Kuuldavasti on Ray Bradbury seda videot näinud ja talle see meeldis :)

Ettekujutusi lõpust on mitmeid — alates täiskatastroofist, kus hukkuvad pea kõik (nt Noa-aegne veeuputus) kuni leebete “vibratsioonivahetusteni” või inimteadvuse tõusmiseni uuele tasemele. Ühiskondlikud mullistused, kus võim maailmas ümber jagatakse veel vahepeale. Need on aga enamuses väga inimlikud ja seetõttu ka piiratud oma maapealsusega, sageli saadab neid ettekujutusi antropotsentriline (inimkeskne) šovinism ja egotsentriline nartsissism, et just praegune ajastu on see kõige erilisem ja just mina olen see kõige erilisem, et see lõppude lõpp just praegu peaks juhtuma. Minumeelest on see vaid märk fantaasiavaegusest ja arusaama puudumisest maailmakõiksuse, päikesesüsteemi, planeetide, eluslooduse evolutsiooni ajaskaala kohta. Geotsentriline (egotsentriline) maailmapilt pole siit ilmast kuhugi kadunud.

Pole põhjust kahelda selles, et inimsugu lõpetab oma sammud siin planeedil, nagu varasemad eluvormid seda korduvalt juba teinud on; planeet Maa kärssab Päikese vananedes kivikõrbeks ja võibolla neelatakse surmaohetes paisuva Päikese poolt üldse alla. Võibolla õnnestub osadel olenditel kolida kaugemale, kus elujärge edasi veeretada, aga Päike energiaallikana lõpetab oma tegevuse ükspäev niikuinii. Kas kellelgi õnnestub teiste tähtede juurde jõuda? Ja kui õnnestubki, siis kustuvad ükspäev needki. Kuid see on alles lõpu algus ja allpool vaatame, mis universumist tervikuna saab.

Sissejuhatus

Kosmoloogia valemites on üks parameeter k, mille väärtus näitab, kas me universum on geomeetriliselt tasane (k=0), positiivse (k=+1) või negatiivse (k=-1) kõverusega. Iga juhtumi korral on võimalik välja arvutada, mis meie universumiga kauges tulevikus toimub. Matemaatiliselt on need kolm varianti võrdväärsed ja sõltuvad aine-energia tihedusest. Friedmanni meetrikas[i] on aine-energiatiheduse parameeter Ω, mis võrdub vaadeldava tiheduse ja kriitilise tiheduse suhtega:

Ω väärtus võib olla üks, kui universum on tasane (k=0), suurem kui üks, kui universum on suletud (k=+1), või väiksem kui üks, kui universum on avatud (k=-1)[ii]. Kriitilise ja tegeliku tiheduse ning Hubble’i konstandi täpseks määramiseks tuleb tegeleda vaatlustega.

1. Kolm tulevikku

1.1. Suletud universum
Suletud universumi puhul on selle saatuseks paisumine ükspäev lõpetada ja hakata taas kokku tõmbuma, kuna ainet on universumis kriitilisest rohkem ja galaktikate gravitatsioon pidurdab paisumise, mis asendub kokkutõmbumisega ja lõpeb singulaarsuses, kust Suur Pauk kunagi alguse sai. Sellist stsenaariumit nimetatakse Suureks Raksuks (Big Crunch)[iii, lk 95]. Kokkutõmbudes lähenevad galaktikad teineteisele (vaadeldav sininihkena praeguse punanihke asemel) ja liituvad, suureneb temperatuur ja kui välistemperatuur saab võrdseks tähtede sisetemperatuuriga, lendavad tähed plahvatusega laiali. Mida aeg edasi ja lähemale taastulevale singulaarsusele, millest universum kunagi alguse sai, on vaadeldavad kõik needsamad protsessid, mis Suure Paugu käigus toimusid, ainult vastupidises suunas[iv, lk 265-266].

1.2. Avatud universum
Avatud universum paisub lõputult; tumeenergia olemasolu korral see paisumine tulevikus mitte ei aeglustu, vaid kiireneb. Universumi saatuseks on hääbuda soojussurma, või pigem soojuse puudumise surma ja tumeenergia paisumisjõud ületab nii gravitatsioonilise, elektromagnetilise ja nõrga tuumajõu ehk aine rebestub elementaarsel tasandil. Kirjanduses nimetatakse sellist asja Big Rip ehk Suur Rebestumine.

1.3. Tasane universum
Tasase universumi korral ootab meid samuti soojussurm, kuid esialgse paisumise aeglustumise järel hakkab paisumine taas kiirenema tänu tumeenergiale.

Olgu veel lisatud, et tumeenergia toimel võib ka kriitilisest tihedam universum lõputult paisuda.

1.4. Milline neist kolmest?
Edwin Hubble leidis kaugemate galaktikate tsefeiidide (muutlikud tähed) vaatlustele tuginedes, et universum paisub. Viimastel aastakümnetel on vaatlused ruumis ja ajas ulatunud veelgi kaugemale (uuritakse väga kaugetes galaktikates toimunud supernoovade plahvatusi) ja nende andmete põhjal saab järeldada, et universum paisub kiirenevalt. Seepärast on praegusel ajal levinuim arusaam universumi saatusest selline, et paisumine jätkub lõputult[v, lk 717] ja meid ootab ees Suur Külmumine (Big Freeze) ning edasises tekstis tutvustan täpsemalt just seda stsenaariumit. Asjaolul, kas universum on tasane või negatiivse kõverusega, pole külmumissurmal määravat rolli, kuna paisumine jätkub mõlemal juhul lõpmatult. Kosmilise taustkiirguse uuringute tulemustest on aga kinnitumas teadmine, et universum on geomeetriliselt tasane[vi].

Väike vahepala suurusjärkudest

Praegu hindame universumi vanuseks 13,7 miljardit aastat; suurusjärkudes võib selle ümardada 10¹⁰ aastale. Allpool käsitletavad ajaskaalad on üsna hoomamatud ja igapäevaste maapealsete asjadega võrreldamatud. Visuaalselt võib tunduda, et 10¹¹ on 10¹⁰-st vaid natukene (ühe võrra) suurem, kuid tegelikult on see ju 10 korda suurem. Näiteks tuleks meie universumil kümme korda oma praeguse vanuse jagu eksisteerida, et jõuda vanuseni 10¹¹ aastat (kui inimene elab 10² aastat, siis vanus suurusjärgus 10³ on vaid muumiatel ja luukeredel). Vanuseni 10¹² tuleb meie universumil vastu pidada 10×10 ehk sada korda praegune vanus. Vanus 10²⁰ aastat paistab, nagu oleks see vaid kaks korda sama palju kui 10¹⁰ aastat, tegelikult on erinevus 10¹⁰ korda ehk universumil tuleb vanuseni 10²⁰ aastat eksisteerida 10 miljardit korda see vanus, mis tal praegu on. Ja kuidas ning milliste sõnadega saaks võrrelda vanust 10¹⁰⁰ (googol) aastat? See arv on suurem kui aatomite arv kogu universumis.

2. Universumi soojussurm ehk Suur Külmumine

2.1. Tähtede ajastu 10⁸-10¹⁵ aastat
Tähtede ajastul on peamine energiaallikas tähtede sees toimuvad termotuuma sünteesreaktsioonid ehk kergematest elementidest (vesinik) meisterdatakse raskemaid (heelium, süsinik, hapnik, …, raud). Ajastu lõpuks on enamvähem kõik vaba vesinik tähtedeks, planeetideks, mustadeks kääbusteks, mustadeks aukudeks sulgunud, tähtedes ära „põletatud“ ning uute tähtede teke lakkab. Väiksema massiga tähed võivad küll särada triljoneid aastaid (10¹²), kuid ükspäev saab nendegi tuumakütus otsa ja kustuvad nemadki. Kui kustuvad tähed, kustuvad ka galaktikad ning universumist saab pime koht.

Samal ajal jätkab universum paisumist. Praegu ei näe me objekte, mis on kaugemal kui 46,5 miljardit valgusaastat (universumi vanusele lisandub ruumi paisumine), kauges tulevikus kaovad kaugemad galaktikad, mis ei ole meie kohaliku grupiga gravitatsiooniliselt seotud, universumi nähtava horisondi taha ja meie, kui veel on kedagi, keda meieks nimetada, ei näe neid ei nähtavas valguses, kuna tähed on kustunud, ega ka muudel viisidel, kuna nad on kadunud horisondi taha[vii, lk 277-278].

Võib lausa öelda, et me elame sellisel haruldasel universumi ajastul, mil saame vaadata tähti, galaktikaid, kvasareid; tulevikus see võimalus kaob ja mitte sugugi valgusreostsuse tõttu, vaid valguse puudumise tõttu.

2.2. Kõduajastu 10¹⁵-10⁴⁰ aastat
Kõduajastul võib aegajalt juhtuda, et kaks väiksema massiga objekti, nt pruuni kääbust põrkuvad ja tekkinud objekti mass on piisav selleks, et käivitada termotuumareaktsioonid. Selliste sündmuste tõenäosus on küll äärmiselt väike, aga arvestades tohutut ajahulka, on ka väga väikese tõenäosusega sündmustel piisavalt aega teoks saada. Teiseks kiirguse tekitajaks on mustad augud, mis tema teele jäävaid objekte tükkideks rebides ja enne allaneelamist heledalt kiirgama paneb. Kahe valge kääbuse massiga objekti põrkel võivad tekkida isegi heledad supernoovaplahvatused, mis küll kiiresti tuhmuvad.

Sel ajastul (vahemikus 10¹⁹-10²⁰ aastat) hajuvad laiali ka galaktikad – raskemad tähed annavad kergemaga kohtudes oma kineetilist energiat kergemale üle, mille tulemusel kergemad tähed galaktikatest välja heidetakse ja raskemad ise galaktika keskmes olevale ülimassiivsele mustale augule söögiks saavad. Tähtede lähisuhtluse tagajärjel heidetakse ka kõik planeedid tähekesksetelt orbiitidelt ära ja jätkavad oma sihitut hulkumist külmas ruumis.

2.3. Prootonite lagunemine ehk täielik kõdumine
Kui 10²⁰ aastaks on järgi omavahel mitteseotud mustad augud, neutrontähed, kodutud planeedid ja pruunid kääbused ehk astronoomilised objektid, mis on meile praegugi tuttavad, siis arvatakse, et sellised igavesed osakesed nagu prootonid ei olegi igavesed, vaid on poolestusajaga vähemalt 10³² aastat ja umbes 10⁴⁰ aastaks on kõik prootonid positronide (elektronide antiosakesed), neutriinode ja kiirgusena laiali lagunenud (piionite ja positronidena, piion laguneb kiiresti kaheks gammakvandiks [viii]). Järgi ei jää midagi, mis koosneks meile praegu tuntud ainest, mida me katsuda saaksime.

2.4. Mustade aukude ajastu 10⁴⁰-10¹⁰⁰ aastat
Kuivõrd mustad augud ei koosne prootonitest, siis nemad prootoni lagunemisest mõjutatud ei saa, aga mustad augud kõdunevad omal moel. Mustad augud aurustuvad läbi nn Hawkingi kiirguse[iii, lk 118], kergemad (tähtedest tekkinud) mustad augud aurustuvad kiiremini (10⁶⁶ aastaga), supermassiivsed (endiste galaktikate keskpaigad) aeglasemalt (10¹⁰⁰ aastat). Kõigest sellest jääb järgi loendamatu hulk elektrone, positrone, footoneid, neutriinosid ja veel mõningasi vähemtuntud osakesi.

2.5. Igav igavik 10¹⁰⁰ kuni …
Sealt edasi ei toimu enam eriti mitte midagi. Võib ju juhtuda, et mõni positron kohtub mõne elektroniga ja need annihileeruvad, kuid olukorras, kus universumi tiheduseks on üks osake kuupvalgusaasta kohta, on sellist juhtumit ilmselt väga harva näha, aga kuna aega on terve igavik, siis mõnikord ehk ikka.

Kasutatud kirjandus

1. Wikipedia, Friedmanni tihedusparameeter
2. Wikipedia, Universumi saatus
3. S. Hawking, Universum pähklikoores, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2002
4. Matts Roos, An Introduction to Cosmology, 3rd Edition
5. Bennett et al, The Cosmic Perspective 3. edition
6. WMAP
7. Phil Plait, Death from the skies
8. Wikipedia, Proton decay

Selle teemaga veidi seotud lood:

• Maailmalõpp aastal 2012
• Maailm ei lõpe 2012, vaid TÄNA

Veel üks põhjus rõõmustamiseks — Ajakirjade Kirjastus sai rahvusvahelise astronoomia aasta lõpuks trükist välja kodumaise astronoomiateemalise raamatu.

Jaan Kaplinski
Teispool sinist taevast
176 lk, kõvad kaaned

See raamat on sõna parimas mõttes populaarteaduslik: mitte pelk faktikogum, vaid kirjaniku ja mõtleja sulega kirja pandud lugu maailmaruumist.

“Mulle tundub, et tänapäeval pakub teadus isegi põnevamat materjali kui müüdid. Tõelus on imelisem kui kujutlus,” seletab Jaan Kaplinski oma tõmmet täheteaduse poole. Kirjanik meenutab, et pidas ise lapsena väga lugu headest teadusraamatutest, isegi huvi ilukirjanduse vastu tekkis tal märksa hiljem.

Tasub lisada, et raamatu rikkalikus, sisukalt kommenteeritud pildivaramus leidub nii mõnigi põnev Eestis tehtud taevafoto.

Ben Goldacre’i tekste oleme eesti keeles varem saanud lugeda ajakirja Tarkade Klubi lehekülgedel, meditsiinist ja muidu teadusest huvitatud inimesed teavad kindlasti Beni blogi badscience.net või jälgivad regulaarselt samanimelist kolumni Briti ajalehes The Guardian.

Aga väga palju vahet pole, kas oled temast kuulnud või mitte, raamat on lugemist väärt ja sobib minumeelest lausa õpikuks kõigile, kes õpivad või praktiseerivad meditsiini arsti või õena, kirjutavad terviseteemadel ajakirjaniku, toimetaja või peatoimetajana, või kes on loomu poolest uudishimulik ja tahab teada, kuidas asjad käivad ja teadmised tekivad. Ja kõige selle teemade tõsiduse, statistika ja matemaatika, ahhetama ajava rumaluse paraadi juures oskab Ben Goldacre täiesti tõsiseltvõetavat ja akuraatset teadust esitada lõbusalt, ladusalt ja kohati lausa ülevoolavalt.

Tegelikult on mu lugemissoovitus eriti just ajakirjanikele suunatud, sest nende käes on vastutus ja võim paljundada ja levitada teavet läbi isikliku prisma. Ja nagu raamatust ilmekate näidete toel selgub, võib see teave kas tappa või päästa.

Kirjastuse loal esitan siin autori sissejuhatuse kui stiilinäite ja lühiülevaate raamatu sisust. Peab veel mainima, et eestikeelne versioon sisaldab peatükki, mida originaalis seoses ühe pika ja tüütu kohtuasjaga ei olnud, kuid sellestki kohtuasja põhjuseks olnud asjast saab raamatust pikemalt lugeda.

