Kvantripatsi kodulehel on juttu pikemalt — kel aega ja tuju kehv, siis naeruteraapiat saab seal ikka, aga testimise puhul on kõik see vähese tähtsusega. Esimeses lähenduses pole meil vaja teada või oletada mingi asja tööpõhimõtet, vaid esmalt ikka uurime, kas see ikka üldse töötab, nagu väidetakse. Kas üldse mingi juhuslikkusest erinev mõju on tuvastatav.

Üldteave

Katse toimumise aeg: 8. oktoober 2010, ennelõuna.
Katse toimumise koht: ETV stuudio Tallinnas aadressil Gonsiori 27.
Osalejad: Ainar Leppik, Roald Johannson, Martin Vällik; veel oli juures võttegrupp — kaameramees, helitehnik, valgustaja.

Katse eesmärk

Testida kvantripatsi väidetavat mõju inimese tasakaalule topeltpimeda katsemeetodi abil.

Taust ja kaalutlused

Internetis ringi surfates, hakkab silma, et kvantripatsi mõju tõestamiseks kasutatakse üht või teist sorti tasakaalutesti. Väide kõlab, et ilma kvantripatsita on inimese tasakaal kehvem, kvantripatsiga on inimese tasakaal parem. Ja seda siis demonstreeritakse — inimene seisab käed laiali ühel jalal ja testija-kvantripatsi esindaja vajutab käele. Ilma ripatsita kaotab inimene kergelt tasakaalu. Kui inimesele nüüd ripats kaela panna või ta selle kätte võtab, siis piltlikult öeldes võib lausa inimese käe küljes rippuda ja ta tasakaal püsib. Kontrast kahe järjestikuse demonstratsiooni vahel on ilmne.

Küll aga hakkas videotest silma lihtne asi, et tasakaalutestid olid nö avatud ehk nii katsealune kui ka testija teadsid, millise olukorraga neil on tegu. Avatud katsed on avatud ka igasugustele kallutatustele nii katsealuse kui testija poolt. Sellest koorus Pealtnägija testi oluline kriteerium — tuleb teha topeltpime katse, et välistada tahtlikud või tahtmatud mõjutused.

Katseseade

Saatejuht Roald valmistas kolm (kasutasime kahte) välimuselt sarnast medaljoni, ühele oli taha kleebitud kvantripats, teistele münte ja kõigile veel üks tugevast paberist ketas.

Kui mõlemad katsealused olid ruumist väljas, asetasin medaljonid ümbrikusse, kleepisin ümbriku kinni ja murdsin pooleks. Selleks, et mina suudaksin kahel vahet teha, märgistasin ühe ümbriku numbriga 1, teise numbriga 2. Need numbrid ei olnud katsealustele näha. Põgusa välise vaatluse abil ei olnud võimalik neil ümbrikutel vahet teha.

Testijaks oli kvantripatsitega tegeleja Ainar Leppik, testitavaks saatejuht Roald Johannson. Meie kõigi kokkuleppel oli testimise meetodiks sama kirjeldatud ühel jalal seismisega tasakaalutest (vt pilti loo alguses).

Protokollide teke

Protokollimiseks kasutasin kahte paberit. Mõlemale kirjutasin numbrid 1-10, mis tähistasid katse episoode. Ühele paberile kirjutasin mina numbrid 1 või 2 (ja märgid + või -) vastavalt sellele, millise tulemuse sain mündiga kulli (1 ehk +) ja kirja (2 ehk -) visates. Kui tuli kull, siis jätsin katsealustele ümbriku tähisega 1 ehk kvantripatsiga versiooni, kui tuli kiri, siis ümbriku nr 2 ehk tavaliste müntidega versiooni.

Teine nummerdatud paber jäi katsealustele, kuhu nad kirjutasid +, kui Ainar leidis, et testi tulemus vastab kvantripatsi kohalolule või -, kui kvantripatsi kohalolu ei tuvastatud.

Katse käik

Protseduur ise käis järgmiselt:

• Katsealused toast välja
• Mina viskasin mündiga (eesti 1-kroonine) kulli-kirja
• Kirjutasin tulemuse oma paberile
• Vastavalt mündi näidule jätsin katsealustele ühe ümbriku
• Mina võtsin teise ümbriku ja oma paberi ning läksin pimedasse toa nurka
• Katsealused kutsuti ruumi tagasi
• Roald võttis neile jäetud ümbriku oma kätte
• Ainar tegi Roaldiga tasakaalutesti
• Ainar teatas kõva häälega tulemuse
• Roald kirjutas nende paberile + või -
• Ja sedasi otsast peale kokku 10 korda

Esimese katse eel tegi Ainar Roaldiga nö kalibratsioonitesti ilma neile jäetud ümbrikuta.

Sedasi tekkis lõpuks kaks sõltumatut rida plusse ja miinuseid.

Katse tulemused

+ tähendab ‘on ripats’
- tähendab ‘pole ripatsit’

Pihtas: 5
Möödas: 5

Kokkuvõte

Antud katse ei tuvastanud, et kvantripats inimese tasakaalule mõju avaldaks.

Mõni märkus

• Edaspidi tuleks paremini tagada ja selgelt välja öelda, et ümbrikut saab puudutada ainult testitav. Ei taibanud varem selle peale tulla ja mõned korrad võttis Ainar neile jäetud ümbriku ja ulatas Roaldile. Oleks olnud parem, kui vaid Roald ümbrikku oleks puutunud.
• Katsete arv (N=10) oli liiga väike selleks, et tulemus oleks statistiliselt oluline. Isegi juhul, kui tulemus oleks olnud 7-9 tabamust, ei tõestaks see kvantripatsi toimimist. (See osa vajaks täpsemat läbiarvutamist, kui suur peaks olema katsete ja sealjuures tabamuste arv, et see statistiliselt oluline oleks.)
• Pakkusin Ainarile võimalust katset korrata talle tuttava inimesega, kelle kohta ta teab, et tema tundlikkus on suur. Ainar keeldus “mul pole vaja midagi tõestada” vabandusega.

Tasakaalutesti saladuse seletab lahti Austraalia skeptik Richard Saunders:

Kvantripats on selle müüjate sõnul üks peenteaduslik asi:

Jaapanlaste nano-tehnoloogial baseeruvad Kvantripatsid, mis võimendavad skalaar-energiat. Grupp jaapani teadlasi avastas, et naturaalseid mineraale sisaldav vulkaaniline laava muundab liikuva energia vajalikuks koguseks energiaks, mida meie keha vajab. Ripats koosneb 70-st erinevast mineraalist ja kristallist, mis asetsevad läbisegi õhukeste kihtidena. Mineraalide ja kristallide kokkusulatus-tehnoloogia tekitab kiirendatud energia üleviimise luues kauakestva loomuliku skalaarenergia (vaakumenergia, nullpunktienergia) resonantsi.

Veenmaks meid, et asjal on tõsine tõsi taga, on abiks viide maailmakuulsale Masaru Emotole, kes on väidetavalt uurinud kvantripatsi võimet vett struktureerida.

Skalaarenergia on ilmselt üks uus ja peenem ehk ka värskem nimetus “eluenergiale”, mida eri kultuurides nimetatakse veel nimedega chi, prana, ki jne. Ehk tänapäevasema kõlaga nimi iidsetest aegadest tuntud arvamusele, et just mingi lisasubstants teeb elututest asjadest elava. Sellist arvamust nimetatakse vitalismiks.

Kvantripatsi versiooni elektromagnetteooriast on lugeda seal täies ilus koos Maxwelli võrranditega, kuid ilmselt peljatakse hariduse mõju müüginumbritele ja hoiatatakse:

Parem ära üritagi nendest võrranditest aru saada.

Olgu selle füüsikaga kuis on, on seal ju ka tõeseid tsiteeringuid usaldusväärsetest allikatest, aga kuidas kõik see peaks kaelas kantava ripatsi väidetavat kasulikku mõju tõendama, jääb hoomamatuks. Aga et asjast tervisele kasu on, see on kodulehe koostajate arvates väljaspool kahtlust, kuna sellega on väidetavalt võimalik nii ennetada vähki kui ka ravida seda rasket haigust; lisaks muidugi veel igasuguseid muid haigusi ja tervisehädasid. Kvantripats hävitab viirusi ja baktereid, kaitseb DNA-d kahjustuste eest, aitab vabaneda mürkidest.

Kui asi aga ei toimi, siis loomulikult pole viga mitte ripatsis ega selle tööpõhimõttetuses, vaid tegelikult peaksid sa arvestama järgneva hoiatusega:

TÄHELEPANU! Tegemist ei ole meditsiinitootega. See ei ole mõeldud ühegi diagnoositud haiguse raviks või muudel tingimustel haiguste raviks, hoolduseks, leevenduseks või ärahoidmiseks. Toote kohta avaldatud seisukohad ei ole kontrollitud Ravimiameti poolt.
Ärge kasutage toodet haiguse ravi või ravimite asemel. Kasutage seda koos tasakaalustatud toitumise ja regulaarse treeninguga. Teste ripatsiga võite teha omal vastutusel.

Kokkuvõte kvantripatsist
Lühidalt öeldes võib kvantripatsi kodulehe materjalide põhjalt üsna kiiresti järeldada, et tegu on ühe järjekordse libavidinaga, millele luuletatakse külge imeomadusi, kuid mis tegelikult mitte midagi sellist ei tee ja ei saagi teha, kui arvestada meie teadmisi füüsikast, bioloogiast, keemiast. Teaduslikud terminid on vaid dekoratsiooniks, et tühja ja toimimatut sisu varjata.

Pealtnägija
Eesti Rahvusringhäälingu saade Pealtnägija on ikka aegajalt piirialadel seigelnud. Õnneks on mõnikord tuldud ka selle peale, et skeptikutelt nõu küsida, nii ka seekord.

Katse
Planeerisime lihtsa katse, kus meil oli kaks sarnast medaljoni, ühele oli külge kleebitud kvantripats, teisele samas kaalus münte. Mina viskasin kulli-kirja ja vastavalt selle tulemusele jätsin Ainarile ja Roaldile saali keskele ühe ümbriku, milles võis olla kvantripatsiga medaljon või ilma kvantripatsita medaljon. Ise liikusin eemale. Nemad tegid tasakaalutesti ja selle tulemusel sündis otsus, kas nende arvates oli ümbrikus ripats või mitte. Sama katset kordasime kokku 10 korda.

Test ise oli midagi sellist:

Kui kvantripatsit ei ole, siis on tasakaal kergemini häiritav või käsi vajub kergemini alla, aga kui inimesel on kvantripats käes, kaelas või taskus, siis peaks tasakaal paremini püsima.

Kui teha avatud katse, kus mõlemad teavad olukorda, siis võib nii testitav kui ka testija käituda täpselt ootuspäraselt; minu idee oli teha topeltpime katse, kus kumbki ei tea, kas katse on kvantripatsiga või ilma. Kui kvantripats tõesti töötab, siis katsealuste pimendamisel ei peaks mingit mõju olema ja enamvähem kõik üksiktestid peaksid olema positiivsed.

Tegime 10 üksiktesti. Puhtjuhuslikult valides on 4-6 tabamust täiesti ootuspärane, isegi 7 õiget pihta saada pole statistilises mõttes mitte mingi ime. Kümnest kümme või üheksa õiget vastust oleks ilmselt juba selline tulemus, mille puhul saaks nullhüpoteesi ümber lükata ja uurima hakata (ei ole veaarvutust läbi teinud), et äkki tõesti ses asjas midagi on või siis hakata otsima süstemaatilist viga, mis katset kiirelt korraldades kahe silma vahele oli jäänud. Matemaatikud ja statistikud, palun siinkohal täpsustusi ja arvutusi. Aitäh!

Tekkis kaks tulemuste rida — minu käes tegelik olukord, teine vastavalt testijate otsusele.

Millised olid katse tulemused vaadake saatest, mis võib eetrisse minna juba 13. oktoobril, kuid täpsustame veel üle. Mul pole muidugi veel aimugi, kuidas see lõik hakkab välja nägema, aga katse protokolli teen hiljem eraldi niikuinii ja avalikustan siin.

