skeptik.ee

Ilmavalguse kätte on jõudnud Ajaloolise Ajakirja järjekordne number.

Ajalooline Ajakiri on eelretsenseeritav akadeemiline ajakiri, mis ilmub Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi juures.

Ajakirja number 3/4 (2012) on peateemaks võtnud religiooni ja ateismi ajaloo Eestis ja selle on koostanud Meelis Friedenthal ning Atko Remmel. Autoreid on teisigi ja konkreetselt siin osundan Marko Uibu artiklile:
Võitlus teaduse nimel: skeptilise aktivismi kujunemine, retoorilised võtted ning eesmärgid,
kuna see kajastab ka Eestis tegutsevate skeptikute tegevust. Artikli kirjutamiseks võttis Marko Uibu ühendust ka minuga, me kohtusime ja ta tegi minuga intervjuu. Lõike intervjuust on artiklis ka tsiteeritud.

Artiklis on tsiteeritud ka skeptik.ee kommentaare, kirjeldatud siin toimuvat, teinekord ka tõlgendusi lisatud ning mõnest kohast võib isegi mõne hinnangu välja lugeda. Ehk oleme sattunud uurimisalusteks.

Tõstan siia loo alla mujal kirjutatud teemakohased kommentaarid ja palun, et jätkaksime arutelu uurimuses väljendatu osas. Kui leiad, et artiklis on osundamist ja kommenteerimist väärivaid lõike, siis püüa seda teha sellisel moel, et seda võiks kunagi ka mujal kui skeptik.ee kommentaariumis avaldada.

Omalt poolt esitan kaks lõiku Marko Uibu artiklist, aga hetkel ei kommenteeri veel midagi:

Ehkki ühe olulise tegevusena populariseerivad skeptikud ka teadust (teaduskohvikud jms), siis käesolev artikkel keskendub skeptikute kõige enam välja paistvale tegevusele – võitlusele nn ebateadusega. Selles võib skeptikuid näha kui anti-antiteadlasi, kes seovad erinevad nähtused, nagu religiooni-vaimsuse, okultismi ja pseudo-teaduse, üheks valdkonnaks, mida nimetatakse näiteks “umbluuks”. Teemade ring, mille vastu sõna võetakse, on lai. Ühelt poolt täidavad skeptikud tarbijakaitse funktsiooni – kui tuuakse välja mingi toote või teenuse ebateaduslikkus ning sellest tulenevad petlikud lubadused; teisalt jagavad skeptikud ka uusateistlikke arusaamu religioonist-vaimsusest ja selle ühiskondlikust positsioonist.

Järgnevalt vaatlen skeptikute viise vaimses keskkonnas levivate ideedega suhestumisel, illustreerides neid Eesti näidetega ning arutledes skeptitsismi laiema olemuse üle. Analüüsil skeptikute kohta üldistavate järelduste tegemine on kahtlemata tinglik, sest tegemist ei ole ühtse ideoloogiaga grupiga, vaid sarnaseid seisukohti jagavate indiviididega. Ülevaade põhineb peamiselt skeptik.ee leheküljel postitatud tekstide ja kommentaaride analüüsil ning süvaintervjuudel nii skeptikute kui võrdlusmaterjalina ka end vaimseks pidavate inimestega.

Head lugemist ja kaasamõtlemist! Arvan, et kuivõrd Uibu tekst käsitleb elavat organisatsiooni ja valdavalt elus olevaid inimesi, siis on meil hea võimalus anda tagasisidet ning vajadusel ka täpsustada, misasjad need skeptikud on, mida mõtleme, ning olla ise osaliseks selles, kuidas ajalugu meid mäletama hakkab, kui hakkab.

27. novembri oli au jutustada Tartu tähetornis suurele hulgale kohale tulnud inimestele võimalikest maailmalõppudest. Alguses sai viidatud ka 2012. aasta lõpuootustele ning nende ootuste päritolule ja evolutsioonile. Selle osa peamiseks allikaks on John W. Hoopes’i artikkel A critical history of 2012 mythology. Artikkel annab ülevaate allikatest ja akadeemilistest inimestest, kes on andnud oma panuse maailmalõpuootuste tekkimisele ja levimisele 2012. aasta ning maiade kalendriga seoses.

Loeng salvestati videole ja on vaadatav Tartu Ülikooli telekanalilt:
Maailmalõpp – teaduslikult võimalikud kosmilised kataklüsmid

Algusega ajamärgil 1:06:25 algab osa, mis pajatab prootoni lagunemisest. Hääl publiku hulgast avaldas kahtlust, et sellist asja ei saa juhtuda. Viitan oma vastuväites elementaarosakeste standardmudelile, mille raames justnagu prootoni lagunemine teoreetiliselt olemas võiks olla.

