skeptik.ee

Lühike vastus kõlab, et madalal asuva Kuu kujutis on hoopis väiksem, kui kõrgel taevas oleva Kuu kujutis.

Klõpsa pildil, näed suuremalt.

Kui Kuu hakkab tõusma ja on alles madalal, silmatorkavalt kollane ja parimal juhul ka täisfaasis, nagu juhtus taaskord olema 8. märtsil 2012, siis ütlevad paljud inimesed, et vaat, kus on suur Kuu, palju suurem kui siis, kui Kuu kõrgel taevas on.

Olen küll lugenud, et selline tunne on vaid illusioon, olgugi, et mulle endale ka kohutavalt meeldib tõusev Kuu, mis moodustab linna- või loodusmaastikuga mitmesuguseid huvitavaid kompositsioone ja tõepoolest tundub see taevakeha maapealsete siduspunktidega vaateväljas olles suurena, palju suuremana kui kõrgel taevas. Aga iga skeptik peaks juba ammugi teadma, et tunne ja tegelikkus ei pruugi alati vastavuses olla ja üks tõe kriteeriumitest on katse ning mõõtmine.

Kuu illusioonile (ingl Moon illusion) on mitmeid seletusi välja pakutud, võibolla töötavad need ka koos, aga mida igaüks tänapäeval teha saab, on Kuu pildistamine eri aegadel, eri kõrgustel ja siis võrrelda tulemust ehk kuuketta läbimõõte.

Tartu Observatooriumi kodulehel on tõusude-loojangute-faaside kalender, kus leiab Kuu tõusuaja (kui faas on 1, siis on täiskuu, 0,01 on väga noor või vana Kuu), sealt vaatasingi, et 8. märtsil Tallinnas tõuseb täiskuu kell 18:50. Sättisin end fotoaparaadiga linnahalli treppidele ja kui me kaaslane üle serva hakkas paistma, siis klõpsisin temast mitu pilti erinevate seadistustega. Olulisim on tähele panna, et kui kaamega on suum-objektiiviga, siis võrreldavad pildid tuleks teha täpselt sama suumiga (lihtsaim viis on suum lõppu keerata).

Klõpsa pildil, näed suuremalt.

Seejärel oodata 4-6 tundi, kuniks Kuu on oma suurima kõrguse saavutanud ja pildistamist korrata (sama suumiga).

Klõpsa pildil, näed suuremalt.

Pilt loo alguses on tehtud sedasi, et esimesele pildile on kleebitud väljavõte teise pildi kuukettast. Esiteks panen tähele, et kuukettad on täiesti isevärvi. Madalal asuv Kuu on kollane samal põhjusel nagu loojuv või tõusev Päike – paks Maa atmosfääri kiht neelab lühema lainepikkusega valguse (sinine, roheline), paremini pääseb läbi pikema lainepikkusega punane valgus.

Teine tähelepanek on, et kollane Kuu tundub olevat lapik ehk tema kõrgus on väiksem kui laius. See on tõeline efekt ja tuleneb paksu atmosfäärikihi valgust murdvast omadusest.

Pildil on kuuketas kopeeritud, keeratud 90 kraadi ja üksteise peale asetatud. Must joon markeerib pööratud Kuu kujutise kontuure.

Kolmas tähelepanek on siis see, et kuuketaste laiused ei erine omavahel.

Kokkuvõtteks võib seega öelda, et madalal horisondi kohal on Kuu kujutis tegelikul väiksem kui kõrgel taevas, kuna atmosfääri valgust murdva omaduse tõttu on Kuu madalamaks vajunud, samas laius on sama, mis ülal taevas oleval kujutisel.

Kui keegi soovib koduseks töötluseks fotode originaale, siis horisondi ligi oleva Kuu pilt on siin ja ülal taevas oleva Kuu pilt siin.

8. oktoobril kirjutasin sellest, et käisin Pealtnägija saates kvantripatsit testimas (vaata 13. oktoobri Pealtnägijat).

Kvantripatsi kodulehel on juttu pikemalt — kel aega ja tuju kehv, siis naeruteraapiat saab seal ikka, aga testimise puhul on kõik see vähese tähtsusega. Esimeses lähenduses pole meil vaja teada või oletada mingi asja tööpõhimõtet, vaid esmalt ikka uurime, kas see ikka üldse töötab, nagu väidetakse. Kas üldse mingi juhuslikkusest erinev mõju on tuvastatav.

Üldteave

Katse toimumise aeg: 8. oktoober 2010, ennelõuna.
Katse toimumise koht: ETV stuudio Tallinnas aadressil Gonsiori 27.
Osalejad: Ainar Leppik, Roald Johannson, Martin Vällik; veel oli juures võttegrupp — kaameramees, helitehnik, valgustaja.

Loe edasi »

Kvantripatsit on skeptik.ee lugejad märganud ja kommentaarides sellele viidanud. Üks Kes on kes rubriigi kangelanna Ülle Adoberg-Mikk on ka ise aktiivne kvantripatsi pakkuja.

Kvantripats on selle müüjate sõnul üks peenteaduslik asi:

Jaapanlaste nano-tehnoloogial baseeruvad Kvantripatsid, mis võimendavad skalaar-energiat. Grupp jaapani teadlasi avastas, et naturaalseid mineraale sisaldav vulkaaniline laava muundab liikuva energia vajalikuks koguseks energiaks, mida meie keha vajab. Ripats koosneb 70-st erinevast mineraalist ja kristallist, mis asetsevad läbisegi õhukeste kihtidena. Mineraalide ja kristallide kokkusulatus-tehnoloogia tekitab kiirendatud energia üleviimise luues kauakestva loomuliku skalaarenergia (vaakumenergia, nullpunktienergia) resonantsi.

Veenmaks meid, et asjal on tõsine tõsi taga, on abiks viide maailmakuulsale Masaru Emotole, kes on väidetavalt uurinud kvantripatsi võimet vett struktureerida.

Loe edasi »

Teaduskeskus AHHAA korraldas sel aastal teaduskommunikatsiooni teemalise konverentsi KULD KUPLI ALL ja nagu heaks kombeks on juba kujunenud, oli mullegi kui skeptik.ee toimetajale antud täita üks lõik ettekannetest.

