skeptik.ee

Täna hommikul saabud Stockholmist lennukiga Itaalia nn paranormaalsete nähtuste ja võimete uurija Massimo Polidoro. Täna pidas ta loengu Tallinna Ülikoolis ja auditoorium on päris täis. Loenguga jäi rahule ka ülikooli rektor Rein Raud ning illustreerivatest trikkidest said osa ka paljud kohalviibinud.

Täna õhtul on veel afterparty – kell 19:00 Eesti Maja restoranis, Lauteri 1 (tänase Välisministeeriumi, endise EKP peamaja kõrval). Tulge aga julgelt kohale!

Laupäeval kell 14:00 on loeng Tartus TASKU Baeri saalis. Järelpidu algusega kell 18:00 ülikooli kohviku kaminasaalis.

Rõõm on teatada, et esoteerilise ja “eneseabi” kirjanduse vohamise ajajärgul leidub ka neid, kes terve mõistuse eest seisavad ja meid hoopis teisesuunalise raamatuga rõõmustavad.

Edastan info raamatu kirjastajalt.

Ateistlik universum

David Mills

Autor David Mills jutustab üksikasjalikult, miks jumalat universumi mitmekesisuse seletamiseks vaja pole. See raamat lükkab lihtsa ja otsekohese loogika abil ümber kõik jumala olemasolu “tõestavad” argumendid.

Selles kõikehõlmavas vastulauses kaasaegsetele religioossetele dogmadele annab autor vastuse ka järgmistele ajaloolistele ja teaduslikele küsimustele:

• Mis on ateism ja miks seda tihti vääriti mõistetakse?
• Kui jumalat olemas pole, kust siis pärineb Universum?
• Kas “hea” ja “halb” oleks ilma jumalata objektiivselt mõistetavad?
• Milline on elu mõte ilma jumalata?
• Kas Jeesuse imelisest ülestõusmisest on tõendeid? Kuid seletavad ateistid “surmalähedasi kogemusi” ja meditsiinilisi imesid?
• Kas Piiblit ja teadust saaks lepitada?
• Millised varjatud sidemed seovad poliitikat ja religiooni?

Raamatus on ka mitukümmend lõbusat ja satiirilist usuteemalist karikatuuri. Eessõna TÜ professorilt Jaak Kikaselt. 204 lk, pehmekaanelises köites. Jõuab poodidesse järgmise nädala jooksul.

Orienteeruv jaemüügihind poodides 200 krooni ringis.
Postimüügihind Eesti piires 140.- +postikulu 20 kr.
Posti teel ostmiseks saada raha kontole:
Kadri Koitsaar SEB 10010166867015.
Selgitusse lisa raamatu nimi ja enda postiaadress (eestisiseselt saatmiseks).
Lähem info kadri.koitsaar@morgul.pri.ee

Horisont on alati pakkunud rohkesti astronoomia-alast lugemist, seda enam siis rahvusvahelisel astronoomia aastal. Kõik, kes on vormistanud või vormistavad Horisondi aastatellimuse enne 24. veebruari 2009, saavad koos märtsinumbriga TASUTA lisaväljaande „TELESKOOBID eile, täna ja homme”.

Galileo Galilei ehitas 400 aastat tagasi teleskoobi ja hakkas sellega siis peaaegu kohe ka tähistaevast uudistama. Galilei olevat esimese teleskoobi valmis saanud 1609. aasta juunis, veidi suurema aga augustis. Taevavaatlusi alustanud ta sügisel. Horisont lisab juba märtsinumbrile TELESKOOBI-eri, milles Tartu Observatooriumi teadur ja astronoomia aasta korraldaja Eestis Kalju Annuk annab ülevaate tähtsamatest etappidest optiliste teleskoopide arenguloos. Autor kiikab ka tulevikku ja tutvustab, milliste teleskoopidega astronoomid lähematel aastakümnetel Universumit uudistama hakkavad.

Ka on Horisont TELESKOOBI-eri tehes meeles pidanud neid lugejaid, kes toimetusele alailma ajakirja algusaegade väikest formaati meelde tuletavad, ning kujundanud TELESKOOBI-eri just selles legendaarses vormis.

Vaata ka www.horisont.ee. Tellimine ja info: www.horisont.ee/tellimine ja 611 5320
Horisont

—————————-
Astronoomia-alaste tegevuste kohta leiab lisateavet: vaatleja.obs.ee.
Astronoomia-aasta Eesti leht: astronomy2009.ee
Astronoomia-aasta rahvusvaheline leht: astronomy2009.org
Kui soovid endale teleskoopi: teleskoop.eu ja taevatoru.blogspot.com

Hannu Lauerma raamat Usk, lootus ja ohtlik bluff müügil Eesti raamatupoodides

Kulle Raig

Inimest on võimalik kasvatada, õpetada ja toetada. Samal ajal on aga võimalik teda ka manipuleerida ning selleks on lugematuid viise. Kasulik on teada, et sugestioonil ja pettusel põhinevat mõjutamist esineb nii argielus kui ka poliitikas. Raamatus tehakse ulatuslikke tagasivaateid ajalukku ning selgitatakse, kuidas on võimalik inimese käitumist mõjutada. Tuginedes mineviku ja nüüdisaja šokeerivatele juhtumitele, tuletab sugestiooninähtuste ja kriminaalpsühholoogia asjatundja psühhoterapeut Hannu Lauerma meile pidevalt meelde, kui oluline on ratsionaalne, kriitiline mõtlemine ja kui ohtlik selle hülgamine.

Autor tõestab veenvalt, et manipuleerivatele sisendustele allumine võib viia selliste tagajärgedeni, mille kõrval rahast ilmajäämine tundub tühine. Et aga näiteks 800 000 krooni needuse äravõtmise eest ei ole just halb teenistus, on enam kui tõenäoline, et seda ikka ja jälle üritatakse. Bluffimisel ja pseudoteadusel on tänapäeval siiski ka palju rafineeritumaid vorme, mistõttu nende äratundmine võib osutuda raskeks. Muuseas ka selle tõttu, et nad on leidnud endale mugava pesa esinduslikeks peetavates väljaannetes, televisioonis ja mujalgi.

Hannu Lauerma raamat pakub abimaterjali ka neile, kellele valmistab muret kas enda või lähedase sattumine ühendusse, kes inimestega manipuleerides oma võimu kuritarvitab.

Hannu Lauerma (s 1961)

Soome vanglate psühhiaatriahaigla peaarst aastast 1996, psühhiaatriadotsent aastast 1998, kohakaasluse alusel töötav eraarst aastast 1989 ja Turu ülikooli korraline psühhiaatriaprofessor aastatel 2000 ja 2003-2004. Omandas meditsiinilitsentsiaadi kraadi 1987, meditsiinidoktori ja psühhiaatria eriarsti kraadi 1994 ja psühhoterapeudi kvalifikatsiooni 1995. aastal. Eripädevus unemeditsiini valdkonnas ja uneuuringute spetsialisti tiitel aastal 2000.

Avaldanud teaduslikke publikatsioone ja õppekirjanduse artikleid unest ja unehäiretest, hüpnoosist, psüühikahaiguste epidemioloogiast, farmakoloogiast, ajupoolkerade erinevusest, dissotsiatiivsetest häiretest ja psühhodünaamikast. On saanud mitmeid auhindu, teiste hulgas 2004. aastal Claės Cedercreutzi preemia hüpnoosialaste teaduslike publikatsioonide eest ja meditsiiniajakirjanikke koondava ühingu Lääketieteen toimittajat ry tunnustusauhinna Hyvän Tiedon Omena, 2006. aastal. Väljaande Suomen Lääkärilehti kolumnist.

Kallid kolleegid ja sõbrad!

Hannu Lauerma, ettekanne raamatu esitluselt Tallinnas 5. detsembril

Olin meeldivalt üllatatud, kui hea sõber Kulle Raig pakkus minu raamatu ”Usko, toivo ja huijaus” tõlkimist eesti keelde. Mitmed minu lapsepõlvekaaslased olid väliseestlased. Nendelt kuuldud jutud inimeste petmisest kulisside, lendlausete ja tühjade lubaduste abil on mõjutanud minu maailmanägemuse arengut skeptitsismi suunas.

Teadusliku lähenemise juured on maagilistes pürgimustes seletada ja valitseda ennast ümbritsevat maailma. Astronoomia on tekkinud astroloogiast, keemia alkeemiast ja arstiteadus šamaanide tarkustest. Teadus ja müstika on mõistagi erinevad kvaliteedid. Platseeboefekt, paranemine usu abil, mis on nii oluline osa ravimite, psühhoteraapia ja isegi kirurgilise ravi toimes, seostub siiani säilinud ühendustega meie meele salapäraste põhjahoovustega. Platseebo, lohutuse pakkumine võib olla küllaldane ravi iseenesest paranevate haiguste puhul ja pole ime, et mõned tahavad selle pealt ka hästi teenida. Raskete, ohtlike ja spetsiifilist ravi nõudvate haiguste puhul on illusioonide määramine raviks siiski eetiliselt lubamatu.