Minu väide ei vasta muidugi tõele. Prootoni võimalik lagunemine on standardmudeli järgsete suurte ühendteooriate (GUT – Grand Unified Theory) üks sündmustest, mida saaks vaatlustega kinnitada.

Praegune standardmudel vaatleb leptoneid (elektronid, müüonid, neutriinod jt) ja kvarke (kvarkidest koosnevad neutronid, prootonid) üsna eraldiseisvatena. Eraldi seisavad ka elektronõrk ning tugev vastastikmõju. GUT-i eesmärk on ühendada elektronõrk ning tugev vastastikmõju analoogselt elektromagnetjõu ning nõrga vastastikmõju ühendamisega elektronõrgaks vastastikmõjuks. Elementaarosakeste standardmudelis, mis on praeguste katsete põhjal (sh CERN-is läbi viidavad katsed) üks väga hästi paika pidav teooria, on prootonid tänu barüonarvu jäävusele stabiilsed, nagu hääl publikust õigesti märkis.

Osad füüsikud aga, eriti teoreetikud, üritavad standardmudelist kaugemale piiluda ja pole kunagi rahul. Senised võtted – renormeerimine, kalibratsiooni-teooriad (ingl gauge) – on osutunud nõnda edukaks, et nende abil loodetakse leida tee ka kõiki vastastikmõjusid ühendava looni, GUTid nende hulgas.

Prooton on barüonidest (kvarkidest koosnev osake) kõige kergem (ehk madalaima energiaga olek) ning seetõttu ka kõige stabiilsem. Näiteks neutron, mis on massi poolest prootonist veidi raskem, laguneb vabas olekus (väljaspool aatomi tuuma) keskmiselt 15 minutiga. Erinevad GUT-id pakuvad prootonite poolestusajaks 10³⁰ kuni 10³⁶ aastat. Selleks, et avastada prootoni lagunemist, et pea just nii palju aastaid ootama, vaid piisaks sellest, kui meil on selline hulk aatomeid ning võimalus neid jälgida aasta või paar. 10³⁰ nukleoni on umbes 1,6 tonnis aines. Siis oleks vaja teada ka seda, milline on ühe prootoni lagunemise jälg ja seda jälge siis detektoritega tuvastada ning eristada muust taustamürast (muud radioaktiivsed lagunemised, kosmiliste müüonite sadu).

Üks võimalikest lagunemiskanalitest on väljendatav järgneva Feynmani diagrammiga:

Prooton (p) koosneb kahest u-kvargist ja ühest d-kvargist. Oletatava lagunemise käigus saab prootonist positron (e⁺) ja neutraalne pii-meson (π⁰), mis omakorda kiirelt (8,4×10^-17 s) kaheks gammakvandiks laguneb (γ).

Võimalikku prootoni lagunemist on püütud eksperimentaalselt avastada alates 1950. aastatest, seni edutult.

Sarnaseid ebatäpsusi või siis eri teemade pinnapealseid puudutusi (ega seegi lugu siin ei pajata liiga detailselt elementaarosakeste kirjust elust) oli loengul teisigi ning igaühest neist saaks omaette pikemaid lugusid kirjutada. Tänan kuulajaid ja eriti küsimuste esitajaid!

Allikaid

• Wikipedia: Proton decay
• Super-Kamiokande
• Jaak Lõhmus, Laur Palgi: “Osakestest osakestes”, kirjastus Valgus 1985, sari Mosaiik nr 40

Tavakeeles on “pole olemas” ja “kujutad seda ette” reeglina sünonüümid. Uue aasta puhul näitame selle seose suhtes üles skeptitsismi ja vaatleme, kuidas täiesti ettekujutatavaid ja üldsegi mitte olemasolevaid kehaosi sellegipoolest objektiivselt mõõta saab.

Üks olulistest asjadest, mida aju iga päev meile märkamatult teeb, on keha mudeli hooldamine ning ettekujutamine, missugused meie kehaosad on, kus nad asuvad ja kuidas me neid parajasti seadnud oleme. Nagu kõik bioloogiline, võib ka aju mõnikord rikki minna — kehatajurikke kõige tavalisem väljendus on olematute kehaosade tajumine pärast käe või jala amputeerimist. Mõnevõrra harvemini tuleb ette ka seda, et inimene tajub endal olevat kehaosi, mida tal kunagi olnud polegi. Nii või naa, mõlemal juhul erineb reaalne kehakuju märgatavalt ettekujutatavast.

