Ajaleht Washington Post vahendab teateid Iraagist, et sealse siseministeeriumi inspektor on valmistanud ja esitanud raporti, mis puudutab portatiivset lõhkeainedetektorit ADE-651, tükihinnaga 60000 USD (720 000 kr).

Inspektori raport tõdeb, et seade on kasutu. See ei tuvasta lõhkeaineid ja on seega otseselt süüdi paljude inimeste surmas.

Üks Iraagi politseinik sõnas, et see pole mingi üllatus, et seadmed ei tee, mis lubatud: “Me kõik teadsime, et need riistad on täielik äpardus, nendega ei saavuta mitte midagi ja on vaid avalikkusele näitemängu tegemiseks.”

Siseminister aga ütles, et seadme kriitikud on halvasti informeeritud. Lisaks lükati hävitav raport kalevi alla ja kontrollpunktides kasutatakse kasutut pommituvastajat tänase päevani ja väga laialdaselt. Ametnikule, kes hankis need seadmed ilma igasuguse vähempakkumiseta 85 miljoni dollari eest, tagati puutumatus.

Tänasel päeval on seadme Suurbritannias tegutseva tootjafirma juht Jim McCormick vahi all süüdistatuna pettuses ja Briti valitsus on keelustanud selle seadme ekspordi.

USA sõjaväelased on mitmeid kordi püüdnud oma Iraagi partneritele selgeks teha, et ADE-651 ei suuda lõhkeaineid tuvastada. Näiteks palusid USA sõjaväelased kogenud ADE-651 kasutajatel kindlaks teha, millises baasi pargitud autos on dünamiit peidetud. ADE-651 antenn nõksatas nii mõnegi auto juures, kuid ükski neist ei sisaldanud dünamiiti. Samal ajal hoidis üks katset assisteeriv ameeriklane endal põues lõhkeainet C4. “Olukord oli kui väga viltu keeranud Monty Pythoni sketš,” kommenteeris anonüümsust palunud ohvitser.

Iraagi siseminister aga teatas jaanuaris riigitelevisiooni vahendusel, et tänu nendele seadmetele on tuvastatud rohkem kui 16 000 pommi.

Allikas: Iraq confirms that bomb-sniffing devices don’t work
Ernesto Londono, The Washington Post
Veel: Iraq bomb deaths blamed on ‘useless’ detectors
Patrick Cockburn in Baghdad, The Independent

ADE-651 “töötab” nõiavitsa põhimõttel — väljatõmmatav antenn pöörleb kergelt ümber käepideme külge kinnitatud telje. Väike tasakaalu muutus põhjustab antenni suureamplituudilise liikumise. Korduvad testid on näidanud, et seade ei tuvasta lõhkeainet, samuti on kirjeldatud võimalik toimemehhanism ebaadekvaatne ja mittekooskõlaline.

Eesti Päästeameti pommirühmal on olemas ja kasutuses ADE-651-ga sarnane nõiavitsa põhimõttel “töötav” Sniffex. Sniffexit kasutati nt USA presidendi George Bushi külaskäigu ajal Tallinnas. Selle seadme kasutamise ja korduva kaitsmise eest pälvis Päästeamet 2008. aastal skeptik.ee Umbluu preemia.

Ebamugavate raportite peitmine on ilmselt omane kõigile valitsejatele. Skeptik.ee tegevuses kohtasime ebamugava raporti peitmist Kaitseressursside Ameti (KRA) poolt kasutatava Thomase testi asjus. KRA võttis nimetatud testi noorsõdurite jagamiseks kasutusele suure hurraa ja ilma valiidsusuuringuta ja kui vajalik uuring tehti ning see testi tulemuslikkuse pehmelt öeldes puu taha saatis, siis selmet konstruktiivseid järeldusi teha ja vajalikud muutused ette võtta, hakati uuringut peitma.

Teemast veel skeptik.ee lehel:

• Päästeameti nõiavits Sniffex tapab inimesi (video)
• Uus kiri Päästeametile Sniffexi asjus
• Sniffex-sniff-sniff!

Kahjuks on maailmas palju rahutuid paiku, kus pommiplahvatused pea igapäevased ja hukkub hulk täitsa kõrvalisi ja asjassepuutumatuid inimesi. Pommileidjatel on käed-jalad tööd täis ja iga tehniline seade, mis aitaks kontrollpunktides veetavaid lõhkeaineid ennetavalt leida või turuplatsil kahtlase pakikese olemuse kindlaks teha, oleks suureks abiks ja aitaks hoida inimelusid.

Selline olukord on aga heaks kasvulavaks petukaupade pakkujatele. Lisaks Eestis tuntud nõiavitsale Sniffex, on maailmas hulk teisigi “kõrgtehnoloogilisi” ja vastavalt ka kalleid nõiavitsasid. GT-200, ADE 651, Nano Ionic Resonance, hinnad suurusjärgus 16000-60000 USA dollarit tükk.

Mainekas ajalehes New York Times ilmus 4. novembril lugu Iraagi pommituvastajatest, kes kasutavad tuhandete kaupa ühe Briti firma poolt toodetavat ja turustatavat nõiavitsa ADE-651. Bagdadis on üle 400 kontrollpunkti, läbi mille inimesed liiguvad. Kontrollpunktides on sõjaväelased, kes otsivad nõiavitsaga lõhkeainet. 25. oktoobril plahvatas Bagdadis pomm, mis tappis 155 inimest. Seegi pomm oli läbinud vähemalt ühte kontrollpunkti, kus kasutatakse nõiavitsa.

Ameerika sõjaväelased ja nõunikud on korduvalt öelnud, et see kallis seade on täiesti kasutu ja USA armee neid ei kasuta, aga Iraagi julgeolekutegelased vannuvad jumalakeeli, et aparaat on supertõhus. “On see maagia või teadus, aga ainus, mis mind huvitab, on see, et see pomme tuvastab,” ütles Iraagi siseministeeriumi kõrge pommiametnik.

Ahvatlus on muidugi suur, kuna päris teadusel töötavad pommileidjad, mida kasutatakse näiteks lennujaamades, kaaluvad tonne ja maksavad sadu tuhandeid dollareid, nõiavits on aga kergelt teisaldatav, mahub taskusse ja hind ka soodne — alla saja tuhande dollari.

Loomulikult ei huvita ADE-651 tootjat ATSC-d James Randi miljon dollarit oma seadme tõhususe teadusliku tõestamise eest, kuna ainuüksi Iraagis on nad oma kasutu ja ohtliku jubina müügi eest saanud 85 miljonit dollarit.

Iraak pole petiste ainus lüpsilehm. Allolev video näitab, kuidas nõiavits GT200 Taimaal lõhkeainet ei leidnud ja pomm lõhkes.

Jah, inimesed saavad surma, kuid saada surma mittetöötava töövahendi otsesel abil on eriti nõme. Eesti pommiotsija on rahvusvaheline naljanumber, kui sellise tõsise asjaga musta huumorit üldse teha kannatab.

Tai inimõiguslased annavad teada, et nõiavitsa näitu kasutatakse kui tõendit, mille alusel inimesi vahistatakse.

