Elektromagnetmüstik, muinasmüstik, infomüstik, pildaja, posija

Hariduselt toiduainetööstuse külmutusseadmete insener, PhD, Eesti Maaülikooli dotsent. Lehekülg Eesti teadusinfosüsteemis.

Pseudoteaduslikud teooriad:

• püramiidienergia: arusaam, et püramiidikujuline struktuur muudab või tekitab selle ümbruses elektromagnetvälju või elektromagnetkiirgust või muudab ioonide laenguid;
• pildamine: veesoonte otsimine, “energiaväljade” mõõtmine pendliga;
• kvant- ja infomüstika: reaalsuse loomine oma mõtetega, kosmilised infoväljad jms.
• muinasmüstika: muistsed, tänapäeva teadusega võrreldavate teadmistega tsivilisatsioonid (Atlantis jt);
• astroloogia: astroloogilised teooriad “Estonia” uppumisega seoses;
• inimaju ebaefektiivsus: inimteadvus kasutab ajust vaid väga väikest osa ning inimareng seisneb selle osa suurendamises;
• Maailmalõpu- või transformatsiooniteooriad 2012. aastaga seoses.

Korraldab ülaltoodud valdkondades sagedasi koolitusi ja pakub konsultatsioone. On OÜ Helisev Sõnum nõustaja. Loeb kursusi Eesti tuntuimas maagiat ja müstikat propageerivas asutuses Intuitiivteaduste Koolis ja Teadliku Arengu Keskuses. Loengusarja kava:

1. Isikliku ja üldise saatuse käsitlus. Isikliku saatuse olemus Teie Elukõvera alusel. Teie sünnipärased eeldused bioenergias, tervises, armastuses, sensitiivsuses, intellektis, saatuse ettemääratuse astmes, edus, karjääris, sotsiaalses heaolus ja põhiteguris, mis seob Teie elu küsimused.

2. Isikliku ja üldise “edu käsitlus”. Isikliku edu olemus Teie Edukõvera alusel. Teie sünnipärased eeldused kuu- ja aastaedus. Edukuse valitsemine isikliku edu ümberprogrammeerimise teel.

3. Isiklik karakter karakterastoloogilises käsitluses. Isikliku karakteri olemus karakterastroloogilise sobivuse kaardi alusel. Teie sünnipärased eeldused kuu- ja aastakarakterites, nende kooskäsitluses ja suhtlemises inimestega. Karakterastroloogilise selgeltnägemise olulisus.

4. Bioenergeetika. Isiklik bioenergia biotroonses käsitluses. Isikliku bioenergia olemus. Teie sünnipärase biofüüsikalise ja biokeemilise vampiirse, kosmilise energia, karaktertemperamendi ja auraalse bioenergia eritunnuste eraldi- ja kooskäsitlusalus.

5. Võlumantrad. Võlusõnad, mis avavad Teie jaoks kosmilise abi igapäevaseks ja eriolukordades kasutamiseks. Võlumantrate töötavusest ja vajalikkusest neurolingvistilise programmeerimise seisukohast.

6. Bioinformaatika. Saladuslik pendel. Mentaalse biolokatsiooni meetod. Isiklik oskus teabe määramisek energo-infoväljast. Kosmonet, ühis-, ühend- ja ülimväljad. Energoinfoväljas soovide neuro-lingvistiline programmeerimine.

7. Püramiidienergia olemus, geneesis, toime ja kasutamine. Püramiidienergia liigitus, välis- ja siseenergia. Püramiidienergia biotroonika ja biootilisus. Bioorganismi tervisliku seisundi diagnostika Püramiidi välisenerga ja ravi siseenergia abil. Püramiid, kui värav energo-infovälja ja selle avamine Teie isiklikuks kasutamiseks. Gisa Püramiidide olulisus energi-infoväljade vahendajana. Korteri- ja kodupüramiidi, konstruktsioon, materjalid, paigutus, kasutamine ja ohutushoid.

8. Maa kiirgusväljad, veesooned ja muud tegurid, mis mõjutavad meie enesetunde seisundit, tervist, elu ja saatust. Inimene ja elukeskkond kodus, tööl ja puhkehetkel. Maa kiirgusväljade geneesis, struktuur, füüsika, toime ja kooslus ümbritsevas. Maa kiirgusväljade ja veesoonte ning muude anomaaliate diagnostika, arvestamine ja elimineerimine.

9. Mantika, oletatav kunst tulevikku mõistada ja “jumalate” või “saatuse” otsust teada saada. Õpetus sellest, kelleks Te saate. Teadmine Loojast ja Valitsejast. Etteennustamine ja ettekuulutamine. Pühitsemine ja surematus. Isikliku mina saavutamine ja suurendamine, manamisvõime ja -kunst.

Turustab koduseks kasutamiseks püramiide, mille puhul garanteerib kirjalikult nende ohtliku mõju puudumist naabritele.

Raamatu “Elav vaimsus” kaasautoreid koos Luule Viilmaa, Viktori jt.ga.

Tsitaate:

Teadmamees Viljo Viljasoo selgitab, et astroloogiline ööpäev vahetub pärastlõunal kella kolme ja viie vahel. «Seega juhtusid laevaõnnetused ühel kuupäeval,» täpsustab Viljasoo. Ka tema räägib looduse rütmidest, mis kestavad 12 aastat. «Estonia ja Regina Baltica õnnetuse vahe on küll veidi väiksem, kuid mõju on kindlasti olemas,» teab ta.

Miks juhtuvad väga paljud õnnetused või teised murrangulised sündmused just septembris? Laevaõnnetused, terrorirünnakud New Yorgile ja Washingtonile, Pinocheti omaaegne riigipööre Tšiilis…

Viljasoo sõnul on põhjus astroloogiliste aastate vahetumises: «Ühe looma mõju on just vähenenud ning teine jõudnud parasjagu mürsikuikka. Ja see viimane teebki kõikvõimalikke hulle tegusid.» “Õhtuleht” 29.05.2005

Inimese ajust on välja arenenud 10-12%, sellest 5% teadvuse osa, ülejäänu siis alateadvus. See näitaja kilogrammise mõtleva aparaadi puhul on piltlikult öeldes keskhariduse tase.

Praeguse arengutempo juures võib prognoosida, et tuhande aasta pärast kasutab inimene oma aju keskmiselt 24% ulatuses. Sellest võiks olla umbes 7% teadvus ja ülejäänu alateadvuse osa. Selle asemel, et arendada sihipäraselt aju töö põhimõtete uurimist, tasub keskenduda geneetiliselt uue aju arendamisele kloonitud inimese jaoks. Et uuel inimesel oleks superaju! Et inimene suudaks ennast ja oma tegevust tõepoolest kontrollida – praeguses arenguperioodis ta täielikult ei suuda ju. “Eest Ekspress” 17.02.2000

Valitud tsitaate R2 saatest “Halloo, Kosmos” 13.02.2011:

• Egiptlastel, kellele tegelikult jätsid pärandina need meetodid ja võimalused atlantlased, oli ka teatud ajani võimalus võimendada inimese kehalisi võimeid ja selleks olidki püramiidide tekstide põhised loitsid [sic], koostöö nüüd nendes püramiidides kui surematuse tagamise masinates ja siin siis ka pühendumised ja pühitsemised.
• Me jätsime siin vahele võimalusi, kuidas näiteks püramiidide abil välku ja müristamist tekitada ja kutsuda esile selles kõrbekeskkonnas vihma, mis oli kuldaväärt, või sellest ei rääkinud, et ka energeetika nendel aegadel oli uurimisobjektiks ja näiteks me võime siiski teatud tõenäosusega tõestada, et püramiidid ehitati Maa kiirgusväljade võre seintele ja ehitati just nendele looduslikele energiakanalitele kus liiguvad laenguga osakesed ja püüti siis ka neid energiaid akumuleerida ja kontsentreerida ja me võime rääkida ka nende uuringutest tuumaenergia valdkonnas selles tähenduses, et püüti vastavatesse anumatesse või kastidesse paigutada erinevate kihtide kaupa selliseid leitud keemilisi elemente, mille koostis oli meie mõistes radioaktiivne ja ehitada niimoodi ülesse tuumaenergia põhiseid akusid, aga nende uurimiste ja praktiseerimistega olid neil ka välja töötatud ohutushoiu meetmed. Näiteks üleni nahkülikondades, mis olid immutatud õlides. Kindlasti oli suur arv ka hukkunuid.
• Püramiidi külgedelt koonduvad energiad ülespoole, see on kõige lihtsama füüsika seisukohalt täielik paratamatus ja ka Kiriliani fotodelt püramiididest on seda näha. Püramiidi tipult, kuhu kontsentreeruvad külgedelt energiad, on võimalik energiat võtta. [...] Meil on ju mobiiltelefonid, wifi väljad, televisooni ja raadiolained, et mingite energiate kanalite vahendusel lahenduste kujul ka võidi sealt energiat ammutada.
• Esmatähtis on inimese võimed ja inimese arenemine, võiks öelda, loomalikust olemisest jumaliku olemiseni. Ja selle võime tagamiseks on inimeses rakuline ülesehitus ja süsteem süsteemis. Seda bioloogilist rakku täidab vaimne rakk ja neid mõlemaid koos käsitledes me saame tervkliksuse inimese olemuses. [...] Vaim-alge bioloogilises rakus ongi “mina”. Esimene osa on see, et inimene on mõte jumala peas ja nii nagu jumal oma mõtteid mõlgutab, nii ka inimene elab. Kuid seda on keegi varem juba öelnud. Mina lisasin sellele, et rakk on mõte inimese peas. Vaat’ nüüd tuleb meeles pidada raku kahelist tähendust: rakk kui materiaalne osake ja “mina” kui elemntaarosake selles mat. osakeses. Et rakk on mõte inimese peas ja nii nagu inimene mõtteid mõlgutab, nii ka tema rakk elab ja ennast tunnetab. Siit tulevad ka haigused. Ei ole saladus, et kõik, enamus haigusi on kas keskkonnatingimustest võimendatud ja ka kallutatud mõtlemisele. Mõtleb valesti, mõtleb negatiivselt, loob ka enda negatiivset reaalsust. Tänane kvantfüüsika ja egiptlaste teadmine (ma eeldan, et see oli eelkõige atlantlaste teadmine) langevad selle poole pealt täielikult kokku, et me loome oma mõtetega reaalsust. Mul on üks hea võlumantra kõikidele inimestele ja seoses sellega, et kirjanduses, uurijate avaldatud materjalides, on kuulutatud “mina” meie vaenlaseks [...] kõikidel juhtudel [...] on kiiresti kasulik öelda: “Mina ei tea midagi.”
• Kui püramiidid tõusid kõrgustesse ja peegeldasid ka Päikese olemust, siis tegelikult egiptlased ja atlantlased arendasid meetodeid (meie mõistes geenitehnoloogiat) selleks, et bioloogilistesse rakkudesse mahutada rohkem seda vaimsust, nii esialgsel kujul kui ka hiljem kultuuristatud ja arendatud kujul. [...] Surematus tegelikult põhineb kõiketeadmisel. Nüüd, kui me tuleme tagasi püramiidi kui masina juurde, milles loodud sagedustel püramiidienergiasagedustel taandades juba alfasagedusele, toimusid koos neurolingvistiliste programmeerimistega metoodilised tseremooniad selleks, et väljuda sellest rituaalist võimendunud rakulise kehaga, siis sõna otseses mõttes oli see ka sellel põhjusel, et see rakuline ja võimendunud keha võimaldas lülituda energoinformatiivsesse välja. Ehk Looja välja.
• Püramiidienergia on alfasageduslik miinusioonne espolaarne [sic] elektromagnetenergia ja alfasagdeuse seisukohalt olen ma sellisel arvamusel, et püramiidienergia vahendab inimest skänneerides [...] Meie füüsilise keha etalon, mis oleks nagu ideaal, saab infovälja põhiselt kontrollitud. Kui inimene nüüd magab ja elab püramiidkatusega majas, siis saab selles konstruktsioonis ta päevast päeva, ööst öösse kontrollitud, kas tema tervise seisund ja organismi organite seisundid on oma tööparameetrites vastavuses etaloniga. Kui ei ole, siis see energoinformatsioon nii nagu meil sissehingatav õhk või siis päikesesoojus ja valgus kosutavad meid, siis hakkab see püramiidienergia kosutama ja ravima inimest. Kui teiseks püramiidide energiaga varustatud keskkonnas puhkev inimene on viiidud rahu seisundisse, see eeldab juba, et selline kõige lihtsustatum meditatsioon on juba käivitunud ja oluline on, et teda kogu aeg treenitaks sinna alfasageduse valdkonda ka. Ja kui me selle hea elukeskkonna ja sellise püramiidienergiapõhise keskkonna võrdluseks esitame raudbetoonkarbi, kandilise ja veel raudvoodi mingite sünteetiliste materjalidega seal, linad, padjad, me jõuame selleni, et see keskkond, lamedate peata [sic] majade tingimustes hoiab inimest ka öösel rahutuna ja beetasageduslikus häälestuses rohkem.
• Ma juhin tähelepanu sellele, et püramiidienergiaga keskkonnas ei arene bakterid, viirused, haigused.
• Küsimus: Kas zhiletiterad lähevad teravaks ja piim ei lähe hapuks? Vastus: Kõik need vastavad tõele, tshehhi raadioelektroonik Drbali katsed, mis lõppesid Rootsis koos zhiletiterade valmistamise tehase uuringutega tõestasid, et terade mikropoorides, metallistruktuuris olevad tühimikud olid terade nüristumise peamiseks põhjuseks või selleks et üldse tööstuspõhiselt ideaalset tera saada [sic]. Püramiidienergia teisendas need tühimikud niimoodi, et nad difundeerusid kokku ja selle tulemusena teritumine oli tõestatud. Ja ta sai ka kümme aastat hiljem patendi sellel teemal. Osaliselt ka toimub nende energiate põhiselt ka nagu lihvimine, nii et väga lihtsalt on võimalik saada nii sanitaarhügieenilisi ja ka vaimseid tulemusi, kasutades arhitektuuris õigeid materjale ja õigeid lahendeid. Ja samas tõstatame iseenda jaoks jälle küsimuse: Aga kes siis hakkab tootma ravimeid, kes siis hakkab tootma kloori, kes siis hakkab tootma desinfitseerimisvahendeid? Tegelikult ju on teada, et igal aastal luuakse keemialaborites ligi 1000 uut ainet kombinatsioonides. Ja kes neid tarbima siis hakkaks?
• Nagu öeldakse, uus on hästi äraununenud vana, me peaksime selle vana juurde tagasi pöörduma ja meil on ka just egüptoloogide maailmast ja püramiidide uurijatelt kohe selline sõnum avalikult televisiooni vahendusel korduvalt välja öeldud, et kui meie tsivilisatsioon ei lahenda egiptuse püramiidide olemuslikku saladust, siis meie tsivilisatsioonil tulevikku ei ole. Eriti on see väljakutse just selles osas, et me panustame geenitehnoloogiale. [...] Kas asjad hakkavad meie üle valitsema või suudame uuesti naasta algallikate juurde, ürgväljade juurde, mille vahendusel me saame kasvada piltlikult öeldes kuni 4 m. suurusteks oma olemuses ja sisemuses ja saavutada oma mõistuse kätega valmistatud asjade üle kontrolli. See tähendab, me peame tahes tahtmata püramiidide saladustest lähtuvalt taas naasma alfasageduslike väljade maailma ja kasutama oma aju just selles niinimetatud kosmonetis viibimiseks ja samas ei eita ega jäta maha ka teadus-tehnilist progressi.
• Aastal 2012 põhimõtteliselt ei juhtu midagi, kuid me oleme sisenenud muutuste algusesse ja sellel 23. dets. 2012 ületame muutuse alguse läve. Ja muutuse olemuseks on eelkõige uude teadvusmaailma üleminemine. [...] Jeesus Kristuse missiooni tulemusel loodud teadvusvõre on meile kitsaks jäänud. Selle kohale on arenemas uus, suurem sfäär teadvust. [...] Sellega, et kvantfüüsika seisukohalt me oleme ise reaalsuse loojad, siis me vaatame ja vaatleme seda tulevikku uues reaalsuses. See on 2012. a. peamine mõte. Kuid kui me ei jõua nii teoreetiliselt kui praktiliselt seda uue teadvuse omandamist käivitada, siis me võime näha aastas 2014-15 maailma, kus majanduslangusest, tühjusest pakatseb [sic] tüli ja kui see tüli peaks globaalseks arenema, siis põhjustab see palju-palju kahju ja kaost. Ja selle kohta jääb hea vanasõna, et ise olen süüdi, et nii saamatu ja rumal olen, omad vitsad peksavad.
• Mõisnikud 700 aastat koopteerisid ka oma seltskonda siin väheste sakslaste ja segaabielude tulemusena talupoegi ja arendades peale rüütli, aadli- ja karjamõisa veel talumõisaid. Nagu Tartut teate, on mõisatepõhine linn, eks, seal on oma 5-7 mõisat, millest on linn üldse välja arenenud. Ja nad andsid jõukamatele asisematele talupoegadele laene ja nende laenude õigeaegseks tagasimaksmiseks seadsid kuraatorid. Ja kui talumees niiöelda talupojaliku mõistusega läbi akna nägi, et kuraator tuli, siis ütles: “Kurat, jälle tuleb!” [...] Selle sõna dekodeering, kui me räägime algallikate infoväljapõhisest lahtimõtestamisest, seisneb selles, et “rakk Ra juures”. Kas see “rakk Ra juures” tähendab “rakk inimeses oleva päikesekese juures” [...]? Ja samas on see rakk koos “mina” algega ka suure Päikese all, suure Päikese juures. [...] Seesama rakukene koos oma esialgse “minaga”, mis peab töötlemistulemusena looma kultuuristatud “mina” modifikatsiooni, ongi see patukott, kes mängib ka kratitasemelist tegijat! Ja kust need ikka jalad alla kasvasid igasugustele asjadele, räägiti popsidest, et see üle karjamaa minnes nägi talumehe lehmaketti maas, ega ta ei jätnud seda üles korjamata, ta viis selle kohe endale koju, tema oligi kratt! [...] Kui asja olemusest rääkida, me jõuame selleni, et tegelikult dekodeeringust selgub, et kõige suurem saatan ja kurat ja pahe on inimene ise.
• Ehita endale püramiid ja konsulteeri ja paiguta see kas õigesti välja või õigesti paneelkorterisse ja alusta selle püramiidiga koostööd, kooselu ja siis sa saad iseenesest vastused kõikidele nendele interneeduses ja muudes raamatutes ja muudes allikates kirjutatule.