Sissejuhatus

Las ma räägin teile, kui hulluks on olukord muutunud. Lastele õpetatakse igapäevaselt, et kui nad jõnksutavad pead üles-alla, siis see suurendab verevarustust eesmistes ajusagarates ja aitab nii paremini keskenduda. Neile räägitakse, et kui nad hõõruvad oma sõrmi erilisel teaduslikul viisil üksteise vastu, siis see parandab „energiavoolu“ kehas. Ja veel, et valmistoit ei sisalda vett ning kui nad hoiavad vett keele peal, siis see niisutab aju otse suulae kaudu. Seda kõike räägivad neile nende õpetajad tuhandetes Briti riiklikes koolides. See on osa erilisest harjutuste programmist, mida nimetatakse ajuvõimlemiseks (Brain Gym). Me pühendame käesolevas raamatus osa aega nendele nii öelda harjutustele ja mis veel olulisem – nendele nõdrameelsetele meie haridussüsteemis, kes seda programmi toetavad.

See raamat ei ole vaid lihtsate absurdsuste kogumik, vaid järgib oma ülesehituses loomulikku crescendo’t. Alustades petiste rumalusest ja tavameedia poolt nendele omistatud tõsiseltvõetavusest, jätkates 30 miljardi naelase toidulisanditööstuse trikkidega ja 300 miljardi naelase ravimitööstuse pahelisuse teemaga, jõuame teadustulemuste kajastamises valitseva traagilise olukorra tõttu juhtumiteni, kus inimesed on sattunud vanglasse, muutunud naerualusteks või surma saanud ainult sellepärast, et meie ühiskonnas on levinud vähene arusaamine statistikast ja tõendusmaterjalist.

Pool sajandit tagasi, kui C. P. Snow esitas oma kuulsa teaduse ja humanitaaria vahekorda käsitleva loengu „Kaks kultuuri“, humanitaarid lihtsalt eirasid teadlasi. Tänapäeval on arstid ja teadlased sattunud vastamisi ülekaaluka ja neist paremini relvastatud inimeste leegioniga, kes leiavad, et neil on õigus avaldada arvamust tõendusmaterjalide kohta – mis iseenesest on imetlusväärne ambitsioon – vaevumata seejuures kõnealuste teemade kohta põhiteadmisi hankima.

Teile räägiti koolis kemikaalidest katseklaasides, liikumist kirjeldavatest võrranditest ja võib-olla midagi ka fotosünteesist – mida käsitleme hiljem lähemalt. Aga väga tõenäoliselt ei räägitud teile mitte midagi surmast, riskist, statistikast ega teadusest nende asjade kohta, mis võivad teid tappa ja mis ravida. Meie kultuuris on suur tühimik: tõenduspõhine meditsiin on olulisemaid rakendusteadusi, mis hõlmab mõningaid viimase kahe sajandi kõige targemaid ideid ning on päästnud miljoneid elusid, aga Riiklikus Teadusmuuseumis ei ole selles valdkonnas mitte ühtegi eksponaati.

Põhjuseks ei ole huvipuudus. Me armastame tervise teemat hullupööra – pool kõigist meedias avaldatavatest teadusteemalistest lugudest puudutavad meditsiini – ning meid pommitatakse pidevalt teaduslikena tunduvate väidete ja lugudega. Aga nagu te varsti näete, saame oma informatsiooni nendelt samadelt inimestelt, kes on korduvalt tõestanud, et nad ei suuda teaduslikke tõendeid näha, tõlgendada ega usaldusväärselt edasi anda.

Enne jätkamist lubage, et teen kokkuvõtte sellest, millest edasises juttu tuleb.

Kõigepealt vaatame, mida tähendab eksperimendi läbiviimine, tulemuste oma silmaga nägemine ja hinnangu andmine sellele, kas tulemused sobivad antud teooriaga või on mõni alternatiivne teooria parem. Need esimesed sammud võivad teile tunduda lapsikud ja üleolevad – toodud näited on tõepoolest värskendavalt absurdsed, kuid tavameedias on neid kõiki püütud esitada usutavatena ja autoriteetsetena. Vaatame ka meie kehade kohta esitatud teaduslikena tunduvate lugude köitvust ning segadust, mida need lood võivad tekitada.

Seejärel läheme edasi homöopaatiaga – mitte seetõttu, et homöopaatia oleks tähtis või ohtlik. Homöopaatia pole kumbagi, kuid kujutab endast ideaalset mudelit tõenduspõhise meditsiini õpetamiseks. Sest lõppude lõpuks pole homöopaatia tabletid muud kui väikesed mõjuaineteta suhkrutabletid, mis näivad siiski avaldavat toimet. Seega nad kehastavad kõike, mida teil on vaja teada ravimeetodi ausast testimisest ja sedagi, kuidas meid saab panna uskuma, et mingi ravimeetod on tõhusam kui tegelikult. Te saate teada, kuidas teste korralikult läbi viia ja kehvasti tehtud teste ära tunda. Tagaplaanil peidab end platseeboefekt, mis on inimese tervenemise vast kõige hämmastavam ja vääritimõistetum aspekt ning on midagi palju enamat kui vaid suhkrutabletid. See on intuitsioonile vastukäiv, kummaline ja kujutab endast meele abil keha tervendamise tõelist lugu ning on palju huvipakkuvam kui mis tahes väljamõeldud mõttetused kvantenergia terapeutilistest mustritest. Vaatame üle tõendid platseeboefekti mõjust ja laseme teil oma peaga järeldused teha.

Seejärel jätkame suuremate tegijatega. Toitumisnõustajad on alternatiivterapeudid, kuid mingil viisil on nad suutnud liigitada end teadusetegijateks. Nende vead on palju huvitavamad kui homöopaatide omad, sest neis on tõepoolest terake teadust. See teeb toitumisnõustajate eksimused mitte ainult huvitavamateks, vaid ka hirmutavamaks. Petturite tegelik ohtlikkus ei seisne klientide võimalikus surmas (eks vähesel määral esineb neidki juhtumeid, kuigi sellest pidevalt leierdamine oleks juhmivõitu), vaid asjaolus, et nad õõnestavad süstemaatiliselt üldsuse arusaama tõendusmaterjali olemusest.

Näeme oma silmaga retoorilist mustkunsti ja amatöörlikke vigu, mis on teid toidu ja toiteväärtuste osas korduvalt eksiteele viinud. Samuti näeme, kuidas see uus tööstusharu juhib inimesi kõrvale tegelikest eluviisis peituvatest ja halba tervist põhjustavatest ohuteguritest kui ka seda, kuidas see vähemmärgatavalt kuid sama ärevusttekitavalt mõjutab meie arusaamu endast ja oma kehast, nimelt laialt levinud viisi näol sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme meditsiiniliste probleemidena käsitleda, neid reduktsionistlik-biomeditsiinilisse raamistikku suruda ning neile probleemidele tarbekaupadeks muudetud lahendusi pakkuda. Viimaste näideteks on igasugused tabletid ja moekad dieedid. Ma esitan teile tõendeid selle kohta, et ehtsa akadeemilise toitumisalase teadustöö kõrval imbub Briti ülikoolidesse ka hämmastavalt suur valede arusaamade tulv. Samuti leiate sellest raamatu osast riigi lemmikdoktori Gillian McKeithi. Seejärel lahkame samade vahendite abil päris meditsiini ja vaatame, milliseid trikke kasutab ravimitööstus, et arstidele ja patsientidele „kotti pähe tõmmata“.

Pärastpoole uurime, kuidas meedia edendab avalikkuse väärarusaamu teadusest, samuti uurime nende kõikumatut kirge mõttetute, sisutute lugude vastu ning põhilisi eksiarusaamu statistika ja tõendite kohta – need selgitavad, miks me üleüldse teadust teeme: selleks, et mitte lasta oma üksikkogemustel ja eelarvamustel endid eksiteele viia. Raamatu minu jaoks kõige murelikukstegevamas lõpuosas näeme, kuidas kõrgetel mõju- ja võimupositsioonidel olevad inimesed, kes peaksid olema targemad, teevad ikkagi põhimõttelisi vigu, millel on ka rängad tagajärjed. Samuti näeme, kuidas meedia moonutas küüniliselt tõendeid kahe konkreetse tervisekaitsepaanika juhtumi korral ning jõudis sellega lausa ohtlike ja ausalt öeldes grotesksete mõõtmeteni. Teie ülesandeks on mõista, kui uskumatult levinud sellised asjad on, ning samas ka mõelda, mida te saaksite selles osas ette võtta.

Ei saa veenda inimest loobuma arvamusest, mida tal ei ole. Raamatu läbilugemise järel on teil vahendid võitmaks mis tahes vaidlust, mille te algatate – või vähemasti saamaks sellest aru – olgu siis vaidlusteemaks imeravi, MMR liitvaktsiin, suurte ravimifirmade pahelisus, tõenäosus, et ühel või teisel köögiviljal on võime vähki ära hoida, teadusest rääkivate lugude ülemäärane lihtsustamine, kaheldavad tervisekaitsepaanikad, üksiklugude kasutamine tõendusmaterjalina, keha ja vaimu seosed, irratsionaalsuse teaduslik käsitlus, igapäevaelu meditsiiniliseks muutmine või muu taoline. Te saate tõendeid mitmete väga populaarsete valede kohta ja omandate kasulikku teavet uurimistööst, tõendusmaterjalide tasemetest, erapoolikusest, statistikast (rahu, ainult rahu), teaduse ajaloost, teadusevastastest liikumistest ja petistest. Samuti leiate raamatust mõningaid hämmastavaid lugusid, mida loodusteadused meile maailma kohta jutustavad.

Garanteerin, et raamatu läbilugemine ei ole üldse raske, sest see on ainuke teadusealane õppetund, kus rumalaid vigu teevad teised, mitte teie. Ja kui te lõpuks olete ikkagi arvamusel, et minuga ei saa nõustuda, siis olete saanud kasu vähemalt niipalju, et kuigi te ikkagi eksite, eksite te kaugelt suurema teatraalsuse ja elegantsiga kui te seda praegu suudaksite.

Ben Goldacre
Juuli 2008

(c) Ben Goldacre 2008
(c) Tõlge eesti keelde: Kadri Koitsaar ja kirjastus NoriaBooks 2009

Raamatuid saab hinnaga 150 kr +postikulu tellida aadressilt kadri@noriabooks.com või helistades telefonile 5845 3452. Vaata ka Noriabooks blogi.

Jah, ma loen seda raamatut. Ei, ma ei ostnud seda. Sain laenuks.

Autor võrdleb end ei vähema kui Newtoniga, tema ambitsioon on tõepoolset muuta kogu arusaam inimorganismist, haiguste põhjustest ja nende ravist. Igati üllas eesmärk — ikka on parem selline elukorraldus, kus ei ole haigusi või kui need oleksid lihtsalt ravitavad, kui see, kus haigused meid kiusavad ja peame adekvaatse ravi puudumisel enneaegselt ja ebaõiglaselt maha surema.

Ja mida Robert O Young, “PhD”, selleks teeb? Kirjutab raamatuid. Olgu, Carl Sagan kirjutas ka raamatuid laiale lugejaskonnale. Aga selleks, et teaduses murrangut tekitada, on vaja enamat. Näiteks oleks abiks avaldada oma uurimusi eelretsenseeritavates teadusajakirjades, et jõuda asjaosaliste lugemislauale — arstideni, kes iga päev ennastsalgavalt inimesi ravivad ja kahjuks paljude tõbede puhul midagi teha ei suuda; toitumisteadlasteni, kes töötaksid välja veelgi paremad toitumissoovitused, et me tervis hea püsiks juba algusest peale; bioloogideni, kes revideeriksid oma kivistunud arusaamu mikrobioloogiast ja pööraksid ära eksiteelt. Aga ei midagi sellist — teadusartiklite andmebaasid ei tunne teadlast nimega Robert O Young, mitte ükski MedLine ja PubMed andmebaasis olev artikkel ei sisalda autorit Robert O Young.

Ja miks ma PhD tema nime taga jutumärkidesse panin? Selle pärast, et see tiitel on saadud sellisest õppeasutusest, mille tiitleid mitte keegi ametlikult ei tunnusta. Clayton College of Natural Health on akrediteerimata kaugõppeasutus, mille õppeprogrammid, kui neid üldse on, ei vasta nendele standarditele, et neid akrediteeringuga heaks kiita. Kõnekeeles nimetatakse sellist õppeasutust diplomiveskiks ja mullegi saabuvad sellised pakkumised spämmina e-kirjade postkasti.

Uskuda Robert O Youngi juttu tervisest ja toitumisest on enamvähem sama kui uskuda astroloogi juttu eksoplaneetide avastamismeetoditest. See ei tähenda, et pimekana ei võiks mõnd mõistlikku tera leida, aga nende terade kontsentratsioon on umbes sama suur nagu toimeaine molekulidel homöopaatilises lahuses.

Alates raamatu esimestest sõnadest võib aru saada, et tegu saab olema mingi palverännaku või ristisõja taolise asjaga. Küllap on religioossed mõtteskeemid talle tuttavad juba mormooni misjonäriks olemise aegadest, raamatu ülesehitus paistab järgivat sekti liikmeks astumise skeemi ja peaks lõppema pühitsuse saamisega.

Eraldi lugu on raamatu eestikeelse eessõna autoriga, kelleks on Jüri tervisekeskuse arst Riina Raudsik. Ma ei tea, mida ja kuipalju arstidele ülikoolis biokeemiast õpetatakse, aga lause “Lugejad peaksid aru saama ja leidma võimalusi, kuidas säilitada organismi normaalne pH-tase ja selle kaudu hea tervis” ilmselt ei näita kuigi sügavat arusaamist organismi pH-taseme olemusest. Lisaks näitab arstipoolne šarlatanile takkakiitmine ning raamatu autori kriitikavaba ja kontrollimatu nimetamine “USA teadlaseks” ja “mikrobioloogiks” seda, et autoriteetne amet iseenesest ei taga kriitilise analüüsivõime olemasolu.

Need olid mõtted, mis tekkisid raamatu “pH IME” esimeste lehekülgede lugemisel. Kiirelt edasi sirvides leiame kaante vahelt hulga retsepte, tunnistajate ütlusi, kuidas “Uus Bioloogia” nende elu päästnud ja muutnud on, sh ka eestlaste lugusid. Veel on ära näidatud mõned potsikud-totsikud toidulisanditega ja muidugi ka interneti aadress, kust kõiki neid asju osta saab. Ehk raamat on kui reklaambrošüür, mille teooria osa on pikk juhatus lõpptoote juurde, kuid erinevalt postkasti pandavatest tasuta spämmreklaamidest maksavad inimesed raamatu ostmisega iseenda reklaamiajupesu omast taskust kinni.

Ühes korralikus kangelasloos peavad olema vaenlased, kelle vastu võidelda. Raamatus “pH IME” on vaenlasteks hape, suhkur, pärm, ladestunud toksiinid, piimatooted, liha, valge jahu…

Head kangelased on alus, klorofüll, puhastumine, kolloidne hõde, kuld ja muud metallid (osmium, roodium, iriidium, gallium, ruteenium, pallaadium, plaatina, germaanium), noni ja teised eksootilised viljad, vitamiinid, soja ja muidugi kurikuulsad vesinikperoksiid (H₂O₂) ja kloordioksiid (ClO₂).

Religioosseteks rituaalideks sobivad “puhastumine” ehk “ladestunud jääkainetest” (toksiinidest) vabanemine; toidulisandite ja kolloidsete metallide suukaudne manustamine on kui armulaualeiva võtmine.

