Tere,
küsin geoloogilt, nagu teie koduleht lahkelt lubab.

Eriti viimastel päevadel, kuid tasases taktis ka eelnevatel aastatel on massimeedia vahendusel inimestele teada antud, et Tuhala-Nabala kandis on avastatud palju maa-aluseid jõgesid. Teada on, et Tuhala jõgi kulgeb umbes 1,5 km jagu maa all, sellel osal asub ka kuulus Tuhala nõiakaev, mis teatud tingimustel hakkab üle ajama ehk rahvakeeli “keema”. See on tore vaatamisväärsus, mida paljud loodushuvilised imetlemas käivad.

Palun, kas saate selgitada, mis on need tingimused, mille korral Tuhala nõiakaev “keema” hakkab?

EP: See on karstialadele tüüpiline (rakestatud) tõusuallikas, mille veehulk sõltub aastaajast — seega karstiõõnsusesse sattunud veehulgast. Nõiakaevu hüdraulika on hästi teada — neeldumisala Virulase karstioru täitumisel veega teatud kõrgusastmeni tõuseb surve ca 1,5 km lõuna pool asuvas allikakaevus sedavõrd, et see hakkab üle ajama (“keema”). Vesi Virulase karstinõkku saabub Tuhala jõe ülemjooksult Leva raba piirkonnast ja piisava suurveehulga korral tõusebki veetase vastava märgini, kuid seda ei juhtu igal kevadel. Vee päritolu rabaalalt näitab selle pruunikas värvus — A.Talioja tähelepanek. Seetõttu plaanitavad kaeveväljad põhja pool, allpool jõe voolusuunda, ei peaks mõjutama Nõiakaevu veeseisu — nii arvavad spetsialistid.

MV: Tuhala karstiala on aastakümneid uurinud Ülo Heinsalu ja teised teadlased, viimastel aastatel teised inimesed. Viimaste aastate uuringute põhjal on siis hakatud väitma, et lisaks juba teadaolevale Tuhala jõe maa-alusele osale on seal veel vähemalt 8 maa-alust salajõge, pikim neist lausa 11 km pikkune. Lisaks väidetakse, et Tuhala jõe maa-alune osa on kolmeharuline ja pikkust kokku 6 km. Sellest on lugeda ajakirjas Eesti Loodus: Kus voolavad Tuhala-Nabala piirkonna salajõed?

Tähelepanu köitis jõgede leidmise metoodika:

Geobiotopograafiline kaardistus. Maa-aluseid vooluveeteid Tuhala-Nabala piirkonnas otsiti geobioloogilise (biolokatsiooni) meetodiga, see põhineb radiesteesia õpetusel. Vastava pendliga saab kogenud sensitiiv välja selgitada maa-aluse jõe või veesoone asukoha ja kulgemise, kuid ka jõe laiuse, sügavuse ja isegi voolu suuna. Nende uuringute põhjal asuvad Tuhala-Nabala karstipiirkonna alalise vooluga, keskmiselt 4 meetri laiused salajõed 5–8 meetri sügavusel paekihtide vahel; veesoon on tavaliselt 0,3 meetri laiune.

Kas “geobiotopograafiline kaardistus”, mida viib läbi “kogenud sensitiiv” pendliga, on tänapäeval geoloogias (hüdrogeoloogias) levinud uurimismeetod? Kas ja kuidas selle meetodi usaldusväärsust on mõõdetud ja kuidas mõõteriistu kalibreeritakse?

EP: Kas “geobiotopograafiline” meetod on geoloogias tunnustatud ja käibel? Ei ole. Nagu teate, tehakse seda pendli abil “kogenud sensitiivi” poolt. Viimaseks võib end pidada igaüks — asi pole kontrollitav, kalibreeritav ega litsentseeritav. Sensitiivsed võimed on tavaliselt ülehinnatud ja ei asenda kunagi hüdrogeoloogilisi vaatlusi ja mõõdistusi-arvutusi. Igal juhul ei saa selle meetodiga kaardistada oletatavate mõõtmetega “jõgesid”, jälgida nende km-te pikkust kulgu ja joonistada üksnes fantaasiale tuginevaid kaarte. Seetõttu ei tunnusta toodud andmeid “unikaalsete maa-aluste jõgede” kohta ükski asjalik spetsialist

MV: Milliste muude meetoditega tuvastatakse maa-aluste jõgede olemasolu?

EP: Loomulikult otsene puurimine oletatavas kohas. Paraku on see kulukas ja võetakse ette üksnes põhjendatud alusandmete olemasolul. On kaudsemaid meetodeid: elektromeetria — geofüüsikaline sondeerimine kivimite elektrijuhtivuse määramise teel (veevooluteed on väiksema takistusega!); katsetatakse ka georadarit, mis raadiolainete peegeldumise abil pole selleks küll ette nähtud ja annab seni üsna ebamääraseid tulemusi. Seetõttu on senini usaldusväärseimad otsesed vaatlused maastikul: neelukohtade ja väljavoolude olemasolu, veehulkade arvestamine, üldgeoloogilise olustiku mõistmine. Just niiviisi teame Eestis 11 tõelise salajõe olemasolu.

MV: Mida läheb vaja selleks, et mõni loodusobjekt (jõgi, puu, kivi, paisjärv, maa-alune jõgi) saaks märgitud ametlikele aluskaartidele ehk millal saab kindlalt väita, et oletatava loodusobjekti olemasolu on piisavalt tõendamist leidnud?

EP: Ei tea. Arvan, et objekti tõestatud olemasolu, vähemalt asjatundjatest ekspertide ühisarvamus.

MV: Kuidas Teie defineeriksite mõisted “veesoon”, “jõgi”, “maa-alune jõgi”, “salajõgi”?

EP: Veesoon — see on eeskätt rahvalik, mitte teaduslik mõiste, mis sageli tugineb ekslikule ettekujutusele vee liikumisest maapõues. Põhjavesi liigub kivimites enamikel juhtumeil laia frondina — ühest pooriruumist (tühemikust) teise, näiteks liivades-kruusades. Nimetatakse filtratsiooniks, imbeks jt. Teatud tinglikkusega võib veesoonest rääkida üksnes selge lõhelisusega kivimites, näiteks mõnedes lubjakivideski. Kui aga liikumist jälgime laiemas piirkonnas, siis on see ikka filtratsioon ja veesoontest rääkida on üsna mõttetu.

Jõgi — see mõiste on ju selge: võimas pindmine veearter vms (võib ju vaadata entsüklopeediatest!).

Maa-alune jõgi ja salajõgi on minu arvates sünonüümid. Viimane on G.Vilbaste poolt möödunud sajandi algkümnendil kasutusele võetud ilus eesti sõna ja kasutagem seda siis väärikalt, mitte paljalt pendelmeetodiga määratud oletuse kohta! Maa-aluste veevoolude kohta tuleb silmas pidada, et need pole Eestis kunagi jõed, pigem ikka vaid ojad või koguni väikesed nired, karsti puhul on üldse ettevaatlikum rääkida pigem vooluteedest, voolukanalitest vms, sest enamasti kulgeb vesi neis mööda mitmeid lõhedesse paigutunud paralleelkäike.

Enn Pirrus endast:

Ma pole mäeinsener ega hüdrogeoloog, kuid olen külastanud peaaegu kõiki Eesti olulisemaid karstiilminguid, valdan kirjandust, teooriat ja geoloogilist olustikku, oman pädevust. Küsimus kustutamisest EELISest pole siiski minu rida, nagu sinna sisestaminegi. See on keskkonnaministeeriumi infotalituse valdkond ja minu teada lülitatakse sinna Eesti ürglooduse raamatusse registreeritud olulisemad objektid, infotöötajate otsustamisel. Olin EÜR koostamisel tegev 1994-2001 ja siitkaudu seostatakse mind sellega. Siinsed vastused on mitteametlik isiklik arvamus.

Veel Tuhala teemadel skeptik.ee lehel:

• Kas Tuhala nõiakaev üldse on ohus, et seda kangesti kaitsma peab?
• Tuhala pseudoteadus kogub uusi tuure ja saastab kaevud
• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 1)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 2)
• Maa-alused salajõed juba teel riikliku tunnustuse poole

Esmalt aga lõik Tuhala Looduskeskuse juhataja ning nõiakaevu “päästeoperatsiooni” ühe võtmefiguuri Ants Talioja raamatust Tuhala:

… Ometi ei ole tegemist arteesia kaevuga, kus survet põhjustab põhjavesi. Nõiakaevu paneb keema Tuhala jõgi, mis voolab pooleteise kilomeetri ulatuses maa all.
[...]
Mõõtmised näitavad, et see [Nõiakaevu keemine] juhtub siis, kui suurvesi tõstab Virulase koopa ava kohal veetaseme Nõiakaevu rakete servast 2,35 m kõrgemale. Tuhala jõe vooluhulk peab olema vähemalt 5000 l/s. Vajaliku vooluhulga tagab Mahtra soostikust ja Leva rabast tulev vesi, mis muudab Nõiakaevu vee veidi pruunikaks.”

Lisab hüdrogeoloog Rein Perens:

Leva raba jääb Nabalast 18 km lõuna poole, mistõttu Nõiakaevu veerežiimi seostamine Nabala piirkonna võimalike paekarjääridega ei ole kuidagi põhjendatud.

