kirjutatakse käsitsi ja need ei jõua ametlikesse andmebaasidesse.

Esindaja lisas:

Me teame, et pole tõendeid selle kohta nagu tõrjuksid üldarstid homöopaatiat, samuti pole tõendeid selle kohta, et patsiendid ei otsiks ebasoodsa meediakajastuse tõttu homöopaatiast abi.

—————————-
* sõna “alternatiivne” sõna “meditsiin” ees on sügavalt eksitav, kuna tõenduspõhisele tegevusele ei ole luulupõhine tegevus alternatiiviks ega konkurendiks. Suhtekorralduslikust sõnamaagiast pikemalt siin.

Esimene kontakt ehk Kuu ja Päikese esmane kokkupuude ehk varjutuse algus on kella 11:45 paiku, täisfaas 12:50 kandis ning IV kontakt ehk Kuu ja Päikese eraldumine maapealse vaatleja seisukohast ehk varjutuse lõpp on kell 13:55.

Kel palju ressursse, võib täisvarjutust vaatama sõita. Täisvari alustab Kanada kirdeotsast, sõidab üle Gröönimaa ja Põhja Jäämere, sealt edasi Novaja Zemlja kaudu Siberisse, maksimumiga Vorkuta ja Surguti vahel, teele jääb veel Novosibirsk (seal tehakse muu hulgas kuulsaid TAL teleskoope), riivab Mongooliat ning Kasahstani ja jätkab Hiinas, kus lõpetab päikeseloojangus.

Kõigest täpsemalt NASA varjutuste lehel: http://eclipse.gsfc.nasa.gov/SEmono/TSE2008/TSE2008.html; eesti keeles Vaatlejas. Täisvarjutusest edastatakse ka võrguülekandeid, näiteks siin: Exploratorium.

Astronoomiahuviliste ühendus Ridamus kutsub inimesi ohutult varjutust vaatama Tallinna Linnahalli promenaadile. Kohapeal saavad olema vastavate filtritega varustatud teleskoobid ja muud vaatlusvahendid.

Kes juhtub Ruhnu saarel olema, võib tulla Liise talu hoovi, kuhu panen püsti spetsiaalse päikeseteleskoobi Coronado PST. Veel kavatsen teha pilte eri faasidest läbi Baaderi päikesefiltri kile.

Tartu kandi inimesed võivad seada sammud Toomemäele tähetorni juurde, kus samuti Coronado PST ja muudki vaatlusvahendid kenasti külalisi ootamas.

Päikesevarjutuse avalik näitamine on hea võimalus kohtuda inimestega ning vastata mitmesugustele küsimustele.

Keda astronoomia rohkem huvitab, võib osa võtta iga-aastasest astonoomiahuviliste kokkutulekust, mis seekord toimub Väike-Maarja kandis. Lähemalt Vaatlejast.

Seega valetamine (teadlik ja/või teadmatu) ja antiteaduslikkus.

Teadusvastasusega pole midagi peale hakata, sest muuda sa paradigmat mis suunas tahes, rakenda misiganes diskursust – homöopaatia ei hakka tööle.

Küll aga on võimalik mitte valetada. Tunnistada ausalt, et teaduse vaatepunktist on tegu muinasjutuga, tunnistada, et sellega ei saa mitte midagi ravida ja mõjub samapalju kui platseebo.

Suurbritannias, riigis, kus kuninglik perekond kasutab homöopaatiat ja kus kuni viimase ajani maksavad haigekassad selle nõiakunsti eest (trend on muutumas), on ettevõtja, kes müüb homöopaatilisi nostrumeid täitsa ausameelsel moel. (kuigi sealse platseebotõlgendusega ma lõpuni nõus ei saa olla)

FairDeal Homeopathy
Looduslikud tooted, mis aitavad sul end paremini tunda.

* Garanteeritud sama efektiivsus nagu kõigil teistel homöopaatilistel preparaatidel, aga õiglasema hinnaga (4.99 GBP=103 kr);

* Kuidas töötab?
Töötab läbi keeruka mehhanismi, mida tuntakse platseeboefekti nime all. Seda efekti ei osata veel lõplikult lahti seletada, aga aitab mõnede seisundite puhul (nõuab usku).

* Milliseid seisundeid saab käsitleda (ei tähenda ravimist)?
Igasuguseid iseparanevaid seisundeid, nt mittespetsiifilised valud ja vaevad, kerge peavalu, marrastused, kahtlased allergiad ja talumatused, väheveenvad foobiad, ebamäärane iiveldus ja muud seisundid, mille korral ei oska perearst mingit ravi määrata.

* Olen tegelikult ka haige, kas FairDeal Homeopathy aitab?
Mine kiirelt oma arsti juurde. FairDeal Homeopathy ei saa sind terveks ravida, aga platseeboefekt võib vähendada su mõnede sümptoomide ebamugavustunnet. Mitte ükski homöopaatia ei asenda tõenduspõhist meditsiini.
* Kas neid tooteid on loomade peal katsetatud? Ei.