Iga imelise vabanemine/puhastumise juurde kuulub kriisist läbiminek — antud juhul siis “paranemiskriis” ehk alguses peabki enesetunne kehvemaks minema ja haiguste tunnused ägenema. See on kui usu proovilepanek, saatana kius ja kui sa selle edukalt läbid, on pääsemine peaaegu juba kohal.

Olgu selle loo lõpetuseks veel lisatud, et 1995. aastal süüdistati Robert O Youngi arsti mängimises, mis on Ameerikas tõsine asi, kuid ta nõustus kokkuleppemenetluse käigus vähema süüteo omaksvõtuga. Ka 2005. aastal esitati talle süüdistus selle eest, et ta olla vähihaigele naisele soovitanud kemoteraapia asemel oma toidulisandeid, kuid lugu rauges. Praegusel ajal kasvatab ta avokaadosid ja peab võrkturundusettevõtet InnerLight Inc, rändab ringi üle ilma, et oma raamatutele ja potsi-totsikutele reklaami teha.

Meie kohalik “pH IME” maaletooja on Kersti Kracht, Silva meetodi praktiseerija-õpetaja, kelle abil saame teada, kuidas programmeerima elutut mateeriat ja tervendada distantsilt kümneid lähedasi inimesi ning ühel ja samal ajal.

Üldine soovitus edaspidiseks — kui keegi lubab kirjas või kõnes imet, siis ärge kohe uskuge. Tavaliselt tahab see imekuulutaja teile midagi kasutut müüa.

Tuli meelde, et keegi lubas veel “Uut Bioloogiat” või midagi sarnast, mis me arusaamad pea peale peaks pöörama… kes see oli? Temast on skeptik.ee-s ka juttu olnud.

Kokkuvõtte

• Kuigi pH tasakaal organismis on oluline, on raamat “pH IME” näivteaduslik imemuinasjutt.
• Raamatu autor Robert o Young ei ole avaldanud teadusartikleid teadusajakirjades, seega tema teadlaseks pidamine liialdus.
• Raamatu autori teaduskraad PhD on omandatud (ostetud) akrediteerimata kaugõppeülikoolist (diplomiveskist) ja seda kraadi ei tunnusta ametlikult mitte keegi.
• Robert O Young on kohtu poolt süüdi mõistetud pahategija.
• Raamatu eestikeelse versiooni eessõna autor arst Riina Raudsik soovitab oma autoriteediga teaduslikult põhjendamata meetodit, mis on vastuolus arstieetikaga.
• Raamat “pH IME” on kokkuvõtteks reklaambrošüür ilma tõendatud kasuliku toimeta või lausa kahjulikele ja ohtlikele toidulisanditele.

pH teooriast veel skeptik.ee lehel:

• Mis on haiguste happeline-aluseline teooria?
• Mis see haiguste happeline-aluseline teooria siis tegelikult on?

Väljaandjaks Ajakirjade Kirjastus ja osta saab seda 169 krooni (kui oled ajakirja Pere ja Kodu tellija, siis lausa 149 kr) eest Raamat24 võrgupoest.

Päikeselt näeb kaugemale
Autor: Tiit Kändler
Miks lumi on selline lumine? Miks vikerkaar on just nimelt kaar? Miks liivateri on nii palju? Miks inimene magab öösel? Kust tulid kassid ja koerad? Millest tehakse elektrit? Vahel on vahva ja tulus mõtelda nendele ning paljudele muudelegi asjadele.
Osale küsimustele ei ole veel vastust ka kõige targematel inimestel. Ja kõige tõsisemadki asjad on väheke naljakad ka.
Teadusajakirjanik Tiit Kändler kirjutas selle raamatu igas vanuses koolilastele, mis on ka suurepäraseks kingituseks esimesel koolipäeval.

Formaat: 112 lk, kõvad kaaned
Raamat ilmus: 10.aug 2009

Pildid joonistas Eerik Kändler.

Väljaandja loal pakun maitseks mõned lõigud:

„Energia paneb asjad juhtuma,” ütleb üks tark Oxfordi teadusentsüklopeedia.

Vahel panevad ka meie mõtted asjad juhtuma. Ja inimesel on vaja energiat mitte ainult selleks, et ennast elus hoida. Vaid ka selleks, et asjad juhtuksid. Et oleksid koolid ja kooliteed, telekad ja moblad, arvutid ja jäätised. Et oleksid töökohad ja tantsuklubid ja laulukoorid ja teadus ja muud toimetamised.
Et aju ikka töötaks ega jääks kängu. Aju on väga tähtis. Iga neljas suutäis, mis me sööme, läheb meie aju ülalpidamiseks. Aju on inimesel vaja selleks, et asjad juhtuksid.

Muidugi on asju, mis juhtuvad ka ilma inimeseta. Nii nagu näiteks Päikese soojus ja Kuu peegelpind ja tähtede sära. Kuid tormide ja üleujutuste kohta polegi enam nii kindel, et need just täpselt nõnda juhtuksid, kui inimest ei oleks.

Et aga juhtuksid head asjad, selleks on vahva ja tulus mõtelda vahel selle üle, kuidas siis asjad ikka juhtuvad.

Mõtelda, miks lumi on just selline lumine, miks vikerkaar on just nimelt kaar, miks liivateri on nii palju, miks inimene magab just nimelt öösel, kust tulid kassid ja koerad ja millest tehakse elektrit. Ning mõtelda paljudele muudelegi asjadele.

Osadele küsimustele ei olegi aga veel vastust ka kõige targematel inimestel. Ja võibolla et mõnedele küsimustele ei leia inimene vastust kunagi. See aga ei tähenda, et vahel ei oleks vahva nendele mõtelda.

Sellistest asjadest ma siin raamatus kirjutangi. Neid lugusid kirjutada oli vahva, sest vahel on ka kõige tõsisemad asjad ikka väheke naljakad ka. Kui veidi vaeva näha ja naljajupike üles leida.
lk 5-6

Liiv koosneb peaasjalikult ränist, täpsemalt ränidioksiidist. Räni on üks imepärane materjal. Näiteks kirjutan ma seda lugu arvutil, mille olulised osad on ehitatud just nimelt ränikilede peale. Räni on pooljuht ja nii saab seda kasutada arvutite, raadiote, mobiiltelefonid, telekate ja teiste elektrooniliste riistade valmistamiseks. Ameerikas on üks kuulus paik, kus töötab palju arvutifirmasid, ja seda kutsutakse just nimelt räni järgi Silicon Valley ehk Ränioruks.

Kust aga liivaterad tulevad? Need on pärit kivimitest, mis aja jooksul vee, tuule ja muude loodusnähtuste kaasabil väikesteks tükkideks murenenud. Kui vaatate liivatera hoolsalt luubi all, siis näete, et need pole sugugi ainult kollased, vaid ka mõnda teist tooni. See lisavärvus tuleb liivatera sees leiduvatest ühenditest.

Kuid liiv ei pruugi pärineda ainult Maalt. Maale jõuab ka osa langevatest tähtedest ehk meteooridest. Kui sina jõuad hommikul oma pudrukausi tühjaks süüa, siis selle ajaga on Maa peale langenud kosmosest umbes sama palju taevakivide tolmu, kui kaalub mitu sõiduautot. Kas pole tore mõtelda, et kui lähed näiteks mereranda, siis nende liivaterade seas on kindlasti mõni, mis on siia langenud kusagil kosmosest, kusagilt nii kaugelt, et isegi silmapiir on sellest palju lähemal. Nende olemasolu tehakse kindlaks nende erilise keemilise koostise järgi.

Nii võib juhtuda, et meie arvuti on ehitatud ka kosmilisest tolmust.
lk 67

Kui sõita Päikesele, ronida Päikese otsa, kas siis sealt näeks kaugemale? Noh, selge see, et ammu enne Päikest sulaksime ära, sest seal on ikka üsna palav. Nii ei ole mõtet lootagi, et saaksime Päikesele minna. Ja ega ole vaja ka, sest tegelikult elame me iga päev, iga minut, iga sekund Päikese peal. Täpsemalt öeldes Päikese kulul, Päikese energia toel. Taimed toituvad päikesekiirgusest ja ehitavad selle energiast üles oma kehad. Taimi söövad loomad ja nõnda saab nende kõhtki täis päikeseenergast.
lk 109

Päikesele annab soojuse ja valguse see, et kohutavas kuumuses ühinevad seal ühed algosakesed ehk vesiniku aatomi tuumad ja nõnda tekib üks uus aine heelium ning vallandubki hiiglaslik energia. Nüüd püüavad teadlased maa peal luua sellist seadet, mis justkui imiteeriks päikest ja mille sees toimuksid samad sündmused nagu päikesel. Kui see õnnestuks, oleksid inimese energiamured murtud.

Kui õun kukub teile pähe, võib olla küll valus, kuid siiski ei saa langeva õuna energiast põlema panna ka kõige nõrgemat pirnikest. Kui aga kogu õuna aines sisalduv energia saaks vallandada, nagu see toimub Päikesel, ja teha elektriks, saaks kogu inimkond sellest rahuldada oma energianälja tervelt 15 minutiks.
Nii et Päikeselt näeb kaugemale küll. Kuid mitte kaugemale ruumis. Vaid kaugemale ajas. Sest kui teame palju Päikese kohta, teame palju ka iseenese kohta.
lk 110

Probleemi teaduslikust olulisusest annab märku see, et teadusajakirja Science 125. aastapäeval valiti välja kõige tähtsamad seni lahendamata teaduslikud küsimused ja küsimus teadvuse kohta oli teine küsimus, mida seal kirjeldati (esimene oli „what is the Universe made of?“). Lisaks on teadvuse probleemi kesksust tänapäeva teaduse jaoks toonitanud mitmed Nobeli auhinna saajad, kellest nii mõnigi on ka ise teadvuse probleemi aktiivselt uurinud (nt Francis Crick, Gerald Edelman, John Eccles, Roger Sperry).

Teadvus ja aju

Hoolimata sellest, et on tunnustatud teadvuse probleemi olulisust ja teaduslikkust, on teadvuse küsimust ümbritsemas ka palju mitteteaduslikku. Arvatavasti tuleneb see teadvuse müstilisusest — kuidas on võimalik, et ajus toimuvad neurobioloogilised protsessid on seotud teadvusega? Ehk tundub, et sõna „müstiline“ on liigne, kuid peab mainima, et hoolimata sellest, et probleemiga on jännanud ka teadusmaailma suurimad geeniused (nagu Francis Crick), pole meil tegelikult endiselt vähimatki aimu, kuidas midagi kogemuslik-kvalitatiivset saab tekkida aju füüsikalis-keemilistest protsessidest! Seetõttu ehk ongi osati mõistetav, et leidub inimesi, kes on kindlal veendumusel, et teadvus ei saa olla ajuga seotud ja ei saagi tekkida ajuprotsessidest — see, et teadvus kaasneb aju tööga, tundub neile lihtsalt võimatu.

Vaatamata sellele, et olen ise teadvuse probleemiga teaduslikult tegelenud rohkem kui neli ja pool aastat, on minu jaoks nende inimeste kahtlus mõistetav — kui põletan kogemata oma kätt kuuma veega, siis ma saan küll meditsiiniõpikust täpselt järgi vaadata, kuidas informatsioon põletuse kohta käest ajju levib ja mis ajus selle tagajärjel toimub, kuid ma ikkagi ei tea, miks ma seda põletavat valutunnet teadvuslikult kogen. Miks mingi ajuaktiivsusega kaasneb põletustunne? Nagu juba mainitud — hetkel ei suuda mitte keegi maailmas sellele küsimusele teaduslikku vastust anda. Osati seetõttu ongi ehk lihtsam arvata, et teadvus polegi ajuga seotud.

Olgu tõe huvides ka kirjas, et üks tänapäeva teadusliku mõtlemise alusepanijatest — Rene Descartes — ja üks teadvuseteaduse isadest, Nobeli meditsiinipreemia laureaat Sir John Eccles, olid mõlemad arvamusel, et teadvus on midagi ajust sõltumatut ja kontrollib aju. Seega ei ole teadusliku mõtteviisi järgimine iseenesest mitte sugugi alati viinud järelduseni, et teadvus peaks olema seotud ajuga sel viisil, et ta ajust tuleneb ja sõltub. Siiski otsivad tänapäeva teadvuseteadlased teadvuse probleemi lahendust just ajuteaduse abiga. Miks?

Järgnevalt kirjeldan vaid kõige mõjuvamat põhjust, miks on teaduslikult põhjendatud seisukoht, et teadvus tekib aju töö tulemusena: muutes väga piiritletud piirkondade tööd ajus, saame süstemaatiliselt muuta teadvuse erinevaid sisusid ja aspekte. Loogika seisneb selles, et kui see, mida me teadvustatult kogeme, on mõjutatud ajus toimuvast ja see tõsiasi kehtib erinevate piirkondade puhul ja on spetsiifiline (mõjutades piirkonda A muutub teadvuse aspekt A*, mõjutades B’d muutub B* jne), siis on mõistlik järeldada, et teadvustatud kogemus tekib ajus.

Tõendusmaterjal

(suvaliselt valitud näited; enamus käib nägemismeele ja teadvustatud nägemise kohta, kuna nägemine on lihtsalt kõige enam uuritud tajumodaalsus)

1. kui kahjustatud on esimene piirkond ajukoores, mis töötleb nägemismeele kaudu tulevat informatsiooni, siis kaob teadvustatud nägemine.
See efekt on spetsiifiline: kui see piirkond on kahjustatud ainult ühes ajupoolkeras, siis on teadvusest kadunud ainult üks nägemisvälja pool; kui kahjustatud on ainult teatud osa ühest ajupoolkera vastavast piirkonnast, siis on teadvusest puudu ainult sellele ajupiirkonnale vastav nägemisvälja osa.

2. Ajukahjustused võivad mõjutada ainult teatud kindlaid teadvustatud nägemise aspekte:
Näiteks väga kindlapiirilise piirkonna kahjustuse tagajärjel ei näe inimene enam teadvustatult värve, kusjuures kui kahjustatud on vastav ajukeskus ainult ühes ajupoolkeras, siis piirdub efekt ka ainult ühe nägemisvälja poolega — inimene näeb näiteks vasakul pool kõike hallitoonides, paremal aga värviliselt. Ühe teise piirkonna kahjustus viib aga liikumise mittenägemiseni — tee tassi valamine muutub keeruliseks, sest ühel hetkel on tass tühi, järgmisel juba täis. Patsient näeb küll teadvustatult tassi ja muud ümbritsevat, kuid ei teadvusta liikumist. Võib aga ka olla, et jällegi teiste kõrgemate visuaalsete piirkondade kahjustuse tagajärjel ei näe patsient enam tassi, kuigi näeb, et midagi nagu liiguks. Üsnagi tuntud sündroom on prosopagnoosia, mille teatud vormi korral inimesed ei teadvusta nägusid ja ei suuda teadvustatult nägusid üksteisest eristada. Niisiis kaasnevad väga kindlapiiriliste ajukahjustustega süstemaatiliselt puudujäägid objektide ja nende omaduste teadvustamises.

