skeptik.ee

Aegajalt öeldakse meile, et kohevarsti on maailma lõpp käes. Mõned inimesed, eriti mõnede ususektide liikmed elavad reaalselt sellises ootuses, et tõepoolest on maailmalõpp tulemas just nende eluaja jooksul ning igapäevane elu on justkui valmistumine selleks.

Ettekujutusi lõpust on mitmeid — alates täiskatastroofist, kus hukkuvad pea kõik (nt Noa-aegne veeuputus) kuni leebete “vibratsioonivahetusteni” või inimteadvuse tõusmiseni uuele tasemele. Ühiskondlikud mullistused, kus võim maailmas ümber jagatakse veel vahepeale. Need on aga enamuses väga inimlikud ja seetõttu ka piiratud oma maapealsusega, sageli saadab neid ettekujutusi antropotsentriline (inimkeskne) šovinism ja egotsentriline nartsissism, et just praegune ajastu on see kõige erilisem ja just mina olen see kõige erilisem, et see lõppude lõpp just praegu peaks juhtuma. Minumeelest on see vaid märk fantaasiavaegusest ja arusaama puudumisest maailmakõiksuse, päikesesüsteemi, planeetide, eluslooduse evolutsiooni ajaskaala kohta. Geotsentriline (egotsentriline) maailmapilt pole siit ilmast kuhugi kadunud.

Pole põhjust kahelda selles, et inimsugu lõpetab oma sammud siin planeedil, nagu varasemad eluvormid seda korduvalt juba teinud on; planeet Maa kärssab Päikese vananedes kivikõrbeks ja võibolla neelatakse surmaohetes paisuva Päikese poolt üldse alla. Võibolla õnnestub osadel olenditel kolida kaugemale, kus elujärge edasi veeretada, aga Päike energiaallikana lõpetab oma tegevuse ükspäev niikuinii. Kas kellelgi õnnestub teiste tähtede juurde jõuda? Ja kui õnnestubki, siis kustuvad ükspäev needki. Kuid see on alles lõpu algus ja allpool vaatame, mis universumist tervikuna saab.

Loe edasi »

Veel üks põhjus rõõmustamiseks — Ajakirjade Kirjastus sai rahvusvahelise astronoomia aasta lõpuks trükist välja kodumaise astronoomiateemalise raamatu.

Jaan Kaplinski
Teispool sinist taevast
176 lk, kõvad kaaned

See raamat on sõna parimas mõttes populaarteaduslik: mitte pelk faktikogum, vaid kirjaniku ja mõtleja sulega kirja pandud lugu maailmaruumist.

“Mulle tundub, et tänapäeval pakub teadus isegi põnevamat materjali kui müüdid. Tõelus on imelisem kui kujutlus,” seletab Jaan Kaplinski oma tõmmet täheteaduse poole. Kirjanik meenutab, et pidas ise lapsena väga lugu headest teadusraamatutest, isegi huvi ilukirjanduse vastu tekkis tal märksa hiljem.

Tasub lisada, et raamatu rikkalikus, sisukalt kommenteeritud pildivaramus leidub nii mõnigi põnev Eestis tehtud taevafoto.

Lühidalt öeldes soovitan seda raamatut kõigile, keda huvitab teadus, tervis, meedia, iseenda ja teiste harimine, teavitamine.

Ben Goldacre’i tekste oleme eesti keeles varem saanud lugeda ajakirja Tarkade Klubi lehekülgedel, meditsiinist ja muidu teadusest huvitatud inimesed teavad kindlasti Beni blogi badscience.net või jälgivad regulaarselt samanimelist kolumni Briti ajalehes The Guardian.

Aga väga palju vahet pole, kas oled temast kuulnud või mitte, raamat on lugemist väärt ja sobib minumeelest lausa õpikuks kõigile, kes õpivad või praktiseerivad meditsiini arsti või õena, kirjutavad terviseteemadel ajakirjaniku, toimetaja või peatoimetajana, või kes on loomu poolest uudishimulik ja tahab teada, kuidas asjad käivad ja teadmised tekivad. Ja kõige selle teemade tõsiduse, statistika ja matemaatika, ahhetama ajava rumaluse paraadi juures oskab Ben Goldacre täiesti tõsiseltvõetavat ja akuraatset teadust esitada lõbusalt, ladusalt ja kohati lausa ülevoolavalt.

Tegelikult on mu lugemissoovitus eriti just ajakirjanikele suunatud, sest nende käes on vastutus ja võim paljundada ja levitada teavet läbi isikliku prisma. Ja nagu raamatust ilmekate näidete toel selgub, võib see teave kas tappa või päästa.

Kirjastuse loal esitan siin autori sissejuhatuse kui stiilinäite ja lühiülevaate raamatu sisust. Peab veel mainima, et eestikeelne versioon sisaldab peatükki, mida originaalis seoses ühe pika ja tüütu kohtuasjaga ei olnud, kuid sellestki kohtuasja põhjuseks olnud asjast saab raamatust pikemalt lugeda.

Loe edasi »

Meie raamatumüügi edetabelites figureerib raamat, mis lubab head uut ilma, helget tervet elu, revolutsiooni bioloogias. Meil on uus messias — Rober O Young, “PhD” — kes toob valguse tagasi maailma, mida Pasteur’i pimedusejüngrid pikalt pimeduses on hoidnud. Alus (leelis) on jumal, Béchamp tema prohvet ja RO Young õnnistegija, kellel on juba ka mõningaid ohvriks saamise tundemärke (nt süüdimõistev kohtuotsus, vt allpool).