Allikad

• Iraq Swears by Bomb Detector U.S. Sees as Useless, New York Times
• Faulty Bomb Detection in Thailand
• Sniffex Questions
• Skeptik.ee teema Sniffex

Paluti minulgi seal esineda ja sellisest pakkumisest oli võimatu keelduda. Loodetavasti saab see konverents väärika meediakajastuse, aga edastan alljärgnevalt lühivormis oma ettekande.

Kas inimesi huvitab teadus? Kas teadusajakirjandus on surnud? Muidugi huvitab teadus inimesi ja kindlasti ei ole teadusajakirjandus surnud. Teadusteemaliste uudiste hulk on vägagi suur ja poole neist moodustavad tervise- ja toitumisuudised. Selles mõttes on isegi naisteajakirjad teadusuudiseid vahendavad väljaanded ja nende veergude toimetajad inimesed, kes teadusuudistega tegelevad.

Teadusajakirjanik on aga veidi teistsugune loom, tema teab, mis on teadus, kuidas seda tehakse ja oskab näha pealkirjade taha.

Osadele inimestele paistab teadus millegi salapärasena, millega tegelevad valgetes kitlites mehed-naised kusagil salapärastes kohtades. Mõned ootavad teaduselt igavest ja muutumatut tõde. „Teadlased on kindlaks teinud“ on nende jaoks maagiline vormel, millele järgneb pühalik tõekuulutus, milles kahtlemine võrdub pühaduse teotusega.

Teised inimesed leiavad, et teadlased ja teadus väga kahtlane värk. See on nafta- ja ravimifirmade, kurjade valitsuste, illuminaatide, vabamüürlaste, juutide, ateistide, homoseksuaalide poolt püsti pandud vandenõu, et allutada lihtinimene, kontrollida ta meeli, õõnestada religiooni, eetikat, pereväärtusi ja arusaama elu pühadust; varjata elu, tervist ja keskkonda säästvaid-päästvaid innovatiivseid lahendusi, mis tegelikult on maaväliste tsivilisatsioonide poolt juba ammu kitsale kildkonnale selgeks õpetatud. Nende jaoks on teadus osa establishmendist, repressiivne süsteem, mis allutab loova inimhinge vaba mõttelennu, kiusab taga teisitimõtlejaid nagu Hispaania inkvisitsioon omal ajal seda tegi. Teadlased on kui uue aja preestrid ja teadus kui kirik, mille kantslist välja hüütud tõe suhtes sina mitte kahtlema ei pea.

On veel üks vaade, selline peenem, mille järgi on teadus kui lugu. Samaväärne jutustus maailmast nagu piibel või loodusrahva loomismüüt, Eesti rahva ennemuistne lugu; postmodernne narratiiv, mida tekstianalüütiliste vahenditega annab dekonstrueerida. Tõde kui selline on suhteline ja omab väärtust vaid kitsalt selles paradigmas, kus seda vaadeldakse ja ei pruugi kehtida kusagil mujal, kui vastav kultuurikontekst, eetilised tõekspidamised ja muu selline seda vajalikuks ei pea.

Ise arvan, et teadusega seotud uudised võiksid jõuda Õhtulehe esikaanele ja Kroonikasse veel sagedamini. Mõned teadlased võiksid olla meediapersoonid, mõni lausa superstaar, kelle laborist lekkivaid uudiseid reporterid pikisilmi ootavad. Paparatsod püüavad akna tagant graafikuid ja petri-tasse pildile saada, sest teadus on cool, seksikas, see on vabaduse järgmine aste, millest unistada, mille poole püüelda. Teadus tegeleb ka igavikuliste eksistentsiaalsete küsimustega ning vastupidiselt mõnedele legendijutustajatele, saab teaduse abil sageli nendele küsimustele ka tõenditel põhinevaid vastuseid sõnastada. Teadus on kultuur, intelligentsete inimeste jututeema peene joogi, hallitama läinud juustu ja Pärdi muusika kõrval. Presidendiproua käib vabal ajal sõbrannadega statistilisi analüüse tikkimas ja unistab avalikult kosmoselennust Kuule.

Nüüd kaks konkreetset näidet ajakirjandusest — üks Suurbritanniast, teine Eestist.

Cambridge’i matemaatikud (mitmuses!) on leidnud, et puusa ja vöökoha ümbermõõtude suhe annab naise kõnnakule erilise hoo ja seksikuse. Jessica Albal (filminäitleja) on see suhe kõige ideaalsem (0,7), ütleb Cambridge’i tiim.

Lugu ilmus esmalt Briti prestiižika ajalehe The Telegraph veergudel, kuid leidis kiiresti tee üleilmsesse uudisvoogu, sest uudis, kus on kaunis naine ja teadlaste tõsikindlus perfektses kooskõlas, köidab ikka meeli.

Mitmendal ümbermaailmaringil hakkab uudis elama oma elu, kuna peaaegu mitte keegi ei vaevu toimetusse saabunud pressiteadet lähemalt uurima, ega tõlke aluseks oleva uudise sisu üle juurdlema või tausta kontrollima. Siinses blogipostituses on matemaatikutest saanud “igavlevad geeniused” ja kõnnakust, mis tuleneb piha-puusa ümbermõõdu suhtes, on saanud “täiuslik naine”.

Meie Eesti pealkirjameistrid tegid algsest kõnnakust “ideaalse keha”.

Meie eestikeelsed uudisnupud, mis teadusest pajatavad, on sageli ebatäpsed tõlked välismaiste väljaannete võrgulehtedelt, mis on koostatud uudisteagentuuri poolt laiali saadetud ülevaate põhjal, mis on tehtud nt PR-firma pressiteate baasil, mis omakorda on kirme uurimisasutusest avalike suhete osakonna poolt välja läinud kokkuvõttest, mis on tegeliku uuringu pealiskaudsel lugemisel kiiruga kokku klopsitud. Tegelikku uuringut on lugenud vast ainult need teadlased, kes uuringu tegid ja see, mis lõpptarbijale siin Eestis jõudis, on algse uuringu kuues tuletis.

Mis aga Jessica Alba puusanõksuga tegelikult toimus? Kas oli olemas “Cambridge’i matemaatikute meeskond”? Kas Jessica Alba oli esikohal? Kas üldse oli olemas mingi uuring, mille põhjal sellise kauni järelduse sai teha? Ja kui uuring oli, siis mida selle uuringuga uuriti ja millised olid järeldused?

Ben Goldacre, arst ja Bad Science blogi autor, räägib oma loo:
Lühemalt Guardianis, pikemalt Bad Science blogis.

Tema poole pöördus PR-firma, kes pakkus raha selle eest, et teadlane toodaks sobiliku valemi ja teooria selle tarbeks, et nende poolt eelistatud tugevamate säärtega neidised platseeruksid edetabeli kõrgematel kohtadel ja kondisemad jääksid tahapoole. See valem peaks kirjeldama seksikat kõnnakut. “Me tahame, et Beyonce tuleks esikohale”, ütles PR firma esindaja.