3. Kas saame vastavaid süstemaatilisi seoseid ajupiirkondade ja teadvusliku kogemuse vahel korrata ka tavalises terves inimeses?
Jah, saame! Esiteks on saadud väga palju tõendusmaterjali ajukuvamismeetodite abil, kus on võimalik näidata, et kindlapiirilise ajupiirkonna aktiivsus on seoses kindla teadvuse aspektiga, kuid kuna tegemist on vaid korrelatsiooniga (millele võiks ette heita, et enne tekib teadvus ja pärast tekib ajuaktiivsus), siis ma nendel töödel pikemalt ei peatu. Nimelt on teiseks tänapäeval võimalik valikuliselt mõjutada ka hea tervise juures olevate katseisikute ajupiirkondi, tekitades niiöelda „virtuaalsed ajukahjustused“. Selleks kasutatakse transkraniaalset magnetstimulatsiooni (TMS), mille abil on võimalik üsnagi kindlapiiriliselt mõjutada teatud ajupiirkondade tööd. Selle meetodi abil ongi korratud tulemusi, mida mainisin punktides 1 ja 2: näiteks suunates TMSi ajukoore esimesse nägemispiirkonda, võib katseisikul valikuliselt teadvusest kaotada osa nägemisväljast. Lisaks võib visuaalseid keskuseid TMSi abil stimuleerides tekitada katseisiku teadvusesse fosfeene — sähvatusi, mille täpne asukoht sõltub süstemaatiliselt sellest, millisesse ajupiirkonda TMS anti. Lisaks võib iga katseisiku puhul tekitada liikuvaid fosfeene, kui eksperimentaator stimuleerib piirkonda, mis on seotud liikumisinformatsiooni töötlemisega. Tegu on selle sama piirkonnaga, mille kahjustamine viib liikumise mitteteadvustamisele — järelikult on seda väga kindlapiirilist ajustruktuuri mõjutades võimalik liikumisinfo kas teadvusest kaotada või sinna tekitada.

4. Lõpetan, tuues tõendusmaterjali ühest hoopis teistsugusest teadvustamisest — tahte teadvustamisest.
Kas see, kui ma näiteks tahtlikult oma kätt liigutan ja seda tahet teadvustan, on seotud mu ajuga? Tõepoolest, hiljuti publitseeritud töös näitasid prantsuse teadlased, et kui elektriliselt stimuleerida teatud piirkonda kiirusagaras, siis väitsid patsiendid, et nad teadvustasid tahet liigutada mõnda oma kehaosa. Taaskord oli stimulatsiooni kindel piirkond seotud spetsiifiliste efektidega teadvuses: üht piirkonda stimuleerides tunti tahet liigutada jalga, natuke eemalt stimuleerides teadvustus tahe liigutada kätt. Seega — ka teadvustatud tahe tekib ajus. See väide on kindlasti nii intrigeeriv, et sellest tuleb pikemalt kirjutada mõni teine kord.

Kokkuvõtteks

Muutes ajus midagi väga kindlapiirilist, saame manipuleerida seda, mis on teadvuses. See pole nii mitte ainult ühes ajupiirkonnas, vaid kehtib mitmel pool. See efekt on ülispetsiifiline — olenevalt mõjutatava piirkonna täpsest asukohast ajus võib olla mõjutatud vaid teadvustatud kogemus liikumisest, värvidest, nägudest, tahtest jne. Seega on mõistlik ja loogiline järeldada, et teadvus tekib ajus. (Täpsuse ja täielikkuse huvides tuleb öelda, et üldspetsiifilised efektid, mis näitavad aju vajalikkust teadvuseseisundi üldisel reguleerimisel, on muidugi samuti olemas: nt kindla koosseisuga anesteetilised ained pärsivad vaheaju struktuuride talitlust ning selle tagajärjel teadvusseisund kui selline taandub hoopis.)

Küsimus teadvuse olemusest pole mitte ainult keeruline teaduslik probleem, vaid on keskne meie kõigi jaoks: meie igapäevane elu ja olemine oleksid teadvuseta võimatud. Seetõttu on huvitav ja tähtis üritada mõista, mis on teadvus ja kuidas ta on seotud ajus toimuvaga. Seni on teadvuse probleem hoolimata kõigist katsetest püsinud kõva pähklina — siiani pole selge, millised on neurobioloogilised protsessid, mis on piisavad ja tarvilikud, et tekiks teadvustatud kujutis skeptikute kodulehest. Õnneks tegeleb üha enam teadlasi selle küsimusega ja seega on lootust, et peagi astub kuskilt välja teadvuseteaduse Francis Crick, kes näitab, mis on teadvuse mõistatuse juures see topeltheeliks. Lahendus on arvatavasti esialgu üllatav, kuid pikapeale kõigile ilmselge. Teaduslik on ta igal juhul.

PS: Keda huvitab (või hakkas huvitama) teadvuseteadus, see teadku, et Eestis töötab rahvusvaheliselt tunnustatud teadvuseteadlane professor Talis Bachmann, kellega võib antud tüki autori kaudu kontakti asuda, kui on tõsisemat sorti soovi probleemile teaduslikult läheneda. Kes aga soovivad teemast rohkem teada saada ilma (kohese) isikliku teadusliku sekkumiseta, võiksid endale üles märkida veebipäeviku http://www.teadvus.wordpress.com ja raamatupoes või raamatukogus uurida sel aastal kirjastuses Tänapäev ilmunud teadusraamatut „Tähelepanu ja teadvus“.

Jaan Aru,
jaan punkt aru ättt gmail.com

Edastan info raamatu kirjastajalt.

Ateistlik universum

David Mills

Autor David Mills jutustab üksikasjalikult, miks jumalat universumi mitmekesisuse seletamiseks vaja pole. See raamat lükkab lihtsa ja otsekohese loogika abil ümber kõik jumala olemasolu “tõestavad” argumendid.

Selles kõikehõlmavas vastulauses kaasaegsetele religioossetele dogmadele annab autor vastuse ka järgmistele ajaloolistele ja teaduslikele küsimustele:

• Mis on ateism ja miks seda tihti vääriti mõistetakse?
• Kui jumalat olemas pole, kust siis pärineb Universum?
• Kas “hea” ja “halb” oleks ilma jumalata objektiivselt mõistetavad?
• Milline on elu mõte ilma jumalata?
• Kas Jeesuse imelisest ülestõusmisest on tõendeid? Kuid seletavad ateistid “surmalähedasi kogemusi” ja meditsiinilisi imesid?
• Kas Piiblit ja teadust saaks lepitada?
• Millised varjatud sidemed seovad poliitikat ja religiooni?

Raamatus on ka mitukümmend lõbusat ja satiirilist usuteemalist karikatuuri. Eessõna TÜ professorilt Jaak Kikaselt. 204 lk, pehmekaanelises köites. Jõuab poodidesse järgmise nädala jooksul.

Orienteeruv jaemüügihind poodides 200 krooni ringis.
Postimüügihind Eesti piires 140.- +postikulu 20 kr.
Posti teel ostmiseks saada raha kontole:
Kadri Koitsaar SEB 10010166867015.
Selgitusse lisa raamatu nimi ja enda postiaadress (eestisiseselt saatmiseks).
Lähem info kadri.koitsaar@morgul.pri.ee

Viienda osa lõpus jäi üles küsimus, et võibolla polegi tähtis, milviisil akupunktuur toimib, tühja neist meridiaanidest, punktidest ja qi-st — olgu olematud või leitamatud, kui heaks arvavad — peaasi on siiski see, et akupunktuur toimib ja inimesed saavad vaevustest lahti, tervenevad, pääsevad hädadest, paranevad haigustest, lahkuvad rõõmsal meelel kabinetist. Jäägu toime mehhanism teiste avastada ja seletada, meie kasutame kogemusele toetudes asja, mis toimib. Lõppeks ei osatud omal ajal seletada sedagi, miks sidrunid skorbuuti tõrjusid, aga asi toimis ja häda Napoleoni mereväele, kes sellest teadmisest ilma oli ja tunduvalt nõrgemale Briti laevastikule seepärast alla pidi vanduma.

Kas akupunktuur toimib?
Süüvimata praegu lähemalt huvitavatesse küsimustesse, mida tähendab “toimib” ja kuidas toimimist üldse mõõdetakse, sõnastame küsimuse hoopis sedasi, et kas akupunktuuri mõju on eristatav platseebost. Kas on mõni tervisehäda, mille puhul tasub pikalt kahtlemata akupunktuuri soovitada? Mida räägivad meile randomiseeritud, pimendatud ja platseebokontrolliga kliinilised testid—toimivuse mõõtmise kuldstandard?

Siin on mulle abiks hiljuti ilmunud raamat Trick or Treatment, autoriteks osakestefüüsik ja teadusajakirjanik Simon Singh ning täiendmeditsiini professor ja endine praktiseeriv homöopaat Edzard Ernst.

Akupunktuuri on pakutud tõhusa raviviisina näiteks suitsetamisest loobumisel, kroonilise astma leevendamisel, sünnituse esilekutsumisel, menstruaal- ja paljude muude valude vaigistamisel, unetuse tõrjumisel, reumatoidartriidi, epilepsia, viljatuse ning terve rea teistegi hädade puhul.

Autorid töötasid läbi parimad hetkel saadaolevate teadusandmete tulemused ning leidsid, et ainsad juhtumid, mille puhul akupunktuurist näib mingit platseebost tõhusamat abi olevat, on tundmatu põhjusega peavalud, rasedusaegsed vaagna- ja alaseljavalud, operatsioonijärgsed ja kemoteraapiaga seotud iiveldused ja oksendamised, kaelahädad ja voodimärgamine. Samas on needki positiivsed tulemused väga piiripealsed, uuringute kvaliteedi osas on küsimusi ning teised sama kvaliteediga uuringud on andnud vastupidise tulemse, seega edasiste ja kvaliteetsemate kliiniliste testide käigus võib juhtuda, et needki miraažid haihtuvad olematusse (või siis muutuvad toimimatuse kõrbes oaasiks, kus kosuda).

Üks probleem akupunktuuri platseebokontrolliga uurimisel on pikalt olnud sobiliku libanõela puudumine, mida platseeboks kasutada. Nüüd on sellised nõelad olemas ja lähiaastatel on oodata rohkem vastavate uuringute tulemusi, kuid üks selline juba näitab, et peavalude korral pole siiski vahet, kas kasutada nahka mitteläbivat libanõela platseebona või “päris” akupunktuuri.

Kas platseebo on ravim?
Selge on aga seegi, et olgu liba või “päris”, toimib akupunktuur valu leevendamisel tunduvalt paremini kui mitte midagi tegemine. Kas see aga annab õigustuse kasutada akupunktuuri või ka muid niinimetatud alternatiivmeditsiini võtteid teatraalse platseebona?

Autorid Simon Singh (paremal) ja Edzard Ernst (vasakul) arvavad, et siiski mitte. Igasugune teadlik platseebo kasutamine eeldaks arstide vaikimisvandenõud patsientide ees, kuna platseebo toimib eriti siis, kui see on suureliselt tõhusaks valetatud ja kallis (keisri uued riided). Selline teadlik valetamine pole aga eetiline ning paternalistlik infoga manipuleerimine pole enam moes. Teiseks tekiks arstidel lahendamatu vastuolu nende teadlastega, kes uurivad uusi ravimeid ja raviviise, kuna nende uuringute tulemused jõuavad teisi kanaleid pidi avalikkuse ette. Keda siis abi otsiv patsient uskuma ja usaldama peaks? Kolmandaks võib üks irratsionaalne raviviis toimida ukseavajana teiste veelgi irratsionaalsemate ja ohtlikemate võtete juurde. David Colquhoun on öelnud, et homöopaatiliste nostrumite oht ei seisne selles, et nad kehale mürgised oleksid, vaid nad mürgitavad su meelemõistuse.

Neljas oht, mis nn alternatiivsete meditsiinivõtete kasutamisega kaasas käib, seisneb aktiivses teadusvastasuses ja ohtlikes nõuannetes hoiduda kõrvale vaktsineerimistest ja muudest tõestatult tõhusatest tegevustest.

Peamine argument platseeboravi teadliku kasutamise vastu on autorite arvates aga siiski see, et platseeboefekt on niikuinii ka iga tõendatult tõhusa ravimi ja raviviisi tasuta kasaanne. Kui nn alternatiivsete võtete puhul maksab patsient kõrget tasu ainult platseeboefekti eest ning saab tihtipeale kaasa nihestatud ilmapildi, siis tõenduspõhise arstiteaduse korral saab patsient toimivale ravivõttele kaasa suurema või väiksema platseeboefekti täiesti tasuta.

Kokkuvõte
Akupunktuur sellisena nagu seda praegu tuntakse, ei ole kuigi iidne ning baseerub pigem irratsionaalsetel kosmoloogilistel ja filosoofilistel arusaamadel kui teaduslikul uurimisel. Meridiaane ja spetsiaalseid akupunktuuripunkte pole inimese ega teiste loomade kehadest leitud, samuti pole leitud märke müstilise elujõu ehk qi kohalolust ja pole ühtki mõjuvat põhjust, miks neid üldse olemasolevaks pidada. Mida rohkem ja mida kvaliteetsemad on akupunktuuri tõhusust uurivad kliinilised uuringud, seda enam läheneb akupunktuuri mõju platseebole. Teadus areneb ausalt uurides ja julgusega kõrvale heita vananenud arusaamad.

Eelmised osad
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 3)
Akupunktuur — müüdid ja tegelikkus (osa 4)
Akupunktuur — meridiaanid ja punktid (osa 5)

(Täiendus 5. märtsist: skeptik.ee kogus on läbi müüdud ja juurde neid teadaolevas tulevikus ei tule.)

Kui vaja, lisandub postiga saatmise kulu. Maksikirja hind on 15-20 kr, lisaks vastava ümbriku hind. Kui esimene raamat saab saadetud, siis tean juba täpselt öelda. (Vt täiendust allpool.)

Raamatu ostmiseks kirjuta skeptik.ee@gmail.com.
Raamatu müüb ja saadab MTÜ Eesti Skeptik, ülekande korral kantakse raha MTÜ Eesti Skeptik kontole, ostust jääb järgi dokument. Samas võib raamatu osturahale lisada oma äranägemise järgi veel miskit. See miski läheks kasutusse näiteks siis, kui 2009. aasta maikuus tuleb Eestisse esinema üleilmselt tuntud skeptik Massimo Polidoro.

Loe raamatu kohta ja Hannu Lauerma ettekannet raamatu esitlusel:
Hannu Lauerma: Usk, lootus ja ohtlik bluff
Julgustamisest vaimse terrorini
Tõlkinud Ene Kaaber
Erialatoimetaja Alo Jürisoo
Kirjastus K&K

Peatükid:

• Valetamine, desinformatsioon ja mõtete suunamine
• Sugestioon ja hüpnoos
• Teaduslikkust laenamas
• Tipptegijad ja eksperdid
• Vaese transis jutlustaja teekond türmi ja tehaseomanikuks
• Sugestioon ja kolme keisririigi langemine
• Vihjamise kunst ja vaimne vägivald
• Hakka heaks ja sa tõused kriitikast kõrgemaks
• Ei zombi‘dele!
• Surmasektid
• Kelle lõa otsas oleme?

—————————-
Täiendus 18. detsember:
Saatmine maksikirjana Eesti piires maksab kokku 22 krooni (15 kr saatmine + 7 kr ümbrik). Saadetise kaal on 439 g.

Euroopa piires saatmine maksab kuni 73 kr koos ümbrikuga. Vt Eesti Post.