Meie pendlimeestest “geobioloogid” väidavad, et on Nabala lubjakivimaardla piirkonnas “geobiolokatsiooniga” või nagu geodeesiainsener Heiki Potter 30. aprilli “Postimehe” vahele pandud ajalehe “Tõru” artiklis kirjutab [mrtn: sarnane artikkel ajakirjas Eesti Loodus: Kus voolavad Tuhala-Nabala piirkonna salajõed?, Heiki Potter], “geobiotopograafilise kaardistamisega” avastanud terve rea maa-aluseid jõgesid. Sellise avastuse tähendus oleks palju laiem, kui mingite karstinähtuste väljaselgitamine väikeses Eesti maakohas. See oleks tõeline Eesti Nokia, mida seni tulutult on püütud leida.
[...]
Maa-aluste veesoonte leidmine ja nende leviku väljaselgitamine on kogu maailma hüdrogeoloogide igapäevane töö. Selleks kasutatakse keerulisi geofüüsikalisi mõõtmisi ja kallihinnalisi seadmeid, töötatakse välja uusi põhjavee modelleerimise tarkvaraversioone jne. Milleks teha selliseid suuri kulutusi, kui saame vajalikud andmed kätte ka pendliga!

Sügavalt ekslik on väide, et karstialal, kus on maa-aluseid vooluteid, ei ole põhjavee modelleerimine võimalik. Karbonaatsetes kivimites esinev karstiveekompleks on üks levinumaid põhjaveekollektori tüüpe maailmas ning selle puhul kehtivad samad üldised seaduspärasused, mis poorsete ja lõheliste kivimite põhjavee kohta. Karstivete modelleerimise alal on Eesti Geoloogiakeskusel pikaajalised koostöökogemused Rootsi ja Prantsusmaa hüdrogeoloogidega.

Tähelepanuväärne on Tuhala looduskeskuse juhataja Ants Talioja ja MTÜ Pakri Looduskeskus teaduri Hella Kingu püüd tähtsustada Kurevere karstiala. TTÜ Geoloogia Instituudis 1991. aastal Eesti kõige teenekama karstiuurija Ülo Heinsalu teaduslikul juhendamisel koostatud väljaandes “Eesti Ürglooduse Raamat IV. Harju maakond” on viieteistkümne Harjumaa tähtsama karstiala üksikasjalik kirjeldus. Kurevere, Nabala, Angerja ega Tammiku karstialasid selles loetelus ei ole. Ka Hella Kingu koostatud ja Anto Raukase toimetatud raamatus “Veeobjektid Eesti ürglooduse raamatus” ei ole neid nimetatud isegi kohaliku tähtsusega karstialade lahtris. Seda mitte sellepärast, et Ülo Heinsalu neid ei oleks teadnud, vaid seetõttu, et nendel ei ole teaduslikku ega looduskaitselist tähtsust.

Kuidagi ei saa nõustuda Ants Talioja väitega, nagu oleks 2008 a. veebruaris Soome firma OÜ Roadscanners georadariga tehtud uuring “Maa-aluste jõgede esinemine” tõestanud ainulaadsete maa-aluste jõgede olemasolu Nabala lubjakivimaardlas. Juba soomlaste maa-aluse jõe määratlus erineb oluliselt eelpoolnimetatud aruande koostanud pendlimeeste (H. Potter, R. Hanstein, A. Talioja) käsitlusest. Kui viimased peavad maa-alusteks ehk salajõgedeks 5–8 m sügavusel paekihtide vahel esinevaid, keskmiselt 4 m laiuseid ja 0,3 m kõrgeid veesooni, siis soomlaste jaoks on maa-alune jõgi urbne aluskivim, milles on veeühendusi. Sellise käsitluse alla mahub kogu Eesti paekiviavamus, mille ülemine osa on murenenud ja lõheline. Muidugi on ka seal suurema lõhelisusega tsoone, mida geofüüsikaliste meetoditega, sealhulgas georadariga, on võimalik tuvastada. Soomlaste georadariga mõõdistatud maa-aluste jõgede laius on kuni 200 m, mitte 4 m, nagu kirjeldavad pendlimehed.

Samal teemal:

• Tuhala pseudoteadus kogub uusi tuure ja saastab kaevud
• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 1)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 2)
• Maa-alused salajõed juba teel riikliku tunnustuse poole

Tegelikult pole asi muidugi mitte ainult nõiakaevus, vaid kogu piirkonna omapärases looduses ja elukeskkonnas. Põhjusi, miks kaunist kanti hoida ja kaitsta, on rohkelt välja toodud. Aga ei saada ka siin läbi ilma vitsameeste poolt “avastatud” maa-aluste jõgedeta.

Pöördumise tekstis, millele toetusallkirja küsitakse, on selline lõik:

Kaevandamislubade taotlemisel kasutatakse omapärast taktikat. Arendajate tellitud uuringutes ja keskkonnamõjude hindamistes vaikitakse teadlikult maha Nabala karstiala olemasolu, seal paiknevad maa-alused jõed, arheoloogilised mälestised ning piirkonda jäävad looduskaitsealad.

Vandenõuteooria koostöös pseudoteadusliku agitpropiga. Edasises esineb veel sõna “salakaval”, kuid mina punuksin vandenõuteooria hoopis Ants Talioja, Heiki Potteri, Hella Kingu, Kadi Alatalu ja veel mõnede teadlaste ja ajakirjanike ümber, kes on nõuks võtnud eesti rahvast uute maa-aluste jõgedega petta ja lollitada, seda valet korrata nii kaua, et kõik seda uskuma hakkaksid, nende jõgede smugeldamist salajaste ajukäärude kaudu ametlikesse kanalitesse, kuni need jõed saavad olemasolevateks nii kaartidel, rahva meeltes, turismiradadel, ajakirjanduses, isegi teadusuuringutes, aga mitte päriselt.

Kusjuures nad vaikivad millegipärast teadlikult ja salakavalalt maha seal elutsevad lillad toonemeikad.

Nabala karstialal avaneb kaheksa maa-alust jõge, neist neli saavad alguse Tuhala jõest.

Ei avane ja ei saa, vähemalt pole sellisteks väideteks hetkel mingit teaduslikku alust, on vaid paari vitsamehe soovunelm, võsas kondamine ja kaasinimeste lollitamine, millega paraku on kaasa läinud ka mõned teadlased. Näiteks hüdrogeoloog, geoloogia-mineraloogiakandidaat Hella Kink:

Karstialal voolab kaheksa maa-alust jõge, millest kuus avaneb Paekna allikajärves. Neist pikim on Kurevere maa-alune jõgi (11 km). Maa-alune karst on intensiivselt Nabala lademe lubjakivides. Salajõgede kohal esinevad orud, nõod, järved, kurisud ja allikad moodustavad huvitava karstimaastiku.

Maa-alused jõed on digitaalselt Eesti põhikaardile kandnud AS Eesti Kaardikeskus.

Hella Kink oli ka see isik, kes lasi need olematud maa-alused jõed kanda Ürglooduse raamatusse. Kirjutab Enn Pirrus:

Nn Nabala objekti asjus pöördus minu poole A.Talioja Tuhala Looduskeskusest taotlusega lülitada see piirkond ürglooduse raamatu andmebaasi. Seletasin tallegi ülaltoodud asjaolusid ja viitasin jõgede olemasolu tõestamatusele. Lähtudes minu tõrjuvast hoiakust pöördus taotleja Pakri Looduskeskuse juhataja Hella Kingu poole, kes oli ürglooduse raamatu veeobjektide koordineerija. Seal toimuski mingi arutelukoosolek ja sealtkaudu ilmselt läks asi ka edasi. Loomulikult on nende salajõgede “avastamine” pendelmeetodi abil nonsenss ja niisuguste voolukanalite kaardistamine karsti vähegi tundvatele inimestele lausa absurdne.

Kordan igaks juhuks veelkord üle: uusi maa-aluseid jõgesid ei ole Tuhala kandis avastatud; vitsamehed ei ole selleks võimelised, Soomlaste uuring (pdf kujul koos kaartide ja eestikeelse tõlkega) ei avastanud samuti mingeid uusi maa-aluseid voolusänge. Soomlaste igati korraliku uuringu väärtõlgendamine teeb tuska. Ma suhtlesin nendega ja see käib nende ametiau pihta, et neid kasutatakse kui vitsameeste kolistamiste verifitseerijaid. Võimalike maa-aluste jõgede otsimine oli küll tööülesandes, kuid mittemingisuguseid kindlas kõneviisis väiteid nad jõgede osas ei teinud.

Mõnede teadlaste vitsameestele takkakiitmine on kahetsusväärne, kuna teadlane peaks teadma paremini, kuidas midagi uuritakse ja milmoel millegi olemasolu tõestatakse või ei tõestata. Objektiivsus ja tõele au andmine peaksid isiklikest sümpaatiatest eespool olema. Mõnede ajakirjanike kergeusklikkus on samuti kahetsusväärne, kuna nende kaudu levib sõnum kõvasti, kaugele ja paljudeni.

Kas oskab keegi nõu anda, mida peaks tegema, et libajõgede ametlikustamine peatada?

Samal teemal:

• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 1)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 2)
• Maa-alused salajõed juba teel riikliku tunnustuse poole

Skeptikud võtavad oma kodulehel selle kallal, et nii kui nn vitsamehed enda meelest jälle maa-aluse jõe leiavad, nii kohe ajakirjandus sellest kuulutab. Asjatundjate käest midagi ei küsita ja nii ei saagi avalikkus teada, et kõiki on ninapidi veetud ja maa-aluseid jõgesid pole olemas.

Lisasin küll sinna kommentaari osasse asjakohased viited ja täpsustava kommentaari, aga tänaseks päevaks on mu kommentaar sealt juba kõrvaldatud.

See selleks, jäägu tõe ja allikate varjamise ja moonutamise patt kirjutaja ning moderaatori hingele, aga hoopis huvitavam oli selle loo juures viide Keskkonnainfo.ee lehele, kus on eraldi osa EELIS (Eesti Looduse Infosüsteem), mis koondab enda alla mitmesuguseid loodusobjekte.