Poliitikute jaoks on posimise piiramine raske ka siis, kui see on mõistlik ja vajalik. Parandajad ja ravitsejad saavad endale kergesti klientide tähelepanu. Nad lubavad inimlike lootuste ja unelmate täitumist ning näivad heasoovlike ja turvalistena. Nad reklaamivad ennast looduslike, puhaste, harmooniliste ja loomulikena. Tegelikult on aga mitmed loodusest pärit ravimid üsna mürgised võrreldes sünteetiliste ravimitega. Näiteks võib tuua südameravimi digitaalise, podagraravimi kolhitsiini ja vähiravimi doketakseli. Nendel rohtudel on palju kõrvaltoimeid ja nende terapeutilise ja tapva annuse vahe on väike.

Loodus ei ole meile üksnes kallis kodu, viljaait ja arstipaun. See pole ka pehmete ja karvaste olendite õdus koosviibimine, vaid julm bioloogiline olelusvõitlus, kus tugevad söövad nõrgad ära. Inimene on küttimiseks ja tapmiseks valmis liik, kel on poolteist kilo kaaluv rasvast ja valkudest koosnev aju, mis kulutab palju energiat isegi siis, kui seal parajasti ühtegi mõtet ei liigu. Inimaju on ökoloogilisest seisukohast tarbetult võimas organ, mis ei oleks kunagi välja arenenud liigile, mis oleks piirdunud enda toitmisel puravike ja pohladega.

Kuigi suur osa rahvameditsiinist on heatahtlik ja väike osa isegi kasulik, on osa uutest väljaspool arstiteadust eksisteerivatest ravimeetoditest mõnikord vägagi ohtlikud. Maarohtudega ravitseja, kelle ravi tapab maksatoksilisuse pärast ühe inimese kümnest tuhandest, ei pruugi ise sellest arugi saada, sest inimesi sureb erinevatesse haigustesse kogu aeg. Osa sugestiooni ja hüpnoosi kasutavatest ravitsejatest hävitab demonoloogiliste seletustega psüühiliselt raskelt haigete inimeste niigi hapra sisemise tasakaalu. Osa välismaistele autoriteetidele tuginevad ravimeetodid on absurdsed nii füüsika kui patofüsioloogia seisukohast. Näiteks sobib hopi-indiaanlaste ravimeetodiks väidetud kõrvaküünal, mis peaks oskama samaaegselt puhuma ja tõmbama õhku läbi õhukindla trummikile sisekõrva ja lõpuks põsekoopani välja. Ebaselgeks jääb, mispärast peaks mädase protsessi levimine kedagi parandama. Hopi-indiaanlased isegi on teatavasti sellest veidrusest lahti ütelnud.

Moodsas ühiskonnas tuleks arendada eeskätt laste ja vanurite ravi ja hooldust ning mitte soosida fantaasiatele põhinevate ravimeetodite levimist. Alati pole see lihtne. Kõrged maksud ei ole populaarsed ja vahel võidakse Soomeski toetada ilmselgelt veidraid posimismeetodeid ettevõtluse arendamise ja majandusraskustes olevate piirkondade toetamise sildi all. Aastani 2008 oli vaid üks partei, teaduslikku lähenemist varemgi tähtsana pidanud Vasakliit, kelle ridadest ei tulnud ettepanekuid seadusloome muutmiseks, milles oleks soositud fantaasiaravide toetamist riigi eelarvest. Soome skeptikud, kelle maailmavaade pole küll eriti vasakpoolne, on poliitikute tegemiste üle olnud sügavalt nördinud. Viimnegi ratsionaalsuse kants andis alla kevadel, kui traditsioonilist hiina meditsiini ja homöopaatiat hakati tööjõupoliitilistel põhjustel sisse tooma.

Arstiteadus on sageli kaugel looduspärasusest nagu seda on tööstuslikult valmistatud riided ja prillid, rääkimata keskküttest või autodest. Looduses pole ka põlveproteese ega antipsühhootilisi ravimeid, mis ohjeldavad skisofreeniahaige hääli ja parandavad keskendumisvõimet. Kaugemalt ja erapooletult vaadeldes tuleks surmavat kopsupõletikku tekitaval mikroobil või rõugeviirusel olla samasugune õigus olemasolule kui inimesel. Olen siiski veendunud, et rõugevaktsiin ja pneumokokke tapvad antibiootikumid on väga head leiutised.

Ebateaduste äratundmist tuleks õpetada juba koolis. Näiteks statistiliste suuruste ühekülgse väljavalimise ja tõlgendamise kaudu saab asju näidata soovitud valguses. Kuigi märgatavalt suur hulk inimesi sureb ravimite ja kirurgilise ravi tüsistuste tõttu ei tähenda see seda, et need ravid oleksid ilmtingimata kõlbmatud. Ravi võib pikendada oluliselt eluiga ja anda lisa häid ning terveid aastaid. Lõpuks peame ju kõik surema ja surm ravi tüsistuse tõttu 20 aastat hiljem ei olegi ehk halb lahendus. Haiglate süüdistamine surmajuhtumites on sama mõttetu kui tuletõrje süüdistamine tulekahjude puhul.

Posijad väidavad sageli, et rahva tervis on erakordselt nigelaks jäänud. Tegelikult on vastsündinute surevus nüüd kümme korda väiksem kui viiskümmend aastat tagasi ja keskmine eluiga kaksteist aastat pikem. See muutus ei tulene üksnes arstiteaduse arengust, kuid hopi-indiaanlaste kõrvaküünalde, sooleloputuse või ingliteraapiaga pole sel ammugi pistmist.

Soome sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi töörühmas, mille liikmena olen, on palju vaieldud seadusloome eesmärkide üle. Üks võimalus on piirata seadusega ”alternatiivsete” ravimeetodite põhjendamatut turundust ja jätta vähemkaitstud inimrühmad nagu lapsed, rasedad ja vaimuhaiged ravitsejate haardest välja. Alternatiivmeditsiini pooldajad on jälle soovinud nende ravimeetodite registreerimist ja ametliku positsiooni andmist muuhulgas homöopaatiale ehk segatud vee müümisele. Oleks absurdne, kui praegu üha õheneva riigi väheste ametnike aega kulutataks jälgimise mängule, kas terapeut ikka annab ingliteraapiat või kõrvaküünlaravi reeglite järgi. Seaduses on juba praegu sätteid, mida võib rakendada, kui keegi pistab põleva küünla otsa lapse kõrva. Kui aga terapeut teatab, et tema tööjuhendaja elab Alfa Kentauril, kuluks tema kohaletoomiseks pädevusnõukogu ette praeguste kilomeetritakside järgi terve Soome riigi eelarve.

Turumajandus ei ole põrmugi ratsionaalsem kui kommunism, kuigi mõlemat on väidetud juhtivat inimese ja ühiskonna arengut progressi suunas loodusseaduste kombel. Mõistuse häält tuleb kuulata eriti hoolega, kui see vaikselt sosistab.

Raamatu tutvustus/arvustus ajakirjas Skeptikko 4/2006

Markku Javananen
Uko, toivo ja huijaus, Duodecim 2006, e.k. Usk, lootus ja ohtlik bluff, K&K, Tallinn 2008

See on raamat, mis peaks kandideerima Tieto-Finlandiale (Aime?Finlandia) (minu selgitus: soomlased annavad ka sellist auhinda välja).

Raamatu suur väärtus: kirjutajal on lisaks teoreetilistele teadmistele ka tohtu kogemustepagas omal alal. Teose põhiteema on inimeste petmine manipuleerimise ja suunamise/kallutamise/sisenduse abil.

Võtab (kriitiliselt vaatevinklist) jutuks ka asju, millest nüüdsel poliitkorrektsuse ajastul on isegi ohtlik rääkida (seksuaalvähemused, feminism, võõrad kultuurid ja nende esindajad).

Soovitab avaldada kirjavahetuse, mida Lauerma pidas Freudi viimase õpilase Joseph Wortisiga, kellele guru ise oma surivoodil soovitas tegelda psühhoanalüüsi asemel bioloogiaga.

Kirjutaja lõpulause: Lauerma teos on suurepärane lisa soomlaste kirjutatud skeptilistele teostele. Ja jälle on väljaandjaks väike erikirjastus (Duodecim). Kui mitu skeptilist raamatut on tulnud nn suurtelt kirjastustelt WSOY-lt, Otavalt või Gaudeamuselt? Vastus on – selleks ei lähe vaja isegi mitte ühe käe sõrmi.

Edastan saatesarja Selgeltnägijate tuleproov viimase saate žüriis osalenud Marek Strandbergi reportaaži. Üritus toimus 10. novembril 2008.

Selgeltnägijate viimane tuleproov

Marek Strandberg

Loomulikult läksid asjad telesaates palju nigelamalt, kui ma seda ise ette kujutasin. Nimelt ei olnud võimalik saatejuhi ja produtsendi vastuseisu tõttu üles ehitada sõltumatult puhast katset, mille püstitus oleks olnud algselt näiteks juhuslik ja mille tulemuse oleks siis igakordselt tuvastanud žürii.