Kuidas pendlimehe (või -naise) skeem töötab

Eeldused: pöördujaks on üldjuhul inimene, kellel on mingi probleem; pöördujaks on inimene, kel on mingigi ootus või lootus positiivse tulemuse osas.

Võtted:

• Kui murega inimene esimest korda ühendust võtab, siis ei tohi öelda, et täna või homme on vaba aeg ja tuldagu kohale. Tuleb öelda, et järjekord on mitme kuu pikkune, aga mõnikord võib juhtuda, et keegi ütleb ära ja siis saab võibolla ka varem jutule võtta. Imekombel ja inimese rõõmuks nii juhtubki ning esmakohtumine saabki teoks paari päeva jooksul. Abivalmis inimene ju ikka tuleb hädas inimesele vastu.
• Lase inimesel endast ja oma probleemist ise palju rääkida, tähelepanelik kuulaja jätab olulise meelde ja põrgatab selle sobival hetkel tagasi. Nii jääb inimesele mulje, et tema probleemi mõistetakse ja nähakse “selgelt” või et pendel räägib õigust ja suunab meid lahenduse poole.
• Lase paberile kirjutada inimeste nimed, keda inimene ise kahtlustab “energiavampiirluses” ehk oma probleemide põhjustamises ning lase selgitada, mis suhe neist igaühega on. Jutu toonist, näoilmetest ja paljust muust saab inimese suhtumisest nimetatud inimestesse vägagi palju teada. Pendliga võib siis inimesele selle teadmise taaskord tagasi peegeldada.
• Head süüdistatavad on ämmad-äiad, praeguse elukaaslase endine elukaaslane, oma endise elukaaslase praegune elukaaslane, ka praegune elukaaslane. Igaühel võib olla keerukaid suhteid või selliseid perioode ja kellegi külge see energiavampiiri nimetus ikka hakkab, kuna inimene ju otsib lahendust oma probleemile ja kellegi konkreetseks süüdlaseks tembeldamine aitab sellisel puhul hästi.
• Hea jutuliin on ka “lahtised hauad” ehk surnud inimeste ja nende hingede tegemised praeguste elavate seas. Nemad ei saa enda ise kaitsta. “Lahtine haud” võimaldab teostada puhastusrituaale ja muud tsirkust; abiks on jutt eelnevatest klientidest, kelle puhul olla aidanud nt viis rituaali, et haud kinni saada. Lisaks rituaalide näivasjalikkusele, mis jätab mulje, et probleemiga tegeletakse tõsiselt, aitavad korduvad rituaalid luua pikaajalist kliendisuhet ja ehk ka sõltuvust pideva puhastusrituaali järele. Teispoolsus, surnuteriik, lahtised hauad ja muu selline on alati tänuväärne varaait, kust leiab seletusi ka siis, kui reaalsed elus inimesed tõrksateks osutuvad.
• Pole vaja peljata, et süüdistused lähedaste suhtes on absurdsed ja sisutühjad, kuna lahendust otsiv inimene tikib segased vihjed ise mõttekaks tervikpildiks, olgu see teiste inimeste suhtes kuitahes ebaõiglane (Pealtnägija loos öeldi mehe kohta, et ta ei oska lapsi kasvatada, kuna ta ei oska lapsi teha, kõlas sõna “impotent”).
• Raha pole vaja otse küsida. Õigemini öeldes – ei tohi jääda muljet, et tegu oleks mingilgi määral teenuse või kaubaga, mis asjaõigusseaduse või muu regulatsiooni alla saaks käia. Kui inimene tahab raha anda, siis ta annab. Taksidest ollakse vast soovitajalt kuulnud või annetatakse vabatahtlikult südametunnistuse järgi või on see asi muul peenel moel ära korraldatud. Arvan, et tšekki pole vist mõtet küsida.
• Energiavampiir on päris hea kontseptsioon. Küsimus ei ole selles, kas midagi sellist nagu energiavampiir on üldse olemas, vaid ikka selles, et kes konkreetselt see energiavampiir on. Nii saab luua lihtsustatud pildi probleemi olemusest ja illusiooni lihtsatest lahendustest.
• Veelkord – usalda klienti, sest tema teeb ise ära suurema osa tööst eraldiseisvate killukeste ühendamisel terviklikuks pildiks, selline omadus on meile ajju sisse ehitatud ja see töötab suurepäraselt igasuguste posijate heaks.
• Kui keegi julgeb väljendada kriitikat või kahelda pendlimehe võimetes, siis aitab alati see, kui kriitikut süüdistada oma personaalsete probleemide (antud juhul siis energiavampiirlus, impotentsus, negatiivne energia, hirm naist kaotada, minevikku takerdumine, suhtesse kammerdumine jne) väljaelamises – energiavampiirid ju nii teevadki.
• Vana trikk on märtri mängimine, selle kaudu kaastunde teenimine ja ähvardus enam mitte abiks olla, kui nii tänamatud ollakse: “Mina ju aitan inimestel nende probleem lahendada ja nüüd siis sedasi! Lahendagu edaspidi ise oma probleeme, ärge enam minu juurde tulge.”

Ilmselt pole kõiges selles miskit uut, sarnane skeem on igat masti selgeltnägijaid ja posijaid teeninud aastatuhandeid, imestama paneb vaid see, et inimesed ikka ja jälle ka tänapäeval lihtsate petuskeemide ohvriteks kukuvad. Oleks veel, et tegeletaks vaid iseenda vaimsete süvahoovuste avastamisega, aga kui skeemi tõmmatakse lähedased inimesed, kallatakse nad üle absurdsete süüdistuste ja lihtsustatud energiavampiirlus-psühholobaga, siis on asi naljast päris kaugel. Selmet otsida vajadusel õppinud professionaali abil reaalseid lahendusi peresuhete normaliseerimiseks, lastakse asjatundmatul posijal endale hoopis müstikasegune kott pähe tõmmata ja suhteid tobeteooriatega lõhkuda.

Pole see juhtum Veeliksile esimene kord pereliikmete tülliajamise pärast meediasse sattuda.
Võsa-Pets kajastas: Pendlimees pani diagnoosi: Te olete energiavampiir!
Õhtulehes teine lugu: “Mis õigusega ütleb sensitiiv, et mul on must energia?!”

Kui kellelgi on oma lugu rääkida kas siis Pendli-Veeliksist või kelleski muust “pereterapeudist”, kes lähedaste suhted udujutuga sassi on ajanud, siis andke aga teada, kirjutage ja joonistage meile. Pange kirja veel trikke, mida aju silumiseks kasutatakse.

Saates juttu rääkinud mees kavatseb Veeliksi laimamise eest kohtusse tarida. Küllap kuuleme sellest veel.

Videolõik koos lahtikirjutusega on tutvumiseks olemas ERR lehel:
Soomlane kaebab Eesti pendlimehe kohtusse
Roald Johannson

Delfi vahendab saates nähtut ja inimeste rohkeid kommentaare:
Soomlane kaebab Eesti pendlimehe kohtusse

“Politseis öeldi, et midagi ei ole teha, et ükski kohtunik teda ei karista, sest ta on hull,” nentis aga soomlane.

Ajaleht Washington Post vahendab teateid Iraagist, et sealse siseministeeriumi inspektor on valmistanud ja esitanud raporti, mis puudutab portatiivset lõhkeainedetektorit ADE-651, tükihinnaga 60000 USD (720 000 kr).

Inspektori raport tõdeb, et seade on kasutu. See ei tuvasta lõhkeaineid ja on seega otseselt süüdi paljude inimeste surmas.

Üks Iraagi politseinik sõnas, et see pole mingi üllatus, et seadmed ei tee, mis lubatud: “Me kõik teadsime, et need riistad on täielik äpardus, nendega ei saavuta mitte midagi ja on vaid avalikkusele näitemängu tegemiseks.”

Siseminister aga ütles, et seadme kriitikud on halvasti informeeritud. Lisaks lükati hävitav raport kalevi alla ja kontrollpunktides kasutatakse kasutut pommituvastajat tänase päevani ja väga laialdaselt. Ametnikule, kes hankis need seadmed ilma igasuguse vähempakkumiseta 85 miljoni dollari eest, tagati puutumatus.