Üheks ürglooduse objektiks on seal tänasel päeval Nabala karstiala. Objekti kirjelduses on terve rida salajõgesid:

Pindalaliselt Eesti suurimal karstialal (8080 ha) voolab kaheksa maa-alust jõge (salajõge):

• Kirdalu maa-alune jõgi saab alguse Kõrnumäe allikajärvest ja avaneb Paekna järves. Selle kohale jääb Tagalepa kurisu, kus suurvee aegu on karstijärvik.
• Kõrnumäe järvest algab ka Kurtna maa-alune jõgi avanedes Paekna järves. Selle kohale jääb Tõnuri kurisu.
• Seni teadaolev Eesti pikim Kurevere maa-alune jõgi (11 km) algab Viira allikasoost, voolab Angerja oja alt läbi ja avaneb Paekna järves. Maapinnal on karstivorme.
• Kassaru maa-alune jõgi on kindlaks tehtud keskjooksust alates, kulgedes Angerja oja ja Kurevere karstioru alt läbi ning avanedes Paekna järves. Möldri kuristikust neeldub Vana-Angerja jõgi Kassaru maa-alusesse jõkke.
• Lutsa maa-alune jõgi algab Tuhala jõe ääres asuvast Laulukoja allikast ja avaneb Möllu allikates, mille vesi suundub Angerja oja kaudu Pirita jõkke.
• Nõmme maa-alune jõgi algab Tuhala jõe ääres avanevast Kataveski allikast, avaneb Tammiku Silmaallikas, mille vesi suubub Übina ojja.
• Tammiku maa-alune jõgi algab Tuhala jõe Kärneri allikast ja avaneb Tammiku Suurallikas, mille vesi suubub Übina ojja.
• Übina maa-alune jõgi algab Tuhala jõe Koplimetsa allikast, voolab läbi Särge küla ja avaneb Tammiku allikates. Maapinnal on karstivorme.

Vaatkuslops! mõtlesin, kõnni aga vitsaga mööda põldu ja võsa, hüüa piisavalt sagedasti ja kõva häälega, et “Jõgi! Jõgi! Salajõgi! Mitu salajõge, üks pikem kui teine!” ja hakkabki unistus reaalsuseks saama ning jõed, mida keegi näinud pole ja mida ilmselt olemaski pole, hakkavad elama oma elu ning lõpuks ehk kantakse lausa kaardilegi!

Nabala ja Tuhala karstialadel esinevad maa-alused jõed on digitaalselt Eesti põhikaardile kandnud AS Eesti Kaardikeskus.

See oli kõik nii põnev, et kirjutasin Enn Pirrusele, kes Ürglooduse raamatu pidamisega tegeleb, sellise kirja:

Tere, lp Enn Pirrus,
kuivõrd olete Ürglooduse raamatu koordinaator, siis uurin Teie käest, kuidas ja millistel teaduslikel kaalutlustel sattus Ürglooduse objekt: Nabala karstiala iseloomustavasse ossa terve rida väidetavaid maa-aluseid jõgesid. Nimetatud maa-alused jõed on “avastatud” seni teadaolevalt ainult iseend geobioloogideks nimetavad huvilised, kelle meetodiks on nõiavitsaga (pendliga) maa-aluse vee “tunnetamine”. Kas sellest võib järeldada, et nõiavits on tänapäeval igati tunnustatud uurimisvahend maa-aluste veekogude leidmisel?

Selline uudis vääriks maailmas laiemat kajastamist, kuna nõiavitsaga millegi leidmist on katsetatud juba aastasadu, kuid kindlat kinnitust pole see meetod tänini leidnud. Nüüd siis sensatsiooniline tõdemus, et nõiavitsaga saab maa-aluseid jõgesid tuvastada ja need kantakse vastavasse riiklikusse andmebaasi!

Tsiteerin Enn Pirruse vastust ositi:

Tere! Teatan Teile, et nn Nabala karstialaga on tekitatud parasjagu kahetsusväärset segadust, millega olen pisut kursis ja millest Te mulle õigesti kirjutate.

Loomulikult on nende salajõgede “avastamine” pendelmeetodi abil nonsenss ja niisuguste voolukanalite kaardistamine karsti vähegi tundvatele inimestele lausa absurdne. Inimestel on aga lubatud omi mõtteid avaldada, oma pendlisse ja isiklikesse võimetesse uskuda, neist ka kirjutada, aga ametliku tunnustamiseni need ei jõua, kuni pole saanud argumenteeritud tõestust. Nii on ka Nabala asjaga. Isegi otsesed kontrolluuringud maastikul on siin andnud negatiivseid tulemusi, rääkimata teadmistel põhinevatest seisukohtadest.

Sedasi siis. Ilmselt peaks veel Hella Kingu, kes Nabala ürglooduse objekti kande koostanud on, käest ka uurima, kuidas tema sellesse kaasati.

Maa-alustest jõgedest skeptik.ee lehel:

• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 1)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 2)
• Tuhala pseudoteadus kogub uusi tuure ja saastab kaevud

2. osa

Rein Perens, hüdrogeoloog

Esimese osa leiad siit

Karbonaatsetes kivimites esinev karstiveekompleks on üks levinumaid põhjaveekollektori tüüpe maailmas ning selle puhul kehtivad samad üldised seaduspärasused, mis poorsete ja lõheliste kivimite põhjavee kohta. Ilma maa-aluste vooluteedeta, nimetatagu neid veesoonteks, vettjuhtivateks lõhedeks või kuidagi teisti, oleksid kõik kaevud kuivad. Neid maa-aluseid vooluteid pidi liigub põhjavesi kogu Põhja- ja Kesk-Eestis ning Lääne-Eesti saartel, nende kaudu leiab aset ka põhjavee regionaalne toitumine Pandivere kõrgustikul.

Eesti paekivikihtide (lubjakivid, dolomiidid) veerikkus sõltub peamiselt lõhede (tektoonilised, murenemislõhed ja kihilisuslõhed) ja karstiõõnsuste rohkusest. Sademetevee infiltratsiooni aluspõhja kivimitesse soodustavad rohked enam-vähem vertikaalsed lõhed murenemisvöös. Olenevalt kivimite litoloogilisest iseloomust ja ala geomorfoloogilisest asendist ulatub see vöönd enamasti 1–3 m sügavuseni, harvem 5–10 m sügavuseni. Mõnikord on murenemisvöö lõhed tugevasti karstunud, moodustades karstitühemeid ja -kanaleid. Tinglikult võikski neid nimetada maa-alusteks jõgedeks, kuid vee liikumine neis on määratud piirkonna üldiste hüdrogeoloogiliste seaduspärasustega.

Just maapinnalähedased, valdavalt vertikaalsed lõhed, tänu nende suuremale veesisaldusele võivad mõjutada inimese biovälja. Viimase muutusi (vitsa või pendli liikumist) tõlgendatakse kui veesoone esinemise kohta. Paraku kehtib see ainult maapinnalähedaste veesoonte kohta, mille levik on võrdlemisi ebakorrapärane. Pealegi võivad vitsa või pendli liikumist põhjustada ka muutused pinnase koostises (näiteks suure rändkivi esinemine maapinna lähedal jm). Seega jääb ikkagi küsimus lahtiseks – mida vits või pendel näitab?

Valdav osa Põhja- ja Kesk-Eesti puurkaevudest saab oma vee sügavamatest kihtidest, mille esinemise üle vitsameetodiga otsustada ei saa. Tänapäeval rakendatakse lõheliste karbonaatkivimite (paekivi) veerikkuse uurimiseks põhiliselt puuraugusisest vooluhulga-karotaaži meetodit. Kivimite veeandvus ei ole seotud mitte niivõrd kivimi enda koostisega, kuivõrd paekivikihtide vahel esinevate lõhedega. Just horisontaalseid kihtidevahelisi lõhesid, kust vesi kaevu tuli, hakkasid vanad puurmeistrid ja nende järel ka kohalikud elanikud nimetama veesoonteks. Vooluhulga-karotaaž on aga geofüüsikaline meetod, mis puuraugu vertikaalse veevoolu mõõtmise kaudu võimaldab täpselt määrata veesoone sügavust maapinnast, selle veerikkust ja teisi parameetreid (joonis 1). Puuraukudes tehtud vooluhulga-karotaaž näitab veesoonte esinemist Eesti karbonaatsete kivimite kõikides stratigraafilistes ühikutes ja litoloogilistes erimites.

Mõnikord on puuraugu vettandva intervalli (veesoone) ümbruse kivimitel puursüdamikus näha selgeid karstumise tunnuseid. Tavaliselt aga kivimite välisilmes veesoonte esinemine ei kajastu. Puuraukude vaatlemisel televiisorisondiga on selgunud, et enamasti on veesooned päris kitsad (2–3 mm, harvem 10–30 mm), kihipindadega paralleelsed lõhed.

Joonis 1. Vooluhulga-karotaažiga tuvastatud paekihtidevaheline veesoon 9,0–9,5 m sügavusel.

Kitsad lõhed paiknevad puuraugu läbilõikes küll keskmiselt 1–1,5 m järel, kuid vettandvaid on neist vaid 10–15%. Keskmiselt tuleb 100 m kohta viis veesoont, seega üks iga 20 meetri kohta. Kuigi maapinnalähedastes kihtides hõlmavad veesoontega kihid kohati 25% uuritud kihtide kogupaksusest, tuleb arvestada, et sügavuse suurenedes veesoonte esinemissagedus järsult väheneb, moodustades keskmiselt vaid 8–12% läbilõike kogupaksusest (joonis 2). Ülejäänud kihid on peaaegu veetud. Üksikute veesoonte levik ei ole pindalaliselt kuigi hästi määratletav: juba paari kilomeetri kaugusel võivad veesooned paikneda sellises läbilõike osas, mis naaberpuuraukudes oli veeta. Kokku moodustavad mingi piirkonna veesooned suuremal või vähemal määral omavahel seotud ühtse veekompleksi.

