Toivo Maimets
Richard Dawkins. „Luul Jumalast“. Eestikeelne tõlge Kaia-Leena Lass. Valgus, 2011.
Teks ilmus ajakirjas Vikerkaar nr 4-5/2011, avaldatud autori loal

Richard Dawkins, kohe-kohe seitsmekümne aastaseks saav Oxfordi Ülikooli emeriitprofessor, tuntud zooloog, etoloog (käitumisteadlane) ja teaduse populariseerija, on kahtlemata äärmiselt silmapaistev isik. Ajakirja „Prospect“ suur 2005. aasta lugejaküsitlus asetas ta maailma kolme tähtsaima intellektuaali hulka koos Noam Chomsky ja Umberto Ecoga. Ajakiri „Time“ on teda nimetanud 100 mõjukaima inimese seas. Ta on paljude ülikoolide audoktor, suure hulga rahvusvaheliste auhindade laureaat.

Dawkins tegi oma doktoritöö Nobeli preemia laureaadi Nikolaas (Niko) Tinbergeni juhendamisel. Tinbergen oli ise suurepärane etoloog ja sealt pärineb ka Dawkinsi teadushuvi selle ala vastu. Samas on ta aga tuntust kogunud eelkõige oma teadust populariseerivate raamatutega ning avalike esinemistega, kus süstemaatiliselt ja kirglikult kaitseb evolutsioonilist maailmavaadet ning kritiseerib erinevaid religioosseid seisukohti, mis sellele vastanduvad. Viie aasta eest küsisid ajalehe „Independent“ lugejad temalt, kas ta tahaks olla tuntud kui teadlane või võitlev ateist. „Bertrand Russell nimetas end Kirglikuks Skeptikuks,“ vastas Dawkins. „Siht on küll kõrge, ent sinnapoole ma püüan“. Mõjukas ajakiri „Discover“ on teda ka nimetanud „Darwini rotveileriks“, viidates paralleelidele Thomas Henry Huxley’ga (1825-1895). Viimane oli Darwini kaasaegne, kes propageeris evolutsiooniideid ning süvenes suhteliselt tagasihoidliku Darwini eest vaidlustesse kirikuga. T.H. Huxley oli tuntud kui „Darwini buldog“.

Tõsi, Dawkins on teadlikult püüdnud (mõne erandiga) hoiduda avalikest sõnadebattidest erinevat sorti kreatsionistidega, leides, et „põhiliselt vajavad nood respektaabluse hapnikku“ ja nendega avalikku sõnasõtta minek tähendaks „anda neile seda hapnikku pelgalt selle faktiga, et neid kaasatakse“. Ta leiab, et kreatsionistidel on üsna ükskõik sellest, kui neid ka argumentidega võidetakse. Neid huvitab vaid see tunnustus, et neid üleüldse avalikku argumenteerimisse kaasatakse, ning just seetõttu ei taha ta sellega tegeleda.

Seda aktiivsem on ta aga sõnaka ateisti ja religioonikriitikuna oma kirjutistes ja avalikes esinemistes. Lisaks sellele ründab ta erinevaid pseudoteaduste vorme, astroloogiat, spiritualismi ja mitmesuguseid manipulatsioone, mida pakutakse välja „alternatiivmeditsiinina“. Ka tema poliitilised vaated on olnud piisavalt afišeeritud – alates 1970-ndatest aastatest on ta olnud leiboristide valija, pärast liberaaldemokraatide partei loomist (1988) aga selle innukas toetaja. Ta on sõna võtnud Iraagi invasiooni vastu (2003), samuti kritiseerinud president G.W. Bushi poliitikat ning nõudnud Briti monarhia asendamist demokraatlikult valitud presidendiga.

Dawkinsi paludest kirjutistest on eesti keeles ilmunud kahetsusväärselt vähe – tervikuna on tõlgitud vaid „Eedeni jõgi“ („River out of Eden“, 2000, Ilmamaa) ja mõni tükk on siin-seal veel eesti lugejale kättesaadav (näiteks allakirjutanu tõlge „Kadunud aegade geneetiline raamat“ ajakirjas „Akadeemia“ nr. 2, 2000). Seda on väga vähe.

Ometigi tundub just raamatu „Luul Jumalast“ valimine eesti keelde tõlkimiseks mõneti ebatavalisena. „Luul Jumalast“ ilmus originaalis aastal 2006. Nagu Dawkins sissejuhatuses tunnistab, oli tal juba palju varem plaanis oma seisukohad religioonide küsimuses ühte raamatusse kokku panna. Tema kirjastaja oli aga pikka aega kõhklev. Muudatus tema seisukohas tuli, nagu Dawkins ise on ühes intervjuus väitnud, „tänu president Bushi neljale valitsemisaastale“. See raamat ongi kirjutatud suurel määral Bushi-aegset USA fundamentalistlikku publikut silmas pidades, eriti konkreetselt kreatsionismiõpetuse ja „intelligentse disaini“ vastu suunatuna. Ja ma ei usu, et üsna paganlikku eesti lugejat (äsja lugesin, et kiriklikult sõlmitakse meil alla 5 protsendi abieludest) see teema väga köidaks. Ehkki vahel ka Eestis „lahvatab leek“, näiteks usuõpetuse koolidesse sisseviimise või arendamise teemadel, ei ole need diskussioonid siiski seotud niivõrd religiooni sisu kui vormi ja riigipoolse sunduse temaatikaga.

Seetõttu ma leian, et Dawkinsil oleks mitmeid teoseid, mille tõlkimine Eesti keelde oleks palju vajalikum kui „Luul jumalast“. Näiteks „Vikerkaare lahtiharutamine“ („Unweaving the Rainbow“, 1998) või ka „Saatana kaplan“ („A Devil’s Chaplain“, 2003), mille filosoofilisemad tekstid on palju laiema temaatikaga ja ajaliselt kestvamad kui siinsed pelgalt religioonikriitikast kõnelevad. Loodusteadlase jaoks on muidugi tähtsaim tema raamat „Eellase lugu“ („The Ancestor’s Tale“, 2004). Siin kirjeldab Dawkins looduse ja evolutsiooni olulisi „lugusid“, võttes eeskujuks Geoffrey Chaucer’i (1343-1400) „Canterbury lood“, kus palverändurid kokku saades igaüks oma huvitava loo jutustavad. Palverändurite asemel on Dawkinsil erinevad organismide rühmad, alustades inimesest ja minnes tagasi tema üha kaugemate sugulasteni, kes evolutsiooniloos tagasi minnes „kokku saavad“ ja seonduvad mingi looga, mis üldisemat sõnumit kannab. Minu arvates sisaldab „Eellase lugu“ enam-vähem kõike, mida üks haritud inimene, kes just bioloogiateadustele ei spetsialiseeru, võiks tänapäevasest bioloogiast teada. Tõsi, raamat on üsna mahukas (528 suuremaformaadilist lehekülge), mis teeb ta veidi ebamugavaks tõlketeoseks, ent Eesti teadushariduse seisukohast oleks selle tõlkimine küll ääretult vajalik.

Aga tagasi religiooniteema juurde. Dawkinsi kriitikud – ja neid ei ole sugugi vähe – ütlevad, et Dawkins on religiooni suhtes ülemääraselt ründav ja nad ei mõista Dawkinsi agressiivsust. Üks teine tuntud bioloog Stephen Jay Gould (1941-2002) on välja pakkunud religiooni ja teaduse lepitamiseks „mittekattuvate magisteeriumide“ seisukoha (non-overlapping magisteria e. NOMA). Teaduse magisteerium (õpetusala) katab empiirilist tegelikkust: millest universum koosneb (faktid) ja miks ta just sel moel toimib (teooria). Religiooni magisteerium tegeleb Gouldi järgi aga elu ülima mõtte ja moraalsete väärtustega. Kuna need kaks tegelevad täiesti erinevate asjadega, mis mõlemad on inimesele olulised, siis ei tohiks neid vastandada ja samuti ei saaks nõuda, et ühe valdkonna argumenteerimisviis (näiteks teaduslik) oleks ilmtingimata kohustuslik teisele valdkonnale. Just siinkohal on Dawkins väga radikaalsel positsioonil (peatükk „NOMA“ raamatus „Luul Jumalast“) ja näitab, et austav „mittevahelesekkumine“ religiooniga seotud küsimustele, mis paistab olevat hästikasvatatud inimese väärtus ja „poliitiliselt korrektne“ käitumine, on tekitanud olukorra, kus religiooniga õigustatakse sõdu ja hävitamist, religioosset põikpäisust ning ksenofoobiat, kus religioon päevast päeva sandistab laste intellektuaalset arengut („Ei ole olemas moslemist last. Ei ole olemas kristlasest last“, kirjutab ta). Massimõrvad, Taliban, aumõrvad, nõiajahid, Maailma Kaubanduskeskuse ründamine… Dawkinsi oluline tees ongi see, et religioon ei ole lihtsalt mõistusevastane, vaid ta on otseselt kahjutekitav.

Tihti väidetakse, et ainult religioon annab inimesele juhised ja aluse moraalseks käitumiseks ning religiooni kadumine sillutab tee moraali kadumisele. Meie käitumise moraal, kinnitab Dawkins, ei tulene ühestki religioonist, vaid on tekkinud evolutsioonilise valiku tulemusena. „Kas te tõesti tahate mulle öelda,“ kirjutab ta, „et ainsam põhjus, miks te püüate hea olla on see, et tahate saavutada Jumala heakskiitu ja tasu või hoida ära tema pahameelt ja karistust? See ei ole moraalsus, vaid pugemine“. Moraal ilma religioonita on palju tõelisem moraal, väidab ta.

Ajaloo vältel on loodusteadlasi ikka süüdistatud harmoonilise maailma ilu ja taandamises mingitele materiaalsetele, tühistele väärtustele, mis muudavad elu madalaks igapäevasebimiseks ja kaotavad „elu kõrgema väärtuse ja mõtte“. Oma raamatu „Vikerkaare lahtiharutamine“ on Dawkins pealkirjastanud just vastusena sellistele väidetele. See pärineb tegelikult inglise kirjamehe John Keatsi (1795-1821) etteheidetest Isaac Newtonile (1642-1727). Nimelt leidis Keats, et vikerkaare olemuse äraseletamine prisma poolt lahutatava valguse abil hävitas kogu romantika, ilu ja poeesia, mida inimkond oli sajandeid vikerkaarega seostanud. Otse vastupidi, leiab Dawkins. Newton hoopis lisas senituntud vikerkaare poeesiale ja romantikale teadusliku mõõtme, mis võib iseenesest olla hoopis võluvam ja poeetilisemgi. Ka raamatu „Luul Jumalast“ moto kannab sama mõtet, seekord inglise kirjaniku ja enese sõnul “radikaalse ateisti” Douglas Adamsi (1952-2001) väljendatuna: „Kas ei piisa sellest, et näed aia ilu, ilma et peaksid uskuma selle soppides peituvatesse haldjatesse?“ Raamatu mõte ongi näidata, kuidas religioonivaba arusaam maailmast annab sellele hoopis tähenduslikuma mõtte. Ühes oma tekstidest, mida ta on ka palunud ette lugeda oma haual, kirjutab Dawkins: „Olles maganud sadu miljoneid sajandeid oleme lõpuks avanud oma silmad luksuslikul planeedil, mis sädeleb värvidest ja on rikkalikult täidetud erinevate eluvormidega. Mõne aastakümne pärast suleme me oma silmad uuesti. Kas ei ole siis suursugune ja kaunis viis veeta oma lühike aeg selle nimel, et mõista universumit ning seda, mil viisil me selles ärkasime?… Kes suudaks taolise mõttega peas jätta hommikul voodist üles kargamata, täis indu jätkata maailma avastamist ning rõõmu olla selle maailma osa?“ (“Vikerkaart lahti harutades”).

Kaia-Leena Lassi tõlge ja Mari Kolgi toimetajatöö väärib vaid kiitust. Eesti keelde on suudetud üle tuua Dawkinsi hoogne, poeetiline ja innustav stiil, mis taolistes tõlgetes võib kergesti kaduma minna. Seda enam ootaksin sellelt edukalt koostöötandemilt ka Dawkinsi teiste, kandvamate teoste juurde jõudmist (vt. eespool). Muidugi esineb siin ka mitmesuguseid pisivigasid, trükiveakuradeid ja tõlkevääratusi, ent kellel seda ei juhtu? Ühe ebatäpsuse, mis aga pidevalt eesti keeles edasi kandub, tahaksin siinkohal küll ära õiendada. Seda enam, et olen ka ise selle vea korra teinud. Tõlge „Darwini nõbu Francis Galton“ (lk. 71) on ekslik, kuna inglisekeelne „cousin“ tähistab kõiki enam-vähem samavanuseid sugulasi ja nõo kohta (= onu/lelle või tädi/sõtse laps) öeldaks pigem „first cousin“. Galton oli täpsemalt Darwini ’half-cousin’, sest neil oli ühine vanaisa – Erasmus Darwin.

