skeptik.ee

24. septembril toimus Tartus Taskus asuvas konverentsikeskuses Ahhaa Teaduskeskuse korraldusel konverents “Täheteadlus: astroloogiast astronoomi pilgu läbi”. Paluti minulgi sõna võtta ja kuidas ma ikka keelduda sain ja nii ma sinna juba kolmandat korda jutustama ja pilte näitama läksingi.

Õnneks oli ka teisi esinejaid, kes ürituse huvitavamaks tegid, eriti jäi mulle ekstravagantsena meelde Jaan Pelti idee, et astroloogiat võib käsitleda kui puhta müra allikat, mis läbi stohhastilise resonantsi aitab ületada teatud energiabarjääre, mis muidu ei õnnestuks. Urmas Sisaksilt kuulsime tähdedest ja mütoloogilisest astroloogiast inspireeritud muusikat, Enn Saar kirjeldas astroloogiat kui kunsti, kuna käsitöö teeb ära arvuti ja teadus kadus astroloogiast siis, kui päris teadus hoo sisse sai. Ja niigi jäi astroloogiasse alles vaid kunst, interpretatsioon, ilustamine. Alar Puss rääkis täpsemalt pretsessioonidest ja muudest füüsikalistest nähtustes, mis taeva vaatlejale silma hakkavad ning õpetas, kuidas ise astroloogiat teha.

Minu ettekanne põhines siin ilmunud mitmeosalisel lugude sarjal, mille allikaks on endine astroloog Geoffrey Dean.

Kuidas on olukord Euroopas astroloogia teaduslikuks pidamisega.

Loe edasi »

9. septembril toimus teadus- ja innovatsioonimeedia konverents “Bermuda kolmnurk”, mille korraldajate nimekirjas on Sihtasutus Archimedes, Haridusmeedia OÜ, Haridus- ja Teadusministeerium, Euroopa Komisjoni Eesti esindus, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Eesti Teaduste Akadeemia.

Paluti minulgi seal esineda ja sellisest pakkumisest oli võimatu keelduda. Loodetavasti saab see konverents väärika meediakajastuse, aga edastan alljärgnevalt lühivormis oma ettekande.

Kas inimesi huvitab teadus? Kas teadusajakirjandus on surnud? Muidugi huvitab teadus inimesi ja kindlasti ei ole teadusajakirjandus surnud. Teadusteemaliste uudiste hulk on vägagi suur ja poole neist moodustavad tervise- ja toitumisuudised. Selles mõttes on isegi naisteajakirjad teadusuudiseid vahendavad väljaanded ja nende veergude toimetajad inimesed, kes teadusuudistega tegelevad.

Teadusajakirjanik on aga veidi teistsugune loom, tema teab, mis on teadus, kuidas seda tehakse ja oskab näha pealkirjade taha.

Loe edasi »

Tere, hea skeptik.ee lugeja!

Uute lugude kirjutamine on praegu harvaks jäänud, kuna olen Ruhnu saarel puhkusel. Eestlase puhkusel, mis koosneb töötegemisest ja ellujäämisharjutustest, kuna Ruhnu saar on seitsme maa ja mere taga ning liiklus muu tsiviliseeritud maailma vahel harvem kui paljudes muudes paikades.

Teateid skeptika rindelt on jaganud siinsed head kommenteerijad, kuid edastan info selle kohta, et 12.-16. augustil toimub Tõraveres, seal, kus on suurim põhjamaades paiknev teleskoop, astronoomiahuviliste XIV kokkutulek. Tulla võib muidugi ka see, kel astronoomiahuvi suhteliselt väike, kuid kel astronoomia kui teaduse või harrastuse vastu mittevähimatki pole. Või kel soov Urmas Sisaski muusikat elusas ettekandes kuulata. Või kes plaanib endale koduteleskoopi soetada, kuid enne ostu tahaks teadjamatelt küsimusi küsida. Või kes satub sel ajal sealkandis olema.

Ajakava ka (võib muutuda):

Kolmapäev, 12.08

16.00-18.00 Saabumine ja registreerimise algus Tartu Observatooriumi peahoones
18.00 Sissejuhatus (olme, vaatlused, teleskoobid) ja ka ringkäik Tõravere teaduslinnakus
20.00 Õhtusöök
21.00 Meteoori- ja muude vaatluste juhendamine
23.00 Vaatlused

Neljapäev, 13.08

10.00 Hommikusöök
11.00-13.00 Jaak Jaaniste, Tõnis Eenmäe – Rahvusvahelised astronoomiaolümpiaadid. Järgneb 2009. a. koondise treeninglaagri esimene õppus (avatud kõigile huvilistele).
13.00-14.00 Lõuna
14.00 Ekskursioon: Võrtsjärve Limnoloogiajaam, Tamme paljand, Trepimäe
19.00 Õhtusöök
21.00-22.30 Film “100 suurimat avastust: astronoomia”
23.00 Vaatlused

Reede, 14.08

10.00-11.00 Hommikusöök
11.00-15.00 Hommikune sessioon – 200 aastat astronoomiat Eestis

Tõnu Viik – 19. sajandi astronoomia Eestis
Jaak Jaaniste – Fraunhoferist Kipperini ehk saksa monteeringu 150 aastat
Jaan Einasto – Öpik ja Kuzmin
Peeter Tenjes – Einasto ja tema järglased
15.00 Lõuna
16.00-19.00 Õhtune sessioon – kaugseire

Kalju Eerme – atmosfääri kaugseire
Anu Reinart – veekogude kaugseire
Tiit Nilson – maapinna kaugseire
19.00 Õhtusöök
21.00-22.30 Film “Supernoova”
23.00 Vaatlused

Laupäev, 15.08

10.00 Hommikusöök
11.00-15.00 Hommikune sessioon – amatöörastronoomia, amatööride ja proffide koostöö

Indrek Kolka – proffide ja amatööride koostöö
Taavi Tuvikene – peegelkaameraga muutliku tähe uurimisest
Tõnis Eenmäe – Epsilon Auriga
Jüri Ivask – Kuu vaatlemisest
15.00 Lõuna
16.00-19.00 Õhtune sessioon – (amatöör)astronoomide tehnika

Antti Tamm – optilise teleskoobi ajaloost ja arengust
Tõnis Eenmäe – amatöörteleskoopide põhimõisted ja -tõed
Martin Vällik – ?
Raivo Hein – taevane fotograafia
19.00 Õhtusöök
20.00 Kontsert
23.00 Vaatlused

Pühapäev, 16.08

10.00 Hommikusöök
11.00-14.00 Hommikune sessioon:

Tõnu Tuvikene – 40 aastat inimese astumisest Kuule
Muljed sajandi pikimast päikesevarjutusest
Astronoomiauudiseid
Vaba mikrofon
Kokkuvõtted, kokkutuleku lõpetamine
14.00 Lõuna
Lahkumine

Lisateavet ning praktilist infot ööbimiste ja söögikordade kohta leiab astronoomia.ee kodulehelt.

Pildil: astronoomiahuviliste kokkutulek 2008. aastal Väike-Maarjas. Hetkel toimub Päikese vaatamine päikeseteleskoopidega. Klõpsa pildile.

15. ja 16. mail külastas Eestit itaallasest müsteeriumite uurija Massimo Polidoro. Ta andis loengu Tallinna Ülikoolis ja Tartus Tasku Baeri saalis.