Loe edasi »

Ei. Üks põhjuseid on, et veri on puhverlahus. Pärisveri on päris keeruline süsteem ja teda puhverdatakse vähemalt kolmel kombel korraga, aga siinkohal vaatleme verepuhvritest kõige olulisemat, süsihappepõhist.

Veri sisaldab nii süsihapet kui selle lahustunud soolasid (praktilises mõttes bikarbonaatioonide ülejääki). Süsihape dissotsieerub vesilahuses järgmiselt:

Kui veres lahustada mõnd teist (tugevat) hapet ning tõsta sedaviisi vabade prootonite (H⁺) arvu, ei lange selle võrra mitte pH nagu võiks juhtuda puhverdamata lahuses vaid bikarbonaatioonid seovad hulka ülearuseid prootoneid ja neutraliseerivad lisatud happe:

Loe edasi »

Kuna viimastel nädalatel on elavnenud arutelu meie “identiteedi tuumikosa”, st. meie päritolu üle ning kuna ses osas käibib mitmesuguseid oletusi ilmselgest mütoloogilisest mõtlemisest (E. V. Saks) kuni ilukirjanduslike spekulatsioonideni (L. Meri) ja kuna kommentaator Salvey seda eraldi palus, otsustasin siia postitada väikese ülevaate, mille tegin 2009. a. lõpus. Võimalikele vigadele või ebatäpsustele tähelepanu juhtimine on teretulnud.

Allpool refereeritud rahvastikugeneetika-alased uurimused tegelevad piirialadega: esimeste põlluharijate ning küttide-korilaste vahelise piiriga ning edasi juba Eesti ning selle naabritega, mis moodustavad soome-ugri maailma läänepiiri. Valdavas osas uuringutest on analüüsitud nii isaliinis edasi antava Y-kromosoomi DNA kui emaliinis edasi antava mitokondrilise DNA (mtDNA) markereid. Ajalooline rahvastikugeneetika on viimase 20 aasta jooksul üle maailma ja Euroopa väga suurt tähelepanu pälvinud. Eestis tegutsevad uurijad K. Tambets, R. Villems jt. Tegu on ühega vähestest loodusteaduslikest meetoditest, mis võimaldavad meil heita pilku minevikku. Keeleteadus võimaldab küll näidata erinevate keelte arengut ja seoseid, kuid selle leiud on väga raskesti dateeritavad. Arheoloogia jällegi tegeleb materiaalse kultuuriga ning arheoloogilise kultuuri mõiste sidumisel etnilise päritoluga tuleb eriti kaugemas minevikus olla väga ettevaatlik või sellest sootuks loobuda. Loe edasi »

Missuguseid radioaktiivsusega seotud riske võiks endast kujutada ühe banaani söömine? Aga banaanikoorma kõrval seismine?

Kilogrammi banaanide radioaktiivsuse mõõt on umbes 3520 pikoküriid ehk 130 bekrelli. See tähendab, et kilogrammis banaanides laguneb igas sekundis 130 aatomituuma. Ligikaudu 99,9% neist tuumadest on kaalium-40, looduslikult esinev kaaliumi isotoop, mida banaanis kui kaaliumirikkas viljas rohkesti sisaldub. (Looduslikust kaaliumist umbes 0,012% on kaalium-40, biokeemilised protsessid aga reeglina isotoope üksteisest ei eralda.) Keskmine banaan kaalub umbes 150 grammi. Kui me arvutamise lihtsuse mõttes võtame mittesöödava koore osakaaluks ühe kolmandiku, saame hinnata, et ühe banaani sisu sööja omandab ligikaudu 13 bekrelli radioaktiivsust.

Tänapäevane standardmõõdus konteiner mahutab kuni umbes 20 tonni banaane koguradioaktiivsusega 2,6 megabekrelli. Ei ole ime, et sestpeale kui USAs asuti maanteeliikluse radioaktiivsust mõõtma, on ratastel kiirgusallikate lähemal uurimisel leitud, et 95% neist on autokoormad banaanide või kassiliivaga.

Võrdlemaks banaanikiirgust teiste tänapäeva maailmas leiduvate kiirgusallikatega nagu elektrijaam, voodikaaslane või kivimaja on Randall Munroe kokku pannud järgmise abistava diagrammi, mis klõpsates suuremaks kasvab:

Allikad:

• Idaho State University: Radioactivity in Nature
• Argonne National Laboratory: Potassium-40
• WTAE Pittsburgh, 2009-04-16: Truck Carrying Big Banana Load Overturns
• Seattle PI, 2004-04-01: Don’t go nuclear over a banana
• Mart K., 2011-03-21: kommentaar #48030: Siivertid? Mis siivertid?