Dawkinsi stiiliks on öelda kõik otse välja, teha „puust ja punaseks“, eriti just selles raamatus. Nii ei jäeta lugejale kahtlemisruumi ja kinnitatakse juba Eessõna esimesel leheküljel: „Selle raamatu eesmärk on tõsta teadlikkust – teadlikkust tõsiasja suhtes, et ateistiks olemine on realistlik ja julge ning suurepärane pürgimus. Sinust võib saada ateist, kes on õnnelik, tasakaalukas, moraalselt kõlbeline ning vaimselt rahulolev.“

Toivo Maimets
21.03.2011

Gunnar Aarma sai tuntuks peamiselt oma ravimeetodite ja tarkade nõuannete poolest, kuid niisama palju tähelepanu väärivad tema huvitavad reisid ja enne suurt ilmasõda aset leidnud kohtumised, millest tavaline Eesti lihtsurelik ei osanuks unistadagi.

Gunnar Aarma on kahtlemata väga silmapaistev inimene Eesti kultuuriloos, aga tema tegevuse käsitlemisel puudub minuteada kriitiline traditsioon — üks kiidulaul teise otsa. Tütrele, kes siinse raamatu kirjutas, ei saa seda muidugi ette heita. Aga kas ajakirjanikud, kes muidu kõige ja kõigi suhtes oskavad kriitilised olla, ei langenud ka Gunnar Aarma puhul tavalisse nö nõiaunne ning jäid suu ammuli ja kriitikavabalt kuulama, mida vanem mees neile räägib, kahtlustamata sealjuures, et kõik ei pruugi olla sugugi kuldne tõde, mida neile räägitakse? Seda enam, et ajakirjandusest leitud andmete põhjal käis Gunnar Aarma juures parematel aegadel üle 2000 inimese aastas nõu saamas.

Oma tervendamismeetodite poolest ei erinenud ta mingil moel teistest posijatest, kellest Eestimaal pole vist kunagi puudust olnud ja võib ilmselt julgelt väita, et tänaste posijate silmapaistvale hulgale on just Gunnar Aarma olnud inspireerivaks eeskujuks ja andnud otsustava tõuke. Vähemalt paistab sedasi nende endi juttudest, milles Gunnar Aarmat mainitakse kui olulist mõjutegurit nende kujunemisel.

Näiteks jutustab Lille Lindmäe:

Töökaaslase soovitusel jõudis Lille Lindmäe Gunnar Aarma juurde, kes iirisdiagnostikaga tuvastas allergia. Lisaks diagnoosile ja ravivõtetele sai õpilane Lindmäe õpetaja Aarmalt kaasa ülesande: tal tuleb hakata teisi inimesi ravima.

Ma küll ei usu, et mittekohtumine Aarmaga oleks Lille Lindmäe posijateest kõrvale hoidnud, aga mõni teine inimene oleks oma elutee ehk teisiti sättinud, kui poleks olnud Gunnar Aarma julgustavat juttu “vaimse maailma” imedest ja mitteteaduslikest diagnoosimis- ja ravimeetoditest.

Või siis selline legendi moodi jutustus Lusika talu perenaiselt Sirje Kurvetilt:

Sirje Kurvet paastus esimest korda Gunnar Aarma juhendamisel, siis, kui ta oli 24-aastane.

«Tänu sellele tervenesin kasvajast,» usub ta. «Sellest peale jäid mulle elustiiliks vähene lihatarbimine ja külma veega karastamine.»

Gunnar Aarma soovitas Kurveti sõnul paastuda igas kvartalis kümme päeva. «Ta ise järgis seda koos abikaasaga täpselt ning oli teatavasti väga terve mees,» räägib Sirje Kurvet

Mõne jaoks võib kriitiline käsitlus muidugi pühaduse rüvetamisena tunduda, aga midagi pole teha — erakordsed väited vajavad erakordseid tõendeid ning ei Gunnar Aarma ega ka keegi teine pole suutnud selliseid meile pakkuda.

Teisalt paistab, et ega Gunnar Aarma ise posijatest kuigipalju lugu ei pidanud, kuigi uskus nende väesse, nagu on lugeda nt siit:

Aarma väitel jäävad posijad kergemini haigeks või neid tabavad muud hädad, sest nad kahjustavad teisele mõttejõuga halba soovides eelkõige iseennast.

Mõned tsitaadid Ööülikoolist:

Maakera hukkub, kui inimeste negatiivsete ja positiivsete mõtete tasakaal jõuab 50%/50%. Praegu on 49%/51% positiivsete kasuks ja nii on olnud viimased 3500 aastat.

Mõtlemine moodustab 70% inimese heaolust ja sellega [radža joogaga] saab kõik asjad paika panna.

70% mõtlemisest, 10% hingamisest, 10% toitumisest, ülejäänud 10% küllaldasest liikumisest.

1 + 1 ei ole kaks, vaid kaks ja pool kuni kolm.

See oli küll öeldud naise ja mehe kallistamise kontekstis, et nende aurad või energiad millekski suuremaks saavad.

Naine vastutab 60% ulatuses abielu kvaliteedi eest.

Ja terve hulk muid arvulisi väiteid, mille allikas võib olla vaid mentaalrännak või mingi muu kontrollimatu koht. Muidugi võib kõiki neid väiteid võtta kui kujundlikke väljendusi, mis illustreerivad teatud hoiakuid ja arusaamu ja mis polegi mõeldud sõnasõnaliseks tõe pähe võtmiseks, aga need ütlused on ringlusse läinud, neid korratakse, neid õpetatakse edasi, neid tsiteeritakse ja viidatakse juurde, et vat Gunnar Aarma ütles nii ja järelikult see ongi nii. Näiteks räägib neid protsendijutte Gunnar Aarma juurest juhatust saanud Janno Seeder, praegune feng shui koolitaja.

Veel võib öelda, et täiskasvanud inimesed teevad ise omi valikuid, küsivad nad selleks nõu või ei küsi või kas arvestavad nõuandega või ei arvesta. Samas kui keegi inimene on kujunenud selliseks tarkuse kehastuseks, kelle nõuannet kuulatakse vaatet ilma igasuguse kriitikata ja kelle suur mõju on jälgitav ka peale tema surma, siis on igati õigustatud, oluline ja lausa vajalik vaadata ka kriitilise pilguga sellele, mida ta on öelnud ja kirja pannud ning millistele allikatele ta oma väited on rajanud.

Mitte et see kuidagi vähendaks Gunnar Aarma tähtsust eesti rahva loos, mida kultuuriloolased, ajaloohuvilised, folkloristid ja muu rahvas uurida mõistab, aga tema mõju Eesti nõialoos paistab olevat kaardistamata ning ükski inimene, kel on mõju hulgale teistele inimestele ja kes on nö avalikult tsiteeritav ja kes on väitnud hulga selliseid väiteid, mis tungivad teaduse maile ja mis lausa väidetakse teaduslikud olevat, ei seisa väljaspool kriitikat.

Kui Sul on kodus juhtumisi mõni Gunnar Aarma raamat ja leiad aega seda skeptilise pilguga sirvida, siis anna siin kommentaarides teada. Või kui Sul on olnud kokkupuuteid Gunnar Aarmaga või mõne muu inimesega, kes on väitnud, et ta on Aarma juurest juhatust saanud.

Täitsa vaba mees. Gunnar Aarma (ETV 1996)

Kirjastus Valgus tutvustab raamatut sedasi:

Silmapaistev teaduskirjanik ning maailma üks kuulsaim ateist dokumenteerib selles raamatus religioonide irratsionaalsust ning ränka kahju, mida usk on alates ristisõdadest kuni 9/11-ni ühiskonnale põhjustanud.

Vaheda sõnaga analüüsib Richard Dawkins jumalat kõigis tema esinemisvormides, alates Vana Testamendi seksiteemaliste kinnismõtete käes vaevlevast türannist kuni valgustusaja leebema loomuga (kuid siiski ebaloogilise) Taevase Kellassepani välja. Ta lahkab põhilisi religiooni toetavaid argumente ning tõestab jumala kui ülima olendi eksisteerimise ülimat ebatõenäosust. Nii ajaloolisele kui tänapäevasele tõendusmaterjalile toetudes näitab Dawkins, kuidas religioon on ässitanud riike sõdima, õhutanud fanatismi ning sallinud laste kuritarvitamist, kuidas jumalasse uskumine ei ole mitte üksnes vale, vaid võib vahel osutuda suisa eluohtlikuks. Teisalt toob ta esile ateismi eelised nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil, omistades ateismile maailma imetabasuse mõistmisel ehedama ja kirkama austuse kui ükski religioon seda pakkuda suudaks.

RICHARD DAWKINS (1941), evolutsioonibioloog ja teaduskirjanik, on Oxfordi ülikooli Charles Simonyi õppetooli teaduse populariseerimise professor alates 1995. aastast. Wall Street Journali sõnutsi toetab tema kirglikku vaimu aukartustäratavalt hea sõnaseadmisoskus. New York Timesi raamatuarvustused on teda tervitanud kui kirjanikku, kes mõistab sõlmküsimusi nii selgelt, et sunnib ka oma lugejaid neist aru saama. Tema mõjukaimate teoste hulka kuuluvad „The Ancestor’s Tale” („Esivanemate lugu”), „The Selfish Gene” („Isekas geen”), „The Blind Watchmaker” („Pime kellassepp”), „Unweaving the Rainbow” („Vikerkaare lahtiharutamine”) ning „A Devil’s Chaplan” („Kuradi kaplan”). Eesti keeles on Richard Dawkinsilt seni ilmunud vaid „Jõgi Eedenist” (Ilmamaa, 2000) ja eessõna Susan Blackmore’i raamatule „Meemimasin” (Tänapäev, 2003).

Pehme köide
Lehekülgi: 392
ISBN: 978-9985-68-250-0
Mõõtmed: 150×230
Ilmumisaasta: 2011
Tõlkija: Kaia-Leena Lass
Kujundaja: Kersti Tormis
Hind: 18.8 EUR / 294.2 EEK EEK
Püsikliendi hind: 16.92 EUR / 264.74 EEK EEK

Dawkinsi teemadel skeptik.ee küljel:

• Richard Dawkins: jumal on luul
• Richard Dawkins – vastus kriitikale
• Richard Dawkins: religioon – kõige kurja juur?
• Richard Dawkins: alternatiivsed ravimeetodid on taganemine mõistusest

Kirjastus K & K on andnud välja Helsingi ülikooli professori Timo Vihavaineni raamatu Länsimaiden tuho eestikeelse tõlke pealkirjaga „Äratuskell õhtumaadele“. Originaal ilmus Otava väljaandel Helsingis 2009. aasta sügisel.

Autorit on ajendanud kirjutama mure Euroopa ja üldse lääne tuleviku pärast. Esseekogumikus on juttu lääne kultuuri mandumisest, konsumerismi ülemvõimust, kristluse taandumisest ja islami pealetungist ning Jumala kuju ähmastumisest, kusjuures ta ei pea Jumala all silmas “habemikku öösärgiga taadikest”. Kultuur ehk Vihavaineni sõnul pürgimus tõe, headuse ja ilu poole, on korvatud küllastumatu tarbimisega. “Pluralismi kuulutav postmodernne kultuur peab kõike samaväärseks, miski ei ole hea ega ka halb ja väärtuslik on tegelikult ainult see, mis valmistab meile naudingut.“

Kogumikus on pikemalt või põgusamalt käsitletud ka selliseid teemasid nagu lääne immigratsioonipoliitika; suured ajaloolised muutused ja inimene neis; vanad väärtused versus uued ja vahel ka veidrad kombed; iidolite kummardamine; oma rahva, soomlaste eneseteadvuse turgutamine; Soome suhted idanaabriga jms.

Raamatu teemad on muutunud viimasel ajal aktuaalseks ka meil, sellest kõnelevad mitmed teemakohased artiklid, raadio- ja TV-esinemised.

Kõva kaas, 295 lk.

Kes soovib raamatut 120 krooniga (odavam kui poes), võtke ühendust Kulle Raigiga:
kulle ät welho.com
(+372)566 30 310
www.kulleraig.com

Georg ja universumi salavõti
345 lk.,ill., kõva köide, 150×215 mm
Autorid: Stephen Hawking, Lucy Hawking
Kujundus: Garry Parsons

Seiklused köidavad nii noori kui ka vanu. Kui põnevad võiksid aga olla seiklused kosmoses? Eriti siis, kui neid kirjeldab üks kuulsaimaid tänapäeva teadlasi, keda peetakse hiilgavaimaks füüsikuks-teoreetikuks pärast Albert Einsteini. Stephen Hawking on Cambridge’i ülikooli matemaatika ja teoreetilise füüsika professor. Samal ametikohal oli kunagi ka Sir Isaac Newton. Hawkingi põhjapanevad teoreetilised tööd mustade aukude, relatiivsusteooria, gravitatsiooni ja kosmoloogia alal on oluliselt mõjutanud kosmoseteaduse arengut ja avardanud pilti maailmaruumist.