Kaheksa “väljalangenud nõia” katse ei olnud samuti piisavalt puhas.

Must hobune

Aga esmalt nn musta hobuse väljaselgitamisest, millest võtsid osa kõik seni väljalangenud selgeltnägijad.

Ühetaolised mustad kastid olid nummerdatud. Žürii paigutas ühte kasti ühe saatekorraldajate poolt toodud esemetest (vanglast pärit tatoomasin, rahapada, vangi tehtud mängukaardid, kolp, raudnikkel-meteoriit). Paigutamisel tekitasime piisavalt segadust, et žürii taga istuv publik ega ka žüriiliikmed ei teaks, millise numbriga kasti taga nad istuvad ja kelle kastis on ese (kastid tõsteti veel laudade peal ümber).

Võsitlejad pidid pärast vaatlust kirjutama paberile kasti numbri ja selles kastis oleva eseme kirjelduse.

Esimesel katsel ei tuvastanud keegi ei õiget kasti ega aimanud selle sees olevat eset (tatoo masin). Teisel katsel ei tuvastatud samuti ei kasti ega selles olnud eset. Kaheksast kandidaadist ei saanud keegi “mustaks hobuseks”.

Kahe finaali jõudnu vahel läks seega võistlus edasi ilma kolmandata. Kuivõrd saatejuhid olid keeldunud tegemast ka esimesel juhul veavaba katset, oli sama näha ka järgnevate katsete puhul.

Kolm finaalkatset

1. finaalkatse
Žüriiliikmete ees on viinamarjamahlaga täidetud klaasid. Igaühe ees üks. Mul palutakse valada igasse klaasi väidetavat mürki, mille mürgisust saatejuht sugereerib väites, et see koosneb metanoolist, arseenist ja nitraatväetisest.

Ollusel metanoolilõhn puudub. Tegemist on mingi olmekemikaaliga, mille etikett on kaetud. Mul palutakse kallata seda siis kaheksast klaasist seitsmesse. Kallangi, tehes seda moel, et jääb muje, nagu kallaksin igasse. See tekitab korraldajates väljanäivat paanikat ja nad paluvad žüriil korduvalt olla kindlad, et üks klaas on puhas. Rahunetakse, kui žürii kinnitab, et teatakse, kelle klaas on “mürgist” puhas ja nimetatakse selle isiku nimi (antud juhul Andres Anvelt).

Võistleja Nastja suudab öelda vaid laua otsa, kus on nn mürgivaba klaas ja teeb seda nii, et ka nuusutab klaase. Saatekorraldajad keelavad žüriil muuta klaaside asetust laual. Võistleja Veeliks osutab lõpuks nn mürgivabale klaasile.

Saatejuht ja tootja esindaja rõhutavad enne katse algust korduvalt, et juhul kui katseisik soovib juua klaasist, milles on mürk, tuleb teda takistada. See on ehe, sest vaadates oma kõrval olevaid inimesi, kellel on klaasis “mürk”, on näha teatud närvilisust. Žüriiliige Leinatamm haarab võistleja Nastja käe järele, kui see tõstab klaasi ja jääb mulje, et võistleja soovib sealt juua.

Katse ei ole püstitatud korrektselt ja põhimtteliselt on mitmeid infolekke viise, mille tõttu teadmine žürii laua taga toimunu kohta võib liikuda edasi. Žürii esimees Anto Raukas on nähtavalt sisse võetud ja poolehoidev võistleja Nastja suhtes ja kõneleb sagedasti, kuidas ta “omal ajal” Nõukogude Liidus tegeles “ekstrasensside küsimusega” ja kuidas see nähtus on olemas. Salvestuse vaheajal konstrueerib akadeemik Raukas pendli, mille tööd demostreerib nii Ester Tuiksoo kui minu peal väites, et sel moel saab mõõta seksuaalenergiat. Tegemist on igati meeleoluka intermeediumiga saate tootmisrutiinis.

2. finaalaktse
Kumbki võistleja peab ära arvama tema selja taha paigutatud suure pildi peal oleva isiku. Kummagi võistleja käes on ümbrik sama pildiga. Pildid kujutavad mõlemat võistlejat ennast ehk Veeliks pidi ära tundma Veeliksi ja Nastja pidi ära tundma Nastja. Katse tutvustamisel rõhutatakse võistlejatele, et tegemist on Eestis kuulsate inimestega.

Katse ülesehitus: žürii laua ette paigutatakse molbert, millele tõstetakse kummagi võistleja pilt ja see pööratakse žüriilaua poole pärast seda, kui molberti ja žürii laua vahele on toodud kaetud silmadega võistleja, kes hoiab käes ümbrikusse pandud pilti.

Veeliks arvab, et pildil on 30-aastane brünett valge nahavärviga naine, kelle arvab olevat pr Ilves. Nastja kirjeldab tumedates riietes 25-aastast tundlikku tumedajuukselist naisterahvast, kes võiks tegeleda kunsti vms, kirjeldab pildil olija käekõrval mingit last (pildil seda kujutatud ei ole).

Žürii esimees Raukas sekkub koheselt, kui piisav hulk tunnuseid on võistleja poolt ette loetud ja poolehoidvalt vaimustunult teatab, et Nastja arvas küsimuse ära. Katse püstitus polnud korrektne ja võimaldas taas korduvat infoleket mistahes kanaleid pidi (osalejad, videotehnika jne).

3. finaalkatse
Võistlejad peavad ära arvama paberile pandud kolme tilga vere omaniku. Žürii teeb loosi… igaüks nimetab numbri 1-10 ja liidetult saadakse 30. Järjest lugedes langeb liisk Ester Tuiksoole, kes aga soovib loobuda ja verd annab Koit Pikaro. Kaamera ees võtab medõde talt verd ja 3 tilka pannakse kahele paberile (kummalegi võistlejale üks). Enne võistlejate sissetulekut on seega teada isik, kellelt verd võeti. Kõigile žüriiliikmetele pannakse sõrmele plaastrid.

Võistlejate poolt vaadates istuvad laua taga vasakult paremale järgmised žüriiliikmed: Jürgen Veber, Koit Pikaro, Ester Tuiksoo, Anto Raukas, Marek Strandberg, Andres Anvelt, Tarmo Leinatamm, Jürgen Fogel. Võistlejad on samal ajal saalis.

Veeliks osutab Jürgen Veberile, Nastja Koit Pikarole.

Koit Pikaro soolo

Katsetel esineb Koit Pikaro avaldusega, et tal on taskus üks kodus spetsiaalselt valmistatud ese. Ta teatab, et kui võistluse võitja selle koostisosad ära aimab, siis on ta nõus loobuma oma skepsisest ja asuma tööle selgeltnägija truu mänedžerina.

Kutsutakse Nastja ja Koit võtab taskust alumiiniumfooliumisse mähitud silinderja eseme. Nastja ei suuda selle kohta midagi öelda ja palub selle panna ümbrikku. Ka ümbrikus oleva eseme kohta ei saa me mingit teavet. Pikaro teatab, et tegemist on ravimipurki pandud viina sisse sukeldatud kahe forellisilmaga. Vaatlusel leiab see kinnitust.

Kokkuvõtteks

Katsete korraldus ei olnud veenev ja nagu kinnitasin ka žüriiliikmena: kui äraarvamise selgituseks on kaks teed:
1. tegemist on selgeltnägijaga,
2. info katse püstituse kohta võib võistlejani liikuda muid teid pidi,
on tõenäosem loomulikult teine verisoon.

Kahjuks ei nähtud ei saate salvestuse ajal ega ka loomulikult eelnevalt just palju vaeva, et inimlikke tegureid välistada.

Saate korraldajad väitsid, et selline tegevusepüstitus on saateformaadis ette nähtud. Juhul kui see on nii, tekitab selline katsepüstitus suure hulga elementaarse infolekke (informaatorite tekke) võimalusi ja võimalik, et see ongi selle saateformaadi võti… vältida puhast katset teadmises, et inimlikud nõrkused nagu ahnus ja edevus loovad alati infokanali ka siis, kui saate korraldajad seda ei tea.

Kas me siis nägime selgeltnägemist? Vaevalt. Katsete korraldamise iseloom seda ei võimaldanud. Selgeltnägemine moel, et isik tuvastab juhusliku objekti asukoha ja selle iseloomu eksperimendi mõttes korrektselt tekitatud olukorras, on jätkuvalt kaheldav. Tehtud katsed ei kõigutanud seda teadmist mingil moel.

Kas inimene aga on suuteline aimama, märkama või tunnetama teise inimese ebakindlust, on juba iseküsimus. See võib olla loomulikult võimalik… võimalik, et kui inimene on teinud mingi teo või toimingu, siis tema kehakeel ja muud märgid annavad toimunust aimu. Aga ega ka seda žürii antud juhul ei testinud.