Jah, ma loen seda raamatut. Ei, ma ei ostnud seda. Sain laenuks.

Autor võrdleb end ei vähema kui Newtoniga, tema ambitsioon on tõepoolset muuta kogu arusaam inimorganismist, haiguste põhjustest ja nende ravist. Igati üllas eesmärk — ikka on parem selline elukorraldus, kus ei ole haigusi või kui need oleksid lihtsalt ravitavad, kui see, kus haigused meid kiusavad ja peame adekvaatse ravi puudumisel enneaegselt ja ebaõiglaselt maha surema.

Ja mida Robert O Young, “PhD”, selleks teeb? Kirjutab raamatuid. Olgu, Carl Sagan kirjutas ka raamatuid laiale lugejaskonnale. Aga selleks, et teaduses murrangut tekitada, on vaja enamat. Näiteks oleks abiks avaldada oma uurimusi eelretsenseeritavates teadusajakirjades, et jõuda asjaosaliste lugemislauale — arstideni, kes iga päev ennastsalgavalt inimesi ravivad ja kahjuks paljude tõbede puhul midagi teha ei suuda; toitumisteadlasteni, kes töötaksid välja veelgi paremad toitumissoovitused, et me tervis hea püsiks juba algusest peale; bioloogideni, kes revideeriksid oma kivistunud arusaamu mikrobioloogiast ja pööraksid ära eksiteelt. Aga ei midagi sellist — teadusartiklite andmebaasid ei tunne teadlast nimega Robert O Young, mitte ükski MedLine ja PubMed andmebaasis olev artikkel ei sisalda autorit Robert O Young.

Loe edasi »

Rõõm on teada anda, et teaduse asjadest ikka raamatuid ka ilmub. See raamat peaks eelkõige lastele ja miks ka mitte nende vanematele ja vanavanematele lõbusal moel ühtteist siin ilmas toimuvast selgeks tegema.

Väljaandjaks Ajakirjade Kirjastus ja osta saab seda 169 krooni (kui oled ajakirja Pere ja Kodu tellija, siis lausa 149 kr) eest Raamat24 võrgupoest.

Päikeselt näeb kaugemale
Autor: Tiit Kändler
Miks lumi on selline lumine? Miks vikerkaar on just nimelt kaar? Miks liivateri on nii palju? Miks inimene magab öösel? Kust tulid kassid ja koerad? Millest tehakse elektrit? Vahel on vahva ja tulus mõtelda nendele ning paljudele muudelegi asjadele.
Osale küsimustele ei ole veel vastust ka kõige targematel inimestel. Ja kõige tõsisemadki asjad on väheke naljakad ka.
Teadusajakirjanik Tiit Kändler kirjutas selle raamatu igas vanuses koolilastele, mis on ka suurepäraseks kingituseks esimesel koolipäeval.

Formaat: 112 lk, kõvad kaaned
Raamat ilmus: 10.aug 2009

Pildid joonistas Eerik Kändler.

Väljaandja loal pakun maitseks mõned lõigud:

Loe edasi »

Tänapäeva teaduse üks suurimaid küsimusi on “mis on teadvus?”. See, et tegu on küsimusega, on esialgu ehk üllatav — me kõik ju teame, mis teadvus on? Teadvus on meie kõigi igapäevaelu lahutamatu osa: me kogeme maailma ja iseennast teadvuslikult. Sellest hoolimata on teadlased kimbatuses, kui nad üritavad aru saada, mis on teadvuse bioloogiline alus. Näitlikumalt sõnastades — kuidas on võimalik, et ajus toimuvad mingid füüsikalised-keemilised protsessid ja nendega kaasneb teadvuslik kogemus sidrunijäätise magusast ja pisut hapust maitsest?

Probleemi teaduslikust olulisusest annab märku see, et teadusajakirja Science 125. aastapäeval valiti välja kõige tähtsamad seni lahendamata teaduslikud küsimused ja küsimus teadvuse kohta oli teine küsimus, mida seal kirjeldati (esimene oli „what is the Universe made of?“). Lisaks on teadvuse probleemi kesksust tänapäeva teaduse jaoks toonitanud mitmed Nobeli auhinna saajad, kellest nii mõnigi on ka ise teadvuse probleemi aktiivselt uurinud (nt Francis Crick, Gerald Edelman, John Eccles, Roger Sperry).

Teadvus ja aju

Hoolimata sellest, et on tunnustatud teadvuse probleemi olulisust ja teaduslikkust, on teadvuse küsimust ümbritsemas ka palju mitteteaduslikku. Arvatavasti tuleneb see teadvuse müstilisusest — kuidas on võimalik, et ajus toimuvad neurobioloogilised protsessid on seotud teadvusega? Ehk tundub, et sõna „müstiline“ on liigne, kuid peab mainima, et hoolimata sellest, et probleemiga on jännanud ka teadusmaailma suurimad geeniused (nagu Francis Crick), pole meil tegelikult endiselt vähimatki aimu, kuidas midagi kogemuslik-kvalitatiivset saab tekkida aju füüsikalis-keemilistest protsessidest! Seetõttu ehk ongi osati mõistetav, et leidub inimesi, kes on kindlal veendumusel, et teadvus ei saa olla ajuga seotud ja ei saagi tekkida ajuprotsessidest — see, et teadvus kaasneb aju tööga, tundub neile lihtsalt võimatu.