Pildil on testmedaljonid peale katsete lõppu lahtivõetuna. Ümbrikud olid tähistatud numbritega 1 ja 2, kuid need ei paistnud keskelt kokkumurtud ümbrikul testijatele välja, aga mina sain numbrite järgi määrata, kumma ümbriku ma testijatele testimiseks jätan. Kui mündiviskega tuli kull, siis jätsin ümbriku nr 1 (on kvantripats), kirja puhul nr 2 (ei ole kvantripats). Üleval vasakul on kvantripatsiga medaljon.

Vaata veel:

• Kvantripatsi testimine Pealtnägijas, protokoll (+pildid)
• 13. oktoobri Pealtnägija

Teaduskeskus AHHAA korraldas sel aastal teaduskommunikatsiooni teemalise konverentsi KULD KUPLI ALL ja nagu heaks kombeks on juba kujunenud, oli mullegi kui skeptik.ee toimetajale antud täita üks lõik ettekannetest.

Allpool ettekande slaidid ja lühike jutt ka juurde.

Energia on üks paljudest mõistetest, mida kasutatakse teaduses ja tavaelus eri tähenduses. Omalaadse tähendusvälja on energiale loonud nn vaimuinimesed (mitte kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, teadlased ja muud loomeinimesed), kel on kombeks teadusest tuttavate sõnadega oma ebateadusele usaldusväärsuse muljet luua.

Füüsikas on energia kui “keha võime teha tööd”, sellel on füüsikalised ühikud, selle muutu on võimalik mõõta, eri olukordades arvutada, kehtivad teatud seaduspärasused, mille kehtivust on põhimõtteliselt võimalik igaühel üle kontrollida.

“Energia” seevastu on ääretult laialivalguv mõiste, millega paistab sobivat nimetada ükskõik mida, see on püüdmatu, iga indiviidi jaoks isesugune, ühikuta.

Sarnasused energia ja “energia” vahel on see, et neid on võimalik vägagi eri olukordades rakendada ning mõlema eest võib teistele arveid kirjutada — Eesti Energia elektrienergia eest, auraparandaja “energia”augu lappimise eest.

Nn alternatiivmeditsiin on iseenesest üks vägagi laialivalguv kogum erisugustest nähtustest, mille ühiseks näitajaks on see, et nende võimalik toimivus pole leidnud teaduslikku kinnitust; paljudel juhtudel on tuvastatud lausa kahjulik toime. Selles mõttes ei ole olemas alternatiivset meditsiini — on kas teaduslikult põhjendatud meditsiiniline tegevus või siis teaduslikult põhjendamata tegevus.

Küll aga on USA rahvusliku riikliku terviseinstituudi (NIH) all tegutseva alternatiiv- ja täiendmeditsiini keskuse (NCCAM) teadurid esitanud mõningased liigitamise alused ja üheks alavaldkonnaks on energiateraapiad.

Näited mitmetest “energia”teraapiatest. Osad kasutavad tundud energiavorme (magnetid, elektririistad, laserid), teised taas tundmatuid ja püüdmatuid “energia”vorme (reiki, palve, homöopaatia).

Mis on haigus ja selle ravi “energia”teraapia mõttes.

Meil küll ei õnnestu “energiat” teaduslikul moel mõõta, aga ometi tunnevad inimesed, et kui nad terapeudi juures seansil käivad, siis justnagu voogaks neile enegiat. Millega võib tegu olla? Eri inimesed tunnevad isemoodi.

Võibolla seletuvad need tunded siiski tuttavate kehareaktsioonide kaudu? Näiteks kui ma asetan oma käe teise inimese kohale või kõrvale, siis on mu käsi ju teatud pinge all, mis ergutab verevarustust; “patsiendil” on teatud ootused ja küllap mu soe käsi ka miskit kiirgab, mida temperatuuritundlik inimnahk on võimeline registreerima.

Eri kultuurides on sel “energial” eri nimetused. Piiblit tuleb ikka ka tsiteerida. “Energial” on ka eri liike ja väljendusvorme, mida allpool vaatame.

Näiteks on Tuhala kandis Eesti võimsaim energiasammas. Kes selle võimsust mõõtis ja kuidas seda tehti, pole teada.

“Energia”sammas on see puunott kaevu kõrval.

Massimo Polidoro tunnetab maa seest kiirgavat “energiat”, Ants Talioja õpetab.

“Energiat” kanaldavad, vahendavad, salvestavad ka elutud asjad, nt kristallid, mida samuti kasutatakse terapeutilistel eesmärkidel.

“Energia” on ka petukaupade müümisel kasutatav argument. Mida teaduselikum, seda parem – kvant, skalaar, nano…

Muidugi püramiid, mis koondab kas siis kosmilist või hoopis maa “energiat”.

“Energia” mõõtmise masin. See mudel ravib kõike ja maksab 11500 dollarit.

“Energia”pööriseid esineb ka põldudel.

Maa sees on müstilised “energia”liinid, Hartmanni võrgustik, mida on võimalik nt nõiavitsaga tuvastada.

Nõiavits on ka Päästeameti pommimeestel töövahendina kasutusel. Selle nimi on Sniffex.

Kogu toimunud üritusest väike uudislõik: ETV videouudis.

Loo alguses oleval pildil teeme parasjagu pisikest praktikumi, kuidas “energiaid” tunnetada.

Eelmiste aastate teemad ja kaks ettekannet

• AHHAA 2007 — teadusest-pseudoteadusest
• AHHAA 2008 — homöopaatiast
• AHHAA 2009 — astroloogiast

Libel reform campaign

ning väljendage oma toetust Briti laimuseaduse muutmiseks.

Skeptik.ee kommenteerijate ühisjõul on pöördumise tekst olemas ka eesti keeles. Suur tänu teile, ajeke, Starker, Kriku!

Inglismaa laimuseadus on ebaõiglane, avaliku huvi vastane ja rahvusvahelise kriitika all. Seda on vaja kiiremas korras muuta.

Vabadus otsesõnu ja pahatahtlikkuseta kritiseerida ja kahelda on väitluste ja vaidluste nurgakiviks, toimugu see teaduslikes väljaannetes, veebilehtedel, ajakirjanduses või mujal. Meie [Inglise] praegune laimuseadus takistab arutelu ja lämmatab väljendusvabadust. See võtab kirjutajatelt julguse olulisi teemasid käsitleda ja seeläbi jätab meid ilma õigusest nende kohta lugeda.

Antud seadus on sedavõrd hagejate kasuks kallutatud ja autorite vastu niivõrd vaenulik, et London on saanud tuntuks kui maailma laimupealinn. Rikkad ja võimsad toovad Londonisse ka kõige nõrgemate põhjendustega kaebused (laimuturism), sest nad teavad, et 90% juhtudest võidavad hagejad. Laimuseaduse eesmärk on kaitsta üksikisiku mainet, kuid seda kasutatakse ära ausa arvamuse ja kriitika mahasurumiseks.

Laimamise kohtumenetlus läheb sageli maksma üle miljoni naelsterlingi [umbes 18 miljonit krooni] ja on 140 korda kulukam kui laimuprotsessid Mandri-Euroopas. Kirjastajad (ega ka ajakirjanikud, autorid, õppejõud, esinejad ja veebipäeviku pidajad) ei saa selliste röövellike kuludega riskida, mis tähendab, et nad on sunnitud taganema, kirjutatu tagasi võtma ja vabandust paluma millegi eest, mis nende arvates on tõene, aus ja avalikkusele oluline.

Organisatsioonide Inglise Pen-klubi ja Index on Censorship poolt koostatud aruanne näitas, et tagamaks avaliku huvi tugevam, laialdasem ja kättesaadavam kaitse, on vaja seadust kiiresti muuta. Sense About Science on näidanud, et laimuhagidest lähtuv oht viib enesetsensuurini teadus- ja meditsiinikirjanduses.

Meie, allakirjutanud, nii Inglismaal kui ka väljaspool, ärgitame poliitikuid erapooletuse, avaliku huvi ja sõnavabaduse huvides toetama praeguse Inglise laimuseaduse põhjaliku reformi algatamist.

Sain just kirja teaduskirjanikult Simon Singhilt, kes on isiklikult selle laimuseadusega pihta saanud. Ta kutsus veelkord kõiki üles sellele pöördumisele toetust avaldama ning sellest ka oma sõpradele rääkima. Täna on seal umbes 17 000 allkirja ning eesmärgiks on saada vähemalt 100 000. Kui sa pole veel avaldanud oma toetust uuriva ja vaba ajakirjanduse püsimajäämise eest või mis iganes põhjust selles tekstis enda jaoks toetamisväärseks pead, siis tee seda praegu, nüüd, kohe ja ütle ka teistele, et nad sama teeksid.

Libel reform campaign

Briti laimuseadus on rahvusvaheline asi, seepärast loeb ka eestimaalaste hääl sama hästi kui brittide hääl. Samuti ei puudu sel asjal paralleel meie kohalike oludega, kus on ringlemas üks seaduseelnõu, milles ajakirjanikud ja vaatlejad näevad ohtu meie vabale ajakirjandusele.

Loe veel:

• Kaitseme sõnavabadust ja toetame Briti laimuseaduse muutmist
• Homöopaadid on haledad nannipunnid
• Kiropraktikud on haledad nannipunnid
• Simon Singh: Ettevaatust — seljalõks!
• abort.ee ähvardab skeptik.ee-d kohtuga

Üks asi on Briti ajakirjanduses ilmuvad lood, mille üle lugudes kajastatud inimesed kaebavad, teine veidrus Briti laimuseadusega on see, et kui nt Austraalia ajalehes ilmub lugu selle kohta, et Kamerunis tegeleb Bulgaaria homöopaat ebaeetiliste inimkatsetega, siis võib see homöopaat Austraalia lehe Briti kohtusse kaevata, kuna see leht on üle interneti Suurbritannias loetav. Laimuturism. See asjaolu on löögi alla seadnud uuriva ajakirjanduse, kuna organiseeritud kuritegevusega seotud inimesed kasutavad seda skeemi aina agaramalt uurivate ajakirjanike vaigistamiseks ning isegi kui kostja õigeks mõistetakse, siis on ta lihtsalt pankrotis, kuna välja määratud kulud ei kata iial tehtud kulutusi. Nii on lihtsam hagejaga kokku leppida, esitada vabandused ja oma sõnadest taganeda ka siis, kui sul tuline õigus on.

Nüüd siis käimas rahvusvaheline kampaania seaduse muutmiseks, sest küsimus on rahvusvaheline, puudutab muu hulgas teadlasi, blogijaid, uurivaid ajakirjanikke. Arutatakse enesetsensuuri teemadel. Kampaaniat veab mittetulunduslik organisatsioon Sense About Science ja selle looga kutsun kõiki üles oma toetusallkirjaga toetama Briti laimuseaduse muutmist.

Toetust saab avaldada siin:
England’s libel laws are unjust, against the public interest and internationally criticised — there is urgent neet for reform
Kui keegi soovib sealse teksti eesti keelde ümber panna, siis võtan selle tänuga vastu.—> Eestikeelse variandi leiad siit.

Loe veel:

• Homöopaadid on haledad nannipunnid
• Kiropraktikud on haledad nannipunnid
• Simon Singh: Ettevaatust — seljalõks!
• abort.ee ähvardab skeptik.ee-d kohtuga

Paluti minulgi seal esineda ja sellisest pakkumisest oli võimatu keelduda. Loodetavasti saab see konverents väärika meediakajastuse, aga edastan alljärgnevalt lühivormis oma ettekande.

Kas inimesi huvitab teadus? Kas teadusajakirjandus on surnud? Muidugi huvitab teadus inimesi ja kindlasti ei ole teadusajakirjandus surnud. Teadusteemaliste uudiste hulk on vägagi suur ja poole neist moodustavad tervise- ja toitumisuudised. Selles mõttes on isegi naisteajakirjad teadusuudiseid vahendavad väljaanded ja nende veergude toimetajad inimesed, kes teadusuudistega tegelevad.

Teadusajakirjanik on aga veidi teistsugune loom, tema teab, mis on teadus, kuidas seda tehakse ja oskab näha pealkirjade taha.

Osadele inimestele paistab teadus millegi salapärasena, millega tegelevad valgetes kitlites mehed-naised kusagil salapärastes kohtades. Mõned ootavad teaduselt igavest ja muutumatut tõde. „Teadlased on kindlaks teinud“ on nende jaoks maagiline vormel, millele järgneb pühalik tõekuulutus, milles kahtlemine võrdub pühaduse teotusega.