Tallinna loeng toimus Tallinna Ülikooli uue maja auditooriumis 225 ja selle 125 kohast olid ilma istujata vaid mõned. Kohal oli ka rektor Rein Raud.

Loengust oskavad eri inimesed kindlasti erinevalt rääkida, kuid oskus tõsistest asjadest sedasi rääkida, et see hinge ei hakkaks suruma, on omamoodi oskus. Samas ega väga traagiliseks just ka ei mindud. Juttu tehti katsetest ja väidetavatest imelistest võimetest, mida inimesed arvavad endil olevat. Jälgisime katseid, kuidas selliseid väiteid uurida saaks ja millistele järeldustele on jõutud ning mida asjaosalised peale katsetulemuste selgumist asjast arvavad.

Mõned ülestähendused:

• Kuidas kõik alguse sai? Lapsena nähtud telesaated lusikaväänajast Uri Gellerist, samas teaduse populariseerijate teated, et mitte ühtki nn paranormaalset võimet pole tegelikult sõelale jäänud.
• Film Harry Houdinist, peaosas Tony Curtis. Houdini tegevuse (mustkunst ja petiste paljastamine) uurimine ja fännamine.
• Nööritrikk, kus käed kõvasti kinni seoti, aga mis sugugi käsi kinni ei hoidnud.
• Kiri James Randile ja ühele Itaalia telestaarile, mille tulemusena Massimo Ameerikasse James Randi juurde uurimiskunsti õppima läks.
• Kuidas Massimo raadiosaates imevibratsioone saatis ja kuidas inimestel kodudes imelised asjad juhtuma hakkasid.
• Üks naine väitis, et suudab kätest väljuva väega taldrikule lahti löödud toore muna mumifitseeruma panna. Selgus, et ka “töötlemata” munad mumifitseeruvad samamoodi.
• Külm sõda ja selgeltnägijate sõda. Alla Vinogradova võime ilma puudutamata asju liigutada. Proovisime kohapeal järgi ja toimis suurepäraselt.
• Üle 90% testile tulijatest on ausad ja usuvad siiralt oma imevõime olemasolusse. Testi tulemused ei kõiguta nende usku, alati on leida mingi muu vabandus peale selle, et väidetavaid võimeid ehk polegi olemas.
• Siiski on ka mõned teadlikud petturid. Näiteks tüdruk Hispaaniast, kes väitis, et näeb läbi kinnise karbi sinna sisse peidetud paberi värvust. Massimol oli sarnane karp ja mõistatus lahenes.
• Kuidas nende qi-meistritega on, kes väidavad, et suudavad ilma puudutamata vastase pikali lüüa? Igatahes oli ühe mehe selgitus väga geniaalne, miks skeptikust katsealune kummuli ei kukkunud.
• Teinekord on seletused nö kaemustõrksad ehk kui juhtum on tavaelu olukorrast väga erinev, siis ei pruugi loodusteaduslikku seletust esimese hooga pähegi tulla. Mumifitseerunud muna oli üks selline näide, kuid teine näide oli sütel kõndimine. Me ju ei tegele igapäevaselt kuumadel sütel kõndimisega, seepärast võib see tunduda üle mõistuse asjana. Samas lubavad füüsikast tuttavad printsiibid sütelkõndimise ohutuse lahti seletada ja mitte segada sinna 20-aastast meditatsiooni Tiibetis ega muid “vaimseid” asjaolusid.
• Pareidoolia – inimese sünnipärane omadus näha tähenduslikke kujundeid juhuslikes ilmingutes. Nt jänes pilvedes, nägu maastikul, Jeesus viinamarjas, neitsi Maarja röstsaial.
• Evolutsiooniliselt on kasulikum ära joosta ka siis, kui tegelikku ohtu ei ole ehk kui põõsas ja vari vaid meenutavad tiigrit. Tunduvalt ohtlikum on ignoreerida tegelikke ohte kui reageerida olematule ohule.
• Pareidoolia on üks ilmekas näide, kuidas meie oma aju meid eksitada võib.
• Teine allikas eksimusteks on meie võime keskenduda vaid vähestele detailidele ja mitte märgata silma all toimuvaid suuri muutusi. Selle ilmestamiseks oli varjatud kaameraga võetud klipid, kus inimesel paluti tänaval kaardi peal teed näidata ja keset seletamist vahetus küsija ja vastaja ei pannud nagu midagi tähele. Teine klassikaline näide oli kaks meeskonda – must ja valge – ning ülesandeks oli lugeda valge meeskonna pallivahetuste arv.
• Seega kui keegi ütleb, et “nägin seda oma silmaga, järelikult see täpselt nii ongi”, siis on küllalt põhjust sellesse ettevaatlikult suhtuda. Samamoodi ei tasu alati ka oma silmi lõplikult usaldada.
• Vahepeal proovisime levitatsiooni maagilise vormeli Pizza margherita! abil. Nagu all piltidelt näha, tuli välja küll.
• Muidugi, lusikaid sai samuti väänatud, kuidas siis selleta.

Peale umbes tunnipikkust loengut, trikke, videosid oli küsimuste ja vastuste voor. Küsiti ühe või teise nähtuse kohta – Bermuuda kolmnurk, tulnukad, nutvad madonnad, veritsevad kujud, stigmad, kummitusmajad, kuidas Vatikan uuringutesse suhtub jne.

Nüüd mängib minu mälu omi trikke ja kuivõrd ma midagi eriti üles ei kirjutanud, siis võib mõni oluline asi ununenud olla, seega olge head ja täiendage kommentaarides nähtut-kuuldut ning palun jagage muljeid.

Muljetanud on Taivo, Erik Puura.

19. mai Tartu Postimees:
Skeptik vaatas veetut nõiakaevu
Marju Himma

Kas te võtate inimestelt võimaluse uskuda millessegi, mida muidu võiks pidada seletamatuks?

Ma ei võta inimestelt seda võimalust. Teen seda, mida iga teine teadlanegi: püüan leida seletusi asjadele, millest me veel midagi ei tea. Uudishimu on see, mis ongi teinud inimesest ju mõtleva olendi. Uudishimu ei saa takistada, sest muidu me elaksime siiani koopas.

Seega, eesmärk ei ole võtta inimestelt unistusi ära. Unistada võib ju ka maali vaadates, raamatut lugedes või tähti vaadates. Seega on fantaseerimiseks palju teisi võimalusi kui uskuda seletamatusse. Samas muidugi ka näiteks armastus on teaduslikult seletamatu ja ebaratsionaalne, aga me oleme selle olemasoluga igati rahul.

Videomaterjali DelfiTV-st:

Täna hommikul saabud Stockholmist lennukiga Itaalia nn paranormaalsete nähtuste ja võimete uurija Massimo Polidoro. Täna pidas ta loengu Tallinna Ülikoolis ja auditoorium on päris täis. Loenguga jäi rahule ka ülikooli rektor Rein Raud ning illustreerivatest trikkidest said osa ka paljud kohalviibinud.

Täna õhtul on veel afterparty – kell 19:00 Eesti Maja restoranis, Lauteri 1 (tänase Välisministeeriumi, endise EKP peamaja kõrval). Tulge aga julgelt kohale!

Laupäeval kell 14:00 on loeng Tartus TASKU Baeri saalis. Järelpidu algusega kell 18:00 ülikooli kohviku kaminasaalis.

