Tavakeeles on “pole olemas” ja “kujutad seda ette” reeglina sünonüümid. Uue aasta puhul näitame selle seose suhtes üles skeptitsismi ja vaatleme, kuidas täiesti ettekujutatavaid ja üldsegi mitte olemasolevaid kehaosi sellegipoolest objektiivselt mõõta saab.
Üks olulistest asjadest, mida aju iga päev meile märkamatult teeb, on keha mudeli hooldamine ning ettekujutamine, missugused meie kehaosad on, kus nad asuvad ja kuidas me neid parajasti seadnud oleme. Nagu kõik bioloogiline, võib ka aju mõnikord rikki minna — kehatajurikke kõige tavalisem väljendus on olematute kehaosade tajumine pärast käe või jala amputeerimist. Mõnevõrra harvemini tuleb ette ka seda, et inimene tajub endal olevat kehaosi, mida tal kunagi olnud polegi. Nii või naa, mõlemal juhul erineb reaalne kehakuju märgatavalt ettekujutatavast.
Ei. Üks põhjuseid on, et veri on puhverlahus. Pärisveri on päris keeruline süsteem ja teda puhverdatakse vähemalt kolmel kombel korraga, aga siinkohal vaatleme verepuhvritest kõige olulisemat, süsihappepõhist.
Veri sisaldab nii süsihapet kui selle lahustunud soolasid (praktilises mõttes bikarbonaatioonide ülejääki). Süsihape dissotsieerub vesilahuses järgmiselt:
H2CO3 ⇄ HCO3− + H+
Kui veres lahustada mõnd teist (tugevat) hapet ning tõsta sedaviisi vabade prootonite (H+) arvu, ei lange selle võrra mitte pH nagu võiks juhtuda puhverdamata lahuses vaid bikarbonaatioonid seovad hulka ülearuseid prootoneid ja neutraliseerivad lisatud happe:
Kuna viimastel nädalatel on elavnenud arutelu meie “identiteedi tuumikosa”, st. meie päritolu üle ning kuna ses osas käibib mitmesuguseid oletusi ilmselgest mütoloogilisest mõtlemisest (E. V. Saks) kuni ilukirjanduslike spekulatsioonideni (L. Meri) ja kuna kommentaator Salvey seda eraldi palus, otsustasin siia postitada väikese ülevaate, mille tegin 2009. a. lõpus. Võimalikele vigadele või ebatäpsustele tähelepanu juhtimine on teretulnud.
Allpool refereeritud rahvastikugeneetika-alased uurimused tegelevad piirialadega: esimeste põlluharijate ning küttide-korilaste vahelise piiriga ning edasi juba Eesti ning selle naabritega, mis moodustavad soome-ugri maailma läänepiiri. Valdavas osas uuringutest on analüüsitud nii isaliinis edasi antava Y-kromosoomi DNA kui emaliinis edasi antava mitokondrilise DNA (mtDNA) markereid. Ajalooline rahvastikugeneetika on viimase 20 aasta jooksul üle maailma ja Euroopa väga suurt tähelepanu pälvinud. Eestis tegutsevad uurijad K. Tambets, R. Villems jt. Tegu on ühega vähestest loodusteaduslikest meetoditest, mis võimaldavad meil heita pilku minevikku. Keeleteadus võimaldab küll näidata erinevate keelte arengut ja seoseid, kuid selle leiud on väga raskesti dateeritavad. Arheoloogia jällegi tegeleb materiaalse kultuuriga ning arheoloogilise kultuuri mõiste sidumisel etnilise päritoluga tuleb eriti kaugemas minevikus olla väga ettevaatlik või sellest sootuks loobuda. Loe edasi »
Missuguseid radioaktiivsusega seotud riske võiks endast kujutada ühe banaani söömine? Aga banaanikoorma kõrval seismine?
Kilogrammi banaanide radioaktiivsuse mõõt on umbes 3520 pikoküriid ehk 130 bekrelli. See tähendab, et kilogrammis banaanides laguneb igas sekundis 130 aatomituuma. Ligikaudu 99,9% neist tuumadest on kaalium-40, looduslikult esinev kaaliumi isotoop, mida banaanis kui kaaliumirikkas viljas rohkesti sisaldub. (Looduslikust kaaliumist umbes 0,012% on kaalium-40, biokeemilised protsessid aga reeglina isotoope üksteisest ei eralda.) Keskmine banaan kaalub umbes 150 grammi. Kui me arvutamise lihtsuse mõttes võtame mittesöödava koore osakaaluks ühe kolmandiku, saame hinnata, et ühe banaani sisu sööja omandab ligikaudu 13 bekrelli radioaktiivsust.