Teised inimesed leiavad, et teadlased ja teadus väga kahtlane värk. See on nafta- ja ravimifirmade, kurjade valitsuste, illuminaatide, vabamüürlaste, juutide, ateistide, homoseksuaalide poolt püsti pandud vandenõu, et allutada lihtinimene, kontrollida ta meeli, õõnestada religiooni, eetikat, pereväärtusi ja arusaama elu pühadust; varjata elu, tervist ja keskkonda säästvaid-päästvaid innovatiivseid lahendusi, mis tegelikult on maaväliste tsivilisatsioonide poolt juba ammu kitsale kildkonnale selgeks õpetatud. Nende jaoks on teadus osa establishmendist, repressiivne süsteem, mis allutab loova inimhinge vaba mõttelennu, kiusab taga teisitimõtlejaid nagu Hispaania inkvisitsioon omal ajal seda tegi. Teadlased on kui uue aja preestrid ja teadus kui kirik, mille kantslist välja hüütud tõe suhtes sina mitte kahtlema ei pea.

On veel üks vaade, selline peenem, mille järgi on teadus kui lugu. Samaväärne jutustus maailmast nagu piibel või loodusrahva loomismüüt, Eesti rahva ennemuistne lugu; postmodernne narratiiv, mida tekstianalüütiliste vahenditega annab dekonstrueerida. Tõde kui selline on suhteline ja omab väärtust vaid kitsalt selles paradigmas, kus seda vaadeldakse ja ei pruugi kehtida kusagil mujal, kui vastav kultuurikontekst, eetilised tõekspidamised ja muu selline seda vajalikuks ei pea.

Ise arvan, et teadusega seotud uudised võiksid jõuda Õhtulehe esikaanele ja Kroonikasse veel sagedamini. Mõned teadlased võiksid olla meediapersoonid, mõni lausa superstaar, kelle laborist lekkivaid uudiseid reporterid pikisilmi ootavad. Paparatsod püüavad akna tagant graafikuid ja petri-tasse pildile saada, sest teadus on cool, seksikas, see on vabaduse järgmine aste, millest unistada, mille poole püüelda. Teadus tegeleb ka igavikuliste eksistentsiaalsete küsimustega ning vastupidiselt mõnedele legendijutustajatele, saab teaduse abil sageli nendele küsimustele ka tõenditel põhinevaid vastuseid sõnastada. Teadus on kultuur, intelligentsete inimeste jututeema peene joogi, hallitama läinud juustu ja Pärdi muusika kõrval. Presidendiproua käib vabal ajal sõbrannadega statistilisi analüüse tikkimas ja unistab avalikult kosmoselennust Kuule.

Nüüd kaks konkreetset näidet ajakirjandusest — üks Suurbritanniast, teine Eestist.

Cambridge’i matemaatikud (mitmuses!) on leidnud, et puusa ja vöökoha ümbermõõtude suhe annab naise kõnnakule erilise hoo ja seksikuse. Jessica Albal (filminäitleja) on see suhe kõige ideaalsem (0,7), ütleb Cambridge’i tiim.

Lugu ilmus esmalt Briti prestiižika ajalehe The Telegraph veergudel, kuid leidis kiiresti tee üleilmsesse uudisvoogu, sest uudis, kus on kaunis naine ja teadlaste tõsikindlus perfektses kooskõlas, köidab ikka meeli.

Mitmendal ümbermaailmaringil hakkab uudis elama oma elu, kuna peaaegu mitte keegi ei vaevu toimetusse saabunud pressiteadet lähemalt uurima, ega tõlke aluseks oleva uudise sisu üle juurdlema või tausta kontrollima. Siinses blogipostituses on matemaatikutest saanud “igavlevad geeniused” ja kõnnakust, mis tuleneb piha-puusa ümbermõõdu suhtes, on saanud “täiuslik naine”.

Meie Eesti pealkirjameistrid tegid algsest kõnnakust “ideaalse keha”.

Meie eestikeelsed uudisnupud, mis teadusest pajatavad, on sageli ebatäpsed tõlked välismaiste väljaannete võrgulehtedelt, mis on koostatud uudisteagentuuri poolt laiali saadetud ülevaate põhjal, mis on tehtud nt PR-firma pressiteate baasil, mis omakorda on kirme uurimisasutusest avalike suhete osakonna poolt välja läinud kokkuvõttest, mis on tegeliku uuringu pealiskaudsel lugemisel kiiruga kokku klopsitud. Tegelikku uuringut on lugenud vast ainult need teadlased, kes uuringu tegid ja see, mis lõpptarbijale siin Eestis jõudis, on algse uuringu kuues tuletis.

Mis aga Jessica Alba puusanõksuga tegelikult toimus? Kas oli olemas “Cambridge’i matemaatikute meeskond”? Kas Jessica Alba oli esikohal? Kas üldse oli olemas mingi uuring, mille põhjal sellise kauni järelduse sai teha? Ja kui uuring oli, siis mida selle uuringuga uuriti ja millised olid järeldused?

Ben Goldacre, arst ja Bad Science blogi autor, räägib oma loo:
Lühemalt Guardianis, pikemalt Bad Science blogis.

Tema poole pöördus PR-firma, kes pakkus raha selle eest, et teadlane toodaks sobiliku valemi ja teooria selle tarbeks, et nende poolt eelistatud tugevamate säärtega neidised platseeruksid edetabeli kõrgematel kohtadel ja kondisemad jääksid tahapoole. See valem peaks kirjeldama seksikat kõnnakut. “Me tahame, et Beyonce tuleks esikohale”, ütles PR firma esindaja.

Dr Goldacre sellise prostitutsiooniga kaasa ei läinud ja teda valdas elev äratundmine, kui vastav uuring nüüd lõpuks ilmsiks tuli. Professori nimi ja Cambridge ka sees ja puha. Professor Weberil paluti analüüsida 800 mehe arvamust mitme tuntud naise kõnnaku kohta. Tema analüüsis selgus, et Jessica Alba oli 7. kohal (Angelina Jolie oli esimene, Beyonce 4.). Lisaks polnud professor andnud oma nõusolekut, et PR firma selle uudise sellises sõnastuses välja võiks saata. Samuti ei olnud mingit Cambridge’i meeskonda, vaid prof Weber üksinda.

Tegu oli jalakarvade eemaldusvahendi VEET reklaamitrikiga, kuidas uudistesse pääseda. Ben Goldacrele pakuti “analüüsi” eest 500 naela (9000 kr). Üleilmne reklaamikampaania maksab paar suurusjärku rohkem.

Ajalehtede toimetajad tihti usuvad, et neile saadetakse ehtsaid teadusuudiseid, kui tegelikult on tegu teaduse prestiižika maski taha pugenud müügiagentidega, kellele on teadus vaid üks müügivõte teiste seas. Poliitilist PR-i oskavad meie toimetajad tunduvalt selgemini ära tunda, aga mis puutub teadusesse, siis seda erioskust pole kultiveerimisväärseks peetud.

Teine näide Eestist.
Kuidas ajakirjandus jõe tegi.

Tuhalas on kuulus nõiakaev, mis nö keeb, kui maa-aluses jões on vooluhulk nii suur, et vesi jõele rajatud kaevu kaudu välja hakkab pressima. Huvitav loodusnähtus meelitab ligi hulga inimesi ja nagu näha — aitab arendada ka mitut sorti müüte. Nii vanu kui uusi. Vanasti olid nõiad ja nõidus, kaetamine ja needus, nüüd energiad, sambad, vitsamehed ja geopatogeensed tsoonid. On ka inimeste poolt tajutav oht, et see uhke nõiakaev jääb kuivaks.

Niisiis — kuidas teha jõge?

Vits kätte ja võssa!

Postimehest loeme:

Talioja [kohalik entusiast] kutsus kohale geobioloog Rein Hansteini, kellega koos võeti ette teekond Paekna allikajärvest ülespoole. Eelmisel sügisel käisid need kaks meest samamoodi pendliga ringi ja avastasid Tuhala, Übina ja Nõmme maa-alused jõed.
“Pendel näitab jõge samamoodi nagu veesooni,” kirjeldas Hanstein oma tegevust.

Geobioloog leidis pendli abil Eesti pikima maa-aluse jõe, Villu Päärt, Postimees, 02.11.2005.

Tulemus on lausa potentsiaalselt sensatsiooniline:

Tuntud geobioloog Rein Hanstein avastas juuni alguses Harjumaal Tuhala kandis uue üle kümne kilomeetri pikkuse Lutsa maa-aluse jõe.

Tuhala kandis avastati uus maa-alune jõgi, Maria-Elisa Rannajõe, Eesti Päevaleht 24. juuli 2007.

Võrdluseks on Tuhala jõgi ise 1,5 km osas maa all, maailma üks kuulsamaid maa-aluseid jõgesid on Puerto Princessa rahvuspargis Filipiinidel ja selle läbitava osa pikkuseks on u 8 kilomeetrit.

Ja ega sellega ei piirdutud. Uusi jõgesid tuli Tuhala kandist vitsameetodiga nagu Vändrast saelaudu! Kadi Alatalu rääkis Rahvusringhäälingu uudistesaates Aktuaalne Kaamera (8. juuli 2007):

Harjumaa karstiala kaardile kantakse uus maa-alune jõgi, mille nimeks saab Rahkvälja jõgi. Uurijad tegid kindlaks, et tegemist on kolmanda Tuhala jõest alguse saava maa-aluse jõega.

Teaduskõlalist kaalu lisab ajakiri Eesti Loodus:

Maa-aluste karstijõgede ehk salajõgede kaardistamiseks kasutati seejuures esimest korda (katseliselt) geobioloogilist sondeerimist koos topograafiliste mõõdistusvõtetega. [...]
Geobiotopograafiline kaardistus. Maa-aluseid vooluveeteid Tuhala-Nabala piirkonnas otsiti geobioloogilise (biolokatsiooni) meetodiga, see põhineb radiesteesia õpetusel. Vastava pendliga saab kogenud sensitiiv välja selgitada maa-aluse jõe või veesoone asukoha ja kulgemise, kuid ka jõe laiuse, sügavuse ja isegi voolu suuna.

Heiki Potter, Eesti Loodus 2008/3

Asi läheb veelgi põnevamaks, kuna taaskord saame lugeda Eesti Loodusest, et tõsiteaduslik georadariga mõõtmine, mille viisid läbi Soome spetsialistid, kinnitab vitsameeste poolt avastatut:

Üksiti toetasid georadari mõõtmised eelmise aasta geobiotopograafilise kaardistamise tulemusi. [...]
Kokku võttes võib tõdeda, et nn. vitsameetodil saab hüdrogeoloogilist kaardistamist teha üsna edukalt, veel parem on seda teha kombineeritult radarimõõtmistega; või vastupidi.

Heiki Potter, Eesti Loodus 2008/7

Soomlaste endi sõnastus on veidi tagasihoidlikum:

Georadariuuringute alusel väidavad soome teadusmehed, et piirkonnas on õhukese, ühe- kuni kolmemeetrise pinnasekihi all kolme kuni nelja meetri paksune lubjakivikiht ja selle all kahe kuni nelja meetri paksune karstialadele iseloomulik urbne lubja- või kipskivi kiht. Urbses horisondis on kohati maa-alusele vooluveele viitavaid hüdrograafianähtusi, [...]

Kui ma soomlastest uurijatele kirjeldasin, kuidas nende tööd tõlgendati kui vitsameetodi õigeksmõistmist, siis ei olnud nad kuidagi sellise tõlgendusega nõus. Oli tajuda ametialast solvumistki ja väljendati tõsist soovitust, et kui tahetakse endast tõsiseltvõetavat muljet jätta, siis vitsandus sellel suunal abiks ei ole.

Hüdrogeoloog saab ka lõpuks sõna.
Ta lugu ilmus… ei mäletagi kus, aga täiskujul on see leida skeptik.ee kodulehel.