* Kas homöopaatilist vaktsiini ka teilt saab?
EI!!

* Kas kõrvalmõjusid ka on?
Kuna preparaadis pole ühtki bioaktiivset koostisosa, pole sel ei meditsiinilist efekti ega ka ühtki kõrvalmõju, kui sa just pole diabeetik ega allergiline suhkrule või veele.

* Miks ütlete, et te ei valeta?
Homöopaatia töötab läbi keeruka vastasmõju, mida nimetatakse platseeboefektiks. Paljud homöopaadid püüavad homöopaatia mõju selgitada väljamõeldud teaduslike terminitega nagu näiteks “vee mälu”, “nano-osakesed” või mõne muu olematu molekulide omadusega. Tõsi on see, et inimese keha ja mõistus on tähelepanuväärne kombinatsioon ja on võimeline ise ennast ravima [platseeboefektist loe täpsustavalt siit]. Kui sa arvad, et preparaat võib sind aidata, siis see isegi võib seda teha, eriti iseparanevate hädade puhul, mis paraneksid ka ilma igasuguse sekkumiseta. Millegipärast räägivad mõned homöopaadid oma patsientidele valesid ja muinasjutte ning püüavad neid pseudoteadusega segadusse ajada. FairDeal Homeopathy kohtleb inimesi kui täiskasvanuid ja räägib neile tõtt.

Mõned tunnistajate ütlused ikka ka:

Puhastasin köögivilju ja lõikasin kogemata sõrme. Peale haavale plaastri panemist ja teie homöopaatilise pilli võtmist paranes haav täielikult paari päevaga! Suurepärane kraam!

Suurepärased tooted, aga ma ei usu, et need on lihtsalt platseebod. Andsin mõne pilli oma koerale, Oskarile, ja ta ei oksendanudki eile õhtul vaipa täis nagu tavaliselt. Õnneks ei oska ta lugeda, muidu ajaks ta oma sisikonna sisu taas välja.

Soovitan soojalt FairDeal Homeopathy tooteid. Nii kui hakkasin nende tooteid võtma, paranesid mu külmetused paari päevaga.

Kui Postimehest saame kahtlast teavet, et:

Kinesioloog teeb kindlaks, millised mõttemustrid alateadvuses tõrkeid tekitavad ja keha energiat kujundavad.

siis sellest, millega kinesioloogid tegelikult tegelevad, oli lahkelt nõus kirjutama Tartu Ülikooli kinesioloogia ja biomehaanika korraline professor Mati Pääsuke.

Suur tänu!

Kinesioloogia on teadus, mis uurib inimese motoorikat (liigutustegevuse ja kehahoiaku mehhanisme).

Termini “kinesioloogia” (kr. kinesis, liikumine + logos, õpetus, ingl. Kinesiology) lahtiseletamine on ilmselt vajalik, kuna seda kasutatakse mitmes eri tähenduses: esiteks teadussuunana, teiseks õppesuunana (teaduskonna või osakonna nimetusena) ülikoolides ja kolmandaks kasutatakse rakenduskinesioloogia (ingl. Applied Kinesiology) mõistet teatud teraapia nimetusena, olles viimasel juhul nn. alternatiivmeditsiini osa. Wikipedia seletab päris hästi lahti nii Kinesiology kui teaduse kui ka Applied Kinesiology kui alternatiivse ravisuuna mõisted ja probleemid ning tegevussuunad, kusjuures on toodud ka rakenduskinesioloogia kriitika.

Käsitlen järgnevalt põgusalt kinesioloogiat teadusena ja õppesuunana ülikoolides, millel ei ole otsest seost rakenduskinesioloogiaga, so. alternativse ravisuunaga. Küll aga on kinesioloogia-alased teadmised oluliseks teoreetilise ettevalmistuse komponendiks näiteks füsioterapeutide koolitamisel ülikoolides ja rakenduskõrgkoolides. Viimasel juhul on märksõnaks “tõenduspõhisus” ehk füsioteraapias kasutatavad meetodid peavad olema teaduslikult põhjendatud.

Kinesioloogiat kasutatakse kitsas mõttes teadussuuna tähistamiseks, mis uurib inimese motoorikat (liigutustegevuse ja kehahoiaku mehhanisme). Kinesioloogias on kesksel kohal liigutustegevuse (spordis, kehalises kasvatuses, tantsus, tööprotsessis jms.) uurimise, motoorika juhtimise (ingl. Motor Control) ja motoorse arengu (Motor Development) ning motoorsete oskuste õpetamise (Motor Learning) probleemid. Uuringuobjekti ja nn. tugiteaduste (anatoomia, füsioloogia, biomehaanika, neurofüsioloogia) alusel eristatakse anatoomilist (uurib liigutuste funktsionaalanatoomilisi aspekte), mehaanilist (uurib liigutuste ja kehahoiaku ehk posturaalkontrolli biomehaanilisi aspekte), füsioloogilist (uurib põhiliselt liigutuste ja posturaalkontrolli füsioloogilisi, sh. neurofüsioloogilisi (Motor Control) aspekte), psühholoogilist (pedagoogilist) (uurib liigutustegevuse õpetamise ja taasõpetamise (haiguste ja vigastuste korral) aspekte) kinesioloogiat, samuti patokinesioloogiat, mis uurib motoorikahäirete (liigutustegevuse ja posturaalkontrolli häirete) erinevaid aspekte. Patokinesioloogia seostub meditsiiniga (füsioteraapia, ortopeedia ja traumatoloogia, neuroloogia, spordimeditsiin jt.). Viimasel ajal eristatakse veel kinesioloogilist gerontoloogiat, mis uurib inimese vananemist seoses kehalise aktiivsue ja võimekusega.