Tänapäevane standardmõõdus konteiner mahutab kuni umbes 20 tonni banaane koguradioaktiivsusega 2,6 megabekrelli. Ei ole ime, et sestpeale kui USAs asuti maanteeliikluse radioaktiivsust mõõtma, on ratastel kiirgusallikate lähemal uurimisel leitud, et 95% neist on autokoormad banaanide või kassiliivaga.
Võrdlemaks banaanikiirgust teiste tänapäeva maailmas leiduvate kiirgusallikatega nagu elektrijaam, voodikaaslane või kivimaja on Randall Munroe kokku pannud järgmise abistava diagrammi, mis klõpsates suuremaks kasvab:
Esimene väljalase uut teaduseteemalist telesaadet Rakett69 on eetris 15. jaanuaril (laupäev) kell 19:35 Eesti Televisioonis.
Saates võistlevad 12 noort andekat teadlasehakatist 10 000 euro suuruse stipendiumi nimel. See on võistlus, kus tuleb olla tugev meeskonnatöös, samal ajal seista iseenda eest- sest stipendiumi saab võita vaid üks!
Rohke lumi on põhjustanud palju ebamugavust — rasked teeolud, hilinevad ühistranspordivahendid, pidev lumelükkamine, elektrikatkestused, ohtlikud jääpurikad ja lumelaamad katuste servadel, lume raskuse all kokkukukkuvad katused, vigastatud inimesed ja hukkunud loomad.
Ilmateade on lähipäevadeks lubanud sulailma ja eraldi rubriigiks on kujunemas hoiatused selle kohta, et sulalumi muutub iseenesest raskemaks ning hakkab puuoksi ja katuseid lõhkuma.
Näiteks vahendab Delfi Raepressi teadet, kus kommunaalameti juhataja asetäitja Tarmo Sulg hoiatab:
„Plusskraadidega muutub puudele kogunenud lumi raskemaks, mis võib põhjustada okste murdumist, mistõttu soovitame puudega ääristatud teelõikudel liigeldes ja parkides olla eriti tähelepanelik,“
Eraldi hoiatus ka katuste kohta:
Samuti on soovitav puhastada katused liigsest lumest, kuna konstruktsioonid ei tarvitse märja lume raskusele vastu pidada, teatas Raepress.
Üks tuntud kliima soojenemise eitajate argumente on, et inimeste osa looduslikus süsihappegaasiringes on tühine. Sageli postuleeritakse hoopis olulisemaks süsihappegaasi allikaks vulkaane. Kas see võib tõsi olla? Arvutame hõlpsasti leitavatest avalikest allikatest pärit andmete põhjal, natuke võtame appi ka põhikoolikeemiat.
2001. aastal on Derrill M. Kerrick Pennsylvania osariigi ülikoolist asjassepuutuva teadusajakirjanduse läbi analüüsinud ja üllitanud ülevaateartikli, kus ta looduslikke atmosfäärilise süsihappegaasi allikaid hindas. Ülevaate avaldas Reviews of Geophysics. Juba lühikokkuvõttest loeme: Loe edasi »
Head lugejad, eriti need, kes meie seadustest üht-teist teavad ja/või mittetulundussektoriga lähemalt kokku on puutunud. Allpool on lugeda kiri, milles palutakse meie abi meie seaduste tutvustamisel. Osadele asjadele saan talle muidugi ise vastata, kuid osadest asjadest puudub mul täpsem ülevaade ja seepärast siin abi palun.
Mõne päeva eest avaldas Postimees ajakirjaniku Nils Niitra ülevaate sellest, kuidas Kaitsejõududes on läinud teadus-arendustegevusega ja kas üle 100 miljonist kroonist ka reaalset tulu on tõusnud. Projekte ja plaane on olnud huvitavaid, mõned reaalsemad ja praktilisemad, teised jällegi pigem ulmevalda kuuluvad. Kuid kokkuvõte on nukravõitu:
vähem kui veerandi eest on loodud midagi, millest kaitseväelastel ka tegelikult kasu on.
Skeptik.ee kommentaatoritele mõjus kõige enam fantaasiat ärgitavana Marek Strandbergi arendatav imekangas (loojaks Mati Karelson), mis raadiolaineid läbi ei lase.