Tänasel päeval on seadme Suurbritannias tegutseva tootjafirma juht Jim McCormick vahi all süüdistatuna pettuses ja Briti valitsus on keelustanud selle seadme ekspordi.

USA sõjaväelased on mitmeid kordi püüdnud oma Iraagi partneritele selgeks teha, et ADE-651 ei suuda lõhkeaineid tuvastada. Näiteks palusid USA sõjaväelased kogenud ADE-651 kasutajatel kindlaks teha, millises baasi pargitud autos on dünamiit peidetud. ADE-651 antenn nõksatas nii mõnegi auto juures, kuid ükski neist ei sisaldanud dünamiiti. Samal ajal hoidis üks katset assisteeriv ameeriklane endal põues lõhkeainet C4. “Olukord oli kui väga viltu keeranud Monty Pythoni sketš,” kommenteeris anonüümsust palunud ohvitser.

Iraagi siseminister aga teatas jaanuaris riigitelevisiooni vahendusel, et tänu nendele seadmetele on tuvastatud rohkem kui 16 000 pommi.

Allikas: Iraq confirms that bomb-sniffing devices don’t work
Ernesto Londono, The Washington Post
Veel: Iraq bomb deaths blamed on ‘useless’ detectors
Patrick Cockburn in Baghdad, The Independent

ADE-651 “töötab” nõiavitsa põhimõttel — väljatõmmatav antenn pöörleb kergelt ümber käepideme külge kinnitatud telje. Väike tasakaalu muutus põhjustab antenni suureamplituudilise liikumise. Korduvad testid on näidanud, et seade ei tuvasta lõhkeainet, samuti on kirjeldatud võimalik toimemehhanism ebaadekvaatne ja mittekooskõlaline.

Eesti Päästeameti pommirühmal on olemas ja kasutuses ADE-651-ga sarnane nõiavitsa põhimõttel “töötav” Sniffex. Sniffexit kasutati nt USA presidendi George Bushi külaskäigu ajal Tallinnas. Selle seadme kasutamise ja korduva kaitsmise eest pälvis Päästeamet 2008. aastal skeptik.ee Umbluu preemia.

Ebamugavate raportite peitmine on ilmselt omane kõigile valitsejatele. Skeptik.ee tegevuses kohtasime ebamugava raporti peitmist Kaitseressursside Ameti (KRA) poolt kasutatava Thomase testi asjus. KRA võttis nimetatud testi noorsõdurite jagamiseks kasutusele suure hurraa ja ilma valiidsusuuringuta ja kui vajalik uuring tehti ning see testi tulemuslikkuse pehmelt öeldes puu taha saatis, siis selmet konstruktiivseid järeldusi teha ja vajalikud muutused ette võtta, hakati uuringut peitma.

Teemast veel skeptik.ee lehel:

• Päästeameti nõiavits Sniffex tapab inimesi (video)
• Uus kiri Päästeametile Sniffexi asjus
• Sniffex-sniff-sniff!

Pseudoteaduslikud teooriad:

• Pildamine – kõikvõimaliku informatsiooni kogumine lihtsate mehhaaniliste abivahendite nagu nõiavitsa või pendli abil. Geoloogiliste andmetega kokkusobimatu “veesoonte” kontseptsioon ja nende avastamine pildamise abil.
• Elektromagnetmüstitsism ja posimine – inimestele, loomadele või surnutele “negatiivsete energiate” või “positiivsete energiate” omistamine koos kaugeleulatuvate järeldustega. “Energiavampiiride” olemasolu. “Eeterkeha” kontseptsioon. Ravib naiste viljatust nende “energiakanalite negatiivsest energiast puhastamise” teel. Väidab, et suudab “vähkkasvaja juba algfaasis kindlaks määrata ja sellest jagu saada”.
• Eksortsism – ruumide või esemete vabastamine inimesi häirivatest vaimolenditest. Needuste mahavõtmine.
• Reinkarnatsioon ja eelmiste elude mäletamine.

Osaline raamatus “Veeliks Jalaka pendliõpetus“.

Jõudnud korduvalt kõmuajakirjandusse sekkumisega võõraste inimeste perekonnaellu: “HILLAR KOHVI ÕUDSED LOOD: Peanõid nõiutas Tori biovampiiri ära” ja “Pendlimees pani diagnoosi: Te olete energiavampiir!”.

Usutunnistuselt kristlane. Omab samas dualistlikku maailmapilti maailma püsimisest hea ja kurja võitlusel.

Tegeles omaste palvel “Estonial” hukkunud inimeste vaimudega, püüdes neile “rahu anda”.

Mänginud filmis “V.O.I.T.K.A. Metsavennad” iseennast. Osalenud saates “Selgeltnägijate tuleproov”, kannatanud enda sõnul saate jooksul sõnumise all.

Represseeritud Nõukogude võimu poolt koolipoisina (karistus 8+5 aastat, veetnud tegelikult poliitvangina 4,5 aastat).

Tsitaate

Vabadussõja võidusamba kohta:

“Siin on kuus vaimhinge, seal taga nurgas neli. Ja sammast mõjutavad ka kaks elavat meest, kellest üks on kõrge võimuesindaja. Millegipärast tundub, et mittesoovitavad isikud, kes ei tahtnud seda sammast, nende energia on seal peal. Võib olla küll, et see mõjutab ka neid paneele.”

Ihukarvade eemaldamise kohta:

“Karvkate kaitseb inimese eeterkeha!”

Vastusest “Aialeht.ee” lugeja küsimusele “halva v hea energia” tekkimise kohta:

“Kõik ebanormaalsed surmad, autoavariid, mõrvad, vähki surnud – need vaimud tavaliselt jäävad maha. Olen puhastanud avariikohti, kus tean, et on midagi juhtunud või isegi sõitnud koos elukaaslasega välja, et vaimud ära saata.

Kui vaimul on must energia peal, siis ta võib hakata tekitama tõmmet, nii-et seal hakkabki juhtuma avariisid.”

Intervjuust “Naiste Maailmale” 07.11.2008 oma abikaasa kohta:

Olime üle-eelmises elus koos. Tema oli mõisaproua ja mina tallipoiss. Mingi tulekahju oli, mistõttu Veronika kardab selles elus tuld.

Valdav enamus auhinna taotlejatest on aga olnud hoopis vitsa- ja pendlimehed ning -naised. Randi ise peab valdavat enamust nimetatutest siirasteks inimesteks, kel on aga puudulik arusaam sellest, misasi on mingi väite või võime teaduslik uurimine ja miks subjektiivne tunne teaduslikuks tõendiks ei kõlba.

Pildamiseks kõlbab tänapäeval väga lai valik instrumente alates traditsioonilisest kolmeharulisest puuvitsast kuni kõrgtehnoloogilise välimuse ja kõrge hinnaga militaarsete vidinateni (nt meie Päästeameti pommimeeste poolt kasutatav Sniffex, millest jõudis lugu ka Randi uudistesse, ja Iraagi armee lemmik ADE-651), vahepeal pendleid mitmesuguseid.

Vitsameeste ja -naiste väited oma oskuse kohta on sama kirjud kui nende riistadki — klassikaline on maa-alust vett leida, lisaks otsitakse muidugi maavarasid, arheoloogilisi väärtusi nii maapinnalt, helikopterilt kui ka piirkonda esindavalt kaardilt. Samuti on väga varieeruv väidetava võime päritolu — mõni peab seda annet jumala poolt antuks, teine taas saatana trikitamiseks, mõni ütleb, et sellega saab hakkama igaüks, kui vaid piisavalt harjutada.

Ühtse teooria puudumine muidugi ei sega väidetava oskuse kasutamist, olgu toimemehhanism või kasutustavad millised tahes. Suurem hulk on oma oskuses aga nii kindlad, et hindavad oma täpsust 90-100-protsendiliseks. Otsitakse torusid, elektri- ja telefonikaableid, kulda, kadunud asju ja inimesi, ravi vajavaid kehaosi, energiahäiritusi ja palju muudki.

James Randi ja paljud tema mõttekaaslased on pildajaid üle maailma testinud korduvalt ja korduvalt ja tulemus on alati üks ja sama — pildamine ei tööta. Eranditeta.

Kas pole päris võimetega pildajad end testida andnud või milles küsimus? Igatahes võid ka sina, kes sa arvad endal olevat pildamise võimet, end proovile panna ja miljoni dollariga iseennast või oma lemmikheategevust rikastada. Selleks ei pea sa tegema muud kui sedasama, mida sa tavaliseltki teed ehk oma vitsa või pendliga midagi kindlaks tegema. Ainus, millega pead arvestama, on see, et katse peab vastama teadusliku katse tingimustele, kuid lõplikud tingimused sõlmitakse ikka poolte läbirääkimiste teel ja kedagi ei sunnita vastu tahtmist mitte millekski.

Loe veel:
The Matter of Dowsing, James Randi 1999

Kuidas James Randi Austraalia pildajaid uurimas käis (44 min)

skeptik.ee avastasin täna kui PH dieedis katsusin selgusele jõuda. Mõnus sait!

Tahan aga öelda, et olen palju aastaid kasutanud pendlit. Sellest on olnud lõputult kasu, peamiselt enda keemiku nässuläinud tervise taastamisel. Nüüd tegelen REIKIGA – ilma kahtluseta kasulik, ka teistele kel tervisehädasid ja elus viltu veab. Need küll umbluu asjad ei ole kui õieti teha.

Minu pendel näitab alati, et mitte kõik need toiduained mida PH toitumises B-grupile soovitatakse mulle kuidagi ei sobi. Javastupidi, keelatud toidust on mitmed vägagi tulusad.

Poes käies tuleb aga kaunis tihti ette, et muidu head asjad on söödamatud mürgiste lisandite tõttu. Pudeli- ja kraanivee aktiveerin, joon taimeteed omakorjatud ravimtaimedest.

Aastatega on tervis järjest paremaks läinud ja vanadest hädadest (igasugused allergiad, nahahigused, bronhiaalastma, krooniline peavalu, väsimus, meeleolu muutused, maohädad jm) pole peaaegu miskit järel.

Unustasin öelda, et teen igal aastal puhastest õuntest äädikat koos maikuus korjatud (ja sügavkülmutatud mustra sõstra lehtedega). See paneb seedimise käima.

Evy

Isiklikke harjumusi on eri inimestel väga erisuguseid ja see ei paku eriti huvi, aga pendliga millegi mõõtmine ja toidu (vee) “aktiveerimine” on küll sellised väited, mis kvalifitseeruvad skeptik.ee 10000 kr auhinnale.

Teised kommenteerijad võtsid sõnasabast kinni ja juba käib võimaliku katse ettevalmistamine. Kas sobilik protokoll leitakse, kas ja kuidas tüüritakse vastastikustest karidest mööda, kas pendli abil on ka objektiivselt võimalik miskit tuvastada, kõigest sellest saate teada allpool kommentaarides.

Tere,
küsin geoloogilt, nagu teie koduleht lahkelt lubab.

Eriti viimastel päevadel, kuid tasases taktis ka eelnevatel aastatel on massimeedia vahendusel inimestele teada antud, et Tuhala-Nabala kandis on avastatud palju maa-aluseid jõgesid. Teada on, et Tuhala jõgi kulgeb umbes 1,5 km jagu maa all, sellel osal asub ka kuulus Tuhala nõiakaev, mis teatud tingimustel hakkab üle ajama ehk rahvakeeli “keema”. See on tore vaatamisväärsus, mida paljud loodushuvilised imetlemas käivad.

Palun, kas saate selgitada, mis on need tingimused, mille korral Tuhala nõiakaev “keema” hakkab?

EP: See on karstialadele tüüpiline (rakestatud) tõusuallikas, mille veehulk sõltub aastaajast — seega karstiõõnsusesse sattunud veehulgast. Nõiakaevu hüdraulika on hästi teada — neeldumisala Virulase karstioru täitumisel veega teatud kõrgusastmeni tõuseb surve ca 1,5 km lõuna pool asuvas allikakaevus sedavõrd, et see hakkab üle ajama (“keema”). Vesi Virulase karstinõkku saabub Tuhala jõe ülemjooksult Leva raba piirkonnast ja piisava suurveehulga korral tõusebki veetase vastava märgini, kuid seda ei juhtu igal kevadel. Vee päritolu rabaalalt näitab selle pruunikas värvus — A.Talioja tähelepanek. Seetõttu plaanitavad kaeveväljad põhja pool, allpool jõe voolusuunda, ei peaks mõjutama Nõiakaevu veeseisu — nii arvavad spetsialistid.

MV: Tuhala karstiala on aastakümneid uurinud Ülo Heinsalu ja teised teadlased, viimastel aastatel teised inimesed. Viimaste aastate uuringute põhjal on siis hakatud väitma, et lisaks juba teadaolevale Tuhala jõe maa-alusele osale on seal veel vähemalt 8 maa-alust salajõge, pikim neist lausa 11 km pikkune. Lisaks väidetakse, et Tuhala jõe maa-alune osa on kolmeharuline ja pikkust kokku 6 km. Sellest on lugeda ajakirjas Eesti Loodus: Kus voolavad Tuhala-Nabala piirkonna salajõed?

Tähelepanu köitis jõgede leidmise metoodika:

Geobiotopograafiline kaardistus. Maa-aluseid vooluveeteid Tuhala-Nabala piirkonnas otsiti geobioloogilise (biolokatsiooni) meetodiga, see põhineb radiesteesia õpetusel. Vastava pendliga saab kogenud sensitiiv välja selgitada maa-aluse jõe või veesoone asukoha ja kulgemise, kuid ka jõe laiuse, sügavuse ja isegi voolu suuna. Nende uuringute põhjal asuvad Tuhala-Nabala karstipiirkonna alalise vooluga, keskmiselt 4 meetri laiused salajõed 5–8 meetri sügavusel paekihtide vahel; veesoon on tavaliselt 0,3 meetri laiune.