Vaatamata sellele, et olen ise teadvuse probleemiga teaduslikult tegelenud rohkem kui neli ja pool aastat, on minu jaoks nende inimeste kahtlus mõistetav — kui põletan kogemata oma kätt kuuma veega, siis ma saan küll meditsiiniõpikust täpselt järgi vaadata, kuidas informatsioon põletuse kohta käest ajju levib ja mis ajus selle tagajärjel toimub, kuid ma ikkagi ei tea, miks ma seda põletavat valutunnet teadvuslikult kogen. Miks mingi ajuaktiivsusega kaasneb põletustunne? Nagu juba mainitud — hetkel ei suuda mitte keegi maailmas sellele küsimusele teaduslikku vastust anda. Osati seetõttu ongi ehk lihtsam arvata, et teadvus polegi ajuga seotud.

Olgu tõe huvides ka kirjas, et üks tänapäeva teadusliku mõtlemise alusepanijatest — Rene Descartes — ja üks teadvuseteaduse isadest, Nobeli meditsiinipreemia laureaat Sir John Eccles, olid mõlemad arvamusel, et teadvus on midagi ajust sõltumatut ja kontrollib aju. Seega ei ole teadusliku mõtteviisi järgimine iseenesest mitte sugugi alati viinud järelduseni, et teadvus peaks olema seotud ajuga sel viisil, et ta ajust tuleneb ja sõltub. Siiski otsivad tänapäeva teadvuseteadlased teadvuse probleemi lahendust just ajuteaduse abiga. Miks?

Loe edasi »

Rõõm on teatada, et esoteerilise ja “eneseabi” kirjanduse vohamise ajajärgul leidub ka neid, kes terve mõistuse eest seisavad ja meid hoopis teisesuunalise raamatuga rõõmustavad.

Edastan info raamatu kirjastajalt.

Ateistlik universum

David Mills

Autor David Mills jutustab üksikasjalikult, miks jumalat universumi mitmekesisuse seletamiseks vaja pole. See raamat lükkab lihtsa ja otsekohese loogika abil ümber kõik jumala olemasolu “tõestavad” argumendid.

Selles kõikehõlmavas vastulauses kaasaegsetele religioossetele dogmadele annab autor vastuse ka järgmistele ajaloolistele ja teaduslikele küsimustele:

• Mis on ateism ja miks seda tihti vääriti mõistetakse?
• Kui jumalat olemas pole, kust siis pärineb Universum?
• Kas “hea” ja “halb” oleks ilma jumalata objektiivselt mõistetavad?
• Milline on elu mõte ilma jumalata?
• Kas Jeesuse imelisest ülestõusmisest on tõendeid? Kuid seletavad ateistid “surmalähedasi kogemusi” ja meditsiinilisi imesid?
• Kas Piiblit ja teadust saaks lepitada?
• Millised varjatud sidemed seovad poliitikat ja religiooni?

Raamatus on ka mitukümmend lõbusat ja satiirilist usuteemalist karikatuuri. Eessõna TÜ professorilt Jaak Kikaselt. 204 lk, pehmekaanelises köites. Jõuab poodidesse järgmise nädala jooksul.

Orienteeruv jaemüügihind poodides 200 krooni ringis.
Postimüügihind Eesti piires 140.- +postikulu 20 kr.
Posti teel ostmiseks saada raha kontole:
Kadri Koitsaar SEB 10010166867015.
Selgitusse lisa raamatu nimi ja enda postiaadress (eestisiseselt saatmiseks).
Lähem info kadri.koitsaar@morgul.pri.ee

Olen viies osas teile tutvustanud lugu akupunktuurist — iidsest hiinapärasest traditsioonilisest raviviisist, mis ilmselt polegi Hiina päritolu, pole eriti iidne, pole kuigi traditsiooniline ega ka ravi kedagi millestki. Viiendas osas selgus, et väidetavate meridiaanide ja spetsiifiliste torgitavate kehapunktide olemasolu pole kuigivõrd kinnitust leidnud ning neljandas osas ilmnes, et akupunktuuri populaarsus on Läänes samavõrra suurenemas kuipalju Idas langemas.

Viienda osa lõpus jäi üles küsimus, et võibolla polegi tähtis, milviisil akupunktuur toimib, tühja neist meridiaanidest, punktidest ja qi-st — olgu olematud või leitamatud, kui heaks arvavad — peaasi on siiski see, et akupunktuur toimib ja inimesed saavad vaevustest lahti, tervenevad, pääsevad hädadest, paranevad haigustest, lahkuvad rõõmsal meelel kabinetist. Jäägu toime mehhanism teiste avastada ja seletada, meie kasutame kogemusele toetudes asja, mis toimib. Lõppeks ei osatud omal ajal seletada sedagi, miks sidrunid skorbuuti tõrjusid, aga asi toimis ja häda Napoleoni mereväele, kes sellest teadmisest ilma oli ja tunduvalt nõrgemale Briti laevastikule seepärast alla pidi vanduma.