Allpool ettekande slaidid ja lühike jutt ka juurde.

Loe edasi »

Head sõbrad, toetajad, oponendid, ajakirjanikud, teadlased, uudishimulikud, tarbijad, kodanikud, uurijad, surfajad, kirjutajad, lugejad, lauljad, sõitjad, arvajad, pendlimehed- ja naised, Kuu pealt kukkunud, seenele saadetud, potilaadal käinud, lugupeetavad, auväärsed, mina ja muud loomad, palun minge aadressile

Libel reform campaign

ning väljendage oma toetust Briti laimuseaduse muutmiseks.

Skeptik.ee kommenteerijate ühisjõul on pöördumise tekst olemas ka eesti keeles. Suur tänu teile, ajeke, Starker, Kriku!

Inglismaa laimuseadus on ebaõiglane, avaliku huvi vastane ja rahvusvahelise kriitika all. Seda on vaja kiiremas korras muuta.

Vabadus otsesõnu ja pahatahtlikkuseta kritiseerida ja kahelda on väitluste ja vaidluste nurgakiviks, toimugu see teaduslikes väljaannetes, veebilehtedel, ajakirjanduses või mujal. Meie [Inglise] praegune laimuseadus takistab arutelu ja lämmatab väljendusvabadust. See võtab kirjutajatelt julguse olulisi teemasid käsitleda ja seeläbi jätab meid ilma õigusest nende kohta lugeda.

Antud seadus on sedavõrd hagejate kasuks kallutatud ja autorite vastu niivõrd vaenulik, et London on saanud tuntuks kui maailma laimupealinn. Rikkad ja võimsad toovad Londonisse ka kõige nõrgemate põhjendustega kaebused (laimuturism), sest nad teavad, et 90% juhtudest võidavad hagejad. Laimuseaduse eesmärk on kaitsta üksikisiku mainet, kuid seda kasutatakse ära ausa arvamuse ja kriitika mahasurumiseks.

Laimamise kohtumenetlus läheb sageli maksma üle miljoni naelsterlingi [umbes 18 miljonit krooni] ja on 140 korda kulukam kui laimuprotsessid Mandri-Euroopas. Kirjastajad (ega ka ajakirjanikud, autorid, õppejõud, esinejad ja veebipäeviku pidajad) ei saa selliste röövellike kuludega riskida, mis tähendab, et nad on sunnitud taganema, kirjutatu tagasi võtma ja vabandust paluma millegi eest, mis nende arvates on tõene, aus ja avalikkusele oluline.

Organisatsioonide Inglise Pen-klubi ja Index on Censorship poolt koostatud aruanne näitas, et tagamaks avaliku huvi tugevam, laialdasem ja kättesaadavam kaitse, on vaja seadust kiiresti muuta. Sense About Science on näidanud, et laimuhagidest lähtuv oht viib enesetsensuurini teadus- ja meditsiinikirjanduses.

Meie, allakirjutanud, nii Inglismaal kui ka väljaspool, ärgitame poliitikuid erapooletuse, avaliku huvi ja sõnavabaduse huvides toetama praeguse Inglise laimuseaduse põhjaliku reformi algatamist.

Sain just kirja teaduskirjanikult Simon Singhilt, kes on isiklikult selle laimuseadusega pihta saanud. Ta kutsus veelkord kõiki üles sellele pöördumisele toetust avaldama ning sellest ka oma sõpradele rääkima. Täna on seal umbes 17 000 allkirja ning eesmärgiks on saada vähemalt 100 000. Kui sa pole veel avaldanud oma toetust uuriva ja vaba ajakirjanduse püsimajäämise eest või mis iganes põhjust selles tekstis enda jaoks toetamisväärseks pead, siis tee seda praegu, nüüd, kohe ja ütle ka teistele, et nad sama teeksid.

Libel reform campaign

Briti laimuseadus on rahvusvaheline asi, seepärast loeb ka eestimaalaste hääl sama hästi kui brittide hääl. Samuti ei puudu sel asjal paralleel meie kohalike oludega, kus on ringlemas üks seaduseelnõu, milles ajakirjanikud ja vaatlejad näevad ohtu meie vabale ajakirjandusele.

Loe veel:

• Kaitseme sõnavabadust ja toetame Briti laimuseaduse muutmist
• Homöopaadid on haledad nannipunnid
• Kiropraktikud on haledad nannipunnid
• Simon Singh: Ettevaatust — seljalõks!
• abort.ee ähvardab skeptik.ee-d kohtuga

Briti laimuseadus (libel law) on viimastel aastatel kõva surve all, sest seda seadust kasutatakse muu hulgas ka teadus- ja tervisealaste vaidluste mahasurumisel. Ühed agarad kaebajad on olnud libateraapiate pakkujad, näiteks kaebasid Briti kiropraktikud Simon Singhi kohtusse selle eest, et ta nimetas kiropraktikute võtteid laste koolikute ravil ‘bogus‘, kuna sellise ravi efektiivsuse kohta pole mingit teaduslikku kinnitust. Meie hea tuttav Ben Goldacre ning tema ajakirjanduslik tööandja The Guardian olid pikka aega ühe surmakutsarist vitamiiniärika surve alla, kellest on pikemalt juttu Ben Goldacre raamatus Pahateadus.

Üks asi on Briti ajakirjanduses ilmuvad lood, mille üle lugudes kajastatud inimesed kaebavad, teine veidrus Briti laimuseadusega on see, et kui nt Austraalia ajalehes ilmub lugu selle kohta, et Kamerunis tegeleb Bulgaaria homöopaat ebaeetiliste inimkatsetega, siis võib see homöopaat Austraalia lehe Briti kohtusse kaevata, kuna see leht on üle interneti Suurbritannias loetav. Laimuturism. See asjaolu on löögi alla seadnud uuriva ajakirjanduse, kuna organiseeritud kuritegevusega seotud inimesed kasutavad seda skeemi aina agaramalt uurivate ajakirjanike vaigistamiseks ning isegi kui kostja õigeks mõistetakse, siis on ta lihtsalt pankrotis, kuna välja määratud kulud ei kata iial tehtud kulutusi. Nii on lihtsam hagejaga kokku leppida, esitada vabandused ja oma sõnadest taganeda ka siis, kui sul tuline õigus on.