Joonis 2. Veesoonte esinemine Pandivere kõrgustiku keskosa kaardistamispuuraukudes puuraugusisese vooluhulga-karotaaži järgi.

Sageli esinevad veesooned erisuguse stratigraafilise kuuluvusega ja litoloogilise koostisega kihtide kontaktikohtades (joonis 3). Ilmselt on kihilisuslõhede kujunemisele oma mõju avaldanud juba kunagised paleogeograafilised tingimused, veelgi rohkem aga hilisemad välisjõud (rõhk, tektoonilised liikumised, murenemisprotsessid), millele koostiselt ja struktuurilt erisugused kivimid reageerisid erinevalt, mistõttu tekkisidki avatud lõhed kihipindadele.

Vastavalt veesoonte esinemissagedusele ja kihtide filtratsiooniomadustele on hüdrogeoloogilises läbilõikes tinglikult võimalik eristada vettandvaid, lokaalselt vettandvaid ja nõrgalt vettandvaid (suhteliselt vettpidavaid) kihte. Märgatavalt erinevad on kihtide vertikaalne ja horisontaalne veejuhtivus. Kui horisontaalne veejuhtivus (filtratsioonikoefitsient) on maapinnalähedastes kihtides keskmiselt 20–50 m/ööpäevas, ulatudes üksikutes kihtides 100–200 m/ööpäevas, siis risti kihipindadega on filtratsioonikoefitsiendi suuruseks arvutatud 10-5–10-2 m/ööpäevas.

Joonis 3. Veesoonte paiknemine hüdrogeoloogilises läbilõikes.

Veelgi rohkem kui kivimite litoloogiline koostis ja tekstuurilised iseärasused mõjutab veejuhtivust kihtide lasumussügavus. Rohkem kui 300 hüdrogeoloogilises uuringu- ja kaardistamispuuraugus tehtud vooluhulga-karotaaž on näidanud, et karbonaatse kompleksi ülemise 20 m filtratsioonikoefitsient kõigub enamasti 10–50 m/ööpäevas. 20–50 m sügavusel väheneb see 5–8 meetrini ja 50–100 m sügavusel 1–2 meetrini ööpäevas. Sellest sügavamal lasuvate kihtide filtratsioonikoefitsient ei ületa tavaliselt üht meetrit ööpäevas ja neid võib üldjuhul vaadelda kui nõrgalt vettandvaid kihte. Kuna 75 meetrist sügavamal lisandub väga vähe veesooni, siis võib seda sügavust pidada ka kogu Siluri–Ordoviitsiumi ladestute karbonaatse veekompleksi kõige veerikkama osa tinglikuks piiriks.

Üheks perspektiivseks geoloogilise ja hüdrogeoloogilise uuringu meetodiks võib pidada ka georadarit. Kuidagi ei saa aga nõustuda ajakirjanduses levinud väitega, nagu oleks 2008. aasta veebruaris Soome firma OÜ Roadscanners georadariga tehtud uuring tõestanud mingite ainulaadsete maa-aluste jõgede olemasolu Nabala lubjakivimaardlas. Juba soomlaste maa-aluse jõe määratlus erineb oluliselt Eesti pendlimeeste käsitlusest. Kui viimased peavad maa-alusteks ehk salajõgedeks 5–8 m sügavusel paekihtide vahel esinevaid keskmiselt 4 m laiuseid ja 0,3 m kõrguseid veesooni, siis soomlaste jaoks on maa-alune jõgi urbne aluskivim, milles on veeühendusi. Põhimõtteliselt mahub soomlaste salajõe käsitluse alla kogu Eesti paekiviavamus, mille ülemine osa on peaaegu kõikjal murenenud ja lõheline. Suurema lõhelisusega tsoone on kindlasti võimalik geofüüsikaliste meetoditega, sealhulgas ka georadariga tuvastada, kuid esmalt oleks vaja radaripilt siduda mingi kindla olemasoleva puuraugu läbilõikega või puurida nn salajõe kohale mõni kuni 10 meetri sügavune puurauk ning selle kaudu uurida salajõe olemasolu televiisorisondi või puuraugusisese vooluhulga-karotaaži abil. Salajõe uurimist puuraugu kaudu on soovitanud ka Soome georadarimehed ise. Georadariga mõõdistatud nn maa-aluste jõgede laius on kuni 200 m, mis erineb oluliselt meie pendlimeeste poolt kirjeldatud salajõgede laiusest – 4 m.

———————
Maa-alustest jõgedest skeptik.ee lehel:

• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)

Heiki Potteri kaks artiklit Eesti Looduses:

• Tuhala–Nabala salajõed: kas vitsameetod valetab?
• Kus voolavad Tuhala-Nabala piirkonna salajõed?

Joonistega artikkel maa-alusest:

• Geology and Water, Wayne I. Anderson

Veesoontest ja nende leidmisest

Rein Perens, hüdrogeoloog

Viimastel aastatel on ajakirjanduses palju poleemikat tekitanud nn “maa-aluste jõgede” esinemine Nabala piirkonnas. On üldtuntud tõsiasi, et paese aluspõhja ülemine osa on lõheline ja täis veesooni. Hüdrogeoloogid ei eita pendli- või vitsameeste võimet leida veesoonte asukohti, kuid metoodika, kuidas need pendlimõõtmispunktid on omavahel salajõgedeks ühendatud, on ülimalt spekulatiivne. Keerulise konfiguratsiooniga salajõgede looked ei sobi kuidagi kokku põhjavee liikumise üldiste seaduspärasustega mööda aluspõhjakivimite lõhesüsteeme.

Eesti vitsa- ja pendlimeestele meeldib end nimetada geobioloogideks. Tegelikult on geobioloogia interdistsiplinaarne teaduslike uuringute valdkond, mis uurib biosfääri ja litosfääri või atmosfääri vastastikuseid mõjusid. Valdav enamus geobiolooge käsitleb oma töödes settekivimitesse talletatud Maa bioloogilist ajalugu, kasutades selleks geoloogilisi, paleontoloogilisi, mineraloogilisi, mikrobioloogilisi ja teisi uuringumeetodeid.

Meie pendlimeestest “geobioloogid” väidavad, et on Nabala lubjakivimaardla piirkonnas “geobiolokatsiooniga” või nagu geodeesiainsener Heiki Potter 30. aprilli “Postimehe” vahele pandud ajalehe “Tõru” artiklis kirjutab, “geobiotopograafilise kaardistamisega” avastanud terve rea maa-aluseid jõgesid. Sellise avastuse tähendus oleks palju laiem, kui mingite karstinähtuste väljaselgitamine väikeses Eesti maakohas. See oleks tõeline Eesti Nokia, mida seni tulutult on püütud leida.

Asi on selles, et kui sisestada NETI otsingusüsteemi või inglise keeles ka GOOGLE otsingumootorisse sõnad “geobiolokatsioon” või “geobiotopograafia”, siis otsing ei anna tulemust. Kogu maailmas lihtsalt ei tunta sellist meetodit. Mehed peaksid selle meetodi kohta võtma kiiresti patendi ja nad oleksid elupäevade lõpuni majanduslikult kindlustatud.

Maa-aluste veesoonte leidmine ja nende leviku väljaselgitamine on kogu maailma hüdrogeoloogide igapäevane töö. Selleks kasutatakse keerulisi geofüüsikalisi mõõtmisi ja kallihinnalisi seadmeid, töötatakse välja uusi põhjavee modelleerimise tarkvaraversioone jne. Milleks teha selliseid suuri kulutusi, kui saame vajalikud andmed kätte ka pendliga!

Paradoksaalselt on igast pendlimeeste poolt väljahõigatud jaburusest kinni haaranud ajakirjandus, produtseerides artikleid nagu “Nabalas ongi maa-alused jõed”, “Kaevandus kuivataks Ülemiste” jne. Kas sensatsioonijahist ja sellega kaasnevast loo müügihuvist ajendatuna või kohalike elanike survest tulenevalt on ajakirjanikud selgelt asunud paekivikaevandajate vastu kõikjal Eestis. Kuid ka kohalike elanike vastuseis kaevandamisele on suuresti tingitud teadmatusest tegelikest keskkonnamõjudest. Vallad on huvitatud küll parematest teedest, kuid kardavad samuti elanike vastuseisu. Seepärast oleks ajakirjanike erapooletu süvenemine keskkonnamõjude tegeliku ulatuse iseloomustamiseks vägagi tänuväärne. Kõigepealt tuleks endale selgeks teha, kes on libauurijad, kas geoloogid-hüdrogeoloogid või pendlimehed.

jätkub…

———————
Maa-alustest jõgedest skeptik.ee lehel:

• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)

Heiki Potteri kaks artiklit Eesti Looduses:

• Tuhala–Nabala salajõed: kas vitsameetod valetab?
• Kus voolavad Tuhala-Nabala piirkonna salajõed?

Üleajamine leiab aset siis, kui vee vooluhulk Mahtra soost alguse saavas ja Pirita jõkke suubuvas Tuhala jões ületab 5000 l/s ja kaevust väljuva vee hulk võib küündida kuni 100 l/s.

Huvilisi oli kohale tulnud päris palju. Ilus ilm, laupäev ja huvitav nähtus.

Tuhala jõgi on 26 km pikk ja sellest 1,5 km on maa all.

Mis energiasammas? Kes ja kuidas seda võimsust mõõtis?

Tuhalat ja karstiala tutvustavates materjalides esineb huvitavate loodusnähtuste kirjeldamise ning rikkaliku folkloori kõrval paraku ka pseudoteadust. Libateadus energiasambast on lausa liiklusmärgiks saanud.