Tegemist on meelelahutussaatega, kus isegi saate korraldajate puhul on võimalik, et nad on vaimustuses ja lummuses nendest märkidest, mida nad on näinud ja kogenud saate tegemise käigus. See aga pole viinud saate korraldajaid korrektsete ja kontrollitud avalike eksperimentide tegemisele, mis võiksid olla näiteks loto loosimisega samal usaldusväärsuse tasemel.

Loomulikult ei saa me täna ka öelda seda, et me mõistaksime inimteadvust, loovust ja intuitsiooni. Me ei oska täna öelda paljut või enamustki nende nähtuste olemuse kohta. Kas aga kõnealune saade toob selles osas teadmisi juurde? Kahjuks mitte.

Veel lugusid Selgeltnägijate tuleproovist skeptik.ee lehel

• Selgeltnägijate tuleproov
• Selgeltnägijate tõeline ja päris tuleproov
• Selgeltnägijate tõeline tuleproov. Katseprotokoll ja pildid.
• Real Psychic Challenge (+Randi kommentaarid)

Edastan vabakutselise filosoofi Kalev Jaiki loo, mis viskab kinda praegusele majandus- ja juurateadusele.
MV

Revolutsioon majandusteaduses

Kalev Jaik, vabakutseline filosoof

Alates iidsetest aegadest on inimkond määratlenud ja tõlgendanud omandussuhteid ja üldse majandussuhteid põhimõtteliselt valesti, seda vähemalt suuremas osas. Samamoodi on omandussuhted ja majandussuhted valesti määratletud ja tõlgendatud ka kuni tänapäevani eksisteerivate akadeemilise majandusteaduse ja juurateaduse poolt, ning sellest tulenevalt ka vastavalt olemasolevas majanduspraktikas ja sotsiaalsetes suhetes. Peaaegu kõik nendes õpetustes ja doktriinides on alates ürgajast kuni tänapäevani põhimõtteliselt võlts ja viltune. Sellepärast vajab inimkond põhjalikku revolutsiooni nii majandusteaduses, õigussuhetes, kui ka majanduspraktikas ja üldse sotsiaalsetes suhetes. Olemasolev akadeemiline majandusteadus aga on algusest lõpuni tegelikult nii võlts, et ilma igasuguste kahtlusteta tuleb see liigitada pseudoteaduseks, mitte aga tõeliseks teaduseks.

Loe edasi »

Artikkel ilmus ajakirjas AKADEEMIA nr 10 2008, lk 2225-2239 ning on avaldatud siin ajakirja Akadeemia toimetuse ja artikli autori lahkel loal.
Suur tänu! Esimese osa leiad siit ja teise siit.

Libateaduste anatoomiast ja taksonoomiast (osa 3, lõpp)

Peeter Saari

ÜHEST ERILISEST HÜPOTEESIST

Kas maaväliste tsivilisatsioonide olemasolu hüpotees on teaduslik? Kahtlemata on, sest miks peaks elu olema tekkinud ainult Maal, mis tiirleb ümber üsna tüüpilise tähe. Selliseid tähti on mustmiljon juba ainuüksi meie galaktikas (või kui sellest ei piisa, siis meile lähimas teises galaktikas — Andromeeda udukogus). Veelgi enam, antropotsentristlik arusaam, et meie oleme ainsad põhimõtteliselt, ei sobi kuidagi tänapäeva teaduslikku maailmapilti.

Seepärast on alates 1960. aastatest soliidsed uurimisinstitutsioonid käivitanud mitmesuguseid uurimisprogramme koondnimetusega SETI (Search for Extra-Terrestrial Intelligence—Maavälise mõistuse otsingud).⁷ Oletame nüüd, et ühel ilusal päeval saame kindla kinnituse, et meist palju arenenumad “nemad” on olemas. Muidugi ei saa me paugupealt kätte kogu nende tsivilisatsiooni tarkust, tehnoloogiast rääkimata, sest selleks on kaugused liiga suured ja “nemad” ei pruugi meile koolmeistriks hakkamisest üldse huvitatudki olla. Üleüldse, kui maailmaruumis just ei avastata otsekäike läbi kõrgemate dimensioonide—“ussiauke”, mille võimalikkus on tänapäeva arusaamade kohaselt pigem ääreteaduslik hüpotees —, siis kulub isegi sõnumisignaalide vahetamise ühele seansile sadu aastaid, rääkimata teineteisele küllasõitmisest. Mis juhtub Maal nende sadade, aga võib-olla tuhandete aastate jooksul?

Seni seletuseta ja uute avastatavate nähtuste puhul kaugel kosmoses tekib võimalus minna pingutava astrofüüsikalise uurimise asemel kergema vastupanu teed, tembeldades need nähtused “vanema venna” kätetööks—aga miks mitte ka maised mõistatused paleontoloogias, arheoloogias jt valdkondades, mille saab nüüd kuulutada tunnismärkideks ammustel aegadel Maad külastanud tulnukatest `a la Erich von Dänikeni teooriad.⁸ Edasi, milleks arendada teadust ja tehnoloogiat kõigil rinnetel, kui varsti saame kõik valmis kujul kätte? Tuleb vaid arendada “vanema vennaga” suhtlemiseks vajaminevat tehnoloogiat. Niisiis, kui vanasti kulutati ohtralt ressursse kõikjale pühakodade rajamiseks, siis “vanema venna” olemasolust vaimustunud inimkond asub kirikutornide asemel ehitama taeva poole suunatud antenne, raadio- jm telekoope ning võib-olla ka footonrakette. Enamik teadusi jääb aga varjusurma nii motivatsiooni kui ka ressursside kadumise tõttu. Kokkuvõttes oleme jälle seisus, mis ei erine religiooni ainuvalitsemisest maailma tunnetamisel ning kus teaduse eesmärgiks on pühakirja uurimine ja seletamine.

Loomulikult on siin maalitud tulevikupilt liialdatud, kuid see viitab paradoksaalsele võimalusele, kuidas täiesti tõsiteaduslik uurimisprogramm võib edukuse korral viia teaduse arengu kahjustumiseni sellisel määral, mis ületab igasuguse libateaduse tekitatava kahju.

LIBATEADUSE ELUJÕU ALLIKAIST

Ehkki endiste aegadega võrreldes on libateadus oma positsioone loovutanud, ei ole tema taandumine kuidagi proportsioonis hariduse üldise edenemisega. Üks põhjusi seisneb selles, et teaduslikku maailmapilti omandatakse eelkõige reaal- ja loodusteaduste õppimise teel, mis aga teatavasti teeb vähikäiku kõikjal peale Aasia suurriikide. Kuid olulisemad libateaduste elujõu põhjused peituvad inimeste emotsionaalses sfääris. “Pseudoteadus vastab jõulistele emotsionaalsetele vajadustele, mis jäävad teaduse poolt sageli täitmata,” on tabavalt märkinud Carl Sagan ja lisanud, et skeptitsism ei müü hästi (Sagan 2006).

Mõistetav on raskelt haigete inimeste või selliste laste vanemate pöördumine libameditsiini poole, kui tavameditsiin on jõuetuks osutunud. See on isegi aktsepteeritav, juhul kui sellega ei kaasne lisakahju tervisele, otsese kelmuse ohvriks langemist ega ülemääraseid materiaalseid kaotusi.

Vanasti hakkas inimene, tunnetades oma jõuetust loodusnähtuste meelevallas, üleloomulikesse jõududesse uskuma ja neid kummardama. Tänapäeva inimest ümbritseb üha keerukam teaduse ja tehnoloogia sünnitatud tehismaailm, mille toimimist on ilma erihariduseta üha raskem mõista. See häirib ja hirmutab, kuid tänapäeva inimene on vaba inimene: aukartuse asemel ärkab temas pigem protest ning ta valib selle, mis on kergem. Ja siis ongi platsis libateadus, mis libedasti alla neelatav. . .

Nagu küüniliselt ütles akadeemik Gustav Naan: “Inimesed ei vaja mitte tõde, vaid lohutust!”

KOKKUVÕTE

Isegi kui lähtuda ainult kasulikkuse kriteeriumist, on libateaduse tungimine haridusse, tervishoidu, tootmisse, poliitikasse⁹ jne ilmselgelt kahjulik ja probleemiks on vaid see, kuidas libateadust teadusest eristada ja tema vastu võidelda.

Kui aga peaks osutuma, et libateadus tõepoolest rahuldab mingeid selliseid inimlikke vajadusi, mida miski muu, sh teadus, põhimõtteliselt rahuldada ei suuda, siis muutub hinnang ambivalentseks.

Siiski saab võtta orientiiriks ka teisi kriteeriume, kas või eetika vallast. Ameerika loodusuurija Edwin Teale on öelnud:

Moraalselt on ühtviisi halb mitte hoolida nii sellest, kas miski, mille tõttu sa end hästi tunned, on tõene või väär, kui sellest, millisel viisil sa oma raha oled hankinud (tsit. Sagan 2006 järgi).

Selle tsitaadiga ongi sobiv lõpetada ja soovitada huvilistele allpool loetletud kirjandust.