Kinesioloogia-alaseid teadmisi kasutavad sporditreenerid (saavutus- ja tervisespordi tasandil), kehalise kasvatuse õpetajad koolides, füsio- ja tegevusterapeudid, ergonoomika (teadus tööprotsessi ratsionaliseerimisest) spetsialistid, samuti kiropraktikud, biomeditsiini insenerid (kes tegelevad näiteks proteesidega), ortopeedid ja traumatoloogid jt. TÜ kinesioloogia õppetool õpetab kinesioloogilisi aineid (biomehaanika, kinesioloogia, motoorika juhtimine, funktsionaalne anatoomia, ergonoomiline biomehaanika jt.) neile, kes õpivad ülikoolides sporditreeneriks, kehalise kasvatuse õpetajaks, füsioterapeudiks, ergonoomika spetsialistiks (Eesti Maaülikoolis). Samuti toimub teadustöö alane koostöö lisaks kehakultuuriteaduskonna õppetoolidele ka anatoomia instituudi ning traumatoloogia ja ortopeedia, samuti neuroloogia kliinikuga arstiteaduskonnas, samti ergonoomika ja veterinaaria õppejõududega Eesti Maaülikoolis.

Laias mõttes kasutatakse kinesioloogia mõistet kogu kehakultuurialase õppe- ja teadustegevuse tähisena ülikoolides, eriti Põhja-Ameerikas (USA ja Kanada ülikoolides), aga ka Euroopas (Belgia, Horvaatia jt. riikide ülikoolides). Selle kohta saab ulatuslikku teavet Internetist. Lisaks veel informatsiooni selle kohta, et nimetust “kinesioteraapia” (ingl. Kinesiotherapy, Kinesitherapy) kasutatakse mitmetes riikides (Prantsusmaa, Poola jt.) füsioteraapia-alase tegevuse tähistamiseks.

Lõpetuseks tahan tänada võimaluse eest selgitada kinesioloogia mõistega seonduvat.

Lugupidamisega,
Mati Pääsuke

Tähelepanelik lugeja viitas skeptik.ee-le, et Klassikaraadios sai 13. veebruaril kuuldavaks Peeter Liivi juhitud saade Roheline Energia, kus Mart Vihmand, Raivo Pennaste ja Enn Kaljo räägivad mõningase reaalsusseosega moodsaid muinasjutte vabaenergiast (priienergia, free energy, nullpunkti energia või lihtsalt igiliikur). Huvitav saade, mis annab lühida sissevaate energiateemalisse mullimaailma.

Seda põnevam oli mul lugeda Carl Sagani raamatu Deemonitest vaevatud maailm järelsõnas Marek Strandbergi lugu sellest, kuidas Pons-Fleischmann’i kõmuline köögilauatuumasünteesi katse Eestis oma elu elama hakkas.

Heade lugemist!

Lugu on avaldatud autori ja kirjastuse Valgus lahkel loal.

Toimetulemisest teadmatuga

Marek Strandberg

Ebateaduse seeme – erinevalt kahtlevast ja kaalutlevast teaduslikust teadmisest – leiab massikommunikatsiooni viljakas pinnases alati koha, kus absoluutse tõe kuulutajana kosuda. Skandaal müüb, ebateaduse kõikmõeldavad veidrad avaldumisvormid on leidnud väljundi nii riiklikes kui erameediakanaleis. Küllap on osalt põhjuseks seegi, et teadust ühelt poolt heroiseeritakse ja teisalt kiputakse ülemäära lihtsustama. Sellist lihtsustamist tavatsetakse sageli nimetada teaduse populariseerimiseks, kuid teaduse juurde juhatavate õpetlike lugudega on populistlikul teadusülistusel
vähe pistmist.

Carl Sagani raamat “Deemonitest vaevatud maailm” annab teile loodetavasti märke ning juhiseid selle kohta, mida kujutab endast teadus kui meetod ning teadus kui institutsioon. Loodetavasti saab teaduslik meetod teile pärast selle raamatu lugemist üheks võimalikuks teenäitajaks, mis aitab toime tulla nende nappide teadmistega, mis meil olemas on.

Sageli näib teadus absoluutne ja eksimatu. Teaduse viljadena on näidatud küll aatomipomme ja tuumareaktoreid, küll kosmoselaevu ja kes teab veel mida. Kas loodust ja maailma allutav inimene on teaduse toode või ikkagi müüt ja muinaslugu?

