Lugu ilmus esmalt Postimehe lisas AK 7. veebruaril, siin avaldatud kooskõlas toimetusega
Jama on oluline mõiste, mida postmodernse ideede võrdsustamise ja new-age‘liku sundrõõmsameelse võltssallivuse varjus ja poliitkorrektsuse toel vältima kiputakse.
Ometigi pole «jama» niisama sõna, mida viisakad inimesed oma jutus vältima peaks, vaid sisutihe kontsentraat iseloomustamaks asja, nähtust, tegevust, arvamust, uskumust, mis paremal juhul on meelelahutus, kuid pahatihti paraku hoopis uks meeletusse, mõttetusse kannatusse ja hukku.
Akadeemik Endel Lippmaa defineeris jama järgmiselt: «Kõik, mis on olulises vastuolus tuntud loodusseadustega, on kas ülisuure avastuse võimalus või vastasel korral tõesti jama. Keskteed ei ole.»
Loodusseadustega arvestamine on üksikisiku tasandil tihtipeale keeruline. Meile on koolis neid seadusi küll õpetatud, heal juhul oleme isegi katseid teinud või mingil muul moel neid omal nahal tunda saanud, aga aju on meil sedamoodi ehitatud, et eri teadmised istuvad eri kohtades ja juhtub, et need eri piirkonnad omavahel ei suhtle ja õpitud loodusseadused ei rakendu igapäevaelus. Seda nimetatakse kompartmentalisatsiooniks ja selle abil saab seletada, kuidas ühte inimesse mahuvad vastandlikud ja üksteist loogiliselt välistavad uskumused.
Mind ennast on alati pannud imestama, kuidas targad inimesed võivad mingil hetkel täielikku jama ajada. Näiteks võtab akadeemik pendli või nõiavitsa ja räägib innustunult selle võimest kasulik olla. Või arst, kelle teadmised keemiast, füsioloogiast ja farmakoloogiast peaksid olema tunduvalt üle keskmise, hakkab kuulutama homöopaatia võimest haigusi ravida. Või olukord igapäevaelust, kus loodusseadused kehtivad küll kõigile teistele, aga mitte mulle, elu kuningale, kuni end kummuli autoga kraavist leian. Seda muidugi heal juhul, sest kehvemate juhtumite kohta saame lehest kahetsusväärselt tihti lugeda. Mitte et ma ise sellest üldinimlikust kalduvusest vaba oleksin, aga iseenda uskumusi on väga tervislik aeg-ajalt julgelt proovile panna.
Kuidas saada teada, mis on jama? Akadeemiku definitsiooni kohaselt tuleb mingit väidet võrrelda loodusseadustega. Igapäevaste asjade puhul peaks neist enamikul juhtudel täiesti piisama, et teha mõistlikke järeldusi ja osa asju üsna suure usaldusvaruga jamaks liigitada. Näiteks peaaegu kõikides väljaannetes figureeriv astroloogia, mis lisaks niinimetatud kollasele meediale on tugevalt sisse imbunud ka niinimetatud kvaliteetlehtedesse. Ja majanduslanguse tingimustes antakse udumeistritele millegipärast hea meelega ruumi oma unenägusid uskumisväärse tõe pähe serveerida. Võib ju öelda, et kes neid ikka tõsiselt võtab, aga asi on tõsine – Eurobaromeetri andmete järgi peab Eestis astroloogiat teaduslikuks 54 protsenti vastanutest, mis on tunduvalt üle Euroopa keskmise (41 protsenti). Ometigi piisaks põhikooli- ja gümnaasiumiharidusest, et mõista astroloogia jamasust, kui viitsitaks või osataks oma teadmisi rakendada. Iseküsimus on muidugi see, et füüsika võis tunduda raske, igav, reaalse eluga mitte haakuv. Rääkimata siis veel matemaatikast, mida füüsika arvutustes vaja läheb.
Võib ju arvata, et las usuvad, kui tahavad, meil ju usuvabadus. Küsimus on mõtteviisis, mida astroloogiline mõtlemine endaga kaasas veab. Kus jama ees istub, seal pole mittejamal enam eriti kohta. Enamgi veel – osa astrolooge üritab kangesti jätta muljet, et nende tegevus on lausa teaduslik. Sellega kaunistatakse end loorberitega, mille kasvatamisel ise pole vaeva nähtud. Ja inimene, kel teadus aukartusvärinaid tekitab, saab taas kord petta valeprohvetitelt, kellele isegi niinimetatud kvaliteetväljaanded aupaklikult sõna annavad. Ja keegi autoriteetne inimene ei ütle ka, et astroloogia jama on. Mitte et autoriteete põhimõtteliselt alati tõsiselt peaks võtma, aga olukorras, kus autoriteetideks on astroloogid ja pendlikeerutajad, puudub hetkel tasakaalu pakkuv kõva sõna. Kus on meie Carl Sagan – keegi, kes tolle Ameerika astronoomi eeskujul võtaks paljastada mõttetuse ja ebateaduse ulatuslikkuse meie igapäevastes otsustes?