Kirjandus

• Fitzpatrick-Matthews, Keith 2006. How to rate a work of pseudoscience. — www.kmatthews.org.uk/…/rating_pseudoscience.html
• Grenz, Stanley 1996. A Primer of Postmodernism. Grand Rapids: William B. Eerdmans. [Eesti k Postmodernismi aabits. Tallinn: Logos, 2003]
• Järv, Laur 2003. Bogdanovite afäär—Eesti Füüsika Seltsi Aastaraamat XIII. Tartu, lk 21–25. hexagon.fi.tartu.ee/laur/…/bogdanovid.html
• Konsa, Kurmo 2005. Kreatsionism murrab sisse.—www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=117
• Lakatos, Imre 1978. Science and pseudoscience. — J. Worrall,
  G. Currie (eds.). Philosphical Papers. Vol. I. Cambridge University Press, pp. 1–7. [Eesti k “Teadus ja pseudoteadus” — Akadeemia, 1991, nr 2, lk 258–268.] Vt ka www.lse.ac.uk/…/scienceAndPseudoscienceTranscript.htm
• Langmuir, Irving 1953. Pathological science — www.cs.princeton.edu/…/langmuir.htm
• Messer, August 1927. Wissenschaftlicher Okkultismus. (Wissenschaft und Bildung, Nr. 230.) Leipzig. [Eesti k Okkultism ja teadus. (Elav Teadus nr 7.) Tartu: EKSi Kirjastus, 1932]
• Objections to astrology: A statement by 186 leading scientists. 1975. www.americanhumanist.org/about/astrology.html
• Sagan, Carl 2006. Deemonitest vaevatud maailm. Tallinn: Valgus
• Vihalemm, Rein (koost.) 1979. Teaduse metodoloogia. Tallinn:
  Eesti Raamat
• Vihalemm, Rein 1991. Mida Imre Lakatos tõestas ja mida mitte?—Akadeemia, nr 2, lk 269–280
• Vällik, Martin 2008. Uus kiri Päästeametile Sniffexi asjus. — www.skeptik.ee/index.php/2008/08/25/uus-kiri-paasteametile-sniffexi-asjus. Vt ka sealsed viited

Lõpp

---

PEETER SAARI (sünd. 1945) on füüsik, füüsika-matemaatikadoktor (1981, TA füüsika instituut), akadeemik (Eesti TA a-st 1986, Euroopa TA a-st 2002). Lõpetanud cum laude Tartu ülikooli teoreetilise füüsika erialal (1968), töötanud muu hulgas Eesti TA Füüsika Instituudi direktorina (1981–1988) ja TÜ erakorralise professorina (1994–1997), alates 1997. a-st TÜ laineoptika professor ning 1976. a-st TÜ Füüsika Instituudi laborijuhataja. Avastas 1968. aastal koos Karl Rebase ja Vladimir Hižnjakoviga kristallide kuuma luminestsentsi.

---

⁷Californias on olemas koguni SETI-uuringute keskinstituut (vt www.seti.org); ühe suurema SETI-uurimisprogrammiga on seotud ka Eesti (vt http://setiestonia.org/setiathome.php).

⁸Dänikeni 26 laineid löönud raamatut paleokontaktidest kõrgema tsivilisatsiooni esindajatega on tõlgitud rohkem kui 20 keelde ja müüdud üle 60 miljoni eksemplari. Muu hulgas antakse neis seletus ka liikide tekkele kui tulnukate insenergeneetilisele loomingule. Kõik see kokku on kõige suurejoonelisem näide libateadusest ja selle köitvusest.

⁹Mida muud kui libateadusest lähtuvad eksperimendid on katsed luua kommunistlikku ühiskonda — alates usufanaatikute kommuunidest ja lõpetades 70 aastat kestnud N. Liiduga?

Artikli pdf (67 kB).

Jaga seda lugu lahkelt teistega:

• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

Artikkel ilmus ajakirjas AKADEEMIA nr 10 2008, lk 2225-2239 ning on avaldatud siin ajakirja Akadeemia toimetuse ja artikli autori lahkel loal.
Suur tänu! Esimese osa leiad siit.

Libateaduste anatoomiast ja taksonoomiast (osa 2)

Peeter Saari

LIBATEADUSE ÄRATUNDMISEST

Libahunte eristavat tavalistest huntidest valge märk kaelal. Kust otsida libateaduse valget märki? Kõigepealt peaks aga küsima: milleks üldse neid teadusi vastandada ja sildistada?

Tänapäevase postmodernistliku maailmavaate kohaselt on ju kõik reaalsuse peegeldused võrdväärsed.⁴ Või nagu postmodernistliku teadusrevolutsiooni olemuse resümeerib teoloogiaprofessor Stanley Grenz (tsiteerides korüfeed Jean Lotard’i):

Küsimus ei ole enam: “Kas see on tõde?”, vaid pigem “Mis sellest kasu on?”. Küsimus kasulikkusest tähendab ka küsimust: “On see müüdav?” (Grenz 1996).

Tore, piirdumegi kasulikkuse kriteeriumiga ja mõtleme järele, missugusele teadusele tugineb kogu tänapäevane inimkonda tegelikult teeniv tehnoloogia. Või küsime retooriliselt, kas on kasulik või mitte eristada libaravimit, libakaupmeest, libamaaklerit, libapolitseinikku jne jne tõelistest? Libateaduse “sireenilaul ei meelita meid pelgalt kultuurilisele ummikteele, vaid suisa ohtlikku pimedusse, mis ähvardab hävitada meie põhivabadused”—need sõnad on USA astronoomi Carl Sagani New York Times’i bestselleriks saanud raamatu eestikeelse tõlke tagakaanel (Sagan 2006).

Niisiis, mis kriteeriumide järgi otsida demarkatsioonijoont?

Falsifitseeritavus on Carl Popperi järgi üks selge kriteerium: hüpotees, väide, teooria jms liigitub teaduslikuks ainult siis, kui ta on põhimõtteliselt ümberlükatav, näiteks experimentum crucis’e abil. Väide “Jumal lõi maailma” ei ole ilmselgelt falsifitseeritav, mistõttu religioon ei kuulu teaduse alla (küll aga saab olla teadusliku uurimise objektiks). Ehkki mitmed autorid on näidanud, et falsifitseeritavuskriteerium on filosoofilises plaanis puudulik (vt Lakatos 1978 ja sealsed viited), ei muuda see olematuks tema rakenduslikku väärtust. Libateaduses ei ole kombeks näidata, kuidas mingit väidet falsifitseerida, veelgi enam, seal lokkab veendumus, et mis pole ümberlükatav või ümber lükatud, see on (“järelikult”!) tõene. Näiteks vaimude maailm, bioenergiaväli jne “on olemas, sest pole tõestatud nende puudumist”!

(Tõendus)katsete reprodutseeritavus ja statistiline usaldusväärsus on teaduse alussambad. Raadiolaineist sai teaduslik avastus sellepärast, et katsed nendega “tulid välja” nii Hertzil kui ka paljudel teistel uurijatel, sh raadio leiutajatel Marconil, Popovil ja teistel. Uute ravimite tõhusust määratakse isegi topeltpimetestidega, kus ei katsealustest patsiendid ega ka neid vahetult uurivad arstid ei tea, kes sai rohutableti, kes platseebo. Katseandmete hulk on piisavalt suur, et matemaatilise statistika universaalsete ja rangete kriteeriumide järgi saaks teha piisava tõenäosusega usaldusväärseid järeldusi, ja loomulikult lähevad arvesse ka negatiivsed tulemused. Libateadusele on seevastu iseloomulik tuginemine vähestele väljavalitud juhtudele. Juudi vanasõnagi ütleb: “ “Näiteks”. . . ei tõesta midagi!” Kui paljud pojad pole erinevalt André Nephtalist kuulnud mingit hüüet oma isa surmahetkel, ehkki pole viibinud sel ajal mitte kaugel merel, vaid samas linnas! Meediumide puhul, kes on väidetavalt võimelised vaime välja kutsuma, telekineesi abil esemeid liigutama jne, tekib teatavasti tavaliselt see probleem, et katsete korraldamine kontrollitud tingimustes ja objektiivsete uurijate juuresolek kipub meediumi võimetele halvavalt mõjuma. . .