Hannu Lauerma raamat Usk, lootus ja ohtlik bluff müügil Eesti raamatupoodides

Kulle Raig

Inimest on võimalik kasvatada, õpetada ja toetada. Samal ajal on aga võimalik teda ka manipuleerida ning selleks on lugematuid viise. Kasulik on teada, et sugestioonil ja pettusel põhinevat mõjutamist esineb nii argielus kui ka poliitikas. Raamatus tehakse ulatuslikke tagasivaateid ajalukku ning selgitatakse, kuidas on võimalik inimese käitumist mõjutada. Tuginedes mineviku ja nüüdisaja šokeerivatele juhtumitele, tuletab sugestiooninähtuste ja kriminaalpsühholoogia asjatundja psühhoterapeut Hannu Lauerma meile pidevalt meelde, kui oluline on ratsionaalne, kriitiline mõtlemine ja kui ohtlik selle hülgamine.

Autor tõestab veenvalt, et manipuleerivatele sisendustele allumine võib viia selliste tagajärgedeni, mille kõrval rahast ilmajäämine tundub tühine. Et aga näiteks 800 000 krooni needuse äravõtmise eest ei ole just halb teenistus, on enam kui tõenäoline, et seda ikka ja jälle üritatakse. Bluffimisel ja pseudoteadusel on tänapäeval siiski ka palju rafineeritumaid vorme, mistõttu nende äratundmine võib osutuda raskeks. Muuseas ka selle tõttu, et nad on leidnud endale mugava pesa esinduslikeks peetavates väljaannetes, televisioonis ja mujalgi.

Hannu Lauerma raamat pakub abimaterjali ka neile, kellele valmistab muret kas enda või lähedase sattumine ühendusse, kes inimestega manipuleerides oma võimu kuritarvitab.

Hannu Lauerma (s 1961)

Soome vanglate psühhiaatriahaigla peaarst aastast 1996, psühhiaatriadotsent aastast 1998, kohakaasluse alusel töötav eraarst aastast 1989 ja Turu ülikooli korraline psühhiaatriaprofessor aastatel 2000 ja 2003-2004. Omandas meditsiinilitsentsiaadi kraadi 1987, meditsiinidoktori ja psühhiaatria eriarsti kraadi 1994 ja psühhoterapeudi kvalifikatsiooni 1995. aastal. Eripädevus unemeditsiini valdkonnas ja uneuuringute spetsialisti tiitel aastal 2000.

Avaldanud teaduslikke publikatsioone ja õppekirjanduse artikleid unest ja unehäiretest, hüpnoosist, psüühikahaiguste epidemioloogiast, farmakoloogiast, ajupoolkerade erinevusest, dissotsiatiivsetest häiretest ja psühhodünaamikast. On saanud mitmeid auhindu, teiste hulgas 2004. aastal Claės Cedercreutzi preemia hüpnoosialaste teaduslike publikatsioonide eest ja meditsiiniajakirjanikke koondava ühingu Lääketieteen toimittajat ry tunnustusauhinna Hyvän Tiedon Omena, 2006. aastal. Väljaande Suomen Lääkärilehti kolumnist.

Kallid kolleegid ja sõbrad!

Hannu Lauerma, ettekanne raamatu esitluselt Tallinnas 5. detsembril

Olin meeldivalt üllatatud, kui hea sõber Kulle Raig pakkus minu raamatu ”Usko, toivo ja huijaus” tõlkimist eesti keelde. Mitmed minu lapsepõlvekaaslased olid väliseestlased. Nendelt kuuldud jutud inimeste petmisest kulisside, lendlausete ja tühjade lubaduste abil on mõjutanud minu maailmanägemuse arengut skeptitsismi suunas.

Teadusliku lähenemise juured on maagilistes pürgimustes seletada ja valitseda ennast ümbritsevat maailma. Astronoomia on tekkinud astroloogiast, keemia alkeemiast ja arstiteadus šamaanide tarkustest. Teadus ja müstika on mõistagi erinevad kvaliteedid. Platseeboefekt, paranemine usu abil, mis on nii oluline osa ravimite, psühhoteraapia ja isegi kirurgilise ravi toimes, seostub siiani säilinud ühendustega meie meele salapäraste põhjahoovustega. Platseebo, lohutuse pakkumine võib olla küllaldane ravi iseenesest paranevate haiguste puhul ja pole ime, et mõned tahavad selle pealt ka hästi teenida. Raskete, ohtlike ja spetsiifilist ravi nõudvate haiguste puhul on illusioonide määramine raviks siiski eetiliselt lubamatu.

Poliitikute jaoks on posimise piiramine raske ka siis, kui see on mõistlik ja vajalik. Parandajad ja ravitsejad saavad endale kergesti klientide tähelepanu. Nad lubavad inimlike lootuste ja unelmate täitumist ning näivad heasoovlike ja turvalistena. Nad reklaamivad ennast looduslike, puhaste, harmooniliste ja loomulikena. Tegelikult on aga mitmed loodusest pärit ravimid üsna mürgised võrreldes sünteetiliste ravimitega. Näiteks võib tuua südameravimi digitaalise, podagraravimi kolhitsiini ja vähiravimi doketakseli. Nendel rohtudel on palju kõrvaltoimeid ja nende terapeutilise ja tapva annuse vahe on väike.

Loodus ei ole meile üksnes kallis kodu, viljaait ja arstipaun. See pole ka pehmete ja karvaste olendite õdus koosviibimine, vaid julm bioloogiline olelusvõitlus, kus tugevad söövad nõrgad ära. Inimene on küttimiseks ja tapmiseks valmis liik, kel on poolteist kilo kaaluv rasvast ja valkudest koosnev aju, mis kulutab palju energiat isegi siis, kui seal parajasti ühtegi mõtet ei liigu. Inimaju on ökoloogilisest seisukohast tarbetult võimas organ, mis ei oleks kunagi välja arenenud liigile, mis oleks piirdunud enda toitmisel puravike ja pohladega.

Kuigi suur osa rahvameditsiinist on heatahtlik ja väike osa isegi kasulik, on osa uutest väljaspool arstiteadust eksisteerivatest ravimeetoditest mõnikord vägagi ohtlikud. Maarohtudega ravitseja, kelle ravi tapab maksatoksilisuse pärast ühe inimese kümnest tuhandest, ei pruugi ise sellest arugi saada, sest inimesi sureb erinevatesse haigustesse kogu aeg. Osa sugestiooni ja hüpnoosi kasutavatest ravitsejatest hävitab demonoloogiliste seletustega psüühiliselt raskelt haigete inimeste niigi hapra sisemise tasakaalu. Osa välismaistele autoriteetidele tuginevad ravimeetodid on absurdsed nii füüsika kui patofüsioloogia seisukohast. Näiteks sobib hopi-indiaanlaste ravimeetodiks väidetud kõrvaküünal, mis peaks oskama samaaegselt puhuma ja tõmbama õhku läbi õhukindla trummikile sisekõrva ja lõpuks põsekoopani välja. Ebaselgeks jääb, mispärast peaks mädase protsessi levimine kedagi parandama. Hopi-indiaanlased isegi on teatavasti sellest veidrusest lahti ütelnud.

Moodsas ühiskonnas tuleks arendada eeskätt laste ja vanurite ravi ja hooldust ning mitte soosida fantaasiatele põhinevate ravimeetodite levimist. Alati pole see lihtne. Kõrged maksud ei ole populaarsed ja vahel võidakse Soomeski toetada ilmselgelt veidraid posimismeetodeid ettevõtluse arendamise ja majandusraskustes olevate piirkondade toetamise sildi all. Aastani 2008 oli vaid üks partei, teaduslikku lähenemist varemgi tähtsana pidanud Vasakliit, kelle ridadest ei tulnud ettepanekuid seadusloome muutmiseks, milles oleks soositud fantaasiaravide toetamist riigi eelarvest. Soome skeptikud, kelle maailmavaade pole küll eriti vasakpoolne, on poliitikute tegemiste üle olnud sügavalt nördinud. Viimnegi ratsionaalsuse kants andis alla kevadel, kui traditsioonilist hiina meditsiini ja homöopaatiat hakati tööjõupoliitilistel põhjustel sisse tooma.

Arstiteadus on sageli kaugel looduspärasusest nagu seda on tööstuslikult valmistatud riided ja prillid, rääkimata keskküttest või autodest. Looduses pole ka põlveproteese ega antipsühhootilisi ravimeid, mis ohjeldavad skisofreeniahaige hääli ja parandavad keskendumisvõimet. Kaugemalt ja erapooletult vaadeldes tuleks surmavat kopsupõletikku tekitaval mikroobil või rõugeviirusel olla samasugune õigus olemasolule kui inimesel. Olen siiski veendunud, et rõugevaktsiin ja pneumokokke tapvad antibiootikumid on väga head leiutised.

Ebateaduste äratundmist tuleks õpetada juba koolis. Näiteks statistiliste suuruste ühekülgse väljavalimise ja tõlgendamise kaudu saab asju näidata soovitud valguses. Kuigi märgatavalt suur hulk inimesi sureb ravimite ja kirurgilise ravi tüsistuste tõttu ei tähenda see seda, et need ravid oleksid ilmtingimata kõlbmatud. Ravi võib pikendada oluliselt eluiga ja anda lisa häid ning terveid aastaid. Lõpuks peame ju kõik surema ja surm ravi tüsistuse tõttu 20 aastat hiljem ei olegi ehk halb lahendus. Haiglate süüdistamine surmajuhtumites on sama mõttetu kui tuletõrje süüdistamine tulekahjude puhul.

Posijad väidavad sageli, et rahva tervis on erakordselt nigelaks jäänud. Tegelikult on vastsündinute surevus nüüd kümme korda väiksem kui viiskümmend aastat tagasi ja keskmine eluiga kaksteist aastat pikem. See muutus ei tulene üksnes arstiteaduse arengust, kuid hopi-indiaanlaste kõrvaküünalde, sooleloputuse või ingliteraapiaga pole sel ammugi pistmist.

Soome sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi töörühmas, mille liikmena olen, on palju vaieldud seadusloome eesmärkide üle. Üks võimalus on piirata seadusega ”alternatiivsete” ravimeetodite põhjendamatut turundust ja jätta vähemkaitstud inimrühmad nagu lapsed, rasedad ja vaimuhaiged ravitsejate haardest välja. Alternatiivmeditsiini pooldajad on jälle soovinud nende ravimeetodite registreerimist ja ametliku positsiooni andmist muuhulgas homöopaatiale ehk segatud vee müümisele. Oleks absurdne, kui praegu üha õheneva riigi väheste ametnike aega kulutataks jälgimise mängule, kas terapeut ikka annab ingliteraapiat või kõrvaküünlaravi reeglite järgi. Seaduses on juba praegu sätteid, mida võib rakendada, kui keegi pistab põleva küünla otsa lapse kõrva. Kui aga terapeut teatab, et tema tööjuhendaja elab Alfa Kentauril, kuluks tema kohaletoomiseks pädevusnõukogu ette praeguste kilomeetritakside järgi terve Soome riigi eelarve.

Turumajandus ei ole põrmugi ratsionaalsem kui kommunism, kuigi mõlemat on väidetud juhtivat inimese ja ühiskonna arengut progressi suunas loodusseaduste kombel. Mõistuse häält tuleb kuulata eriti hoolega, kui see vaikselt sosistab.

Raamatu tutvustus/arvustus ajakirjas Skeptikko 4/2006

Markku Javananen
Uko, toivo ja huijaus, Duodecim 2006, e.k. Usk, lootus ja ohtlik bluff, K&K, Tallinn 2008

See on raamat, mis peaks kandideerima Tieto-Finlandiale (Aime?Finlandia) (minu selgitus: soomlased annavad ka sellist auhinda välja).

Raamatu suur väärtus: kirjutajal on lisaks teoreetilistele teadmistele ka tohtu kogemustepagas omal alal. Teose põhiteema on inimeste petmine manipuleerimise ja suunamise/kallutamise/sisenduse abil.

Võtab (kriitiliselt vaatevinklist) jutuks ka asju, millest nüüdsel poliitkorrektsuse ajastul on isegi ohtlik rääkida (seksuaalvähemused, feminism, võõrad kultuurid ja nende esindajad).

Soovitab avaldada kirjavahetuse, mida Lauerma pidas Freudi viimase õpilase Joseph Wortisiga, kellele guru ise oma surivoodil soovitas tegelda psühhoanalüüsi asemel bioloogiaga.

Kirjutaja lõpulause: Lauerma teos on suurepärane lisa soomlaste kirjutatud skeptilistele teostele. Ja jälle on väljaandjaks väike erikirjastus (Duodecim). Kui mitu skeptilist raamatut on tulnud nn suurtelt kirjastustelt WSOY-lt, Otavalt või Gaudeamuselt? Vastus on – selleks ei lähe vaja isegi mitte ühe käe sõrmi.

Teaduses võime kõike alustada katsetulemustest, andmetest, vaatlustest, mõõtmistest ja “faktidest”. Kui saame, siis leiutame rea võimalikke selgitusi ja seame need süstemaatiliselt faktidega vastakuti. Teadlased on oma õpingute teel varustatud mõttetuse tuvastamise tööriistadega. Need võetakse välja iga kord, kui on vaja kaaluda uusi ideid. Kui uus idee meie uurimise üle elab, on tagatud selle soe, kuid siiski ettevaatlik vastuvõtt. Kui sa siiski kahtled ega taha mõttetusega leppida isegi siis, kui see sulle rahuldust pakuks, on sinu jaoks olemas õiged ja järeleproovitud vahendid.

Mis need on? Skeptilise mõtlemise tööriistad.

Skeptiline mõtlemine võtab kokku meetodid, mille abil konstrueerida ja mõista põhjendatud väiteid ning mis eriti tähtis – tunda ära eksitavaid ja valelikke väiteid. Küsimus pole selles, kas meile meeldivad järeldused, milleni arutluse jooksul jõutakse, vaid kas need järeldused tulenevad arutluskäigu eeldustest ja kas eeldused ise on tõesed.

Peamised tööriistad:

• Kui vähegi võimalik, peaks “faktidele” saama sõltumatut kinnitust.
• Innusta tõendite sisulist arutelu, kaasates kõigi seisukohtade tuntud pooldajaid.
• Autoriteetide seisukohtadel on vähe kaalu – “autoriteedid” on eksinud minevikus ja teevad seda ka tulevikus. Pigem võiks öelda, et teaduses ei ole autoriteete, parimal juhul vaid eksperdid.
• Arvesta rohkem kui ühe hüpoteesiga. Kaalu läbi kõik võimalikud tõlgendusviisid. Mõtle välja katsed, mis süstemaatiliselt iga alternatiivi kummutaksid. Mitme tööhüpoteesi seast ellujäänul on suurem võimalus olla õige vastus kui lihtsalt esimesel kaasahaaraval ideel.
• Ära kiindu liialt hüpoteesi lihtsalt seepärast, et see on sinu oma. See on lihtsalt üks vahejaam teadmiste poole püüdlemisel. Küsi endalt, miks see idee sulle meeldib. Võrdle seda ausalt alternatiividega. Vaata, kas leiad põhjusi oma idee hülgamiseks. Kui sina neid ei leia, leiavad teised.
• Loenda, mõõda, näita arvudes. Ükskõik mida seletades tuleb kasuks, kui sel on mingi mõõdetav omadus, numbriline väljendus – siis on sul palju parem eristada seda võistlevatest hüpoteesidest. Ebamäärane ja kvalitaiivne on alati avatud paljudele selgitustele. Loomulikult on meil vaja leida tõdesid ka väärtushinnangulistes küsimustes, kuid see ülesanne on palju raskem.
• Pikema arutluskäigu puhul peab vastu pidama keti iga lüli (kaasa arvatud eeldus), mitte lihtsalt enamik neist.
• Ockhami (Occami) habemenuga – mugav rusikareegel, mis sunnib meil kahest algandmeid võrdväärselt seletavast hüpoteesist valima lihtsama.
• Küsi alati, kas hüpotees on vähemalt põhimõtteliselt ümberlükatav, falsifitseeritav. Väited, mida ei saa kontrollida ja mis on seetõttu ümberlükkamatud, pole palju väärt. Kujutle meeletut ideed, et meie universum ja kõik selle sees on lihtsalt üks elementaarosake, ütleme näiteks elektron, palju suuremas kosmoses. Kuna me ei saa hankida teavet väljastpoolt meie universumit, siis kas on meil võimalik seda teooriat ümber lükata? Paadunud skeptikud peavad saama võimaluse jälgida su arutluskäike, korrata su katseid ja vaadata, kas nemadki jõuavad samade tulemusteni.