Kas “geobiotopograafiline kaardistus”, mida viib läbi “kogenud sensitiiv” pendliga, on tänapäeval geoloogias (hüdrogeoloogias) levinud uurimismeetod? Kas ja kuidas selle meetodi usaldusväärsust on mõõdetud ja kuidas mõõteriistu kalibreeritakse?

EP: Kas “geobiotopograafiline” meetod on geoloogias tunnustatud ja käibel? Ei ole. Nagu teate, tehakse seda pendli abil “kogenud sensitiivi” poolt. Viimaseks võib end pidada igaüks — asi pole kontrollitav, kalibreeritav ega litsentseeritav. Sensitiivsed võimed on tavaliselt ülehinnatud ja ei asenda kunagi hüdrogeoloogilisi vaatlusi ja mõõdistusi-arvutusi. Igal juhul ei saa selle meetodiga kaardistada oletatavate mõõtmetega “jõgesid”, jälgida nende km-te pikkust kulgu ja joonistada üksnes fantaasiale tuginevaid kaarte. Seetõttu ei tunnusta toodud andmeid “unikaalsete maa-aluste jõgede” kohta ükski asjalik spetsialist

MV: Milliste muude meetoditega tuvastatakse maa-aluste jõgede olemasolu?

EP: Loomulikult otsene puurimine oletatavas kohas. Paraku on see kulukas ja võetakse ette üksnes põhjendatud alusandmete olemasolul. On kaudsemaid meetodeid: elektromeetria — geofüüsikaline sondeerimine kivimite elektrijuhtivuse määramise teel (veevooluteed on väiksema takistusega!); katsetatakse ka georadarit, mis raadiolainete peegeldumise abil pole selleks küll ette nähtud ja annab seni üsna ebamääraseid tulemusi. Seetõttu on senini usaldusväärseimad otsesed vaatlused maastikul: neelukohtade ja väljavoolude olemasolu, veehulkade arvestamine, üldgeoloogilise olustiku mõistmine. Just niiviisi teame Eestis 11 tõelise salajõe olemasolu.

MV: Mida läheb vaja selleks, et mõni loodusobjekt (jõgi, puu, kivi, paisjärv, maa-alune jõgi) saaks märgitud ametlikele aluskaartidele ehk millal saab kindlalt väita, et oletatava loodusobjekti olemasolu on piisavalt tõendamist leidnud?

EP: Ei tea. Arvan, et objekti tõestatud olemasolu, vähemalt asjatundjatest ekspertide ühisarvamus.

MV: Kuidas Teie defineeriksite mõisted “veesoon”, “jõgi”, “maa-alune jõgi”, “salajõgi”?

EP: Veesoon — see on eeskätt rahvalik, mitte teaduslik mõiste, mis sageli tugineb ekslikule ettekujutusele vee liikumisest maapõues. Põhjavesi liigub kivimites enamikel juhtumeil laia frondina — ühest pooriruumist (tühemikust) teise, näiteks liivades-kruusades. Nimetatakse filtratsiooniks, imbeks jt. Teatud tinglikkusega võib veesoonest rääkida üksnes selge lõhelisusega kivimites, näiteks mõnedes lubjakivideski. Kui aga liikumist jälgime laiemas piirkonnas, siis on see ikka filtratsioon ja veesoontest rääkida on üsna mõttetu.

Jõgi — see mõiste on ju selge: võimas pindmine veearter vms (võib ju vaadata entsüklopeediatest!).

Maa-alune jõgi ja salajõgi on minu arvates sünonüümid. Viimane on G.Vilbaste poolt möödunud sajandi algkümnendil kasutusele võetud ilus eesti sõna ja kasutagem seda siis väärikalt, mitte paljalt pendelmeetodiga määratud oletuse kohta! Maa-aluste veevoolude kohta tuleb silmas pidada, et need pole Eestis kunagi jõed, pigem ikka vaid ojad või koguni väikesed nired, karsti puhul on üldse ettevaatlikum rääkida pigem vooluteedest, voolukanalitest vms, sest enamasti kulgeb vesi neis mööda mitmeid lõhedesse paigutunud paralleelkäike.

Enn Pirrus endast:

Ma pole mäeinsener ega hüdrogeoloog, kuid olen külastanud peaaegu kõiki Eesti olulisemaid karstiilminguid, valdan kirjandust, teooriat ja geoloogilist olustikku, oman pädevust. Küsimus kustutamisest EELISest pole siiski minu rida, nagu sinna sisestaminegi. See on keskkonnaministeeriumi infotalituse valdkond ja minu teada lülitatakse sinna Eesti ürglooduse raamatusse registreeritud olulisemad objektid, infotöötajate otsustamisel. Olin EÜR koostamisel tegev 1994-2001 ja siitkaudu seostatakse mind sellega. Siinsed vastused on mitteametlik isiklik arvamus.

Veel Tuhala teemadel skeptik.ee lehel:

• Kas Tuhala nõiakaev üldse on ohus, et seda kangesti kaitsma peab?
• Tuhala pseudoteadus kogub uusi tuure ja saastab kaevud
• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 1)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 2)
• Maa-alused salajõed juba teel riikliku tunnustuse poole

Esmalt aga lõik Tuhala Looduskeskuse juhataja ning nõiakaevu “päästeoperatsiooni” ühe võtmefiguuri Ants Talioja raamatust Tuhala:

… Ometi ei ole tegemist arteesia kaevuga, kus survet põhjustab põhjavesi. Nõiakaevu paneb keema Tuhala jõgi, mis voolab pooleteise kilomeetri ulatuses maa all.
[...]
Mõõtmised näitavad, et see [Nõiakaevu keemine] juhtub siis, kui suurvesi tõstab Virulase koopa ava kohal veetaseme Nõiakaevu rakete servast 2,35 m kõrgemale. Tuhala jõe vooluhulk peab olema vähemalt 5000 l/s. Vajaliku vooluhulga tagab Mahtra soostikust ja Leva rabast tulev vesi, mis muudab Nõiakaevu vee veidi pruunikaks.”

Lisab hüdrogeoloog Rein Perens:

Leva raba jääb Nabalast 18 km lõuna poole, mistõttu Nõiakaevu veerežiimi seostamine Nabala piirkonna võimalike paekarjääridega ei ole kuidagi põhjendatud.

Meie pendlimeestest “geobioloogid” väidavad, et on Nabala lubjakivimaardla piirkonnas “geobiolokatsiooniga” või nagu geodeesiainsener Heiki Potter 30. aprilli “Postimehe” vahele pandud ajalehe “Tõru” artiklis kirjutab [mrtn: sarnane artikkel ajakirjas Eesti Loodus: Kus voolavad Tuhala-Nabala piirkonna salajõed?, Heiki Potter], “geobiotopograafilise kaardistamisega” avastanud terve rea maa-aluseid jõgesid. Sellise avastuse tähendus oleks palju laiem, kui mingite karstinähtuste väljaselgitamine väikeses Eesti maakohas. See oleks tõeline Eesti Nokia, mida seni tulutult on püütud leida.
[...]
Maa-aluste veesoonte leidmine ja nende leviku väljaselgitamine on kogu maailma hüdrogeoloogide igapäevane töö. Selleks kasutatakse keerulisi geofüüsikalisi mõõtmisi ja kallihinnalisi seadmeid, töötatakse välja uusi põhjavee modelleerimise tarkvaraversioone jne. Milleks teha selliseid suuri kulutusi, kui saame vajalikud andmed kätte ka pendliga!

Sügavalt ekslik on väide, et karstialal, kus on maa-aluseid vooluteid, ei ole põhjavee modelleerimine võimalik. Karbonaatsetes kivimites esinev karstiveekompleks on üks levinumaid põhjaveekollektori tüüpe maailmas ning selle puhul kehtivad samad üldised seaduspärasused, mis poorsete ja lõheliste kivimite põhjavee kohta. Karstivete modelleerimise alal on Eesti Geoloogiakeskusel pikaajalised koostöökogemused Rootsi ja Prantsusmaa hüdrogeoloogidega.

Tähelepanuväärne on Tuhala looduskeskuse juhataja Ants Talioja ja MTÜ Pakri Looduskeskus teaduri Hella Kingu püüd tähtsustada Kurevere karstiala. TTÜ Geoloogia Instituudis 1991. aastal Eesti kõige teenekama karstiuurija Ülo Heinsalu teaduslikul juhendamisel koostatud väljaandes “Eesti Ürglooduse Raamat IV. Harju maakond” on viieteistkümne Harjumaa tähtsama karstiala üksikasjalik kirjeldus. Kurevere, Nabala, Angerja ega Tammiku karstialasid selles loetelus ei ole. Ka Hella Kingu koostatud ja Anto Raukase toimetatud raamatus “Veeobjektid Eesti ürglooduse raamatus” ei ole neid nimetatud isegi kohaliku tähtsusega karstialade lahtris. Seda mitte sellepärast, et Ülo Heinsalu neid ei oleks teadnud, vaid seetõttu, et nendel ei ole teaduslikku ega looduskaitselist tähtsust.

Kuidagi ei saa nõustuda Ants Talioja väitega, nagu oleks 2008 a. veebruaris Soome firma OÜ Roadscanners georadariga tehtud uuring “Maa-aluste jõgede esinemine” tõestanud ainulaadsete maa-aluste jõgede olemasolu Nabala lubjakivimaardlas. Juba soomlaste maa-aluse jõe määratlus erineb oluliselt eelpoolnimetatud aruande koostanud pendlimeeste (H. Potter, R. Hanstein, A. Talioja) käsitlusest. Kui viimased peavad maa-alusteks ehk salajõgedeks 5–8 m sügavusel paekihtide vahel esinevaid, keskmiselt 4 m laiuseid ja 0,3 m kõrgeid veesooni, siis soomlaste jaoks on maa-alune jõgi urbne aluskivim, milles on veeühendusi. Sellise käsitluse alla mahub kogu Eesti paekiviavamus, mille ülemine osa on murenenud ja lõheline. Muidugi on ka seal suurema lõhelisusega tsoone, mida geofüüsikaliste meetoditega, sealhulgas georadariga, on võimalik tuvastada. Soomlaste georadariga mõõdistatud maa-aluste jõgede laius on kuni 200 m, mitte 4 m, nagu kirjeldavad pendlimehed.

Samal teemal:

• Tuhala pseudoteadus kogub uusi tuure ja saastab kaevud
• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 1)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 2)
• Maa-alused salajõed juba teel riikliku tunnustuse poole

Tegelikult pole asi muidugi mitte ainult nõiakaevus, vaid kogu piirkonna omapärases looduses ja elukeskkonnas. Põhjusi, miks kaunist kanti hoida ja kaitsta, on rohkelt välja toodud. Aga ei saada ka siin läbi ilma vitsameeste poolt “avastatud” maa-aluste jõgedeta.

Pöördumise tekstis, millele toetusallkirja küsitakse, on selline lõik:

Kaevandamislubade taotlemisel kasutatakse omapärast taktikat. Arendajate tellitud uuringutes ja keskkonnamõjude hindamistes vaikitakse teadlikult maha Nabala karstiala olemasolu, seal paiknevad maa-alused jõed, arheoloogilised mälestised ning piirkonda jäävad looduskaitsealad.

Vandenõuteooria koostöös pseudoteadusliku agitpropiga. Edasises esineb veel sõna “salakaval”, kuid mina punuksin vandenõuteooria hoopis Ants Talioja, Heiki Potteri, Hella Kingu, Kadi Alatalu ja veel mõnede teadlaste ja ajakirjanike ümber, kes on nõuks võtnud eesti rahvast uute maa-aluste jõgedega petta ja lollitada, seda valet korrata nii kaua, et kõik seda uskuma hakkaksid, nende jõgede smugeldamist salajaste ajukäärude kaudu ametlikesse kanalitesse, kuni need jõed saavad olemasolevateks nii kaartidel, rahva meeltes, turismiradadel, ajakirjanduses, isegi teadusuuringutes, aga mitte päriselt.

Kusjuures nad vaikivad millegipärast teadlikult ja salakavalalt maha seal elutsevad lillad toonemeikad.

Nabala karstialal avaneb kaheksa maa-alust jõge, neist neli saavad alguse Tuhala jõest.

Ei avane ja ei saa, vähemalt pole sellisteks väideteks hetkel mingit teaduslikku alust, on vaid paari vitsamehe soovunelm, võsas kondamine ja kaasinimeste lollitamine, millega paraku on kaasa läinud ka mõned teadlased. Näiteks hüdrogeoloog, geoloogia-mineraloogiakandidaat Hella Kink:

Karstialal voolab kaheksa maa-alust jõge, millest kuus avaneb Paekna allikajärves. Neist pikim on Kurevere maa-alune jõgi (11 km). Maa-alune karst on intensiivselt Nabala lademe lubjakivides. Salajõgede kohal esinevad orud, nõod, järved, kurisud ja allikad moodustavad huvitava karstimaastiku.

Maa-alused jõed on digitaalselt Eesti põhikaardile kandnud AS Eesti Kaardikeskus.