Stephen Hawking on tegelenud ka teaduse populariseerimisega. Tema ülimenukad raamatud „Aja lühilugu. Suurest Paugust mustade aukudeni“ ja „Universum pähklikoores“ on tõlgitud ka eesti keelde.

On imetlusväärne, kui lennukad võivad olla inimese mõtted ja fantaasiad, kes ise on aheldatud ratastooli ja suhtleb ümbritsevaga ainult keeruliste aparaatide abil. Alates kahekümne esimesest eluaastast kannatab Stephen Hawking närvisüsteemi hävitava haiguse käes, mis on röövinud temalt liikumisvõime, kuid mitte töövõimet.

Hiilgava astrofüüsiku ja kosmoloogina kirjeldab ta käesolevas raamatus põnevaid kosmoseretki, ühendades need teaduslike faktidega ja viimaste avastustega Universumi ja planeetide kohta ning pakkudes lisaks värvilisi fotosid reaalsest kosmosest. Kõige põnevamad on aga seiklused uusimate teaduslike ideede keerises. Autor laseb raamatu tegelase varasema teadusliku käsitluse kohaselt tagasipöördumatusse musta auku langeda, kuid toob ta sealt ikkagi välja. Selleks kasutab ta enda ideed mustade aukude „auramisest“, mis astrofüüsikas on tuntud Hawkingi kiirgusena.

Raamatus kirjeldatud superintelligentse arvuti juhitavad kosmoserännakud kuuluvad muidugi ulme valda. Hawkingi optimistliku arvamuse järgi võib aga inimkond juba 200–500 aasta pärast jõuda tasemeni, et sooritada tegelikke reise miljonite valgusaastate kaugusel asuvate tähtede juurde.

Maa peale reaalsesse pereellu ja värvikatesse koolisündmustesse toob lugeja teine autor – Stephen Hawkingi tütar Lucy, kellele õpilaste maailm ja koolielu on tuttavad omaenda poja kaudu. Lucy Hawking on ajakirjanikuna teinud kaastööd paljudele Briti ajalehtedele. Ta on romaanide „Tülpinud“ (Jaded, 2003) ja „Juhuslik maraton“ (Accidental Marathon, 2006) autor. Teaduse tutvustamise ja populariseerimise eest omistati Lucy Hawkingile 2008. aastal Roomas Sapio auhind.

„Georg ja Universumi salavõti“ on varem tõlgitud 38 keelde ja avaldatud 43 maal. Loodetavasti tekitab see raamat ka Eesti noortes lugejates huvi teaduse, eriti astrofüüsika ja füüsika vastu, mis on „salavõti“ Universumi mõistmiseks.

Georgi kosmosetriloogia 1. raamat.

Kuuldavasti on Ray Bradbury seda videot näinud ja talle see meeldis :)

Ettekujutusi lõpust on mitmeid — alates täiskatastroofist, kus hukkuvad pea kõik (nt Noa-aegne veeuputus) kuni leebete “vibratsioonivahetusteni” või inimteadvuse tõusmiseni uuele tasemele. Ühiskondlikud mullistused, kus võim maailmas ümber jagatakse veel vahepeale. Need on aga enamuses väga inimlikud ja seetõttu ka piiratud oma maapealsusega, sageli saadab neid ettekujutusi antropotsentriline (inimkeskne) šovinism ja egotsentriline nartsissism, et just praegune ajastu on see kõige erilisem ja just mina olen see kõige erilisem, et see lõppude lõpp just praegu peaks juhtuma. Minumeelest on see vaid märk fantaasiavaegusest ja arusaama puudumisest maailmakõiksuse, päikesesüsteemi, planeetide, eluslooduse evolutsiooni ajaskaala kohta. Geotsentriline (egotsentriline) maailmapilt pole siit ilmast kuhugi kadunud.

Pole põhjust kahelda selles, et inimsugu lõpetab oma sammud siin planeedil, nagu varasemad eluvormid seda korduvalt juba teinud on; planeet Maa kärssab Päikese vananedes kivikõrbeks ja võibolla neelatakse surmaohetes paisuva Päikese poolt üldse alla. Võibolla õnnestub osadel olenditel kolida kaugemale, kus elujärge edasi veeretada, aga Päike energiaallikana lõpetab oma tegevuse ükspäev niikuinii. Kas kellelgi õnnestub teiste tähtede juurde jõuda? Ja kui õnnestubki, siis kustuvad ükspäev needki. Kuid see on alles lõpu algus ja allpool vaatame, mis universumist tervikuna saab.

Sissejuhatus

Kosmoloogia valemites on üks parameeter k, mille väärtus näitab, kas me universum on geomeetriliselt tasane (k=0), positiivse (k=+1) või negatiivse (k=-1) kõverusega. Iga juhtumi korral on võimalik välja arvutada, mis meie universumiga kauges tulevikus toimub. Matemaatiliselt on need kolm varianti võrdväärsed ja sõltuvad aine-energia tihedusest. Friedmanni meetrikas[i] on aine-energiatiheduse parameeter Ω, mis võrdub vaadeldava tiheduse ja kriitilise tiheduse suhtega:

Ω väärtus võib olla üks, kui universum on tasane (k=0), suurem kui üks, kui universum on suletud (k=+1), või väiksem kui üks, kui universum on avatud (k=-1)[ii]. Kriitilise ja tegeliku tiheduse ning Hubble’i konstandi täpseks määramiseks tuleb tegeleda vaatlustega.

1. Kolm tulevikku

1.1. Suletud universum
Suletud universumi puhul on selle saatuseks paisumine ükspäev lõpetada ja hakata taas kokku tõmbuma, kuna ainet on universumis kriitilisest rohkem ja galaktikate gravitatsioon pidurdab paisumise, mis asendub kokkutõmbumisega ja lõpeb singulaarsuses, kust Suur Pauk kunagi alguse sai. Sellist stsenaariumit nimetatakse Suureks Raksuks (Big Crunch)[iii, lk 95]. Kokkutõmbudes lähenevad galaktikad teineteisele (vaadeldav sininihkena praeguse punanihke asemel) ja liituvad, suureneb temperatuur ja kui välistemperatuur saab võrdseks tähtede sisetemperatuuriga, lendavad tähed plahvatusega laiali. Mida aeg edasi ja lähemale taastulevale singulaarsusele, millest universum kunagi alguse sai, on vaadeldavad kõik needsamad protsessid, mis Suure Paugu käigus toimusid, ainult vastupidises suunas[iv, lk 265-266].

1.2. Avatud universum
Avatud universum paisub lõputult; tumeenergia olemasolu korral see paisumine tulevikus mitte ei aeglustu, vaid kiireneb. Universumi saatuseks on hääbuda soojussurma, või pigem soojuse puudumise surma ja tumeenergia paisumisjõud ületab nii gravitatsioonilise, elektromagnetilise ja nõrga tuumajõu ehk aine rebestub elementaarsel tasandil. Kirjanduses nimetatakse sellist asja Big Rip ehk Suur Rebestumine.

1.3. Tasane universum
Tasase universumi korral ootab meid samuti soojussurm, kuid esialgse paisumise aeglustumise järel hakkab paisumine taas kiirenema tänu tumeenergiale.

Olgu veel lisatud, et tumeenergia toimel võib ka kriitilisest tihedam universum lõputult paisuda.

1.4. Milline neist kolmest?
Edwin Hubble leidis kaugemate galaktikate tsefeiidide (muutlikud tähed) vaatlustele tuginedes, et universum paisub. Viimastel aastakümnetel on vaatlused ruumis ja ajas ulatunud veelgi kaugemale (uuritakse väga kaugetes galaktikates toimunud supernoovade plahvatusi) ja nende andmete põhjal saab järeldada, et universum paisub kiirenevalt. Seepärast on praegusel ajal levinuim arusaam universumi saatusest selline, et paisumine jätkub lõputult[v, lk 717] ja meid ootab ees Suur Külmumine (Big Freeze) ning edasises tekstis tutvustan täpsemalt just seda stsenaariumit. Asjaolul, kas universum on tasane või negatiivse kõverusega, pole külmumissurmal määravat rolli, kuna paisumine jätkub mõlemal juhul lõpmatult. Kosmilise taustkiirguse uuringute tulemustest on aga kinnitumas teadmine, et universum on geomeetriliselt tasane[vi].

Väike vahepala suurusjärkudest

Praegu hindame universumi vanuseks 13,7 miljardit aastat; suurusjärkudes võib selle ümardada 10¹⁰ aastale. Allpool käsitletavad ajaskaalad on üsna hoomamatud ja igapäevaste maapealsete asjadega võrreldamatud. Visuaalselt võib tunduda, et 10¹¹ on 10¹⁰-st vaid natukene (ühe võrra) suurem, kuid tegelikult on see ju 10 korda suurem. Näiteks tuleks meie universumil kümme korda oma praeguse vanuse jagu eksisteerida, et jõuda vanuseni 10¹¹ aastat (kui inimene elab 10² aastat, siis vanus suurusjärgus 10³ on vaid muumiatel ja luukeredel). Vanuseni 10¹² tuleb meie universumil vastu pidada 10×10 ehk sada korda praegune vanus. Vanus 10²⁰ aastat paistab, nagu oleks see vaid kaks korda sama palju kui 10¹⁰ aastat, tegelikult on erinevus 10¹⁰ korda ehk universumil tuleb vanuseni 10²⁰ aastat eksisteerida 10 miljardit korda see vanus, mis tal praegu on. Ja kuidas ning milliste sõnadega saaks võrrelda vanust 10¹⁰⁰ (googol) aastat? See arv on suurem kui aatomite arv kogu universumis.

2. Universumi soojussurm ehk Suur Külmumine

2.1. Tähtede ajastu 10⁸-10¹⁵ aastat
Tähtede ajastul on peamine energiaallikas tähtede sees toimuvad termotuuma sünteesreaktsioonid ehk kergematest elementidest (vesinik) meisterdatakse raskemaid (heelium, süsinik, hapnik, …, raud). Ajastu lõpuks on enamvähem kõik vaba vesinik tähtedeks, planeetideks, mustadeks kääbusteks, mustadeks aukudeks sulgunud, tähtedes ära „põletatud“ ning uute tähtede teke lakkab. Väiksema massiga tähed võivad küll särada triljoneid aastaid (10¹²), kuid ükspäev saab nendegi tuumakütus otsa ja kustuvad nemadki. Kui kustuvad tähed, kustuvad ka galaktikad ning universumist saab pime koht.

Samal ajal jätkab universum paisumist. Praegu ei näe me objekte, mis on kaugemal kui 46,5 miljardit valgusaastat (universumi vanusele lisandub ruumi paisumine), kauges tulevikus kaovad kaugemad galaktikad, mis ei ole meie kohaliku grupiga gravitatsiooniliselt seotud, universumi nähtava horisondi taha ja meie, kui veel on kedagi, keda meieks nimetada, ei näe neid ei nähtavas valguses, kuna tähed on kustunud, ega ka muudel viisidel, kuna nad on kadunud horisondi taha[vii, lk 277-278].

Võib lausa öelda, et me elame sellisel haruldasel universumi ajastul, mil saame vaadata tähti, galaktikaid, kvasareid; tulevikus see võimalus kaob ja mitte sugugi valgusreostsuse tõttu, vaid valguse puudumise tõttu.

2.2. Kõduajastu 10¹⁵-10⁴⁰ aastat
Kõduajastul võib aegajalt juhtuda, et kaks väiksema massiga objekti, nt pruuni kääbust põrkuvad ja tekkinud objekti mass on piisav selleks, et käivitada termotuumareaktsioonid. Selliste sündmuste tõenäosus on küll äärmiselt väike, aga arvestades tohutut ajahulka, on ka väga väikese tõenäosusega sündmustel piisavalt aega teoks saada. Teiseks kiirguse tekitajaks on mustad augud, mis tema teele jäävaid objekte tükkideks rebides ja enne allaneelamist heledalt kiirgama paneb. Kahe valge kääbuse massiga objekti põrkel võivad tekkida isegi heledad supernoovaplahvatused, mis küll kiiresti tuhmuvad.

Sel ajastul (vahemikus 10¹⁹-10²⁰ aastat) hajuvad laiali ka galaktikad – raskemad tähed annavad kergemaga kohtudes oma kineetilist energiat kergemale üle, mille tulemusel kergemad tähed galaktikatest välja heidetakse ja raskemad ise galaktika keskmes olevale ülimassiivsele mustale augule söögiks saavad. Tähtede lähisuhtluse tagajärjel heidetakse ka kõik planeedid tähekesksetelt orbiitidelt ära ja jätkavad oma sihitut hulkumist külmas ruumis.