Dr Goldacre sellise prostitutsiooniga kaasa ei läinud ja teda valdas elev äratundmine, kui vastav uuring nüüd lõpuks ilmsiks tuli. Professori nimi ja Cambridge ka sees ja puha. Professor Weberil paluti analüüsida 800 mehe arvamust mitme tuntud naise kõnnaku kohta. Tema analüüsis selgus, et Jessica Alba oli 7. kohal (Angelina Jolie oli esimene, Beyonce 4.). Lisaks polnud professor andnud oma nõusolekut, et PR firma selle uudise sellises sõnastuses välja võiks saata. Samuti ei olnud mingit Cambridge’i meeskonda, vaid prof Weber üksinda.

Tegu oli jalakarvade eemaldusvahendi VEET reklaamitrikiga, kuidas uudistesse pääseda. Ben Goldacrele pakuti “analüüsi” eest 500 naela (9000 kr). Üleilmne reklaamikampaania maksab paar suurusjärku rohkem.

Ajalehtede toimetajad tihti usuvad, et neile saadetakse ehtsaid teadusuudiseid, kui tegelikult on tegu teaduse prestiižika maski taha pugenud müügiagentidega, kellele on teadus vaid üks müügivõte teiste seas. Poliitilist PR-i oskavad meie toimetajad tunduvalt selgemini ära tunda, aga mis puutub teadusesse, siis seda erioskust pole kultiveerimisväärseks peetud.

Teine näide Eestist.
Kuidas ajakirjandus jõe tegi.

Tuhalas on kuulus nõiakaev, mis nö keeb, kui maa-aluses jões on vooluhulk nii suur, et vesi jõele rajatud kaevu kaudu välja hakkab pressima. Huvitav loodusnähtus meelitab ligi hulga inimesi ja nagu näha — aitab arendada ka mitut sorti müüte. Nii vanu kui uusi. Vanasti olid nõiad ja nõidus, kaetamine ja needus, nüüd energiad, sambad, vitsamehed ja geopatogeensed tsoonid. On ka inimeste poolt tajutav oht, et see uhke nõiakaev jääb kuivaks.

Niisiis — kuidas teha jõge?

Vits kätte ja võssa!

Postimehest loeme:

Talioja [kohalik entusiast] kutsus kohale geobioloog Rein Hansteini, kellega koos võeti ette teekond Paekna allikajärvest ülespoole. Eelmisel sügisel käisid need kaks meest samamoodi pendliga ringi ja avastasid Tuhala, Übina ja Nõmme maa-alused jõed.
“Pendel näitab jõge samamoodi nagu veesooni,” kirjeldas Hanstein oma tegevust.

Geobioloog leidis pendli abil Eesti pikima maa-aluse jõe, Villu Päärt, Postimees, 02.11.2005.

Tulemus on lausa potentsiaalselt sensatsiooniline:

Tuntud geobioloog Rein Hanstein avastas juuni alguses Harjumaal Tuhala kandis uue üle kümne kilomeetri pikkuse Lutsa maa-aluse jõe.

Tuhala kandis avastati uus maa-alune jõgi, Maria-Elisa Rannajõe, Eesti Päevaleht 24. juuli 2007.

Võrdluseks on Tuhala jõgi ise 1,5 km osas maa all, maailma üks kuulsamaid maa-aluseid jõgesid on Puerto Princessa rahvuspargis Filipiinidel ja selle läbitava osa pikkuseks on u 8 kilomeetrit.

Ja ega sellega ei piirdutud. Uusi jõgesid tuli Tuhala kandist vitsameetodiga nagu Vändrast saelaudu! Kadi Alatalu rääkis Rahvusringhäälingu uudistesaates Aktuaalne Kaamera (8. juuli 2007):

Harjumaa karstiala kaardile kantakse uus maa-alune jõgi, mille nimeks saab Rahkvälja jõgi. Uurijad tegid kindlaks, et tegemist on kolmanda Tuhala jõest alguse saava maa-aluse jõega.

Teaduskõlalist kaalu lisab ajakiri Eesti Loodus:

Maa-aluste karstijõgede ehk salajõgede kaardistamiseks kasutati seejuures esimest korda (katseliselt) geobioloogilist sondeerimist koos topograafiliste mõõdistusvõtetega. [...]
Geobiotopograafiline kaardistus. Maa-aluseid vooluveeteid Tuhala-Nabala piirkonnas otsiti geobioloogilise (biolokatsiooni) meetodiga, see põhineb radiesteesia õpetusel. Vastava pendliga saab kogenud sensitiiv välja selgitada maa-aluse jõe või veesoone asukoha ja kulgemise, kuid ka jõe laiuse, sügavuse ja isegi voolu suuna.

Heiki Potter, Eesti Loodus 2008/3

Asi läheb veelgi põnevamaks, kuna taaskord saame lugeda Eesti Loodusest, et tõsiteaduslik georadariga mõõtmine, mille viisid läbi Soome spetsialistid, kinnitab vitsameeste poolt avastatut:

Üksiti toetasid georadari mõõtmised eelmise aasta geobiotopograafilise kaardistamise tulemusi. [...]
Kokku võttes võib tõdeda, et nn. vitsameetodil saab hüdrogeoloogilist kaardistamist teha üsna edukalt, veel parem on seda teha kombineeritult radarimõõtmistega; või vastupidi.

Heiki Potter, Eesti Loodus 2008/7

Soomlaste endi sõnastus on veidi tagasihoidlikum:

Georadariuuringute alusel väidavad soome teadusmehed, et piirkonnas on õhukese, ühe- kuni kolmemeetrise pinnasekihi all kolme kuni nelja meetri paksune lubjakivikiht ja selle all kahe kuni nelja meetri paksune karstialadele iseloomulik urbne lubja- või kipskivi kiht. Urbses horisondis on kohati maa-alusele vooluveele viitavaid hüdrograafianähtusi, [...]

Kui ma soomlastest uurijatele kirjeldasin, kuidas nende tööd tõlgendati kui vitsameetodi õigeksmõistmist, siis ei olnud nad kuidagi sellise tõlgendusega nõus. Oli tajuda ametialast solvumistki ja väljendati tõsist soovitust, et kui tahetakse endast tõsiseltvõetavat muljet jätta, siis vitsandus sellel suunal abiks ei ole.

Hüdrogeoloog saab ka lõpuks sõna.
Ta lugu ilmus… ei mäletagi kus, aga täiskujul on see leida skeptik.ee kodulehel.

Räägib Rein Perens:

Kuidagi ei saa aga nõustuda ajakirjanduses levinud väitega, nagu oleks 2008. aasta veebruaris Soome firma OÜ Roadscanners georadariga tehtud uuring tõestanud mingite ainulaadsete maa-aluste jõgede olemasolu Nabala lubjakivimaardlas.
Põhimõtteliselt mahub soomlaste salajõe käsitluse alla kogu Eesti paekiviavamus, mille ülemine osa on peaaegu kõikjal murenenud ja lõheline.