Hella Kink oli ka see isik, kes lasi need olematud maa-alused jõed kanda Ürglooduse raamatusse. Kirjutab Enn Pirrus:

Nn Nabala objekti asjus pöördus minu poole A.Talioja Tuhala Looduskeskusest taotlusega lülitada see piirkond ürglooduse raamatu andmebaasi. Seletasin tallegi ülaltoodud asjaolusid ja viitasin jõgede olemasolu tõestamatusele. Lähtudes minu tõrjuvast hoiakust pöördus taotleja Pakri Looduskeskuse juhataja Hella Kingu poole, kes oli ürglooduse raamatu veeobjektide koordineerija. Seal toimuski mingi arutelukoosolek ja sealtkaudu ilmselt läks asi ka edasi. Loomulikult on nende salajõgede “avastamine” pendelmeetodi abil nonsenss ja niisuguste voolukanalite kaardistamine karsti vähegi tundvatele inimestele lausa absurdne.

Kordan igaks juhuks veelkord üle: uusi maa-aluseid jõgesid ei ole Tuhala kandis avastatud; vitsamehed ei ole selleks võimelised, Soomlaste uuring (pdf kujul koos kaartide ja eestikeelse tõlkega) ei avastanud samuti mingeid uusi maa-aluseid voolusänge. Soomlaste igati korraliku uuringu väärtõlgendamine teeb tuska. Ma suhtlesin nendega ja see käib nende ametiau pihta, et neid kasutatakse kui vitsameeste kolistamiste verifitseerijaid. Võimalike maa-aluste jõgede otsimine oli küll tööülesandes, kuid mittemingisuguseid kindlas kõneviisis väiteid nad jõgede osas ei teinud.

Mõnede teadlaste vitsameestele takkakiitmine on kahetsusväärne, kuna teadlane peaks teadma paremini, kuidas midagi uuritakse ja milmoel millegi olemasolu tõestatakse või ei tõestata. Objektiivsus ja tõele au andmine peaksid isiklikest sümpaatiatest eespool olema. Mõnede ajakirjanike kergeusklikkus on samuti kahetsusväärne, kuna nende kaudu levib sõnum kõvasti, kaugele ja paljudeni.

Kas oskab keegi nõu anda, mida peaks tegema, et libajõgede ametlikustamine peatada?

Samal teemal:

• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 1)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 2)
• Maa-alused salajõed juba teel riikliku tunnustuse poole

Skeptikud võtavad oma kodulehel selle kallal, et nii kui nn vitsamehed enda meelest jälle maa-aluse jõe leiavad, nii kohe ajakirjandus sellest kuulutab. Asjatundjate käest midagi ei küsita ja nii ei saagi avalikkus teada, et kõiki on ninapidi veetud ja maa-aluseid jõgesid pole olemas.

Lisasin küll sinna kommentaari osasse asjakohased viited ja täpsustava kommentaari, aga tänaseks päevaks on mu kommentaar sealt juba kõrvaldatud.

See selleks, jäägu tõe ja allikate varjamise ja moonutamise patt kirjutaja ning moderaatori hingele, aga hoopis huvitavam oli selle loo juures viide Keskkonnainfo.ee lehele, kus on eraldi osa EELIS (Eesti Looduse Infosüsteem), mis koondab enda alla mitmesuguseid loodusobjekte.

Üheks ürglooduse objektiks on seal tänasel päeval Nabala karstiala. Objekti kirjelduses on terve rida salajõgesid:

Pindalaliselt Eesti suurimal karstialal (8080 ha) voolab kaheksa maa-alust jõge (salajõge):

• Kirdalu maa-alune jõgi saab alguse Kõrnumäe allikajärvest ja avaneb Paekna järves. Selle kohale jääb Tagalepa kurisu, kus suurvee aegu on karstijärvik.
• Kõrnumäe järvest algab ka Kurtna maa-alune jõgi avanedes Paekna järves. Selle kohale jääb Tõnuri kurisu.
• Seni teadaolev Eesti pikim Kurevere maa-alune jõgi (11 km) algab Viira allikasoost, voolab Angerja oja alt läbi ja avaneb Paekna järves. Maapinnal on karstivorme.
• Kassaru maa-alune jõgi on kindlaks tehtud keskjooksust alates, kulgedes Angerja oja ja Kurevere karstioru alt läbi ning avanedes Paekna järves. Möldri kuristikust neeldub Vana-Angerja jõgi Kassaru maa-alusesse jõkke.
• Lutsa maa-alune jõgi algab Tuhala jõe ääres asuvast Laulukoja allikast ja avaneb Möllu allikates, mille vesi suundub Angerja oja kaudu Pirita jõkke.
• Nõmme maa-alune jõgi algab Tuhala jõe ääres avanevast Kataveski allikast, avaneb Tammiku Silmaallikas, mille vesi suubub Übina ojja.
• Tammiku maa-alune jõgi algab Tuhala jõe Kärneri allikast ja avaneb Tammiku Suurallikas, mille vesi suubub Übina ojja.
• Übina maa-alune jõgi algab Tuhala jõe Koplimetsa allikast, voolab läbi Särge küla ja avaneb Tammiku allikates. Maapinnal on karstivorme.

Vaatkuslops! mõtlesin, kõnni aga vitsaga mööda põldu ja võsa, hüüa piisavalt sagedasti ja kõva häälega, et “Jõgi! Jõgi! Salajõgi! Mitu salajõge, üks pikem kui teine!” ja hakkabki unistus reaalsuseks saama ning jõed, mida keegi näinud pole ja mida ilmselt olemaski pole, hakkavad elama oma elu ning lõpuks ehk kantakse lausa kaardilegi!

Nabala ja Tuhala karstialadel esinevad maa-alused jõed on digitaalselt Eesti põhikaardile kandnud AS Eesti Kaardikeskus.

See oli kõik nii põnev, et kirjutasin Enn Pirrusele, kes Ürglooduse raamatu pidamisega tegeleb, sellise kirja:

Tere, lp Enn Pirrus,
kuivõrd olete Ürglooduse raamatu koordinaator, siis uurin Teie käest, kuidas ja millistel teaduslikel kaalutlustel sattus Ürglooduse objekt: Nabala karstiala iseloomustavasse ossa terve rida väidetavaid maa-aluseid jõgesid. Nimetatud maa-alused jõed on “avastatud” seni teadaolevalt ainult iseend geobioloogideks nimetavad huvilised, kelle meetodiks on nõiavitsaga (pendliga) maa-aluse vee “tunnetamine”. Kas sellest võib järeldada, et nõiavits on tänapäeval igati tunnustatud uurimisvahend maa-aluste veekogude leidmisel?

Selline uudis vääriks maailmas laiemat kajastamist, kuna nõiavitsaga millegi leidmist on katsetatud juba aastasadu, kuid kindlat kinnitust pole see meetod tänini leidnud. Nüüd siis sensatsiooniline tõdemus, et nõiavitsaga saab maa-aluseid jõgesid tuvastada ja need kantakse vastavasse riiklikusse andmebaasi!

Tsiteerin Enn Pirruse vastust ositi:

Tere! Teatan Teile, et nn Nabala karstialaga on tekitatud parasjagu kahetsusväärset segadust, millega olen pisut kursis ja millest Te mulle õigesti kirjutate.

Loomulikult on nende salajõgede “avastamine” pendelmeetodi abil nonsenss ja niisuguste voolukanalite kaardistamine karsti vähegi tundvatele inimestele lausa absurdne. Inimestel on aga lubatud omi mõtteid avaldada, oma pendlisse ja isiklikesse võimetesse uskuda, neist ka kirjutada, aga ametliku tunnustamiseni need ei jõua, kuni pole saanud argumenteeritud tõestust. Nii on ka Nabala asjaga. Isegi otsesed kontrolluuringud maastikul on siin andnud negatiivseid tulemusi, rääkimata teadmistel põhinevatest seisukohtadest.

Sedasi siis. Ilmselt peaks veel Hella Kingu, kes Nabala ürglooduse objekti kande koostanud on, käest ka uurima, kuidas tema sellesse kaasati.

Maa-alustest jõgedest skeptik.ee lehel:

• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 1)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 2)
• Tuhala pseudoteadus kogub uusi tuure ja saastab kaevud

Paluti minulgi seal esineda ja sellisest pakkumisest oli võimatu keelduda. Loodetavasti saab see konverents väärika meediakajastuse, aga edastan alljärgnevalt lühivormis oma ettekande.

Kas inimesi huvitab teadus? Kas teadusajakirjandus on surnud? Muidugi huvitab teadus inimesi ja kindlasti ei ole teadusajakirjandus surnud. Teadusteemaliste uudiste hulk on vägagi suur ja poole neist moodustavad tervise- ja toitumisuudised. Selles mõttes on isegi naisteajakirjad teadusuudiseid vahendavad väljaanded ja nende veergude toimetajad inimesed, kes teadusuudistega tegelevad.

Teadusajakirjanik on aga veidi teistsugune loom, tema teab, mis on teadus, kuidas seda tehakse ja oskab näha pealkirjade taha.

Osadele inimestele paistab teadus millegi salapärasena, millega tegelevad valgetes kitlites mehed-naised kusagil salapärastes kohtades. Mõned ootavad teaduselt igavest ja muutumatut tõde. „Teadlased on kindlaks teinud“ on nende jaoks maagiline vormel, millele järgneb pühalik tõekuulutus, milles kahtlemine võrdub pühaduse teotusega.

Teised inimesed leiavad, et teadlased ja teadus väga kahtlane värk. See on nafta- ja ravimifirmade, kurjade valitsuste, illuminaatide, vabamüürlaste, juutide, ateistide, homoseksuaalide poolt püsti pandud vandenõu, et allutada lihtinimene, kontrollida ta meeli, õõnestada religiooni, eetikat, pereväärtusi ja arusaama elu pühadust; varjata elu, tervist ja keskkonda säästvaid-päästvaid innovatiivseid lahendusi, mis tegelikult on maaväliste tsivilisatsioonide poolt juba ammu kitsale kildkonnale selgeks õpetatud. Nende jaoks on teadus osa establishmendist, repressiivne süsteem, mis allutab loova inimhinge vaba mõttelennu, kiusab taga teisitimõtlejaid nagu Hispaania inkvisitsioon omal ajal seda tegi. Teadlased on kui uue aja preestrid ja teadus kui kirik, mille kantslist välja hüütud tõe suhtes sina mitte kahtlema ei pea.

On veel üks vaade, selline peenem, mille järgi on teadus kui lugu. Samaväärne jutustus maailmast nagu piibel või loodusrahva loomismüüt, Eesti rahva ennemuistne lugu; postmodernne narratiiv, mida tekstianalüütiliste vahenditega annab dekonstrueerida. Tõde kui selline on suhteline ja omab väärtust vaid kitsalt selles paradigmas, kus seda vaadeldakse ja ei pruugi kehtida kusagil mujal, kui vastav kultuurikontekst, eetilised tõekspidamised ja muu selline seda vajalikuks ei pea.

Ise arvan, et teadusega seotud uudised võiksid jõuda Õhtulehe esikaanele ja Kroonikasse veel sagedamini. Mõned teadlased võiksid olla meediapersoonid, mõni lausa superstaar, kelle laborist lekkivaid uudiseid reporterid pikisilmi ootavad. Paparatsod püüavad akna tagant graafikuid ja petri-tasse pildile saada, sest teadus on cool, seksikas, see on vabaduse järgmine aste, millest unistada, mille poole püüelda. Teadus tegeleb ka igavikuliste eksistentsiaalsete küsimustega ning vastupidiselt mõnedele legendijutustajatele, saab teaduse abil sageli nendele küsimustele ka tõenditel põhinevaid vastuseid sõnastada. Teadus on kultuur, intelligentsete inimeste jututeema peene joogi, hallitama läinud juustu ja Pärdi muusika kõrval. Presidendiproua käib vabal ajal sõbrannadega statistilisi analüüse tikkimas ja unistab avalikult kosmoselennust Kuule.

Nüüd kaks konkreetset näidet ajakirjandusest — üks Suurbritanniast, teine Eestist.

Cambridge’i matemaatikud (mitmuses!) on leidnud, et puusa ja vöökoha ümbermõõtude suhe annab naise kõnnakule erilise hoo ja seksikuse. Jessica Albal (filminäitleja) on see suhe kõige ideaalsem (0,7), ütleb Cambridge’i tiim.

Lugu ilmus esmalt Briti prestiižika ajalehe The Telegraph veergudel, kuid leidis kiiresti tee üleilmsesse uudisvoogu, sest uudis, kus on kaunis naine ja teadlaste tõsikindlus perfektses kooskõlas, köidab ikka meeli.

Mitmendal ümbermaailmaringil hakkab uudis elama oma elu, kuna peaaegu mitte keegi ei vaevu toimetusse saabunud pressiteadet lähemalt uurima, ega tõlke aluseks oleva uudise sisu üle juurdlema või tausta kontrollima. Siinses blogipostituses on matemaatikutest saanud “igavlevad geeniused” ja kõnnakust, mis tuleneb piha-puusa ümbermõõdu suhtes, on saanud “täiuslik naine”.

Meie Eesti pealkirjameistrid tegid algsest kõnnakust “ideaalse keha”.