Räägib Rein Perens:

Kuidagi ei saa aga nõustuda ajakirjanduses levinud väitega, nagu oleks 2008. aasta veebruaris Soome firma OÜ Roadscanners georadariga tehtud uuring tõestanud mingite ainulaadsete maa-aluste jõgede olemasolu Nabala lubjakivimaardlas.
Põhimõtteliselt mahub soomlaste salajõe käsitluse alla kogu Eesti paekiviavamus, mille ülemine osa on peaaegu kõikjal murenenud ja lõheline.

Eesti vitsa- ja pendlimeestele meeldib end nimetada geobioloogideks. Tegelikult on geobioloogia interdistsiplinaarne teaduslike uuringute valdkond, mis uurib biosfääri ja litosfääri või atmosfääri vastastikuseid mõjusid. [...]

Meie pendlimeestest “geobioloogid” väidavad, et on Nabala lubjakivimaardla piirkonnas “geobiolokatsiooniga” või nagu geodeesiainsener Heiki Potter 30. aprilli “Postimehe” vahele pandud ajalehe “Tõru” artiklis kirjutab, “geobiotopograafilise kaardistamisega” avastanud terve rea maa-aluseid jõgesid. Sellise avastuse tähendus oleks palju laiem, kui mingite karstinähtuste väljaselgitamine väikeses Eesti maakohas. See oleks tõeline Eesti Nokia, mida seni tulutult on püütud leida.

Paradoksaalselt on igast pendlimeeste poolt väljahõigatud jaburusest kinni haaranud ajakirjandus, produtseerides artikleid nagu “Nabalas ongi maa-alused jõed”, “Kaevandus kuivataks Ülemiste” jne. Kas sensatsioonijahist ja sellega kaasnevast loo müügihuvist ajendatuna või kohalike elanike survest tulenevalt on ajakirjanikud selgelt asunud paekivikaevandajate vastu kõikjal Eestis.

Mis tegelikult toimub?

Kohalikud on mures oma kodukandi eripärade säilimise pärast. Paljud ei taha kaevandusi, kuna peljatakse, et need kuivatavad kaevud, sh kuulsa Tuhala nõiakaevu.

Päris teadlaste uuringuid ei usaldata, kuna arvatakse, et nende tulemused on rahaahnete töösturite poolt niikuinii ette teada ja kaevanduste osas soosivad. Kindlam on usaldada oma poiste misiganes meetodil tehtud tegemisi, peaasi, et tulemused oleksid “õiged”.

Et asi on vitsandusega Eesti riigis tõsine ja omamas riikliku usundi staatust, veendusime üle-eelmisel aastal.

Riiklik vitsamees riikliku nõiavitsaga teise riigi riigipea riigivisiiti turvamas. Päästeamet tunnistab, et Sniffex on neil siiani kasutuses kui tõhus vahend lõhkeainete tuvastamisel. Selle eest pälvisid Päästeameti pommimehed MTÜ Eesti Skeptiku Umbluu preemia.

Näitamata ja seletamata jäid (aeg sai otsa) kaks head asja:

• NHS avalik teenus Behind the Headlines
• PhDComic: Science News Cycle

Jõudsin mõned minutid peale algust ning Kaia-Liisa Reinut ja Janno Seeder esinesid sissejuhatavate sõnadega. Kaia-Liisa pajatas oma eluteest, mis ta selle kooli loomise idee juurde viinud oli, aga kahjuks ei saanud ma oma hilinemise tõttu sellest täit ülevaadet. Seejärel tutvustas Janno Seeder oma Feng Shui kursust. Samuti rääkis ta oma teest, mis läbi Tai Chi, jooga, Gunnar Aarma lõpuks Rein Weberi juurde viis ja Hansapanga karjääri Feng Shui vastu vahetama pani.

Siis sai sõna pendlimees Kalju Paldis, kes samuti isikliku loo kaudu oma õppekursust avas. Peale suurt Kaljut rääkis lühem Tiit Teras, keda rohkem tundus huvitavat oma raamatute vastu huvi tõstmine. Neid oli tal kaasa toodud päris mitu nimetust.

Ma pidin vahepeal ära käima, kuid ukse juures püüdis Janno Seeder mu kinni ja tegime teineteist üksteisele tuttavaks. Selgus, et ta loeb skeptik.ee-d ning on tuttav siinse meelsusega ja tunnustas meie tegevust igati vajalikuna. Ütlesin, et kriitikas pole midagi isiklikku, üldiselt. Perekond Seederitele on Feng Shui ja sellega kaasnev täieline elustiili küsimus. Siret Seedriga olen varemalt tööalaselt kokku puutunud.

Tööalane kokkupuude on olnud ka Kaia-Liisa Reinutiga, aga tema mäletas mind rohkem kui mina teda. Vabandust, mul teinekord ongi selle asjaga sedasi. Mis muidugi ei takistanud absoluutselt Kaia-Liisaga huvitavat juttu ajada.

Kui oma käigult tagasi jõudsin, siis rääkis oma asjust tšakra-daam Sülli Reet Vaino. Tal olid väljas ka värvilised tšakrapildid ning hulk ehteid, lisaks on kirjastus Pilgrim välja andnud tema piltide ja tekstidega Unistuste raamatu. Oma ettekande lõpetas ta ühismeditatsiooniga, mis algas jalgade maa külge juurimisest ja jõudis universumit hõlvava mina ning armastuse tunnetuseni.

Kirjastus Pilgrim oli ka kohal ning sai tutvuda ning soovi korral kaasa osta nende toodangut: Väli, Saladus, Kvantedu käsiraamat, Moosese kood, Uskumused ja bioloogia ja palju-palju muud. Sirvisin mõnd neist, aga ei ostnud. Selgus, et ka seal kirjastuses on tööl üks tuttav, kellega aastaid tagasi kokkupuude on olnud.

Seega mitu huvitavat taaskohtumist – miski pole juhus, mida see küll tähendada võiks :-)

Oma piltidest rääkis veel päikesejooga harrastaja Urmas Vaino (mitte see saatejuht). Päikesejooga seisneb Päikesesse vahtimises ja sealt saadud kujutiste üle mediteerimises. Tema puhul siis ka nähtu ülesjoonistamises.

Lõpus tutvustas Kaia-Liisa Universuse edasisi plaane — toimub kaks suvelaagrit ja sügisel alustab kool täisprogrammiga 6500 kr +km semestris.

Edasi jätkus jutt personaalsemalt raamatute ja muljete üle.

Lühidalt minu muljetest.
Läksin kohale selleks, et näha neid inimesi, kes sedalaadsete asjadega tegelevad ja kellele see on eluks ja ametiks ja ehk veidigi üritada mõista, miks sellisele teele satutud on. Miks küsimusele nii lihtsalt muidugi vastust ei saa, sest küllap on igal inimesel oma lugu. Kui inimesed on mingi teemaga pikalt tegelenud ja oma tegevust ka teistega jaganud ning sellest on lausa elatusvahend kujunenud, siis on ilmselt raske ehk lausa mittevajalik oma tegevuse põhialuseid kahtluse alla seada. Ses mõttes tundub, et perekond Seederid, Kalju Paldis, Kaia-Liisa, Vainod jt teevad oma asja ausalt, nad on kenad, viisakad inimesed, kel igaühel oma põhjus just sellega tegeleda. Mis muidugi ei tähenda, et tõeväärtusele või teaduslikkusele pretendeerivate väidete puhul ei peaks kriitikat tegema.

Janno Seeder ütles, et viimasel ajal on ühiskond selliste teemade suhtes tunduvalt vastuvõtlikum kui mõnigi aeg tagasi ja selle asjaolu üle tasub muret tunda. Kas see näitab hariduse puudujääke, kriitilise mõtlemise puudujääki meediamaastikul, inimeste soovi igapäevaelust mingil põhjusel müstikasse põgeneda või midagi muud, ei oska öelda.

Tunduvalt lihtsam on nähtusi ja arusaamasid kritiseerida nende tekstide põhjal, mida lugeda annab, keerukam on nende tekstide ja arusaamade taga näha inimest ja just seda inimtunnetust on hea aegajalt värskendada.

Peamine sõnum tundus olevat see, et inimesed, hoolige iseendast ja üksteisest, armastage, ärge süüdistage teisi oma õnnetustes, püüdke mõista ja küllap hakkab ka maailm me ümber ilusamana tunduma. Samas tekitab minus küsimuse see, et miks sellise lihtsa ja triviaalse sõnumi ümber peab ajama mingeid muinasjutte kvandist, pendlist, Feng Shuist ja sellest, kui teaduslik kõik on. Aetagu oma filosoofilist, metafüüsilist arusaama, no kelle asi, aga kui hakatakse väitma, et “teadlased on tõestanud” või tuuakse mingeid täpseid protsente, kui palju inimesest on füüsiline ja kui palju vaimne keha, siis uudishimuliku inimesena tahan ma niisama täpselt teada, millel sellised väited ja arvutused põhinevad. Igat suvalist väidet ei peaks mitte ükski inimene lihtsalt autoriteedi mõjul omaks võtma, olgu selleks autoriteediks kasvõi Gunnar Aarma, keda õhtu jooksul mitu korda mainiti.

Novatjah, selline veidi lõhestunud tunne jäi. Inimesed on ju oma otsingutes valdavalt siirad ja kujutan ette, et lõkkeõhtul elu mõtte üle arutleda on päris huvitav. Aga see, kuidas oma sisemisi nägemusi, uskumusi ja filosoofilisi arusaamu üritatakse võimendada sama kehtivaks ja universaalseks nagu teaduslikud teooriad seda on, väärib kindlasti kriitikat praegu ja edaspidi. Piiri pseudo ja päris vahel ei saa lasta liiga palju hägustuda.

• 15. mail kell 15:00 Tallinna Ülikooli uues majas Uus-Sadama 5, ruum U-225
• 16. mail kell 14:00 Teaduskeskuse Ahhaa korraldusel Dorpati Konverentsikeskuse Baeri saalis (Turu 2, TASKU)

Tallinna Ülikool tutvustab üritust sedasi:

Itaalia müüdimurdja Massimo Polidoro avalik loeng

Reedel, 15. mail kell 15.00 peab kuulus Itaalia müsteeriumite uurija ning skeptik Massimo Polidoro Tallinna Ülikoolis (Uus-Sadama 5, ruum U-225) avaliku loengu.

Loengu-šou sisu osas on palju salapärast ja üllatuslikku, kuid on oodata, et Massimo Polidoro jagab oma kogemust, mida ta uurijana selgeltnägijate, imevõimete ja nn paranormaalsete nähtuste kohta kümnete aastate pikkuse uurimustöö tulemusel teada on saanud. Kuna Polidoro valdab mustkunstitehnikaid, ei jäta ta neid ka loengus kasutamata, et tõestada loengus osalejate abil inimese petliku kujutlusvõime jõudu.

Massimo Polidoro on Itaalia paranormaalsete nähtuste uurimise keskuse juht ning uurinud kümneid müsteeriume. Kuigi aastate jooksul teostatud uuringute põhjal pole ükski paranormaalne nähtus ega võime kinnitust leidnud, räägivad need juhtumid huvitava loo inimese tahtest uskuda ja võimest iseennast petta. Olles hariduselt psühholoog, on Massimo Polidoro paranormaalsete võimete ja nähtuste asemel leidnud ikka sellesama inimese oma ekslike meelte ja elava kujutlusvõimega, mis tihtipeale jätavad mulje millestki üleloomulikust.

Oma uurijakooli läbis Massimo Polidoro kuulsa mustkunstniku ja samuti paranormaalsete nähtuste uurija James Randi käe all. Hiljem lõpetas ta Padua ülikooli psühholoogia erialal ja asutas Itaalia paranormaalsete nähtuste uurimise komitee (CICAP). Polidoro on töötanud ajakirjanikuna, samuti on ta paranormaalseid nähtusi analüüsivate raamatute (kokku 27) autor. Polidoro ise kutsub end skeptilise vaatenurgaga professionaalseks jutuvestjaks.

Külaskäik Eestisse on osa Massimo Polidoro Põhja-Euroopa tuurist. Lisaks Tallinna Ülikoolile on Polidoroga võimalik kohtuda 16. mail Tartus Ahhaa keskuses.

Lisainformatsioon:
Martin Vällik
telefon: 5089328
e-post: martin.vllik@gmail.com
MTÜ Eesti Skeptik
skeptik.ee

Allolev kokkukeeramise õpetus ilmus esmakordselt skeptikkk kodukal ja seda on vahelduvate hoogudega päris aktiivselt kasutatud.