Toetumine korralikult plaanitud ja kontrollitud katsetele on asja võti. Lihtsalt mõtisklemisest me palju ei õpi. Ahvatlev on rahulduda esimese seletusega, sest “üks on palju parem kui mitte midagi”. Mis juhtub aga siis, kui mõtleme välja mitu seletust? Kuidas nende vahel valida? Me ei valigi – laseme seda teha eksperimendil. Francis Bacon esitas klassikalise põhjenduse: arutluskäik üksi pole uue avastuse tegemiseks piisav, sest looduse keerukus on kordi suurem kui arutluse keerukus.

Kontrollivad eksperimendid on hädavajalikud. Kui näiteks väidetakse, et uus ravim arstib haigust 20% juhtudel, siis tuleb kindlaks teha, kas näiteks rühmas, kes võtab omateada ravimit, kuid tegelikult ilma toimeaineta suhkrupille, ei toimu samuti 20% spontaanset tervenemist.

Muutujad peavad olema eraldatud. Oletame, et oled merehaige ja sulle antakse nii akupunktuurne käevõru kui ka 50 mg meklisiini. Vaevused kaovad. Aga kas tänu käevõrule või tabletile? Selle saad kindlaks teha vaid siis, kui järgmine kord merehaigeks jäädes kasutad ainult üht vahendit. Ent kui sa pole pühendunud niivõrd teadusele, kuivõrd merehaigusest tuleneva ebamugavustunde tõrjumisele, ei eralda sa muutujaid. Sa kasutad järgmisel korral taas mõlemat meetodit. Sa saavutad jälle oodatud praktilise tulemuse ning võid samas öelda, et uus teadmine pole selle hankimiseks vajalikku ebamugavustunnet väärt.

Tihti peab katse olema tehtud kaksik-pimemeetodil, et teatud tulemuste ootus ei kahjustaks resultaadi hindamist. Näiteks uue ravimi proovimisel ei tohiks katsealuseid hindav arst teada, millistele patsientidele ravimit anti. Teadmine võib mõjutada arsti otsust kas või alateadlikult. Selle asemel peame võrdlema kaht iseseisvalt kujunenud nimekirja – leevendunud sümptomitega patsientidest ja uut ravimit saanud patsientidest. Alles siis saame seoste üle otsustada. Või kui politseiametnik näitab tunnistajale kahtlusaluseid, ei tohi ta teada, kes peamine kahtlustatav on, et ta teadlikult või alateadlikult otsust ei mõjutaks.

Peale selle, kuidas uusi teadmisi hinnata, õpetab mõttetuse tuvastamise meetod ka seda, mida EI tohi teha. See õpetab meid tundma kõige tavalisemaid ja ohtlikumaid arutlusvigu loogika ja kõnekunsti vallas. Palju häid näiteid leiame religioonist ja poliitikast, sest nende valdkondade esindajad on tihti kohustatud kaitsma kaht vastandlikku seisukohta. Tuntumad arutlusvead on:

• Ad hominem – lad inimesest lähtudes, rünnatakse väitlejat, mitte väidet. Nt: pastor dr Smith on tuntud piiblifundamentalist, seega pole tema vastuväiteid evolutsiooniteooriale mõtet tõsiselt võtta.
• Autoriteedi kinnitus – nt: peame president Nixoni tagasi valima, sest tal on salajane plaan Kagu-Aasia sõja lõpetamiseks. Aga kuna plaan oli salajane, polnud valijaskonnal võimalust seda hinnata. Väidet pidi usaldama, sest Nixon oli ju president, kuid hiljem selgus, et seda tehti asjata.
• Argument “vastasel korral” – nt: jumal, kes jagab karistusi ja tasu, peab olemas olema, vastasel korral oleks ühiskond palju ohtlikum ja vähem seaduskuulekas, võib-olla isegi valitsematu. Või: laialt kajastatud mõrvas kahtlustatav tuleb süüdi mõista, sest muidu saaksid teised mõrvaplaanide sepitsejad sellest innustust oma abikaasasid tappa.
• Viide teadmiste puudumisele – see, mille puhul pole tõestatud, et see on väär, on tõene ja vastupidi. Nt: pole olemas mõjuvaid tõendeid, et ufod ei külasta Maad. Seega on olemas nii ufod kui ka intelligentne elu mujal universumis. Või: võib ju olla olemas miljon muud maailma, kuid kuna keegi ei tea, et kusagil oleks nii kõrge moraal kui Maal, oleme meie universumi keskpunkt. Selliseid kärsituid otsustusi võib kritiseerida fraasiga “tõendite puudumine ei tõenda olematust”.
• Eriline vabandus (special plead) – kasutatakse tihti keerulises retoorilises olukorras, et päästa algväidet. Nt: kuidas võib halastaja jumal järgmised sugupõlved piinadesse mõista sellepärast, et üks naine meelitas mehe keelu vastaselt hea ja kurja tundmise puu vilja sööma? Eriline vabandus: sa ei mõista nüansirohket vaba tahte doktriini. Või: kuidas saavad olla ühes isikus võrdselt jumalikud Isa, Poeg ja Püha Vaim? Eriline vabandus: sa ei mõista jumalikku püha kolmainsuse müsteeriumi. Või: kuidas saab jumal lasta judaistidel, kristlastel ja muslimitel – kõik muidu ju omamoodi kangelaslikud, armastavad ja halastavad – olla vastastikku nii julmad? Eriline vabandus: jälle ei saa sa aru vabast tahtest. Ja üldse, jumala teed on tundmatud.
• Tõestatava eeldamine – ka vastuse oletamine. Nt: peame kehtestama surmanuhtluse, et vähendada raskeid kuritegusid. Kas aga kuritegude arv üldse kahaneb, kui on kehtestatud surmanuhtlus? Või: börsihinnad langesid eile tehnilise korrektsiooni tõttu ja seepärast, et paljud investorid kasumi välja võtsid – aga kas on sõltumatuid tõendeid, et korrektsiooni ja kasumivõtmise vahel on põhjuslik seos? Kas me üldse oleme asja uurinud?
• Vaatlusandmete selekteerimine – soodsate asjaolude loendamine või nagu filosoof Francis Bacon seda kirjeldas: võtame arvesse kokkulangevused ja unustame möödalaskmised (nt USA osariik tõstab esile kõik tähelepanuväärsed presidendid, kui vaikib maha sarimõrtsukad).
• Väikeste arvude statistika – eelmise lähedane sugulane. Nt: iga viies inimene on hiinlane. Kuidas nii? Ma tean sadu inimesi, aga ükski pole hiinlane. Või: viskasin just kolm korda järjest täringutega seitse. Täna ma ei saa kaotada!
• Statistiliste andmete väärtõlgendamine – nt president Eisenhower avaldas imestust, et lausa poolte ameeriklaste intelligentsus on alla keskmise.
• Ebajärjepidevus – nt: valmistutakse halvimaks võimalikuks stsenaariumiks, mille sõjaline vastane võib käivitada, kuid tõrjutakse kõrvale teaduslikud ennustused keskkonnaohtudest, kuna need “pole tõestatud”. Või: inimeste lühike eluiga Nõukogude Liidus näitas kommunismi läbikukkumist, kuid mitte kunagi ei seostata vastsündinute suurt suremust USAs (üks tööstusriikide suurimaid) kapitalismi läbikukkumisega. Või: arvata, et universum jätkab oma eksistentsi lõputult, kuid pidada absurdseks võimalust, et universumi eluiga ulatuks lõputusse minevikku.
• Non sequitur – väide, mis ei tulene eeldusest. Nt: meie rahvus on loodud valitsema, sest jumal on vägev. Iga suurem rahvus pretendeerib sellele, sakslastel oli ütlus “Gott mit uns”. Tihti ei ole need, kes on sellise arutlusvea ohvriks langenud, teisi võimalikke seletusi lihtsalt näinud.
• Post hoc, ergo propter hoc – juhtus pärast seda, järelikult on sellest põhjustatud. Nt: preester ütleb, et teab üht 26aastast naist, kes näeb välja kui 60, kuna võtab rasestumisvastaseid pille. Või väide: enne kui naised hääleõiguse said, polnud tuumarelva.
• Mõttetu küsimus – nt: mis juhtub, kui vastupandamatu jõud kohtub liigutamatu objektiga? Kui on olemas vastupandamatu jõud, pole olemas liigutamatut objekti ja vastupidi.
• Välistatud keskmine või väär dihhotoomia – tervest skaalast võetakse arvesse vaid kaks äärmust. Nt: “Muidugi, hoia aga jah tema poole; mu abikaasa on ingel, mina aga alati halb!” või “Sa kas armastad või vihkad oma riiki!”. Või: “Kui sa pole osa lahendusest, siis oled sa osa probleemist”.
• Lühiajaline vs pikaajaline – üks variant eelmisest, kuid üsna tihti esinev, et pöörata sellele eraldi tähelepanu. Nt: me ei saa endale lubada programme, et aidata alatoidetud lapsi, me peame kohe võitlema tänavakuritegevusega. Või: milleks uurida kosmost või edendada alusteadusi, kui meil on nii suur eelarvedefitsiit?
• Libe kallak – seotud välistatud keskmisega – nt: kui lubame aborte esimesel raseduskuul, siis pole võimalik vältida ka õigeaegselt sündinud beebi tapmist. Või vastupidi: kui riik keelab abordi isegi üheksandal kuul, siis varsti hakkab riik meile ette kirjutama, mida me peame eostumise ajal tegema.
• Korrelatsiooni ja põhjuse segiajamine – nt: uuring näitab, et ülikooli lõpetanute seas on rohkem homoseksuaale kui madalama haridusega inimeste hulgas, järelikult muudab haridus homoseksuaalseks. Või: maavärinad Andides on korrelatsioonis planeedi Uraan vastasseisudega – järelikult põhjustab viimane esimest, vaatamata igasuguse seose puudumisele Jupiteriga, mis on palju suurem ja lähemal.
• Hernehirmutis (ingl straw man) – vastase väitluspositsiooni karikeerimine, et seda kergemini rünnata. Nt: teadlased oletavad, et elutu aine sattus juhuslikult elusorganismideks kokku. Selline väide eirab teadlikult Darwini evolutsiooniteooria keskset ideed organismide arengus – looduses jäävad püsima omadused, mis toimivad, ja kõrvalduvad omadused, mis ei toimi. Või (see on näide ka lühiajalise/pikaajalise arutlusvea kohta): looduskaitsjad hoolivad rohkem madukaeltest ja tähnikkakkudest kui inimestest.
• Mahavaikitud tõendid või pooltõed – nt: televisioonis näidatakse hämmastavalt täpset ja laialt tsiteeritud “ettekuulutust” atentaadist president Reaganile, kuid üks pisidetail jäetakse nimetamata – kas see salvestis oli tehtud enne või pärast atentaati. Või: rahulolematus valitsusega nõuab revolutsiooni, vaatamata asjaolule, et kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad (muna purustamata omletti ei tee). Jah, aga kas on tõenäoline, et revolutsioon ei tapa rohkem inimesi kui eelmine režiim? Mida räägib eelmiste revolutsioonide kogemus? Kas kõikide rõhuvate režiimide kukutamine on soovitatav ja inimeste huvides?
• Puiklevad sõnad – asja nimetamine millekski muuks. Võimude lahususe printsiip USA põhiseaduses ütleb, et sõda ei saa välja kuulutada ilma Kongressi deklaratsioonita. Presidentidel on ahvatlus korraldada sõdu ja selle ümber kära teha, nimetades neid “politseiaktsioonideks”, “relvastatud sissetungiks”, “kaitseaktsioonideks”, “rahutagamiseks”, “Ameerika huvide kaitsmiseks”, neile lisaks veel lai valik “operatsioone”, nt operatsioon “Õiglane põhjus”. Sõja eufemismid on keeleuuenduslikud leiutised poliitilistel eesmärkidel. Talleyrand on öelnud, et poliitikute suur kunst on leida uued nimed institutsioonidele, mis on end rahva silmis vana nime all täis teinud.

Teades sedalaadi loogilisi ja retoorilisi arutlusvigu, täiendame oma tööriistu. Nagu kõike muudki, saab ka mõttetuse tuvastamise tööriistu vääralt kasutada, väljaspool konteksti või lausa pähetuubituna mõtlemise asemel rakendada. Kuid mõistlikult kasutades võivad need muuta maailma või vähemalt aidata hinnata oma väiteid enne teistele esitamist.

Mu enda lemmiklugu räägib Itaalia füüsikust Enrico Fermist, kes oli just saabunud Ameerikasse ja värvatud Manhattani projekti, mille raames töötati välja tuumarelva. Sattunud keset Teist maailmasõda vastamisi USA vanemohvitseriga, kelle kohta oli öeldud, et too on suurepärane kindral, küsis Fermi talle omasel moel:
“Kuidas defineerida suurepärast kindralit?”
“Arvan, et see on kindral, kes võitnud järjest mitu lahingut.”
“Kui palju?”
Pärast mõningast arupidamist lepiti kokku, et viis.
“Kui suur osa Ameerika kindralitest on suurepärased?”
Pärast järelemõtlemist otsustati, et mõni protsent.
Aga Fermi arutles, et juhul, kui pole olemas sellist asja nagu suurepärane kindral, on kõik armeed võrdsed ja lahingu võitmine vaid juhuse küsimus. Siis on ühe lahingu võitmise tõenäosus 1 : 2, kahe lahingu võitmise tõenäosus 1 : 4, kolme lahingu puhul 1 : 8, nelja puhul 1 : 16 ja viie puhul 1 : 32, mis ongi umbes 3 protsenti. Nii saame eeldada, et väike protsent Ameerika kindralitest võidab viis lahingut järjest lihtsalt juhuse tõttu. Seega, kas mõni kindral on võitnud kümme järjestikust lahingut…?

———————————

Marek Strandbergi poolt kirjutatud eestikeelse raamatu järelsõna saab lugeda siit:
Marek Strandberg: külm tuumasüntees köögilaual.