Meie eestikeelsed uudisnupud, mis teadusest pajatavad, on sageli ebatäpsed tõlked välismaiste väljaannete võrgulehtedelt, mis on koostatud uudisteagentuuri poolt laiali saadetud ülevaate põhjal, mis on tehtud nt PR-firma pressiteate baasil, mis omakorda on kirme uurimisasutusest avalike suhete osakonna poolt välja läinud kokkuvõttest, mis on tegeliku uuringu pealiskaudsel lugemisel kiiruga kokku klopsitud. Tegelikku uuringut on lugenud vast ainult need teadlased, kes uuringu tegid ja see, mis lõpptarbijale siin Eestis jõudis, on algse uuringu kuues tuletis.

Mis aga Jessica Alba puusanõksuga tegelikult toimus? Kas oli olemas “Cambridge’i matemaatikute meeskond”? Kas Jessica Alba oli esikohal? Kas üldse oli olemas mingi uuring, mille põhjal sellise kauni järelduse sai teha? Ja kui uuring oli, siis mida selle uuringuga uuriti ja millised olid järeldused?

Ben Goldacre, arst ja Bad Science blogi autor, räägib oma loo:
Lühemalt Guardianis, pikemalt Bad Science blogis.

Tema poole pöördus PR-firma, kes pakkus raha selle eest, et teadlane toodaks sobiliku valemi ja teooria selle tarbeks, et nende poolt eelistatud tugevamate säärtega neidised platseeruksid edetabeli kõrgematel kohtadel ja kondisemad jääksid tahapoole. See valem peaks kirjeldama seksikat kõnnakut. “Me tahame, et Beyonce tuleks esikohale”, ütles PR firma esindaja.

Dr Goldacre sellise prostitutsiooniga kaasa ei läinud ja teda valdas elev äratundmine, kui vastav uuring nüüd lõpuks ilmsiks tuli. Professori nimi ja Cambridge ka sees ja puha. Professor Weberil paluti analüüsida 800 mehe arvamust mitme tuntud naise kõnnaku kohta. Tema analüüsis selgus, et Jessica Alba oli 7. kohal (Angelina Jolie oli esimene, Beyonce 4.). Lisaks polnud professor andnud oma nõusolekut, et PR firma selle uudise sellises sõnastuses välja võiks saata. Samuti ei olnud mingit Cambridge’i meeskonda, vaid prof Weber üksinda.

Tegu oli jalakarvade eemaldusvahendi VEET reklaamitrikiga, kuidas uudistesse pääseda. Ben Goldacrele pakuti “analüüsi” eest 500 naela (9000 kr). Üleilmne reklaamikampaania maksab paar suurusjärku rohkem.

Ajalehtede toimetajad tihti usuvad, et neile saadetakse ehtsaid teadusuudiseid, kui tegelikult on tegu teaduse prestiižika maski taha pugenud müügiagentidega, kellele on teadus vaid üks müügivõte teiste seas. Poliitilist PR-i oskavad meie toimetajad tunduvalt selgemini ära tunda, aga mis puutub teadusesse, siis seda erioskust pole kultiveerimisväärseks peetud.

Teine näide Eestist.
Kuidas ajakirjandus jõe tegi.

Tuhalas on kuulus nõiakaev, mis nö keeb, kui maa-aluses jões on vooluhulk nii suur, et vesi jõele rajatud kaevu kaudu välja hakkab pressima. Huvitav loodusnähtus meelitab ligi hulga inimesi ja nagu näha — aitab arendada ka mitut sorti müüte. Nii vanu kui uusi. Vanasti olid nõiad ja nõidus, kaetamine ja needus, nüüd energiad, sambad, vitsamehed ja geopatogeensed tsoonid. On ka inimeste poolt tajutav oht, et see uhke nõiakaev jääb kuivaks.

Niisiis — kuidas teha jõge?

Vits kätte ja võssa!

Postimehest loeme:

Talioja [kohalik entusiast] kutsus kohale geobioloog Rein Hansteini, kellega koos võeti ette teekond Paekna allikajärvest ülespoole. Eelmisel sügisel käisid need kaks meest samamoodi pendliga ringi ja avastasid Tuhala, Übina ja Nõmme maa-alused jõed.
“Pendel näitab jõge samamoodi nagu veesooni,” kirjeldas Hanstein oma tegevust.

Geobioloog leidis pendli abil Eesti pikima maa-aluse jõe, Villu Päärt, Postimees, 02.11.2005.

Tulemus on lausa potentsiaalselt sensatsiooniline:

Tuntud geobioloog Rein Hanstein avastas juuni alguses Harjumaal Tuhala kandis uue üle kümne kilomeetri pikkuse Lutsa maa-aluse jõe.

Tuhala kandis avastati uus maa-alune jõgi, Maria-Elisa Rannajõe, Eesti Päevaleht 24. juuli 2007.

Võrdluseks on Tuhala jõgi ise 1,5 km osas maa all, maailma üks kuulsamaid maa-aluseid jõgesid on Puerto Princessa rahvuspargis Filipiinidel ja selle läbitava osa pikkuseks on u 8 kilomeetrit.

Ja ega sellega ei piirdutud. Uusi jõgesid tuli Tuhala kandist vitsameetodiga nagu Vändrast saelaudu! Kadi Alatalu rääkis Rahvusringhäälingu uudistesaates Aktuaalne Kaamera (8. juuli 2007):

Harjumaa karstiala kaardile kantakse uus maa-alune jõgi, mille nimeks saab Rahkvälja jõgi. Uurijad tegid kindlaks, et tegemist on kolmanda Tuhala jõest alguse saava maa-aluse jõega.

Teaduskõlalist kaalu lisab ajakiri Eesti Loodus:

Maa-aluste karstijõgede ehk salajõgede kaardistamiseks kasutati seejuures esimest korda (katseliselt) geobioloogilist sondeerimist koos topograafiliste mõõdistusvõtetega. [...]
Geobiotopograafiline kaardistus. Maa-aluseid vooluveeteid Tuhala-Nabala piirkonnas otsiti geobioloogilise (biolokatsiooni) meetodiga, see põhineb radiesteesia õpetusel. Vastava pendliga saab kogenud sensitiiv välja selgitada maa-aluse jõe või veesoone asukoha ja kulgemise, kuid ka jõe laiuse, sügavuse ja isegi voolu suuna.

Heiki Potter, Eesti Loodus 2008/3

Asi läheb veelgi põnevamaks, kuna taaskord saame lugeda Eesti Loodusest, et tõsiteaduslik georadariga mõõtmine, mille viisid läbi Soome spetsialistid, kinnitab vitsameeste poolt avastatut:

Üksiti toetasid georadari mõõtmised eelmise aasta geobiotopograafilise kaardistamise tulemusi. [...]
Kokku võttes võib tõdeda, et nn. vitsameetodil saab hüdrogeoloogilist kaardistamist teha üsna edukalt, veel parem on seda teha kombineeritult radarimõõtmistega; või vastupidi.

Heiki Potter, Eesti Loodus 2008/7

Soomlaste endi sõnastus on veidi tagasihoidlikum:

Georadariuuringute alusel väidavad soome teadusmehed, et piirkonnas on õhukese, ühe- kuni kolmemeetrise pinnasekihi all kolme kuni nelja meetri paksune lubjakivikiht ja selle all kahe kuni nelja meetri paksune karstialadele iseloomulik urbne lubja- või kipskivi kiht. Urbses horisondis on kohati maa-alusele vooluveele viitavaid hüdrograafianähtusi, [...]

Kui ma soomlastest uurijatele kirjeldasin, kuidas nende tööd tõlgendati kui vitsameetodi õigeksmõistmist, siis ei olnud nad kuidagi sellise tõlgendusega nõus. Oli tajuda ametialast solvumistki ja väljendati tõsist soovitust, et kui tahetakse endast tõsiseltvõetavat muljet jätta, siis vitsandus sellel suunal abiks ei ole.

Hüdrogeoloog saab ka lõpuks sõna.
Ta lugu ilmus… ei mäletagi kus, aga täiskujul on see leida skeptik.ee kodulehel.

Räägib Rein Perens:

Kuidagi ei saa aga nõustuda ajakirjanduses levinud väitega, nagu oleks 2008. aasta veebruaris Soome firma OÜ Roadscanners georadariga tehtud uuring tõestanud mingite ainulaadsete maa-aluste jõgede olemasolu Nabala lubjakivimaardlas.
Põhimõtteliselt mahub soomlaste salajõe käsitluse alla kogu Eesti paekiviavamus, mille ülemine osa on peaaegu kõikjal murenenud ja lõheline.

Eesti vitsa- ja pendlimeestele meeldib end nimetada geobioloogideks. Tegelikult on geobioloogia interdistsiplinaarne teaduslike uuringute valdkond, mis uurib biosfääri ja litosfääri või atmosfääri vastastikuseid mõjusid. [...]

Meie pendlimeestest “geobioloogid” väidavad, et on Nabala lubjakivimaardla piirkonnas “geobiolokatsiooniga” või nagu geodeesiainsener Heiki Potter 30. aprilli “Postimehe” vahele pandud ajalehe “Tõru” artiklis kirjutab, “geobiotopograafilise kaardistamisega” avastanud terve rea maa-aluseid jõgesid. Sellise avastuse tähendus oleks palju laiem, kui mingite karstinähtuste väljaselgitamine väikeses Eesti maakohas. See oleks tõeline Eesti Nokia, mida seni tulutult on püütud leida.

Paradoksaalselt on igast pendlimeeste poolt väljahõigatud jaburusest kinni haaranud ajakirjandus, produtseerides artikleid nagu “Nabalas ongi maa-alused jõed”, “Kaevandus kuivataks Ülemiste” jne. Kas sensatsioonijahist ja sellega kaasnevast loo müügihuvist ajendatuna või kohalike elanike survest tulenevalt on ajakirjanikud selgelt asunud paekivikaevandajate vastu kõikjal Eestis.

Mis tegelikult toimub?

Kohalikud on mures oma kodukandi eripärade säilimise pärast. Paljud ei taha kaevandusi, kuna peljatakse, et need kuivatavad kaevud, sh kuulsa Tuhala nõiakaevu.

Päris teadlaste uuringuid ei usaldata, kuna arvatakse, et nende tulemused on rahaahnete töösturite poolt niikuinii ette teada ja kaevanduste osas soosivad. Kindlam on usaldada oma poiste misiganes meetodil tehtud tegemisi, peaasi, et tulemused oleksid “õiged”.

Et asi on vitsandusega Eesti riigis tõsine ja omamas riikliku usundi staatust, veendusime üle-eelmisel aastal.

Riiklik vitsamees riikliku nõiavitsaga teise riigi riigipea riigivisiiti turvamas. Päästeamet tunnistab, et Sniffex on neil siiani kasutuses kui tõhus vahend lõhkeainete tuvastamisel. Selle eest pälvisid Päästeameti pommimehed MTÜ Eesti Skeptiku Umbluu preemia.

Näitamata ja seletamata jäid (aeg sai otsa) kaks head asja:

• NHS avalik teenus Behind the Headlines
• PhDComic: Science News Cycle

Pseudoteaduslikud teooriad:

• igiliikur: energia jäävuse seadusega vastuolus olevaid pseudoteaduslikke väiteid priienergia (vabaenergia, nullpunkti energia, free energy, zero point energy) teemal (vt. “Eesti Nokia leitud” ja  “Roheline saade” 12-13.02.2008);
• pildamine: veesoonte otsimine, geopatoloogiliste tsoonide mõõtmine;
• posimine: nn. holistiline ravimine, uriiniteraapia, aspartaamipaanika, vaktsiinipaanika, vähi ravimine amügdaliiniga (E. T. Krebsi poolt turustatud kui “vitamiin B17″), haiguste seletamine keha pH tasemega;
• vandenõuteooriad: vabaenergia toetajate lämmatamisest energiafirmade poolt, vaktsineerimise kui ebaefektiivse tegevuse ülevalhoidmisest ravimifirmade poolt, “inimeste lollitamine kiviaegsete ja küüniliste raviviisidega“, millega mõeldakse kirurgiat, kiiritus- ja keemiaravi tõenduspõhise meditsiini poolt, USA peavoolu meedia kontrollimine “sionistliku lobby ja neokonservatiivsete, et mitte öelda neofašistlikud jõudude USAs, kes on huvitatud riigi lammutamisest ja selle liitmisest Mehhiko ja Kanadaga” poolt;
• E. V. Saksa pseudoajaloolised teooriad, vt. ka “Lääne Elu” järjejuttu “Eestlane ja tema suguvendade pärimuslugu“.

Sektid:

• Sathya Sai Baba Eesti Ühing. Tõlkinud “Sathya Sai Baba õpetused”.

Kodulehekülg

Ettevõtte Indiest OÜ kodulehekülg (sisaldab ka hulga artikleid erinevatel teemadel, mis otseselt äritegevusega ei seondu).

Ettevõtte tegevusalad avalehe järgi:

Meie tegevusaladeks on kaubanduslik vahendutegevus, sojaaretus, erinevate puukultuuride ja põllutaimede katsetused, eksport-import, India kaupade- ja kultuuri/filosoofia vahendamine, looduslike terviseedendusvahendite ja -kosmeetika vahendamine ja müük, aga ka toitumisalane nõustamine. Lisaks tegeleb Indiest OÜ allhanke ehitustöödega alates 2007. aasta teisest poolest koostöös osaühinguga Green Vironia.

OÜ Green Vironia on meie partner samuti alternatiivenergeetika valdkonnas ja kõrge efektiivsusega energialahenduste väljatöötamisel ning maaletoomisel.