Nüüd siis käimas rahvusvaheline kampaania seaduse muutmiseks, sest küsimus on rahvusvaheline, puudutab muu hulgas teadlasi, blogijaid, uurivaid ajakirjanikke. Arutatakse enesetsensuuri teemadel. Kampaaniat veab mittetulunduslik organisatsioon Sense About Science ja selle looga kutsun kõiki üles oma toetusallkirjaga toetama Briti laimuseaduse muutmist.

Toetust saab avaldada siin:
England’s libel laws are unjust, against the public interest and internationally criticised — there is urgent neet for reform
Kui keegi soovib sealse teksti eesti keelde ümber panna, siis võtan selle tänuga vastu.—> Eestikeelse variandi leiad siit.

Loe veel:

• Homöopaadid on haledad nannipunnid
• Kiropraktikud on haledad nannipunnid
• Simon Singh: Ettevaatust — seljalõks!
• abort.ee ähvardab skeptik.ee-d kohtuga

9. septembril toimus teadus- ja innovatsioonimeedia konverents “Bermuda kolmnurk”, mille korraldajate nimekirjas on Sihtasutus Archimedes, Haridusmeedia OÜ, Haridus- ja Teadusministeerium, Euroopa Komisjoni Eesti esindus, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Eesti Teaduste Akadeemia.

Paluti minulgi seal esineda ja sellisest pakkumisest oli võimatu keelduda. Loodetavasti saab see konverents väärika meediakajastuse, aga edastan alljärgnevalt lühivormis oma ettekande.

Kas inimesi huvitab teadus? Kas teadusajakirjandus on surnud? Muidugi huvitab teadus inimesi ja kindlasti ei ole teadusajakirjandus surnud. Teadusteemaliste uudiste hulk on vägagi suur ja poole neist moodustavad tervise- ja toitumisuudised. Selles mõttes on isegi naisteajakirjad teadusuudiseid vahendavad väljaanded ja nende veergude toimetajad inimesed, kes teadusuudistega tegelevad.

Teadusajakirjanik on aga veidi teistsugune loom, tema teab, mis on teadus, kuidas seda tehakse ja oskab näha pealkirjade taha.

Loe edasi »

Nagu eelteadetega teada oli antud, toimus 18. juunil algusega kell 18:00 Tallinna Reaalkooli võimlas UNIVERSUS Sisemise Tarkuse Kooli tutvustav üritus. Vaatamata kooli direktori kirjale, kus öeldi, et Universusega on ruumide kasutamise leping lõpetatud, poleks liig lühikese etteteatamisaja jooksul olnud võimalik seda kuupäeva ringi muuta, kuid õhtu jooksul selgus, et kooli õpilaseks registreerimine, mis pidi 16. augustil toimuma sealsamas Reaalkoolis, toimub juba hoopis teisel aadressil — Sõpruse pst 5, kuid paluti Universuse kodulehe vahendusel end võimalike muutustega kursis hoida.

Jõudsin mõned minutid peale algust ning Kaia-Liisa Reinut ja Janno Seeder esinesid sissejuhatavate sõnadega. Kaia-Liisa pajatas oma eluteest, mis ta selle kooli loomise idee juurde viinud oli, aga kahjuks ei saanud ma oma hilinemise tõttu sellest täit ülevaadet. Seejärel tutvustas Janno Seeder oma Feng Shui kursust. Samuti rääkis ta oma teest, mis läbi Tai Chi, jooga, Gunnar Aarma lõpuks Rein Weberi juurde viis ja Hansapanga karjääri Feng Shui vastu vahetama pani.

Siis sai sõna pendlimees Kalju Paldis, kes samuti isikliku loo kaudu oma õppekursust avas. Peale suurt Kaljut rääkis lühem Tiit Teras, keda rohkem tundus huvitavat oma raamatute vastu huvi tõstmine. Neid oli tal kaasa toodud päris mitu nimetust.

Ma pidin vahepeal ära käima, kuid ukse juures püüdis Janno Seeder mu kinni ja tegime teineteist üksteisele tuttavaks. Selgus, et ta loeb skeptik.ee-d ning on tuttav siinse meelsusega ja tunnustas meie tegevust igati vajalikuna. Ütlesin, et kriitikas pole midagi isiklikku, üldiselt. Perekond Seederitele on Feng Shui ja sellega kaasnev täieline elustiili küsimus. Siret Seedriga olen varemalt tööalaselt kokku puutunud.

Tööalane kokkupuude on olnud ka Kaia-Liisa Reinutiga, aga tema mäletas mind rohkem kui mina teda. Vabandust, mul teinekord ongi selle asjaga sedasi. Mis muidugi ei takistanud absoluutselt Kaia-Liisaga huvitavat juttu ajada.

Kui oma käigult tagasi jõudsin, siis rääkis oma asjust tšakra-daam Sülli Reet Vaino. Tal olid väljas ka värvilised tšakrapildid ning hulk ehteid, lisaks on kirjastus Pilgrim välja andnud tema piltide ja tekstidega Unistuste raamatu. Oma ettekande lõpetas ta ühismeditatsiooniga, mis algas jalgade maa külge juurimisest ja jõudis universumit hõlvava mina ning armastuse tunnetuseni.

Kirjastus Pilgrim oli ka kohal ning sai tutvuda ning soovi korral kaasa osta nende toodangut: Väli, Saladus, Kvantedu käsiraamat, Moosese kood, Uskumused ja bioloogia ja palju-palju muud. Sirvisin mõnd neist, aga ei ostnud. Selgus, et ka seal kirjastuses on tööl üks tuttav, kellega aastaid tagasi kokkupuude on olnud.

Seega mitu huvitavat taaskohtumist – miski pole juhus, mida see küll tähendada võiks :-)

Oma piltidest rääkis veel päikesejooga harrastaja Urmas Vaino (mitte see saatejuht). Päikesejooga seisneb Päikesesse vahtimises ja sealt saadud kujutiste üle mediteerimises. Tema puhul siis ka nähtu ülesjoonistamises.