Nüüd tasub oma defkaajal tutvuse kaudu soetatud kuubik pööningule viidud mänguasjade kastist välja otsida või minna Tallinnas Taibula poodi Tartu mnt 28 ja osta uus (230 kr).

Tutvustan lühidalt üht võimalikku viisi, kuidas sassis Rubiku kuubik kokku keerata. Seda meetodit tutvustan seepärast, et kunagi ammu sain ise samal moel kuubiku kokku ja sellelt baasilt oli juba hea ise edasi nuputada. Kiht-kihilt meetod on minu meelest hea just seetõttu, et vajaminevaid valemeid on vähene hulk ja tegevuste järjekord hästi jälgitav. On muidugi ka teisi viise ja kui on eesmärgiks purustada senine maailmarekord (7 sekundit), siis allolev meetod eriti ei kõlba.

Praegu suudan mõne lisavalemiga keskmiselt umbes 50 sekundiga kuubiku kokku saada. Kui kõvasti trenni tegin, siis vajus keskmine 30 sekundi juurde ja parim aeg oli 11 sekundit, aga see oli pigem juhuslik fluktuatsioon, mida ohtrate katsete hulgas ikka võib ette tulla.

Õpetus

Kolmevärvilisi nimetan nurgaklotsideks ja kahevärvilisi servaklotsideks (-tükkideks).

Jätan vahele esimese korruse kokkuehitamise õpetuse. Loodan ja usun, et selle ülesande lahendamine pole just liiga raske ning ajude pingutamine toob häib tulemusi. Lisaks saab selle pingutuse käigus tuttavaks kuubiku siseeluga, mis edasisteski tegevustes kasuks tuleb. Veel võtan vabaduse alustada valgest küljest, sest ise keeran ka esmalt just valge tahu kokku.

Ehk meil on selline olukord:

Pange tähele, et koos on nii valge tahk kui ka seda piiravad ääred.

Järgmisel sammul on ülesandeks kokku saada teine korrus. Teine korrus nurgatükke ei sisalda. Teise korruse servaklotsid võivad asetseda alumises kihis, juba teisel korrusel, kuid vales kohas või valet pidi või ka õiges kohas ja õiget pidi. Igatahes on vaja nende kahevärviliste servaklotside asukohad tuvastada.

Kui vajalik klots asub põhjakihis, siis üks kahest alljärgnevast valemist aitab selle teisele korrusele saata:

…või…

Nurgaga nool tähendab, et fronti (siin pildil oranž) tuleb keerata kas siis päripäeva või vastupäeva.

Kui vajalik klots juhtub juba teisel korrusel, kuid vales kohas või valet pidi olema, siis selle allatoomiseks kasuta sedasama valemit, leia vastavalt joonisele alumist kihti keerates õige lähtepositsioon ja kasuta taas üht ülemistest valemitest. Kõige kehvemal juhul tuleb valemeid kaheksa korda läbi keerutada, aga seda juhtub harva.

Õnnitlused! Teine kiht on koos.

Kolmanda kihi kokkusaamine koosneb kahest osast, mis omakorda kahest osast koosnevad.

Esiteks tuleb kokku saada nö põhja rist, see ülesanne koosneb:
a) servaklotside õigesse kohta ajamises ja
b) servaklotside õiget pidi keeramises.

Ja teiseks tuleb kolmevärvilised nurgatükid paika saada ja seegi koosneb kahest järgust:
a) nurkade õigesse kohta karjatamisest ja
b) nurgatükkide õiget pidi keeramisest.

Keera kuubik tagurpidi (põhjakiht saab ülemiseks) ja vaata, kuidas klotsid A, B, C ja D paigutunud on.

Kihti pöörates võib ilmneda:
1. kõik neli klotsi on õiges kohas (juhtub harva)
1.1. kõik neli on ka õiget pidi (juhtub veelgi harvem)
1.2. kõik neli on valet pidi
1.3. kaks naabertükki on valet pidi ja kaks on õiget pidi (nt AD ja BC)
1.4. kaks vastastükki on õiget pidi ja kaks valet pidi (nt AC ja BD)

2. kaks naaberklotsi on õiges kohas, kaks omavahel vahetuses (nt CD ja AB)
3. kaks vastasklotsi on õiges kohas, kaks omavahel vahetuses (nt BD ja AC)

Klotside ringi pööramisega tegeleme hiljem, kuid kohaleajamiseks piisab ühest valemist:

Eeldatud on, et klotsid A ja D on õiges kohas (võivad olla tagurpidi) ning B ja C vajavad vahetamist.

Variandi 3 puhul tuleb see valem üks kord niisama läbi keerutada, otsida kihti muu kuubiku suhtes keerates skeemile sobilik seis ja siis veelkord läbi keerata.

Nonii, põhja risti klotsid peaksid nüüd õiges kohas olema. Nüüd jääb vaid üle need ringi keerata, kui vaja.

Võimalikud olukorrad:
1. polegi vaja midagi ringi keerata
2. kaks naabrit vaja ringi keerata (A ja D)
3. kaks vastasklotsi vaja ringi keerata (D ja B)
4. kõik neli vaja ringi keerata
5. üks vaja ringi keerata – keegi on kuubiku lahti võtnud ja valesti kokku pannud, sellisel juhul võta see üks klots kuubikust jõuga välja ja suru õiget pidi tagasi.

… või variant 3…

Variant 4 puhul tee kaks korda läbi variant 2.

Õnnitlused! Põhja rist on koos.

Ja nüüd nurgad.
Esmalt ajame nurgad õigesse kohta:

…või…

Seda muidugi juhul, kui vähemalt üks nurk juba on õiges kohas. Kui ükski nurk pole paigas, siis tee üks nurgavahetusvalemitest sedasi läbi, et üks nurk omale kohale jõuaks (jällegi – polaarsus pole esialgu oluline) ja siis sobilik valem, et kõik nurgad paika saaks. Sedasi peaks kõige rohkem kahe nurgavahetusvalemi läbi keeramisega kõik nurgad omale kohale jõudma.

Kui aga pika punnimise peale jääb ette olukord, et kaks nurka peaks omavahel ära vahetama, siis on aeg jällegi kuubik lahti murda ja see asi vägisi ära teha, muul moel see võimalik pole.

Viimase sammuna on vaja nurgad õiget pidi keerata.

Võimalikud olukorrad:
1. kõik neli õiget pidi = kuubik on juba koos
2. kõik neli vaja pöördesse ajada
3. kolm vaja ringi keerata
4. kaks vaja ringi keerata
5. üks vaja ringi keerata – kasuta jõudu

…või…

Variant 2 ja 3 puhul tuleks valem kaks korda läbi teha ja mõnikord võib abiks olla kollase tahu frondiks võtmine.

Õnnitlused! Terve kuubik peaks nüüd koos olema!

Põhimõtteliselt on siin antud viis valemit, millega terve kuubiku saab kokku keerata:

• üks valem kahes variandis teise korruse jaoks
• üks valem põhja risti klotside paigale ajamiseks
• üks valem kahes variandis põhja risti klotside ringikeeramiseks
• üks valem kahes variandis põhja nurkade kohaleajamiseks
• üks valem variantidega põhja nurkade ringikeeramiseks

Tegelikult on iga põhja risti olukorra kohta oma valem. Sama kehtib ka paljude nurkade seisude kohta ja mõnikord saab nurki ja risti tükke ka korraga paika ajada, kuid esialgu piisab täiesti neist viiest siin antud valemist, et seni võimatuna tundunud ülesanne rahuliku näoga ära teha.

Palun andke teada, kui mõni koht on segaselt, arusaamatult, mitmemõtteliselt kirjeldatud või oleks vaja veel mõnd selgitavat joonist.

Sihitult keeramise abil on samuti võimalik Rubiku kuubik kokku saada, kuid arvestades, et võimalike permutatsioonide arv on 43 252 003 274 489 856 000 (43 kvintiljonit) ning kui ühes sekundis läbida neist kümme (päris nobe keeramine), siis kuluks ikka 137 miljardit aastat. Võrdluseks on meie universumi vanus teadaolevalt 13,7 miljardit aastat.

Astronoomia.ee-s on kohad ja kellaajad kenasti üleval, kuid siikohal lühidalt, et üritused on välja kuulutaud Tartus, Sindis, Pärnus, Valgas, Viljandis, Rakveres, Tõraveres, kuid igaüks võib oma kodukohas ise oma teleskoobi püsti panna, kutsuda seekord ka naabrid, lapse sõbrad, ülemused-alluvad, laulukoori, tantsurühma, maleklubi, sukeldumisseltsi või mis iganes seltskonna, kellega sul tore on.

Loomulikult toimuvad üritused ka Tallinnas ja vähemalt kahes kohas:

• 2.-5. aprillil Tallinna Tehnikaülikooli peahoone juures kell 19:00-23:00.
• 2.-4. aprillil kutsub astronoomiahuviliste ühendus Ridamus kõiki huvilisi Tallinna Linnahalli promenaadile algusega kell 20:00.
• 4. ja 5. aprillil on plaanis päevased päikesevaatlused, kuid nende toimumise koht on veel lahtine, kuid alata soovin kell 12:00 ja paigaks võiks olla koht, kus liigub palju inimesi niisamagi. Mõne ostukeskuse parklas? Head ettepanekud teretulnud.

Õhtustel aegadel vaatame kindlapeale Kuud, püüame pihta saada mõnele satelliidile, võibolla saame selgeks mõne tähtkuju ja tähe nime ja uurime, kas Saturn ikka näitab oma rõngaid või enam mitte.

Sündmusest tuleb juttu neljapäeval (2. aprillil) Vikerraadios algusega umbes 13:30.

Kõik huvilised on väga oodatud, võtke kaasa oma vaatlusvahendeid, kui on, kui pole, pole hullu — meil on; küsimused, mis astronoomia ja taeva asjadega seoses meelel on mõlkunud — võibolla saame kamba peale mõne asja selgemaks.

Tähtis!
Palun pange soojalt riidesse.
Vaatlused toimuvad vaid selge ilmaga.

Eesti raamatulugejale on ehk tuttav tema kirjutatud raamat Viimne seanss kuulsa mustkunstniku Harry Houdini ja kuulsa kirjaniku Arthur Conan Doyle’i kummalisest sõprusest.

Raamat raamatuks, seda tasub ikka lugeda, aga eelkõige on Massimo Polidoro igasuguste paranormaalsete nähtuste, selgeltnägijate ja muude salapäraste asjade uurija. Oma uurijakooli läbis Massimo kuulsa mustkunstniku ja samuti paranormaalsete nähtuste uurija James Randi käe all. Hiljem lõpetas ta Padua ülikooli psühholoogia erialal ja asutas Itaalia paranormaalsete nähtuste uurimise komitee (CICAP).

Viimase 20 aasta jooksul on Massimo Polidoro uurinud kümneid väidetavalt paranormaalseid juhtumeid, külastanud tondilosse ja kummitavaid surnuaedu, kõndinud kuumadel sütel, püüdnud poltergeiste, rajanud viljaringe… Veel on ta uurinud hulganisti nn selgeltnägijaid, meediume, ravitsejaid, lauakummutajaid, prohveteid ja muid. Kuigi nende uuringute põhjal pole ükski paranormaalne nähtus ega võime kinnitust leidnud, räägivad need juhtumid huvitava loo inimese tahtest uskuda ja võimest iseennast petta.

Eestis on Massimo Polidorol kavas kaks esinemist:
* Reede 15. mai 2009 kell 15:00 Tallinna Ülikoolis
* Laupäev 16. mai 2009 kell 14:00 Tartus Ahhaas (koht täpsustamisel)
Etendused on inglise keeles ja TASUTA.

Külaskäik Eestisse on osa Massimo Polidoro Põhja-Euroopa tuurist. Tallinnasse jõuab ta Stockholmist ja siit edasi rändab ta Helsingisse.

Esinemiste sisust saab ka varsti mõned vihjed anda. Igatahes tasub juba praegu vihjata, et ta valdab mitmesuguseid mustkunsti tehnikaid ja ei jäta neid kasutamata.