Kas akupunktuur toimib?
Süüvimata praegu lähemalt huvitavatesse küsimustesse, mida tähendab “toimib” ja kuidas toimimist üldse mõõdetakse, sõnastame küsimuse hoopis sedasi, et kas akupunktuuri mõju on eristatav platseebost. Kas on mõni tervisehäda, mille puhul tasub pikalt kahtlemata akupunktuuri soovitada? Mida räägivad meile randomiseeritud, pimendatud ja platseebokontrolliga kliinilised testid—toimivuse mõõtmise kuldstandard?

Siin on mulle abiks hiljuti ilmunud raamat Trick or Treatment, autoriteks osakestefüüsik ja teadusajakirjanik Simon Singh ning täiendmeditsiini professor ja endine praktiseeriv homöopaat Edzard Ernst.

Akupunktuuri on pakutud tõhusa raviviisina näiteks suitsetamisest loobumisel, kroonilise astma leevendamisel, sünnituse esilekutsumisel, menstruaal- ja paljude muude valude vaigistamisel, unetuse tõrjumisel, reumatoidartriidi, epilepsia, viljatuse ning terve rea teistegi hädade puhul.

Autorid töötasid läbi parimad hetkel saadaolevate teadusandmete tulemused ning leidsid, et ainsad juhtumid, mille puhul akupunktuurist näib mingit platseebost tõhusamat abi olevat, on tundmatu põhjusega peavalud, rasedusaegsed vaagna- ja alaseljavalud, operatsioonijärgsed ja kemoteraapiaga seotud iiveldused ja oksendamised, kaelahädad ja voodimärgamine. Samas on needki positiivsed tulemused väga piiripealsed, uuringute kvaliteedi osas on küsimusi ning teised sama kvaliteediga uuringud on andnud vastupidise tulemse, seega edasiste ja kvaliteetsemate kliiniliste testide käigus võib juhtuda, et needki miraažid haihtuvad olematusse (või siis muutuvad toimimatuse kõrbes oaasiks, kus kosuda).

Üks probleem akupunktuuri platseebokontrolliga uurimisel on pikalt olnud sobiliku libanõela puudumine, mida platseeboks kasutada. Nüüd on sellised nõelad olemas ja lähiaastatel on oodata rohkem vastavate uuringute tulemusi, kuid üks selline juba näitab, et peavalude korral pole siiski vahet, kas kasutada nahka mitteläbivat libanõela platseebona või “päris” akupunktuuri.

Kas platseebo on ravim?
Selge on aga seegi, et olgu liba või “päris”, toimib akupunktuur valu leevendamisel tunduvalt paremini kui mitte midagi tegemine. Kas see aga annab õigustuse kasutada akupunktuuri või ka muid niinimetatud alternatiivmeditsiini võtteid teatraalse platseebona?

Autorid Simon Singh (paremal) ja Edzard Ernst (vasakul) arvavad, et siiski mitte. Igasugune teadlik platseebo kasutamine eeldaks arstide vaikimisvandenõud patsientide ees, kuna platseebo toimib eriti siis, kui see on suureliselt tõhusaks valetatud ja kallis (keisri uued riided). Selline teadlik valetamine pole aga eetiline ning paternalistlik infoga manipuleerimine pole enam moes. Teiseks tekiks arstidel lahendamatu vastuolu nende teadlastega, kes uurivad uusi ravimeid ja raviviise, kuna nende uuringute tulemused jõuavad teisi kanaleid pidi avalikkuse ette. Keda siis abi otsiv patsient uskuma ja usaldama peaks? Kolmandaks võib üks irratsionaalne raviviis toimida ukseavajana teiste veelgi irratsionaalsemate ja ohtlikemate võtete juurde. David Colquhoun on öelnud, et homöopaatiliste nostrumite oht ei seisne selles, et nad kehale mürgised oleksid, vaid nad mürgitavad su meelemõistuse.

Neljas oht, mis nn alternatiivsete meditsiinivõtete kasutamisega kaasas käib, seisneb aktiivses teadusvastasuses ja ohtlikes nõuannetes hoiduda kõrvale vaktsineerimistest ja muudest tõestatult tõhusatest tegevustest.

Peamine argument platseeboravi teadliku kasutamise vastu on autorite arvates aga siiski see, et platseeboefekt on niikuinii ka iga tõendatult tõhusa ravimi ja raviviisi tasuta kasaanne. Kui nn alternatiivsete võtete puhul maksab patsient kõrget tasu ainult platseeboefekti eest ning saab tihtipeale kaasa nihestatud ilmapildi, siis tõenduspõhise arstiteaduse korral saab patsient toimivale ravivõttele kaasa suurema või väiksema platseeboefekti täiesti tasuta.

Kokkuvõte
Akupunktuur sellisena nagu seda praegu tuntakse, ei ole kuigi iidne ning baseerub pigem irratsionaalsetel kosmoloogilistel ja filosoofilistel arusaamadel kui teaduslikul uurimisel. Meridiaane ja spetsiaalseid akupunktuuripunkte pole inimese ega teiste loomade kehadest leitud, samuti pole leitud märke müstilise elujõu ehk qi kohalolust ja pole ühtki mõjuvat põhjust, miks neid üldse olemasolevaks pidada. Mida rohkem ja mida kvaliteetsemad on akupunktuuri tõhusust uurivad kliinilised uuringud, seda enam läheneb akupunktuuri mõju platseebole. Teadus areneb ausalt uurides ja julgusega kõrvale heita vananenud arusaamad.