2.3. Prootonite lagunemine ehk täielik kõdumine
Kui 10²⁰ aastaks on järgi omavahel mitteseotud mustad augud, neutrontähed, kodutud planeedid ja pruunid kääbused ehk astronoomilised objektid, mis on meile praegugi tuttavad, siis arvatakse, et sellised igavesed osakesed nagu prootonid ei olegi igavesed, vaid on poolestusajaga vähemalt 10³² aastat ja umbes 10⁴⁰ aastaks on kõik prootonid positronide (elektronide antiosakesed), neutriinode ja kiirgusena laiali lagunenud (piionite ja positronidena, piion laguneb kiiresti kaheks gammakvandiks [viii]). Järgi ei jää midagi, mis koosneks meile praegu tuntud ainest, mida me katsuda saaksime.

2.4. Mustade aukude ajastu 10⁴⁰-10¹⁰⁰ aastat
Kuivõrd mustad augud ei koosne prootonitest, siis nemad prootoni lagunemisest mõjutatud ei saa, aga mustad augud kõdunevad omal moel. Mustad augud aurustuvad läbi nn Hawkingi kiirguse[iii, lk 118], kergemad (tähtedest tekkinud) mustad augud aurustuvad kiiremini (10⁶⁶ aastaga), supermassiivsed (endiste galaktikate keskpaigad) aeglasemalt (10¹⁰⁰ aastat). Kõigest sellest jääb järgi loendamatu hulk elektrone, positrone, footoneid, neutriinosid ja veel mõningasi vähemtuntud osakesi.

2.5. Igav igavik 10¹⁰⁰ kuni …
Sealt edasi ei toimu enam eriti mitte midagi. Võib ju juhtuda, et mõni positron kohtub mõne elektroniga ja need annihileeruvad, kuid olukorras, kus universumi tiheduseks on üks osake kuupvalgusaasta kohta, on sellist juhtumit ilmselt väga harva näha, aga kuna aega on terve igavik, siis mõnikord ehk ikka.

Kasutatud kirjandus

1. Wikipedia, Friedmanni tihedusparameeter
2. Wikipedia, Universumi saatus
3. S. Hawking, Universum pähklikoores, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2002
4. Matts Roos, An Introduction to Cosmology, 3rd Edition
5. Bennett et al, The Cosmic Perspective 3. edition
6. WMAP
7. Phil Plait, Death from the skies
8. Wikipedia, Proton decay

Selle teemaga veidi seotud lood:

• Maailmalõpp aastal 2012
• Maailm ei lõpe 2012, vaid TÄNA

Veel üks põhjus rõõmustamiseks — Ajakirjade Kirjastus sai rahvusvahelise astronoomia aasta lõpuks trükist välja kodumaise astronoomiateemalise raamatu.

Jaan Kaplinski
Teispool sinist taevast
176 lk, kõvad kaaned

See raamat on sõna parimas mõttes populaarteaduslik: mitte pelk faktikogum, vaid kirjaniku ja mõtleja sulega kirja pandud lugu maailmaruumist.

“Mulle tundub, et tänapäeval pakub teadus isegi põnevamat materjali kui müüdid. Tõelus on imelisem kui kujutlus,” seletab Jaan Kaplinski oma tõmmet täheteaduse poole. Kirjanik meenutab, et pidas ise lapsena väga lugu headest teadusraamatutest, isegi huvi ilukirjanduse vastu tekkis tal märksa hiljem.

Tasub lisada, et raamatu rikkalikus, sisukalt kommenteeritud pildivaramus leidub nii mõnigi põnev Eestis tehtud taevafoto.

Ben Goldacre’i tekste oleme eesti keeles varem saanud lugeda ajakirja Tarkade Klubi lehekülgedel, meditsiinist ja muidu teadusest huvitatud inimesed teavad kindlasti Beni blogi badscience.net või jälgivad regulaarselt samanimelist kolumni Briti ajalehes The Guardian.

Aga väga palju vahet pole, kas oled temast kuulnud või mitte, raamat on lugemist väärt ja sobib minumeelest lausa õpikuks kõigile, kes õpivad või praktiseerivad meditsiini arsti või õena, kirjutavad terviseteemadel ajakirjaniku, toimetaja või peatoimetajana, või kes on loomu poolest uudishimulik ja tahab teada, kuidas asjad käivad ja teadmised tekivad. Ja kõige selle teemade tõsiduse, statistika ja matemaatika, ahhetama ajava rumaluse paraadi juures oskab Ben Goldacre täiesti tõsiseltvõetavat ja akuraatset teadust esitada lõbusalt, ladusalt ja kohati lausa ülevoolavalt.

Tegelikult on mu lugemissoovitus eriti just ajakirjanikele suunatud, sest nende käes on vastutus ja võim paljundada ja levitada teavet läbi isikliku prisma. Ja nagu raamatust ilmekate näidete toel selgub, võib see teave kas tappa või päästa.

Kirjastuse loal esitan siin autori sissejuhatuse kui stiilinäite ja lühiülevaate raamatu sisust. Peab veel mainima, et eestikeelne versioon sisaldab peatükki, mida originaalis seoses ühe pika ja tüütu kohtuasjaga ei olnud, kuid sellestki kohtuasja põhjuseks olnud asjast saab raamatust pikemalt lugeda.

Sissejuhatus

Las ma räägin teile, kui hulluks on olukord muutunud. Lastele õpetatakse igapäevaselt, et kui nad jõnksutavad pead üles-alla, siis see suurendab verevarustust eesmistes ajusagarates ja aitab nii paremini keskenduda. Neile räägitakse, et kui nad hõõruvad oma sõrmi erilisel teaduslikul viisil üksteise vastu, siis see parandab „energiavoolu“ kehas. Ja veel, et valmistoit ei sisalda vett ning kui nad hoiavad vett keele peal, siis see niisutab aju otse suulae kaudu. Seda kõike räägivad neile nende õpetajad tuhandetes Briti riiklikes koolides. See on osa erilisest harjutuste programmist, mida nimetatakse ajuvõimlemiseks (Brain Gym). Me pühendame käesolevas raamatus osa aega nendele nii öelda harjutustele ja mis veel olulisem – nendele nõdrameelsetele meie haridussüsteemis, kes seda programmi toetavad.

See raamat ei ole vaid lihtsate absurdsuste kogumik, vaid järgib oma ülesehituses loomulikku crescendo’t. Alustades petiste rumalusest ja tavameedia poolt nendele omistatud tõsiseltvõetavusest, jätkates 30 miljardi naelase toidulisanditööstuse trikkidega ja 300 miljardi naelase ravimitööstuse pahelisuse teemaga, jõuame teadustulemuste kajastamises valitseva traagilise olukorra tõttu juhtumiteni, kus inimesed on sattunud vanglasse, muutunud naerualusteks või surma saanud ainult sellepärast, et meie ühiskonnas on levinud vähene arusaamine statistikast ja tõendusmaterjalist.

Pool sajandit tagasi, kui C. P. Snow esitas oma kuulsa teaduse ja humanitaaria vahekorda käsitleva loengu „Kaks kultuuri“, humanitaarid lihtsalt eirasid teadlasi. Tänapäeval on arstid ja teadlased sattunud vastamisi ülekaaluka ja neist paremini relvastatud inimeste leegioniga, kes leiavad, et neil on õigus avaldada arvamust tõendusmaterjalide kohta – mis iseenesest on imetlusväärne ambitsioon – vaevumata seejuures kõnealuste teemade kohta põhiteadmisi hankima.

Teile räägiti koolis kemikaalidest katseklaasides, liikumist kirjeldavatest võrranditest ja võib-olla midagi ka fotosünteesist – mida käsitleme hiljem lähemalt. Aga väga tõenäoliselt ei räägitud teile mitte midagi surmast, riskist, statistikast ega teadusest nende asjade kohta, mis võivad teid tappa ja mis ravida. Meie kultuuris on suur tühimik: tõenduspõhine meditsiin on olulisemaid rakendusteadusi, mis hõlmab mõningaid viimase kahe sajandi kõige targemaid ideid ning on päästnud miljoneid elusid, aga Riiklikus Teadusmuuseumis ei ole selles valdkonnas mitte ühtegi eksponaati.

Põhjuseks ei ole huvipuudus. Me armastame tervise teemat hullupööra – pool kõigist meedias avaldatavatest teadusteemalistest lugudest puudutavad meditsiini – ning meid pommitatakse pidevalt teaduslikena tunduvate väidete ja lugudega. Aga nagu te varsti näete, saame oma informatsiooni nendelt samadelt inimestelt, kes on korduvalt tõestanud, et nad ei suuda teaduslikke tõendeid näha, tõlgendada ega usaldusväärselt edasi anda.

Enne jätkamist lubage, et teen kokkuvõtte sellest, millest edasises juttu tuleb.

Kõigepealt vaatame, mida tähendab eksperimendi läbiviimine, tulemuste oma silmaga nägemine ja hinnangu andmine sellele, kas tulemused sobivad antud teooriaga või on mõni alternatiivne teooria parem. Need esimesed sammud võivad teile tunduda lapsikud ja üleolevad – toodud näited on tõepoolest värskendavalt absurdsed, kuid tavameedias on neid kõiki püütud esitada usutavatena ja autoriteetsetena. Vaatame ka meie kehade kohta esitatud teaduslikena tunduvate lugude köitvust ning segadust, mida need lood võivad tekitada.

Seejärel läheme edasi homöopaatiaga – mitte seetõttu, et homöopaatia oleks tähtis või ohtlik. Homöopaatia pole kumbagi, kuid kujutab endast ideaalset mudelit tõenduspõhise meditsiini õpetamiseks. Sest lõppude lõpuks pole homöopaatia tabletid muud kui väikesed mõjuaineteta suhkrutabletid, mis näivad siiski avaldavat toimet. Seega nad kehastavad kõike, mida teil on vaja teada ravimeetodi ausast testimisest ja sedagi, kuidas meid saab panna uskuma, et mingi ravimeetod on tõhusam kui tegelikult. Te saate teada, kuidas teste korralikult läbi viia ja kehvasti tehtud teste ära tunda. Tagaplaanil peidab end platseeboefekt, mis on inimese tervenemise vast kõige hämmastavam ja vääritimõistetum aspekt ning on midagi palju enamat kui vaid suhkrutabletid. See on intuitsioonile vastukäiv, kummaline ja kujutab endast meele abil keha tervendamise tõelist lugu ning on palju huvipakkuvam kui mis tahes väljamõeldud mõttetused kvantenergia terapeutilistest mustritest. Vaatame üle tõendid platseeboefekti mõjust ja laseme teil oma peaga järeldused teha.

Seejärel jätkame suuremate tegijatega. Toitumisnõustajad on alternatiivterapeudid, kuid mingil viisil on nad suutnud liigitada end teadusetegijateks. Nende vead on palju huvitavamad kui homöopaatide omad, sest neis on tõepoolest terake teadust. See teeb toitumisnõustajate eksimused mitte ainult huvitavamateks, vaid ka hirmutavamaks. Petturite tegelik ohtlikkus ei seisne klientide võimalikus surmas (eks vähesel määral esineb neidki juhtumeid, kuigi sellest pidevalt leierdamine oleks juhmivõitu), vaid asjaolus, et nad õõnestavad süstemaatiliselt üldsuse arusaama tõendusmaterjali olemusest.

Näeme oma silmaga retoorilist mustkunsti ja amatöörlikke vigu, mis on teid toidu ja toiteväärtuste osas korduvalt eksiteele viinud. Samuti näeme, kuidas see uus tööstusharu juhib inimesi kõrvale tegelikest eluviisis peituvatest ja halba tervist põhjustavatest ohuteguritest kui ka seda, kuidas see vähemmärgatavalt kuid sama ärevusttekitavalt mõjutab meie arusaamu endast ja oma kehast, nimelt laialt levinud viisi näol sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme meditsiiniliste probleemidena käsitleda, neid reduktsionistlik-biomeditsiinilisse raamistikku suruda ning neile probleemidele tarbekaupadeks muudetud lahendusi pakkuda. Viimaste näideteks on igasugused tabletid ja moekad dieedid. Ma esitan teile tõendeid selle kohta, et ehtsa akadeemilise toitumisalase teadustöö kõrval imbub Briti ülikoolidesse ka hämmastavalt suur valede arusaamade tulv. Samuti leiate sellest raamatu osast riigi lemmikdoktori Gillian McKeithi. Seejärel lahkame samade vahendite abil päris meditsiini ja vaatame, milliseid trikke kasutab ravimitööstus, et arstidele ja patsientidele „kotti pähe tõmmata“.