Lõpus tutvustas Kaia-Liisa Universuse edasisi plaane — toimub kaks suvelaagrit ja sügisel alustab kool täisprogrammiga 6500 kr +km semestris.

Edasi jätkus jutt personaalsemalt raamatute ja muljete üle.

Lühidalt minu muljetest.
Läksin kohale selleks, et näha neid inimesi, kes sedalaadsete asjadega tegelevad ja kellele see on eluks ja ametiks ja ehk veidigi üritada mõista, miks sellisele teele satutud on. Miks küsimusele nii lihtsalt muidugi vastust ei saa, sest küllap on igal inimesel oma lugu. Kui inimesed on mingi teemaga pikalt tegelenud ja oma tegevust ka teistega jaganud ning sellest on lausa elatusvahend kujunenud, siis on ilmselt raske ehk lausa mittevajalik oma tegevuse põhialuseid kahtluse alla seada. Ses mõttes tundub, et perekond Seederid, Kalju Paldis, Kaia-Liisa, Vainod jt teevad oma asja ausalt, nad on kenad, viisakad inimesed, kel igaühel oma põhjus just sellega tegeleda. Mis muidugi ei tähenda, et tõeväärtusele või teaduslikkusele pretendeerivate väidete puhul ei peaks kriitikat tegema.

Janno Seeder ütles, et viimasel ajal on ühiskond selliste teemade suhtes tunduvalt vastuvõtlikum kui mõnigi aeg tagasi ja selle asjaolu üle tasub muret tunda. Kas see näitab hariduse puudujääke, kriitilise mõtlemise puudujääki meediamaastikul, inimeste soovi igapäevaelust mingil põhjusel müstikasse põgeneda või midagi muud, ei oska öelda.

Tunduvalt lihtsam on nähtusi ja arusaamasid kritiseerida nende tekstide põhjal, mida lugeda annab, keerukam on nende tekstide ja arusaamade taga näha inimest ja just seda inimtunnetust on hea aegajalt värskendada.

Peamine sõnum tundus olevat see, et inimesed, hoolige iseendast ja üksteisest, armastage, ärge süüdistage teisi oma õnnetustes, püüdke mõista ja küllap hakkab ka maailm me ümber ilusamana tunduma. Samas tekitab minus küsimuse see, et miks sellise lihtsa ja triviaalse sõnumi ümber peab ajama mingeid muinasjutte kvandist, pendlist, Feng Shuist ja sellest, kui teaduslik kõik on. Aetagu oma filosoofilist, metafüüsilist arusaama, no kelle asi, aga kui hakatakse väitma, et “teadlased on tõestanud” või tuuakse mingeid täpseid protsente, kui palju inimesest on füüsiline ja kui palju vaimne keha, siis uudishimuliku inimesena tahan ma niisama täpselt teada, millel sellised väited ja arvutused põhinevad. Igat suvalist väidet ei peaks mitte ükski inimene lihtsalt autoriteedi mõjul omaks võtma, olgu selleks autoriteediks kasvõi Gunnar Aarma, keda õhtu jooksul mitu korda mainiti.

Novatjah, selline veidi lõhestunud tunne jäi. Inimesed on ju oma otsingutes valdavalt siirad ja kujutan ette, et lõkkeõhtul elu mõtte üle arutleda on päris huvitav. Aga see, kuidas oma sisemisi nägemusi, uskumusi ja filosoofilisi arusaamu üritatakse võimendada sama kehtivaks ja universaalseks nagu teaduslikud teooriad seda on, väärib kindlasti kriitikat praegu ja edaspidi. Piiri pseudo ja päris vahel ei saa lasta liiga palju hägustuda.

• 15. mail kell 15:00 Tallinna Ülikooli uues majas Uus-Sadama 5, ruum U-225
• 16. mail kell 14:00 Teaduskeskuse Ahhaa korraldusel Dorpati Konverentsikeskuse Baeri saalis (Turu 2, TASKU)

Tallinna Ülikool tutvustab üritust sedasi:

Itaalia müüdimurdja Massimo Polidoro avalik loeng

Reedel, 15. mail kell 15.00 peab kuulus Itaalia müsteeriumite uurija ning skeptik Massimo Polidoro Tallinna Ülikoolis (Uus-Sadama 5, ruum U-225) avaliku loengu.

Loengu-šou sisu osas on palju salapärast ja üllatuslikku, kuid on oodata, et Massimo Polidoro jagab oma kogemust, mida ta uurijana selgeltnägijate, imevõimete ja nn paranormaalsete nähtuste kohta kümnete aastate pikkuse uurimustöö tulemusel teada on saanud. Kuna Polidoro valdab mustkunstitehnikaid, ei jäta ta neid ka loengus kasutamata, et tõestada loengus osalejate abil inimese petliku kujutlusvõime jõudu.

Massimo Polidoro on Itaalia paranormaalsete nähtuste uurimise keskuse juht ning uurinud kümneid müsteeriume. Kuigi aastate jooksul teostatud uuringute põhjal pole ükski paranormaalne nähtus ega võime kinnitust leidnud, räägivad need juhtumid huvitava loo inimese tahtest uskuda ja võimest iseennast petta. Olles hariduselt psühholoog, on Massimo Polidoro paranormaalsete võimete ja nähtuste asemel leidnud ikka sellesama inimese oma ekslike meelte ja elava kujutlusvõimega, mis tihtipeale jätavad mulje millestki üleloomulikust.

Oma uurijakooli läbis Massimo Polidoro kuulsa mustkunstniku ja samuti paranormaalsete nähtuste uurija James Randi käe all. Hiljem lõpetas ta Padua ülikooli psühholoogia erialal ja asutas Itaalia paranormaalsete nähtuste uurimise komitee (CICAP). Polidoro on töötanud ajakirjanikuna, samuti on ta paranormaalseid nähtusi analüüsivate raamatute (kokku 27) autor. Polidoro ise kutsub end skeptilise vaatenurgaga professionaalseks jutuvestjaks.

Külaskäik Eestisse on osa Massimo Polidoro Põhja-Euroopa tuurist. Lisaks Tallinna Ülikoolile on Polidoroga võimalik kohtuda 16. mail Tartus Ahhaa keskuses.