• 15. mail kell 15:00 Tallinna Ülikooli uues majas Uus-Sadama 5, ruum U-225
• 16. mail kell 14:00 Teaduskeskuse Ahhaa korraldusel Dorpati Konverentsikeskuse Baeri saalis (Turu 2, TASKU)

Tallinna Ülikool tutvustab üritust sedasi:

Itaalia müüdimurdja Massimo Polidoro avalik loeng

Reedel, 15. mail kell 15.00 peab kuulus Itaalia müsteeriumite uurija ning skeptik Massimo Polidoro Tallinna Ülikoolis (Uus-Sadama 5, ruum U-225) avaliku loengu.

Loengu-šou sisu osas on palju salapärast ja üllatuslikku, kuid on oodata, et Massimo Polidoro jagab oma kogemust, mida ta uurijana selgeltnägijate, imevõimete ja nn paranormaalsete nähtuste kohta kümnete aastate pikkuse uurimustöö tulemusel teada on saanud. Kuna Polidoro valdab mustkunstitehnikaid, ei jäta ta neid ka loengus kasutamata, et tõestada loengus osalejate abil inimese petliku kujutlusvõime jõudu.

Massimo Polidoro on Itaalia paranormaalsete nähtuste uurimise keskuse juht ning uurinud kümneid müsteeriume. Kuigi aastate jooksul teostatud uuringute põhjal pole ükski paranormaalne nähtus ega võime kinnitust leidnud, räägivad need juhtumid huvitava loo inimese tahtest uskuda ja võimest iseennast petta. Olles hariduselt psühholoog, on Massimo Polidoro paranormaalsete võimete ja nähtuste asemel leidnud ikka sellesama inimese oma ekslike meelte ja elava kujutlusvõimega, mis tihtipeale jätavad mulje millestki üleloomulikust.

Oma uurijakooli läbis Massimo Polidoro kuulsa mustkunstniku ja samuti paranormaalsete nähtuste uurija James Randi käe all. Hiljem lõpetas ta Padua ülikooli psühholoogia erialal ja asutas Itaalia paranormaalsete nähtuste uurimise komitee (CICAP). Polidoro on töötanud ajakirjanikuna, samuti on ta paranormaalseid nähtusi analüüsivate raamatute (kokku 27) autor. Polidoro ise kutsub end skeptilise vaatenurgaga professionaalseks jutuvestjaks.

Külaskäik Eestisse on osa Massimo Polidoro Põhja-Euroopa tuurist. Lisaks Tallinna Ülikoolile on Polidoroga võimalik kohtuda 16. mail Tartus Ahhaa keskuses.

Lisainformatsioon:
Martin Vällik
telefon: 5089328
e-post: martin.vllik@gmail.com
MTÜ Eesti Skeptik
skeptik.ee

Umluu preemia 2009 eelvooru ja subjektiivse sisetundmuse põhjal esitan lõppvooru kolm kandidaati, kes kõik saavad lõplikus otsusest auväärselt ära mainutud.

Kolm finalisti:

• Kanal 2 saade Selgeltnägijate tuleproov ja selle loominguline kollektiiv.
  Tõeline massiüritus, palverännak, äratuskoosolek kõigile, kel seni veel mingi kahlus oli, et “kusagil midagi ju on”. “On, muidugi on — ise ju telekast nägite, et on inimesi, kel on tõelised võimed!”

  Püüd selgeltnägijate katseid usaldusväärsel ja mõttekal moel korraldada tekitas segadust juurdegi, kuna asjatundmatult läbiviiduna ja mitmest otsast lekkivana ei jäänud objektiivsusest just palju järgi.

• Kütusesäästja MPG Caps
  Rohujuure tasandi ettevõtmine jõuab igaüheni, särasilmne müügiinimene on edu pant. Säästa kütust ja saa rikkaks! Kes sellest ei unistaks. Lisame siia juurde kriitikapõlguse ja püüu oma unenägudele teaduse vormi anda, saame sellest ettevõtmisest õpikunäidise, kuidas pseudoteadust ja kaaskodanike püramiidskeemiga lollitamist ära tunda.
• Kutsekoda homöopaatidele ja aroomterapeutidele enesekindlust tõstva riikliku tunnustuse jagamise eest. Nüüd on meil riiklikult tunnustatud maagid, posijad, nõiad lõpuks olemas.

  Homöopaatia on peenem nimetus eelteaduslikku mõtlemist iseloomustavale sarnasusmaagiale. Aroomterapeudid arvavad, et lõhnade abil saab haigusi ravida, kuna “Aroomteraapia aktiveerib organismi valmidust võidelda tõvestavate viiruste ja bakteritega.”

Nende kolmega peaks olema kaetud meedia, üldrahvalikkus ja ametiasutus.

Jõudu hääletamisel! Ja muidugi võite iga kolme kohta sobivaid kommentaare lisada, mida lõplikus pressiteates kajastada.

Koolis ma mäletamistmööda direktori poolt käskkirju pole saanud. Ja nüüd siis kohe sedasi — minister ise.

Õnneks polnud ma üksi, vaid kenasti väärikate, tarkade ja tegusate inimestega külg-külje kõrval.

Haridus- ja Teadusministeerium
ministri käskkiri
28. aprill 2009. a nr 341
Tartu

2009. a Eesti teaduse populariseerimise auhinna konkursi tulemuste kinnitamine

Vabariigi Valitsuse 10. veebruari [...]

1. Kinnitan 2009. a Eesti teaduse populariseerimise auhinna konkursi (edaspidi konkurss) tulemused järgmiselt:

1) I preemia 50 000 krooni — Jaak Kikas, pikaajalise, mitmekülgse ja aktiivse tegevuse eest teaduse populariseerijana;

2) I preemia 50 000 krooni — Uno Veismann, populaarteaduslike kirjutiste eest aastail 2001-2008;

3) I preemia 50 000 krooni — Karel Kundrats ja Martin Kontus, Robotivõistluse “Robotex 2008″ korraldamise eest;

4) II preemia 26 000 krooni — MTÜ Emajõe Lodjaselts, Looduslodja õuesõppereiside eest Emajõel;

5) II preemia 26 000 krooni — Tallinna Reaalkool, süstemaatilise teaduse populariseerimise eest oma kooli õpilaste ja laiema üldsuse hulgas;

6) II preemia 26 000 krooni — Hergi Karik, raamatu “Leiutised ja avastused keemias” eest;

7) III preemia 13 000 krooni — Mati Martin, pikaajalise eduka tegevuse eest teaduse populariseerimisel;

8) III preemia 13 000 krooni — Raivo Sell, tegevuse eest mehhatroonika populariseerijana 2008. aastal;

9) III preemia 13 000 krooni — Martin Vällik, Portaali skeptik.ee eest;

10) III preemia 13 000 krooni — Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituut (kollektiivi juht Linda Hints) Õppepäevade “Geoteadlastelt kooliõpilastele ja õpetajatele” eest;

11) III preemia 13 000 krooni — Hea Valik OÜ, noorte teaduskohvikute korraldamise eest 2008. aastal kohvikus EAT;

12) III preemia 13 000 krooni — Renate Pajusalu ja lingvistika töörühm, keeleteaduse populariseerimise eest noorte seas;

13) III preemia 13 000 krooni — MTÜ TalveAkadeemia, tudengite teadusartiklite konkursi ja konverentsi “Talveakadeemia” korraldamise eest.