Keemiast mäletame Avogadro arvu. Või oleme vähemalt kuulnud. Veidi kaalutledes ja arvutades kümne astmetega, jõuaksime järeldusele, et üks homöopaatia postulaatidest – lahjendamine võimendab ravimit – on absurdne ehk vastuolus loodusseadustega ehk jama.
Ometigi leiame registreeritud tervishoiutöötajaid, kes end ka homöopaatideks nimetavad. Ja pange tähele – Eesti riik tunnustab ebateaduslikke homöopaate sellega, et Kutsekojas on võimalik oma usukuuluvus ametina registreerida. On see meie kohalike homöopaatide tunnustamist väärt leidlikkus ja pealehakkamine, meie riigi rumalusest tulenev lühinägelikkus, inimeste teadusliku kirjaoskuse lünklikkus või nende ohtlik kombinatsioon, aga pakkuda sektantlikule tervisekäsitlusele autasu riigi tunnustuse näol on skandaalne.
Seesama riik peab hiljem nende posijate tekitatu ära koristama ja võimaluse korral heastama. Traditsiooniliselt tugeva homöopaatiat toetava riigina tuntud Suurbritannia on võtnud suuna see irratsionaalne ebausk riikliku rahastamise alt välja jätta, sest viimasel ajal avaldatud põhjalikud uurimised homöopaatia mõju kohta tõestavad hüpoteesi, et homöopaatia on rituaalne platseebo.
Ei, homöopaatilised ravimid ei ole iseenesest ohtlikud, sest need koosnevad ju ainult veest või inertsest pulbrist. Ohtlik on see, kui tõsise haigusega inimene viivitab adekvaatse diagnoosi ja raviga või muudab homöopaadi soovituse kohaselt päris arsti määratud ravikuuri. Näiteks vähendab suhkruhaigusega lapsel eluks vajaliku manustatava insuliini kogust või jätab vähihaige ravimid võtmata, kuna homöopaadi meelest on need mürk – näited tegelikust elust Eestis.
Ajaleht elust enesest – Õhtuleht – edastas meile mõni päev tagasi teate, et majandussurutise ja tööta jäämise toel on järjekorrad kaardimooride (-taatide) ja tervendajate uste taga filmis «Keskea rõõmud» nähtud mastaapideni veninud. Selge see, et uppuja haarab ka õlekõrrest ja pimeduses kobaja reageerib iga valgusallika peale.
Telesaatest «Selgeltnägijate tuleproov» tuttav pendlimees Veeliks kostab: «See on kurb, et nii palju inimesi on hädas ja vajavad abi.» Kuldsed sõnad. Aga kurb on selle juures veel see, et seda abi otsitakse pendlimeeste (-naiste), kaardimooride (-taatide), ravitsejate ja muude selliste käest, kellel puudub kvalifikatsioon majanduskonsultatsioonide, tervishoiuteenuste, psühholoogilise nõu andmise osas ning kelle ainus oskus tundub olevat kaastundlikult ja veenvalt silma vaadata, sest olgem reaalsed – mis põhjusel peaks arvama, et pendel, mängukaart, kristallkuul, kätega vibutamine, trummipõrin teile olevikku seletab ja tuleviku osas õigeid juhiseid peaks vahendama.