Lisainformatsioon:
Martin Vällik
telefon: 5089328
e-post: martin.vllik@gmail.com
MTÜ Eesti Skeptik
skeptik.ee

Rubiku kuubik on tore mänguasi, mis jutu järgi aitab edendada loogilist ja ruumilist mõtlemist. Tunnistan üles, et olen Rubiku kuubikut kruttinud üle 25 aasta ja teen seda tänase päevani. Ei oska öelda, milline ma oleksin täna ilma Rubiku kuubikuta ja kas mu kujunemislugu oleks skeptik.ee-ni viinud, kuid abiks on ehk ikka olnud.

Allolev kokkukeeramise õpetus ilmus esmakordselt skeptikkk kodukal ja seda on vahelduvate hoogudega päris aktiivselt kasutatud.

Nüüd tasub oma defkaajal tutvuse kaudu soetatud kuubik pööningule viidud mänguasjade kastist välja otsida või minna Tallinnas Taibula poodi Tartu mnt 28 ja osta uus (230 kr).

Tutvustan lühidalt üht võimalikku viisi, kuidas sassis Rubiku kuubik kokku keerata. Seda meetodit tutvustan seepärast, et kunagi ammu sain ise samal moel kuubiku kokku ja sellelt baasilt oli juba hea ise edasi nuputada. Kiht-kihilt meetod on minu meelest hea just seetõttu, et vajaminevaid valemeid on vähene hulk ja tegevuste järjekord hästi jälgitav. On muidugi ka teisi viise ja kui on eesmärgiks purustada senine maailmarekord (7 sekundit), siis allolev meetod eriti ei kõlba.

Loe edasi »

Ülemaailmse ettevõtmise 100 tundi astronoomiat katuse all toimuvad avalikud taevavaatlused ka mitmes Eesti paigas. See üritus toimub omakorda rahvusvahelise astronoomia-aasta raames. Astronoomia-aastaga tähistame 400 aasta möödumist ajast, mis teleskoobiga taeva uurimist alustati.

Astronoomia.ee-s on kohad ja kellaajad kenasti üleval, kuid siikohal lühidalt, et üritused on välja kuulutaud Tartus, Sindis, Pärnus, Valgas, Viljandis, Rakveres, Tõraveres, kuid igaüks võib oma kodukohas ise oma teleskoobi püsti panna, kutsuda seekord ka naabrid, lapse sõbrad, ülemused-alluvad, laulukoori, tantsurühma, maleklubi, sukeldumisseltsi või mis iganes seltskonna, kellega sul tore on.

Loomulikult toimuvad üritused ka Tallinnas ja vähemalt kahes kohas:

• 2.-5. aprillil Tallinna Tehnikaülikooli peahoone juures kell 19:00-23:00.
• 2.-4. aprillil kutsub astronoomiahuviliste ühendus Ridamus kõiki huvilisi Tallinna Linnahalli promenaadile algusega kell 20:00.
• 4. ja 5. aprillil on plaanis päevased päikesevaatlused, kuid nende toimumise koht on veel lahtine, kuid alata soovin kell 12:00 ja paigaks võiks olla koht, kus liigub palju inimesi niisamagi. Mõne ostukeskuse parklas? Head ettepanekud teretulnud.

Õhtustel aegadel vaatame kindlapeale Kuud, püüame pihta saada mõnele satelliidile, võibolla saame selgeks mõne tähtkuju ja tähe nime ja uurime, kas Saturn ikka näitab oma rõngaid või enam mitte.

Sündmusest tuleb juttu neljapäeval (2. aprillil) Vikerraadios algusega umbes 13:30.

Kõik huvilised on väga oodatud, võtke kaasa oma vaatlusvahendeid, kui on, kui pole, pole hullu — meil on; küsimused, mis astronoomia ja taeva asjadega seoses meelel on mõlkunud — võibolla saame kamba peale mõne asja selgemaks.

Tähtis!
Palun pange soojalt riidesse.
Vaatlused toimuvad vaid selge ilmaga.

Olen siin-seal kommentaarides vihjanud, et Massimo Polidoro tuleb Eestisse. Paljudel on muidugi õigustatud küsimus, et kes see Massimo Polidoro on ja miks tema tulemist tervitada võiks.

Eesti raamatulugejale on ehk tuttav tema kirjutatud raamat Viimne seanss kuulsa mustkunstniku Harry Houdini ja kuulsa kirjaniku Arthur Conan Doyle’i kummalisest sõprusest.

Raamat raamatuks, seda tasub ikka lugeda, aga eelkõige on Massimo Polidoro igasuguste paranormaalsete nähtuste, selgeltnägijate ja muude salapäraste asjade uurija. Oma uurijakooli läbis Massimo kuulsa mustkunstniku ja samuti paranormaalsete nähtuste uurija James Randi käe all. Hiljem lõpetas ta Padua ülikooli psühholoogia erialal ja asutas Itaalia paranormaalsete nähtuste uurimise komitee (CICAP).

Viimase 20 aasta jooksul on Massimo Polidoro uurinud kümneid väidetavalt paranormaalseid juhtumeid, külastanud tondilosse ja kummitavaid surnuaedu, kõndinud kuumadel sütel, püüdnud poltergeiste, rajanud viljaringe… Veel on ta uurinud hulganisti nn selgeltnägijaid, meediume, ravitsejaid, lauakummutajaid, prohveteid ja muid. Kuigi nende uuringute põhjal pole ükski paranormaalne nähtus ega võime kinnitust leidnud, räägivad need juhtumid huvitava loo inimese tahtest uskuda ja võimest iseennast petta.

Eestis on Massimo Polidorol kavas kaks esinemist:
* Reede 15. mai 2009 kell 15:00 Tallinna Ülikoolis
* Laupäev 16. mai 2009 kell 14:00 Tartus Ahhaas (koht täpsustamisel)
Etendused on inglise keeles ja TASUTA.

Külaskäik Eestisse on osa Massimo Polidoro Põhja-Euroopa tuurist. Tallinnasse jõuab ta Stockholmist ja siit edasi rändab ta Helsingisse.

Esinemiste sisust saab ka varsti mõned vihjed anda. Igatahes tasub juba praegu vihjata, et ta valdab mitmesuguseid mustkunsti tehnikaid ja ei jäta neid kasutamata.