Selgelt näidatud kehtivuspiirid ja kooskõla fundamentaalsete loodusseadustega on teadusliku teooria tunnuseks, nii nagu realiseerimistähtaeg ja vastavus toiduseadusele on korraliku toidukauba tunnuseks. Libateaduslik toodang oma kõlblikkusele piiranguid ei sea. Fundamentaalseid loodusseadusi eiravate ja olemasolevat teaduslikku maailmapilti pea peale pööravate “avastuste” autorid viitavad enda õigustuseks teaduse enda arenguloole — et näiteks Einstein ju lükkas ümber Newtoni mehaanika! Tõepoolest, teaduse ajaloos — ja eriti kaugemas — on olnud küllalt juhtumeid, kus isegi mingis valdkonnas võhiklik või amatöörlik inimene on teinud revolutsioonilise avastuse, mida autoriteedid on algul ilmvõimatuks, mõni aeg hiljem aga juba enesestmõistetavaks pidanud. Nagu eespool mainitud, on teaduse ja ääreteaduse piir liikuv ja nende eraldamine võib olla võimatu ülesanne. Siiski tuleb tähele panna, et relatiivsusteooria ei muutnud Newtoni mehaanikat kehtetuks — see on endiselt õige, kui vaid kiirused on palju väiksemad valguse kiirusest vaakumis. Teadus areneb enamikus oma valdkondades teadmishulga suurenemise, teooriate täpsustumise ja seletuste sügavuti mineku suunas pideva ja halastamatu enesekriitika ja -kontrolli saatel. Libateaduses ollakse aga kinni algsetes dogmades ja uskumustes, uurimistöö ei laiene, vaid tegeleb eelkõige oma “olemasolu tõestamisega”. Näiteks on astroloogia põhikontseptsioonid ja -skeemid püsinud enam-vähem muutumatuna antiikajast saadik, kusjuures sõltuvalt päritolust—Euroopa ja Egiptuse, Hiina või India—on need erinevad. Põhimõtteliselt ei ole hüpotees taevakehade vastastikuse asendi mõjust inimeste saatusele lootusetult vastuolus fundamentaalsete füüsikaseadustega, nagu seda on näiteks ajas edasi-tagasi rändamine või hinge taassündimine mõne teise olendi sees. Siiski saab see mõju olla vaid kaduvväike ning jääb lootusetult teiste, “maiste” tegurite varju. Mingit mehhanismi sellele mõjule pole leitud ning paljud katselised kontrolluuringud pole astroloogiliste ennustuste täitumist avastanud (üle juhuslike kokkulangevuste nivoo). Seetõttu tegid 1975. a 186 tippteadlast, nende hulgas 18 Nobeli preemia laureaati ühisavalduse (Objections. . . 1975), milles astroloogia liigitati libateaduseks (vt ka Sagan 2006).

Sedasama võib öelda artikli alguses toodud telepaatianäite kohta. Isegi kui oletada, et aju elektrilised signaalid ja nende genereeritud elektromagnetväli on võimelised edastama mõtestatud teateid, pole niisugune telekommunikatsioon juba energeetiliselt võimalik.⁵

Üldse, kui fundamentaalsed füüsikaseadused on sisult keeluseadused, mille kvintessents kõlab üldinimliku tarkusena “tasuta lõunaid pole olemas”, siis libateadus lubab lahkelt kaduvväikesi või olematuid mõjutusi tasuta “üles võimendada”. Võtame näiteks nõiavitsad, olgu vee, varanduse, pommide vm otsimiseks. Põhimõtteliselt ei saa muidugi välistada veesoonte mõju Maa magnetväljale, pinnasele jms — ehk siis kuldmündid ja lõhkeaine kahtlemata “lõhnavad”, s.t eritavad mingil määral molekule atmosfääri. Ent kuidas nad panevad vitsa inimese käes liikuma, jääb ilma igasuguse mõistliku seletuseta. Õnneks saab sellistele seletamatu tööpõhimõttega riistapuudele alati teste korraldada. Näiteks korraldati USAs lausa riiklikud katsetused ülemaailmselt turustatud populaarsele pommiotsimisvitsale Sniffex,⁶ mille meiegi päästeamet on ostnud, nagu võis lugeda suvelõpu lehtedest. Tulemus — kallis riistapuu on petukaup ja sama tõhus kui kulli-kirja viskamine (Vällik 2008). Tähelepanu väärib tõsiasi, et seade näeb küll välja nagu nüüdisaegne kõrgtehnoloogiline vidin, kuid sees pole tal isegi vooluallikat, milleta mingi detektori toitmine ja selle signaalide töötlemine pole võimalik.

Siit saamegi jätkata libateaduse väliste tunnusmärkide loeteluga.

Erialaterminite ja -žargooni resp. tehniliste detailide tarvitamine (enamasti küll väärtarvitamine), et jätta muljet asja teaduslikkusest. Püüdlik-siiras, kuid konteksti arvestades kohatu keeruliste terminite tarvitamine on amatöörteaduse põhitunnuseid. Samas võib seda laadi tunnuseid esineda ka igati tõsises ja väärtuslikus interdistsiplinaarses uurimistöös, mille autor(id) ei ole päris kodus teise eriala žargooniga.

Rasketele probleemidele kergete lahenduste pakkumine, mis töötavat lausa imeväel. Siin on heaks näiteks kõikvõimalikud raskete haiguste ravimised imerohtude ja posimisprotseduuridega. Samas tuleb tunnistada, et geniaalsetel väljamurretel kriisi jõudnud paradigmast päris teaduses või suurtel leiutistel ummikusse jõudnud tehnoloogias on samad tunnused — vähemalt pealtnäha.

Autoriteetidele viitamine objektiivse tõendusmaterjali esitamise asemel. Oma esimesel ülikooli lõpetamise järgsel teaduskonverentsil, mis toimus Baikali kaldal, sain sellekohase õpetliku kogemuse. Keegi turist kuulutas välja konverentsivälise loengu Newtoni kolmandat seadust ümberlükkavatest uuringutest. Läksin koos mitme kolleegiga kohale, lootuses nautida intellektuaalset lahingut ja paradokside lahendumist teaduslikus dispuudis. Kuid lektor, selmet esitada mingeidki arutlusi või tõestuskatseid, muudkui korrutas: “Nagu ütles teaduste kandidaat Ivan Petrovitš. . . ”

Tegelikult patustab eelviidatud astroloogiavastane ühisavaldus oma rõhutatult imposantse allakirjutanute nimekirjaga sama reegli vastu. Võib muidugi leida õigustuse, et Peltsebuli tulebki Peltsebuliga välja ajada. . . Igatahes see, kes usub astroloogiat, saab oma usule tuge tõsiasjast, et astroloogiat õpetatakse Sorbonne’i ülikoolis Pariisis, Kepleri kolledžis Lynnwoodi linnas Washingtoni osariigis ning ka India ülikoolides.

Siinne libateaduse märkide loetelu pole ammendav. Internetist võib leida isegi teste, mille humoorikas-iroonilistele küsimustele vastates saab kokku lugeda punktid otsustamaks, kas uurimistöö on libateaduslik või mitte. Üks neist sisaldab näiteks järgmisi ridu:

10 punkti iga väite eest, et üldtunnustatud teooria on fundamentaalselt vale;
30 punkti iga vihje eest, et autor on langenud teadusringkondade vandenõu ohvriks;
40 punkti iga teadaande eest, et autoril on salajast informatsiooni (Fitzpatrick-Matthews 2006).

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ehkki praktilisel tasandil on libateadust võrdlemisi lihtne suure usaldusväärsusega tuvastada, nugib ta jõudsalt inimkonnas edasi, sest ei toitu mitte ainult harimatusest, vaid ka inimloomuses peidus olevatest süvainstinktidest. Rangel filosoofilisel tasandil ei võta aga tänapäeval keegi vastutust pakkuda sellist hõbekuuli, mis kindla peale libateaduse rajalt maha võtaks, kuid päristeaduse puutumata jätaks.

Jätkub…

⁵Elektromagnetlained ja igasugune radiatsioon peaksid nõrgenema võrdeliselt kauguse ruuduga. Mingi “uut tüüpi senitundmatute omadustega” välja appivõtt telepaatia seletamiseks oleks aga täiesti ad hoc-spekulatsioon. Isegi kui füüsika kunagi avastab uut tüüpi välja, puudub igasugune alus oletada, et seda võiks tekitada bioloogiline kude, mis ammu tõestatult funktsioneerib ainuüksi elektromagnetilise vastasmõju baasil (makroskoopiliselt alludes muidugi ka gravitatsioonile).

⁶Google leiab otsisõnaga “sniffex” 22 300 veebilehte.

Artikkel ilmus ajakirjas AKADEEMIA nr 10 2008, lk 2225-2239 ning on avaldatud siin ajakirja Akadeemia toimetuse ja artikli autori lahkel loal.
Suur tänu!

Libateaduste anatoomiast ja taksonoomiast (osa 1)

Peeter Saari

SISSEJUHATUS

See oli 29-ndal juulil 1865; Nephtali André oli lõpetanud oma ülikooliõpingud ja oli merereisul. Prantsusmaa ja Alžiiri vahel lagedal merel kuuleb ta korraga selgesti hüütavat oma nime “Nephtali”; ta pöördub ümber, ei näe aga kedagi. Kuna ta arvas ära tundvat oma haige isa hääle ja oli kuulnud telepaatilistest nähtustest, siis oli tal kohe tunne, et see hüüe seisab ühenduses tema isa seisukorraga. Ta vaatas kella, et määrata kindlaks see hetk.

Kui laev jõudis sadamasse, leidis ta sealt ees teate oma isa surmast, kes oli surnud sel silmapilgul, kui ta arvas olevat kuulnud hüüet “Nephtali”.