Eelmised osad
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 3)
Akupunktuur — müüdid ja tegelikkus (osa 4)
Akupunktuur — meridiaanid ja punktid (osa 5)

Skeptik.ee lugejatel on võimalik Hannu Lauerma huvitavat ja rikkaliku kogemuse põhjal kirjutatud raamatut osta hinnaga 120 kr (poehind kuni 185 kr).

(Täiendus 5. märtsist: skeptik.ee kogus on läbi müüdud ja juurde neid teadaolevas tulevikus ei tule.)

Kui vaja, lisandub postiga saatmise kulu. Maksikirja hind on 15-20 kr, lisaks vastava ümbriku hind. Kui esimene raamat saab saadetud, siis tean juba täpselt öelda. (Vt täiendust allpool.)

Raamatu ostmiseks kirjuta skeptik.ee@gmail.com.
Raamatu müüb ja saadab MTÜ Eesti Skeptik, ülekande korral kantakse raha MTÜ Eesti Skeptik kontole, ostust jääb järgi dokument. Samas võib raamatu osturahale lisada oma äranägemise järgi veel miskit. See miski läheks kasutusse näiteks siis, kui 2009. aasta maikuus tuleb Eestisse esinema üleilmselt tuntud skeptik Massimo Polidoro.

Loe raamatu kohta ja Hannu Lauerma ettekannet raamatu esitlusel:
Hannu Lauerma: Usk, lootus ja ohtlik bluff
Julgustamisest vaimse terrorini
Tõlkinud Ene Kaaber
Erialatoimetaja Alo Jürisoo
Kirjastus K&K

Peatükid:

• Valetamine, desinformatsioon ja mõtete suunamine
• Sugestioon ja hüpnoos
• Teaduslikkust laenamas
• Tipptegijad ja eksperdid
• Vaese transis jutlustaja teekond türmi ja tehaseomanikuks
• Sugestioon ja kolme keisririigi langemine
• Vihjamise kunst ja vaimne vägivald
• Hakka heaks ja sa tõused kriitikast kõrgemaks
• Ei zombi‘dele!
• Surmasektid
• Kelle lõa otsas oleme?

—————————-
Täiendus 18. detsember:
Saatmine maksikirjana Eesti piires maksab kokku 22 krooni (15 kr saatmine + 7 kr ümbrik). Saadetise kaal on 439 g.

Euroopa piires saatmine maksab kuni 73 kr koos ümbrikuga. Vt Eesti Post.

Hannu Lauerma raamat Usk, lootus ja ohtlik bluff müügil Eesti raamatupoodides

Kulle Raig

Inimest on võimalik kasvatada, õpetada ja toetada. Samal ajal on aga võimalik teda ka manipuleerida ning selleks on lugematuid viise. Kasulik on teada, et sugestioonil ja pettusel põhinevat mõjutamist esineb nii argielus kui ka poliitikas. Raamatus tehakse ulatuslikke tagasivaateid ajalukku ning selgitatakse, kuidas on võimalik inimese käitumist mõjutada. Tuginedes mineviku ja nüüdisaja šokeerivatele juhtumitele, tuletab sugestiooninähtuste ja kriminaalpsühholoogia asjatundja psühhoterapeut Hannu Lauerma meile pidevalt meelde, kui oluline on ratsionaalne, kriitiline mõtlemine ja kui ohtlik selle hülgamine.

Autor tõestab veenvalt, et manipuleerivatele sisendustele allumine võib viia selliste tagajärgedeni, mille kõrval rahast ilmajäämine tundub tühine. Et aga näiteks 800 000 krooni needuse äravõtmise eest ei ole just halb teenistus, on enam kui tõenäoline, et seda ikka ja jälle üritatakse. Bluffimisel ja pseudoteadusel on tänapäeval siiski ka palju rafineeritumaid vorme, mistõttu nende äratundmine võib osutuda raskeks. Muuseas ka selle tõttu, et nad on leidnud endale mugava pesa esinduslikeks peetavates väljaannetes, televisioonis ja mujalgi.

Hannu Lauerma raamat pakub abimaterjali ka neile, kellele valmistab muret kas enda või lähedase sattumine ühendusse, kes inimestega manipuleerides oma võimu kuritarvitab.

Hannu Lauerma (s 1961)

Soome vanglate psühhiaatriahaigla peaarst aastast 1996, psühhiaatriadotsent aastast 1998, kohakaasluse alusel töötav eraarst aastast 1989 ja Turu ülikooli korraline psühhiaatriaprofessor aastatel 2000 ja 2003-2004. Omandas meditsiinilitsentsiaadi kraadi 1987, meditsiinidoktori ja psühhiaatria eriarsti kraadi 1994 ja psühhoterapeudi kvalifikatsiooni 1995. aastal. Eripädevus unemeditsiini valdkonnas ja uneuuringute spetsialisti tiitel aastal 2000.