Lugudeta on raske elada, lood on kultuuri pärisosa. Kuid enamik muinaslugusid ja müüte ei ole teaduslikud ning neid ei saa teaduslikkuse puudumise tõttu kritiseerida. Poeesia, proosa, muusika – kõik see kasvatab pigem inimese emotsionaalset intelligentsust ning kindlasti ka seoste loomise võimet.

Kas teadus välistab müüdid ja muinasjutud? Kaugel sellest, kuid teadus välistab kindlasti selle, et võtta neid sõna-sõnalt kui muutumatu maailma alustalasid. Nii piiblitekstis kui ka muinasjutus hundist ja seitsmest kitsetallestki on oma moraal, allegooriad ning assotsiatsioonid. See mõjub inimestele, inimesed oskavad hinnata nende lugude mõju. Teaduslikud tekstid seevastu ei ülista absoluutset, vaid neis kaheldakse – igal hetkel, kui mitte kõiges, siis paljuski.

Lisaks nõudele, et teaduslik teooria peab olema nii ennustamis- kui kirjeldamisvõimeline (verifitseeritav), peab selles tekstis sisalduma ka nende piiride, olude ja tingimuste kirjeldus, millistel juhtudel see teooria ei toimi (falsifitseeritavuse põhimõte). Müüdid ja muinaslood on seevastu igavikulised.

Seega on selge, et kõik inimese elus ja toiminguis ei saa ega peagi olema teaduslik. Mis siis on see müstiline “teadus” mille kõikvõimsusest kipuvad sageli rääkima teadusinstitutsioonide esindajad ja poliitolendidki? Ladina keeli tähendab scientia teadmist, seega ongi teadus kui meetod vahendiks, et leida teadmist ja eraldada seda mitteteadmisest.

Teadus on ka aluseks küllaltki vabameelsele ilmavaatele, sest teaduslik tõde on loomult muutlik. Teadus on mõnevõrra erinev muudest lugude loomise meetoditest, kuna pärast mudeli, hüpoteesi või teooria kirjeldamist (mis kõik on ju aukartustäratava auraga mõisted) oodatakse enne tõekuulutamist ka katse või vaatluse tulemust.

Just teooriate ning hüpoteeside kirjeldamis- ning ennustamisvõime annavad neile teadusliku kaalu. Väide jääb paljasõnaliseks, kui need, kel oskusi ja pealehakkamist, ei suuda sellele katselist ja korratavat kinnitust leida. Kuid ka katsest võib saada müüt ja mustkunstitrikk! Minulgi on selles osas isiklik kogemus, mida siinkohal ka jagan.

1989. aastal avaldasid Utah’ Ülikooli teadlased Martin Fleischmann ja Stanley Pons artikli, milles kirjeldasid elektrokeemilist eksperimenti, mille abil neil olla õnnestunud raske vee elektrolüüsil neutroneid tekitada. Jutt oli nn külmast tuumasünteesist.

Tuumasüntees, mis on nii Päikese kui termotuumapommi energeetiliseks aluseks, toimub ülikõrgetel temperatuuridel. Selleks, et kergematest vesinikuaatomi tuumadest tekiksid heeliumi tuumad ning massivahest üle jääv energia vabaneks, on vaja kümnetesse miljonitesse kelvinitesse küündivat temperatuuri. Selline temperatuur on looduses olemas näiteks tähtedel ning Maal vesinikupommis, mille sütikuks on tuumade lagunemisel töötav tuumapomm. Juba ligemale pool sajandit üritatakse luua juhitavat termotuumareaktsiooni, mille korral kõrge temperatuuri allikaks on plasma, mida hoitakse magnetite vahel.

Juhitava termotuumareaktsiooni ja selle tehnilise teostamise peale on kulutatud miljardite kaupa väärtuslikku valuutat ja kulutatakse ka edaspidi.

Pallaadiumi, vesiniku ja heeliumi eksperimentaalne sidumine pole aga teaduses sugugi uus. Juba 1926. aastal teatasid sakslased Paneth ja Peters, et neil on õnnestunud peentele pallaadiumiosakestele vesinikku juhtides heeliumi saada. Hiljem nad loobusid oma väiteist, kuna nad olevat siiski määranud heeliumi õhust, mitte seda ise loonud. Tõde muutus (nagu teaduses ikka kombeks), kuid müüt sellest jäi ja toimis ilmselt ka edaspidi.

1927. aastal patenteeris rootslane Tandberg elektrokeemilise meetodi vesinikust heeliumi saamiseks, nagu ka kasutatava reaktsioonienergia saamiseks. Seoses Panethi ning Petersi taandumisega oma avastusest lükati tagasi ka Tandbergi patenditaotlus.

Sellest aspektist on igati mõistetav suur tähelepanu, mida Ponsi ja Fleischmanni avaldatu tekitas. Toatemperatuur ja lihtne seade ning energiat tuleb mis mühin! Vürtsi lisas asjale ka artiklis kirjeldatud plahvatus, mis pidi olema eriti märkimisväärse energiahulga vabanemise tunnus. Plahvatuses olevat elektroodina kasutatud sentimeetrise servapikkusega palladiumkuupi.