Pärastpoole uurime, kuidas meedia edendab avalikkuse väärarusaamu teadusest, samuti uurime nende kõikumatut kirge mõttetute, sisutute lugude vastu ning põhilisi eksiarusaamu statistika ja tõendite kohta – need selgitavad, miks me üleüldse teadust teeme: selleks, et mitte lasta oma üksikkogemustel ja eelarvamustel endid eksiteele viia. Raamatu minu jaoks kõige murelikukstegevamas lõpuosas näeme, kuidas kõrgetel mõju- ja võimupositsioonidel olevad inimesed, kes peaksid olema targemad, teevad ikkagi põhimõttelisi vigu, millel on ka rängad tagajärjed. Samuti näeme, kuidas meedia moonutas küüniliselt tõendeid kahe konkreetse tervisekaitsepaanika juhtumi korral ning jõudis sellega lausa ohtlike ja ausalt öeldes grotesksete mõõtmeteni. Teie ülesandeks on mõista, kui uskumatult levinud sellised asjad on, ning samas ka mõelda, mida te saaksite selles osas ette võtta.

Ei saa veenda inimest loobuma arvamusest, mida tal ei ole. Raamatu läbilugemise järel on teil vahendid võitmaks mis tahes vaidlust, mille te algatate – või vähemasti saamaks sellest aru – olgu siis vaidlusteemaks imeravi, MMR liitvaktsiin, suurte ravimifirmade pahelisus, tõenäosus, et ühel või teisel köögiviljal on võime vähki ära hoida, teadusest rääkivate lugude ülemäärane lihtsustamine, kaheldavad tervisekaitsepaanikad, üksiklugude kasutamine tõendusmaterjalina, keha ja vaimu seosed, irratsionaalsuse teaduslik käsitlus, igapäevaelu meditsiiniliseks muutmine või muu taoline. Te saate tõendeid mitmete väga populaarsete valede kohta ja omandate kasulikku teavet uurimistööst, tõendusmaterjalide tasemetest, erapoolikusest, statistikast (rahu, ainult rahu), teaduse ajaloost, teadusevastastest liikumistest ja petistest. Samuti leiate raamatust mõningaid hämmastavaid lugusid, mida loodusteadused meile maailma kohta jutustavad.

Garanteerin, et raamatu läbilugemine ei ole üldse raske, sest see on ainuke teadusealane õppetund, kus rumalaid vigu teevad teised, mitte teie. Ja kui te lõpuks olete ikkagi arvamusel, et minuga ei saa nõustuda, siis olete saanud kasu vähemalt niipalju, et kuigi te ikkagi eksite, eksite te kaugelt suurema teatraalsuse ja elegantsiga kui te seda praegu suudaksite.

Ben Goldacre
Juuli 2008

(c) Ben Goldacre 2008
(c) Tõlge eesti keelde: Kadri Koitsaar ja kirjastus NoriaBooks 2009

Raamatuid saab hinnaga 150 kr +postikulu tellida aadressilt kadri@noriabooks.com või helistades telefonile 5845 3452. Vaata ka Noriabooks blogi.

Jah, ma loen seda raamatut. Ei, ma ei ostnud seda. Sain laenuks.

Autor võrdleb end ei vähema kui Newtoniga, tema ambitsioon on tõepoolset muuta kogu arusaam inimorganismist, haiguste põhjustest ja nende ravist. Igati üllas eesmärk — ikka on parem selline elukorraldus, kus ei ole haigusi või kui need oleksid lihtsalt ravitavad, kui see, kus haigused meid kiusavad ja peame adekvaatse ravi puudumisel enneaegselt ja ebaõiglaselt maha surema.

Ja mida Robert O Young, “PhD”, selleks teeb? Kirjutab raamatuid. Olgu, Carl Sagan kirjutas ka raamatuid laiale lugejaskonnale. Aga selleks, et teaduses murrangut tekitada, on vaja enamat. Näiteks oleks abiks avaldada oma uurimusi eelretsenseeritavates teadusajakirjades, et jõuda asjaosaliste lugemislauale — arstideni, kes iga päev ennastsalgavalt inimesi ravivad ja kahjuks paljude tõbede puhul midagi teha ei suuda; toitumisteadlasteni, kes töötaksid välja veelgi paremad toitumissoovitused, et me tervis hea püsiks juba algusest peale; bioloogideni, kes revideeriksid oma kivistunud arusaamu mikrobioloogiast ja pööraksid ära eksiteelt. Aga ei midagi sellist — teadusartiklite andmebaasid ei tunne teadlast nimega Robert O Young, mitte ükski MedLine ja PubMed andmebaasis olev artikkel ei sisalda autorit Robert O Young.

Ja miks ma PhD tema nime taga jutumärkidesse panin? Selle pärast, et see tiitel on saadud sellisest õppeasutusest, mille tiitleid mitte keegi ametlikult ei tunnusta. Clayton College of Natural Health on akrediteerimata kaugõppeasutus, mille õppeprogrammid, kui neid üldse on, ei vasta nendele standarditele, et neid akrediteeringuga heaks kiita. Kõnekeeles nimetatakse sellist õppeasutust diplomiveskiks ja mullegi saabuvad sellised pakkumised spämmina e-kirjade postkasti.

Uskuda Robert O Youngi juttu tervisest ja toitumisest on enamvähem sama kui uskuda astroloogi juttu eksoplaneetide avastamismeetoditest. See ei tähenda, et pimekana ei võiks mõnd mõistlikku tera leida, aga nende terade kontsentratsioon on umbes sama suur nagu toimeaine molekulidel homöopaatilises lahuses.

Alates raamatu esimestest sõnadest võib aru saada, et tegu saab olema mingi palverännaku või ristisõja taolise asjaga. Küllap on religioossed mõtteskeemid talle tuttavad juba mormooni misjonäriks olemise aegadest, raamatu ülesehitus paistab järgivat sekti liikmeks astumise skeemi ja peaks lõppema pühitsuse saamisega.

Eraldi lugu on raamatu eestikeelse eessõna autoriga, kelleks on Jüri tervisekeskuse arst Riina Raudsik. Ma ei tea, mida ja kuipalju arstidele ülikoolis biokeemiast õpetatakse, aga lause “Lugejad peaksid aru saama ja leidma võimalusi, kuidas säilitada organismi normaalne pH-tase ja selle kaudu hea tervis” ilmselt ei näita kuigi sügavat arusaamist organismi pH-taseme olemusest. Lisaks näitab arstipoolne šarlatanile takkakiitmine ning raamatu autori kriitikavaba ja kontrollimatu nimetamine “USA teadlaseks” ja “mikrobioloogiks” seda, et autoriteetne amet iseenesest ei taga kriitilise analüüsivõime olemasolu.

Need olid mõtted, mis tekkisid raamatu “pH IME” esimeste lehekülgede lugemisel. Kiirelt edasi sirvides leiame kaante vahelt hulga retsepte, tunnistajate ütlusi, kuidas “Uus Bioloogia” nende elu päästnud ja muutnud on, sh ka eestlaste lugusid. Veel on ära näidatud mõned potsikud-totsikud toidulisanditega ja muidugi ka interneti aadress, kust kõiki neid asju osta saab. Ehk raamat on kui reklaambrošüür, mille teooria osa on pikk juhatus lõpptoote juurde, kuid erinevalt postkasti pandavatest tasuta spämmreklaamidest maksavad inimesed raamatu ostmisega iseenda reklaamiajupesu omast taskust kinni.

Ühes korralikus kangelasloos peavad olema vaenlased, kelle vastu võidelda. Raamatus “pH IME” on vaenlasteks hape, suhkur, pärm, ladestunud toksiinid, piimatooted, liha, valge jahu…

Head kangelased on alus, klorofüll, puhastumine, kolloidne hõde, kuld ja muud metallid (osmium, roodium, iriidium, gallium, ruteenium, pallaadium, plaatina, germaanium), noni ja teised eksootilised viljad, vitamiinid, soja ja muidugi kurikuulsad vesinikperoksiid (H₂O₂) ja kloordioksiid (ClO₂).

Religioosseteks rituaalideks sobivad “puhastumine” ehk “ladestunud jääkainetest” (toksiinidest) vabanemine; toidulisandite ja kolloidsete metallide suukaudne manustamine on kui armulaualeiva võtmine.

Iga imelise vabanemine/puhastumise juurde kuulub kriisist läbiminek — antud juhul siis “paranemiskriis” ehk alguses peabki enesetunne kehvemaks minema ja haiguste tunnused ägenema. See on kui usu proovilepanek, saatana kius ja kui sa selle edukalt läbid, on pääsemine peaaegu juba kohal.

Olgu selle loo lõpetuseks veel lisatud, et 1995. aastal süüdistati Robert O Youngi arsti mängimises, mis on Ameerikas tõsine asi, kuid ta nõustus kokkuleppemenetluse käigus vähema süüteo omaksvõtuga. Ka 2005. aastal esitati talle süüdistus selle eest, et ta olla vähihaigele naisele soovitanud kemoteraapia asemel oma toidulisandeid, kuid lugu rauges. Praegusel ajal kasvatab ta avokaadosid ja peab võrkturundusettevõtet InnerLight Inc, rändab ringi üle ilma, et oma raamatutele ja potsi-totsikutele reklaami teha.

Meie kohalik “pH IME” maaletooja on Kersti Kracht, Silva meetodi praktiseerija-õpetaja, kelle abil saame teada, kuidas programmeerima elutut mateeriat ja tervendada distantsilt kümneid lähedasi inimesi ning ühel ja samal ajal.

Üldine soovitus edaspidiseks — kui keegi lubab kirjas või kõnes imet, siis ärge kohe uskuge. Tavaliselt tahab see imekuulutaja teile midagi kasutut müüa.

Tuli meelde, et keegi lubas veel “Uut Bioloogiat” või midagi sarnast, mis me arusaamad pea peale peaks pöörama… kes see oli? Temast on skeptik.ee-s ka juttu olnud.

Kokkuvõtte

• Kuigi pH tasakaal organismis on oluline, on raamat “pH IME” näivteaduslik imemuinasjutt.
• Raamatu autor Robert o Young ei ole avaldanud teadusartikleid teadusajakirjades, seega tema teadlaseks pidamine liialdus.
• Raamatu autori teaduskraad PhD on omandatud (ostetud) akrediteerimata kaugõppeülikoolist (diplomiveskist) ja seda kraadi ei tunnusta ametlikult mitte keegi.
• Robert O Young on kohtu poolt süüdi mõistetud pahategija.
• Raamatu eestikeelse versiooni eessõna autor arst Riina Raudsik soovitab oma autoriteediga teaduslikult põhjendamata meetodit, mis on vastuolus arstieetikaga.
• Raamat “pH IME” on kokkuvõtteks reklaambrošüür ilma tõendatud kasuliku toimeta või lausa kahjulikele ja ohtlikele toidulisanditele.

pH teooriast veel skeptik.ee lehel:

• Mis on haiguste happeline-aluseline teooria?
• Mis see haiguste happeline-aluseline teooria siis tegelikult on?

Väljaandjaks Ajakirjade Kirjastus ja osta saab seda 169 krooni (kui oled ajakirja Pere ja Kodu tellija, siis lausa 149 kr) eest Raamat24 võrgupoest.

Päikeselt näeb kaugemale
Autor: Tiit Kändler
Miks lumi on selline lumine? Miks vikerkaar on just nimelt kaar? Miks liivateri on nii palju? Miks inimene magab öösel? Kust tulid kassid ja koerad? Millest tehakse elektrit? Vahel on vahva ja tulus mõtelda nendele ning paljudele muudelegi asjadele.
Osale küsimustele ei ole veel vastust ka kõige targematel inimestel. Ja kõige tõsisemadki asjad on väheke naljakad ka.
Teadusajakirjanik Tiit Kändler kirjutas selle raamatu igas vanuses koolilastele, mis on ka suurepäraseks kingituseks esimesel koolipäeval.

Formaat: 112 lk, kõvad kaaned
Raamat ilmus: 10.aug 2009

Pildid joonistas Eerik Kändler.

Väljaandja loal pakun maitseks mõned lõigud:

„Energia paneb asjad juhtuma,” ütleb üks tark Oxfordi teadusentsüklopeedia.

Vahel panevad ka meie mõtted asjad juhtuma. Ja inimesel on vaja energiat mitte ainult selleks, et ennast elus hoida. Vaid ka selleks, et asjad juhtuksid. Et oleksid koolid ja kooliteed, telekad ja moblad, arvutid ja jäätised. Et oleksid töökohad ja tantsuklubid ja laulukoorid ja teadus ja muud toimetamised.
Et aju ikka töötaks ega jääks kängu. Aju on väga tähtis. Iga neljas suutäis, mis me sööme, läheb meie aju ülalpidamiseks. Aju on inimesel vaja selleks, et asjad juhtuksid.

Muidugi on asju, mis juhtuvad ka ilma inimeseta. Nii nagu näiteks Päikese soojus ja Kuu peegelpind ja tähtede sära. Kuid tormide ja üleujutuste kohta polegi enam nii kindel, et need just täpselt nõnda juhtuksid, kui inimest ei oleks.