Avaldanud teaduslikke publikatsioone ja õppekirjanduse artikleid unest ja unehäiretest, hüpnoosist, psüühikahaiguste epidemioloogiast, farmakoloogiast, ajupoolkerade erinevusest, dissotsiatiivsetest häiretest ja psühhodünaamikast. On saanud mitmeid auhindu, teiste hulgas 2004. aastal Claės Cedercreutzi preemia hüpnoosialaste teaduslike publikatsioonide eest ja meditsiiniajakirjanikke koondava ühingu Lääketieteen toimittajat ry tunnustusauhinna Hyvän Tiedon Omena, 2006. aastal. Väljaande Suomen Lääkärilehti kolumnist.

Kallid kolleegid ja sõbrad!

Hannu Lauerma, ettekanne raamatu esitluselt Tallinnas 5. detsembril

Olin meeldivalt üllatatud, kui hea sõber Kulle Raig pakkus minu raamatu ”Usko, toivo ja huijaus” tõlkimist eesti keelde. Mitmed minu lapsepõlvekaaslased olid väliseestlased. Nendelt kuuldud jutud inimeste petmisest kulisside, lendlausete ja tühjade lubaduste abil on mõjutanud minu maailmanägemuse arengut skeptitsismi suunas.

Teadusliku lähenemise juured on maagilistes pürgimustes seletada ja valitseda ennast ümbritsevat maailma. Astronoomia on tekkinud astroloogiast, keemia alkeemiast ja arstiteadus šamaanide tarkustest. Teadus ja müstika on mõistagi erinevad kvaliteedid. Platseeboefekt, paranemine usu abil, mis on nii oluline osa ravimite, psühhoteraapia ja isegi kirurgilise ravi toimes, seostub siiani säilinud ühendustega meie meele salapäraste põhjahoovustega. Platseebo, lohutuse pakkumine võib olla küllaldane ravi iseenesest paranevate haiguste puhul ja pole ime, et mõned tahavad selle pealt ka hästi teenida. Raskete, ohtlike ja spetsiifilist ravi nõudvate haiguste puhul on illusioonide määramine raviks siiski eetiliselt lubamatu.

Poliitikute jaoks on posimise piiramine raske ka siis, kui see on mõistlik ja vajalik. Parandajad ja ravitsejad saavad endale kergesti klientide tähelepanu. Nad lubavad inimlike lootuste ja unelmate täitumist ning näivad heasoovlike ja turvalistena. Nad reklaamivad ennast looduslike, puhaste, harmooniliste ja loomulikena. Tegelikult on aga mitmed loodusest pärit ravimid üsna mürgised võrreldes sünteetiliste ravimitega. Näiteks võib tuua südameravimi digitaalise, podagraravimi kolhitsiini ja vähiravimi doketakseli. Nendel rohtudel on palju kõrvaltoimeid ja nende terapeutilise ja tapva annuse vahe on väike.

Loodus ei ole meile üksnes kallis kodu, viljaait ja arstipaun. See pole ka pehmete ja karvaste olendite õdus koosviibimine, vaid julm bioloogiline olelusvõitlus, kus tugevad söövad nõrgad ära. Inimene on küttimiseks ja tapmiseks valmis liik, kel on poolteist kilo kaaluv rasvast ja valkudest koosnev aju, mis kulutab palju energiat isegi siis, kui seal parajasti ühtegi mõtet ei liigu. Inimaju on ökoloogilisest seisukohast tarbetult võimas organ, mis ei oleks kunagi välja arenenud liigile, mis oleks piirdunud enda toitmisel puravike ja pohladega.

Kuigi suur osa rahvameditsiinist on heatahtlik ja väike osa isegi kasulik, on osa uutest väljaspool arstiteadust eksisteerivatest ravimeetoditest mõnikord vägagi ohtlikud. Maarohtudega ravitseja, kelle ravi tapab maksatoksilisuse pärast ühe inimese kümnest tuhandest, ei pruugi ise sellest arugi saada, sest inimesi sureb erinevatesse haigustesse kogu aeg. Osa sugestiooni ja hüpnoosi kasutavatest ravitsejatest hävitab demonoloogiliste seletustega psüühiliselt raskelt haigete inimeste niigi hapra sisemise tasakaalu. Osa välismaistele autoriteetidele tuginevad ravimeetodid on absurdsed nii füüsika kui patofüsioloogia seisukohast. Näiteks sobib hopi-indiaanlaste ravimeetodiks väidetud kõrvaküünal, mis peaks oskama samaaegselt puhuma ja tõmbama õhku läbi õhukindla trummikile sisekõrva ja lõpuks põsekoopani välja. Ebaselgeks jääb, mispärast peaks mädase protsessi levimine kedagi parandama. Hopi-indiaanlased isegi on teatavasti sellest veidrusest lahti ütelnud.

Moodsas ühiskonnas tuleks arendada eeskätt laste ja vanurite ravi ja hooldust ning mitte soosida fantaasiatele põhinevate ravimeetodite levimist. Alati pole see lihtne. Kõrged maksud ei ole populaarsed ja vahel võidakse Soomeski toetada ilmselgelt veidraid posimismeetodeid ettevõtluse arendamise ja majandusraskustes olevate piirkondade toetamise sildi all. Aastani 2008 oli vaid üks partei, teaduslikku lähenemist varemgi tähtsana pidanud Vasakliit, kelle ridadest ei tulnud ettepanekuid seadusloome muutmiseks, milles oleks soositud fantaasiaravide toetamist riigi eelarvest. Soome skeptikud, kelle maailmavaade pole küll eriti vasakpoolne, on poliitikute tegemiste üle olnud sügavalt nördinud. Viimnegi ratsionaalsuse kants andis alla kevadel, kui traditsioonilist hiina meditsiini ja homöopaatiat hakati tööjõupoliitilistel põhjustel sisse tooma.