2. Haridus- ja Teadusministeeriumi analüüsi- ja planeerimisosakonna raamatupidamistalitusel kanda [...]

3. Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja teatavaks tegemisest, esitades kaebuse Tartu Halduskohtule “Halduskohtumenetluse seadustikus” sätestatud korras.

allkiri
Tõnis Lukas
minister

See käskkirja jutt on siis jätkuks sellele, et Teaduse populariseerimine on pop.

Hindamiskomisjon, kes need 13 välja valis:
Georg Liidja – Eesti Teaduste Akadeemia, komisjoni esimees
Ene Ergma – akadeemik, Riigikogu aseesimees
Sirje Kivi – Haridus- ja teadusministeerium, nõunik
Viire Sepp – Tartu Ülikooli Teaduskool, direktor
Dmitri Teperik – Eesti Noorte Teadlaste Akadeemia
Ülle Must – Sihtasutus Archimedes, juhatuse liige
Tiina Kangro – Haridusmeedia OÜ, Linnaleht

Siinkohal tänan (siiralt, muuseas) oma kadunud vanaisa, ema ja isa, abikaasat, venda; Tiiut ja Toomast; teid kõiki, mu armsad lugejad ning kaaskommenteerijad (ka Sind, Celtic) ja loomulikult homöopaate, selgeltnägijaid, pendlimehi, müstikuid, esoteerikuid, maailmalõpu kuulutajaid, elukultuurlasi, paavsti ning muud kanget ja isepäist rahvast, ilma kelleta poleks ainest, mida skeptik.ee portaalis kajastada.

Kummardus.

Sihtasutuse Archimedes ametlik pressiteade

Pildil: teadusajakirjanik Priit Ennet, füüsik Jaak Kikas ja Uno Veismann.

15. ja 16. mail esineb Eestis kuulus Itaalia müsteeriumite uurija Massimo Polidoro. Loengu-šõu sisu osas on palju salapärast ja üllatuslikku, kuid arvatavasti tuleb juttu palju sellest huvitavast ja põnevast, mida Massimo Polidoro selgeltnägijate, imevõimete ja nn paranormaalsete nähtuste uurimisel paari aastakümne jooksul teada on saanud. Lisades siia juurde ka selle, et mustkunst pakub talle huvi juba varasest lapsepõlvest alates, võib oletada, et etendust tuleb vahva ja mitmekülgne. Pealegi – täiesti tasuta!

15. mail Tallinna Ülikoolis
16. mail Tartus Ahhaas

Tallinna ja Tartu etendused on osa Massimo Polidoro Põhja-Euroopa tuurist.

Enne tulemist aga on tal meilegi paar palvet:

2) [...] what are the most popular mystery / legends of your Country? For example, in Romania you would certainly say it’s Dracula; in England there are plenty (Robin Hood, King Arthur, crop circles, Loch Ness…) and so on. What are the 3 most famous mysteries of your land?

Mis on teie maa tuntuimad legendid? Näiteks Rumeenias öeldaks, et Dracula; Inglismaal on neid rohkesti – Robin Hood, kuningas Artur, viljaringid, Loch Nessi koletis jne. Millised on teie maa (rahva) kolm kuulsaimat mõistatuslikku lugu?

Teen omalt poolt otsa lahti ja pakun mõned, mis meelde tulevad:

• Eestlased on eriline nõiarahvas. Tänu Põhja-Eesti radioaktiivsele pinnasele, mis soodustab erivõimete teket läbi soodsate geenimutatsioonide.
• Mingi ugri-mugri päritolu müüt ja muistse vabadusvõitlusega seotud legend on meil vist ka.
• Parvlaev Estonia lasti kellegi poolt meelega põhja ja kapten Avo Piht pääses elusalt, kuid teda hoitakse “kusagil”.
• Meriväljal maa sees on ufonautide majakas ja Kaiu raba on nende maandumispaik.

Mõned ajaloolised müüdid on meil vast ikka ka. Palun aidake meenutada.

When we meet, I’d like to know more about the most common beliefs in your own Country, which is different from the above request. Here I mean what people like to believe these days, what the media talks the more about (homeopathy? dowsing? astrology?…) The idea is to prepare a survey, for my column in the Skeptical Inquirer, discussing the distribution of beliefs in Europe.

Kui kohtume, sooviksin rohkem kuulda tavauskumustest teie riigis. See küsimus on erinev eelmisest. Siin pean ma silmas seda, mida inimesed tänapäeval usuvad ja millest meedia enim räägib (homöopaatia? pildamine? astroloogia?) Plaanis on koostada uurimus ajakirja Skeptical Inquirer jaoks, milles arutletakse uskumuste leviku üle Euroopas.

• Nõiavitsaga on võimalik vett ja muid asju leida.
• Astroloogia on peaaegu üldrahvalik.
• On olemas eriliste võimetega inimesed (nõiad). Päriselt ka! Telekas ju ise oma silmaga nägime.
• Oleme uskmatu rahvas. Vaatet lausa ateistlikuimad terves Euroopas.

Head skeptik.ee lugejad,
on aeg välja selgitada selle aastaringi auväärne Umbluu preemia saaja.

Umbluu preemiaga tunnustab skeptik.ee neid isikuid ja ettevõtteid, kes on usinasti kündnud uhhuu-põldu, väetanud meie vaimset ruumi viljaka parasõnnikuga, juhtinud meie inimesi uutele vertikaalidele ja tutvustanud meile nii moodsaid teenuseid, et isegi teadus pole veel avastanud nende taga peituvaid universumi jõude.

Preemia saaja ametlik väljakuulutamise kuupäev on 31. aprill.

Meenutuseks, et 2008. aasta Umbluu preemia pälvisid:
Peapreemia Viltune Pendel: Päästeamet Sniffeksi kasutamise ja kaitsmise eest.
Äramärkimised: Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, Postimehe tarbijalisa Tarbija24.

Pakun omalt poolt alljärgnevad kandidaadid, mille poolt või vastu kommentaarides arvamust saab avaldada. Samasse võib lisada oma põhjendatud ettepanekud uute kandidaatide lisamiseks. Eelvoorus paremini põhjendatud kandidaadid pääsevad lõppvooru.

• Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutus (Kutsekoda) homöopaatide ja aroomterapeutide registreerimisega neile riikliku tunnustuse jagamise eest.
  Eesti riik registreerib posijaid ja soolapuhujaid
• MPG Caps “kütust säästvad” tabletid kõigi oma ohtrate müügiinimestega, kes ummistavad autoalaseid foorumeid ebarealistlike lubadustega ja korraldavad “koolitusi”, kuidas kiirelt rikkaks saada.
  Jüri: võrkturundajad kütuselisandimüüjad lubavad rikkust
  Kuid võimalikku kriitikat nad ei kannata:
  Skeptik visati MPG-CAPs’i tutvustavalt ürituselt välja
• Spirituaalne lektoorium sh Aivar Haller pseudodokumentaalfilmi Saladus (The Secret) promomise ja koolidesse viimise üritamise eest. Lisaks edendavad Spirituaalse Lektooriumi inimesed ka muid pseudoteadusi nagu näiteks Silva meetod, reiki, šungiit, maakiirguste mõõtmine pendli abil, inglid, 4. ja 5. dimensioon…
  Saladus: saladust pole
• Harmoonia Päevad, Kadrioru Saksa Gümnaasium, kooli füüsikaõpetaja ja õppealajuhataja Kaja Jakobson.
  Pseudoteaduste paraad üldhariduskoolis (Harmoonia Päevad®)
• Nn naisteajakirjandus, mis ümmardab nõidasid, kummardab teadustermineid ahistavaid dieete ja keeldub süstemaatiliselt ning sihipäraselt selliste teemade puhul kriitilisest ja analüüsivast lähenemisest. Näiteks mõned pealkirjad ajakirjanik Pamela Partsi sulest: Tervendavad kivid tähtkujude kaupa, Dieet vastavalt tähtkujule, Hannes Vanaküla: “Kole tüdruk sundis mind seksima!”, Ravivad pildid, Selgeltnägija Geit soovitab põrgus ära käia, Ravivad aroomid; või Aive Antsov, kes kirjutas end umbluuklassikasse muuhulgas šungiidi teemaga.