Tähelepanelik lugeja viitas skeptik.ee-le, et Klassikaraadios sai 13. veebruaril kuuldavaks Peeter Liivi juhitud saade Roheline Energia, kus Mart Vihmand, Raivo Pennaste ja Enn Kaljo räägivad mõningase reaalsusseosega moodsaid muinasjutte vabaenergiast (priienergia, free energy, nullpunkti energia või lihtsalt igiliikur). Huvitav saade, mis annab lühida sissevaate energiateemalisse mullimaailma.

Seda põnevam oli mul lugeda Carl Sagani raamatu Deemonitest vaevatud maailm järelsõnas Marek Strandbergi lugu sellest, kuidas Pons-Fleischmann’i kõmuline köögilauatuumasünteesi katse Eestis oma elu elama hakkas.

Heade lugemist!

Lugu on avaldatud autori ja kirjastuse Valgus lahkel loal.

Toimetulemisest teadmatuga

Marek Strandberg

Ebateaduse seeme – erinevalt kahtlevast ja kaalutlevast teaduslikust teadmisest – leiab massikommunikatsiooni viljakas pinnases alati koha, kus absoluutse tõe kuulutajana kosuda. Skandaal müüb, ebateaduse kõikmõeldavad veidrad avaldumisvormid on leidnud väljundi nii riiklikes kui erameediakanaleis. Küllap on osalt põhjuseks seegi, et teadust ühelt poolt heroiseeritakse ja teisalt kiputakse ülemäära lihtsustama. Sellist lihtsustamist tavatsetakse sageli nimetada teaduse populariseerimiseks, kuid teaduse juurde juhatavate õpetlike lugudega on populistlikul teadusülistusel
vähe pistmist.

Carl Sagani raamat “Deemonitest vaevatud maailm” annab teile loodetavasti märke ning juhiseid selle kohta, mida kujutab endast teadus kui meetod ning teadus kui institutsioon. Loodetavasti saab teaduslik meetod teile pärast selle raamatu lugemist üheks võimalikuks teenäitajaks, mis aitab toime tulla nende nappide teadmistega, mis meil olemas on.

Sageli näib teadus absoluutne ja eksimatu. Teaduse viljadena on näidatud küll aatomipomme ja tuumareaktoreid, küll kosmoselaevu ja kes teab veel mida. Kas loodust ja maailma allutav inimene on teaduse toode või ikkagi müüt ja muinaslugu?

Lugudeta on raske elada, lood on kultuuri pärisosa. Kuid enamik muinaslugusid ja müüte ei ole teaduslikud ning neid ei saa teaduslikkuse puudumise tõttu kritiseerida. Poeesia, proosa, muusika – kõik see kasvatab pigem inimese emotsionaalset intelligentsust ning kindlasti ka seoste loomise võimet.

Kas teadus välistab müüdid ja muinasjutud? Kaugel sellest, kuid teadus välistab kindlasti selle, et võtta neid sõna-sõnalt kui muutumatu maailma alustalasid. Nii piiblitekstis kui ka muinasjutus hundist ja seitsmest kitsetallestki on oma moraal, allegooriad ning assotsiatsioonid. See mõjub inimestele, inimesed oskavad hinnata nende lugude mõju. Teaduslikud tekstid seevastu ei ülista absoluutset, vaid neis kaheldakse – igal hetkel, kui mitte kõiges, siis paljuski.

Lisaks nõudele, et teaduslik teooria peab olema nii ennustamis- kui kirjeldamisvõimeline (verifitseeritav), peab selles tekstis sisalduma ka nende piiride, olude ja tingimuste kirjeldus, millistel juhtudel see teooria ei toimi (falsifitseeritavuse põhimõte). Müüdid ja muinaslood on seevastu igavikulised.

Seega on selge, et kõik inimese elus ja toiminguis ei saa ega peagi olema teaduslik. Mis siis on see müstiline “teadus” mille kõikvõimsusest kipuvad sageli rääkima teadusinstitutsioonide esindajad ja poliitolendidki? Ladina keeli tähendab scientia teadmist, seega ongi teadus kui meetod vahendiks, et leida teadmist ja eraldada seda mitteteadmisest.

Teadus on ka aluseks küllaltki vabameelsele ilmavaatele, sest teaduslik tõde on loomult muutlik. Teadus on mõnevõrra erinev muudest lugude loomise meetoditest, kuna pärast mudeli, hüpoteesi või teooria kirjeldamist (mis kõik on ju aukartustäratava auraga mõisted) oodatakse enne tõekuulutamist ka katse või vaatluse tulemust.

Just teooriate ning hüpoteeside kirjeldamis- ning ennustamisvõime annavad neile teadusliku kaalu. Väide jääb paljasõnaliseks, kui need, kel oskusi ja pealehakkamist, ei suuda sellele katselist ja korratavat kinnitust leida. Kuid ka katsest võib saada müüt ja mustkunstitrikk! Minulgi on selles osas isiklik kogemus, mida siinkohal ka jagan.

1989. aastal avaldasid Utah’ Ülikooli teadlased Martin Fleischmann ja Stanley Pons artikli, milles kirjeldasid elektrokeemilist eksperimenti, mille abil neil olla õnnestunud raske vee elektrolüüsil neutroneid tekitada. Jutt oli nn külmast tuumasünteesist.

Tuumasüntees, mis on nii Päikese kui termotuumapommi energeetiliseks aluseks, toimub ülikõrgetel temperatuuridel. Selleks, et kergematest vesinikuaatomi tuumadest tekiksid heeliumi tuumad ning massivahest üle jääv energia vabaneks, on vaja kümnetesse miljonitesse kelvinitesse küündivat temperatuuri. Selline temperatuur on looduses olemas näiteks tähtedel ning Maal vesinikupommis, mille sütikuks on tuumade lagunemisel töötav tuumapomm. Juba ligemale pool sajandit üritatakse luua juhitavat termotuumareaktsiooni, mille korral kõrge temperatuuri allikaks on plasma, mida hoitakse magnetite vahel.

Juhitava termotuumareaktsiooni ja selle tehnilise teostamise peale on kulutatud miljardite kaupa väärtuslikku valuutat ja kulutatakse ka edaspidi.

Pallaadiumi, vesiniku ja heeliumi eksperimentaalne sidumine pole aga teaduses sugugi uus. Juba 1926. aastal teatasid sakslased Paneth ja Peters, et neil on õnnestunud peentele pallaadiumiosakestele vesinikku juhtides heeliumi saada. Hiljem nad loobusid oma väiteist, kuna nad olevat siiski määranud heeliumi õhust, mitte seda ise loonud. Tõde muutus (nagu teaduses ikka kombeks), kuid müüt sellest jäi ja toimis ilmselt ka edaspidi.

1927. aastal patenteeris rootslane Tandberg elektrokeemilise meetodi vesinikust heeliumi saamiseks, nagu ka kasutatava reaktsioonienergia saamiseks. Seoses Panethi ning Petersi taandumisega oma avastusest lükati tagasi ka Tandbergi patenditaotlus.

Sellest aspektist on igati mõistetav suur tähelepanu, mida Ponsi ja Fleischmanni avaldatu tekitas. Toatemperatuur ja lihtne seade ning energiat tuleb mis mühin! Vürtsi lisas asjale ka artiklis kirjeldatud plahvatus, mis pidi olema eriti märkimisväärse energiahulga vabanemise tunnus. Plahvatuses olevat elektroodina kasutatud sentimeetrise servapikkusega palladiumkuupi.

Mina olin toona poole aasta eest Tartu Ülikooli keemikuna lõpetanud ja töötasin sealsamas õppejõu ja teadurina ning mu hea tuttav Priit Truusalu töötas Tartu Füüsikainstituudi teadurina. Mood mõjutab inimest ja ka teadustegevuses näikse olevat omad moed. Et teema oli “kuum”, siis tundus see meilegi huvitav. Truusalu oli hea pea ja osavate kätega eksperimentaator ja nii saigi kokku lepitud, et üritame samalaadse reaktori ka ise valmis ehitada. Samal ajal, vaid mõne kuu jooksul pärast Ponsi-Fleischmanni artiklit, tuli aina uusi teateid õnnestunud “külmafusioonidest”. Ega meiegi polnud Eestis ainsad, keda sedalaadi uurimistöö oli ahvatlenud. Ühes Tallinnagi uurimisasutuses süveneti külmsünteesi temaatikasse ja sealsete inimestega suheldes kuulsime neiltki salapära ja eufemismidega vürtsitatud jutte õnnestumistest.

Koguni õhtune Moskva uudistesaade “Vremja” esitas toona kord uudislõigu Nõukogude akadeemikust, taustaks mulisev kaadervärk ja saateks akadeemiku jutt, kuidas neil on juba ammu enne Lääne teadlasi õnnestunud läbi viia külmtuumasüntees.

Meie ehitatud reaktorist ei tulnud aga ainsatki oodatud neutronit. Ainult ühel korral märkasime teatud perioodi tagant neutronite jälgi, kuid nende põhjustajaks olid ilmselt üle instituudi lendavad Nõukogude pommilennukid Tartu lennuväljalt. Eredaimaks isiklikuks mälestuseks on berülliumimürgitus, mille sain neutronidetektori tööks vajaliku vahetüki meisterdamisel. Kasutasin küll hingamisteede kaitseks äsja kilepakendist võetud respiraatorit, kuid hilisemal lahtivõtmisel selgus, et sellesse on filtri asemel paigaldatud kokku murtud kasutusjuhend.

Igal juhul meil Truusaluga see katse välja ei tulnud, kuid kavala näoga teadmamehed mujalt aina leelotasid oma mantraid, et neil on see siiski õnnestunud. Enamgi – puudu ei tulnud ka neist, kes juba tulid ennast viisakal moel kaasautoriks pakkuma, kirjeldades oma rolli kas või sedakaudu, et neil oleks mitmeid administratiivseid vahendeid meie uurimistegevuse pärssimiseks. Ja kõik need isikud on ju formaalselt teadlasteks nimetatud.

Me ei osanud oma kogemusega muud peale hakata kui minna ajalehe Edasi (Postimehe eellane) toimetusse, kus Raimu Hanson pärast asja selgitamist nõustus sellest katsest tegema keemikute päevale pühendatud esilehe. 27. mail 1989 ilmuski ajalehes Edasi Friedrich Rannamäe varjunime all laupäevareportaaž “Homme on alkeemikute päev”. Eesliide “al” oli trükitult väikeses kirjas, kuid siiski nähtavalt, et hoolsal lugejal ei tekiks kahtlust, millega on tegu.

Toimunut oli kirjeldatud naljana ning teemat utreeritud sel moel, et jutt käis juba vaat et tootmises olevatest termotuumareaktoritest, millega igaüks võib oma kodus soojust ja elektrit toota. Et needki lugejad maa peale tagasi tuua, kes juttu ehk tõe pähe olid võtnud, lõppes artikkel kirjeldusega, kuidas pärast tuumasünteesi lõppu tekib reaktori põhja ka mõningane kogus kulda!

Juhtus aga see, mida kõige vähem eeldasime: vaatamata huumorimeelsemate kolleegide veenmisele ja selgitustele, et ajaleheartikkel on pigem peen nali kui tõsiselt võetav teadustekst, erutusid mõned Füüsikainstituudi akadeemikud. Ka Tartu Riikliku Ülikooli keemiateaduskonna juhte tabas teatav joovastus. Juhtiv füüsikateoreetik ja toonane Füüsikainstituudi kommunistliku parteirakukese juht nõudis, et Truusalu ebateadlasliku käitumise pärast teadlaste kollektiivist välja heidetaks, ehkki kolleegid olid talle korduvalt selgitanud, et tegemist on naljaga ja lõpuks sai juhtiv teoreetik ka ise aru, et on end tüssata lasknud.

Mida me saame sellest järeldada? Seda, et meil katse ei õnnestunud ja me ei suutnud seda piiratud aja ja võimaluste tõttu korrata, nii nagu Pons ja Fleischmann seda nende endi väitel tegid. Samas saame järeldada seda, et teatud huvidest lähtuvalt kipuvad ka teadlased ja teadusinstitutsioonid deklareerima tulemusi, mida pole saavutatud. Kuigi esmakatsele järgneval perioodil teatasid paljud oma külmsünteesi-alastest õnnestumistest, on enamik tegijatest sel teemal tagasihoidlikult vaikinud.

Kas vandenõu tõttu? Ei, pigem vast ikka seetõttu, et neil puudub häbi- ja autunne – seesama autunne, mis sundis Panethit ja Petersit kolmveerandi sajandi eest oma viga tunnistama. Kas sellise autuse põhjuseks võivad olla ahnus, rahavõim või mis tahes muud asjaolud, on raske öelda, kuid teadus raha pärast on muutunud ühiskonnaelu paratamatuks osaks.

Aga on siis teaduse meetod seetõttu vale? Ja inimene, ka teadlane, pole lõpuni vankumatu oma tõeleidmise tahtes?

Ja kas me saame öelda, et külmtuumasüntees on võimatu, kuna meil Truusaluga see ei õnnestunud? Kaugel sellest! Meil lihtsalt pole tänaseni täit selgust neist asjust ja olude muutumisel võib tõde ilmneda peaaegu samas kohas, kus ta kunagi kaotsi läks.

Ja kas me saame kindlad olla, et kõik, kes ametikoha järgi teadusega kokku puutuvad, loovad teadust? Me ei saa selles kindlad olla. Samas võime väita, et teaduslik teadmine võib pärineda ka isikutelt, kes seisavad teadusest kui institutsioonist väljaspool.

Õnnetul moel on ka ebateaduse mootoriks needsamad faktid ja sündmused, mis teadustki toimimas hoiavad. Kuid neist luuakse müüt, mis hakkab elama omaenda elu. Selles ebateaduslikus masinavärgis leidub alati inimesi, kellel pole piisavalt autunnet, et oma vigu tunnistada ja nii võibki juhtuda, et hakatakse oletama “valitsuste ja mõjukate organisatsioonide vandenõu tõe varjamisel”. Ameerika ajaloolase Antony Suttoni hinnangul on vandenõud loomulikult olemas ja saavad olema ka edaspidi, kuni püsib inimkond. Kuid enamasti ei tule neist eriti midagi välja, inimliku rumaluse ning eksimisvõime tõttu saab vandenõust lõpuks ikka vaid äparduste ning lolluste pundar. Vandenõu on oma ideaalkujus keeruline toimingutekogum, mis sujub ideaalselt vaid meie kujutluses või seiklusjuttudes ja filmides. Igapäevaelu veidruste lahenduseks sobivad maalähedasemad ja inimlikumad (ning lihtsamad) selgitused palju paremini.

Kas frantsiskaani munk William Ockhamist (1295–1349) oli kõikide vandenõude isa, kui ta sõnastas reduktsionistliku põhimõtte entia non sunt multiplicanda praeter necessitatem – mõisteid (selgitusi) ei pea olema rohkem kui otstarbekas. Teooria on seda õigem, mida napimate väidetega ta nähtusi (eksperimente) kirjeldab – nii kõlab põhimõte, mida tänapäeval tuntakse Ockhami habemenoa nime all, kuigi esmakordselt võttis selle 1852. aastal kasutusele alles Inglise matemaatik William Rowan Hamilton (1805–1865). Ka enamik kirjeldatud vandenõudest seletab juhtumeid võimalikult keerukalt, mitte kui pelgalt juhuseid, eksimusi või rumalusi.