Kohalikud entusiastid kirjeldavad energiasammast sedasi:

Energiasammas (rahvalik nimetus) on maakoorest vertikaalse paelõhe kaudu väljuv elektromagneetilise kiirguse voog ehk maaenergia, mis ligi meetrise läbimõõduga keerisena ja lainetena ülespoole liigub..

Veel teatakse rääkida:

Sama võimas energiasammas asub Prantsusmaal Loundes’i koopas.

Seda kiirgust peaks ju saama aparaadiga mõõta. Aga ilmselt mitte sellest kiirgusest me ei räägi, tegu nähtavasti “geobioloogilise” asjaga, mida tundlikud pendli-, vitsa- ja ehk ka päästeameti sniffexi-mehed-naised püüda suudavad.

Inimesi oli palju, mätas päris märg ja Sulu talu hoov üsna pehmeks tallatud.

Ei pääsenud kohe ligigi, pidi üle teiste kiikama.

Fototõend selle kohta, et ikka ise käisin kohal.
Energiasamba juurde minekuks oleks pidanud paadi võtma. Aga mine sa tea — tõusvad energiapöörised oleksid äkki ufonautide juurde lennutanud.

Tuhala nõiakaev 6. detsembril 2008 (Tuhala Witch’s Well). Klõpsa pildil ja saad 1600×1200 px pildi. Pilti võib igaüks igal moel kasutada (use freely).

Teisel pool teed on aga väike Polli loomaaed ja paljud pered liikusidki kaevu juurest otse sinna.

Tuhala kandi rahval ja muidu loodushuvilisel inimestel on aga mure. Nimelt võib juhtuda, et kui plaanitavad kaevandused teoks saavad, siis väsib haruldane nõiakaev ja kuivavad ka muud kaevud.

———————–
Tuhala teemadel skeptik.ee küljel:

• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 1)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 2)
• Maa-alused salajõed juba teel riikliku tunnustuse poole
• Tuhala pseudoteadus kogub uusi tuure ja saastab kaevud

Eesti uus turismihitt – energiasammas. Tuttavad Ants Talioja ja “geobioloog” Rein Hanstein räägivad taaskord ‘avastatud’ maa-alustest jõgedest. Pearõhk on siiski ‘energiasammastel’, mis terveks tegevat ja mis võiksid turiste meelitada.

Seda turistimeelitamist oskab teha aga Kirna mõisa perenaine Helle Anniko. Seal ravitakse kopse, tugevdatakse immuunsüsteemi, parandatakse karmat ja likvideeritakse potentsihäireid. Osteoporoosile, vähile, südamehaigustele on omad energiakohad olemas.

Helle lubab:

Jalutud hakkavad käima, seljavalud kaovad, armastajad leiavad teineteist, viinahimu kaob.

Esiteks tuletan taaskord meelde, et mittemingisuguseid uusi maa-aluseid jõgesid pole avastatud ja energiasambad pesitsevad kergeusklike peades.

Teiseks tuli meelde, et Kirna mõisas käis kunagi Pärnu Postimehe ajakirjanik Andris Tammela. Kuna seda lugu nende kodulehel enam ei ole, siis Andrise ja Pärnu Postimehe lahkel loal avaldan selle teksti siin. 71 kommentaarist sain kätte esimesed 30 ja need on loo lõpus.

Kirna mõisas ravivad nähtamatud mungad

09.07.2004 00:01
Andris Tammela

Kirna mõisa nõid lüpsab haigetelt raha välja neid mööda pargipinke vedades, teispoolsusesse ja kosmosesse saates ning papilipakatega ravitsedes.

Et toimetusse jõudsid lõbusad jutud Paide ja Türi vahel olevast Kirna mõisast, kus nõiad magnetväljal inimesi kõigist haigustest ravivat, sõitsime toimetuse autojuhi Mati Mitiga seda vaatama.

Uhkete sammastega 18. sajandist pärinev valge kahekorruseline Kirna mõisa hoone seisab poolenisti korrastatud pargi keskel. Hoone ette viib kena allee. Kogu pargis on väidetavalt kindlates punktides üle saja vanadest majaehituspalkidest pingi ja puupaku, mis mõeldud jumal teab milliste haiguste raviks.

Ehitajad irvitavad aknal

Mõisa uksel tervitab meid paistes näo ja punaste silmadega umbes 45aastane trullakas naine. Anne on kohalik finantsjuht.

Naise olekust ja loidudest liigutustest jääb mulje: eelmine õhtu on tal üsna pidulikus õhkkonnas möödunud.

Mati simuleerib haiget pankreast, mina kui noorem teesklen lihtsalt stressi.
Anne ise vist suurem asi ravitseja pole, seepärast teatab ta, et proua Helle tuleb õige pea. Väljas tibutab vihma ja puhub kõle tuul. Mati on aga ainult särgi ja vesti väel.

Finantsjuht muretseb Matile kirju naistejope ning samasuguse vihmavarju. Saame kummist istumisalused, et märgadel pinkidel tagumikku ära ei külmetaks.
Nüüd teeb Anne otse mõisahoone ees mururiba kohal käega suure kaare ja seletab, et see on kosmiline ring. Seal peame, silmad kinni, kümme minutit seisma, et kosmosega ühendus saada. Mina seisan mõisa poole seljaga, Mati näoga.
Kui naine läinud, hakkame turtsuma. Läheb veel veidi aega ning siis ei suuda töökaaslane enam üldse naeru ohjeldada.

“Remondimehed irvitavad aknal ja näitavad meie peale näpuga,” põhjendab ta. “Kaks lolli on jälle välja ilmunud.”

Kui piisavalt seistud, saadab naine meid mõisa kõrvale läbiligunenud palkpingile, mis peaks sisemise pinge maha võtma. Et pingi kõrval asub elektripost koos kilbiga, usume, et pingest võib siin vabaneda küll.
Mati küsib vaikselt, kas ma kosmoses Gagarinit ka nägin.

Käime teispoolsuses

Jalutame kõrge umbrohu sisse niidetud rada mööda järgmisele pingile. Kümme minutit istumist avab meie tshakrad.
Siis läheme teispoolsusega kohtuma. Sammume sadakonna meetri pikkust rada pidi laudast mööda teeotsani. Kõnnime kolm korda edasi-tagasi ja raja lõpus olemegi teispoolsuses.

Jalutades tuleb meil põhjalikult mõelda oma elu ja pattude üle. Võtame seda liiga tõsiselt ning põikame Anne pilgu alt pääsenuna põõsa taha vett laskma.
Mida inimesed tee otsas teispoolsuses elamisest arvavad, me küsima ei hakanud.
Kui jalutuskäik tehtud, suundume pika rohu sees laevateele, mis viib väikse künka otsa. Künkal peame pool tundi, silmad kinni, nägu idataeva suunas hoidma, sest seal asub Siriuse ravilaev, mis vabastab meid kõigist hädadest.

Nii kaua siiski seisma ei pea, sest vahepeal sõidab punase Mitsubishiga mõisa ette peanõid Helle. Luuletame talle, et oleme ühes kohas juba pea veerand tundi seisnud. Nõia arust sellest piisab.

Helle on niisket ilma arvestades kummikud jalga ja kapuutsiga jope selga pannud. Aastaid tundub tal üle kuuekümne olevat. Mõisa saanud naine oma jutu järgi riigilt tagasi, ent ajakirjale Avanemine rääkis ta omal ajal, et kuulis sellest 1997. aastal õelt.

Et maja oli armetus seisus, tuli naisele geniaalne idee oma võimed ja kohalik magnetväli haigete ravimiseks ära kasutada ja saadud rahaga remonti rahastada. Ravitsemist olevat ta omal käel juba ligi 20 aastat õppinud.

Remontivad nähtamatud mungad

Igatahes pidavat mõisapark särama magnetilisest kiirgusest ja see meie ravimise üldse võimalikuks tegevatki. Ajapikku saame aru, et Helle ravimeetod on paras kompott jumalast, kosmosest, budismist, magnetlainetest ja hullusest. End ravima tulnule tähendab see lihtsalt nõia sabas mööda mõisaparki pingilt pingile ja pakult pakule tolknemist.

Tagaaeda on isegi kaks püramiidi püsti pandud. Igal pool tuleb istuda, kuni silme ette ilmub jumalik valgus. Et märja ilmaga ei ole jumala ilmutuse ootamine eriti meeldiv, ajame mutile kägu.

Hellel on nõiavits, millega ta meie ees vehib ja kõikvõimalikku energiat mõõdab. Vitsal on puust pide, mille küljes on midagi heegeldamisvarda taolist ja selle otsas veel treitud puukuul.

Hiljem leiab nõid Matiga ühise keele ja räägib mehele, kuidas ta magnetväljadega ravimisest nii palju teab.

“Siin elavad nähtamatud mungad,” jutustab Helle. “Nad aitavad meid väga palju.”
Vähe sellest, et mungad teavad, mis kohale pargis pakk või pink seada, tegevat nad mõisas remontigi. “Kas te ei näe siis?” imestab Helle Mati kõrval pingil istudes. “Üks nähtamatu munk istub teie kõrval ja naeratab.”
Nõia teada olnud mõisa asukohas kunagi klooster ja eks sealt need mungad pärinegi.

Kui töökaaslasega pargis teed ristuvad, on ta üsna äraseletatud moega. Liigutab oimukohal nimetissõrme ja näitab peaga nõia poole: “See mutt on ju päris hull!”
Veidi niisama ringi lonkides ja pilte tehes avastame põõsaste vahelt umbes 30 saetud pakku. Ilmselt pole mungad veel otsustanud, kuhu need panna.
Et Mati on vanem mees, kiusab nõid teda ka eesnäärme probleemiga. Selle ravimises olevat ta üldse kõva käsi. “Paljud on eesnäärme murega siin käinud ja kõik on terveks saanud!” kiitleb Helle ja lisab: “See haigus tuleb nüüd järjest noorematel.”