Lehekülje sisu järgi Ajurveeda kosmeetika import ja müük, väiketrükiste küljendamine, juveelitoodete import ja müük, toitumiskonsultatsioonid, projektikirjutamine (tehtud tööde nimekirjas esimene on muuhulgas 10 M euro suurune energeetikaalane äriplaan AS-ile Ergav Seitse, mille ainus juhatuse liige ise on), pärsia vaipade import ja müük, sojakatsetused, kirjastamine (nime all “Imemaa”), raamatute müük, veesoonte mõõtmine ja elu- või töökoha negatiivsete jõujoonte ehk geopatogeensete tsoonide neutraliseerimine, feng shui konsultatsioonid.

Samuti AS Ergav Seitse ainus juhatuse liige. Sellena püstitanud suurejoonelisi äriplaane turisminduse ja energeetika vallas.

Tegutseb maalikunstnikuna, avaldanud eesti keeles USA poliitiku Ron Pauli kihutusmaterjale. Soovitanud Eestile deebetmaksu. On kandideerinud KOV valimistel Iseseisvuspartei nimekirjas. Tituleerib ennast “innovaatiliste lahenduste uurijaks”.

Tsitaate:

Uriiniraviga saab vähki ravida ja saab seda teha odavamalt kui millegi teisega üldse. Laetril või B17 on süütu aine, millest valge suhkur on 3000 korda mürgisem – seegi on teaduslik fakt… “Eesti Ekspress” 10.07.2008

Alates 1930st aastatest on USA Föderaalne Ravimi- ja Toiduamet (FDA) näidanud oma rahvavaenulikku palet, hävitades inkvisiitorina vähegi vähiravis edukaid teadusasutusi ja laboreid ning nende tööde tulemusi ning keelates neid saavutusi aastakümnete vältel kasutamast. “Uus poliitika”

Üks põhjus peitub organismi pH-tasemes. Kui inimese pH on positiivne ehk aluseline, ei saa patogeensed nähted seal vabalt levida. Põletikuprotsess tekib kergemini happelises keskkonnas. Kui aga viia organismi juurde aluseline aine, võib see põletikulised protsessid peatada. “Enn usub vägihaige tervenemist puhastumise kaudu”, ajakiri “Naised” nr. 31 (126)

2. osa

Rein Perens, hüdrogeoloog

Esimese osa leiad siit

Karbonaatsetes kivimites esinev karstiveekompleks on üks levinumaid põhjaveekollektori tüüpe maailmas ning selle puhul kehtivad samad üldised seaduspärasused, mis poorsete ja lõheliste kivimite põhjavee kohta. Ilma maa-aluste vooluteedeta, nimetatagu neid veesoonteks, vettjuhtivateks lõhedeks või kuidagi teisti, oleksid kõik kaevud kuivad. Neid maa-aluseid vooluteid pidi liigub põhjavesi kogu Põhja- ja Kesk-Eestis ning Lääne-Eesti saartel, nende kaudu leiab aset ka põhjavee regionaalne toitumine Pandivere kõrgustikul.

Eesti paekivikihtide (lubjakivid, dolomiidid) veerikkus sõltub peamiselt lõhede (tektoonilised, murenemislõhed ja kihilisuslõhed) ja karstiõõnsuste rohkusest. Sademetevee infiltratsiooni aluspõhja kivimitesse soodustavad rohked enam-vähem vertikaalsed lõhed murenemisvöös. Olenevalt kivimite litoloogilisest iseloomust ja ala geomorfoloogilisest asendist ulatub see vöönd enamasti 1–3 m sügavuseni, harvem 5–10 m sügavuseni. Mõnikord on murenemisvöö lõhed tugevasti karstunud, moodustades karstitühemeid ja -kanaleid. Tinglikult võikski neid nimetada maa-alusteks jõgedeks, kuid vee liikumine neis on määratud piirkonna üldiste hüdrogeoloogiliste seaduspärasustega.

Just maapinnalähedased, valdavalt vertikaalsed lõhed, tänu nende suuremale veesisaldusele võivad mõjutada inimese biovälja. Viimase muutusi (vitsa või pendli liikumist) tõlgendatakse kui veesoone esinemise kohta. Paraku kehtib see ainult maapinnalähedaste veesoonte kohta, mille levik on võrdlemisi ebakorrapärane. Pealegi võivad vitsa või pendli liikumist põhjustada ka muutused pinnase koostises (näiteks suure rändkivi esinemine maapinna lähedal jm). Seega jääb ikkagi küsimus lahtiseks – mida vits või pendel näitab?

Valdav osa Põhja- ja Kesk-Eesti puurkaevudest saab oma vee sügavamatest kihtidest, mille esinemise üle vitsameetodiga otsustada ei saa. Tänapäeval rakendatakse lõheliste karbonaatkivimite (paekivi) veerikkuse uurimiseks põhiliselt puuraugusisest vooluhulga-karotaaži meetodit. Kivimite veeandvus ei ole seotud mitte niivõrd kivimi enda koostisega, kuivõrd paekivikihtide vahel esinevate lõhedega. Just horisontaalseid kihtidevahelisi lõhesid, kust vesi kaevu tuli, hakkasid vanad puurmeistrid ja nende järel ka kohalikud elanikud nimetama veesoonteks. Vooluhulga-karotaaž on aga geofüüsikaline meetod, mis puuraugu vertikaalse veevoolu mõõtmise kaudu võimaldab täpselt määrata veesoone sügavust maapinnast, selle veerikkust ja teisi parameetreid (joonis 1). Puuraukudes tehtud vooluhulga-karotaaž näitab veesoonte esinemist Eesti karbonaatsete kivimite kõikides stratigraafilistes ühikutes ja litoloogilistes erimites.

Mõnikord on puuraugu vettandva intervalli (veesoone) ümbruse kivimitel puursüdamikus näha selgeid karstumise tunnuseid. Tavaliselt aga kivimite välisilmes veesoonte esinemine ei kajastu. Puuraukude vaatlemisel televiisorisondiga on selgunud, et enamasti on veesooned päris kitsad (2–3 mm, harvem 10–30 mm), kihipindadega paralleelsed lõhed.

Joonis 1. Vooluhulga-karotaažiga tuvastatud paekihtidevaheline veesoon 9,0–9,5 m sügavusel.

Kitsad lõhed paiknevad puuraugu läbilõikes küll keskmiselt 1–1,5 m järel, kuid vettandvaid on neist vaid 10–15%. Keskmiselt tuleb 100 m kohta viis veesoont, seega üks iga 20 meetri kohta. Kuigi maapinnalähedastes kihtides hõlmavad veesoontega kihid kohati 25% uuritud kihtide kogupaksusest, tuleb arvestada, et sügavuse suurenedes veesoonte esinemissagedus järsult väheneb, moodustades keskmiselt vaid 8–12% läbilõike kogupaksusest (joonis 2). Ülejäänud kihid on peaaegu veetud. Üksikute veesoonte levik ei ole pindalaliselt kuigi hästi määratletav: juba paari kilomeetri kaugusel võivad veesooned paikneda sellises läbilõike osas, mis naaberpuuraukudes oli veeta. Kokku moodustavad mingi piirkonna veesooned suuremal või vähemal määral omavahel seotud ühtse veekompleksi.

Joonis 2. Veesoonte esinemine Pandivere kõrgustiku keskosa kaardistamispuuraukudes puuraugusisese vooluhulga-karotaaži järgi.

Sageli esinevad veesooned erisuguse stratigraafilise kuuluvusega ja litoloogilise koostisega kihtide kontaktikohtades (joonis 3). Ilmselt on kihilisuslõhede kujunemisele oma mõju avaldanud juba kunagised paleogeograafilised tingimused, veelgi rohkem aga hilisemad välisjõud (rõhk, tektoonilised liikumised, murenemisprotsessid), millele koostiselt ja struktuurilt erisugused kivimid reageerisid erinevalt, mistõttu tekkisidki avatud lõhed kihipindadele.

Vastavalt veesoonte esinemissagedusele ja kihtide filtratsiooniomadustele on hüdrogeoloogilises läbilõikes tinglikult võimalik eristada vettandvaid, lokaalselt vettandvaid ja nõrgalt vettandvaid (suhteliselt vettpidavaid) kihte. Märgatavalt erinevad on kihtide vertikaalne ja horisontaalne veejuhtivus. Kui horisontaalne veejuhtivus (filtratsioonikoefitsient) on maapinnalähedastes kihtides keskmiselt 20–50 m/ööpäevas, ulatudes üksikutes kihtides 100–200 m/ööpäevas, siis risti kihipindadega on filtratsioonikoefitsiendi suuruseks arvutatud 10-5–10-2 m/ööpäevas.

Joonis 3. Veesoonte paiknemine hüdrogeoloogilises läbilõikes.

Veelgi rohkem kui kivimite litoloogiline koostis ja tekstuurilised iseärasused mõjutab veejuhtivust kihtide lasumussügavus. Rohkem kui 300 hüdrogeoloogilises uuringu- ja kaardistamispuuraugus tehtud vooluhulga-karotaaž on näidanud, et karbonaatse kompleksi ülemise 20 m filtratsioonikoefitsient kõigub enamasti 10–50 m/ööpäevas. 20–50 m sügavusel väheneb see 5–8 meetrini ja 50–100 m sügavusel 1–2 meetrini ööpäevas. Sellest sügavamal lasuvate kihtide filtratsioonikoefitsient ei ületa tavaliselt üht meetrit ööpäevas ja neid võib üldjuhul vaadelda kui nõrgalt vettandvaid kihte. Kuna 75 meetrist sügavamal lisandub väga vähe veesooni, siis võib seda sügavust pidada ka kogu Siluri–Ordoviitsiumi ladestute karbonaatse veekompleksi kõige veerikkama osa tinglikuks piiriks.

Üheks perspektiivseks geoloogilise ja hüdrogeoloogilise uuringu meetodiks võib pidada ka georadarit. Kuidagi ei saa aga nõustuda ajakirjanduses levinud väitega, nagu oleks 2008. aasta veebruaris Soome firma OÜ Roadscanners georadariga tehtud uuring tõestanud mingite ainulaadsete maa-aluste jõgede olemasolu Nabala lubjakivimaardlas. Juba soomlaste maa-aluse jõe määratlus erineb oluliselt Eesti pendlimeeste käsitlusest. Kui viimased peavad maa-alusteks ehk salajõgedeks 5–8 m sügavusel paekihtide vahel esinevaid keskmiselt 4 m laiuseid ja 0,3 m kõrguseid veesooni, siis soomlaste jaoks on maa-alune jõgi urbne aluskivim, milles on veeühendusi. Põhimõtteliselt mahub soomlaste salajõe käsitluse alla kogu Eesti paekiviavamus, mille ülemine osa on peaaegu kõikjal murenenud ja lõheline. Suurema lõhelisusega tsoone on kindlasti võimalik geofüüsikaliste meetoditega, sealhulgas ka georadariga tuvastada, kuid esmalt oleks vaja radaripilt siduda mingi kindla olemasoleva puuraugu läbilõikega või puurida nn salajõe kohale mõni kuni 10 meetri sügavune puurauk ning selle kaudu uurida salajõe olemasolu televiisorisondi või puuraugusisese vooluhulga-karotaaži abil. Salajõe uurimist puuraugu kaudu on soovitanud ka Soome georadarimehed ise. Georadariga mõõdistatud nn maa-aluste jõgede laius on kuni 200 m, mis erineb oluliselt meie pendlimeeste poolt kirjeldatud salajõgede laiusest – 4 m.

———————
Maa-alustest jõgedest skeptik.ee lehel:

• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)

Heiki Potteri kaks artiklit Eesti Looduses:

• Tuhala–Nabala salajõed: kas vitsameetod valetab?
• Kus voolavad Tuhala-Nabala piirkonna salajõed?

Joonistega artikkel maa-alusest:

• Geology and Water, Wayne I. Anderson

Veesoontest ja nende leidmisest

Rein Perens, hüdrogeoloog

Viimastel aastatel on ajakirjanduses palju poleemikat tekitanud nn “maa-aluste jõgede” esinemine Nabala piirkonnas. On üldtuntud tõsiasi, et paese aluspõhja ülemine osa on lõheline ja täis veesooni. Hüdrogeoloogid ei eita pendli- või vitsameeste võimet leida veesoonte asukohti, kuid metoodika, kuidas need pendlimõõtmispunktid on omavahel salajõgedeks ühendatud, on ülimalt spekulatiivne. Keerulise konfiguratsiooniga salajõgede looked ei sobi kuidagi kokku põhjavee liikumise üldiste seaduspärasustega mööda aluspõhjakivimite lõhesüsteeme.

Eesti vitsa- ja pendlimeestele meeldib end nimetada geobioloogideks. Tegelikult on geobioloogia interdistsiplinaarne teaduslike uuringute valdkond, mis uurib biosfääri ja litosfääri või atmosfääri vastastikuseid mõjusid. Valdav enamus geobiolooge käsitleb oma töödes settekivimitesse talletatud Maa bioloogilist ajalugu, kasutades selleks geoloogilisi, paleontoloogilisi, mineraloogilisi, mikrobioloogilisi ja teisi uuringumeetodeid.

Meie pendlimeestest “geobioloogid” väidavad, et on Nabala lubjakivimaardla piirkonnas “geobiolokatsiooniga” või nagu geodeesiainsener Heiki Potter 30. aprilli “Postimehe” vahele pandud ajalehe “Tõru” artiklis kirjutab, “geobiotopograafilise kaardistamisega” avastanud terve rea maa-aluseid jõgesid. Sellise avastuse tähendus oleks palju laiem, kui mingite karstinähtuste väljaselgitamine väikeses Eesti maakohas. See oleks tõeline Eesti Nokia, mida seni tulutult on püütud leida.