Eesti vitsa- ja pendlimeestele meeldib end nimetada geobioloogideks. Tegelikult on geobioloogia interdistsiplinaarne teaduslike uuringute valdkond, mis uurib biosfääri ja litosfääri või atmosfääri vastastikuseid mõjusid. [...]

Meie pendlimeestest “geobioloogid” väidavad, et on Nabala lubjakivimaardla piirkonnas “geobiolokatsiooniga” või nagu geodeesiainsener Heiki Potter 30. aprilli “Postimehe” vahele pandud ajalehe “Tõru” artiklis kirjutab, “geobiotopograafilise kaardistamisega” avastanud terve rea maa-aluseid jõgesid. Sellise avastuse tähendus oleks palju laiem, kui mingite karstinähtuste väljaselgitamine väikeses Eesti maakohas. See oleks tõeline Eesti Nokia, mida seni tulutult on püütud leida.

Paradoksaalselt on igast pendlimeeste poolt väljahõigatud jaburusest kinni haaranud ajakirjandus, produtseerides artikleid nagu “Nabalas ongi maa-alused jõed”, “Kaevandus kuivataks Ülemiste” jne. Kas sensatsioonijahist ja sellega kaasnevast loo müügihuvist ajendatuna või kohalike elanike survest tulenevalt on ajakirjanikud selgelt asunud paekivikaevandajate vastu kõikjal Eestis.

Mis tegelikult toimub?

Kohalikud on mures oma kodukandi eripärade säilimise pärast. Paljud ei taha kaevandusi, kuna peljatakse, et need kuivatavad kaevud, sh kuulsa Tuhala nõiakaevu.

Päris teadlaste uuringuid ei usaldata, kuna arvatakse, et nende tulemused on rahaahnete töösturite poolt niikuinii ette teada ja kaevanduste osas soosivad. Kindlam on usaldada oma poiste misiganes meetodil tehtud tegemisi, peaasi, et tulemused oleksid “õiged”.

Et asi on vitsandusega Eesti riigis tõsine ja omamas riikliku usundi staatust, veendusime üle-eelmisel aastal.

Riiklik vitsamees riikliku nõiavitsaga teise riigi riigipea riigivisiiti turvamas. Päästeamet tunnistab, et Sniffex on neil siiani kasutuses kui tõhus vahend lõhkeainete tuvastamisel. Selle eest pälvisid Päästeameti pommimehed MTÜ Eesti Skeptiku Umbluu preemia.

Näitamata ja seletamata jäid (aeg sai otsa) kaks head asja:

• NHS avalik teenus Behind the Headlines
• PhDComic: Science News Cycle

Kiri puudutas väidetavat pommituvastusvahendit, kuid tegelikult nõiavitsa põhimõttel “töötavat” Sniffexit, mida Päästeamet ja demineerijad on vapralt kasutanud ning korduvalt kaitsnud. Saatsin kaasa väljatrüki USA armeetegelaste raportist Sniffexi testimisel (pdf), kus tõdeti, et Siffex ei tööta.

Täna helistasin Päästeametisse, kust kinnitati, et vastus on välja saadetud 21. oktoobril, kuid lahkelt saadeti see kiri ka e-posti vahendusel (klõpsa pildile ja näed kogu vastust).

Lugupeetav Martin Vällik,

täname teid informatiivse kirja eest.

Päästeameti demineerijatele ei soetata tehnikat juhuslikult, kõik ostud on põhjendatud ning vajalikud inimeste julgeoleku tagamiseks. Demineerimiskeskusel ei ole mittevajalikke töövahendeid ning kõigil keskuse käsutuses olevatel töövahenditel on oma kindel otstarve meie kõigi turvalisuse huvides. Samuti on kõiki töövahendeid soetamise eel testitud või tutvutud nende tehnilise dokumentatsiooniga.

Lugupidamisega,
/allkiri/
Kalev Timberg
Päästeameti peadirektor

Beata Perens
6282007

Kuidas edasi?

Ajendiks see kiri praegu välja panna sai Postimehes ilmunud Vahur Kooritsa lugu Päästeameti imevits osutus petukaubaks. Peamine ajend selle teema edendamiseks on siiski nii minu isiklik kui ka teiste inimeste turvalisus. Päästeametis Sniffexit pidada on hullem kui fertiilsuskliinikus kurgi kasvatada.

Arno.Pugonen@rescue.ee,
Kalev.Timberg@rescue.ee
kuupäev 22.08.2008 15:04
teema Sniffex Päästeametis

Lugupeetud Päästeameti direktor Kalev Timberg ja demineerimiskeskuse juhataja Arno Pugonen,

pöördun teie poole palvega kõrvaldada Päästeameti demineerimiskeskuse varustusest pommituvastusseade Sniffex, kuna see seade ei suuda tegelikkuses mitte midagi tuvastada ja on seetõttu potentsiaalselt ohtlik.

Kuivõrd erinevad tehnoloogiad, mis lubavad vähendada terroriohtu, on erilise tähelepanu all, siis neid aegajalt ka testitakse. Saadan teile edasi ühe testi raporti. Testi teostasid USA The Counter Terrorism Technology Task Force juba 2005. aasta 8.-9. augustil.

Inernetis on selle aadress
NavyReport.pdf

Lühike kokkuvõte kõlab:

Lõhkeainete tuvastamise käsiseade SNIFFEX ei tööta.

Seadme turvalisuse koha pealt tõdetakse raportis:

Peale asjaolu, et seade võib eksitada operaatorit uskuma lõhkeainete kohalolu või puudumist ja sellest tulenevat ohuolukorda, pole Sniffexiga seotud muid turvalisust puudutavaid teemasid.

Testi tulemused siiski vaid kinnitasid asjatundjate ammuseid esialgseid kahtlusi seadme toimimatuse kohta, kuna sarnaseid on nähtud ja testitud ka varem. SNIFFEXil puuduvad elektroonilised osad, see ei kiirga midagi ega ole suuteline vastu võtma mingeid signaale.
Muljetavaldav antenni liikumine taandub ideomotoorsele efektile, mille käigus inimese lihaste väikesed teadlikud või teadmatud tõmblused võimenduvad labiilse ja tasakaalu piiril oleva antenni suureamplituudiliseks liikumiseks.

Lisaks on välja tulnud, et Sniffexit turustav ettevõte Homeland Safety Inernational on seotud laiaulatusliku börsipettusega ja USA järelvalveorgan SEC on vastavalt reageerinud ning määranud asjaosalistele kopsakad trahvid.

Veelkord, neid asjaolusid arvesse võttes palun, et Päästeamet kõrvaldaks SNIFFEXi aktiivse varustuse hulgast ja paigutaks selle kasvõi muuseumisse kui ilmeka näite inimlikust lihtsameelsusest ja pseudoteadusest ning oleks avalikuks hoiatuseks kõigile. Sellega teeniks Päästeamet ka avalikkuse informeerimise üllast eesmärki, kui SNIFFEXi väljaviskamise üritusest avalik tehtaks.

Lugupidamisega,

Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik
www.skeptik.ee
tel 508 9328

———————————-
Loe lisa skeptik.ee teemas Sniffex.