Massimo Polidoro on tõeline jäljekütt ja kui sa pole just nende seast, kes nutma hakkavad, kui öeldakse, et jõuluvana pole olemas, on sul tema lõbusatest ja harivatest lugudest palju õppida. Samas fakt, et Massimo Polidorol ja CICAPil on nii palju tegemist, tähendab vaid seda, et kergeusklikkus on laialdasemalt levinud kui iial varem.
Umberto Eco, kirjanik, Bologna ülikooli semiootikaprofessor

adressaatidele: annelikannus@nooruse.ee
kuupäev: 3 detsember 2008 9:49
teema: eetika loengu eetikast

Tere, lugupeetud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Anneli Kannus,

kirjutan Teile põhikirja järgi avalikes huvides tegutseva mittetulundusühingu Eesti Skeptik nimel ja seoses teatavaks saanud asjaoluga, et Teie poolt juhitavas koolis toimub loengusari B405 Eetika, mida loeb Meego Remmel ja kus seksuaalsust käsitlevas loengus levitatakse vananenud ja eelarvamuslikke arusaamu homoseksuaalsuse olemusest.

Nimelt väidab Meego Remmel, et homoseksuaalsus on elu jooksul omandatav seksuaalhälve, haigus, mida on võimalik välja ravida. Selline arusaam ei kattu käibiva haiguste nomenklatuuriga, kust homoseksuaalsus on haiguste nimekirjast välja arvatud ning pigem nähakse probleemi homofoobias, mis häbimärgistab teistsuguse sättumusega inimesi, mis omakorda on ohuks rahvatervisele, kuna stigmatiseerimise kartuses ei pöörduta õigeaegselt arstliku abi järele ning on suurem kalduvus riskikäitumisele.

Oma väidetele on Meego Remmel tuge leidnud kirjandusvalikust, mis on ilmunud suures osas enne aastat 1970. Täiesti viitamata on jäänud uuema aja uuringud ning seisukohavõtud, kus homoseksuaalsust ja muud seksuaalsusesse puutuvat hoopis eelarvamustevabamalt võetakse, sh Ameerika psühhiaatrite liidu seisukohavõtt juba aastast 1973, milles homoseksuaalsus psüühiliste haiguste seast välja arvati.

See kõik paistab Meego Remmelile teadmata olevat või vähemalt ei sega see teda loengus väitmast:

“Homoseksuaalsusest on saanud üks kaasaegsemaid isasuhte aseaineid, mille on loonud isa defitsiidiga poegade vajadus isaarmastuse ja usaldusliku mees-mehe suhte järele.” (SLAID 6)

Selline väide ignoreerib uuemaid uurimusi, kust saame teada, et homoseksuaalsust esineb igast peretüübist pärit inimestel, sõltumata kultuuritaustast, ühiskondlikust ja religioossest kuuluvusest. Samuti ei ole õige üritada keerukat nähtust taandada ühele põhjusele.

Meego Remmel kõrvutab homoseksuaalsust nekrofiilia, pedofiilia, zoofiilia, seksisõltuvuse, fetišismi, sado-maso seksi, ekshibitsionismi ja muude vähem ja rohkem tuntud või kriminaliseeritud tegevustega. Tendentslikkus on siin silmnähtav ja suunav on ka loengumaterjalis püstitatud küsimus:

Kuivõrd on homoseksuaalsus alternatiivne seksuaalkäitumine, kuivõrd sõltlaslik seksuaalne orientatsioon? (SLAID 24)

Samuti on loengus käsitletud teema seksisõltuvusest pehmelt öeldes vastuoluline, kus osad arvavad, et selline konditsioon on olemas ja tegelevad selle raviga, teised taas ei tunnista sellist haigust või vaimset häiret ning peavad seksisõltuvust väljamõeldiseks, mille abil oma ideoloogilist propagandat maskeerida, võidelda seksuaalkasvatuse ja seksuaalvähemuste õiguste vastu (Marty Klein).

Tänapäeval üritavad seksisõltuvust ja eriti homoseksuaalsust “ravida” vaid mõned kristlikud nõustajad. Ja siinkohal saame loengumaterjalistki jumalasõna lugeda (SLAID 33):

Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.” (1Kr 6:9-11)

Kuid õnneks on Jeesuse abil võimalik patust pääseda, kui oma pattu kahetseda ja enam mitte teha (SLAID 34, 35) ning järgneb 12-sammuline kristliku tervenemise programm (SLAIDID 36-38).

Loengumaterjal peaks olema leitav kooli sisevõrgust, kuid see on nüüd olemas ka skeptik.ee dokumendisalves: http://www.skeptik.ee/wp-content/uploads/2008/12/remmel_seks.pdf

Kokkuvõtteks:
Esiteks ei ole viidatud loengu sisu kooskõlas uuemate arusaamade ja teadusuuringute tulemustega homoseksuaalsusest; pigem külvatakse sellisel moel mõistmatust ja sallimatust teistsugususe suhtes, mis on rahvatervist arvestades vastuproduktiivne lähenemisviis. Teiseks paistab loengu materjali ja tunnistaja ütluse põhjal, et loengus toimub adekvaatse ja tasakaalustatud ainekäsitluse asemel varjamatu usukuulutus, mis ei ole riigi- ja õppeasutusele kohane.

Eelnevaga seoses palun Teid, et kui siin tõstatatud probleemid koolis käsitlemist leiavad, siis annaksite seisukohtadest ja asjade käigust teada. Või sellestki, kui Te siin probleemi ei näe.

Lugupidamisega,
Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik
tel 508 9328
www.skeptik.ee

Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik

Teie pöördumine 3.detsembril 2008 3.detsember 2008.a.

Lp. Martin Vällik

Tänan teavitamast meie kõrgkooli üliõpilase (üliõpilaste) tõstatatud küsimusest.
Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on igal kõrgkooli liikmel võimalik oma arvamust vabalt väljendada. Kui üliõpilane ei ole rahul õppeaines õpetatava sisu, kasutatavate meetodite, õppetöö korraldusliku poolega vms, on esimeseks võimaluseks sellest kindlasti koheselt õppejõuga rääkimine. Tegemist on kahe võrdväärse täiskasvanud inimesega. Antud juhtumi puhul ei ole teada, kas seda võimalust on kasutatud. Järgmiseks võimaluseks on pöörduda oma õppekava koordinaatori poole, mida antud juhtumi puhul tehtud ei ole. Lisaks on üliõpilastel võimalik õppeaine lõppedes anda anonüümselt tagasisidet elektrooniliselt tagasiside monitooringu süsteemis (TMS). Me ei mõista kellegi valikuid hukka, kuid peame kahetsusväärseks, et küsimust ei tõstatatud koheselt kõrgkooli sees.

Meego Remmel ei ole kõrgkooli korraline õppejõud ja seetõttu ei saanud me temalt koheselt selgitust, kuid oleme seda palunud e-meilitsi. Kindlasti ei toeta kõrgkool sektantliku usupropaganda tegemist või ainult ühekülgsete seisukohtade esitamist. Tänaseks pole teada, kas ja millisel määral on seda konspekti õppetöös kasutatud ning kuidas tegelikult esitletud.

Kindlasti peame kahetsusväärseks kui avalikustatud käsitlus tõepoolest üliõpilasteni kirjeldatud kujul viidi ja tegemist ei olnud kriitiliseks aruteluks suunatud (lisa)materjaliga. Tegemist ei ole kindlasti kõrgkooli seisukohtadega nimetatud küsimustes.

Äärmiselt positiivne on, kui ka teema tõstatanud üliõpilane (üliõpilased) pöörduvad otse kõrgkooli poole, et saada informatsiooni toimunu kohta kõikidelt osapooltelt. Meie kõrgkool on väga avatud kõikidele üliõpilaste poolsetele ettepanekutele, sh kriitilistele, sest ainuüksi nii saame tagada kvaliteetsema õppe. Oleme selles osas pidevalt üliõpilasi julgustanud ning sellel on olnud ka tulemust. Kindlasti on siin tööd veelgi, nagu antud juhtum ilmekalt näitab.

Lugupidamisega
Anneli Kannus

Minu lugupidamine.

Oma tänavas vastuses palusin, et kui on võimalik, siis ka Meego Remmeli vastus meile teada antaks.

Ühtlasi kirjutasin ka üliõpilasele, et ta “kapist välja” tuleks ning majasiseseid asjaajamisi maja reeglite järgi ka ajaks.

——————————–
Veel samal teemal:

• Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis aetakse umbluujuttu
• Meego Remmel ja jumalasõna maksumaksja raha eest

Väide
Klaaskupli alla paigutatud ja peenikese niidi otsa riputatud spiraali saab “mõttejõu”, “biovälja energia” või mingi sarnase seni teadusliku kinnituseta oleva mittefüüsikalise mõjumehhanismi toimel liikuma panna. Telekineesiga saab igaüks lühikese juhendamise järel hakkama.

Katseseade
Paberist on välja lõigatud spiraal. Paber on keskmisest otsast kinnitatud kleepsu abil peenikese niidi külge. Niidi teine ots on kleepsuga kinnitatud klaaskupli külge. Niidiks oli peenike kiud tavalisest õmblusniidist. Sedasi keskmisest otsast rippudes venib paberspiraal oma raskuse mõjul pikaks ja täidab sellisel moel umbes poole tagurpidi asetatud klaasist vaasi pikkusest.

Paberspiraali peale on joonistatud laineline joon ja punktid, mis on abiks ka väikseimate liikumiste tuvastamisel.

Teised vahendid: föön, kleeplint, elektriline keedukann, kruus.

Katsete käik

1. Omaniku sõnul pidi seade enne katsetama asumist umbes pool tundi omaette seisma, et see “rahuneks”. Seade oli asetatud siledale lauale ühe ettevõtte köögis. Kui ma selle ümber sebisin, pilte tegin ja igast küljest uurisin, siis oli märgata paberspiraali õrna liikumist.

   Omaniku juhendamisel seadsin end seade ligi, alguses käed kõrval. Mul paluti keskenduda oma sõrmeotstele, mis seejärel endast soojatunde ja õrna surina näol tunda andsid. Siis asetasin käed mõlemale poole seadet, hoidsin ühte silma kinni, et paberspiraali pöördliikumist paremini tähele panna.

   Ja tõepoolet — see hakkaski liikuma, pöörlema päripäeva! Üllatusin ja juba mõtlesin omaette, et midagi erilist ses asjas ikka peab olema. Omanik pani tähele mu pingesolekut, mille ajasin ühe silmaga vaatamise kaela, kuid mu süda lõi mulle tuntavalt tavalisest tugevamini ja kiiremini.

2. Olles mõlemad veendunud, et paberspiraal tõepoolest peale minu käte seadme lähedale asetamist pöörlema hakkas, väljendasin soovi paar teistmoodi katset proovida. Saanud omanikult nõusoleku, võtsin välja väikese juuksefööni ja seletasin, et püüdes välistada kätest ja/või üldse inimkehast lähtuva soojuse mõju, peaks proovima, kas soojus on iseenesest võimeline kupli all olevat paberspiraali liikuma panema. Selleks lülitasin fööni sisse ja suunasin sooja õhujoa seadeldise alumisele osale. Aega kulus mõned sekundid, kui paberspiraal silmnähtavalt päripäeva pöörlema hakkas.



3. Selleks, et välistada föönist tuleva liikuva õhu võimalikku otsemõju, teipisin klaasanuma alumise serva õhutihedalt laua külge. Sel ajal kui ootasime katseseadme rahunemist, käis mu pilk köögis ringi ja jäi peatuma veekeetjal ning kruusil. Otsustasime proovida sedasi, et kallame keeva vee kruusi ja asetame kruusi seadme kõrvale. Sel juhul saab täielikult välistatud fööni poolt tekitatav sunnitud õhuliikumine.

   Ootamise ajal panin veel tähele, et paberspiraal pöörles vastupidises suunas, ilmselt oli varasem päripäeva pöörlemine ripustusniidi pingesse keeranud ja kui välised mõjurid seda enam pöörlema ei sundinud, siis vabanes niiti salvestunud potentsiaalne energia vastupäeva pöörlemise näol.

   Omanik kallas keema tõusnud vee kruusi ja asetas klaasanumast mõne sentimeetri kaugusele. Panin kruusile pajakinda peale, et tõusev aur anumat ülaltpoolt ei soojendaks. Möödus üle 10 sekundi, kui paberspiraal klaasi all päripäeva pöörlema hakkas.