Selline on üks näitena esitatud lugudest saksa professori August Messeri rohkem kui kolmveerand sajandit tagasi ilmunud ja eestikeelsele lugejale “Elava Teaduse” sarjas vahendatud raamatust Okultism ja teadus (Messer 1927).

Sestsaadik on teadused — nii “kõvad” kui “pehmed” — tohutult edasi arenenud ning tollane auru- ja elektrisajand on vähehaaval üle kasvanud aatomi- ning bio-, info- ja nanotehnoloogiasajandiks.
Ometi ei ole arenenud maadeski taandunud inimeste ja isegi riiklike institutsioonide usk end teaduse pähe ilmutavasse pseudoteadusesse ehk nagu eesti keeles saab täpsemalt öelda — libateadusesse. Ühe positiivselt transformeeruva ja teadmuspõhiseks pürgiva riigi keskkonnaministeerium on rahastanud poltergeisti uurimist. Päris hiljuti tuli välja, et sama riigi päästeamet kasutab pommide otsimiseks moodsa disainiga ja vastavalt ülikõrge hinnaga nõiavitsu, mis on USAs ametlikult petukaubaks tunnistatud. . .

Näiteid meilt ja mujalt, kuidas kriitikavaba suhtumisega libateaduse pakutusse liimile on mindud ja kokkuvõttes kõrget hinda, meditsiini vallas ka tervise ja eluga makstud, võiks tuua lõputult. Ilmselgelt pole probleem, mis on libateadus ja kuidas teda eristada nn päris- ehk bona fide-teadusest, pelgalt akadeemilis-filosoofiline, vaid ühtlasi väga praktiline ja kaugelt laiem ning tõsisem kui küsimus, kas uskuda või mitte meelelahutusmeedia horoskoope.

Ajakirjas Akadeemia käsitleti teaduse ja pseudoteaduse vahelise demarkatsioonijoone probleemi 17 aastat tagasi — veel enne iseseisvuse taastamist, kui eesti lugejani toodi Ungari päritolu teadusfilosoofi Imre Lakatosi raadioloeng-artikkel (Lakatos 1978). Nii see tekst kui ka Rein Vihalemma samas avaldatud kaasartikkel (Vihalemm 1991) käsitlevad eelkõige möödunud sajandil probleemi mõne tahu ümber arendatud filosoofilist väitlust.

Käesolev artikkel ei sea eesmärgiks epistemoloogilist sügavust ega ülevaate andmist vastavatest teadusfilosoofia vallas väljatöötatud paradigmadest. Pigem on tegu täppisteaduste esindaja aimekäsitlusega, mida on võimalust mööda püütud loetavamaks teha selgituste ja näidetega Eesti kultuuriruumist ning varustada viidetega edasiseks lugemiseks. Lõpus on esitatud autori parima teadmise kohaselt algupärane spekulatsioon võimalusest, kuidas igati päristeaduslik hüpotees võib tõeks osutumise korral teha teaduspõhise ühiskonna jätkusuutlikkusele sellise karuteene, milleks mingi libateadus iialgi võimeline poleks.

LIBATEADUSE LIIGID

Libateaduseks tuleb pidada igasugust uskumuste, tarkuste, teooriate, tehnikate, vahendite jms kogumit, mis

• väidetavalt on tõsiteaduslik ja dekoreeritud erialaterminoloogiaga jt teaduse tunnustega, kuid ei toetu teaduslikule meetodile;¹
• ei ole leidnud (statistiliselt) usaldusväärset katselist kinnitust;
• ei kanna mingil muul põhjusel välja tunnustatud teaduse staatust.

Siinkohal tuleb kohe rõhutada, et demarkatsioonijoon teaduse ja libateaduse vahel ei pruugi olla terav — mõned filosoofid eitavad selle olemasolu üldse (vt Vihalemm 1991 ja sealsed viited) — ning võib ajas muutuda. Nii saab liigitada eelteaduseks ehk prototeaduseks ajaloos hiljem koos teadusliku meetodi rakendamisega väljaarenenud uurimisvaldkondi — näiteks keemia eelkäijana alkeemiat, aga ka möödunud sajandi alguses sündinud mandrite triivi teooriat, millele alles sajandi teiseks pooleks kogunes küllaldane tõendusmaterjal, nii et teooria muutus geoloogias ametlikult tunnustatuks.

Libateaduse kõige mahukam liik on rämpsteadus (junk science). Nagu uuema aja nuhtlusega — rämpspostiga assotsieeruv nimetuski ütleb, liigitub siia eelkõige selline teadus koos oma produktiga, mida on tehtud materiaalse, poliitilise, ideoloogilise vm kasu, mitte aga tõe teenimiseks. Rämpsteadust võivad viljelda ka professionaalsed teadlased, kes on teadusliku meetodi mõnd protseduuri sihilikult moonutanud või selle “unustanud” ning oma teadlase-eetika välja lülitanud, jõudmaks “vajaliku” tulemuseni. Rämpsteaduse lipukirja on ilmekalt sõnastanud Johannes Hint—kahtlemata andekas leiutaja ja ettevõtja, kes 1960.–1970. aastail arendas nõukogude süsteemi võimalusi oskuslikult ära kasutades mastaapset tegevust, kuid langes lõpuks sama süsteemi repressioonide ohvriks. Ühes TÜ aulas peetud kõnes ütles ta, et meil (s.t tema firmal) pole vaja teadust üldse, vaid ainult selliseid teadusuuringuid, mis kinnitavad meie toote AU igakülgset kasulikkust.²

Rämpsteaduse kahtlane lõhn on juures näiteks kõigil neil telereklaamidel, milles väidetakse, et mingi kreem vms on nii-ja-nii mitu protsenti tõhusam kui. . . Mis mõtet on iseloomustada protsendipunkti täpsusega toote tõhusust, mille mõju on kvalitatiivne ja pealegi indiviiditi varieeruv? Kas komakohtadega tahetakse tootele teadusliku autoriteetsuse aurat luua? Või jagasid mõõtemääramatustes jt andmetöötluse aabitsatõdedes ignorantsed “uurijad” lihtsalt läbi mingid inimeste arvud katse- ja kontrollrühmas — arvude jagatis kipubki tavaliselt komakohtadega tulema. . . ?

Rämpsteaduse alaliigina saab eristada patoloogilist teadust—niisuguse termini tõi käibele Nobeli preemia laureaadist keemik Irving Langmuir ühes oma kollokviumiettekandes (Langmuir 1953). Patoloogiline teadus märgib sellist professionaalse teadlase tegevust, kus soovmõtlemine, kirg teha avastust vms subjektiivne tegur sunnib teda uurimistulemusi võltsima. Kuulsateks näideteks on nn külma tuumasünteesi (cold fusion) “avastamine” Inglise-Ameerika teadlaste poolt 1989. a ja edusammud inimese tüvirakkude kloonimise alal Korea teadlaste poolt 2005. a.

Amatöörteadus oma ühes tähenduses libateaduseks kindlasti ei liigitu. Suur hulk asjaarmastajaid teeb tänuväärset tööd teaduse hüvanguks, eriti sellistes teadusharudes nagu botaanika, meteoroloogia, astronoomia jt, kus laiaulatuslikel ja süsteemsetel vaatlustel on tähtis roll. Teises tähenduses kuuluvad aga siia alla kõik nn tunnustamata geeniuste tööd, mida meil Eestiski uurimisinstituudid vahetevahel oma postkastist leiavad—n-ö ekspertiisi tegemiseks ja seisukohavõtuks. Tuleb rõhutada, et selline õnnetu ja mõnikord ka agressiivne amatöörteadus sünnib harilikult siirast ja omakasupüüdmatust huvist teaduse vastu, ning kui tegemist on noorte inimestega, võib kujuneda astmelauaks professionaalsesse teadusesse. Libateadusliku amatöörteaduse iseloomulikuks tunnuseks on selle tõsiasja eiramine, et teadused on tänapäevaks sedavõrd kaugele arenenud, et niisama näpust imedes ja põlve otsas midagi tehes pole võimalik neid vähimalgi määral edendada, rääkimata juba revolutsiooniliste avastuste tegemisest. Püsiteemaks füüsika alal on näiteks relatiivsusteooria ja kvantmehaanika “ümberlükkamine”, uute kõikeseletavate maailma ehituse teooriate väljapakkumine jms. Parimal juhul komistavad need “ümberlükkamised” tuntud ja juba aastakümneid tagasi lahendatud peenetele paradoksidele. Enamikul juhtudel on aga tegemist puudulikult haritud huvilise abitu jõukatsumisega teooriate kallal, mille taga on pikki aastaid süvaõppimist nõudev matemaatiline aparaat ning tohutu hulk katseandmeid.