Olukorra teeb tunduvalt piinlikumaks asjaolu, et selline libatoode on olemas ka meie päästeameti pommirühmal ning seda on kastutatud näiteks USA presidendi George Bushi visiidi ajal. Veel piinlikum on see, et peale mitmeid järelpärimisi, informeerimisi ja selgitusi usuvad Eesti asjaosalised jätkuvalt selle seadme (hind umbes 6000 dollarit) toimivusse ja ilmselt ei kavatsegi seda potentsiaalselt ohtlikku nõiavitsa käibelt kõrvaldada.

Sellise vankumatu usu eest pälvis Päästeameti pommimeeskond esimese Umbluu preemia.

Pikemalt kõigist neist asjaoludest skeptik.ee kodulehel teemas pildamine.

Sniffexit turustava firmaga Homeland Safety International seoses on aga algatatud ametlik käik börsipettuse teemal. Algatajaks on sealne börsijärelvalveorgan Securities and Exchange Commission (SEC, sama asutus, mis LHV tegelased vahele võttis). Süüdistuse kohaselt produtseeris Sniffexi tegevjuht Paul B. Johnson, tegelikkuses bulgaarlaste tankist, lühikese ajaga hulga vääraid pressiteateid, mille eesmärk oli tõsta aktsia väärtust, et petised heausksetelt investoritelt tõusulaines raha kätte saaksid. Pressiteated sisaldasid ka uudiseid väidetavatest tulemuslikest testidest, mis tõestavat Sniffexi toimivust, ja eri valitsuste otsuseid antud terrorismivastast seadet endale soetada. (Wired, pikemalt Pro Publica)

Aktsia hind tõusis sellise tegevuse käigus 80 sendilt 6 dollarile vähem kui kolme kuuga. Praegu võib seda aktsiat osta 0,0010 dollarit tükk ehk ühe sendi eest 10 aktsiat.

Aga pole hullu, Sniffex pole ainus, mis lihtsameelseid tüssab, James Randi annab oma nädalakirjas teada, et ADE651 on sama tõhus kui Sniffex.

Don’t be fooled by copies…

Mis tõestab, et toode toimib? No kui juba Nigeri, Tai, Liibanoni, Iraagi jõustruktuurid on neid ostnud, siis järelikult peab ju töötama. Onju?

ADE651 suudab tuvastada ka narkootikume, isegi kui need on peidetud inimese keha sisse.

Ainsad, mida Sniffex, ADE651 ja muud vastavad vidinad tegelikult leida suudavad, on lollid.

Päästeameti eridemineerijad võitsid Umbluu-preemia

MTÜ Eesti Skeptik (www.skeptik.ee) kuulutas täna välja esimese Umbluu-preemia pseudoteadust edendava tegevuse eest. See läheb Päästeameti eridemineerijatele võluvitsa SniffEx kasutamise ja kaitsmise eest. Valiku tegemisel võeti arvesse nii korduvat meediakajastust, potentsiaalset ohtu seadme kasutajale ja ümbritsevale kui ka rahvusvahelist mõju. Sniffexi selge edumaa kõrval väärivad kindlasti äramärkimist ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tegevus homöopaatia ja muude nn alternatiivsete raviviiside õpetamisel ning meedia poolelt Postimehe Tarbija24, mis varustab tarbijaid infoga uudsetest tervislikest tehnikavidinatest.

Preemiaga kaasneb pühendusega Viltune Pendel, mille üleandmine toimub 31. aprillil. Umbluu-preemia antakse Eestis välja esmakordselt, eeskujuks muuhulgas James Randi Haridusfondi Lendava Sea Auhind (http://www.randi.org/pigasus/index.html) ja Soome skeptikute Huuhaa-auhind (http://www.skepsis.fi/palkinto/). Eestis on varem paaril korral välja antud meediale mõeldud Üraja auhinda.

* Umbluu-preemia Viltune Pendel: Päästeametile SniffExi kasutamise ja kaitsmise eest

Sniffex on nõiavits, mis erineb rahvapärasest pajuvitsast vaid materjali, hinna ja rituaalsete liigutuste poolest. Legend räägib, et Sniffex suudab lõhkeianet tuvastada 90% kindlusega. Eesti rahvas sai Sniffexiga tutvuda USA presidendi G. W. Bushi visiidi ajal ja tõepoolest — asi töötas, kuna ükski pommi ei plahvatanud.

SniffExi tootjaks on börsipettusega silma jäänud ettevõte, kelle aparaat ei suuda testide põhjal reageerida isegi mööda sõitnud sõjaväe lõhkeaineautole. Päästeameti kinnitusel on 70 tuhat krooni maksnud SniffExi puhul aga tegemist vajaliku seadmega:

Päästeameti demineerijatele ei soeta tehnikat juhuslikult, kõik ostud on põhjendatud ning äärmiselt vajalikud inimeste julgeoleku tagamiseks. Demineerimiskeskusel ei ole mittevajalikke töövahendeid, kõigil keskuse käsustuses olevatel töövahenditel on oma kindel otstarve meie kõigi turvalisuse huvides. Samuti on kõiki töövahendeid soetamise eel testitud.

Preemiasaaja tegevus väärib esiletõstmist nii potentsiaalse ohu kui rahvusvahelise mõõtme poolest – pilt pildajast Eesti Panga ees on prominentselt väljas Sniffexi-pettusest rääkivas ajaveebis ning seadmemüüja toob Eesti riigiameti ostu esile kui kinnitust seadme toimimises.

Sellise enesekindluse ja pühendumuse eest otsustas MTÜ Eesti Skeptik autasustada Päästeametit 2007. aasta Umbluu preemiaga, milleks on pühendusega Viltune Pendel.

* Auväärne äramärkimine: Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli homöopaatiat, refleksoloogiat ja muud alternatiivmeditsiini tutvustavate kursuste eest

Kust mujalt peaksid lapseootel inimestega tegelevad ämmaemandad ja meditsiiniõed teada saama, et vaktsineerimine on kahjulik ning vesilahuste vesilahused kordades tõhusamad kui randomiseeritud
topeltpimedate kliiniliste testidega kontrollitud “Big Pharma” kemikaalid?

Nõuab suurt hingejõudu ja pühendumust, et hoida elus traditsiooni, millel puudub nii teaduslik põhjendus kui kliiniline toime.

Kuna kõik on kõigega seotud, siis auhinnaks mudime iseenese jalataldu nendest kohtadest, mis ajutegevust soodustavad.

* Auväärne äramärkimine: Postimehe lisa Tarbija24 magnetravi, detox-jalavannide jt tehniliste tervisevahendite propageerimise eest

Nimetatud toodetel ja teenustel poleks minekut, kui puuduks rahvast kõige üldisemal tasemel harivat ajakirjandust, mille kaudu uudishimulikud ajakirjanikud oma leidudest teada annavad. Antud juhul
oli meile endalegi üllatuseks, et paljudele ehk ootuspärane SLÕhtuleht ja Delfi ei kvalifitseerunud, kuna on ilmutanud artikleid Ionic-Detox jalavannide võimalikust pettusest, paljastanud nõidade udujutte,
märkinud ära nõelravi ja homöopaatia toimimatuse, rahustanud mobiilikasutajaid, et need ei tekita ajukasvajaid. Küll aga väärib Umbluu preemia raames tähelepanu Postimehe tarbijalisa Tarbija24, mis
jätkuvalt avaldab ajakirjandusena paistvaid kriitikavabasid toote- ja teenusetutvustusi.