Miskipärast vaatab ta lootusrikkalt minu otsa. Aga ega ma igal mutil endale püksi ronida luba.

Kodusõja kangelane andis jumalikku energiat

“Kas kõhus on valus ka?” uurib Helle Matilt.
Mati noogutab vingus näoga. Nõid vehib oma heegeldamisvardaga ja teatab, et Matil on kõhus halb energia. Pärast järjekordsel kännul istumist mõõdab nõid talle parema kõhuenergia.

Sel ajal, kui Mati pankrease ja siseorganite raviks ühelt pingilt teisele nühib, toetan mina kätega suurt põllukivi, mis andvat jumalikku energiat. Kivi teisele poolele on miskipärast eesti ja vene keeles kirjutatud: “Siin sündis Kodusõja kangelane Johannes Pandmets.”

Saan ühel pingil veel jumalikku energiat. Võin pea panti panna, et keegi on kõrval põõsas asjal käinud – hais on võimas. Aga kes siis jumala teid teab.
Varsti on Helle platsis ja küsib, kas ma punast valgust nägin.

Teatan, et nägin valget.
“Väga hea!” kostab naine.

Toimetuses sellest suurepärasest ravimõisast rääkimas käinud mees olevat samas kohas silmi näinud, mis olid nõia seletuse järgi jumalikud silmad. Ja see oli ka väga hea. Ju mul siis ei vedanud.

Teise põõsa all anume jumalalt andestust. Palume enda, oma sugulaste, vanemate ja üldse kõigi oma esiisade pattude eest.

Nõid jutustab, et see on võimsaim palumise koht maailmas.
Kui kõik organid saavad mitmekümnel pingil istudes ravitud, jõuame kruvide kinnikeeramiseni, nagu nõid muiates märgib. Ehk pakule, mis meie mõistust ravib.
Pealt nelja tundi saab see protseduur lõpuks läbi. Helle vehib meie nägude ees oma vardaga ja teatab, et mul pole kaitseinglit. Matil olevat ainult natukene.
Inglite saamiseks toetame pargiserval ühte võimast põllukivi.

Kui Helle on vardaga kindlaks teinud, et meil mõlemal on nüüd suurepärased kaitseinglid, saadab ta meid viimasele pingile. Kui kosmosesse sisenesime ringist, siis väljumine toimub siin.

Õnnelikult maandunud, sammume mõisa. Hoone on seest uhke: võlvide, lae- ja seinamaalingutega. Ent munkadel on remont alles pooleli.

Nõid suunab meid ühte suurde kirjutuslauaga tuppa, mis tundub olevat kabinet.
Demonstratiivselt lebab laual dalai-laama enda kirjutatud raamat.

Papist imerohud

Suurde tugitooli nõjatudes teatab Helle, et Mati on tõsiselt haige ja tema peab tervenemiseks siia veel vähemalt kaks korda tulema. Paneb talle märkmikusse juuli keskele uue ajagi kirja, sest varem olevat ravile suisa tung.

“Homme on mul sada inimest, ülehomme sada viiskümmned,” jahvatab naine. Ja nii kaks nädalat jutti! Suisa imelik, et meie etteteatamata nii vaiksel päeval siia juhtusime. Ei tea, miks, aga miskipärast võrdlen mõttes ravitsejat Ostap Benderiga.
Loomulikult saame koju rohud kaasa. Helle võtab tähtsa ilmega laualt kahe poolega margialbumi, mille vahed on lipikuid täis. Mõlemad saame kaks papist lipikut, kuhu on midagi peale kirjutatud.

Neid peopesal hoides peab kipitust tundma. Hoida tuleb neid käes seni, kuni kipitus kaob, ja nii kolm korda päevas. Iseenesest mõista ei hakka me nõia võimeid kahtluse alla seadma ning teatame, et kipitab jah.

Autos teeme lipikute lõhna järgi kindlaks, et kolm neist on seebi- ja üks vanillilõhnaline, jäätisekarbist välja lõigatud. Mõlemaid on vürtsitatud tõenäoliselt ka sinepipulbriga, mis peakski kipitust tekitama.

Viimaks jätab Helle meid finantsjuht Anne hoolde, kellega tuleb arved klaarida.
“Tund maksab 75 krooni ja te olite siin neli tundi,” teab Anne. “Nüüd on nii, et pange südametunnistuse järgi raha sinna karpi.”

Nurgas kapi peal on tõesti kogumispõrsast meenutav piluga puust karp, millele teibiga kleebitud paberiribal ilutseb: “Kirna mõisa fond”.

Meie südametunnistus lubab 400 krooni annetada. Tshekki on vist mõttetu küsida.
Tagasiteel võtab Mati kogu sõidu autos tabavalt kokku: “Poleks uskunud, et vanas eas veel sellist kino näen.”

Lugejate kommentaarid

…
09.07.2004 10:48
kui lollidel ajakirjanikel poel muud teha , kui igasugu paska lehte panna, mida nad usuvad ,võimida mitte,Miks see teisi peaks kottima.Hoidku oma sitt endale, ärgu pangu seda teistele nuusustamiseks.

:P
09.07.2004 11:21
väga hea artikkel oli… sai hommikul natike itsitada… sa ylemine mis sa vingu… ei meeldi, ära loe

NUNN
09.07.2004 11:45
Eriti lollakalt kirjutatud, ehk mingi algaja ajakirjaniku puht ISIKLIK arvamus.

Olen ise käinud Kirnas ja jäin kyll rahule !!
Kas ajalehes peab kindlasti olema kellegi ebameeldiv kogemus ?? proff-ajakirjanik oskaks ehk kirjutada neutraalselt.
Kirna pargist on kirjutatud ka varem (vist Maakodus), see artikkel oli kyll positiivne ja lugejale infot andev.
Mitte selline soperdis kui Pärnu lehes. tõepoolest pangu oma kaka kusagile mujale haisema ! AITÄHH

icc
09.07.2004 12:05
lugu on ladus ja humoorikas…eks igaüks ajab pappi kokku nagu oskab..ja igaüks võib osta seda, mida soovib… edu kõigile..

!!!
09.07.2004 12:40
väga hea artikkel,selliseid lõbusaid lookesi võiks rohkem olla.Sattusin ise hiljuti nn”selgeltnägija” juurde oma tervisega,ootasin ka kuuendat kuud last.Soovis õnne ja ütles et sünnib poiss.Vehkis natuke kätega ja paluti järgine kuu tagasi tulla.Kuid kuu hiljem soovis jälle õnne ,sündivat tütar!Küsisin,kas tõesti toimus soomuutus!!!Niipalju siis “selgeltnägijast”.Ku id õnneks sündis siiski poisslaps.

helle
09.07.2004 15:15
paar aastat tagasi oli samal teemal juttu nii teles kui Järva lehes. siis oli paar nädalat autode ummistus Kirnas.. ja siis otsis Maksuamet neid haigeid, kes sinna oma raha jätsid. ja Kirna ummistus oli korraga likvideeritud.
tore artikkel oli!1

lehelugeja
09.07.2004 16:00
Pärnu Postimehes võiks rohkem sellise kirja stiiliga artikleid olla! Väga lahe, kohe kisub lugema!

abisaanu
09.07.2004 16:28
no deem paska te ka igale poole topite haiged värdjad! Kui te siukseid asju ei usu siis ärge ka hakake nende üle nalju viskama…mis õigus on teil teiste üle niimoodi irvitada? selline asoi peaks ka inimõigustes sees olemine…see ju ouhas avalik alavääristamine…nii et kerige p**sse või pugege keldrisse oma keldrikakandeid üle lugema aga ärge sellist asja korraldage…mina sain sealt mõisast kusjuures abi…kopsus oli auk ja pidin oma kopsust ilma jääma, aga kui olin seal mõisas ära käinud, oli auk kahe nädalaga kinni kasvanud…arstid ka midagi öelda ei osanud kui et see täielik ime…

Jüri
09.07.2004 16:42
ega see muud midagi pole kui ainult järjekordne lugejate võitmise trikk. Raha vähe lehel,mis teha,kui võetakse tööle igasugu lapseeast mitte väljakasvanuid ussikesi kes ei oska isegi adekvaatselt midagi hinnata ja veel vähem kirja panna…puhas oskamatuse asi…lollikari lausa!!!

Maret
09.07.2004 17:17
Huvitav palju sihuke ravitsemine siis ka maksis, sellest pole sõnagi.
Ma olen kaugel sellest, et ravitseja üle ilkuma hakata kuid omad kahtlused on minulgi.
Tegelikult ravib kõik millesse suudate uskuda. Kui ei usu, siis ei saa ka abi.
Intensiivne soov terveneda manifesteeerib alati.
Ravib enamasti usk ravimisse, mitte ravim ise…või ka usk arsti või tervendajasse.
98 protsenti inimestest pidi alluma hüpnoositeraapiale ja kui inimene läheb sinna kindla sooviga terveks saada, siis see enamasti läheb täide…
Ilkujatel pole mõtet sihukesse kohta minna, hea kui see tagasilööke ei anna.Olen kord sellise olukorra tunnistajaks olnud ühel hüpnoosiseansil Krimmis..

Toomas
09.07.2004 18:31
käisin ka kord ühes ravikohas, olin lausa mitu päeva, teisel päeval tuli sinna ka üks ennasttäis vend ülbama ja mõnitama…nädal hiljem sõitis ta sellesama koha juures puusse ja sai silmapilkselt surma…nii et ilkujad, olge selliste asjadega parem ettevaatlikud! te veel ei tea neid jõudusid…

Mina
09.07.2004 22:41
Olen abisaanuga ja nii mõnegagi nõus, kes loo autoreid ilkujateks nimetavad. Mina arvan, et just sellised Uskmatud Toomased mõnitavad millegi teistmoodi asjaga tegelejaid ainult sellepärast, et see ongi midagi harjumuspärasest erinevat (see, mida nad teevad). No heldekene- kui see ikka nii tobe ja nõme oli- mida sa seal veel vahtisid siis??? Kebind ära koju kotile!