Järeldused

• Kindlalt sai tõestatud, et välise soojusallika mõjul on võimalik klaasi all olev kerge vabalt pöörlev sobiliku kujuga ese liikuma panna. Sel juhul paneb paberspiraali pöörlema anuma sees ülespoole liikuv soe õhk.
• Selles katses polnud võimalik täielikult välistada väidetava telekineesi võimalikku mõju liigutatavale esemele.

Edasiseks uurimiseks

• Selles katses jäi uurimata, kui palju välist soojust on vaja, et anuma sees paberspiraal liikuma panna. Inimese kätest ja kehast kiirguv soojus ning kuuma veega kruusist kiirguv soojus jäid kvantifitseerimata ja neid ei saa otseselt võrrelda. Üks võimalus olukorrad võrreldavaks teha, on kasutada väliseks soojusallikaks mingit sellist eset, mis täpsemini simuleeriks inimkeha. Kas madalama temperatuuriga vesi kruusis või üritada soojuslikult isoleerida inimese keha ja käed.
• Teine võimalus oleks viia katseseade nt sooja sauna leiliruumi või mujale ruumi, kus temperatuur ühtlaselt inimkehast kõrgem.

Suur tänu katseseadme omanikule huvitava võimaluse eest!

Head lugemist! Konstruktiivne kriitika ja nõuanded teretulnud.

9. oktoober
Tere, lugupeetud Ulvi Kõrgemaa,
kas oleks võimalik saada lisateavet/lisamaterjale selle kohta, mida sisaldavad järgnevad kaks täiendkursust:

Aroomiteraapia, aroomimassaaž
40 tundi
Eesmärk: anda teadmisi aroomiteraapiast ja aroomimassaažist, aroomiõlidest ja nende kasutamisvõimalustest
Sihtgrupp: kõik, kes on huvitatud aroomiteraapiast ja aroomimassaažist
Kursuse juhtivõppejõud: Ülle Liivamägi
Põhiteemad:
Õlide keemiline koostis
Aroomiteraapias kasutatavate ainete mõju inimesele
Erinevate lillevete kasutamine
Naiste hormonaalsüsteemi toetamine aroomiteraapia vahenditega
Aroomimassaaž

Toimumise aeg: 24.11-28.11. 2008
Toimumise koht: Kännu 67 Tallinn
Kursuse hind: 3700.-

———————————————-

Liikumine ja rüht
40 tundi
Eesmärk: anda teadmisi ergonoomikast tervishoius
Sihtgrupp: õed, ämmaemandad
Kursuse juhtivõppejõud: Ülle Liivamägi

Põhiteemad:
Ergonoomika alused
Lõõgastav massaaž
Stressivaba võimlemine
Refleksoloogia
Täiendmeditsiin (homöopaatia)
Aroomiteraapia
Suhtlemispsühholoogia

Toimumise aeg: 01.12-05.12.2008
Toimumise koht: Kännu 67 Tallinn
Kursuse hind: 3500.-

———————————————-

Lugupidamisega,
Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik
www.skeptik.ee
tel 508 9328

9. oktoober

Tere,
Edastan Teie kirja täiskasvanute koolituse koordinaator Zelda Fainile vastamiseks.
Tervitustega Ulvi Kõrgemaa

10. oktoober

Tere!

Vastuseks Teie kirjale 09.10.2008.
Meie koolis korraldatav kursus Aroomiteraapia ja aroomimassaaž ning kursus Liikumine ja rüht on mõeldud kõigile asjast huvitatuile. Need kursused annavad üldisi teadmisi inimese silmaringi laiendamiseks. Kursuse juhtiv õppejõud pr. Ülle Liivamägi on oma ala spetsialist ja omab vastavat haridust. Ülle Liivamägi on kutsekoja liige.
Lisamaterjale jagab kursuse õppejõud ainult kursusel osalejatele.

Tervitustega
Zelda Fain
Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
Täiskasvanute koolituse koordinaator
6 711 707
5096569

29. oktoober
Suur tänu vastuse eest, lp Zelda Fain!

Kuivõrd juhtivate õppejõudude valimisel/kinnitamisel on fikseeritud kindlad kriteeriumid, siis loodetavasti oskate öelda, milline kvalifikatsioon (kraad, eriala) on pr Ülle Liivamägil ja millistes õppeasutustes see omandatud on.

Ütlete oma vastuses, et pr Ülle Liivamägi on oma ala spetsialist. Palun täpsustage, mis ala see on ning kuidas see spetsialistiks saamine ja olemine tõendatud on.

Juhul kui ma plaanikski osaleda tasulisel kursusel, siis kas on nende kahe nimetatud kursuse tutvustamiseks lisamaterjali, et ma saaksin informeerituma otsuse langetada? Kui on, siis kas palun saate mulle saata või võin ka Teie juurest läbi astuda, kui saatmine tülikas on.

Lugupidamisega,
Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik
508 9328

30. oktoober

Tere Lp. M.Vällik!

Vastuseks kirjale 29.10.08
Pr. Ülle Liivamägi on õppinud ja lõpetanud kursused nii Inglismaal kui ka Soomes,teinud täiendmeditsiinialal vajalikud eksamid ja testid ning võib õpetada.
Kõik kursustel osalenud on jäänud väga rahule.
Kursuse materjale jagab ainult lektor. Meil neid materjale ei ole.

Tervitustega
Zelda Fain
Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
Täiskasvanute koolituse koordinaator
6 711 707
5096569

30. oktoober
Tere, lp Zelda Fain,
tänan, et leidsite võimaluse kiirelt vastata, kuid täpsustan oma eelmiste kirjade küsimusi:

* Millistes õppeasutustes Soomes ja Inglismaal on pr Ülle Liivamägi õppinud ning eksamid ja testid sooritanud?

* Milliste erialade kohta on pr Ülle Liivamägi eksamid ja testid sooritanud?

* Kas ja milline teaduskraad on pr Ülle Liivamägil? Millise asutuse poolt on see kraad omistatud ja millisel erialal? TTK õppejõudude kvalifikatsiooni hindamise dokument sätestab, et lektori ehk juhtiva õppejõu kohale võib kandideerida vähemalt magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooniga isikud.

* Ütlete: “Kursuse materjale jagab ainult lektor. Meil neid materjale ei ole.”
Kas ma saan õigesti aru, et Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolil ei ole teada, mida õpetatakse nende egiidi all nende ruumides täiendkursuste raames?

* Saan aru, et kursuse materjale jagab ainult lektor, kuid kes ja mil moel teostab järelvalvet kursuse sisu üle?

* Ütlesite oma 10. oktoobri kirjas, et pr Ülle Liivamägi on “oma ala spetsialist”. Palun öelge, mis ala see on ning millega see spetsialistiks olemine tõendatud on. Täiendmeditsiin on väga lai mõiste, mis hõlmab enda alla nii lootustandvaid ravimeetodeid kui ka otsest posimist.

Lugupidamisega,
Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik
tel 508 9328

30. oktoober

Tere Lgp. M.Vällik

Vastus 30.10.08
pr. Ülle Liivamägi on lõpetanud õpingud Täiendmeditsiinialal. tal on õigus õpetada aroomiteraapiat ja aroomimassaaži.
Kursuse jaotusmaterjali on tõesti igal lektoril ise õigus otsustada, mida ta jagab ja kui palju. Kui kool on aktsepteerinud lektorit siis aktsepteerib ta ka jaotusmaterjali. Meil ei ole põhjust Ülle Liivamäge mitte aktsepteerida, kuna ta on kutsekoja liige.

Tervitustega
Zelda Fain
Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
Täiskasvanute koolituse koordinaator
6 711 707
5096569

30. oktoober
Tänan veelkord, lp Zelda Fain, et olete leidnud võimaluse mulle kirjutada.

Kui Teie minu küsimustele ise ei oska vastata, siis kelle poole Te soovitate pöörduda?

Lugupidamisega,
Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik
508 9328

30. oktoober

Tere taas Lgp. M.Vällik!

Vastus 30.10.08
Olen kõigile teie küsimustele vastanud.
Tahan Teile veelkord meelde tuletada, et meie kursused ei ole põhiõpe ega erialaõpe, vaid silmaringi laiendamiseks.

Tervitustega
Zelda Fain
Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
Täiskasvanute koolituse koordinaator
6 711 707
5096569

1. november
Tänan Teid kannatuse eest, lp Zelda Fain,
kuid palun väga vabandust, et veelkord tülitama pean.

Kujutlen olukorda, kus ma uudishimuliku inimesena otsin võimalust oma silmaringi laiendada ja leian sobiliku pealkirjaga kursuse Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolist. Riiklik kõrgkool tagab teatud kvaliteedi ja see hea maine laieneb kindlasti ka täiendkursustele ning küllap seetõttu ei leia me TTK täiendkursuste hulgast aadrilaskmise ega elavhõbedaga ravitsemise kursuseid ega praktikume, kuigi need võtted inimkonna ajalugu arvestades mitte väga ammu aktiivses kasutuses olid.

Kursuste tasu 3700 kr (aroomiteraapia) ja 3500 kr (Liikumine ja rüht, mis sisaldab homöopaatiat) on parasjagu sellised summad, mis isegi suure uudishimu korral paneb uurima, kas selline investeering end ära tasub. Kindlasti mängib seal juures suurt rolli ka juhtiva õppejõu pädevus ja seda ma püüangi Teie kaudu täpsustada.

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tegevust sätestavates dokumentides on kirjas, et juhtiv õppejõud peab olema vähemalt magistrikraadiga või olema vastava kvalifikatsiooniga. Tõendeid sellise pädevuse olemasolu kohta ma Teilt palusingi, kuid pean tunnistama, et vaatamata mitu korda küsimisele pole ma rahuldavat vastust saanud.

Võibolla Te tõepoolest ei tea ja mitteteadmine on inimlik, kuid mulle on olulised need vastused küsimustele, mida ma oma 29. ja 30. oktoobri kirjades küsisin, et langetada informeeritud otsus. Kui Teie ei tea, siis kes teab?

Lugupidamisega,
Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik
tel 508 9328

3. november

Tere! Lgp. M.Vällik
Vastus 01.11.08

Veel üks kord mainin, et Ülle Liivamägi, on lõpetanud Suomen Homöopatian Academia 2001 a. homöopaadina ja UMG Aromaterapia Opisto 2000a. aroomterapeudina ja Medika Nova Refleksologia Opisto 1998 refleksoloogina.
Tallinna Tervishoiu Kõrgkool on nõus, et vastava tasemega õpetaja meil täiendkursusel loeb. Kursuslased on ka kõik rahul olnud.

Tervitustega
Zelda Fain
Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
Täiskasvanute koolituse koordinaator
6 711 707
5096569

3. november
Suur tänu, lp Zelda Fain!
Sellest on abi, aga kas palun oskate täpsustada ka selle Inglismaa kooli nime, mida oma 30. oktoobri kirjas mainite?

Lugupidamisega,
Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik

• Tallinna Tervishoiu Kõrgkool poputab posimist
• Umbluu-preemia 2008
• Eesti riik registreerib posijaid ja soolapuhujaid
• Homöopaatia on tervisele ohtlik

Selgeltnägijate viimane tuleproov

Marek Strandberg

Loomulikult läksid asjad telesaates palju nigelamalt, kui ma seda ise ette kujutasin. Nimelt ei olnud võimalik saatejuhi ja produtsendi vastuseisu tõttu üles ehitada sõltumatult puhast katset, mille püstitus oleks olnud algselt näiteks juhuslik ja mille tulemuse oleks siis igakordselt tuvastanud žürii.

Kaheksa “väljalangenud nõia” katse ei olnud samuti piisavalt puhas.

Must hobune

Aga esmalt nn musta hobuse väljaselgitamisest, millest võtsid osa kõik seni väljalangenud selgeltnägijad.

Ühetaolised mustad kastid olid nummerdatud. Žürii paigutas ühte kasti ühe saatekorraldajate poolt toodud esemetest (vanglast pärit tatoomasin, rahapada, vangi tehtud mängukaardid, kolp, raudnikkel-meteoriit). Paigutamisel tekitasime piisavalt segadust, et žürii taga istuv publik ega ka žüriiliikmed ei teaks, millise numbriga kasti taga nad istuvad ja kelle kastis on ese (kastid tõsteti veel laudade peal ümber).