Selliste uue ulja ilma tarkuste vahendamise eest saadame Tarbija24 toimetusele ergastava koguse positiivseid vibratsioone.

————————

meediakontaktid:

MTÜ Eesti Skeptik:
Martin Vällik – martin.vllk@gmail.com – 50 89 328

Auhinna kuulutas välja Sihtasutuse Archimedes poolt korraldatud teadusmeedia konverentsil “Teadus – tumm või tummine?”:

Peeter Marvet – pets@tehnokratt.net – 56 565 565 – skype: petskratt

Miks aga head riista vaid endale hoida? Teated Ameerikamaalt räägivad, et sarnase seadmega on võimalik leida kadunud inimesi ja surnukehasid, tuvastada kooliõpilastel ja turistidel narkootikume. Kadunud inimeste otsimisel ei pea isegi loodusesse minema, vaid aitavat ka kaardi kohal katsumisest.

Siin näitab kogenud šerif, kuidas asi käib ja meie organid võiksid Suurelt Vennalt õppust võtta:
http://www.wnct.com/midatlantic/nct/news.apx.-content-articles-NCT-2008-01-12-0002.html (vasakul servas kasti sees vali “Video”).

Rohkem koostööd, head võimuorganid! Kui pommide ja kadunud inimeste otsimisest ning kurikaelte tagaajamisest seadme kasutusaega üle jääb, siis las töötavad sellega Tuhala geobioloogid, et täpsemalt kaardistada maa-aluste jõgede kulgemist.

Ja see pole veel kõik. Nõiavits olla abiks ka haiguste diagnoosimisel, arheoloogiliste leidude lokaliseerimisel, mitut sorti maavarade leidmisel, vere suhkrutaseme määramisel, maa-aluste kaablite ja torujuhtmete asukoha määramisel jne.

Seoses pronksööga oli Siseministeeriumil kindlasti palju muud vajalikku teha, aga nüüd sain neiltki vastuse:

Lugupeetud Martin Vällik,

Päästeameti demineerimiskeskuse varustuse kohta käiv teave (nimekiri, soetamismaksumused, testimise tulemused jm) on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks. Seetõttu ei saa Siseministeerium Teile edastada infot Päästeameti demineerimiskeskuse poolt soetatud varustuse ja selle maksumuse kohta.

Lisaks riigieelarvelistest vahenditest soetatud varustusele on Päästeamet saanud märkimisväärse hulga varustust välisabi raames.

Varustuse soetamisel testib Päästeamet erinevate tootjate seadmeid ning rahaliste vahendite piiratuse tuleb valikud soetatava varustuse osas teha väga hoolikalt. Lisaks viiakse demineerimiskeskuse varustuse teste läbi koostöös teiste julgeolekustruktuuridega. Seetõttu on Siseministeerium veendunud Päästeameti poolt soetatud varustuse otstarbekuses. Samuti hindab Siseministeerium kõrgelt demineerimiskeskuse ekspertide teadmisi ja töötulemusi.

Lugupidamisega,

Tarvi Ojala
Büroojuhataja
Päästepoliitika büroo
Sisejulgeolekupoliitika osakond
Tel 612 5069

Mida muud tal öelda ongi? Loomulikult tuleb oma ala eksperte usaldada, kuidas muidu õigusriik ja demokraatia töötaksid. Aga kuidas peaks toimima siis, kui teiste ekspertide arvates on tegu ilmselge möödalasuga? Ei aita see, kui peale lasku joonistatakse märklaud sinna, kus see näib täpset tabamust näitavat.

Antud olukorras on minumeelest sellele igati väljateenitud usaldusele paras löök antud.

Kas on meil keegi, kel oleks aega ja viitsimist Sniffexi kasutusjuhend läbi vaadata ja oma ekspertarvamust väljendada?

Riiklik julgeolek, demineerimine, terrorismivastane võitlus, lõhkeainete usaldusväärne tuvastamine ja kahjutuks tegemine on liiga olulised teemad, et lasta pseudoteadlastel ja vitsameestel endale kotti pähe tõmmata.

——————————————

Tänan väga, lp Beata Berens, vastuse eest!

Paljud infokillud, mille Teile edastasin, põhinevadki ametlikel
allikatel. Näiteks asjaolu, et lugupeetud Stanley (Stan) Reber on
ametlikult Sniffexit müütava firma teenistuses nende müügiesindajana
Balti riikides.

Palun vaadake siit lingist:
http://www.sniffex-eu.com/contact.htm

Aga kui ta on Päästeameti lepinguline ja mittekoosseisuline töötaja,
siis on minu esialgne arvamus või kahtlustus võimalikust
korruptiivsest tehingust loomulikult alusetu.

Samuti on avalikest ja ametlikest allikatest leida Sniffexi
kasutusjuhend, joonised ja muu tehniline teave. Tootja enda
kodulehelt. Nendega on tutvunud hulk asjatundjaid – füüsikud,
turvaspetsialistid – ja nad on oma arvamustest avalikult teada andnud.
Samuti on avalikult lugeda ühe USA armee osakonna testitulemustest
seesinase Sniffexi kohta ja on tõdetud, et selle toote puhul on tegu
kasutu ja toimimatu vidinaga, mis teadaolevate füüsikaseaduste
kohaselt ei saagi mitte kuidagi toimida.

Lubage mulle veel üks küsimus, mis ilmselt ei kuulu salastatuse alla:
kas Eestis kehtivad teised füüsikaseadused kui mujal maailmas?
Kui jah ning seda asjaolu arvestades toimib Sniffex Eestis lõhkeainete
tuvastajana, siis kas Päästeamet oleks huvitatud oma eelarvet
kosutamisest miljoni USA dollari võrra?
Selleks pole vaja muud, kui korralikes testitingimustes Sniffeksi
lõhkeainetuvastusvõime proovile panna, ehk Sniffex peaks tegema
täpselt seda, mida tootjad-müüjad väidavad seda suutvat.

MTÜ Eesti Skeptik, mis on oma üheks eesmärkide saavutamise vahendiks nimetanud:
korraldab vaatlusi, katseid, konverentse, seminare, ekskursioone,
näitusi ja kursuseid ning annab välja ning levitab infomaterjale ja
trükiseid;
http://www.hot.ee/skeptikkk/Skep_pohikiri.htm
on valmis vastavat katset koostöös Eestis teadlastega korraldama.