Veix
09.07.2004 23:16
Et umes nii,et tulevad mingid suvalised vennad kohale ja panevad kõik paika -peaks veidi ikka asja jagama ka enne kui midagim suust välja ajada – täpselt nagu lasteaias!!!

haanjamiis
09.07.2004 23:24
Ega te vist ei teadnud et sellel nn. peanõial on magistrikraad esoteeriliste teaduste alal. oleks ääärmiselt huvitav teada millise hariduse on lehepoisid omandanud, eetikast me ei räägigi!

Marika
09.07.2004 23:41
Ma olen ka seda meelt,et see oli väga inetu tegu sel kombel salaja pihku itsitades sinna tola tegema minna.Kui sa ikka end nii kõvaks eksperdiks pead ,eks kuulutanud siis kohapeal kohe milliste plaanidega tegelikult sinna saabuti.Kuna mindi sinna lolli mängima..õnnitlen neid..jäädigi kõigest sellest ilma mida sealt on võimalik saada kui tõesti tahta.No isegi ehitajad akna peal said nende üle naerda.Kus juures nende samade irvitavate ehitajate läbi ehk neile antigi märku,et nende plaan on läbi nähtud ja neid ei võeta seal tõsiselt.Ma olen seal ise ka paaril korral käinud koos oma sõpradega, meie oleme küll sealt abi saanud ja ka selliste hädadega mida arstid ei oska või ei taha ravida. Ja usute või ei mitte keegi ei ole meie üle naernud.Mul on tõeliselt kahju et ajalehes selline inetu lugu avaldati.Ma tahaksin Helle ees nende argpükslike kaaslinnlaste pärast vabandada,aga usun ,et ta on oma elus haigemaidki inimesi näinud …..Ja Jürile aitäh vihje eest ma katkestan juba homme selle rahahädas ajalehe otsekorralduse EDU TEILE!!!

Üks munkadest sinu kõrval…
09.07.2004 23:58
Muide kas on ilus teha nägu ja valetada minu meelest mitte.Ja toredad väljendid teil nii õelda *MUTI*.Mul on üks küsimus kas te olete narkarid…. käite autos sinepi pulbrit nuusutamas kust te muidu seda teadsite et see sinepi pulber.Mina olen nedest nii õelda lipakatest abi saanud. Muidugi te ei saa abi kui ei usu sellesse see sinepi pulbri nuusutamine on teie kruvid logisema pannud.Aga no muidugi nuusutage edasi.Ausalt kah EDU..

pärnukajakas
10.07.2004 02:23
eks näe, nõial endal ja ta jüngritel kah nett sisse veetud ja siia kommima tulnd.

xxx
10.07.2004 13:55
Igal juhul lahe lugemine. Kahju, et inimestele sellegipoolest mõistust pähe ei pane. Mõttetu raha toppimine soolapuhujate tasku. Oleks aeg juba puu otsast alla tulla ja 21-sse sajandisse jõuda!
Naeruvääristamine ongi parim vahend lollusega võitlemiseks, aga kui seda lollust liiga palju on, siis aita miski.

JustAFriend
10.07.2004 16:01
Leian et Andris Tammela tuleks tagandada oma ajakirjaniku kohapealt. Esiteks sellise sopa ja laimu kirjutamise eest..ning teiseks.. mõnitamise eest !

lehelugeja
10.07.2004 20:01
Mida ilkuda? Täitsa tark “nõid”. “Nõid” ütles, et autoril pole kaitseinglit. Kui artiklit lugeda, siis tuleb välja, et “nõial” oli täitsa õigus. Olnuks mehel kaitseingel, ta sellises toonis artikleid ei kirjutaks.

mats
11.07.2004 11:40
Olen minagi selle daami küünte vahelt läbi käinud ja oman erakordset negatiivset kogemust temaga lävimisel, nii et kui ta ka otsest kahju ei tee, ettevaatlik tuleks ikkagi olla.Võib olla ta mõnda on ka aidanud, kuid varanduslikult paremas seisundis inimesi lüpsab ta häbitult.
Tehnoloogia on iseenesest lihtne. Inimesele luuletatakse külge surmahaigus, mille sümptoomid tekivad suhteliselt hilises staadiumis(näiteks maksavähk). Edasi hakatakse rääkima Kirna mõisa remondi suurtest kuludest ja antakse mõista, et suur rahasüst aitaks ka haiguse paranemisel oluliselt kaasa. Järgneb artiklis kirjeldatud protseduur, kus inimest tassitakse mööda territooriumi ja pannakse teatavates kohtades istuma. Edasi järgneb kõige huvitavam : proua Helle hakkab tundma suurt huvi teie elutingimuste kohta ja tahab tingimata ära käia teie elukohas. Saanud selleks loa, vehkleb ta seal natuke ja teatab teile, et teie korter või maja on surmava energeetikaga ning sellest tuleb kiiresti välja kolida. Edasi võib juba ise mõelda, sest põhimõtteliselt on proua Helle küllalt edukas kinnisvaraärikas. Juhul kui inimesele tuleb mõistus pähe ja ta näeb proua läbi ning läheb näiteks arsti juurde, kus Kirnas pandud diagnoos muidugi kinnitust ei leia, järgneb Helle Anniko poolne psühhoterror, kus osavalt kasutatakse ära ka temast sõltuvat sensitiivi Vaiket. Kui inimene jätkab nn. ravi, siis pärast seda kui on piisavalt raha välja pressitud, teatatakse, et ime on sündinud ja tervenemine nn. haigusest on aset leidnud. Kokkuvõtteks: üks mustemaid sense, keda Eestis leida.

suudlus
11.07.2004 12:36
Kuule Sina seal. Olen ka mina käinud Kirna mõisas. Ning kohtunud teie nn ” nõia ” või ” mutiga” või mis-iganes teie ka teda ei nimeta. Võin käempanna rahulikult südame peale ning öelda,et mina sain terveks. Ja ei olnud mingusugust rahalüpsmist. Mõisaproua lihtsalt on seline suur uudistaja. Saat ju ometi aru et tal turjel rohkem kui 70 eluaastat ning sekkes eas hakkavad inimesed ikka rohkem teiste inimeste elu vastu huvitundma.kas see on siis ometigi patt?
kuiid oh ei ma ei haka kedagi kiitma laitma ega pooldama…ütlen lihtsalt et mina leidisn kirna müõisast ning kirna mõisa pargist rahulolu ning tervendust.
kes ei usu palun väga.ag kes seal on käinud need teavad millest ma räägin-
uskumine ja tervenemine on idividuaalne asi.
mõelge hetkeks selle peale,kuidas inimesed terveesid sadu aastaid tagasi? ikkka looduslikult… enamjaolt.. niiet..
lõpetage oma skeptism ,ning kui te midagi ei tea siis palun ärge hakake midagi plõksima!

MAMMI
11.07.2004 12:39
siiamaani ootasin huviga Teie lehe ilmumist oma postkasti. Siiani olite äärmiselt huvitav leht. Kuid kuni selle artiklini mida lugesin. Lihtsalt KOHUTAV! kui ma tahan lugeda soppa ja sellist ilkumist palun väga ma ostan endale SL ÕHTULEHE !
võite arvestada et olete ühest lehetllijast ILMA !
ja LGP. ajakirjanin kes selle lartikli kirjutas … pole sõnu! kus on Teie moraalitunnetus??????

saatus
11.07.2004 13:30
Paskvilli avaldamisele järgneval keskööl toimus Kirna mõisa pargi servas liiklusavarii. Kurjad keeled räägivad, et Andrei Tammelaanel pole süda rahu andnud ja ta olla tulnud n.ö. kuriteopaigale, kus jäänud auto alla. Kaastunne omastele.

hm?
11.07.2004 13:32
SAATUS mis sa ajad ?

pffff
11.07.2004 14:02
kuule saatus…ma veel teen sulle saatust siin…vahi kus…postimehe jüngrid ka omale neti sisse saand ja nüüd kommivad siin…kuidas neil raha jätkus? leht ju rahanäljas…

Laur to haaniamiis
11.07.2004 17:13
ja millised ülikoolis siis saab seda magistrikraadi omandada ? Kettamaailma “Nähtamatus Ülikoolis”.
Esoteerilist e teaduste magistrikraad – midagi ajuvabamat ei kannata küll enam välja mõtelda

Yet
11.07.2004 17:49
Tubli, Andris. Väga hea ja eeskujulik artikkel. Vaimupimedus peaks kaduma eestist ja kogu maailmast. Loodetavasti makstakse Sulle kopsakas preemiaraha suurepärase paljastuse eest!

2yet
11.07.2004 18:37
näädsa andri jyngrid ka endale netisisse saanud…kaitsmax tyybi kohta :d
kui hale!

Janno
11.07.2004 20:48
No on ikka lolle olemas, äkki poleks Eestisse haigekassat vajagi, kõik läheksid Kirna mõisa?

Tuntud geobioloog Rein Hanstein avastas juuni alguses Harjumaal Tuhala kandis uue üle kümne kilomeetri pikkuse Lutsa maa-aluse jõe.

Mis amet see ‘geobioloog’ on ja mille järgi tuntust määratakse? See lause on samaväärne väitega, et tuntud astroloog avastas Saturni kaaslase Titani metaanijõe saare kivi alt uue puruvanaliigi.