Arstiteadus on sageli kaugel looduspärasusest nagu seda on tööstuslikult valmistatud riided ja prillid, rääkimata keskküttest või autodest. Looduses pole ka põlveproteese ega antipsühhootilisi ravimeid, mis ohjeldavad skisofreeniahaige hääli ja parandavad keskendumisvõimet. Kaugemalt ja erapooletult vaadeldes tuleks surmavat kopsupõletikku tekitaval mikroobil või rõugeviirusel olla samasugune õigus olemasolule kui inimesel. Olen siiski veendunud, et rõugevaktsiin ja pneumokokke tapvad antibiootikumid on väga head leiutised.

Ebateaduste äratundmist tuleks õpetada juba koolis. Näiteks statistiliste suuruste ühekülgse väljavalimise ja tõlgendamise kaudu saab asju näidata soovitud valguses. Kuigi märgatavalt suur hulk inimesi sureb ravimite ja kirurgilise ravi tüsistuste tõttu ei tähenda see seda, et need ravid oleksid ilmtingimata kõlbmatud. Ravi võib pikendada oluliselt eluiga ja anda lisa häid ning terveid aastaid. Lõpuks peame ju kõik surema ja surm ravi tüsistuse tõttu 20 aastat hiljem ei olegi ehk halb lahendus. Haiglate süüdistamine surmajuhtumites on sama mõttetu kui tuletõrje süüdistamine tulekahjude puhul.

Posijad väidavad sageli, et rahva tervis on erakordselt nigelaks jäänud. Tegelikult on vastsündinute surevus nüüd kümme korda väiksem kui viiskümmend aastat tagasi ja keskmine eluiga kaksteist aastat pikem. See muutus ei tulene üksnes arstiteaduse arengust, kuid hopi-indiaanlaste kõrvaküünalde, sooleloputuse või ingliteraapiaga pole sel ammugi pistmist.

Soome sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi töörühmas, mille liikmena olen, on palju vaieldud seadusloome eesmärkide üle. Üks võimalus on piirata seadusega ”alternatiivsete” ravimeetodite põhjendamatut turundust ja jätta vähemkaitstud inimrühmad nagu lapsed, rasedad ja vaimuhaiged ravitsejate haardest välja. Alternatiivmeditsiini pooldajad on jälle soovinud nende ravimeetodite registreerimist ja ametliku positsiooni andmist muuhulgas homöopaatiale ehk segatud vee müümisele. Oleks absurdne, kui praegu üha õheneva riigi väheste ametnike aega kulutataks jälgimise mängule, kas terapeut ikka annab ingliteraapiat või kõrvaküünlaravi reeglite järgi. Seaduses on juba praegu sätteid, mida võib rakendada, kui keegi pistab põleva küünla otsa lapse kõrva. Kui aga terapeut teatab, et tema tööjuhendaja elab Alfa Kentauril, kuluks tema kohaletoomiseks pädevusnõukogu ette praeguste kilomeetritakside järgi terve Soome riigi eelarve.

Turumajandus ei ole põrmugi ratsionaalsem kui kommunism, kuigi mõlemat on väidetud juhtivat inimese ja ühiskonna arengut progressi suunas loodusseaduste kombel. Mõistuse häält tuleb kuulata eriti hoolega, kui see vaikselt sosistab.

Raamatu tutvustus/arvustus ajakirjas Skeptikko 4/2006

Markku Javananen
Uko, toivo ja huijaus, Duodecim 2006, e.k. Usk, lootus ja ohtlik bluff, K&K, Tallinn 2008

See on raamat, mis peaks kandideerima Tieto-Finlandiale (Aime?Finlandia) (minu selgitus: soomlased annavad ka sellist auhinda välja).

Raamatu suur väärtus: kirjutajal on lisaks teoreetilistele teadmistele ka tohtu kogemustepagas omal alal. Teose põhiteema on inimeste petmine manipuleerimise ja suunamise/kallutamise/sisenduse abil.

Võtab (kriitiliselt vaatevinklist) jutuks ka asju, millest nüüdsel poliitkorrektsuse ajastul on isegi ohtlik rääkida (seksuaalvähemused, feminism, võõrad kultuurid ja nende esindajad).

Soovitab avaldada kirjavahetuse, mida Lauerma pidas Freudi viimase õpilase Joseph Wortisiga, kellele guru ise oma surivoodil soovitas tegelda psühhoanalüüsi asemel bioloogiaga.

Kirjutaja lõpulause: Lauerma teos on suurepärane lisa soomlaste kirjutatud skeptilistele teostele. Ja jälle on väljaandjaks väike erikirjastus (Duodecim). Kui mitu skeptilist raamatut on tulnud nn suurtelt kirjastustelt WSOY-lt, Otavalt või Gaudeamuselt? Vastus on – selleks ei lähe vaja isegi mitte ühe käe sõrmi.