Mina olin toona poole aasta eest Tartu Ülikooli keemikuna lõpetanud ja töötasin sealsamas õppejõu ja teadurina ning mu hea tuttav Priit Truusalu töötas Tartu Füüsikainstituudi teadurina. Mood mõjutab inimest ja ka teadustegevuses näikse olevat omad moed. Et teema oli “kuum”, siis tundus see meilegi huvitav. Truusalu oli hea pea ja osavate kätega eksperimentaator ja nii saigi kokku lepitud, et üritame samalaadse reaktori ka ise valmis ehitada. Samal ajal, vaid mõne kuu jooksul pärast Ponsi-Fleischmanni artiklit, tuli aina uusi teateid õnnestunud “külmafusioonidest”. Ega meiegi polnud Eestis ainsad, keda sedalaadi uurimistöö oli ahvatlenud. Ühes Tallinnagi uurimisasutuses süveneti külmsünteesi temaatikasse ja sealsete inimestega suheldes kuulsime neiltki salapära ja eufemismidega vürtsitatud jutte õnnestumistest.

Koguni õhtune Moskva uudistesaade “Vremja” esitas toona kord uudislõigu Nõukogude akadeemikust, taustaks mulisev kaadervärk ja saateks akadeemiku jutt, kuidas neil on juba ammu enne Lääne teadlasi õnnestunud läbi viia külmtuumasüntees.

Meie ehitatud reaktorist ei tulnud aga ainsatki oodatud neutronit. Ainult ühel korral märkasime teatud perioodi tagant neutronite jälgi, kuid nende põhjustajaks olid ilmselt üle instituudi lendavad Nõukogude pommilennukid Tartu lennuväljalt. Eredaimaks isiklikuks mälestuseks on berülliumimürgitus, mille sain neutronidetektori tööks vajaliku vahetüki meisterdamisel. Kasutasin küll hingamisteede kaitseks äsja kilepakendist võetud respiraatorit, kuid hilisemal lahtivõtmisel selgus, et sellesse on filtri asemel paigaldatud kokku murtud kasutusjuhend.

Igal juhul meil Truusaluga see katse välja ei tulnud, kuid kavala näoga teadmamehed mujalt aina leelotasid oma mantraid, et neil on see siiski õnnestunud. Enamgi – puudu ei tulnud ka neist, kes juba tulid ennast viisakal moel kaasautoriks pakkuma, kirjeldades oma rolli kas või sedakaudu, et neil oleks mitmeid administratiivseid vahendeid meie uurimistegevuse pärssimiseks. Ja kõik need isikud on ju formaalselt teadlasteks nimetatud.

Me ei osanud oma kogemusega muud peale hakata kui minna ajalehe Edasi (Postimehe eellane) toimetusse, kus Raimu Hanson pärast asja selgitamist nõustus sellest katsest tegema keemikute päevale pühendatud esilehe. 27. mail 1989 ilmuski ajalehes Edasi Friedrich Rannamäe varjunime all laupäevareportaaž “Homme on alkeemikute päev”. Eesliide “al” oli trükitult väikeses kirjas, kuid siiski nähtavalt, et hoolsal lugejal ei tekiks kahtlust, millega on tegu.

Toimunut oli kirjeldatud naljana ning teemat utreeritud sel moel, et jutt käis juba vaat et tootmises olevatest termotuumareaktoritest, millega igaüks võib oma kodus soojust ja elektrit toota. Et needki lugejad maa peale tagasi tuua, kes juttu ehk tõe pähe olid võtnud, lõppes artikkel kirjeldusega, kuidas pärast tuumasünteesi lõppu tekib reaktori põhja ka mõningane kogus kulda!

Juhtus aga see, mida kõige vähem eeldasime: vaatamata huumorimeelsemate kolleegide veenmisele ja selgitustele, et ajaleheartikkel on pigem peen nali kui tõsiselt võetav teadustekst, erutusid mõned Füüsikainstituudi akadeemikud. Ka Tartu Riikliku Ülikooli keemiateaduskonna juhte tabas teatav joovastus. Juhtiv füüsikateoreetik ja toonane Füüsikainstituudi kommunistliku parteirakukese juht nõudis, et Truusalu ebateadlasliku käitumise pärast teadlaste kollektiivist välja heidetaks, ehkki kolleegid olid talle korduvalt selgitanud, et tegemist on naljaga ja lõpuks sai juhtiv teoreetik ka ise aru, et on end tüssata lasknud.

Mida me saame sellest järeldada? Seda, et meil katse ei õnnestunud ja me ei suutnud seda piiratud aja ja võimaluste tõttu korrata, nii nagu Pons ja Fleischmann seda nende endi väitel tegid. Samas saame järeldada seda, et teatud huvidest lähtuvalt kipuvad ka teadlased ja teadusinstitutsioonid deklareerima tulemusi, mida pole saavutatud. Kuigi esmakatsele järgneval perioodil teatasid paljud oma külmsünteesi-alastest õnnestumistest, on enamik tegijatest sel teemal tagasihoidlikult vaikinud.