Asi on selles, et kui sisestada NETI otsingusüsteemi või inglise keeles ka GOOGLE otsingumootorisse sõnad “geobiolokatsioon” või “geobiotopograafia”, siis otsing ei anna tulemust. Kogu maailmas lihtsalt ei tunta sellist meetodit. Mehed peaksid selle meetodi kohta võtma kiiresti patendi ja nad oleksid elupäevade lõpuni majanduslikult kindlustatud.

Maa-aluste veesoonte leidmine ja nende leviku väljaselgitamine on kogu maailma hüdrogeoloogide igapäevane töö. Selleks kasutatakse keerulisi geofüüsikalisi mõõtmisi ja kallihinnalisi seadmeid, töötatakse välja uusi põhjavee modelleerimise tarkvaraversioone jne. Milleks teha selliseid suuri kulutusi, kui saame vajalikud andmed kätte ka pendliga!

Paradoksaalselt on igast pendlimeeste poolt väljahõigatud jaburusest kinni haaranud ajakirjandus, produtseerides artikleid nagu “Nabalas ongi maa-alused jõed”, “Kaevandus kuivataks Ülemiste” jne. Kas sensatsioonijahist ja sellega kaasnevast loo müügihuvist ajendatuna või kohalike elanike survest tulenevalt on ajakirjanikud selgelt asunud paekivikaevandajate vastu kõikjal Eestis. Kuid ka kohalike elanike vastuseis kaevandamisele on suuresti tingitud teadmatusest tegelikest keskkonnamõjudest. Vallad on huvitatud küll parematest teedest, kuid kardavad samuti elanike vastuseisu. Seepärast oleks ajakirjanike erapooletu süvenemine keskkonnamõjude tegeliku ulatuse iseloomustamiseks vägagi tänuväärne. Kõigepealt tuleks endale selgeks teha, kes on libauurijad, kas geoloogid-hüdrogeoloogid või pendlimehed.

jätkub…

———————
Maa-alustest jõgedest skeptik.ee lehel:

• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)

Heiki Potteri kaks artiklit Eesti Looduses:

• Tuhala–Nabala salajõed: kas vitsameetod valetab?
• Kus voolavad Tuhala-Nabala piirkonna salajõed?

Kergeusklikkus tundub olevat uus riigiusk ja lihtsameelsus on tema prohvet, skeptikud selle loomupärased vastalised:

[...] Ma olen alati ironiseerinud pigem nende skeptikutega”, ütleb minister Padar.

Annan allpool taasilmutatava teksti lahkamisteatri käsutusse, kus iga skeptiliselt kommenteerija võib igat lauset, lõiku ja mõtet tükkideks võtta ning esitada asjaolud selliselt nagu need tänapäevaste parimate teadmiste kohaselt teada on. Panen kommentaarid siia peateksti artikli lõikude vahele ja loodetavasti saab sellest üks näidise moodi asi, kuidas umbluu-teksti lahata. Pööripäeva-, jõulu-, nääri-, aastavahetusesöömade vahepeale võiks üks selline intellektuaalne harjutus täitsa omal kohal olla.

Head isu!

Härra Hartmanniga on ohtlik magada

Autor: Linda Raska. Ilmunud ajakirjas TervisPluss november 2006

Kes on see salapärane härra Hartmann, kes otseselt tervist ja elurõõmu ohustab? Tihti peidab ta end meie voodis.

Juba eelmise sajandi algul panid arstid, eriti onkoloogid tähele, et ühe ja sama koha peal haigestusid inimesed järjest ja sageli ka surid vähki. Midagi pidi sel kohal viga olema. Kuulus saksa onkoloog Ernst Hartmann uuris ulatuslikult seda fenomeni ja 1952. aastal märkis maha omanimelise võrgustiku. See on üks paljudest geomagnetilistest võrkudest, mis mõjutavad meie elukeskkonda. Geopatogeensetest tsoonidest ehk aladest, mis kiirgavad maakiirgusenergiat, kahjustades organismi talitlust, räägib arhitekt ja geobioloog Rein Weber.

Sensitiividega pole siin pistmist, neid nähtamatuid kiirgusvälju on põhiliselt uurinud just arstid-onkoloogid, kelle nimesid tuntud võrgustikud ka kannavad. Hartmanni võrgustik on kõige väiksem ja selle kiirgusseinte ristumised on igal juhul meie magamistoas olemas. Põhja-lõuna- ja ida-läänesuunaliselt moodustab see ristkülikukujulise nähtamatu maapinnast väljuva võrgustiku. Kiirgusseinte paksus on 21-60 sentimeetrit, kuid on teada kohti, kus esineb isegi 1,5meetriseid seinu. Tavaline seinte vahe põhja-lõuna suunas on kahe meetri ringis ja ida-lääne suunas ligikaudu 2,5 meetrit. On tähele pandud, et Hartmanni võrk on muutuva suurusega ja mõjutatav, olles tihedalt seotud päikese aktiivsusega. Magnettormide ajal võivad seinad laieneda sedavõrd, et seintevahelist ruumi peaaegu polegi, kuid see kestab ainult ajutiselt – paar-kolm päeva. Maakoorest paari kilomeetri kõrgusel hakkab Hartmanni võrk hajuma.

Millest geomagnetilised kiirgusseinad tekivad?

Ilmselt maa ja tema üsas oleva “poja” eri pöörlemiskiirgustest. Nimelt on teada, et maa sisemuses asuv metalltuum, mis ujub maakoorealuses hõõguvas plasmas, on ligikaudu sama suur kui Marss ja pöörleb Maast erineva kiirusega ümber oma kesktelje, tekitades elektrigeneraatori efekti. Hartmanni võrgustiku kiirgusseinte ristumiskohad on erinevalt polariseeritud ning ka nende kiirgusväljade intensiivsus on erineva võimsusega. Kui üks ristumiskoht on pluss-, siis teine miinuslaenguga. Arstide tähelepanekutest on teada, et plusspolaarsusega rist soodustab kõikvõimalike põletike teket, miinus aga kasvajate ja reuma arengut. Seetõttu ongi need kiirgusväljad väga ohtlikud. Kantserogeenseteks punktideks nimetatud Hartmanni võrgustiku ristid iseenesest ei põhjusta midagi, vaid muudavad organismi haigustele vastuvõtlikumaks.

Hartmann manipuleerib

Hartmanni võrk on muutuva suurusega, ebapüsiv ja mõjutatav. Mõõtude järgi võiksime ju oma voodikoha ilusasti võrgu keskele ära mahutada, kuid igasugune peen koduelektroonika nagu tõmbaks teda enda poole, meie endi bioväli samuti. Vastsed inglise biofüüsikute tehtud uuringud tõid esile huvitava asjaolu, nimelt inimtühjal saarel samahästi kui puudus Hartmanni võrgu mõju. Kui aga saarele toodi elektrivarustus, oli Hartmann kohe kohal. Tähendab, meie elukeskkonna ülim elektriseeritus on üks Hartmanni võrgustiku võimendajaid.

Moodne koduelektroonika kardab Hartmanni ristide mõju võib-olla rohkemgi kui inimene. Arvutid ja televiisorid peavad vastu kuid, inimene aastaid.

Iga inimene on võimeline töötama Hartmanni võrgustiku määramiseks mõeldud nibuantenniga.

Tants ümber voodi

Meie kehas on olemas kaitsesüsteemid. Kõnnime päevas mitu korda üle “surmapunktide” ja meil pole häda midagi, kulutame enda kaitseks vaid energiat. Magama minnes jääb keha kaitsesüsteemidest tööle kõigest 22 protsenti. Oleme nagu kinni seotud, täiesti abitud. 99 protsenti inimestest paneb oma magamistoa ja voodi äärmiselt negatiivsele kohale. See algab juba projekteerimisest, linnaplaneeringust. Tallinnaga polegi veel nii hull, linn asub pae peal ning paekivi on inimsõbralik ehitusmaterjal. Suurem osa tihedalt asustatud paikadest maailmas asuvad aga väga inimvaenulikel aladel.

Millest siis tuleb, et üks inimene haigestub vähki? N-ö vähiinformatsioon on meil kõigil sünnist saadik sees. Mõni inimene on hästi korralik: ei suitseta ega joo, elab tervislikult ja ometi haigestub, samal ajal kui teine teeb kõik maailma patud ja elab õnnelikult üle saja aasta. Kus on siin õiglus? Aga üks magas n-ö orgi otsas, teine neutraalses tsoonis. Prantsuse onkoloogide statistikast tuleb välja, et Hartmanni ristil magades peab suhteliselt terve inimene vastu kolm aastat, neljandal aastal tuleb võib-olla juba operatsioon. Oleneb ka, millisele kehatsoonile ristikoht satub – sellele piirkonnale ta ka mõjub.

Lisaks onkoloogidele hakkasid Hartmanni risti mõju vastu huvi tundma ka teised eriarstid. Tuli välja, et nendes tsoonides langeb naiste viljakus üle 50 protsenti, meestel tekivad potentsihäired, lastel öine voodimärgamine. Samuti pannakse beebide äkksurm ristide mõju süüks. Ka südame-veresoonkonnahaigused teravnevad kiirgusseinte ristumistel. Uuriti ka noorte enesetappe ja tuli välja, et üldiselt magasid need noored väga halbadel kohtadel.

Majatohter aitab

Peale Hartmanni võrgustiku peidab maapõu endas muudki, kokku üle kümne tuntud kiirgusvälja. Kui need peaksid sattuma Hartmanni ristide alla, halvendavad nad olukorda kümneid kordi. Võiks öelda, et sel juhul muutuvad kantserogeensed punktid juba eluohtlikeks surmapunktideks. Meid mõjutavad maa-alused voolavad veed (nn veesooned), seiskunud ja roiskunud veebasseinid, kuivad koopad, radioaktiivne gaas radoon jm. Geobioloogi ülesanne ongi kõigi nende nähtuste analüüs. Ta peab leidma üles nende asukohad, määrama nende olemuse ja lõpuks leidma “ravimid” ehk kaitseabinõud nende harmoniseerimiseks. Peale Hartmanni määramise nibuantenni kasutatakse ka pendlit. Geobioloog on tõeline majatohter.

Hartmanni võrgustiku ristide neutraliseerimiseks sobib suurepäraselt nn jute- ehk džuutvaip, mis on valmistatud India puuvillast. Mida paksem jutevaip, seda parema kaitse ta annab. Parim on viltalusega vaip, mille võiks paigutada näiteks voodimadratsi alla, et me härra Hartmanniga enam ühes voodis magama ei peaks.

Vaata lisaks www.klubi.energo.ee

Üleajamine leiab aset siis, kui vee vooluhulk Mahtra soost alguse saavas ja Pirita jõkke suubuvas Tuhala jões ületab 5000 l/s ja kaevust väljuva vee hulk võib küündida kuni 100 l/s.

Huvilisi oli kohale tulnud päris palju. Ilus ilm, laupäev ja huvitav nähtus.

Tuhala jõgi on 26 km pikk ja sellest 1,5 km on maa all.

Mis energiasammas? Kes ja kuidas seda võimsust mõõtis?

Tuhalat ja karstiala tutvustavates materjalides esineb huvitavate loodusnähtuste kirjeldamise ning rikkaliku folkloori kõrval paraku ka pseudoteadust. Libateadus energiasambast on lausa liiklusmärgiks saanud.

Kohalikud entusiastid kirjeldavad energiasammast sedasi:

Energiasammas (rahvalik nimetus) on maakoorest vertikaalse paelõhe kaudu väljuv elektromagneetilise kiirguse voog ehk maaenergia, mis ligi meetrise läbimõõduga keerisena ja lainetena ülespoole liigub..

Veel teatakse rääkida:

Sama võimas energiasammas asub Prantsusmaal Loundes’i koopas.

Seda kiirgust peaks ju saama aparaadiga mõõta. Aga ilmselt mitte sellest kiirgusest me ei räägi, tegu nähtavasti “geobioloogilise” asjaga, mida tundlikud pendli-, vitsa- ja ehk ka päästeameti sniffexi-mehed-naised püüda suudavad.

Inimesi oli palju, mätas päris märg ja Sulu talu hoov üsna pehmeks tallatud.

Ei pääsenud kohe ligigi, pidi üle teiste kiikama.

Fototõend selle kohta, et ikka ise käisin kohal.
Energiasamba juurde minekuks oleks pidanud paadi võtma. Aga mine sa tea — tõusvad energiapöörised oleksid äkki ufonautide juurde lennutanud.

Tuhala nõiakaev 6. detsembril 2008 (Tuhala Witch’s Well). Klõpsa pildil ja saad 1600×1200 px pildi. Pilti võib igaüks igal moel kasutada (use freely).

Teisel pool teed on aga väike Polli loomaaed ja paljud pered liikusidki kaevu juurest otse sinna.

Tuhala kandi rahval ja muidu loodushuvilisel inimestel on aga mure. Nimelt võib juhtuda, et kui plaanitavad kaevandused teoks saavad, siis väsib haruldane nõiakaev ja kuivavad ka muud kaevud.

———————–
Tuhala teemadel skeptik.ee küljel:

• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 1)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 2)
• Maa-alused salajõed juba teel riikliku tunnustuse poole
• Tuhala pseudoteadus kogub uusi tuure ja saastab kaevud