Massimo Polidoro on tõeline jäljekütt ja kui sa pole just nende seast, kes nutma hakkavad, kui öeldakse, et jõuluvana pole olemas, on sul tema lõbusatest ja harivatest lugudest palju õppida. Samas fakt, et Massimo Polidorol ja CICAPil on nii palju tegemist, tähendab vaid seda, et kergeusklikkus on laialdasemalt levinud kui iial varem.
Umberto Eco, kirjanik, Bologna ülikooli semiootikaprofessor

Kirjutasin Meego Remmeli loengumaterjali asjus Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektorile Anneli Kannusele. All on minu kiri ja rektori vastus.

adressaatidele: annelikannus@nooruse.ee
kuupäev: 3 detsember 2008 9:49
teema: eetika loengu eetikast

Tere, lugupeetud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Anneli Kannus,

kirjutan Teile põhikirja järgi avalikes huvides tegutseva mittetulundusühingu Eesti Skeptik nimel ja seoses teatavaks saanud asjaoluga, et Teie poolt juhitavas koolis toimub loengusari B405 Eetika, mida loeb Meego Remmel ja kus seksuaalsust käsitlevas loengus levitatakse vananenud ja eelarvamuslikke arusaamu homoseksuaalsuse olemusest.

Nimelt väidab Meego Remmel, et Loe edasi »

Laupäeval, 22. novembril oli mul hea võimalus osaleda ühel telekineesi hüpoteesi katsetamisel.

Väide
Klaaskupli alla paigutatud ja peenikese niidi otsa riputatud spiraali saab “mõttejõu”, “biovälja energia” või mingi sarnase seni teadusliku kinnituseta oleva mittefüüsikalise mõjumehhanismi toimel liikuma panna. Telekineesiga saab igaüks lühikese juhendamise järel hakkama.

Katseseade
Paberist on välja lõigatud spiraal. Paber on keskmisest otsast kinnitatud kleepsu abil peenikese niidi külge. Niidi teine ots on kleepsuga kinnitatud klaaskupli külge. Niidiks oli peenike kiud tavalisest õmblusniidist. Sedasi keskmisest otsast rippudes venib paberspiraal oma raskuse mõjul pikaks ja täidab sellisel moel umbes poole tagurpidi asetatud klaasist vaasi pikkusest.

Paberspiraali peale on joonistatud laineline joon ja punktid, mis on abiks ka väikseimate liikumiste tuvastamisel.

Teised vahendid: föön, kleeplint, elektriline keedukann, kruus.

Katsete käik

1. Omaniku sõnul pidi seade enne katsetama asumist umbes pool tundi omaette seisma, et see “rahuneks”. Seade oli asetatud siledale lauale ühe ettevõtte köögis. Kui ma selle ümber sebisin, pilte tegin ja igast küljest uurisin, siis oli märgata paberspiraali õrna liikumist.

   Omaniku juhendamisel seadsin end seade ligi, alguses käed kõrval. Mul paluti keskenduda oma sõrmeotstele, mis seejärel endast soojatunde ja õrna surina näol tunda andsid. Siis asetasin käed mõlemale poole seadet, hoidsin ühte silma kinni, et paberspiraali pöördliikumist paremini tähele panna.

   Ja tõepoolet — see hakkaski liikuma, pöörlema päripäeva! Üllatusin ja juba mõtlesin omaette, et midagi erilist ses asjas ikka peab olema. Omanik pani tähele mu pingesolekut, mille ajasin ühe silmaga vaatamise kaela, kuid mu süda lõi mulle tuntavalt tavalisest tugevamini ja kiiremini.

2. Olles mõlemad veendunud, et paberspiraal tõepoolest peale minu käte seadme lähedale asetamist pöörlema hakkas, väljendasin soovi paar teistmoodi katset proovida. Saanud omanikult nõusoleku, võtsin välja väikese juuksefööni ja seletasin, et püüdes välistada kätest ja/või üldse inimkehast lähtuva soojuse mõju, peaks proovima, kas soojus on iseenesest võimeline kupli all olevat paberspiraali liikuma panema. Selleks lülitasin fööni sisse ja suunasin sooja õhujoa seadeldise alumisele osale. Aega kulus mõned sekundid, kui paberspiraal silmnähtavalt päripäeva pöörlema hakkas.



3. Selleks, et välistada föönist tuleva liikuva õhu võimalikku otsemõju, teipisin klaasanuma alumise serva õhutihedalt laua külge. Sel ajal kui ootasime katseseadme rahunemist, käis mu pilk köögis ringi ja jäi peatuma veekeetjal ning kruusil. Otsustasime proovida sedasi, et kallame keeva vee kruusi ja asetame kruusi seadme kõrvale. Sel juhul saab täielikult välistatud fööni poolt tekitatav sunnitud õhuliikumine.

   Ootamise ajal panin veel tähele, et paberspiraal pöörles vastupidises suunas, ilmselt oli varasem päripäeva pöörlemine ripustusniidi pingesse keeranud ja kui välised mõjurid seda enam pöörlema ei sundinud, siis vabanes niiti salvestunud potentsiaalne energia vastupäeva pöörlemise näol.

   Omanik kallas keema tõusnud vee kruusi ja asetas klaasanumast mõne sentimeetri kaugusele. Panin kruusile pajakinda peale, et tõusev aur anumat ülaltpoolt ei soojendaks. Möödus üle 10 sekundi, kui paberspiraal klaasi all päripäeva pöörlema hakkas.

Järeldused

• Kindlalt sai tõestatud, et välise soojusallika mõjul on võimalik klaasi all olev kerge vabalt pöörlev sobiliku kujuga ese liikuma panna. Sel juhul paneb paberspiraali pöörlema anuma sees ülespoole liikuv soe õhk.
• Selles katses polnud võimalik täielikult välistada väidetava telekineesi võimalikku mõju liigutatavale esemele.