Et aga juhtuksid head asjad, selleks on vahva ja tulus mõtelda vahel selle üle, kuidas siis asjad ikka juhtuvad.

Mõtelda, miks lumi on just selline lumine, miks vikerkaar on just nimelt kaar, miks liivateri on nii palju, miks inimene magab just nimelt öösel, kust tulid kassid ja koerad ja millest tehakse elektrit. Ning mõtelda paljudele muudelegi asjadele.

Osadele küsimustele ei olegi aga veel vastust ka kõige targematel inimestel. Ja võibolla et mõnedele küsimustele ei leia inimene vastust kunagi. See aga ei tähenda, et vahel ei oleks vahva nendele mõtelda.

Sellistest asjadest ma siin raamatus kirjutangi. Neid lugusid kirjutada oli vahva, sest vahel on ka kõige tõsisemad asjad ikka väheke naljakad ka. Kui veidi vaeva näha ja naljajupike üles leida.
lk 5-6

Liiv koosneb peaasjalikult ränist, täpsemalt ränidioksiidist. Räni on üks imepärane materjal. Näiteks kirjutan ma seda lugu arvutil, mille olulised osad on ehitatud just nimelt ränikilede peale. Räni on pooljuht ja nii saab seda kasutada arvutite, raadiote, mobiiltelefonid, telekate ja teiste elektrooniliste riistade valmistamiseks. Ameerikas on üks kuulus paik, kus töötab palju arvutifirmasid, ja seda kutsutakse just nimelt räni järgi Silicon Valley ehk Ränioruks.

Kust aga liivaterad tulevad? Need on pärit kivimitest, mis aja jooksul vee, tuule ja muude loodusnähtuste kaasabil väikesteks tükkideks murenenud. Kui vaatate liivatera hoolsalt luubi all, siis näete, et need pole sugugi ainult kollased, vaid ka mõnda teist tooni. See lisavärvus tuleb liivatera sees leiduvatest ühenditest.

Kuid liiv ei pruugi pärineda ainult Maalt. Maale jõuab ka osa langevatest tähtedest ehk meteooridest. Kui sina jõuad hommikul oma pudrukausi tühjaks süüa, siis selle ajaga on Maa peale langenud kosmosest umbes sama palju taevakivide tolmu, kui kaalub mitu sõiduautot. Kas pole tore mõtelda, et kui lähed näiteks mereranda, siis nende liivaterade seas on kindlasti mõni, mis on siia langenud kusagil kosmosest, kusagilt nii kaugelt, et isegi silmapiir on sellest palju lähemal. Nende olemasolu tehakse kindlaks nende erilise keemilise koostise järgi.

Nii võib juhtuda, et meie arvuti on ehitatud ka kosmilisest tolmust.
lk 67

Kui sõita Päikesele, ronida Päikese otsa, kas siis sealt näeks kaugemale? Noh, selge see, et ammu enne Päikest sulaksime ära, sest seal on ikka üsna palav. Nii ei ole mõtet lootagi, et saaksime Päikesele minna. Ja ega ole vaja ka, sest tegelikult elame me iga päev, iga minut, iga sekund Päikese peal. Täpsemalt öeldes Päikese kulul, Päikese energia toel. Taimed toituvad päikesekiirgusest ja ehitavad selle energiast üles oma kehad. Taimi söövad loomad ja nõnda saab nende kõhtki täis päikeseenergast.
lk 109

Päikesele annab soojuse ja valguse see, et kohutavas kuumuses ühinevad seal ühed algosakesed ehk vesiniku aatomi tuumad ja nõnda tekib üks uus aine heelium ning vallandubki hiiglaslik energia. Nüüd püüavad teadlased maa peal luua sellist seadet, mis justkui imiteeriks päikest ja mille sees toimuksid samad sündmused nagu päikesel. Kui see õnnestuks, oleksid inimese energiamured murtud.

Kui õun kukub teile pähe, võib olla küll valus, kuid siiski ei saa langeva õuna energiast põlema panna ka kõige nõrgemat pirnikest. Kui aga kogu õuna aines sisalduv energia saaks vallandada, nagu see toimub Päikesel, ja teha elektriks, saaks kogu inimkond sellest rahuldada oma energianälja tervelt 15 minutiks.
Nii et Päikeselt näeb kaugemale küll. Kuid mitte kaugemale ruumis. Vaid kaugemale ajas. Sest kui teame palju Päikese kohta, teame palju ka iseenese kohta.
lk 110

Probleemi teaduslikust olulisusest annab märku see, et teadusajakirja Science 125. aastapäeval valiti välja kõige tähtsamad seni lahendamata teaduslikud küsimused ja küsimus teadvuse kohta oli teine küsimus, mida seal kirjeldati (esimene oli „what is the Universe made of?“). Lisaks on teadvuse probleemi kesksust tänapäeva teaduse jaoks toonitanud mitmed Nobeli auhinna saajad, kellest nii mõnigi on ka ise teadvuse probleemi aktiivselt uurinud (nt Francis Crick, Gerald Edelman, John Eccles, Roger Sperry).

Teadvus ja aju

Hoolimata sellest, et on tunnustatud teadvuse probleemi olulisust ja teaduslikkust, on teadvuse küsimust ümbritsemas ka palju mitteteaduslikku. Arvatavasti tuleneb see teadvuse müstilisusest — kuidas on võimalik, et ajus toimuvad neurobioloogilised protsessid on seotud teadvusega? Ehk tundub, et sõna „müstiline“ on liigne, kuid peab mainima, et hoolimata sellest, et probleemiga on jännanud ka teadusmaailma suurimad geeniused (nagu Francis Crick), pole meil tegelikult endiselt vähimatki aimu, kuidas midagi kogemuslik-kvalitatiivset saab tekkida aju füüsikalis-keemilistest protsessidest! Seetõttu ehk ongi osati mõistetav, et leidub inimesi, kes on kindlal veendumusel, et teadvus ei saa olla ajuga seotud ja ei saagi tekkida ajuprotsessidest — see, et teadvus kaasneb aju tööga, tundub neile lihtsalt võimatu.

Vaatamata sellele, et olen ise teadvuse probleemiga teaduslikult tegelenud rohkem kui neli ja pool aastat, on minu jaoks nende inimeste kahtlus mõistetav — kui põletan kogemata oma kätt kuuma veega, siis ma saan küll meditsiiniõpikust täpselt järgi vaadata, kuidas informatsioon põletuse kohta käest ajju levib ja mis ajus selle tagajärjel toimub, kuid ma ikkagi ei tea, miks ma seda põletavat valutunnet teadvuslikult kogen. Miks mingi ajuaktiivsusega kaasneb põletustunne? Nagu juba mainitud — hetkel ei suuda mitte keegi maailmas sellele küsimusele teaduslikku vastust anda. Osati seetõttu ongi ehk lihtsam arvata, et teadvus polegi ajuga seotud.

Olgu tõe huvides ka kirjas, et üks tänapäeva teadusliku mõtlemise alusepanijatest — Rene Descartes — ja üks teadvuseteaduse isadest, Nobeli meditsiinipreemia laureaat Sir John Eccles, olid mõlemad arvamusel, et teadvus on midagi ajust sõltumatut ja kontrollib aju. Seega ei ole teadusliku mõtteviisi järgimine iseenesest mitte sugugi alati viinud järelduseni, et teadvus peaks olema seotud ajuga sel viisil, et ta ajust tuleneb ja sõltub. Siiski otsivad tänapäeva teadvuseteadlased teadvuse probleemi lahendust just ajuteaduse abiga. Miks?

Järgnevalt kirjeldan vaid kõige mõjuvamat põhjust, miks on teaduslikult põhjendatud seisukoht, et teadvus tekib aju töö tulemusena: muutes väga piiritletud piirkondade tööd ajus, saame süstemaatiliselt muuta teadvuse erinevaid sisusid ja aspekte. Loogika seisneb selles, et kui see, mida me teadvustatult kogeme, on mõjutatud ajus toimuvast ja see tõsiasi kehtib erinevate piirkondade puhul ja on spetsiifiline (mõjutades piirkonda A muutub teadvuse aspekt A*, mõjutades B’d muutub B* jne), siis on mõistlik järeldada, et teadvustatud kogemus tekib ajus.

Tõendusmaterjal

(suvaliselt valitud näited; enamus käib nägemismeele ja teadvustatud nägemise kohta, kuna nägemine on lihtsalt kõige enam uuritud tajumodaalsus)

1. kui kahjustatud on esimene piirkond ajukoores, mis töötleb nägemismeele kaudu tulevat informatsiooni, siis kaob teadvustatud nägemine.
See efekt on spetsiifiline: kui see piirkond on kahjustatud ainult ühes ajupoolkeras, siis on teadvusest kadunud ainult üks nägemisvälja pool; kui kahjustatud on ainult teatud osa ühest ajupoolkera vastavast piirkonnast, siis on teadvusest puudu ainult sellele ajupiirkonnale vastav nägemisvälja osa.

2. Ajukahjustused võivad mõjutada ainult teatud kindlaid teadvustatud nägemise aspekte:
Näiteks väga kindlapiirilise piirkonna kahjustuse tagajärjel ei näe inimene enam teadvustatult värve, kusjuures kui kahjustatud on vastav ajukeskus ainult ühes ajupoolkeras, siis piirdub efekt ka ainult ühe nägemisvälja poolega — inimene näeb näiteks vasakul pool kõike hallitoonides, paremal aga värviliselt. Ühe teise piirkonna kahjustus viib aga liikumise mittenägemiseni — tee tassi valamine muutub keeruliseks, sest ühel hetkel on tass tühi, järgmisel juba täis. Patsient näeb küll teadvustatult tassi ja muud ümbritsevat, kuid ei teadvusta liikumist. Võib aga ka olla, et jällegi teiste kõrgemate visuaalsete piirkondade kahjustuse tagajärjel ei näe patsient enam tassi, kuigi näeb, et midagi nagu liiguks. Üsnagi tuntud sündroom on prosopagnoosia, mille teatud vormi korral inimesed ei teadvusta nägusid ja ei suuda teadvustatult nägusid üksteisest eristada. Niisiis kaasnevad väga kindlapiiriliste ajukahjustustega süstemaatiliselt puudujäägid objektide ja nende omaduste teadvustamises.

3. Kas saame vastavaid süstemaatilisi seoseid ajupiirkondade ja teadvusliku kogemuse vahel korrata ka tavalises terves inimeses?
Jah, saame! Esiteks on saadud väga palju tõendusmaterjali ajukuvamismeetodite abil, kus on võimalik näidata, et kindlapiirilise ajupiirkonna aktiivsus on seoses kindla teadvuse aspektiga, kuid kuna tegemist on vaid korrelatsiooniga (millele võiks ette heita, et enne tekib teadvus ja pärast tekib ajuaktiivsus), siis ma nendel töödel pikemalt ei peatu. Nimelt on teiseks tänapäeval võimalik valikuliselt mõjutada ka hea tervise juures olevate katseisikute ajupiirkondi, tekitades niiöelda „virtuaalsed ajukahjustused“. Selleks kasutatakse transkraniaalset magnetstimulatsiooni (TMS), mille abil on võimalik üsnagi kindlapiiriliselt mõjutada teatud ajupiirkondade tööd. Selle meetodi abil ongi korratud tulemusi, mida mainisin punktides 1 ja 2: näiteks suunates TMSi ajukoore esimesse nägemispiirkonda, võib katseisikul valikuliselt teadvusest kaotada osa nägemisväljast. Lisaks võib visuaalseid keskuseid TMSi abil stimuleerides tekitada katseisiku teadvusesse fosfeene — sähvatusi, mille täpne asukoht sõltub süstemaatiliselt sellest, millisesse ajupiirkonda TMS anti. Lisaks võib iga katseisiku puhul tekitada liikuvaid fosfeene, kui eksperimentaator stimuleerib piirkonda, mis on seotud liikumisinformatsiooni töötlemisega. Tegu on selle sama piirkonnaga, mille kahjustamine viib liikumise mitteteadvustamisele — järelikult on seda väga kindlapiirilist ajustruktuuri mõjutades võimalik liikumisinfo kas teadvusest kaotada või sinna tekitada.

4. Lõpetan, tuues tõendusmaterjali ühest hoopis teistsugusest teadvustamisest — tahte teadvustamisest.
Kas see, kui ma näiteks tahtlikult oma kätt liigutan ja seda tahet teadvustan, on seotud mu ajuga? Tõepoolest, hiljuti publitseeritud töös näitasid prantsuse teadlased, et kui elektriliselt stimuleerida teatud piirkonda kiirusagaras, siis väitsid patsiendid, et nad teadvustasid tahet liigutada mõnda oma kehaosa. Taaskord oli stimulatsiooni kindel piirkond seotud spetsiifiliste efektidega teadvuses: üht piirkonda stimuleerides tunti tahet liigutada jalga, natuke eemalt stimuleerides teadvustus tahe liigutada kätt. Seega — ka teadvustatud tahe tekib ajus. See väide on kindlasti nii intrigeeriv, et sellest tuleb pikemalt kirjutada mõni teine kord.