Kas vandenõu tõttu? Ei, pigem vast ikka seetõttu, et neil puudub häbi- ja autunne – seesama autunne, mis sundis Panethit ja Petersit kolmveerandi sajandi eest oma viga tunnistama. Kas sellise autuse põhjuseks võivad olla ahnus, rahavõim või mis tahes muud asjaolud, on raske öelda, kuid teadus raha pärast on muutunud ühiskonnaelu paratamatuks osaks.

Aga on siis teaduse meetod seetõttu vale? Ja inimene, ka teadlane, pole lõpuni vankumatu oma tõeleidmise tahtes?

Ja kas me saame öelda, et külmtuumasüntees on võimatu, kuna meil Truusaluga see ei õnnestunud? Kaugel sellest! Meil lihtsalt pole tänaseni täit selgust neist asjust ja olude muutumisel võib tõde ilmneda peaaegu samas kohas, kus ta kunagi kaotsi läks.

Ja kas me saame kindlad olla, et kõik, kes ametikoha järgi teadusega kokku puutuvad, loovad teadust? Me ei saa selles kindlad olla. Samas võime väita, et teaduslik teadmine võib pärineda ka isikutelt, kes seisavad teadusest kui institutsioonist väljaspool.

Õnnetul moel on ka ebateaduse mootoriks needsamad faktid ja sündmused, mis teadustki toimimas hoiavad. Kuid neist luuakse müüt, mis hakkab elama omaenda elu. Selles ebateaduslikus masinavärgis leidub alati inimesi, kellel pole piisavalt autunnet, et oma vigu tunnistada ja nii võibki juhtuda, et hakatakse oletama “valitsuste ja mõjukate organisatsioonide vandenõu tõe varjamisel”. Ameerika ajaloolase Antony Suttoni hinnangul on vandenõud loomulikult olemas ja saavad olema ka edaspidi, kuni püsib inimkond. Kuid enamasti ei tule neist eriti midagi välja, inimliku rumaluse ning eksimisvõime tõttu saab vandenõust lõpuks ikka vaid äparduste ning lolluste pundar. Vandenõu on oma ideaalkujus keeruline toimingutekogum, mis sujub ideaalselt vaid meie kujutluses või seiklusjuttudes ja filmides. Igapäevaelu veidruste lahenduseks sobivad maalähedasemad ja inimlikumad (ning lihtsamad) selgitused palju paremini.

Kas frantsiskaani munk William Ockhamist (1295–1349) oli kõikide vandenõude isa, kui ta sõnastas reduktsionistliku põhimõtte entia non sunt multiplicanda praeter necessitatem – mõisteid (selgitusi) ei pea olema rohkem kui otstarbekas. Teooria on seda õigem, mida napimate väidetega ta nähtusi (eksperimente) kirjeldab – nii kõlab põhimõte, mida tänapäeval tuntakse Ockhami habemenoa nime all, kuigi esmakordselt võttis selle 1852. aastal kasutusele alles Inglise matemaatik William Rowan Hamilton (1805–1865). Ka enamik kirjeldatud vandenõudest seletab juhtumeid võimalikult keerukalt, mitte kui pelgalt juhuseid, eksimusi või rumalusi.

Teadus aitab meil võimalikult hästi toime tulla meie paratamatult puudulike teadmiste ja oskuste raames, toimida oma parima arusaamise järgi ning oma oskuste piiril, kusjuures toimida teadmisega, et homme või isegi juba täna õhtupoolikul võib see arusaam muutuda. Teadus on eksliku ja kahtleva olendi – inimese – üks sotsiaalsetest omadustest. Ehk on see inimese loomupärasele kahtlemisele koguni ainus tugi, mis suudab kestvalt toimida. Nagu demokraatia pole mitte halli massi määramatus, vaid inimkogumi võime aeg-ajalt ka üht-teist säravat ja olulist tähele panna ning korda saata. Teadus on hetkel teada olevatest parim meetod, kuidas puudulike ja pidevalt muutumises olevate teadmistega toime tulla ning kõigist kogutud väidetest tõesemaid teadmisi välja sõeluda.

Siin üks mõistatus – mõttejõul hõljuv kork:

Muidugi ei hoia homöopaadid oma suud kinni, vaid on asunud kaitsepositsioonidele, kuna ründamiseks jääb teaduse toetatud tulejõudu väheseks. Lisaks sisutühjale sõnakeerutusele proovitakse siiski ka karmimaid meetmeid – nt tsensuuri ja ähvardusi kriitikuid kohtusse kaevata.

Üsna üheaegselt ilmus juhtivas meditsiiniväljaandes The Lancet ja Briti ajalehe The Guardian teadusrubriigis Ben Golacre’i kirjutised homöopaatiast.