  Kuid ka ajakirjad Anne, Lilit, Naised, TervisPluss jne on üle võtnud need teemad, mis varem Kolmanda Silma, Tervendaja, Päikesetuule ja muude sarnaste väljaannete pärusmaaks olid. New Age ja paravärk on “tänu” südikatele tegijatele meie igapäevaelu normaalosaks muutunud.

• Postimehe väsimatu tsensor:
  Tsensuur Postimehes Waldorf-koolide teemal.
• Presidendiproua Ilves paastulaagris “organismist mürkainete väljutamise” pseudoteaduse reklaamimise eest.
  Presidendiproua Ilves imeravitsejate küüsis
• Kanal 2 saatesari Selgeltnägijate tuleproov kui ilmekas näide, kuidas mingit asja mitte uurida. Suurepärane saatesari pikaajalise mõjuga inimeste meelsusele, et “midagi ometigi ju on, kellelgi ometi ju on võimed”. Või anda Umbluu preemia selgeltnägija Nastjale, kes muu tarkuse hulgas soovitab tablettidest loobuda.
  Selgeltnägijate tuleproov — skeptik.ee kiri saate tegijatele
  Selgeltnägijate tuleproov
  Marek Strandberg: Selgeltnägijate viimane tuleproov
• Jätkuvalt Päästeamet jätkuva Sniffexi kasutamise ja kaitsmise eest isegi siis, kui teadusliku testi tulemused hõbekandikul ette kantakse. Aga paistab, et isiklik kogemus on olulisem kui teaduslikul meetodil saadud teadmine.
  Uus kiri Päästeametile Sniffexi asjus
  Päästeameti demineerijatel ei ole mittevajalikke töövahendeid
• Tallinna Tervishoiu Kõrgkool homöopaatia ja muude “alternatiivsete” meditsiinitegevuste kaitsmise eest.
  Kirjavahetus Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli esindajaga
• Maailmalõpp aastal 2012 koos kõigi oma kuulutajatega.
• Ufoloog Igor Volke järjepideva umbluupõllu kündmise ja äestamise-väetamise eest.
  Igor Volke: X-failid avalikustatakse mõne aasta pärast
  Igor Volke: soovin jõudu omandada terade sõkaldest eraldamise kunst
• Minister Ivari Padar, kes suhtub vitsameestesse skeptiliselt suhtujatesse skeptiliselt, kui oli pendlimehe Rein Weberi ajakirjanike saatel oma töökabinetti lasknud.
  Padar istub orgi otsas, Riigikogus nähtamatu lisaliige (VIDEO)
• Meego Remmel homofoobse ja usupropagandalise loengu eest Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis.
  Meego Remmel ja jumalasõna maksumaksja raha eest

Tunnustuspreemia umbluu tõrjumise eest

• Anneli Kannus, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor
  Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor: kõrgkool ei toeta sektantliku usupropaganda tegemist
• Ajakiri Tarkade Klubi järjepideva teaduse populaarsel moel inimesteni viimise eest
• Teadusuudiste portaal Novaator, Siim Sepp ja Villu Päärt
• Ajakiri Horisont pikaajalise ja järjepideva töö eest teadussaavutuste tutvustamisel

Järgmine skeptikute kokkusaamine toimub 16. aprillil kell 18 Tartus, Kotka Keldris. Reserveeritud on pildil olev väike saal, kuhu peaksime ka mõnusalt ära mahtuma.

Erinevalt eelmisest korrast on meil ka ametlik esineja olemas: Sirgi kutsus meile külla Anne Luige Maaülikoolist, kes räägib meile GMO taimedest ja toidust. Soovitav oleks end eelnevalt teemaga natuke kurssi viia, siis on lihtsam kuulata ja küsimusi esitada.

Üritus on endiselt vabas vormis. Ja õlu on endiselt odav :)

Tartus asuvad skeptika-meelsed on oodatud neljapäeval, 5. märtsil algusega kell 18:00 Kotka Keldrisse, Pepleri 14.

Ametlikku kava ei ole. Elver ütleb sedasi, et jagame üksteisega oma inimlikke eelarvamusi lootuses koos targemaks saada. Kõik ideed, arvamused, mured, plaanid, faktid, tähelepanekud ja lood elust enesest on teretulnud koos neid kandvate inimestega.

Kotka Keldris on WIFI.

Lugu ilmus esmalt Postimehe lisas AK 7. veebruaril, siin avaldatud kooskõlas toimetusega

Jama on oluline mõiste, mida postmodernse ideede võrdsustamise ja new-age‘liku sundrõõmsameelse võltssallivuse varjus ja poliitkorrektsuse toel vältima kiputakse.

Ometigi pole «jama» niisama sõna, mida viisakad inimesed oma jutus vältima peaks, vaid sisutihe kontsentraat iseloomustamaks asja, nähtust, tegevust, arvamust, uskumust, mis paremal juhul on meelelahutus, kuid pahatihti paraku hoopis uks meeletusse, mõttetusse kannatusse ja hukku.

Akadeemik Endel Lippmaa defineeris jama järgmiselt: «Kõik, mis on olulises vastuolus tuntud loodusseadustega, on kas ülisuure avastuse võimalus või vastasel korral tõesti jama. Keskteed ei ole.»

Loodusseadustega arvestamine on üksikisiku tasandil tihtipeale keeruline. Meile on koolis neid seadusi küll õpetatud, heal juhul oleme isegi katseid teinud või mingil muul moel neid omal nahal tunda saanud, aga aju on meil sedamoodi ehitatud, et eri teadmised istuvad eri kohtades ja juhtub, et need eri piirkonnad omavahel ei suhtle ja õpitud loodusseadused ei rakendu igapäevaelus. Seda nimetatakse kompartmentalisatsiooniks ja selle abil saab seletada, kuidas ühte inimesse mahuvad vastandlikud ja üksteist loogiliselt välistavad uskumused.

Mind ennast on alati pannud imestama, kuidas targad inimesed võivad mingil hetkel täielikku jama ajada. Näiteks võtab akadeemik pendli või nõiavitsa ja räägib innustunult selle võimest kasulik olla. Või arst, kelle teadmised keemiast, füsioloogiast ja farmakoloogiast peaksid olema tunduvalt üle keskmise, hakkab kuulutama homöopaatia võimest haigusi ravida. Või olukord igapäevaelust, kus loodusseadused kehtivad küll kõigile teistele, aga mitte mulle, elu kuningale, kuni end kummuli autoga kraavist leian. Seda muidugi heal juhul, sest kehvemate juhtumite kohta saame lehest kahetsusväärselt tihti lugeda. Mitte et ma ise sellest üldinimlikust kalduvusest vaba oleksin, aga iseenda uskumusi on väga tervislik aeg-ajalt julgelt proovile panna.