Tartu Linnaraamatukogu II korruse näitusesaalis on 15.09-13.10 avatud publikatsioonide näitus “Vesi – looduse ime”. Välja on pandud hulk raamatuid ja ajakirju, mis räägivad veest kõige mitmekesisemal moel – seoses keemia, geograafia, energeetika, mütoloogia jm. valdkondadega. Kapid kannavad pealkirju nagu “Vesi – looduse ime”, “H20″, “Veevarude uurimine ja kaitse”, “Mütoloogia”, “Veeuputus – müüt või tegelikkus?”, “Vee-energia” (hüdroenergeetika tähenduses), “Ähvardav vesi” (tsunamid jt. loodusõnnetused), “Hüdrosfäär”, “Pilved, vihm, lumi, jää”, “Vesi ja tervis”, “Joogivesi”. Publikatsioonide autorite hulka kuuluvad näiteks prof. Karik, Harry Jänes, Tiit Kändler ja rida välismaiseid autoreid. Sirvimiseks on väljas kaust Tiit Kändleri “Eesti Päevalehele” kirjutatud artiklitega, klaasi all vaatamiseks ajakirjade “Horisont”, “National Geographic” ja “Geo” veele pühendatud numbrid.
Üheks vaktsineerimisvastaste lootuskiireks oli Andrew Wakefieldi 1998. aastal ilmunud, kuid nüüdseks võltsimise ja ebaeetiliste uurimisvõtete tõttu tagasi võetud uurimus selle kohta, justnagu põhjustaks vaktsineerimine autismi. Milles see lootus küll seisnes, ei oskagi kohe öelda, aga autismi tekkepõhjused on tänasel päeval jätkuvalt üsna segased ja ilmselt seetõttu tundus lohutavana teada saada, et kõiges ses valus ja vaevas saab süüdistada vaktsineerimist ning ehk õnnestub vaktsiinitootjatelt isegi kahjutasu välja nõuda.
Järgnenud uuringud Wakefieldi hüpoteesi ei kinnitanud ja selgus hoopis, et Wakefield oli oma uurimust tehes advokaadibüroo palgal ja lisaks lootis kena kasumi teenida enda poolt patenteeritud üksikvaktsiinist, kui MMR kolmikvaktsiin ohtlikuks valetada.
Tänasel päeval on Wakefield laste tervise ja laiema avalikkuse kaitsmise huvides Briti arstiregistrist välja visatud.
225 teadlast on pidanud vajalikuks kirjutada avaliku kirja seoses globaalse kliimamuutusega.
Kirja alustatakse lühida tutvustusega teaduse olemusest ja väljendatakse sügavad häiritust selle üle, et teadlasi, eriti kliimateadlasi, rünnatakse poliitilistel põhjustel. Teaduslikud järeldused on alati mingil määral ebakindlad, teadus ei tõesta kunagi midagi absoluutse kindlusega. Aga kui öeldakse, et ühiskond peab enne tegude tegemist ootama, kuniks teadlased mingis asjas kindla järelduseni on jõudnud, siis tähendab see sama, kui öelda, et ühiskond ei pea kunagi midagi tegema. Kliimamuutus on üks sellistest potentsiaalselt katastroofiliste mõjudega probleemidest, mille puhul tähendab mittetegutsemine suurt riski meie planeedile.
Õnneks on maa-aluste asjade suhtes Eestis olemas palju targemaid inimesi kui mina seda iial olla suudan, seepärast edastan mõned lõigud hüdrogeoloogilt Rein Perensilt.
Esmalt aga lõik Tuhala Looduskeskuse juhataja ning nõiakaevu “päästeoperatsiooni” ühe võtmefiguuri Ants Talioja raamatust Tuhala:
… Ometi ei ole tegemist arteesia kaevuga, kus survet põhjustab põhjavesi. Nõiakaevu paneb keema Tuhala jõgi, mis voolab pooleteise kilomeetri ulatuses maa all.
[...]
Mõõtmised näitavad, et see [Nõiakaevu keemine] juhtub siis, kui suurvesi tõstab Virulase koopa ava kohal veetaseme Nõiakaevu rakete servast 2,35 m kõrgemale. Tuhala jõe vooluhulk peab olema vähemalt 5000 l/s. Vajaliku vooluhulga tagab Mahtra soostikust ja Leva rabast tulev vesi, mis muudab Nõiakaevu vee veidi pruunikaks.”
Delfi treilaitel jäi seekord ilmselt mõni klikk aga tegemata, kuna auväärsete äramärgitute seas on ka üks Eesti teadlaste foto, mis jutustab sellest, kuidas tavaline umbrohi müürlook (Arabidopsis thaliana) iseennast viljastab. Autorid Heiti Paves ja Birger Ilau Tallinna Tehnikaülikooli Geenitehnoloogia instituudist.