Kokkuvõtteks

Muutes ajus midagi väga kindlapiirilist, saame manipuleerida seda, mis on teadvuses. See pole nii mitte ainult ühes ajupiirkonnas, vaid kehtib mitmel pool. See efekt on ülispetsiifiline — olenevalt mõjutatava piirkonna täpsest asukohast ajus võib olla mõjutatud vaid teadvustatud kogemus liikumisest, värvidest, nägudest, tahtest jne. Seega on mõistlik ja loogiline järeldada, et teadvus tekib ajus. (Täpsuse ja täielikkuse huvides tuleb öelda, et üldspetsiifilised efektid, mis näitavad aju vajalikkust teadvuseseisundi üldisel reguleerimisel, on muidugi samuti olemas: nt kindla koosseisuga anesteetilised ained pärsivad vaheaju struktuuride talitlust ning selle tagajärjel teadvusseisund kui selline taandub hoopis.)

Küsimus teadvuse olemusest pole mitte ainult keeruline teaduslik probleem, vaid on keskne meie kõigi jaoks: meie igapäevane elu ja olemine oleksid teadvuseta võimatud. Seetõttu on huvitav ja tähtis üritada mõista, mis on teadvus ja kuidas ta on seotud ajus toimuvaga. Seni on teadvuse probleem hoolimata kõigist katsetest püsinud kõva pähklina — siiani pole selge, millised on neurobioloogilised protsessid, mis on piisavad ja tarvilikud, et tekiks teadvustatud kujutis skeptikute kodulehest. Õnneks tegeleb üha enam teadlasi selle küsimusega ja seega on lootust, et peagi astub kuskilt välja teadvuseteaduse Francis Crick, kes näitab, mis on teadvuse mõistatuse juures see topeltheeliks. Lahendus on arvatavasti esialgu üllatav, kuid pikapeale kõigile ilmselge. Teaduslik on ta igal juhul.

PS: Keda huvitab (või hakkas huvitama) teadvuseteadus, see teadku, et Eestis töötab rahvusvaheliselt tunnustatud teadvuseteadlane professor Talis Bachmann, kellega võib antud tüki autori kaudu kontakti asuda, kui on tõsisemat sorti soovi probleemile teaduslikult läheneda. Kes aga soovivad teemast rohkem teada saada ilma (kohese) isikliku teadusliku sekkumiseta, võiksid endale üles märkida veebipäeviku http://www.teadvus.wordpress.com ja raamatupoes või raamatukogus uurida sel aastal kirjastuses Tänapäev ilmunud teadusraamatut „Tähelepanu ja teadvus“.

Jaan Aru,
jaan punkt aru ättt gmail.com

Edastan info raamatu kirjastajalt.

Ateistlik universum

David Mills

Autor David Mills jutustab üksikasjalikult, miks jumalat universumi mitmekesisuse seletamiseks vaja pole. See raamat lükkab lihtsa ja otsekohese loogika abil ümber kõik jumala olemasolu “tõestavad” argumendid.

Selles kõikehõlmavas vastulauses kaasaegsetele religioossetele dogmadele annab autor vastuse ka järgmistele ajaloolistele ja teaduslikele küsimustele:

• Mis on ateism ja miks seda tihti vääriti mõistetakse?
• Kui jumalat olemas pole, kust siis pärineb Universum?
• Kas “hea” ja “halb” oleks ilma jumalata objektiivselt mõistetavad?
• Milline on elu mõte ilma jumalata?
• Kas Jeesuse imelisest ülestõusmisest on tõendeid? Kuid seletavad ateistid “surmalähedasi kogemusi” ja meditsiinilisi imesid?
• Kas Piiblit ja teadust saaks lepitada?
• Millised varjatud sidemed seovad poliitikat ja religiooni?

Raamatus on ka mitukümmend lõbusat ja satiirilist usuteemalist karikatuuri. Eessõna TÜ professorilt Jaak Kikaselt. 204 lk, pehmekaanelises köites. Jõuab poodidesse järgmise nädala jooksul.

Orienteeruv jaemüügihind poodides 200 krooni ringis.
Postimüügihind Eesti piires 140.- +postikulu 20 kr.
Posti teel ostmiseks saada raha kontole:
Kadri Koitsaar SEB 10010166867015.
Selgitusse lisa raamatu nimi ja enda postiaadress (eestisiseselt saatmiseks).
Lähem info kadri.koitsaar@morgul.pri.ee

Viienda osa lõpus jäi üles küsimus, et võibolla polegi tähtis, milviisil akupunktuur toimib, tühja neist meridiaanidest, punktidest ja qi-st — olgu olematud või leitamatud, kui heaks arvavad — peaasi on siiski see, et akupunktuur toimib ja inimesed saavad vaevustest lahti, tervenevad, pääsevad hädadest, paranevad haigustest, lahkuvad rõõmsal meelel kabinetist. Jäägu toime mehhanism teiste avastada ja seletada, meie kasutame kogemusele toetudes asja, mis toimib. Lõppeks ei osatud omal ajal seletada sedagi, miks sidrunid skorbuuti tõrjusid, aga asi toimis ja häda Napoleoni mereväele, kes sellest teadmisest ilma oli ja tunduvalt nõrgemale Briti laevastikule seepärast alla pidi vanduma.

Kas akupunktuur toimib?
Süüvimata praegu lähemalt huvitavatesse küsimustesse, mida tähendab “toimib” ja kuidas toimimist üldse mõõdetakse, sõnastame küsimuse hoopis sedasi, et kas akupunktuuri mõju on eristatav platseebost. Kas on mõni tervisehäda, mille puhul tasub pikalt kahtlemata akupunktuuri soovitada? Mida räägivad meile randomiseeritud, pimendatud ja platseebokontrolliga kliinilised testid—toimivuse mõõtmise kuldstandard?

Siin on mulle abiks hiljuti ilmunud raamat Trick or Treatment, autoriteks osakestefüüsik ja teadusajakirjanik Simon Singh ning täiendmeditsiini professor ja endine praktiseeriv homöopaat Edzard Ernst.

Akupunktuuri on pakutud tõhusa raviviisina näiteks suitsetamisest loobumisel, kroonilise astma leevendamisel, sünnituse esilekutsumisel, menstruaal- ja paljude muude valude vaigistamisel, unetuse tõrjumisel, reumatoidartriidi, epilepsia, viljatuse ning terve rea teistegi hädade puhul.

Autorid töötasid läbi parimad hetkel saadaolevate teadusandmete tulemused ning leidsid, et ainsad juhtumid, mille puhul akupunktuurist näib mingit platseebost tõhusamat abi olevat, on tundmatu põhjusega peavalud, rasedusaegsed vaagna- ja alaseljavalud, operatsioonijärgsed ja kemoteraapiaga seotud iiveldused ja oksendamised, kaelahädad ja voodimärgamine. Samas on needki positiivsed tulemused väga piiripealsed, uuringute kvaliteedi osas on küsimusi ning teised sama kvaliteediga uuringud on andnud vastupidise tulemse, seega edasiste ja kvaliteetsemate kliiniliste testide käigus võib juhtuda, et needki miraažid haihtuvad olematusse (või siis muutuvad toimimatuse kõrbes oaasiks, kus kosuda).

Üks probleem akupunktuuri platseebokontrolliga uurimisel on pikalt olnud sobiliku libanõela puudumine, mida platseeboks kasutada. Nüüd on sellised nõelad olemas ja lähiaastatel on oodata rohkem vastavate uuringute tulemusi, kuid üks selline juba näitab, et peavalude korral pole siiski vahet, kas kasutada nahka mitteläbivat libanõela platseebona või “päris” akupunktuuri.

Kas platseebo on ravim?
Selge on aga seegi, et olgu liba või “päris”, toimib akupunktuur valu leevendamisel tunduvalt paremini kui mitte midagi tegemine. Kas see aga annab õigustuse kasutada akupunktuuri või ka muid niinimetatud alternatiivmeditsiini võtteid teatraalse platseebona?

Autorid Simon Singh (paremal) ja Edzard Ernst (vasakul) arvavad, et siiski mitte. Igasugune teadlik platseebo kasutamine eeldaks arstide vaikimisvandenõud patsientide ees, kuna platseebo toimib eriti siis, kui see on suureliselt tõhusaks valetatud ja kallis (keisri uued riided). Selline teadlik valetamine pole aga eetiline ning paternalistlik infoga manipuleerimine pole enam moes. Teiseks tekiks arstidel lahendamatu vastuolu nende teadlastega, kes uurivad uusi ravimeid ja raviviise, kuna nende uuringute tulemused jõuavad teisi kanaleid pidi avalikkuse ette. Keda siis abi otsiv patsient uskuma ja usaldama peaks? Kolmandaks võib üks irratsionaalne raviviis toimida ukseavajana teiste veelgi irratsionaalsemate ja ohtlikemate võtete juurde. David Colquhoun on öelnud, et homöopaatiliste nostrumite oht ei seisne selles, et nad kehale mürgised oleksid, vaid nad mürgitavad su meelemõistuse.

Neljas oht, mis nn alternatiivsete meditsiinivõtete kasutamisega kaasas käib, seisneb aktiivses teadusvastasuses ja ohtlikes nõuannetes hoiduda kõrvale vaktsineerimistest ja muudest tõestatult tõhusatest tegevustest.

Peamine argument platseeboravi teadliku kasutamise vastu on autorite arvates aga siiski see, et platseeboefekt on niikuinii ka iga tõendatult tõhusa ravimi ja raviviisi tasuta kasaanne. Kui nn alternatiivsete võtete puhul maksab patsient kõrget tasu ainult platseeboefekti eest ning saab tihtipeale kaasa nihestatud ilmapildi, siis tõenduspõhise arstiteaduse korral saab patsient toimivale ravivõttele kaasa suurema või väiksema platseeboefekti täiesti tasuta.

Kokkuvõte
Akupunktuur sellisena nagu seda praegu tuntakse, ei ole kuigi iidne ning baseerub pigem irratsionaalsetel kosmoloogilistel ja filosoofilistel arusaamadel kui teaduslikul uurimisel. Meridiaane ja spetsiaalseid akupunktuuripunkte pole inimese ega teiste loomade kehadest leitud, samuti pole leitud märke müstilise elujõu ehk qi kohalolust ja pole ühtki mõjuvat põhjust, miks neid üldse olemasolevaks pidada. Mida rohkem ja mida kvaliteetsemad on akupunktuuri tõhusust uurivad kliinilised uuringud, seda enam läheneb akupunktuuri mõju platseebole. Teadus areneb ausalt uurides ja julgusega kõrvale heita vananenud arusaamad.

Eelmised osad
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 3)
Akupunktuur — müüdid ja tegelikkus (osa 4)
Akupunktuur — meridiaanid ja punktid (osa 5)

(Täiendus 5. märtsist: skeptik.ee kogus on läbi müüdud ja juurde neid teadaolevas tulevikus ei tule.)

Kui vaja, lisandub postiga saatmise kulu. Maksikirja hind on 15-20 kr, lisaks vastava ümbriku hind. Kui esimene raamat saab saadetud, siis tean juba täpselt öelda. (Vt täiendust allpool.)

Raamatu ostmiseks kirjuta skeptik.ee@gmail.com.
Raamatu müüb ja saadab MTÜ Eesti Skeptik, ülekande korral kantakse raha MTÜ Eesti Skeptik kontole, ostust jääb järgi dokument. Samas võib raamatu osturahale lisada oma äranägemise järgi veel miskit. See miski läheks kasutusse näiteks siis, kui 2009. aasta maikuus tuleb Eestisse esinema üleilmselt tuntud skeptik Massimo Polidoro.

Loe raamatu kohta ja Hannu Lauerma ettekannet raamatu esitlusel:
Hannu Lauerma: Usk, lootus ja ohtlik bluff
Julgustamisest vaimse terrorini
Tõlkinud Ene Kaaber
Erialatoimetaja Alo Jürisoo
Kirjastus K&K

Peatükid:

• Valetamine, desinformatsioon ja mõtete suunamine
• Sugestioon ja hüpnoos
• Teaduslikkust laenamas
• Tipptegijad ja eksperdid
• Vaese transis jutlustaja teekond türmi ja tehaseomanikuks
• Sugestioon ja kolme keisririigi langemine
• Vihjamise kunst ja vaimne vägivald
• Hakka heaks ja sa tõused kriitikast kõrgemaks
• Ei zombi‘dele!
• Surmasektid
• Kelle lõa otsas oleme?

—————————-
Täiendus 18. detsember:
Saatmine maksikirjana Eesti piires maksab kokku 22 krooni (15 kr saatmine + 7 kr ümbrik). Saadetise kaal on 439 g.

Euroopa piires saatmine maksab kuni 73 kr koos ümbrikuga. Vt Eesti Post.