Edasiseks uurimiseks

• Selles katses jäi uurimata, kui palju välist soojust on vaja, et anuma sees paberspiraal liikuma panna. Inimese kätest ja kehast kiirguv soojus ning kuuma veega kruusist kiirguv soojus jäid kvantifitseerimata ja neid ei saa otseselt võrrelda. Üks võimalus olukorrad võrreldavaks teha, on kasutada väliseks soojusallikaks mingit sellist eset, mis täpsemini simuleeriks inimkeha. Kas madalama temperatuuriga vesi kruusis või üritada soojuslikult isoleerida inimese keha ja käed.
• Teine võimalus oleks viia katseseade nt sooja sauna leiliruumi või mujale ruumi, kus temperatuur ühtlaselt inimkehast kõrgem.

Suur tänu katseseadme omanikule huvitava võimaluse eest!

Igava ja tuimalt kirjeldava pealkirja taga on üks episood elust, mis pole küll veel päris lõpuni jõudnud, aga vahepeal peab hinge tõmbama, järgi mõtlema ja edasist tegevust planeerima ning targematelt nõu küsima.

Head lugemist! Konstruktiivne kriitika ja nõuanded teretulnud.

9. oktoober
Tere, lugupeetud Ulvi Kõrgemaa,
kas oleks võimalik saada lisateavet/lisamaterjale selle kohta, mida sisaldavad järgnevad kaks täiendkursust:

Aroomiteraapia, aroomimassaaž
40 tundi
Eesmärk: anda teadmisi aroomiteraapiast ja aroomimassaažist, aroomiõlidest ja nende kasutamisvõimalustest
Sihtgrupp: kõik, kes on huvitatud aroomiteraapiast ja aroomimassaažist
Kursuse juhtivõppejõud: Ülle Liivamägi
Põhiteemad:
Õlide keemiline koostis
Aroomiteraapias kasutatavate ainete mõju inimesele
Erinevate lillevete kasutamine
Naiste hormonaalsüsteemi toetamine aroomiteraapia vahenditega
Aroomimassaaž

Toimumise aeg: 24.11-28.11. 2008
Toimumise koht: Kännu 67 Tallinn
Kursuse hind: 3700.-

Loe edasi »

Edastan saatesarja Selgeltnägijate tuleproov viimase saate žüriis osalenud Marek Strandbergi reportaaži. Üritus toimus 10. novembril 2008.

Selgeltnägijate viimane tuleproov

Marek Strandberg

Loomulikult läksid asjad telesaates palju nigelamalt, kui ma seda ise ette kujutasin. Nimelt ei olnud võimalik saatejuhi ja produtsendi vastuseisu tõttu üles ehitada sõltumatult puhast katset, mille püstitus oleks olnud algselt näiteks juhuslik ja mille tulemuse oleks siis igakordselt tuvastanud žürii.

Kaheksa “väljalangenud nõia” katse ei olnud samuti piisavalt puhas.

Must hobune

Aga esmalt nn musta hobuse väljaselgitamisest, millest võtsid osa kõik seni väljalangenud selgeltnägijad.

Ühetaolised mustad kastid olid nummerdatud. Žürii paigutas ühte kasti ühe saatekorraldajate poolt toodud esemetest (vanglast pärit tatoomasin, rahapada, vangi tehtud mängukaardid, kolp, raudnikkel-meteoriit). Paigutamisel tekitasime piisavalt segadust, et žürii taga istuv publik ega ka žüriiliikmed ei teaks, millise numbriga kasti taga nad istuvad ja kelle kastis on ese (kastid tõsteti veel laudade peal ümber).

Võsitlejad pidid pärast vaatlust kirjutama paberile kasti numbri ja selles kastis oleva eseme kirjelduse.

Esimesel katsel ei tuvastanud keegi ei õiget kasti ega aimanud selle sees olevat eset (tatoo masin). Teisel katsel ei tuvastatud samuti ei kasti ega selles olnud eset. Kaheksast kandidaadist ei saanud keegi “mustaks hobuseks”.

Kahe finaali jõudnu vahel läks seega võistlus edasi ilma kolmandata. Kuivõrd saatejuhid olid keeldunud tegemast ka esimesel juhul veavaba katset, oli sama näha ka järgnevate katsete puhul.

Kolm finaalkatset

1. finaalkatse
Žüriiliikmete ees on viinamarjamahlaga täidetud klaasid. Igaühe ees üks. Mul palutakse valada igasse klaasi väidetavat mürki, mille mürgisust saatejuht sugereerib väites, et see koosneb metanoolist, arseenist ja nitraatväetisest.

Ollusel metanoolilõhn puudub. Tegemist on mingi olmekemikaaliga, mille etikett on kaetud. Mul palutakse kallata seda siis kaheksast klaasist seitsmesse. Kallangi, tehes seda moel, et jääb muje, nagu kallaksin igasse. See tekitab korraldajates väljanäivat paanikat ja nad paluvad žüriil korduvalt olla kindlad, et üks klaas on puhas. Rahunetakse, kui žürii kinnitab, et teatakse, kelle klaas on “mürgist” puhas ja nimetatakse selle isiku nimi (antud juhul Andres Anvelt).

Võistleja Nastja suudab öelda vaid laua otsa, kus on nn mürgivaba klaas ja teeb seda nii, et ka nuusutab klaase. Saatekorraldajad keelavad žüriil muuta klaaside asetust laual. Võistleja Veeliks osutab lõpuks nn mürgivabale klaasile.

Saatejuht ja tootja esindaja rõhutavad enne katse algust korduvalt, et juhul kui katseisik soovib juua klaasist, milles on mürk, tuleb teda takistada. See on ehe, sest vaadates oma kõrval olevaid inimesi, kellel on klaasis “mürk”, on näha teatud närvilisust. Žüriiliige Leinatamm haarab võistleja Nastja käe järele, kui see tõstab klaasi ja jääb mulje, et võistleja soovib sealt juua.

Katse ei ole püstitatud korrektselt ja põhimtteliselt on mitmeid infolekke viise, mille tõttu teadmine žürii laua taga toimunu kohta võib liikuda edasi. Žürii esimees Anto Raukas on nähtavalt sisse võetud ja poolehoidev võistleja Nastja suhtes ja kõneleb sagedasti, kuidas ta “omal ajal” Nõukogude Liidus tegeles “ekstrasensside küsimusega” ja kuidas see nähtus on olemas. Salvestuse vaheajal konstrueerib akadeemik Raukas pendli, mille tööd demostreerib nii Ester Tuiksoo kui minu peal väites, et sel moel saab mõõta seksuaalenergiat. Tegemist on igati meeleoluka intermeediumiga saate tootmisrutiinis.