Võsitlejad pidid pärast vaatlust kirjutama paberile kasti numbri ja selles kastis oleva eseme kirjelduse.

Esimesel katsel ei tuvastanud keegi ei õiget kasti ega aimanud selle sees olevat eset (tatoo masin). Teisel katsel ei tuvastatud samuti ei kasti ega selles olnud eset. Kaheksast kandidaadist ei saanud keegi “mustaks hobuseks”.

Kahe finaali jõudnu vahel läks seega võistlus edasi ilma kolmandata. Kuivõrd saatejuhid olid keeldunud tegemast ka esimesel juhul veavaba katset, oli sama näha ka järgnevate katsete puhul.

Kolm finaalkatset

1. finaalkatse
Žüriiliikmete ees on viinamarjamahlaga täidetud klaasid. Igaühe ees üks. Mul palutakse valada igasse klaasi väidetavat mürki, mille mürgisust saatejuht sugereerib väites, et see koosneb metanoolist, arseenist ja nitraatväetisest.

Ollusel metanoolilõhn puudub. Tegemist on mingi olmekemikaaliga, mille etikett on kaetud. Mul palutakse kallata seda siis kaheksast klaasist seitsmesse. Kallangi, tehes seda moel, et jääb muje, nagu kallaksin igasse. See tekitab korraldajates väljanäivat paanikat ja nad paluvad žüriil korduvalt olla kindlad, et üks klaas on puhas. Rahunetakse, kui žürii kinnitab, et teatakse, kelle klaas on “mürgist” puhas ja nimetatakse selle isiku nimi (antud juhul Andres Anvelt).

Võistleja Nastja suudab öelda vaid laua otsa, kus on nn mürgivaba klaas ja teeb seda nii, et ka nuusutab klaase. Saatekorraldajad keelavad žüriil muuta klaaside asetust laual. Võistleja Veeliks osutab lõpuks nn mürgivabale klaasile.

Saatejuht ja tootja esindaja rõhutavad enne katse algust korduvalt, et juhul kui katseisik soovib juua klaasist, milles on mürk, tuleb teda takistada. See on ehe, sest vaadates oma kõrval olevaid inimesi, kellel on klaasis “mürk”, on näha teatud närvilisust. Žüriiliige Leinatamm haarab võistleja Nastja käe järele, kui see tõstab klaasi ja jääb mulje, et võistleja soovib sealt juua.

Katse ei ole püstitatud korrektselt ja põhimtteliselt on mitmeid infolekke viise, mille tõttu teadmine žürii laua taga toimunu kohta võib liikuda edasi. Žürii esimees Anto Raukas on nähtavalt sisse võetud ja poolehoidev võistleja Nastja suhtes ja kõneleb sagedasti, kuidas ta “omal ajal” Nõukogude Liidus tegeles “ekstrasensside küsimusega” ja kuidas see nähtus on olemas. Salvestuse vaheajal konstrueerib akadeemik Raukas pendli, mille tööd demostreerib nii Ester Tuiksoo kui minu peal väites, et sel moel saab mõõta seksuaalenergiat. Tegemist on igati meeleoluka intermeediumiga saate tootmisrutiinis.

2. finaalaktse
Kumbki võistleja peab ära arvama tema selja taha paigutatud suure pildi peal oleva isiku. Kummagi võistleja käes on ümbrik sama pildiga. Pildid kujutavad mõlemat võistlejat ennast ehk Veeliks pidi ära tundma Veeliksi ja Nastja pidi ära tundma Nastja. Katse tutvustamisel rõhutatakse võistlejatele, et tegemist on Eestis kuulsate inimestega.

Katse ülesehitus: žürii laua ette paigutatakse molbert, millele tõstetakse kummagi võistleja pilt ja see pööratakse žüriilaua poole pärast seda, kui molberti ja žürii laua vahele on toodud kaetud silmadega võistleja, kes hoiab käes ümbrikusse pandud pilti.

Veeliks arvab, et pildil on 30-aastane brünett valge nahavärviga naine, kelle arvab olevat pr Ilves. Nastja kirjeldab tumedates riietes 25-aastast tundlikku tumedajuukselist naisterahvast, kes võiks tegeleda kunsti vms, kirjeldab pildil olija käekõrval mingit last (pildil seda kujutatud ei ole).

Žürii esimees Raukas sekkub koheselt, kui piisav hulk tunnuseid on võistleja poolt ette loetud ja poolehoidvalt vaimustunult teatab, et Nastja arvas küsimuse ära. Katse püstitus polnud korrektne ja võimaldas taas korduvat infoleket mistahes kanaleid pidi (osalejad, videotehnika jne).

3. finaalkatse
Võistlejad peavad ära arvama paberile pandud kolme tilga vere omaniku. Žürii teeb loosi… igaüks nimetab numbri 1-10 ja liidetult saadakse 30. Järjest lugedes langeb liisk Ester Tuiksoole, kes aga soovib loobuda ja verd annab Koit Pikaro. Kaamera ees võtab medõde talt verd ja 3 tilka pannakse kahele paberile (kummalegi võistlejale üks). Enne võistlejate sissetulekut on seega teada isik, kellelt verd võeti. Kõigile žüriiliikmetele pannakse sõrmele plaastrid.

Võistlejate poolt vaadates istuvad laua taga vasakult paremale järgmised žüriiliikmed: Jürgen Veber, Koit Pikaro, Ester Tuiksoo, Anto Raukas, Marek Strandberg, Andres Anvelt, Tarmo Leinatamm, Jürgen Fogel. Võistlejad on samal ajal saalis.

Veeliks osutab Jürgen Veberile, Nastja Koit Pikarole.

Koit Pikaro soolo

Katsetel esineb Koit Pikaro avaldusega, et tal on taskus üks kodus spetsiaalselt valmistatud ese. Ta teatab, et kui võistluse võitja selle koostisosad ära aimab, siis on ta nõus loobuma oma skepsisest ja asuma tööle selgeltnägija truu mänedžerina.

Kutsutakse Nastja ja Koit võtab taskust alumiiniumfooliumisse mähitud silinderja eseme. Nastja ei suuda selle kohta midagi öelda ja palub selle panna ümbrikku. Ka ümbrikus oleva eseme kohta ei saa me mingit teavet. Pikaro teatab, et tegemist on ravimipurki pandud viina sisse sukeldatud kahe forellisilmaga. Vaatlusel leiab see kinnitust.

Kokkuvõtteks

Katsete korraldus ei olnud veenev ja nagu kinnitasin ka žüriiliikmena: kui äraarvamise selgituseks on kaks teed:
1. tegemist on selgeltnägijaga,
2. info katse püstituse kohta võib võistlejani liikuda muid teid pidi,
on tõenäosem loomulikult teine verisoon.

Kahjuks ei nähtud ei saate salvestuse ajal ega ka loomulikult eelnevalt just palju vaeva, et inimlikke tegureid välistada.

Saate korraldajad väitsid, et selline tegevusepüstitus on saateformaadis ette nähtud. Juhul kui see on nii, tekitab selline katsepüstitus suure hulga elementaarse infolekke (informaatorite tekke) võimalusi ja võimalik, et see ongi selle saateformaadi võti… vältida puhast katset teadmises, et inimlikud nõrkused nagu ahnus ja edevus loovad alati infokanali ka siis, kui saate korraldajad seda ei tea.

Kas me siis nägime selgeltnägemist? Vaevalt. Katsete korraldamise iseloom seda ei võimaldanud. Selgeltnägemine moel, et isik tuvastab juhusliku objekti asukoha ja selle iseloomu eksperimendi mõttes korrektselt tekitatud olukorras, on jätkuvalt kaheldav. Tehtud katsed ei kõigutanud seda teadmist mingil moel.

Kas inimene aga on suuteline aimama, märkama või tunnetama teise inimese ebakindlust, on juba iseküsimus. See võib olla loomulikult võimalik… võimalik, et kui inimene on teinud mingi teo või toimingu, siis tema kehakeel ja muud märgid annavad toimunust aimu. Aga ega ka seda žürii antud juhul ei testinud.

Tegemist on meelelahutussaatega, kus isegi saate korraldajate puhul on võimalik, et nad on vaimustuses ja lummuses nendest märkidest, mida nad on näinud ja kogenud saate tegemise käigus. See aga pole viinud saate korraldajaid korrektsete ja kontrollitud avalike eksperimentide tegemisele, mis võiksid olla näiteks loto loosimisega samal usaldusväärsuse tasemel.

Loomulikult ei saa me täna ka öelda seda, et me mõistaksime inimteadvust, loovust ja intuitsiooni. Me ei oska täna öelda paljut või enamustki nende nähtuste olemuse kohta. Kas aga kõnealune saade toob selles osas teadmisi juurde? Kahjuks mitte.

Veel lugusid Selgeltnägijate tuleproovist skeptik.ee lehel

• Selgeltnägijate tuleproov
• Selgeltnägijate tõeline ja päris tuleproov
• Selgeltnägijate tõeline tuleproov. Katseprotokoll ja pildid.
• Real Psychic Challenge (+Randi kommentaarid)

Good news: Three of the contestants approached the Estonian Skeptics Society to have their abilities properly tested. No prizes, no media, just scientific testing.

The experiment began on a lovely summer evening. 19 different fairly common items had been brought together, all clearly distinguishable and from different areas of life. Inside a garden house sat a “transmitter” — a person whose job it would be to take a random item from the pile and to telepathically transmit information about the item to a test subject sitting outside. The telepathic transmitter was accompanied by a member of the skeptics who wrote down the objects that were being telepathically transmitted and communicated with another skeptic outside who was observing the test subject, about when the transmitter or the receiver was ready to proceed. Each of the three subjects tried to guess six items.

All mobile phones were far away and everyone participating in the experiment was searched with a metal detector to look for any electronic transmitters. None were found.

Guessing three out of six items was deemed to be evidence of paranormal abilities. Everyone participating in the test signed papers saying that they had understood and agreed to the rules.

Before the results were revealed the subjects testified that the experiment had been honest and that they were satisfied with the arrangements.

And the results were surprising for everyone. Out of all the eighteen tries the three psychics had managed to guess… zero.

With the psychic inside the garden house holding in her hands a small brush and trying to telepathically transmit its image, the receiving psychic instead described “a round smooth object, a ball”.

A small apple was received as “a bigger object, a toy, a teddy bear”.

A key was received as a drinking glass. A saw as a carrot. A training landmine as a leather wallet. A condom as a light bulb. A compass as a candle.

Though there was a small debate about the condom. It was argued that since spiritually sex has something to do with light, then perceiving a condom as a light bulb should count as a hit. Everyone else disagreed.

All in all, everyone agreed with the setup, everyone agreed with the results, everyone left on friendly terms, and stunning new evidence for telepathy was not discovered.

From left: psychic Teur, skeptics Raul and Martin, psychics Geit, Hannes, and Triin

Here’s the original blog post (in Estonian) about the test:
Selgeltnagijate tõeline tuleproov. Katseprotokoll ja pildid.

Translated by Elver Loho
—————————————-

Lugu ilmus ka James Randi Educational Foundation kodulehel:
Estonian Psychic Test Results
Written by James Randi

Randi kommentaarid ja märkused:

Esemete hulk oleks pidanud olema eelnevalt määratletud ja kõigile osalejatele enne testi teada antud. Sellisel juhul poleks tekkinud kahtlusi ega vaidlusi, kas pakkumine oli täpne või “peaaegu täpne”. Sellist testi nimetatakse “sunnitud valikuks” ning statistiline analüüs on lihtsalt ja kindlalt toimetatav. Kõik esemed on nimekirjas ja ainult täpne vastus läheb arvesse.

Loos polnud viidet sellele, kuidas saadetav ese “saatja” poolt välja valiti. Mõned esemed on silmatorkavamad ja on seetõttu sagedamini väljavalitavad. Peaks olema mingi meetod, näiteks sedelitega loos, et tagada tõeline juhuslikkus.

Kolmandaks oleks võinud olla rohkem kui üks “saatja”; võib ju tekkida vaidlus selle üle, et konkreetne saatja oli nõrk.