Kuidas saada teada, mis on jama? Akadeemiku definitsiooni kohaselt tuleb mingit väidet võrrelda loodusseadustega. Igapäevaste asjade puhul peaks neist enamikul juhtudel täiesti piisama, et teha mõistlikke järeldusi ja osa asju üsna suure usaldusvaruga jamaks liigitada. Näiteks peaaegu kõikides väljaannetes figureeriv astroloogia, mis lisaks niinimetatud kollasele meediale on tugevalt sisse imbunud ka niinimetatud kvaliteetlehtedesse. Ja majanduslanguse tingimustes antakse udumeistritele millegipärast hea meelega ruumi oma unenägusid uskumisväärse tõe pähe serveerida. Võib ju öelda, et kes neid ikka tõsiselt võtab, aga asi on tõsine – Eurobaromeetri andmete järgi peab Eestis astroloogiat teaduslikuks 54 protsenti vastanutest, mis on tunduvalt üle Euroopa keskmise (41 protsenti). Ometigi piisaks põhikooli- ja gümnaasiumiharidusest, et mõista astroloogia jamasust, kui viitsitaks või osataks oma teadmisi rakendada. Iseküsimus on muidugi see, et füüsika võis tunduda raske, igav, reaalse eluga mitte haakuv. Rääkimata siis veel matemaatikast, mida füüsika arvutustes vaja läheb.

Võib ju arvata, et las usuvad, kui tahavad, meil ju usuvabadus. Küsimus on mõtteviisis, mida astroloogiline mõtlemine endaga kaasas veab. Kus jama ees istub, seal pole mittejamal enam eriti kohta. Enamgi veel – osa astrolooge üritab kangesti jätta muljet, et nende tegevus on lausa teaduslik. Sellega kaunistatakse end loorberitega, mille kasvatamisel ise pole vaeva nähtud. Ja inimene, kel teadus aukartusvärinaid tekitab, saab taas kord petta valeprohvetitelt, kellele isegi niinimetatud kvaliteetväljaanded aupaklikult sõna annavad. Ja keegi autoriteetne inimene ei ütle ka, et astroloogia jama on. Mitte et autoriteete põhimõtteliselt alati tõsiselt peaks võtma, aga olukorras, kus autoriteetideks on astroloogid ja pendlikeerutajad, puudub hetkel tasakaalu pakkuv kõva sõna. Kus on meie Carl Sagan – keegi, kes tolle Ameerika astronoomi eeskujul võtaks paljastada mõttetuse ja ebateaduse ulatuslikkuse meie igapäevastes otsustes?

Keemiast mäletame Avogadro arvu. Või oleme vähemalt kuulnud. Veidi kaalutledes ja arvutades kümne astmetega, jõuaksime järeldusele, et üks homöopaatia postulaatidest – lahjendamine võimendab ravimit – on absurdne ehk vastuolus loodusseadustega ehk jama.

Ometigi leiame registreeritud tervishoiutöötajaid, kes end ka homöopaatideks nimetavad. Ja pange tähele – Eesti riik tunnustab ebateaduslikke homöopaate sellega, et Kutsekojas on võimalik oma usukuuluvus ametina registreerida. On see meie kohalike homöopaatide tunnustamist väärt leidlikkus ja pealehakkamine, meie riigi rumalusest tulenev lühinägelikkus, inimeste teadusliku kirjaoskuse lünklikkus või nende ohtlik kombinatsioon, aga pakkuda sektantlikule tervisekäsitlusele autasu riigi tunnustuse näol on skandaalne.

Seesama riik peab hiljem nende posijate tekitatu ära koristama ja võimaluse korral heastama. Traditsiooniliselt tugeva homöopaatiat toetava riigina tuntud Suurbritannia on võtnud suuna see irratsionaalne ebausk riikliku rahastamise alt välja jätta, sest viimasel ajal avaldatud põhjalikud uurimised homöopaatia mõju kohta tõestavad hüpoteesi, et homöopaatia on rituaalne platseebo.

Ei, homöopaatilised ravimid ei ole iseenesest ohtlikud, sest need koosnevad ju ainult veest või inertsest pulbrist. Ohtlik on see, kui tõsise haigusega inimene viivitab adekvaatse diagnoosi ja raviga või muudab homöopaadi soovituse kohaselt päris arsti määratud ravikuuri. Näiteks vähendab suhkruhaigusega lapsel eluks vajaliku manustatava insuliini kogust või jätab vähihaige ravimid võtmata, kuna homöopaadi meelest on need mürk – näited tegelikust elust Eestis.

Ajaleht elust enesest – Õhtuleht – edastas meile mõni päev tagasi teate, et majandussurutise ja tööta jäämise toel on järjekorrad kaardimooride (-taatide) ja tervendajate uste taga filmis «Keskea rõõmud» nähtud mastaapideni veninud. Selge see, et uppuja haarab ka õlekõrrest ja pimeduses kobaja reageerib iga valgusallika peale.

Telesaatest «Selgeltnägijate tuleproov» tuttav pendlimees Veeliks kostab: «See on kurb, et nii palju inimesi on hädas ja vajavad abi.» Kuldsed sõnad. Aga kurb on selle juures veel see, et seda abi otsitakse pendlimeeste (-naiste), kaardimooride (-taatide), ravitsejate ja muude selliste käest, kellel puudub kvalifikatsioon majanduskonsultatsioonide, tervishoiuteenuste, psühholoogilise nõu andmise osas ning kelle ainus oskus tundub olevat kaastundlikult ja veenvalt silma vaadata, sest olgem reaalsed – mis põhjusel peaks arvama, et pendel, mängukaart, kristallkuul, kätega vibutamine, trummipõrin teile olevikku seletab ja tuleviku osas õigeid juhiseid peaks vahendama.

Meie teadlased paistavad olevat viisakad inimesed, kui mõned vanema põlvkonna lobasuud välja arvata, ja nende suust ei kuule me avalikult kahjuks just sagedasti, et mingi asi on vastuolus loodusseadustega ehk jama. Sellest on kahju, sest kiires infotulvas pole paljudel tihti aega süveneda keerukana tunduvasse mõistujuttu kehtivatest loodusseadustest, mida vaevu mäletatakse ja kus peab ise jõudma järeldusele, kas mingi raviviis või väide on reaalsusega kooskõlas või mitte. Pigem lastakse meie kohalikel posijatel umbrohtu levitada, sest see pakub lohutust hallis argipäevas. Teadus, raibe, nõuab tõsist intellektuaalset pingutust ja enese alandamist selleni, et põhikooli füüsikaraamat taas kätte võtta. Posijad aga pakuvad oma sõnul uut eesrindlikku teadust, kus kvantfüüsika olla Newtoni kummutanud ja teised dimensioonid resoneerivad vaimselt ärganute vibratsioonidega. Ja kuidas peaks üks humanitaarkallakuga ajakirjanik suutma teri sõkaldest eraldada? Talle on vaja meediakangelast, kes ütleks kõva sõna, milles intriig. Teadlased on kahtlejateks õpetatud ja eriti hoolega tuleb kahelda iseenda tõekspidamistes, ja sedasi võibki jääda petlik mulje, et mida need teadlased üldse teavad.