2. finaalaktse
Kumbki võistleja peab ära arvama tema selja taha paigutatud suure pildi peal oleva isiku. Kummagi võistleja käes on ümbrik sama pildiga. Pildid kujutavad mõlemat võistlejat ennast ehk Veeliks pidi ära tundma Veeliksi ja Nastja pidi ära tundma Nastja. Katse tutvustamisel rõhutatakse võistlejatele, et tegemist on Eestis kuulsate inimestega.

Katse ülesehitus: žürii laua ette paigutatakse molbert, millele tõstetakse kummagi võistleja pilt ja see pööratakse žüriilaua poole pärast seda, kui molberti ja žürii laua vahele on toodud kaetud silmadega võistleja, kes hoiab käes ümbrikusse pandud pilti.

Veeliks arvab, et pildil on 30-aastane brünett valge nahavärviga naine, kelle arvab olevat pr Ilves. Nastja kirjeldab tumedates riietes 25-aastast tundlikku tumedajuukselist naisterahvast, kes võiks tegeleda kunsti vms, kirjeldab pildil olija käekõrval mingit last (pildil seda kujutatud ei ole).

Žürii esimees Raukas sekkub koheselt, kui piisav hulk tunnuseid on võistleja poolt ette loetud ja poolehoidvalt vaimustunult teatab, et Nastja arvas küsimuse ära. Katse püstitus polnud korrektne ja võimaldas taas korduvat infoleket mistahes kanaleid pidi (osalejad, videotehnika jne).

3. finaalkatse
Võistlejad peavad ära arvama paberile pandud kolme tilga vere omaniku. Žürii teeb loosi… igaüks nimetab numbri 1-10 ja liidetult saadakse 30. Järjest lugedes langeb liisk Ester Tuiksoole, kes aga soovib loobuda ja verd annab Koit Pikaro. Kaamera ees võtab medõde talt verd ja 3 tilka pannakse kahele paberile (kummalegi võistlejale üks). Enne võistlejate sissetulekut on seega teada isik, kellelt verd võeti. Kõigile žüriiliikmetele pannakse sõrmele plaastrid.

Võistlejate poolt vaadates istuvad laua taga vasakult paremale järgmised žüriiliikmed: Jürgen Veber, Koit Pikaro, Ester Tuiksoo, Anto Raukas, Marek Strandberg, Andres Anvelt, Tarmo Leinatamm, Jürgen Fogel. Võistlejad on samal ajal saalis.

Veeliks osutab Jürgen Veberile, Nastja Koit Pikarole.

Koit Pikaro soolo

Katsetel esineb Koit Pikaro avaldusega, et tal on taskus üks kodus spetsiaalselt valmistatud ese. Ta teatab, et kui võistluse võitja selle koostisosad ära aimab, siis on ta nõus loobuma oma skepsisest ja asuma tööle selgeltnägija truu mänedžerina.

Kutsutakse Nastja ja Koit võtab taskust alumiiniumfooliumisse mähitud silinderja eseme. Nastja ei suuda selle kohta midagi öelda ja palub selle panna ümbrikku. Ka ümbrikus oleva eseme kohta ei saa me mingit teavet. Pikaro teatab, et tegemist on ravimipurki pandud viina sisse sukeldatud kahe forellisilmaga. Vaatlusel leiab see kinnitust.

Kokkuvõtteks

Katsete korraldus ei olnud veenev ja nagu kinnitasin ka žüriiliikmena: kui äraarvamise selgituseks on kaks teed:
1. tegemist on selgeltnägijaga,
2. info katse püstituse kohta võib võistlejani liikuda muid teid pidi,
on tõenäosem loomulikult teine verisoon.

Kahjuks ei nähtud ei saate salvestuse ajal ega ka loomulikult eelnevalt just palju vaeva, et inimlikke tegureid välistada.

Saate korraldajad väitsid, et selline tegevusepüstitus on saateformaadis ette nähtud. Juhul kui see on nii, tekitab selline katsepüstitus suure hulga elementaarse infolekke (informaatorite tekke) võimalusi ja võimalik, et see ongi selle saateformaadi võti… vältida puhast katset teadmises, et inimlikud nõrkused nagu ahnus ja edevus loovad alati infokanali ka siis, kui saate korraldajad seda ei tea.

Kas me siis nägime selgeltnägemist? Vaevalt. Katsete korraldamise iseloom seda ei võimaldanud. Selgeltnägemine moel, et isik tuvastab juhusliku objekti asukoha ja selle iseloomu eksperimendi mõttes korrektselt tekitatud olukorras, on jätkuvalt kaheldav. Tehtud katsed ei kõigutanud seda teadmist mingil moel.

Kas inimene aga on suuteline aimama, märkama või tunnetama teise inimese ebakindlust, on juba iseküsimus. See võib olla loomulikult võimalik… võimalik, et kui inimene on teinud mingi teo või toimingu, siis tema kehakeel ja muud märgid annavad toimunust aimu. Aga ega ka seda žürii antud juhul ei testinud.

Tegemist on meelelahutussaatega, kus isegi saate korraldajate puhul on võimalik, et nad on vaimustuses ja lummuses nendest märkidest, mida nad on näinud ja kogenud saate tegemise käigus. See aga pole viinud saate korraldajaid korrektsete ja kontrollitud avalike eksperimentide tegemisele, mis võiksid olla näiteks loto loosimisega samal usaldusväärsuse tasemel.

Loomulikult ei saa me täna ka öelda seda, et me mõistaksime inimteadvust, loovust ja intuitsiooni. Me ei oska täna öelda paljut või enamustki nende nähtuste olemuse kohta. Kas aga kõnealune saade toob selles osas teadmisi juurde? Kahjuks mitte.

Veel lugusid Selgeltnägijate tuleproovist skeptik.ee lehel

• Selgeltnägijate tuleproov
• Selgeltnägijate tõeline ja päris tuleproov
• Selgeltnägijate tõeline tuleproov. Katseprotokoll ja pildid.
• Real Psychic Challenge (+Randi kommentaarid)