Lanceti lugu Bad Science blogis.
A kind of magic? Guardianis (The end of homeopathy?)

Lanceti lugu on mõeldud eelkõige arstidele, kel vajalikud põhiteadmised paigas, teine lugu on kõigile, keda tervis ja teadus huvitavad ning mõnest asjast räägitakse tänuväärselt pikemalt. Näiteks sellest, mis on kliiniline randomiseeritud kaksikpime uuring ja miks selline asi vajalik on, mis on EBM – Evicence-based medicine – tõenduspõhine meditsiin ja miks see hea on, mis on platseebo, misasi on avaldamisviga (publication bias), kuidas testida homöopaatiat.

Küsimus pole selles, kas homöopaatia ära keelata, kaugel, väga kaugel sellest, aga ees ootab läbiarutamist ja lahendamist eetiline dilemma – kui arst väidab patsiendile, et homöopaatia ravib ta terveks, siis on see arst kas kehvasti õppinud ja pole pädev üldse midagi välja kirjutama või ta valetab. Valetab küll võibolla patsiendi enda huvides, sest platseebo toimib ju siis, kui sellesse usutakse, kuid tänapäeval oleks selline üleolev patroniseerimine eetiliselt kahtlane tegvus. Patsientidele peab asjaolud ausalt ära rääkima.

Kui homöopaadid ei tule päris teadusele kombeks oleva avaliku diskussiooniga kaasa ja ei vasta tõstatatud küsimustele ausalt ja avameelselt, siis on põhjust homöopaatiat surnuks pidada. Homöopaatia enesetapp, kus uputakse iseenda homöopaatilise kontsentratsioonini lahjendatud reaalsusesse või lämbutakse selle puudumisse.

———————-
Lugu on suht pikk, kuid iga sõna on väärt lugemist sellele, kes terviseteemadest huvitet. Loodetavasti saab see põhjapanev ja väga hariv lugu täismahus lähiajal ka eesti keeles olema. See oleks vajalik nii meie meditsiinitudengitele, meditsiiniametnikele, patsientidele, haridustöötajatele, arstidele.

Homöopaatia pole Eestis õnneks liiga populaarne, kuid mõni homöopaatiameelne on osanud end riigi haridussüsteemi sisse smugeldada ja õpetab seda ebateadust meie meditsiinitöötajatele, kes meie tervise eest hoolitsevad, kui meil seda juhtub vaja minema. Meil on ka mõned päris arsti hariduse saanud inimesed, kes mingil arusaamatul põhjusel on homöopaadiks hakanud ja nüüd end “eriliseks” arstiks peavad.

Ametlik teadaanne:

Esimese numbri kaaneteema vaatab, kuidas Hollywoodi filmid ignoreerivad loodusseadusi ja aitavad nii kaasa teadusliku kirjaoskamatuse kasvule noorte seas. Samas kasutavad mõned nupukad õppejõud neidsamu filme selleks, et füüsikat õpilastele atraktiivsemaks muuta.

Veel vaatleb ajakiri, mis juhtub, kui mesilased ilmast kaoksid, portreteerib biorobootika professor Maarja Kruusmaad, teeb ülevaate tänavustest Nobelitest, vaatab dinosaurused tapnud asteroidi “elulugu”, uurib, kui palju tõtt on Wilhelm Telli müüdis ja toob lugejani põnevaid teadusuudiseid. Lugeda saab ka Ben Goldacre’i ja Marek Strandbergi kolumne.

Esimese numbriga on kaasas DVD BBC menusarjaga “Dinosauruste radadel”.

Lapates ajakirja hakkab alguses kohe silma kaheleheküljeline tellimisteade, kus aastase tellimuse tegijaile lubatakse 6 DVD-d BBC kvaliteetdokumentaalidega.
Tellida saab nt telli.ee kodulehel.

Ajakirja sisuline osa algab küsimuste-vastuste ja lühiuudistega, ei puudu ka vastuolilised teemad – James Watsoni märkused aafriklaste kohta ja väidetav igiliikur, kus raadiolainete abil vesi põlema pannakse. Geneetika, arvutiteadus, kosmoloogia, paleontoloogia, tehnoloogia…

Erilist rõõmu teeb briti ajalehe The Guardian kolumnisti Ben Goldacre’i jõudmine sulaselgesse eesti keelde. Kel korrast kuus väheks jääb, saab Beni lugeda badscience.net lehel. Seekordne jutt on akupunktuurist, milles selgub, et nö “päris” akupunktuuri protseduur on seljavalude puhul sama tõhus kui “libaakupunktuur”, kus nõelu torgatakse vastava rituaali saatel suvaliselt.

Kohalik kolumnist on Marek Strandberg, tema räägib leiutajate vaimust.

Pikem piltidega ülevaatelugu on Hollywoodi filmide füüsika või pigem selle eiramine. Alates kosmoses häälekalt kimavatest lennuvahenditest kuni lihtlabase gravitatsiooni eiramiseni. Positiivseks näiteks teaduslikult korrektsest filmist on Stanley Kubriku film Kosmoseodüsseia 2001, aga see tehti aastal 1968!!