Mida teeb teadlane, kes on vastanud suurele hulgale 2012. aastal väidetavat maailmalõppu puudutavale küsimusele, kuid kelle teaduspõhiseid vastuseid keelduvad osad inimesed uskumast, kuna need ei kõla kokku küsija usuga tulevasest peatsest maailmalõpust?
Esialgu vastas astrobioloog David Morrison küsimustele kirjalikul moel edasi, siis, kui sarnaseid küsimusi juba rohkem kogunes, leidsid osad neist tee Korduma Kippuvate Küsimuste sekka. Tänasel päeval on 2012 kohta NASA kodulehel lausa eraldi osakond tehtud, kus on vastatud 20 kõige tüüpilisemale küsimusele seoses 2012 jamaga.
Aga oleme siingi täheldanud, et kinnisideedega inimestel on tihti raskusi nii enda mõtete selge väljendamise kui ka lugemise teel teiste poolt kirjutatud teksti mõistmisega, seega kirjalik ja struktureeritud tekst ei pruugi kõigile kohale jõuda ning ilmselt seepärast on nüüd olemas ka video, kus peamised asjad on edastatud ka kuuldaval-nähtaval moel.
Aegajalt öeldakse meile, et kohevarsti on maailma lõpp käes. Mõned inimesed, eriti mõnede ususektide liikmed elavad reaalselt sellises ootuses, et tõepoolest on maailmalõpp tulemas just nende eluaja jooksul ning igapäevane elu on justkui valmistumine selleks.
Ettekujutusi lõpust on mitmeid — alates täiskatastroofist, kus hukkuvad pea kõik (nt Noa-aegne veeuputus) kuni leebete “vibratsioonivahetusteni” või inimteadvuse tõusmiseni uuele tasemele. Ühiskondlikud mullistused, kus võim maailmas ümber jagatakse veel vahepeale. Need on aga enamuses väga inimlikud ja seetõttu ka piiratud oma maapealsusega, sageli saadab neid ettekujutusi antropotsentriline (inimkeskne) šovinism ja egotsentriline nartsissism, et just praegune ajastu on see kõige erilisem ja just mina olen see kõige erilisem, et see lõppude lõpp just praegu peaks juhtuma. Minumeelest on see vaid märk fantaasiavaegusest ja arusaama puudumisest maailmakõiksuse, päikesesüsteemi, planeetide, eluslooduse evolutsiooni ajaskaala kohta. Geotsentriline (egotsentriline) maailmapilt pole siit ilmast kuhugi kadunud.
Pole põhjust kahelda selles, et inimsugu lõpetab oma sammud siin planeedil, nagu varasemad eluvormid seda korduvalt juba teinud on; planeet Maa kärssab Päikese vananedes kivikõrbeks ja võibolla neelatakse surmaohetes paisuva Päikese poolt üldse alla. Võibolla õnnestub osadel olenditel kolida kaugemale, kus elujärge edasi veeretada, aga Päike energiaallikana lõpetab oma tegevuse ükspäev niikuinii. Kas kellelgi õnnestub teiste tähtede juurde jõuda? Ja kui õnnestubki, siis kustuvad ükspäev needki. Kuid see on alles lõpu algus ja allpool vaatame, mis universumist tervikuna saab.
Mõne päeva eest avaldas Postimees ajakirjaniku 
Üheks vaktsineerimisvastaste lootuskiireks oli Andrew Wakefieldi 1998. aastal ilmunud, kuid nüüdseks võltsimise ja ebaeetiliste uurimisvõtete tõttu tagasi võetud uurimus selle kohta, justnagu põhjustaks vaktsineerimine autismi. Milles see lootus küll seisnes, ei oskagi kohe öelda, aga autismi tekkepõhjused on tänasel päeval jätkuvalt üsna segased ja ilmselt seetõttu tundus lohutavana teada saada, et kõiges ses valus ja vaevas saab süüdistada vaktsineerimist ning ehk õnnestub vaktsiinitootjatelt isegi kahjutasu välja nõuda.
Mida teeb teadlane, kes on vastanud suurele hulgale 2012. aastal väidetavat maailmalõppu puudutavale küsimusele, kuid kelle teaduspõhiseid vastuseid keelduvad osad inimesed uskumast, kuna need ei kõla kokku küsija usuga tulevasest peatsest maailmalõpust? 
Keera Rubiku kuubik ise kokku!
Powered by FireStats