Enesekindlus ja sõnamaagia on tänapäeva posijatel ja ussiõlimüüjatel kenasti selgeks õpitud. Kes valitseb sõnu, see valitseb meeli. Selles plaanis on sõnad «energia», «vibratsioon», «kvant», «Einstein», «teadvusetasand» päris poisikesed ja nende taha peitunud libateadjaid õpib suhteliselt kiiresti tuvastama. Paljudele on keerukam näha sõnade «alternatiivmeditsiin», «täiendmeditsiin», «integratiivne meditsiin» taha peitunud samu ussiõlimüüjaid. Nad on õppinud selgeks lahke naeratuse, meeldiva suhtlemise, mõni teab isegi p-value (tõenäosusväärtuse) maagilist väärtust. Lisaks toetab neid kultuuriline postmodernism, mis võrdsustab eri vaatesuunad ja taandab loodusteadused üheks võimaluseks paljude seas ja mille varjus nõutakse respekti, mida pole välja teenitud. Osa ootab paradigmavahetust, mis toimub hiljemalt aastal 2012, ja siis need teadusdogmaatikud alles näevad, kuidas selgeltnägijad ja leviteerijad maailma üle võtavad.

Arvata on, et seda teksti loevad mõistlikud inimesed, kes astroloogiast eriti ei pea, homöopaatiat ei usu ja minister Padari pendliseiklust piinlikuks vahejuhtumiks peavad, aga kui üle poole Eesti inimestest peab astroloogiat teaduslikuks ja 70 protsenti usub jumala või «mingisuguse vaimu» olemasolusse, on põld, kust jama juurida, suur. Kui populaarmeedia ekspluateerib selgeltnägijaid, astrolooge ja posijaid kasutades ja enese huvides inimeste loomulikku kalduvust maagiliselt mõelda, siis loodusteadusele toetuv maailmapilt on tõrjutud kurioosumiks imelike teadusuudiste veerus. Muidugi on palju teha koolisüsteemil, ja ausalt – religiooniõpetus algklassidest alates seda olukorda paremaks ei tee. Tunduvalt piinlikum on asjaolu, et täiskasvanud inimene ei tea, miks aastaajad või Kuu faasid vahelduvad, kui et ei teata, kas evangelist Johannest sümboliseerib kotkas või madu.

Samal teemal

Poolskeptiline propaganda on jama

Toomas Jürgenstein, Postimees AK, 28. veebruar

Olen siin-seal kommentaarides vihjanud, et Massimo Polidoro tuleb Eestisse. Paljudel on muidugi õigustatud küsimus, et kes see Massimo Polidoro on ja miks tema tulemist tervitada võiks.

Eesti raamatulugejale on ehk tuttav tema kirjutatud raamat Viimne seanss kuulsa mustkunstniku Harry Houdini ja kuulsa kirjaniku Arthur Conan Doyle’i kummalisest sõprusest.

Raamat raamatuks, seda tasub ikka lugeda, aga eelkõige on Massimo Polidoro igasuguste paranormaalsete nähtuste, selgeltnägijate ja muude salapäraste asjade uurija. Oma uurijakooli läbis Massimo kuulsa mustkunstniku ja samuti paranormaalsete nähtuste uurija James Randi käe all. Hiljem lõpetas ta Padua ülikooli psühholoogia erialal ja asutas Itaalia paranormaalsete nähtuste uurimise komitee (CICAP).

Viimase 20 aasta jooksul on Massimo Polidoro uurinud kümneid väidetavalt paranormaalseid juhtumeid, külastanud tondilosse ja kummitavaid surnuaedu, kõndinud kuumadel sütel, püüdnud poltergeiste, rajanud viljaringe… Veel on ta uurinud hulganisti nn selgeltnägijaid, meediume, ravitsejaid, lauakummutajaid, prohveteid ja muid. Kuigi nende uuringute põhjal pole ükski paranormaalne nähtus ega võime kinnitust leidnud, räägivad need juhtumid huvitava loo inimese tahtest uskuda ja võimest iseennast petta.

Eestis on Massimo Polidorol kavas kaks esinemist:
* Reede 15. mai 2009 kell 15:00 Tallinna Ülikoolis
* Laupäev 16. mai 2009 kell 14:00 Tartus Ahhaas (koht täpsustamisel)
Etendused on inglise keeles ja TASUTA.

Külaskäik Eestisse on osa Massimo Polidoro Põhja-Euroopa tuurist. Tallinnasse jõuab ta Stockholmist ja siit edasi rändab ta Helsingisse.

Esinemiste sisust saab ka varsti mõned vihjed anda. Igatahes tasub juba praegu vihjata, et ta valdab mitmesuguseid mustkunsti tehnikaid ja ei jäta neid kasutamata.

Massimo Polidoro on tõeline jäljekütt ja kui sa pole just nende seast, kes nutma hakkavad, kui öeldakse, et jõuluvana pole olemas, on sul tema lõbusatest ja harivatest lugudest palju õppida. Samas fakt, et Massimo Polidorol ja CICAPil on nii palju tegemist, tähendab vaid seda, et kergeusklikkus on laialdasemalt levinud kui iial varem.
Umberto Eco, kirjanik, Bologna ülikooli semiootikaprofessor

Reedeses loos mainisin, et briti teadlased on avanud kodulehe Behind the Headlines, mis selgitab lugejatele massimeedias teadusuudiste pähe pakutavate tekstide tausta. Soovitan soojalt kõigile, keda huvitab meedias pealiskaudselt kajastatavate teadust sisaldavate uudiste tegelikum olemus. See koduleht on tõeline maiuspala ja panin püsilingi välismaa viitade sekka ja kui meie lehtedes ilmub mingi uudis, kus räägitakse, et “teadlased on kindlaks teinud”, siis võib sealt üle kontrollida, kas ja mida ikka tehti kindlaks.

Lehel on ka üks Lühhike öppetus, kuidas tervisealaseid teadusuudiseid lugeda, autoriks dr Alicia White, kelle nõuandeid teile alljärgnevaga vahendan.

————

Kui oled just lugenud tervisealast pealkirja, mille tõttu sülitasid oma hommikukohvi välja (“Kohv tekitab vähki” mõjub hästi), siis kõige mõistlikum oleks siiski toimida Karlssoni nõuande kohaselt: rahu, ainult rahu! Lugege edasi ja selgub, et pealkirjas oli palju olulist ütlemata jäetud, nagu näiteks “Kui viiele rotile süstiti väga suure kontsentratsiooniga kohvilahust, siis tuvastati mõned muutused rakkudes, mis võivad kunagi kauges tulevikus kasvajani viia. (Uuringut rahastas Teetootjate Liit.)”

Esimene ja peamine reegel ongi see, et ära usu automaatselt seda, mida pealkirjas väidetakse. Pealkiri on selleks, et tõmmata su tähelepanu, et sa lehe ostaksid ja alles siis kogu loo läbi loeksid. Kas sa loeksid artiklit pealkirjaga “Tõenäosus, et kohv tekitab vähki on väga väike, aga ei või iial teada”?

Vältimaks klaviatuuri või paberlehe kohviga täispritsimist, tasub meeles hoida mõned reeglid, kuidas loetud artiklit analüüsida.