Eristada võib veel ääreteadust (fringe science). Selline eestikeelne tõlkevaste annab hästi edasi selle liigi iseloomu: siia klassifitseerub kõik see, mis asub eelmisi libateaduse liike piiritlevatel äärealadel ja miks mitte ka libateaduse ja päris teaduse vahelisel äärealal. Ääreteadus püüdleb erinevalt rämpsteadusest ausalt tõe poole nagu amatöörteaduski, kuid viimasest eristab teda kõrge professionaalsuse tase. Enamasti seisab ääreteaduslik teooria või hüpoteesidekogum vastava teadusharu põhivoolust ehk ortodokssest suunast eemal, on laiemalt tunnustamata ja erinevalt prototeadusest tõenäoliselt tunnustamata jääbki. Heaks näiteks on siin paljude paralleelmaailmade teooria, mida mõned füüsikud on arendanud kvantmehaanika ortodoksse, kuid inimmõistusele paradoksaalseks jääva tõlgenduse alternatiivina. Ääreteadusest rääkides kasutatakse ka terminit alternatiivteadus, kuid “alternatiivmeditsiinil” tundub olevat juba mõneti teine tähendus.

Muidugi ei tasu libateaduste liigitust ühese ja rangena võtta. Esiteks, nagu juba rõhutatud, on eraldusjooned juba olemuslikult laialivalguvad või ähmased, v.a liigi puhul, millega selle peatüki kohe lõpetame. Teiseks on eri autorite poolt ja erinevates kultuuriruumides neile nimetustele omistatav sisu varieeruv ning internetist võib jääda ka mulje, et toodud liiginimed on lihtsalt üksteise ja kõige tuntuma termini “pseudoteadus” sünonüümid. Seega võib siin arendatud taksonoomiat võtta ka kui autori ettekujutust süsteemist seal, kus seda ei pruugigi olla.

Lõpetuseks veel üks eriliik—pilke-libateadus (parody pseudoscience). Nimetus räägib iseenda eest. Näiteks loodi “intelligentse langemise” õpetus ironiseerimaks “intelligentse disaini” kui neokreatsionismi üle, kuna viimane on muutunud USA koolides lausa konkureerivaks evolutsiooniõpetusega.³ Uus õpetus (originaalis intelligent falling) seletab õuna kukkumist gravitatsiooni asemel “intelligentse toimija” käe mõjuga ning autorid nõuavad — kreatsionismi apologeete parodeerides —, et seda tuleb õpetada koolides koos Newtoni gravitatsiooniteooriaga, et õpilased saaksid “informeeritud otsustusi tehes” valida emma-kumma. Pilke-libateaduseks tuleb liigitada ka teadusajakirjade eelretsenseerimissüsteemi ja kraadikaitsmisnõukogude testimiseks ning mõnitamiseks väljamõeldud teaduslooming (vt näiteid Järv 2003).

Libateaduse alla ei kuulu aga lihtsalt vigane teadus. Tõeline teadus arenebki katse-eksituse meetodil ja vigu tehes, kuid neid ükshaaval välistades.

Jätkub teemadega libateaduse äratundmisest, tulnukate hüpoteesist, libateaduse elujõu allikatest.

²AU oli Hindi konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroos Desintegraator leiutatud pruunikas jäätmehaisuga vedelik, mis saavutas üle kogu N. Liidu imerohu kuulsuse ja mille hankimiseks seisid inimesed öö otsa järjekordades.

³Lühiülevaate intelligentsest disainist kui teaduserüüsse pandud kreatsionismist leiab Eesti Ekspressist (19.04.2000) Erast Parmasto, Richard Villemsi, Toomas Jürgensteini ja Vello Salo sulest. Vt ka Konsa 2005 ning MTÜ Eesti Skeptik kodulehti www.hot.ee/skeptikkk ja www.skeptik.ee. Intrigeeriv on märkida, et ka ajakiri Akadeemia (2005, nr 1) on avaldanud intelligentset disaini propageeriva Stephen Meyeri artikli.

Tõstan kommentaariumisse tulnud Jüri kirja postituseks, sest juhtum on igati seda väärt, et inimesi hoiatada järjekordsest võimalikust petuskeemist, millega võrk-püramiidturundajad mesijuttudega suurest rikkusest inimeste loomulikku kergeusklikkust ära kasutades uusi ohvreid landivad.

Andke aga julgelt teada, kui veel mõni “Laur” või artiklis nimetatud Martin Mander on üritanud teid oma “ärisse” meelitada, sest avalikkust tunduvad nad kõige enam kartvat.

Jüri kirjutab:

Armsad skeptikud, kui võitja teada ja pohmakas üle läinud, siis töö ootab:D

Üks ülemaailmne hullus on siia jõudnud ja levima hakanud. Tegemist on USA firma Fuel Freedom Internationali poolt püsti pandud võrkturunduse ja püramiidskeemi ristsugutisega, mis kaupleb imeliste kütuselisanditega.

Kas imekapsel autopaagis säästab kütust?, Andris Tammela.
Rohkem pole sellest avalikult kuulda, aga igasugu foorumites ja Tartu tudengite hulgas levib asi nagu kulutuli.

Ajuloputus on neil vägev, Loe edasi »

Nõiavitsaga veesoone leidmine on levinud rahvauskumus. Kuivõrd kaevukoht oli talumajapidamises eluliselt tähtis objekt, siis ilmselt seostati sellega varasematel aegadel mitmeid maagilisi omadusi ja toiminguid. Nõiavitsaga õige “veesoone” leidmine nende hulgas. Toimingu läbiviijatele (pendli- ja vitsameestele ja -naistele) omistatakse tänapäevalgi erivõimeid ja peetakse au sees.

Folklore.ee baasist esimese hooga kuigi palju teateid vitsameeste tegemisest siiski ei leia, kaevuga seostub pigem seal elav näkk, kes endale orjasid otsib.

Siin oli üks tark mees, kes keis kaevude kohti määramas. Metsast toodi vesipaiu vits ja sellega ta keis üle õue, kus vits kõveraks tõmmas, sinna tehti kaev.

ERA II 189, 513 (114) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras

Loe edasi »

Kui Postimees avaldas oma veergudel loo kinesioloogiast, mis tegeleb “energiate” tasakaalustamise ja lapsepõlvetraumade lihastest väljajuurimisega, siis tundsin, et selle artikliga heidetakse varju teadlastele ja füsioterapeutidele, kes oma tänuväärsel ja huvitaval alal teaduspõhiselt tegutsevad.

Kui Postimehest saame kahtlast teavet, et:
Loe edasi »

Energeetika on igal ajal kuum teema. Ja aina kuumemaks läheb, kuna hinnanguliselt ei jätku naftat ega muid fossiilseid energiakandjaid enam kuigi kauaks. Uusi lahendusi otsitakse, mõnikord tundub, et ka leitakse. Mõni leid leiab koha ajaloos kui ilmekas näide eksivast inimlikust meelest, kus soovmõtlemine ja unistused helgest tulevikust põrkuvad karmi reaalsuse ja teaduspõhisusega.

Tähelepanelik lugeja viitas skeptik.ee-le, et Klassikaraadios sai 13. veebruaril kuuldavaks Peeter Liivi juhitud saade Roheline Energia, kus Mart Vihmand, Raivo Pennaste ja Enn Kaljo räägivad mõningase reaalsusseosega moodsaid muinasjutte vabaenergiast (priienergia, free energy, nullpunkti energia või lihtsalt igiliikur). Huvitav saade, mis annab lühida sissevaate energiateemalisse mullimaailma.

Seda põnevam Loe edasi »

Autorite lahkel loal taasavaldan hetkel aktuaalse meenutuse selle kohta, et igasugune astroloogiat kui tõsiseltvõetavat tegevust kajastav jutt on ajast ja arust, solvab inimeste intelligentsi ega põhine mittemingisugusele objektiivsusele. Astrolol… vabandust astroloogidel on praegu kõrgaeg – kes kuulutab häda ja viletsust, kes ajab ümmargust juttu, millest eba- ja kergeusklik enesekohaseid viiteid üritab leida.

Ja peavoolu meedia laulab lorilaulu kaasa. Vaid Eesti Päevalehe on-line versioonis ei leia horoskoopi küll liiga kergesti üles, aga see on seal olemas. See-eest ilutsevad EPL blogirulli populaarsuse ülaotsas ParaNormaalse! horoskoobijutud. Et SLÕhtulehe esiküljel horoskoop on, pole eriti imestada, aga Postimehe esiküljel, tagaküljel ega mujalgi ei peaks omasõnul “alati usaldusväärne” ajaleht end igasuguse jamaga kompromiteerima.

Horoskoop lehes on vaimuvaeguse foonilooja. Milline leht saab olema esimene, kes kuulutab avalikult, et loobub teadlikult horoskoopidest?

Astroloogia ennustab minevikku

Urmas Sisask, Anne Kahro
Loe edasi »

Alustan uue rubriigiga, kus head külalised saavad ise oma sõnaga kriitilise meele levikule kaasa aidata. Kel huvi seda võimalust proovida, andke teada.

NÕIDUS JA MINA – MINA JA NÕIDUS

Ave Alavainu

Nõiduse diapasoon on tohutu: Loe edasi »