Esimene väljalase uut teaduseteemalist telesaadet Rakett69 on eetris 15. jaanuaril (laupäev) kell 19:35 Eesti Televisioonis.

Saates võistlevad 12 noort andekat teadlasehakatist 10 000 euro suuruse stipendiumi nimel. See on võistlus, kus tuleb olla tugev meeskonnatöös, samal ajal seista iseenda eest- sest stipendiumi saab võita vaid üks!

Loe edasi »

Rohke lumi on põhjustanud palju ebamugavust — rasked teeolud, hilinevad ühistranspordivahendid, pidev lumelükkamine, elektrikatkestused, ohtlikud jääpurikad ja lumelaamad katuste servadel, lume raskuse all kokkukukkuvad katused, vigastatud inimesed ja hukkunud loomad.

Ilmateade on lähipäevadeks lubanud sulailma ja eraldi rubriigiks on kujunemas hoiatused selle kohta, et sulalumi muutub iseenesest raskemaks ning hakkab puuoksi ja katuseid lõhkuma.

Näiteks vahendab Delfi Raepressi teadet, kus kommunaalameti juhataja asetäitja Tarmo Sulg hoiatab:

„Plusskraadidega muutub puudele kogunenud lumi raskemaks, mis võib põhjustada okste murdumist, mistõttu soovitame puudega ääristatud teelõikudel liigeldes ja parkides olla eriti tähelepanelik,“

Eraldi hoiatus ka katuste kohta:

Samuti on soovitav puhastada katused liigsest lumest, kuna konstruktsioonid ei tarvitse märja lume raskusele vastu pidada, teatas Raepress.

Loe edasi »

Pildil kujutatud söekoormad on artikliga seotud.

Üks tuntud kliima soojenemise eitajate argumente on, et inimeste osa looduslikus süsihappegaasiringes on tühine. Sageli postuleeritakse hoopis olulisemaks süsihappegaasi allikaks vulkaane. Kas see võib tõsi olla? Arvutame hõlpsasti leitavatest avalikest allikatest pärit andmete põhjal, natuke võtame appi ka põhikoolikeemiat.

2001. aastal on Derrill M. Kerrick Pennsylvania osariigi ülikoolist asjassepuutuva teadusajakirjanduse läbi analüüsinud ja üllitanud ülevaateartikli, kus ta looduslikke atmosfäärilise süsihappegaasi allikaid hindas. Ülevaate avaldas Reviews of Geophysics. Juba lühikokkuvõttest loeme: Loe edasi »

Head lugejad, eriti need, kes meie seadustest üht-teist teavad ja/või mittetulundussektoriga lähemalt kokku on puutunud. Allpool on lugeda kiri, milles palutakse meie abi meie seaduste tutvustamisel. Osadele asjadele saan talle muidugi ise vastata, kuid osadest asjadest puudub mul täpsem ülevaade ja seepärast siin abi palun.

Loe edasi »

Mõne päeva eest avaldas Postimees ajakirjaniku Nils Niitra ülevaate sellest, kuidas Kaitsejõududes on läinud teadus-arendustegevusega ja kas üle 100 miljonist kroonist ka reaalset tulu on tõusnud. Projekte ja plaane on olnud huvitavaid, mõned reaalsemad ja praktilisemad, teised jällegi pigem ulmevalda kuuluvad. Kuid kokkuvõte on nukravõitu:

vähem kui veerandi eest on loodud midagi, millest kaitseväelastel ka tegelikult kasu on.

Skeptik.ee kommentaatoritele mõjus kõige enam fantaasiat ärgitavana Marek Strandbergi arendatav imekangas (loojaks Mati Karelson), mis raadiolaineid läbi ei lase.

Loe edasi »

Tartu Linnaraamatukogu II korruse näitusesaalis on 15.09-13.10 avatud publikatsioonide näitus “Vesi – looduse ime”. Välja on pandud hulk raamatuid ja ajakirju, mis räägivad veest kõige mitmekesisemal moel – seoses keemia, geograafia, energeetika, mütoloogia jm. valdkondadega. Kapid kannavad pealkirju nagu “Vesi – looduse ime”, “H20″, “Veevarude uurimine ja kaitse”, “Mütoloogia”, “Veeuputus – müüt või tegelikkus?”, “Vee-energia” (hüdroenergeetika tähenduses), “Ähvardav vesi” (tsunamid jt. loodusõnnetused), “Hüdrosfäär”, “Pilved, vihm, lumi, jää”, “Vesi ja tervis”, “Joogivesi”. Publikatsioonide autorite hulka kuuluvad näiteks prof. Karik, Harry Jänes, Tiit Kändler ja rida välismaiseid autoreid. Sirvimiseks on väljas kaust Tiit Kändleri “Eesti Päevalehele” kirjutatud artiklitega, klaasi all vaatamiseks ajakirjade “Horisont”, “National Geographic” ja “Geo” veele pühendatud numbrid.