Hannu Lauerma raamat Usk, lootus ja ohtlik bluff müügil Eesti raamatupoodides

Kulle Raig

Inimest on võimalik kasvatada, õpetada ja toetada. Samal ajal on aga võimalik teda ka manipuleerida ning selleks on lugematuid viise. Kasulik on teada, et sugestioonil ja pettusel põhinevat mõjutamist esineb nii argielus kui ka poliitikas. Raamatus tehakse ulatuslikke tagasivaateid ajalukku ning selgitatakse, kuidas on võimalik inimese käitumist mõjutada. Tuginedes mineviku ja nüüdisaja šokeerivatele juhtumitele, tuletab sugestiooninähtuste ja kriminaalpsühholoogia asjatundja psühhoterapeut Hannu Lauerma meile pidevalt meelde, kui oluline on ratsionaalne, kriitiline mõtlemine ja kui ohtlik selle hülgamine.

Autor tõestab veenvalt, et manipuleerivatele sisendustele allumine võib viia selliste tagajärgedeni, mille kõrval rahast ilmajäämine tundub tühine. Et aga näiteks 800 000 krooni needuse äravõtmise eest ei ole just halb teenistus, on enam kui tõenäoline, et seda ikka ja jälle üritatakse. Bluffimisel ja pseudoteadusel on tänapäeval siiski ka palju rafineeritumaid vorme, mistõttu nende äratundmine võib osutuda raskeks. Muuseas ka selle tõttu, et nad on leidnud endale mugava pesa esinduslikeks peetavates väljaannetes, televisioonis ja mujalgi.

Hannu Lauerma raamat pakub abimaterjali ka neile, kellele valmistab muret kas enda või lähedase sattumine ühendusse, kes inimestega manipuleerides oma võimu kuritarvitab.

Hannu Lauerma (s 1961)

Soome vanglate psühhiaatriahaigla peaarst aastast 1996, psühhiaatriadotsent aastast 1998, kohakaasluse alusel töötav eraarst aastast 1989 ja Turu ülikooli korraline psühhiaatriaprofessor aastatel 2000 ja 2003-2004. Omandas meditsiinilitsentsiaadi kraadi 1987, meditsiinidoktori ja psühhiaatria eriarsti kraadi 1994 ja psühhoterapeudi kvalifikatsiooni 1995. aastal. Eripädevus unemeditsiini valdkonnas ja uneuuringute spetsialisti tiitel aastal 2000.

Avaldanud teaduslikke publikatsioone ja õppekirjanduse artikleid unest ja unehäiretest, hüpnoosist, psüühikahaiguste epidemioloogiast, farmakoloogiast, ajupoolkerade erinevusest, dissotsiatiivsetest häiretest ja psühhodünaamikast. On saanud mitmeid auhindu, teiste hulgas 2004. aastal Claės Cedercreutzi preemia hüpnoosialaste teaduslike publikatsioonide eest ja meditsiiniajakirjanikke koondava ühingu Lääketieteen toimittajat ry tunnustusauhinna Hyvän Tiedon Omena, 2006. aastal. Väljaande Suomen Lääkärilehti kolumnist.

Kallid kolleegid ja sõbrad!

Hannu Lauerma, ettekanne raamatu esitluselt Tallinnas 5. detsembril

Olin meeldivalt üllatatud, kui hea sõber Kulle Raig pakkus minu raamatu ”Usko, toivo ja huijaus” tõlkimist eesti keelde. Mitmed minu lapsepõlvekaaslased olid väliseestlased. Nendelt kuuldud jutud inimeste petmisest kulisside, lendlausete ja tühjade lubaduste abil on mõjutanud minu maailmanägemuse arengut skeptitsismi suunas.

Teadusliku lähenemise juured on maagilistes pürgimustes seletada ja valitseda ennast ümbritsevat maailma. Astronoomia on tekkinud astroloogiast, keemia alkeemiast ja arstiteadus šamaanide tarkustest. Teadus ja müstika on mõistagi erinevad kvaliteedid. Platseeboefekt, paranemine usu abil, mis on nii oluline osa ravimite, psühhoteraapia ja isegi kirurgilise ravi toimes, seostub siiani säilinud ühendustega meie meele salapäraste põhjahoovustega. Platseebo, lohutuse pakkumine võib olla küllaldane ravi iseenesest paranevate haiguste puhul ja pole ime, et mõned tahavad selle pealt ka hästi teenida. Raskete, ohtlike ja spetsiifilist ravi nõudvate haiguste puhul on illusioonide määramine raviks siiski eetiliselt lubamatu.

Poliitikute jaoks on posimise piiramine raske ka siis, kui see on mõistlik ja vajalik. Parandajad ja ravitsejad saavad endale kergesti klientide tähelepanu. Nad lubavad inimlike lootuste ja unelmate täitumist ning näivad heasoovlike ja turvalistena. Nad reklaamivad ennast looduslike, puhaste, harmooniliste ja loomulikena. Tegelikult on aga mitmed loodusest pärit ravimid üsna mürgised võrreldes sünteetiliste ravimitega. Näiteks võib tuua südameravimi digitaalise, podagraravimi kolhitsiini ja vähiravimi doketakseli. Nendel rohtudel on palju kõrvaltoimeid ja nende terapeutilise ja tapva annuse vahe on väike.

Loodus ei ole meile üksnes kallis kodu, viljaait ja arstipaun. See pole ka pehmete ja karvaste olendite õdus koosviibimine, vaid julm bioloogiline olelusvõitlus, kus tugevad söövad nõrgad ära. Inimene on küttimiseks ja tapmiseks valmis liik, kel on poolteist kilo kaaluv rasvast ja valkudest koosnev aju, mis kulutab palju energiat isegi siis, kui seal parajasti ühtegi mõtet ei liigu. Inimaju on ökoloogilisest seisukohast tarbetult võimas organ, mis ei oleks kunagi välja arenenud liigile, mis oleks piirdunud enda toitmisel puravike ja pohladega.

Kuigi suur osa rahvameditsiinist on heatahtlik ja väike osa isegi kasulik, on osa uutest väljaspool arstiteadust eksisteerivatest ravimeetoditest mõnikord vägagi ohtlikud. Maarohtudega ravitseja, kelle ravi tapab maksatoksilisuse pärast ühe inimese kümnest tuhandest, ei pruugi ise sellest arugi saada, sest inimesi sureb erinevatesse haigustesse kogu aeg. Osa sugestiooni ja hüpnoosi kasutavatest ravitsejatest hävitab demonoloogiliste seletustega psüühiliselt raskelt haigete inimeste niigi hapra sisemise tasakaalu. Osa välismaistele autoriteetidele tuginevad ravimeetodid on absurdsed nii füüsika kui patofüsioloogia seisukohast. Näiteks sobib hopi-indiaanlaste ravimeetodiks väidetud kõrvaküünal, mis peaks oskama samaaegselt puhuma ja tõmbama õhku läbi õhukindla trummikile sisekõrva ja lõpuks põsekoopani välja. Ebaselgeks jääb, mispärast peaks mädase protsessi levimine kedagi parandama. Hopi-indiaanlased isegi on teatavasti sellest veidrusest lahti ütelnud.

Moodsas ühiskonnas tuleks arendada eeskätt laste ja vanurite ravi ja hooldust ning mitte soosida fantaasiatele põhinevate ravimeetodite levimist. Alati pole see lihtne. Kõrged maksud ei ole populaarsed ja vahel võidakse Soomeski toetada ilmselgelt veidraid posimismeetodeid ettevõtluse arendamise ja majandusraskustes olevate piirkondade toetamise sildi all. Aastani 2008 oli vaid üks partei, teaduslikku lähenemist varemgi tähtsana pidanud Vasakliit, kelle ridadest ei tulnud ettepanekuid seadusloome muutmiseks, milles oleks soositud fantaasiaravide toetamist riigi eelarvest. Soome skeptikud, kelle maailmavaade pole küll eriti vasakpoolne, on poliitikute tegemiste üle olnud sügavalt nördinud. Viimnegi ratsionaalsuse kants andis alla kevadel, kui traditsioonilist hiina meditsiini ja homöopaatiat hakati tööjõupoliitilistel põhjustel sisse tooma.

Arstiteadus on sageli kaugel looduspärasusest nagu seda on tööstuslikult valmistatud riided ja prillid, rääkimata keskküttest või autodest. Looduses pole ka põlveproteese ega antipsühhootilisi ravimeid, mis ohjeldavad skisofreeniahaige hääli ja parandavad keskendumisvõimet. Kaugemalt ja erapooletult vaadeldes tuleks surmavat kopsupõletikku tekitaval mikroobil või rõugeviirusel olla samasugune õigus olemasolule kui inimesel. Olen siiski veendunud, et rõugevaktsiin ja pneumokokke tapvad antibiootikumid on väga head leiutised.

Ebateaduste äratundmist tuleks õpetada juba koolis. Näiteks statistiliste suuruste ühekülgse väljavalimise ja tõlgendamise kaudu saab asju näidata soovitud valguses. Kuigi märgatavalt suur hulk inimesi sureb ravimite ja kirurgilise ravi tüsistuste tõttu ei tähenda see seda, et need ravid oleksid ilmtingimata kõlbmatud. Ravi võib pikendada oluliselt eluiga ja anda lisa häid ning terveid aastaid. Lõpuks peame ju kõik surema ja surm ravi tüsistuse tõttu 20 aastat hiljem ei olegi ehk halb lahendus. Haiglate süüdistamine surmajuhtumites on sama mõttetu kui tuletõrje süüdistamine tulekahjude puhul.

Posijad väidavad sageli, et rahva tervis on erakordselt nigelaks jäänud. Tegelikult on vastsündinute surevus nüüd kümme korda väiksem kui viiskümmend aastat tagasi ja keskmine eluiga kaksteist aastat pikem. See muutus ei tulene üksnes arstiteaduse arengust, kuid hopi-indiaanlaste kõrvaküünalde, sooleloputuse või ingliteraapiaga pole sel ammugi pistmist.

Soome sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi töörühmas, mille liikmena olen, on palju vaieldud seadusloome eesmärkide üle. Üks võimalus on piirata seadusega ”alternatiivsete” ravimeetodite põhjendamatut turundust ja jätta vähemkaitstud inimrühmad nagu lapsed, rasedad ja vaimuhaiged ravitsejate haardest välja. Alternatiivmeditsiini pooldajad on jälle soovinud nende ravimeetodite registreerimist ja ametliku positsiooni andmist muuhulgas homöopaatiale ehk segatud vee müümisele. Oleks absurdne, kui praegu üha õheneva riigi väheste ametnike aega kulutataks jälgimise mängule, kas terapeut ikka annab ingliteraapiat või kõrvaküünlaravi reeglite järgi. Seaduses on juba praegu sätteid, mida võib rakendada, kui keegi pistab põleva küünla otsa lapse kõrva. Kui aga terapeut teatab, et tema tööjuhendaja elab Alfa Kentauril, kuluks tema kohaletoomiseks pädevusnõukogu ette praeguste kilomeetritakside järgi terve Soome riigi eelarve.

Turumajandus ei ole põrmugi ratsionaalsem kui kommunism, kuigi mõlemat on väidetud juhtivat inimese ja ühiskonna arengut progressi suunas loodusseaduste kombel. Mõistuse häält tuleb kuulata eriti hoolega, kui see vaikselt sosistab.

Raamatu tutvustus/arvustus ajakirjas Skeptikko 4/2006

Markku Javananen
Uko, toivo ja huijaus, Duodecim 2006, e.k. Usk, lootus ja ohtlik bluff, K&K, Tallinn 2008

See on raamat, mis peaks kandideerima Tieto-Finlandiale (Aime?Finlandia) (minu selgitus: soomlased annavad ka sellist auhinda välja).

Raamatu suur väärtus: kirjutajal on lisaks teoreetilistele teadmistele ka tohtu kogemustepagas omal alal. Teose põhiteema on inimeste petmine manipuleerimise ja suunamise/kallutamise/sisenduse abil.

Võtab (kriitiliselt vaatevinklist) jutuks ka asju, millest nüüdsel poliitkorrektsuse ajastul on isegi ohtlik rääkida (seksuaalvähemused, feminism, võõrad kultuurid ja nende esindajad).

Soovitab avaldada kirjavahetuse, mida Lauerma pidas Freudi viimase õpilase Joseph Wortisiga, kellele guru ise oma surivoodil soovitas tegelda psühhoanalüüsi asemel bioloogiaga.

Kirjutaja lõpulause: Lauerma teos on suurepärane lisa soomlaste kirjutatud skeptilistele teostele. Ja jälle on väljaandjaks väike erikirjastus (Duodecim). Kui mitu skeptilist raamatut on tulnud nn suurtelt kirjastustelt WSOY-lt, Otavalt või Gaudeamuselt? Vastus on – selleks ei lähe vaja isegi mitte ühe käe sõrmi.