Aga neid lapsusi saab kasutada õppetöös ja selleks on loodud päris mitu võrgulehekülge, mille aadressid on ajakirjas kenasti olemas.

Mis juhtub, kui maailmas kaoksid ära mesilased?
Eesti naine roboteid taltsutamas.
Mille eest saadi Nobeli füüsikapreemia?
Mis tappis dinosaurused?
Katsed laboratooriumis – soolad põlema.
Kuidas asjad töötavad?
Kuidas püüda tuult?
Kuidas valetaja vahele võtta?
Raamatud, mis targemaks teevad.
Ristsõna, sudoku ja muud mõistatused.

Veel üks põhjus, miks ajakirja tellida – VW Tiguan päriseks!

Head lugemist!

Soovin ajakirjale edu ja peatoimetajale Arko Oleskile jõudu!

Olen kuulnud arvamusavaldust, et humanitaariakeskne ajakirjandus pole eriti võimeline tänapäeva teadusest aru saama ja seda adekvaatselt vahendama. Seda siis Eestis. Ja nii on see ääretult oluline ja progressiivne eluvaldkond paljuski vaeslapse osas ja alaesindatud. Uudiskünnise ületavad kurioosumid (nt Jessica Alba puusanõks, kohvi on tervisele kasulik/kahjulik), mis ei kajasta teaduse tegelikku sisu ja kui mõnd asjalikumat teadusteemat käsitletaksegi, siis õhukese kultuurikihi tõttu kukub seegi püüe tihtipeale nigelalt välja. Ja nii võibki jääda mulje, et teadusega tegelevad veidrikud, kes uurivad ääretult elukaugeid teemasid või jõuavad naeruväärsetele järeldustele, mis “tervele mõistusele” vastu räägivad ja tegelikud tegijad ja teadjad on ikka sensitiivid, nõiad, püramiidiehitajad, kullaketrajad, silmamoondajad. Nii hull see asi muidugi pole. Või on?

Teadusliku kirjaoskuse puudumine hakkab inimestele otseses mõttes rahakoti ja halvemal juhul ka elu ja tervise peale. Ionic-Detox on üks leebematest näidest, kuidas teaduskaugeid inimesi lohku tõmmatakse ja vastava kirjaoskuseta ajakirjanikud suure suuga takka kiidavad. Mõned teleprogrammid tegelevad otse lolli- ja surmakultuse edendamisega. Ei oska neid sensitiivide ja nõiasaateid kuidagi viisakamal moel nimetada. Miks ei tule siin ajakirjanikud inimestele appi ja ei ütle, et tegu on ülehinnatud libateenusega või oma tervise usaldamine ilma igasuguse meditsiinilise koolituseta posijale võib lõppeda surmaga?

Ühest küljest on hea, et meil siiski on neid, kes toovad teaduse töömailt arusaadavaid ja sisukaid teateid nagu Tiit Kändler ja teised Eesti Päevalehes ja nüüd Priit Ennet Eesti Ekspressis, teisalt on siiski aegajalt vaja ka meelde tuletada seda, kuidas asjad kohe kindlasti ei ole.

Eestis julgen teaduse teemadel kirjutajatest veel esile tõsta Mareki teadusuudiste blogi, Äripäeva teadusuudiste portaali Novaator ja Tiit Kändleri teadus.ee.

Võibolla on veel keegi, palun andke teada.

Meenutan veel hea sõnaga ajakirja Horisont, mille lugeja ma olen vist lausa sünnist saati :-) Kui Sa oled teadushuviline ja pole veel Horisondi tellija, siis on viimane aeg see puudus kõrvaldada.

Head lugemist ja palju jõudu tegijatele!

Teadlaste ööga ametis olevad paigad:

Tallinnas
Loomaaed
Botaanikaaed
Teaduste Akadeemia saal Toompeal
Kadrioru park
KuMu

Tartus
Festivalitelk Raekoja platsil
Keskkonnahariduse Keskus
Pirogovi plats
Toome tenniseväljak
Tartu Tähetorn
Vana Anatoomikum
Botaanikaaed
Ülikooli kohvik
Lõunakeskus (kohal on ETV)

Pärnus
TÜ Pärnu kolledži kohvik

Narvas
Astri Keskuse kohvik

Kõik üritused ei toimu sugugi öösel, täpsem kava on näha Ahhaa keskuse vastaval kodulehel:
http://www.ahhaa.ee/TeadlasteOo2007/?ajakavaoo

ETV kavas on Teadlaste öö reedel 28. septembril kohe peale AK uudiseid, ilmateadet ja spordiuudiseid algusega kell 21:35. Otseülekanne tehakse Tartu Lõunakeskusest.

Tartus on Teadlaste ÖÖ osa pikemast teadusfestivalist, mis algas juba täna. Tartlased võisid juba täna TÜ ajaloo muuseumis algust teha, jätkata homme Raekoja platsil jne.
Kava on Ahhaa kodulehel:
http://www.ahhaa.ee/