MTÜ Eesti Skeptiku ülesanne ei ole diskrediteerida kellegi tublit,
äärmiselt vajalikku ja tänuväärset tööd. Olen kodanikuna väga tänulik
kõrge professionaalsuse ja pühendumusega tehtud töö eest, selle
valmisoleku eest, mida päästeametnikud iga päev üleval peavad, et
vajadusel appi tõtata. Uhkusega jälgisin uudiseid Eesti päästeametnike
tegemisi kriisikolletes. Olen täiesti kindel, et tehnilist varustust
tuleb pidevalt täiendada ja seda ka tehakse, aga mõnikord lihtsalt
juhtub, et soovides küll parimat, tehakse otsuseid, mis tagantjärele
kuigi mõistlik ei tundu. Ka sellest poleks ju suurt midagi, kui
sellest õpitakse ja osatakse edaspidi sarnaseid apse vältida.

Lugupidamisega,
Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik

——————————————
Lugupeetav hr Vällik,

vastan lühidalt:
1. minu teadmiste kohaselt on füüsikaseadused universaalsed ja kehtivad ka
Eestis
2. Päästeametil puudub soov ja huvi sellisel kujul osaleda teaduslikes
eksperimentides. Meil on oma praktiline igapäevtöö ning teadus jäägu
teiste mängumaaks.
3. Kõnealune toode on vabalt müügil, mistõttu peaks seda katsetamise
tarvis saama soetada iga huviline.

Parimate soovidega
Beata Perens

Carpenter väitis, et mõistus võib tekitada lihaste liikumist ka sõltumatult tahtest või emotsioonidest. Me ei pruugi sellest küll teadlikud olla, aga sugestioonid võivad olla tekitatud teiste poolt või kujunenud vaatluste tulemusena. Need sisendused võivad avaldada mõju mõistusele ja mõjutad motoorset liikumist.

Ameerika psühholoogide William Jamesi ja Ray Hymani, prantslasest keemiku Michael Chevreuli ja inglise teadlase Michael Faraday teaduslikud testid on näidanud, et paljud nähtused, mis on omistatud vaimsetele ja paranormaalsetele jõududele või müstilistele energiatele, on tegelikult tingitud ideomotoorsest tegevusest. Testid tõestavad, et “ausad, intelligentsed inimesete võivad alateadlikult tekitada [ja tekitavadki] lihaste liikumist, mis on kooskõlas nende ootustega” (Hyman 1999). Testid näitavad ka, et käitumist suunavaid sugestsioone võib tekitada vaevumärgatavate vihjete abil (Hyman 1977).

Noolte liikumine Ouija laual, vahendaja käeliigutused vahendatud suhtlemise puhul, käte ja jalgade liigutused rakenduslikus kinesioloogias ja hüpnootilise sugestiooni arvele pandud teatud käitumine on tegelikult tingitud ideomotoorsest efektist. Ray Human (1999) on demonstreerinud ideomotoorse liikumise ahvatlevat mõju meditsiinilises šarlatanluses. Selle rakenduslikeks näideteks võib pidada “Toftnessi kiirguse detektorit” (kasutatav kiropraktikas), “musti kaste”, mis leiavad kasutust meditsiinilises radiesteesias ja radioonikas (populaarne loodusravis, kus seda kasutatakse diagnoosimiseks ja ravimiseks vajaliku “energiat” püüdmiseks.) Hyman väidab ka, et sellised asjad nagu chi kung ja Deepak Chopra poolt harrastatavas ajurveda meditsiinis populaarne “pulsidiagnoos” on kõige paremini seletatavad ideomotoorse mõju kaudu ja ei vaja mingite müstiliste energiate nagu chi olemasolu.

Tõlgitud raamatust The Skeptics Dictionary, Robert Todd Carroll.

Loe veel:
teadus.ee: NÕIAVITSAD JA PENDLID. SISSEJUHATUS PILDAMISSE
Ray Hyman: How People Are Fooled by Ideomotor Action
Barrett L. Dorko: The Presence and Purpose of Ideomotor Movement

Lugesin uudist ajalehe Dallas News võrguväljaandest:
http://www.dallasnews.com/sharedcontent/dws/bus/stories/041607dnbussniffex.39c48dd.html.
Siin kirjeldatakse üht kahtlast ettevõtmist turvalisuse alal. Toode
nimega Sniffex, mis tootja väidete kohaselt suudab tuvastada
lõhkeainet suurema kui 90% täpsusega, põrus USA armee testides
põhjalikult, aga vaatamata sellele kulutati ligi 50 000 dollarit
kaheksa (8) detektori ostmisele.

Lisaks uurib USA väärtpaberiinspektsioon (SEC) selle börsikompaniiga
seotud võimalikku turureeglite rikkumist. Tänasel päeval tuntakse
Sniffexi tootjat-turustajat nimega Homeland Safety International Inc.

Artiklis kirjeldatakse mõnd toote võimekuse osas tehtud testide
tulemusi, mis kokkuvõtete kohaselt ei erine puhtast juhuslikkusest.
Samas ei väsi toote esindaja Paul B. Johnson oma toodet kiitmast ning
väidetava efektiivsuse kinnitamiseks nimetab ta mitmete riikide
valitsusasutusi, kes kõik pidavat Sniffexi tänulikud kasutajad olema.
Lähis-Ida riikide, Türgi ja Venemaa seas mainitakse ka Eestit.

Tasub mainida, et positiivsete testi tulemuste eest on tuntud
mustkunstnik, skeptik ja paranormaalsete nähtuste uurija James Randi
välja pannud 1 miljon USA dollarit. Vt www.randi.org.
Sniffexi tootjad-turustajad on keeldunud selle miljoni väljavõtmisest,
kuigi neil ei paluta teha muud kui demonstreerida oma toote toimimist
kontrollitud tingimustes vastavalt nende endi tootekirjeldusele
http://www.sniffex-eu.com/applications.htm.

See lugu tõi meelde novembris USA presidendi külaskäigu ajal
pildistatud nn vitsamehest -
http://sloleht.ee/fotod/2006/11/30/x-ilmestas.jpg
kellel on Sniffexile kahtlaselt sarnane riistapuu käes. Ajakirjanike
küsimustele tollal liiga täpselt ei vastatud.

Kes aga on Sniffexi ja Homeland Safety International Inc esindaja Eestis?
Loeme ühelt nende kodulehelt http://www.sniffex-eu.com/contact.htm et
Mr. Stan Reber
SNIFFEX EUROPE Coordinator & Sales Representative
for the Baltic States
Kentmanni 20
15099 Tallinn
Estonia
Tel: +372-504-1673
email: stan.reber@sniffex-eu.com

Otsides Stan Reberi nimega seotud teavet, leidsin üllatuseks, et see
mees töötab praegu Päästeametis, algul demineerimiskeskuse
peaspetsialistina, praegu erikeemia peatalituse peaspetsialistina.

Kas siin ei põrku me mitte huvide konfliktile, kus maksumaksja raha on
kulutatud ebapädevalt seadmele, mis põhimõtteliseltki pole suuteline
midagi tuvastama, ja sellisel moel, kus spetsialist otsustab
ametkonnale osta seadme tulenevalt iseenda ärihuvidest, mitte aga
lähtudes turvalisuse tagamise ülesannetest?