Mõttetuse tuvastamise tööriistad
Baloney Detection Kit
Carl Sagani raamatust “Deemonitest vaevatud maailm” (The Demon-Haunted World).
(Tõlkisin selle enne eestikeelse raamatu ilmumist.)

Teaduses võime kõike alustada katsetulemustest, andmetest, vaatlustest, mõõtmistest ja “faktidest”. Kui saame, siis leiutame rea võimalikke selgitusi ja seame need süstemaatiliselt faktidega vastakuti. Teadlased on oma õpingute teel varustatud mõttetuse tuvastamise tööriistadega. Need võetakse välja iga kord, kui on vaja kaaluda uusi ideid. Kui uus idee meie uurimise üle elab, on tagatud selle soe, kuid siiski ettevaatlik vastuvõtt. Kui sa siiski kahtled ega taha mõttetusega leppida isegi siis, kui see sulle rahuldust pakuks, on sinu jaoks olemas õiged ja järeleproovitud vahendid.

Mis need on? Skeptilise mõtlemise tööriistad.

Skeptiline mõtlemine võtab kokku meetodid, mille abil konstrueerida ja mõista põhjendatud väiteid ning mis eriti tähtis – tunda ära eksitavaid ja valelikke väiteid. Küsimus pole selles, kas meile meeldivad järeldused, milleni arutluse jooksul jõutakse, vaid kas need järeldused tulenevad arutluskäigu eeldustest ja kas eeldused ise on tõesed.

Peamised tööriistad: Loe edasi »

Energeetika on igal ajal kuum teema. Ja aina kuumemaks läheb, kuna hinnanguliselt ei jätku naftat ega muid fossiilseid energiakandjaid enam kuigi kauaks. Uusi lahendusi otsitakse, mõnikord tundub, et ka leitakse. Mõni leid leiab koha ajaloos kui ilmekas näide eksivast inimlikust meelest, kus soovmõtlemine ja unistused helgest tulevikust põrkuvad karmi reaalsuse ja teaduspõhisusega.

Tähelepanelik lugeja viitas skeptik.ee-le, et Klassikaraadios sai 13. veebruaril kuuldavaks Peeter Liivi juhitud saade Roheline Energia, kus Mart Vihmand, Raivo Pennaste ja Enn Kaljo räägivad mõningase reaalsusseosega moodsaid muinasjutte vabaenergiast (priienergia, free energy, nullpunkti energia või lihtsalt igiliikur). Huvitav saade, mis annab lühida sissevaate energiateemalisse mullimaailma.

Seda põnevam Loe edasi »

Astroloogia on ikka ja jätkuvalt kuum teema. Korralikku ümberlüket pole eesti keeles just kerge leida ja muidugi on astroloogia oma olemuselt ümberlükkamatu ning ses mõttes vastab igati pseudo- või mitteteaduse tunnustele. Tunnistaksid astroloogid end meelelahutajatena, poleks midagi hullu, aga pretensioon esindada teadust ja pakkuda teenuseid ja nõuandeid, mis kuuluksid vastava hariduse saanud psühholoogide kompetentsi, ärgitab mind lisama veel ühe lõime kangasse, mis peaks meelt ja mõistust kaitsma ebateaduste rünnakute eest.

Alljärgnev on refereering raamatust Loe edasi »

Suurbritannias nägi ilmavalgust Richard Dawkinsi raamatu The God Delusion (Luul jumalast, Jumalaluul, Pettekujutelm jumalast…) pehmekaaneline versioon. Sellel on uus eessõna, kus autor vastab peamistele kriitikanooltele, mis hakkasid kohe raamatu ilmumisel lendama. Eriti saavad ta käest need, kes alustavad oma sõnavõttu “Olen ise ateist, aga…”.

Tekstiversioon argumentidest Olen ateist, aga….

Dawkins kirjeldab Loe edasi »

Hea populaarteaduslik raamat juhusest me ümber ja meie sees. Teraseid tähelepanekuid ja teadusuurimuste tulemusi vürtsitatuna huvitavate näidetega elust enesest. Liskas selgitusi, miks inimmeel tihtipeale juhusega leppida ei taha ning siin-seal mõttekaid mustreid ja seoseid näeb ning jumalaid, vandenõusid, prohvetlust ja muud tõestamatut abiks haarab. Ja praktiline õpetus, kuidas juhusega heaks tuttavaks saada ja see enda heaks tööle panna.

Raamatuarvustus Tiit Kändlerilt Eesti Päevalehes.

20. sajandi üheks suurimaks intellektuaaliks arvatud Richard Dawkinsi (eesti keeles on ilmunud Jõgi Eedenist) raamat The God Delusion on üles kloppinud hea hulga valulist kriitikat, aplodeerivat kaasaelamist, mõtlikku analüüsi, lahmivat norimist ja palju muidki reaktsioone, mida eri inimesed oma kirjususes on võimelised väljendama. Bestselleriks sai see raamat sellegipoolest.

Talle ja ta raamatule on oponeeritud arvukates jutusaadetes, kus Dawkins ja preester koos ja vaheldumisi sõna saavad, raamatuarvustustes, ajaleheartiklites, usu ja teaduse konverentsidel. Lausa raamatuidki kirjutatud, nt Alister McCarth The Dawkins Delusion.

Isegi Eesti konnatiigis Loe edasi »