Teadaolevalt on Pirita jõkke suubuvast Tuhala jõest 1,5 kilomeetrit maa all, seega oleks 10-kilomeetrise maa-aluse jõe avastamine igal juhul väga tähelepanuväärne sündmus.
Maailma üks kuulsamaid maa-aluseid jõgesid on Puerto Princessa Rahvuspargis Filipiinidel ja selle läbitava osa pikkuseks on u 8 kilomeetrit. Seni teadaolevatest pikim (üle 150 km) maa-aluste jõgede süsteem on Yukatani poolsaarel.

Lutsa maa-alune jõgi jääb Nabala ja Tuhala vahele. Alguse saab see Tuhala jõest, kulgeb läbi moodustamisel olevate Rahkvälja ja Tagadi maastikukaitsealade ning tuleb päevavalgele kahest Mõllu allikast Tammiku looduskaitsealal, voolates edasi ilusa loodusliku ojana Angerja jõkke. Salajõgi on üle kümne kilomeetri pikk, kuni neli meetrit lai ja voolab alaliselt 5-6 meetri sügavusel paekihtide vahel.

Aktuaalse Kaamera uudises oli selle ‘jõe’ nimi veel Rahkvälja jõgi. Ja nüüd korraga Lutsa jõgi?

Kuidas aga ‘jõe’ laius, sügavus ja kulgemistee määrati, sellest artiklites targu juttu ei tehta, aga kui kuulen-loen sõna ‘geobioloog’, siis tuleb silme ette nõiavits, L-kujulised traadid või kõikuv-ringe joonistav pendel.

Oma nime on karstijõgi saanud läheduses asunud Lutsa talu järgi, mille nimi omakorda tuleneb samanimelisest maapealsest ojast, mis arvatavasti kunagi oli lutsukalarikas. 1834. aastal anti sama talu pererahvale perekonnanimeks Lutsoja. Rahkvälja on aga seal kunagi asunud küla nimi, mille elanikud asustati 19. sajandi keskpaiku ümber ja asemele rajati Tuhala karjamõis.

Veelkord – mis sellest Rahkvälja jõest sai?

Varem on Rein Hanstein avastanud Nabala soostikus või selle vahetus läheduses Tuhala, Übina, Nõmme, Kurevere, Kirdalu ja Kurtna maa-alused jõed. Lutsa on seega ulatusliku karstipiirkonna seitsmes salajõgi. Need kaardistatakse ja uuritakse täiendavalt georadariga.

Ants Talioja on ise kirjutanud, et Tuhala maa-alusest jõest on ülestähendusi teinud juba August Wilhelm Hupel 1782. aastal ja aastal 1796 olid allikad ja salajõed Tallinna kreisi kaardile kantud.

Kahtlen sügavalt ka nende teiste jõgede olemasolus, kui need on samal meetodil avastatud nagu see Lutsa jõgi.

Loomulikult võiks seda piirkonda taaskord põhjalikult ja tänapäevase tehnikaga uurida, kui ka geoloogid selles mõtet näevad. Geoloog Ülo Heinsalu, kelle mälestuskivi Tuhalas on, uuris karstiala alates 1976 kuni oma surmani 1994. aastal.

Samal ajal kulgeb äsjaavastatud Lutsa maa-alune jõgi kahe Tammiku paeuuringuala alt läbi, Saku vallas jääb aga Kirdalu maa-aluse jõe kohale kaks Nõmmküla paeuuringuala. Seniavastatud maa-alustele jõgedele kavandavad Paekivitoodete Tehas OÜ ja Merko Kaevandused OÜ ühtekokku nelja lubjakivikarjääri avamist, neist ühe alal asuvad paevarud on keskkonnaministeerium tänavu juba kuulutanud ka aktiivseteks.

Siin ilmselt peitub kogu ettevõtmise võti – kohalikud ei taha kaevandusi, sest pole kindel nende mõju keskkonnale ja senisele huvitavale veerežiimile. Kas aga igati mõistetava eesmärgi nimel sellise pseudoteadusega peab tegema, on enam kui küsitav. Võitlus oma elukeskkonna eest peaks põhinema siiski usaldusväärsetel faktidel, mitte aga soovmõtlemisel ja hämamisel.

Rein Hansteini ‘uurimis’meetoditega saab tutvuda Maalehe artiklis:
Kiili vallas avastati maa-alune jõgi.

Minu eelmine kirjutis samal teemal, mis sisaldab ka akadeemik Anto Raukase kommentaari:
Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!

Samal teemal:

• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 1)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 2)
• Maa-alused salajõed juba teel riikliku tunnustuse poole
• Tuhala pseudoteadus kogub uusi tuure ja saastab kaevud

Uudise tekst ETV24-s räägib meile:

Harjumaa karstialal leiti uus maa-alune jõgi

Kadi Alatalu
Harjumaa karstiala kaardile kantakse uus maa-alune jõgi, mille nimeks saab Rahkvälja jõgi. Uurijad tegid kindlaks, et tegemist on kolmanda Tuhala jõest alguse saava maa-aluse jõega.

Üle kümne kilomeetri pikkune jõgi lookleb 5-6 meetri sügavusel kahe Natura ala ja kolme kaitseala all, vahendas Aktuaalne kaamera.

Kolmeharuline Tuhala jõgi ise on enamasti maa-all ja saab vett Mahtra soostikust ning toidab näiteks Nõiakaevu.

Rahkvälja jõgi on seitsmes jõgi maa-alustes läbürintides. Algab Tuhala jõest ja tuleb maa-alt välja Möllu allikates, kust maapeal ojana oma teed jätkab.

Eesti suurima 196 hektari suuruse karstiala maa-alust vee-elu tuleb uurida, sest karsti avamine või vee taseme muutus võib põhjustada kohaliku ehk kokku nelja valla inimeste elus dramaatilisi muutusi.

Rahvas nõuab karstiala põhjalikku uurimist, paraku seda ei tehta ja karstijõgede uurimisega tegelevad entusiastid.

Nii nelja meetri laiune ja kuni kuue meetri sügavusel maa all voolav jõgi leitigi üsna kunagise Rahkvälja küla maadel.

Allikas: ETV24
Aktuaalse Kaamera uudisklipp.

Postimehe kajastus.

Faktid, mure ja soovunelmad on siin segamini ja tunnistan, et esimesel kuulamisel ei saanudki täpselt aru, millega tegu. Meenus, et vastavatest geoloogilistest uuringutest on tõesti juttu olnud ja põhimõtteliselt võib sealkandis neid seni avastamata maa-aluseid jõgesid olla küll.

Samas meenus artikkel 2005. aasta 2. novembri Postimehest, kus tutvustati meile ühte jõe otsimise meetodit:

Seoses Harjumaale kavandatavate paekarjääridega tekkis Tuhala looduskeskuse juhatajal Ants Taliojal kahtlus – kui on allikad ja allikajärv, siis peab kusagil voolama ka jõgi.

Talioja kutsus kohale geobioloog Rein Hansteini, kellega koos võeti ette teekond Paekna allikajärvest ülespoole. Eelmisel sügisel käisid need kaks meest samamoodi pendliga ringi ja avastasid Tuhala, Übina ja Nõmme maa-alused jõed.

“Pendel näitab jõge samamoodi nagu veesooni,” kirjeldas Hanstein oma tegevust.

Millega nüüdses uudises tegu – kas geoloogide tõsise uurimistööga saadud andmetele toetuv avastus või vitsameeste soovunelmate edasiarendus – jäi ka uudise teksti lugedes lahtiseks, kuigi pisike vihje seal on, et rahvas küll nõuab karstiala põhjalikku uurimist, aga paraku teevad seda vaid entusiastid.

Aga jõe olemasolust, laiusest ja sügavusest räägitakse nii kindlas kõneviisis, et hakka või uskuma.

Helistasin Geoloogia Instituuti, seal soovitati akadeemik Anto Raukasega rääkida. Helistasin Raukasele. Akadeemik Anto Raukas ütles, et georadariga on seal korra käidud, kuid ei saa kindlalt väita, et sellega uus maa-alune jõgi leitud oleks. Selleks peaks palju põhjalikumaid uuringuid teostama ja õnneks on ka odavamaid meetodeid kui kalli georadari kasutamine. Ta oli nõus mu arvamusega, et ainuüksi vitsameeste jalutuskäikudele (hellitlevalt nimetas ta seda meetodid ‘biolokatsiooniks’) ei saa sellist avastust tehtuks pidada. Raukas nõustus mu hinnanguga, et see Aktuaalse Kaamera uudis kuulub libauudiste rubriiki.

Veel ütles Anto Raukas, kes Tuhala kanti ja problemaatikat isiklikul väga hästi tunneb, et Kadi Alatalu on Tuhala piirkonna entusiast ning osa kohalikust rahvast on vastu plaanitavale elamurajoonile. Lisaks ähvardavad sealset veerežiimi plaanitavad kaevandused ja see on külarahva liikvele ajanud.

Inimeste mure oma kodukandi pärast on igati mõistetav ja toetan neid nende ettevõtmistes ning soovin, et Tuhala nõiakaev ja kogu unikaalne karstiala säiliksid, aga lasta end kaasa vedada entsusiastlike vitsameeste pettusega või soovunelmatega, ei tule üritusele kuidagi kasuks. Pigem vähendab see tõsisemate tegijate võimalust oma häält kuuldavaks teha.

Sealkandis võib täitsa vabalt olla veel mitu maa-alust jõge, kuid praeguse seisuga on Rahkvälja jõgi vaid helesinine unistus, millega üritatakse tähelepanu tõmmata. Ja Kadi Alatalu on minumeelest eksinud – ta ei ole sündmustest ausalt ja erapooletult raporteerinud.

Samal teemal:

• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 1)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 2)
• Maa-alused salajõed juba teel riikliku tunnustuse poole
• Tuhala pseudoteadus kogub uusi tuure ja saastab kaevud