Lähtudes Dallas News andmetest, et 8 Sniffexi eest maksis USA armee
48095,65 dollarit, arvutasin ühe Sniffexi hinnaks Eesti kroonides 69
438 krooni, millele ilmselt lisandub transpordikulu, tollimaks,
käibemaks.

Küsimused:
* Kas Päästeamet on ostnud lõhkeainete tuvastamise seadme Sniffex?
* Kui jah, siis kui mitu ja kui palju maksumaksja raha sellel kulutati?
* Kas SLÕhtulehe arhiivis kujutatud pildil
http://sloleht.ee/fotod/2006/11/30/x-ilmestas.jpg on Stanley (Stan)
Reber? Või keegi teine Päästeameti töötaja? Kes?
* Kelle initsiatiivil toimus Sniffexi ostmine Päästeametile?
* Kas Stan Reber sai Sniffexi (Homeland Safety International) ametliku
esindajana selle seadme Päästeametile muretsemisel isiklikku kasu?
* Kas Päästeamet on veendunud Sniffexi tõhususes lõhkeainete
leidmisel? Ja kas on tehtud sellealaseid katseid? Kui katseid on
tehtud, siis kas oleks võimalik tutvuda vastavate protokollidega?
* Kas pideva kurtmise juures, et raha on alati vähe, oli sellise
kahtlase toote ostmine õigustatud?
* Kui ei olnud õigustatud, siis kas keegi selle eest ka vastutust
kannab? Millist vastutust?

Allikaviidetega varustatud eestikeelne lugu Sniffeksist on lugeda ka
http://www.skeptik.ee

Lugupidamisega,

Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik
juhatuse liige
tel 508 9328

Päästeametist selline vastus.

Tere,

Päästeameti demineerijatele ei soeta tehnikat juhuslikult, kõik ostud on
põhjendatud ning äärmiselt vajalikud inimeste julgeoleku tagamiseks.
Demineerimiskeskusel ei ole mittevajalikke töövahendeid, kõigil keskuse
käsustuses olevatel töövahenditel on oma kindel otstarve meie kõigi
turvalisuse huvides. Samuti on kõiki töövahendeid soetamise eel testitud.

Alates 1997. aastast on Stanley Reber tegutsenud
humanitaardemineerimisprogrammide koordineerijana Eestis.
Stanley Reber on Päästeametis alates 2007. aastast demineerimiskeskuse
koosseisuväline lepinguline töötaja.

Kahjuks ei saa me siiski suuremale osale Teie küsimustest vastata:

Avaliku teabe seadus § 35 lg 1 p 8: Teabevaldaja on kohustatud
tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe
_tehnoloogiliste lahenduste kohta, kui sellise teabe avalikuks tulek
kahjustaks teabevaldaja huve_.

Demineerimise varustuse ja tehnoloogiliste lahenduste kohta käiv teave
on päästeameti peadirekori käskkirjaga tunnistatud asutusesiseseks
kasutamiseks.

Igal juhul soovitame lisaks ajakirjanduslike allikate kasutamisele teha
ametlikke päringuid ka Euroopa riikides demineerimist korraldavates
asutuste käibivate praktikate kohta nii erivahendite kasutamise kui ka
selle info avalikustamise osas.

Lugupidamisega
Beata Perens
Päästeamet

Lugege ikka kommentaare ka :-D

Siin üks spetsiaalselt Sniffexi pettusele pühendatud võrgukodu, kus muu hulgas saame teada sedagi, et aastakümnete jooksul on samalaadseid petuskeeme teisigi üritatud.

Nt MOLE Detection System


Quadro Tracker

DKL LifeGuard Model 2 “human presence detector”

Kommentaaridest selgus, et ajakiri KLUBI jaanuar 2007 on avaldanud Eigo Vahtrase artikli “Kogu tõde Päästeameti nõiavitsast” (716 KB, pdf artiklist, toimetuse lahkel loal), kus on suur pilt Eesti Panga hoone ees pildavast mundrimehest ja lühike kokkuvõte Sniffexi taga toimetatavate petiste vägitegudest, Sniffexi tööpõhimõttest (tööpõhimõttetusest) ning Eesti ametnike häbelikust (?) vaikimisest.

Tervitused Eigole!

Tehnokratt Peeter Marvet lubas nüüd laupäeval Kuku raadios teema jutuks võtta. Saade on eetris sellel laupäeval kell 17:00 ja esmaspäeval 20:00, hiljem võib seda võrgu vahendusel kuulata Tehnokrati arhiivis.

Martin

Alles see oli, kui USA presidendi külaskäigu ajal nähti mundris pildajat (vitsameest, pendlimeest) turvalisust tagamas, vt siit, või tellitakse kummalisi kuu-uurimusi. Nüüd saame ajalehest Dallas Morning News lugeda, et muude lihtsameelsete seas on ka Eesti ametnikud ostnud absoluutselt kasutu, toimimatu ja korralikes testides läbi kukkunud lõhkeaine otsimise seadme Sniffex, mis töötavat parimate vitsandusest tuttavate põhimõtete järgi.

Seoses 9/11 sündmustega on turvalisuse teema USAs ja mujalgi aktuaalne ning abi otsitakse ka muidu piiripealsetest võimalustest. Küllap seda konjunktuuri Sniffexi edendajad oma huvides ära kasutavad. USA armee aga testis seadet ning läbikukkumine oli nii täielik, et isegi firma juht pidi seda tunnistama ja otsima vabandusi. Pikemalt on sellest juttu James Randi uudistes.

Loeme Dallas Morning News artiklist:
More than 800 devices have been sold outside the U.S., including to government agencies in Estonia, Turkey, Russia and the Middle East, Mr. Johnson said.
(USAst väljaspool on ostetud enam kui 800 seadet, nende hulgas Eesti, Türgi, Vene ja Lähis-Ida riikide valitsusasutuste poolt, ütles härra Johnson (Sniffexi juht)).

Artiklis on kirjas, et 8 Sniffexi seadet maksavad 48095,65 USA dollarit, ehk u 6012 dollarit ehk kursiga 11,55 EEK/USD 69 438 Eesti krooni tükk!! Kas tõesti maksis mõni Eesti riigiasutus teleskoopantenniga julla eest ligi 70 000 krooni (+tollimaks + käibemaks)?! Kas tõesti pole vastavates asutustes nii palju tervet mõistust ja skeptilist meelt leida, et sedalaadi katsetustele maksumaksja raha ei raisataks?

Lisaks on teada, et Sniffexit turustav firma on omanike ja meetodite poolest tuntud kui kahtlust äratav.

Sniffexi tootjate endi kirjeldus oma tootest.
Edasimüüjaks Eestis ja Balti riikides on märgitud Stan Reber, Kentmanni 20, 15099 Tallinn (seal asub USA saatkond Eestis). Stan tundub olevat ikka päris sõjaväelane ja lõhkeaineekspert, kes on osalenud mitmetel välismissioonidel ja töötas Raidma ajal Päästeametis demineerimiskeskuse peaspetsialistina.

Täpsustatud andmetel töötab Stanley Reber (erruläinud USA sõjaväelane, seersant?) nüüd Päästeameti erikeemia talituse peaspetsialistina.

Martin Vällik