Loe edasi »

Üheks vaktsineerimisvastaste lootuskiireks oli Andrew Wakefieldi 1998. aastal ilmunud, kuid nüüdseks võltsimise ja ebaeetiliste uurimisvõtete tõttu tagasi võetud uurimus selle kohta, justnagu põhjustaks vaktsineerimine autismi. Milles see lootus küll seisnes, ei oskagi kohe öelda, aga autismi tekkepõhjused on tänasel päeval jätkuvalt üsna segased ja ilmselt seetõttu tundus lohutavana teada saada, et kõiges ses valus ja vaevas saab süüdistada vaktsineerimist ning ehk õnnestub vaktsiinitootjatelt isegi kahjutasu välja nõuda.

Järgnenud uuringud Wakefieldi hüpoteesi ei kinnitanud ja selgus hoopis, et Wakefield oli oma uurimust tehes advokaadibüroo palgal ja lisaks lootis kena kasumi teenida enda poolt patenteeritud üksikvaktsiinist, kui MMR kolmikvaktsiin ohtlikuks valetada.

Tänasel päeval on Wakefield laste tervise ja laiema avalikkuse kaitsmise huvides Briti arstiregistrist välja visatud.

Loe edasi »

225 teadlast on pidanud vajalikuks kirjutada avaliku kirja seoses globaalse kliimamuutusega.

Kirja alustatakse lühida tutvustusega teaduse olemusest ja väljendatakse sügavad häiritust selle üle, et teadlasi, eriti kliimateadlasi, rünnatakse poliitilistel põhjustel. Teaduslikud järeldused on alati mingil määral ebakindlad, teadus ei tõesta kunagi midagi absoluutse kindlusega. Aga kui öeldakse, et ühiskond peab enne tegude tegemist ootama, kuniks teadlased mingis asjas kindla järelduseni on jõudnud, siis tähendab see sama, kui öelda, et ühiskond ei pea kunagi midagi tegema. Kliimamuutus on üks sellistest potentsiaalselt katastroofiliste mõjudega probleemidest, mille puhul tähendab mittetegutsemine suurt riski meie planeedile.

Loe edasi »

Õnneks on maa-aluste asjade suhtes Eestis olemas palju targemaid inimesi kui mina seda iial olla suudan, seepärast edastan mõned lõigud hüdrogeoloogilt Rein Perensilt.

Esmalt aga lõik Tuhala Looduskeskuse juhataja ning nõiakaevu “päästeoperatsiooni” ühe võtmefiguuri Ants Talioja raamatust Tuhala:

… Ometi ei ole tegemist arteesia kaevuga, kus survet põhjustab põhjavesi. Nõiakaevu paneb keema Tuhala jõgi, mis voolab pooleteise kilomeetri ulatuses maa all.
[...]
Mõõtmised näitavad, et see [Nõiakaevu keemine] juhtub siis, kui suurvesi tõstab Virulase koopa ava kohal veetaseme Nõiakaevu rakete servast 2,35 m kõrgemale. Tuhala jõe vooluhulk peab olema vähemalt 5000 l/s. Vajaliku vooluhulga tagab Mahtra soostikust ja Leva rabast tulev vesi, mis muudab Nõiakaevu vee veidi pruunikaks.”

Lisab hüdrogeoloog Rein Perens:

Loe edasi »

Delfi teadusuudiste vahendaja Forte annab teada, et valiti 2009. aasta parim teadusfoto. Tegemist on ajakirja Science ja Ameerika Ühendriikide rahvusliku teadusfondi konkursiga teaduse visualiseerimise kohta ja eelteate vahendajaks oli National Geographic.

Delfi treilaitel jäi seekord ilmselt mõni klikk aga tegemata, kuna auväärsete äramärgitute seas on ka üks Eesti teadlaste foto, mis jutustab sellest, kuidas tavaline umbrohi müürlook (Arabidopsis thaliana) iseennast viljastab. Autorid Heiti Paves ja Birger Ilau Tallinna Tehnikaülikooli Geenitehnoloogia instituudist.

2009. aasta võitjate seas on ka skeptik.ee üks lemmikutest — PhD Comics koomiksiga aju arengust.

Palju õnne kõigile ja edu edaspidiseks looduse ja teaduse imede tutvustamisel!