Kas artiklis esitatud väited on leidnud kinnitust teadusuuringuga?
Esimene asi, millele tähelepanu pöörata, on see, kas uudislugu põhineb mingil teadusuuringul. Kui artiklis upitatakse mingit raviviisi või räägitakse mingist sinu elustiili nüansist, mis väidetavalt kas ennetab või põhjustab mingit haigust, aga ei anta väite kinnituseks ühtki viidet ühelegi konkreetsele teadusuuringule, siis tuleks artiklisse suhtuda suure ettevaatusega. Sama ettevaatus on abiks ka nende uuringute puhul, mida pole veel teadus(aja)kirjanduses avaldatud.

Kas artikkel põhineb konverentsi ettekande kokkuvõttel?
Kui artikkel on kirjutatud mõne konverentsi ettekande kokkuvõtte põhjal, siis on põhjust olla ettevaatlik. Konverentsidel esitatud uuringud on sageli alles väga esialgses faasis ja tavaliselt ei ole veel läbinud kriitilise analüüsi vajalikku kadalippu. Lisaks ei leia ettekannete kokkuvõtetest piisavalt andmeid uuringu meetodi kohta ja pole võimalik hinnata selle kvaliteeti.

Kas uuring viidi läbi inimestel?
Üsna tihti juhtub, et taaskordse “imeravimit” kuulutava pealkirja taga on laboratooriumis rakukultuuridel või loomadel tehtud uuring. Sageli on selliste uudislugude juures illustratsiooniks inimfiguurid, mis annavad mõista, nagu oleks tegu inimestel sooritatud uuringuga. Rakkudel ja loomadega tehtud uuringud on esimene ja väga oluline samm, aga paljud ravimid, mis näitavad rakkudel lubavaid tulemusi, et toimi loomadel, ja paljud ravimid, mis näitavad lubavaid tulemusi loomadel, ei tööta inimestel.

Seega kui pealkirjas lubatakse, et mingi ravim või toit mõjub rottidele, siis on küll olemas mingi tõenäosus, et see võib kunagi saada ravimiks inimestele, kuid suurema tõenäosusega siiki mitte. Pole mingit põhjust alustada järjekordse artiklis haibitud “imetoidu” tarbimist suurtes kogustes.

Mitu inimest uuringus osales?
Rusikareegel on see, et mida rohkem on uuringus katsealuseid, seda usaldusväärsemad on tulemused. Väikestes uuringutes võivad olulised asjad peitu jääda, kuna puudub vajalik “statistiline võimsus” ning sekka võib sattuda puhtalt juhusest tulenevaid valesid “leide”.

Võrdluseks näide mündi viskamisest – 500 heitega tulemus on statistiliselt võimsam ja usaldusväärsem kui 8 heitega.

Seega kui kajastatava uuringu tulemus põhineb väikesel hulgal inimestel, siis suhtu sellesse suurema ettevaatusega.

Kas uuringus kasutati kontrollgruppi?
Kui soovitakse teada saada, kas mingi raviviis või toiduaine on efektiivne, siis peab uuringu läbiviimisel olema kasutatud kontrollgruppi. Kontrollgrupp võimaldab uurijatel võrrelda, mis juhtub inimestega, kes saavad uut ravimit või toiduainet võrreldes nendega, kes ei saa. Kui kontrollgruppi ei ole, siis on võimatu omistada tulemusi uuritavale ravimile või toiduainele.

Kontrollgrupi valikul on oluline asjaolu, et see oleks võimalikult sarnane uuritavale grupile. Parim viis selle saavutamiseks on jagada inimesed kahte gruppi juhuslikult – uuritava raviviisi/toiduaine grupp ja kontrollgrupp. Sedasi toimides saame randomiseeritud kontrollgrupiga uuringu (RCT), mis on raviviiside ja mõjufaktorite uurimise kuldstandardiks.

Järelikult kui uudis räägib mingist uuest ravimist, raviviisist või imetoidust, siis tasub vaadata, kas väited tuginevad randomiseeritud kontrollgrupiga uuringul. Kui mitte, siis tasub olla skeptiline.

Kas uuring ka tegelikult uuris seda, mida pealkiri väidab?
Seda saab selgitada näite abil. Näiteks väidetakse pealkirjas, et “Tomatid vähendavad infarktiriski”. Sel juhul peaks vaatama, kas viidatud uuring üldse uuris tomati söömise ja infarkti vahelist seost. Võib hoopis selguda, et uuring tuvastas tomatite võime vähendada vererõhku. Sellisel juhul on uuringu tulemusi ekstrapoleeritud, kuna kõrge vererõhk on üks infarkti riskiteguritest. Mõnikord on sellised uuringu otsestest tulemustest kaugemale ulatuvad järeldused küll asjakohased, aga teinekord jällegi mitte.

Seega tasub olla ettevaatlik artiklite suhtes, mis teevad uuringutest omi järeldusi asjade kohta, mida uuringus tegelikult ei uuritud.

Kes uuringu eest maksis?
Enamus uuringuid on kinni makstud tootjate endi poolt. Olgu ravimid, vitamiinikreemid või toiduained. See tähendab, et neil on uuringu tulemuste suhtes huvid ja õigused, mis võib potentsiaalselt uuringu tulemusi mõjutada, kallutada uurijaid alateadlikult väitma üht või varjama teist.

See ei tähenda, et kõik tootjate poolt rahastatud uuringud oleksid automaatselt ebausaldusväärsed, aga võimalikust huvide konfliktist on hea teadlik olla.

Kas peaks sõnumitooja maha laskma?
Ülepingutatud väited ei pruugi ilmtingimata olla uudist kirjutava ajakirjaniku väärtõlgenduse süü, kuna teinekord tõlgendavad uurijad ise või teised huvitatud elemendid saadud tulemusi liiga optimislikult või teevad liiga kaugeleulatuvaid järeldusi, mida uuring tegelikult ei võimalda.

Kuivõrd ekslikud väited võivad olla pärit mitmest allikast, pole vaja kohe ajakirjanikku selles süüdistada. Selle asemel kasuta ülalolevaid küsimusi ja arutle, kas ja mil määral tasub uudist uskuda või mitte.

Allikas: Alicia White, How to read health news

Lisateavet leiab:
* Sence About Science
* Science Media Centre
* UK Cochrane Centre
* Bandolier
* Centre for Evidence-Based Medicine
jt

Lisaks sadadele lugudele, tuhandetele kommentaaridele ja kümnete tuhandete lugejate uudishimu rahuldamisele on skeptik.ee tegevuses 2008. aastal muudki toimunud. Üks asi on lihtsalt lobiseda ja avaldada arvamust, targutada ja kena välja näha, kuid asjaolude tegelik muutmine saab alguse siiski tegudest ning mõnedest reaalstaju korrastada üritavatest teost on skeptik.ee-l ka raporteerida.

Kahetsusväärselt pikaks veninud ettevõtmine seoses Päästeameti pommivitsaga Sniffex sai 2008. aastalgi oma järje. Saatsin Päästeametile kirja, milles esitasin Ameerika sõjaväelaste poolt tehtud teadusliku katse tulemused, milles selgus üheselt Sniffexi võimetus lõhkeaineid tuvastada, ning palusin Päästeametil olemasoleva tõendusmaterjali valguses see seade oma arsenalist turvakaalutlustel kõrvaldada. Kahjuks seda ei tehtud ja Päästeamet seisab vankumatult oma sniffexi-usu ustava jüngrina.

Võite olla kindlad, et see Sniffexi lugu jätkub kohe kindlasti ka 2009. aastal.

Loe edasi »