Teadus aitab meil võimalikult hästi toime tulla meie paratamatult puudulike teadmiste ja oskuste raames, toimida oma parima arusaamise järgi ning oma oskuste piiril, kusjuures toimida teadmisega, et homme või isegi juba täna õhtupoolikul võib see arusaam muutuda. Teadus on eksliku ja kahtleva olendi – inimese – üks sotsiaalsetest omadustest. Ehk on see inimese loomupärasele kahtlemisele koguni ainus tugi, mis suudab kestvalt toimida. Nagu demokraatia pole mitte halli massi määramatus, vaid inimkogumi võime aeg-ajalt ka üht-teist säravat ja olulist tähele panna ning korda saata. Teadus on hetkel teada olevatest parim meetod, kuidas puudulike ja pidevalt muutumises olevate teadmistega toime tulla ning kõigist kogutud väidetest tõesemaid teadmisi välja sõeluda.

Alljärgnev on refereering raamatust The Hundredth Monkey and Other Paradigms of the Paranormal, artiklite kogumik ajakirjast Skeptical Inquirer, toimetatud Kendrick Frasier’i poolt. Kirjastajaks Prometheus Books, 1991.
43 artiklit sellistelt tegelastelt nagu Carl Sagan, Isaac Asimov, Martin Gardner, Paul Kurtz, Ray Hayman, Barry Beyerstein, Susan Blackmore, Anthony Flew, Stephen Barrett, Philip J. Klass…

Astroloogia teemal kirjutab endine astroloog Geoffrey Dean.

Järgnev kokkuvõte ilmus esimest korda palju lühemal kujul Delfis avaldatud tuntud Eesti astroloogi Abhirama poolt kirjutatud astroloogiat kaitsva artikli Skeptikute küsimused astroloogidele kohati vägagi emotsionaalses ja õpetlikus kommentaariumis. Kui kellelgi kannatust ja aega jagub, siis leiab sealt nii mõndagi huvitavat.

Esimene artikkel, esimene osa:

Kas astroloogia peab vastama tõele? Pilk “tõelisele astroloogiale”.

Does Astrology Need to Be True? A Look at the Real Thing.

Artikkel algab populaarseimate astroloogia vastu käivate argumentidega:

1. astroloogilistel märkidel pole mingit seost astronoomiliste tähtkujudega;
2. astroloogia on geotsentriline, kui päikesesüsteem on Päikese-keskne;
3. astroloogia põhineb maagial ja ebausul;
4. pole teada ühtki töötavat toimemehhanismi;
5. miks küll sünnihetk, aga mitte nt viljastumismoment?

Need pole astroloogidele mingit probleemi valmistavad küsimused, sest astroloogia toimib. Punkt.

6. Kui astroloogia vastaks tõele ja selle abil saaks tulevikku ennustada, siis valitseksid astroloogid maailma. Vastus: astroloogia oleks selleks liialt tüütu meetod – peaks läbi käima väga paljude inimeste, linnade, riikide sünnikaardid, et neist mingeid praktilisi järeldusi teha.
7. Uuringud näitavad, et lehehoroskoobid ja päikesemärkidel põhinev astroloogia ei toimi. Selle peale ütleks astroloog, kui keegi nii küsib, siis näitab ta vaid iseenda rumalust ja suletud meeli, sest tõeline astroloogia on midagi palju enamat kui päikesemärgid ja lehehoroskoobid.

Mõned astroloogid ütlevad, et rünnates päikesemärkide astroloogiat tegeletakse ajaraisuga, sest seda osa astroloogiast ei peeta paljude astroloogide poolt üldse mingiks tõsiseks tegevuseks. Osad astroloogid on aegajalt ette võtnud meediakampaaniaid, et teadvustada vahet lihtlabase ja populaarse päikesemärgi astroloogia ja tõelise astroloogia vahel.

Probleeme esineb ka seoses kriitikutega:
1. kulub vähemalt aasta, et saada talutavalt kompetentseks astroloogia teooria ja praktika alal;
2. kompetentne kriitika eeldab kursisolekut astronoomias, psühholoogias ja statistikas;
3. oluline astroloogiaalane kirjandus hõlmab mitusada riiul-meetrit ja on tavaliste raamatukogude kaudu raskelt kättesaadav;
4. oluline kirjandus ka nn ortodoksses teaduses – sotsioloogia, psühholoogia – on laiali paisatud, keeruline on leida olulisi artikleid ajakirjadest ja raamatutest.
Seepärast pole midagi imestada, et astroloogia kriitikud pole tihti tasemel ning piirduvad seepärast vaid laimu ja eelarvamustega.

Pikka aega pole olnud asjakohaseid uuringuid, mis seda tõelist astroloogiat tõsiselt vaagiksid, aga see olukord on tänaseks muutunud. Autor hoiatab, et soovides olla põhjalik ja aus, saab see artikkel olema pikk ning osad järeldused laienevad ka teistele ennustamistehnikatele.

Mis on tõeline astroloogia

Astroloogide tegevus jaotub mitmesse valdkonda ja on näha, et nende valdkondade vahel ja sees on vähe neid punkte, millega kõik astroloogid nõustuksid.
a) lehehoroskoobid – ka tõsised astroloogid suhtuvad neisse põlgusega
b) ennustused – poliitilised sündmused, õnnetused, kordaminekud; riikide, firmade, üksikinimeste tasemel
c) psühholoogiline nõustamine

Et siis – mis on see tõeline astroloogia – The Real Thing? Mitte need lehesabades ilmuvad horoskoobid, mitte see laiadele rahvamassidele meelelahutuseks välja käidud lohutuskirjandus, vaid hoopis miski muu. Mis see on?

Suures plaanis taandub tõeline astroloogia konsultatsioonile astroloogi ja kliendi vahel.

Skeem on järgmine:
1. Kliendi, partneri, firma, juhtumi või millegi muu nö sünnikaart.
2. Mitmed (u 40) vastastikseoses olevad, kuid omaette tähendusega tegurid.
3. Astroloogi tõlgendus –><-- tagasiside --><-- kliendi olukord

Tagasiside olemus sõltub kultuuritaustast -- kui Idas on rõhk peamiselt saatusel ja ennustustel, siis Läänes pigem psühholoogilisel nõustamisel.

Kuivõrd muutujaid tegureid on sünnikaardil 40 ringis (autor täpsustab, et need 40 on nö esimese ringi tegurid - planeedid, märgid, majad, aspektid - ja neid võib tegelikult olla isegi sadu kuni tuhandeid), mis omavahel igatpidi mängivad, siis on nende dünaamilise tõlgendamise roll äärmiselt oluline.

Psühholoogiast on aga teada (Miller 1956), et me lühiajaline mälu suudab ühe sessiooni jooksul heal juhul meelde jätta 7 ±2 olulist infolõiku. Seega ületab iga sünnikaardil olev infohulk inimvõimete piirid seda infot hallata.

Tõeline astroloogia ja ennustamine

Peale igat tähelepanuväärset sündmust, nt maavärin, poliitiline mõrv, ilmub astroloogiaalases kirjanduses analüüs, kus selle sündmuse ja astroloogilise seisu vahel on selge seos. Aga see vastavus ei tähenda paraku mitte midagi, kui seda sündmust ei osata ette ennustada. Näiteks palus USA Geoloogiainstituut (US Geological Survey, 1978) publikul maavärinaid ennustada. Suurim vastukaja saabus astroloogidelt, selgeltnägijatelt ja amatöörteadlastelt. Kõigi ennustused olid kehvemad kui puhtalt arvamisega saadavad tulemused.

Culver ja Ianna uurisid aastail 1974 kuni 1979 astroloogiaalases ajakirjanduses ilmunud 3011 konkreetset ennustust. Neist vaid 338 (11%) läksid täppi. Ja osad neistki olid niiehknaa ilmsed (“ida-lääne pinged jätkuvad”), umbmäärased (“USA idaosa tabab kevadel mingi tragöödia”) või põhinesid siseringi infol (“staarike A abiellub režissööriga B”). Samalaadsele hinnangule jõuti ka ühe kuulsaima Montreali astroloogi Huguette Hirsingi ennustusi hinnates – vaid 7% tema aastaks 1984 tehtud ennustustest osutuks õigeteks.

Omaaegne kuulus astroloog Barbault ennustas näiteks selliseid asju:
* Kennedy valitakse 1964. aasta valimistel tagasi (1963 Dallas).
* Nikita Hruštšov püsib võimul 1966. aastani (tagandati 1964).
* De Gaulle astub 1965 tagasi (valiti uuesti ametisse).
Kokku vaadeldi 105 ennustust, millest koguni 5 olid tabamused (statistika ennustas 8 tabamust).

Veel on Nixonile ennustatud enneolematut populaarsuse tõusu haripunktiga 1975, kuid Watergate’i skandaal algas 1973 ja president astus tagasi 1974.
jne

Selle asemel, et teaduslikele uuringutele midagi vastata, vaikisid astroloogid Culveri ja Ianna ning teiste vastavad uuringud lihtsalt maha. Aga kuna tõelised lääne astroloogid tegelevad peamiselt siiski psühholoogilise nõustamisega, siis olekski võibolla liigne ennustuste kriitikale vastust oodata.

Tõeline astroloogia ja nõustamine

Nõustamine tähendab siin kolme olukorda:
A. Sünnikaardi lugemine. Tavaliselt üks sessioon; astroloog räägib, klient kuulab.
B. Nõustamine. Üks või mitu seanssi; klient osaleb dialoogis. Uuritakse kliendi elu-olu ja tegeletakse mõne lühiajalise probleemi lahendamisega.
C. Teraapia. Regulaarsed seansid; kliendil on suured pikaajalised probleemid ja vajab elu kordaseadmiseks abi. Astroloogil peaks olema psühhoteraapia-alane haridus.

A-d peetakse astroloogide poolt muidugi liiga väheseks, et kasulik olla, ja lausa potentsiaalselt ohtlikuks, kuid teinekord minnakse astroloogi juurde uudishimust ja enamat ei soovitagi. C-d juhtub ehk vaid 0,5% kõigist B juhtumitest, seega võiks just B olla see tõelise astroloogia toimumise raamistik.

Psühholoogiaprofessor Lester (1982) külastas astrolooge, suhtles astroloogide klientidega ja uuris astroloogiaalast kirjandust ja järeldas:
1. Astroloogid etendavad sarnast rolli nagu psühhoterapeudid.
2. Inimesed külastavas astrolooge samadel põhjustel nagu psühhoterapeute, kuid ilma hirmuta saada stigmatiseeritud.
3. Kliendid saavad positiivset tagasisidet, empaatiat, nõuandeid, komplimente, mis tõstab eneseteadvust ning tuge ja ettevalmistust võimalike tulevikutraumade osas.

Psühholoog ja nõustaja Skafte (1969) testis astroloogiast võetud sõnaseadmist ja küsis oma klientidelt sellise küsimuse:

Sinu märgi all sündinud inimestel on kalduvus reisimist nautida – kas selline väide kehtib ka Sinu puhul?

Selle küsimusega ei väideta inimese kohta midagi kindlat, vaid avatakse vestlustee, mille käigus inimene ise ennast lahti räägib. Lisaks luuakse ebakonventsionaalses õhkkonnas kiiremini lähedustunne ning fokuseeritakse individuaalsetele kvaliteetidele, mis rahuldab kliendi vajadust olla eriline (vastandina psühholoogiliste küsimustike impersonaalsusele).

Selliselt rakendatuna on astroloogial oma väärtus ilma selleta, et see iseenesest üldse tõele peaks vastama. Astroloogia annab sedasi organiseeriva raamistiku ja fookuspunktid muidu nii laialivalguvale ja haldamatule inimkogemusele.

Mayer (1978) – psühhoterapeut ja astroloog – astub sammu edasi ja väidab, et polegi vaja teha mingit pingutust selles suunas, et astroloogiat kehtiva ja tõesena näidata. Piisaks teraapiast, mis sobiks sellistele klientidele, kellele mingil põhjusel ortodokssed lähenemisviisid ei sobi.

Sotsioloog Wedow (1976) tegi astroloogide nõustamistest lindistusi, et leida, mis juhtub, kui astroloog esitab kliendi kohta vale väite. Ta leidis, et astroloogid kasutavad ühte või mitut järgnevatest seletustest:

1. Klient ei tea enda kohta kõike.
2. Astroloog pole eksimatu.

Nende kahega veeretatakse vastutus astroloogialt kui ilmeksimatult süsteemilt suhtluses osalejatele, esimesel puhul siis kliendile, teisel puhul võtab astroloog eksimuse enda kaela.

3. Mingi muu aktiivne faktor on vastutav.
4. Selline seis on ebatüüpiline.

Siin saab vastutusekoorma enda kanda sünnikaardi mitmetähenduslikkus.
Mis kokkuvõttes tähendab, et kogu protsess ja astroloogia on ümberlükkamatu – falsifitseerimatu – alati leiab mingi põhjuse, millega möödalaset õigustada, kuid mis mingil juhul astroloogiat kui sellist mitte kunagi ei kummuta.

Olukorda kirjeldab Ühendkuningriikide Astroloogilise Assotsiatsiooni kunagine esimees Hamblin (1982):

Kui ma leian, et nõrgal ja äärmiselt mitteagressiivsel inimesel on viis planeeti Jääras, siis pole mul ikka mingit kahtlust, et Jäär tähendab agressiivsust. Ma võin viidata tõusvatele Kaladele või Saturniga konjuktsioonis olevale Päikesele või kui neid alibisid käepärast pole, siis võin lihtsalt öelda, et ta pole oma Jäära potentsiaali veel realiseerinud. Ma võin ka väita, et kui inimesel on mingis märgis planeetide üleküllus, siis ta tavatseb oma isloomu alla suruda, kuna kardab selle potentsiaali vabanemise tõttu ilmneda võivat äärmuslikkust. Aga kui järgmisel päeval kohtun väga agrassiivse inimesega, kellel on viis planeeti Jääras, siis ma muudan oma laulu: ütlen, et no mida muud ta saabki teha või kuidas olla, tal ju viis planeeti Jääras.

Sellises seisus, kus astroloog ise oma ametisaladusi sellisel moel välja räägib, on väga raske jätta muljet, et märkidel ja planeetidel selles protsessis üldse mingit reaalset tähendust oleks. Sedasi laveerides on astroloogidel igale olukorrale lõputu hulk väljapääse.

jätkub…

Tekstiversioon argumentidest Olen ateist, aga….

Dawkins kirjeldab selle argumendi viit varianti:
1. … aga religioon on siin ja jääb siia. Parem võiksid reaalsusega leppida.
2. … aga inimesed vajavad religiooni. Mida neile asemele pakkuda, kui religioon ära võtta.
3. … aga religioon on inimkultuuri suursaavutus.
4. … aga sa jutlustad neile, kes niigi ateistid.
5. … aga ma ei soovi kuidagi olla seotud su tugeva keelekasutusega religioonide vastu.

Kuidas ta neile vastab, saate esialgu lugeda ülalpool antud lingi alt.

Milline aga Richard Dawkins elusast peast välja näeb ja kuidas ta teksti loeb ning küsimustele vastab, saate vaadata kahelt videolt, mis on võetud üles Galapagose reisilt.

Uue eessõna ettelugemine (24 m 38 s):

Küsimused ja vastused (33 m 14 s):

Raamatuarvustus Tiit Kändlerilt Eesti Päevalehes.