Meie teadlased paistavad olevat viisakad inimesed, kui mõned vanema põlvkonna lobasuud välja arvata, ja nende suust ei kuule me avalikult kahjuks just sagedasti, et mingi asi on vastuolus loodusseadustega ehk jama. Sellest on kahju, sest kiires infotulvas pole paljudel tihti aega süveneda keerukana tunduvasse mõistujuttu kehtivatest loodusseadustest, mida vaevu mäletatakse ja kus peab ise jõudma järeldusele, kas mingi raviviis või väide on reaalsusega kooskõlas või mitte. Pigem lastakse meie kohalikel posijatel umbrohtu levitada, sest see pakub lohutust hallis argipäevas. Teadus, raibe, nõuab tõsist intellektuaalset pingutust ja enese alandamist selleni, et põhikooli füüsikaraamat taas kätte võtta. Posijad aga pakuvad oma sõnul uut eesrindlikku teadust, kus kvantfüüsika olla Newtoni kummutanud ja teised dimensioonid resoneerivad vaimselt ärganute vibratsioonidega. Ja kuidas peaks üks humanitaarkallakuga ajakirjanik suutma teri sõkaldest eraldada? Talle on vaja meediakangelast, kes ütleks kõva sõna, milles intriig. Teadlased on kahtlejateks õpetatud ja eriti hoolega tuleb kahelda iseenda tõekspidamistes, ja sedasi võibki jääda petlik mulje, et mida need teadlased üldse teavad.
Enesekindlus ja sõnamaagia on tänapäeva posijatel ja ussiõlimüüjatel kenasti selgeks õpitud. Kes valitseb sõnu, see valitseb meeli. Selles plaanis on sõnad «energia», «vibratsioon», «kvant», «Einstein», «teadvusetasand» päris poisikesed ja nende taha peitunud libateadjaid õpib suhteliselt kiiresti tuvastama. Paljudele on keerukam näha sõnade «alternatiivmeditsiin», «täiendmeditsiin», «integratiivne meditsiin» taha peitunud samu ussiõlimüüjaid. Nad on õppinud selgeks lahke naeratuse, meeldiva suhtlemise, mõni teab isegi p-value (tõenäosusväärtuse) maagilist väärtust. Lisaks toetab neid kultuuriline postmodernism, mis võrdsustab eri vaatesuunad ja taandab loodusteadused üheks võimaluseks paljude seas ja mille varjus nõutakse respekti, mida pole välja teenitud. Osa ootab paradigmavahetust, mis toimub hiljemalt aastal 2012, ja siis need teadusdogmaatikud alles näevad, kuidas selgeltnägijad ja leviteerijad maailma üle võtavad.
Arvata on, et seda teksti loevad mõistlikud inimesed, kes astroloogiast eriti ei pea, homöopaatiat ei usu ja minister Padari pendliseiklust piinlikuks vahejuhtumiks peavad, aga kui üle poole Eesti inimestest peab astroloogiat teaduslikuks ja 70 protsenti usub jumala või «mingisuguse vaimu» olemasolusse, on põld, kust jama juurida, suur. Kui populaarmeedia ekspluateerib selgeltnägijaid, astrolooge ja posijaid kasutades ja enese huvides inimeste loomulikku kalduvust maagiliselt mõelda, siis loodusteadusele toetuv maailmapilt on tõrjutud kurioosumiks imelike teadusuudiste veerus. Muidugi on palju teha koolisüsteemil, ja ausalt – religiooniõpetus algklassidest alates seda olukorda paremaks ei tee. Tunduvalt piinlikum on asjaolu, et täiskasvanud inimene ei tea, miks aastaajad või Kuu faasid vahelduvad, kui et ei teata, kas evangelist Johannest sümboliseerib kotkas või madu.
Samal teemal
Toomas Jürgenstein, Postimees AK, 28. veebruar
Jaga seda lugu lahkelt teistega:
Meie meedia on umbluu asjus lõputu varasalv, kuid õnneks leiab ka meediakriitilisi lugusid ja ka asjalikku teavet. Allpool mõned nopped veebruari leidudest, kuhu headelt lugejatelt lisa ootan.
Suur tänu Delfile, et selline meediakriitiline lugu avaldamist leidis, ja muidugi tänu ka Jüri Saarele, kes vastuvoolu ujudes humanitaar-ajakirjanikele ja parausklikele reaalsust meelde tuletab. “Humanitaar” siin ei ole kuidagimoodi halvustav, vaid kajastamas tõsiasja, et reaalharidusega ajakirjanikke on meil ilmselt vähe või nende hääl ei kostu kuigi hästi välja või on ajakirjaniku haridus liialt ühekülgne ja suurendamas lõhet reaalse maailma ja meediamaailma vahel.
Osad lood on juba lisatud 
Head skeptik.ee lugejad on märtsi lugusid juba üles tähendanud ja tõstan need siia ning lisan üht-teist ka omalt poolt.
Muudan veidi selle rubriigi formaati ja pigem esitan mõne tsitaadi kogumikku kogutud artiklist.
Keera Rubiku kuubik ise kokku!
