skeptik.ee

Doktoreid on mitut sorti — teaduste doktorid, kes on kaitsnud doktoriväitekirja respektaabli ülikooli juures ja pädeva kolleegiumi ees, ja meditsiinidoktorid (arstid), kes on õppinud korralikus (tunnustatud) õppeasutuses meditsiiniteadust, omanud juhendamise all vajaliku patsientidega töötamise kogemuse ja siis lõpuks arstiks saanud. Karm kadalipp, et amatöörid proffidest eristada ja sosssepad patsientidest eemal hoida.

Pole siis mingi ime, et “dr” või “PhD” nime ees tundub ihaldusväärse asjana ka neile, kes mingil põhjusel ei ole seda kitsast ja vaevarikast teed läbi käinud. Siin tulevad appi “ülikoolid” ja akrediteerimata kolledžid, mis pakuvad raha eest kiirkorras või posti teel mitmesuguseid kraade (nn diplomiveskid).

Teine viis on leiutada tiitleid, mis sisaldavad pseudoteaduslikke distsipliine kõrvuti nimetusega doktor, mis mitteteadjale tundub sama usaldusväärne nagu päris arsti nime ees olev “dr”.

Eesti päritolu Allan Gary Oolo Austin kodulehel on siis näha, milliseid kõlavaid nimetusi võib endale saada:

Doctor of Osteopathic Medicine
Doctor of Chiropractic
Doctor of Acupuncture
Doctorate of Natural Medicine
Honorary Doctorate in Manual Medicine (EU charter)
Certified Chiropractic Rehabilitation Doctor

Neid valdkondi ühendab see, et neid kõiki peetakse libameditsiini (peenemate nimetustega alternatiiv-, täiend-, integratiivne meditsiin) valda kuuluvateks. Seega doktorikraadid, mis nendel aladel on saadud, ei tähenda sisuliselt midagi. (Võrdluseks: “Doctor of Astrology”, “Doctor of Urine Therapy”.) Parandage, kui eksin, aga teatud möönduse võib vist teha “Manual Medicine” koha peal, aga “Honorary Doctorate” ilmselt ei eelda koolis õppimist.

Eesti meedias on Oolole aegajalt ikka tähelepanu pööratud. Küllap tänu sellele, et tal õnnestus mingil ajal Eesti sportlastele lähedale imbuda ja osaliselt seetõttu, et tema “patsientide” nimekiri on täis kuulsaid nimesid:

actors: John Cusack, Sir Ian McKellan, Farrah Fawcett, Malin Ackerman, Ed Asner, Raymond Burr, Richard Crenna, Dolf Lungren, Neve Campbell, Jessica Steen, Nick Mancuso, Barry Pepper, Vin Diesel;
musicians: The Backstreet Boys, David Bowie, Trent Reznor of Nine Inch Nails, Jon Bon Jovi, Roy Orbison, Roch Voisine, Clint Black, Tony Bennett, Kenny G., Robbie Robertson, Peggy Lee, The Monkeys, Simon Le Bon of Duran Duran, Paul Stanley of Kiss, Axl Rose of Guns and Roses, Tony Iommi of Black Sabbath, and members of the tours of Pink Floyd, U2, and The Rolling Stones;
prima ballerinas: Martine Lamy and Jennifer Fournier;
NHL hockey players: Shane Corson, Paul Coffey, and Bobby Hull;
tennis champion: Jimmy Connors;
World Heavyweight Boxing Champion Lennox Lewis;
Olympic Athletes including Canadian Gold Medalist sprinter Glenroy Gilbert, USA Gold Medalist swimmer Misty Hyman, and Estonian Gold Medalists decathlete Erki Nool, cross country skier Andrus Veerpalu, Olympic Bronze Medalists Indrek Pertelson in judo, and Aleksander Tammert in discus who holds first place in the world for 2006.

Ühel korralikul “doktoril” ei sobi ju teiste poolt alustatut jätkata, vaid peab ikka mingi oma kaubamärgi, koolitusahela, frantsiisi välja töötama, mille kuningaks saab end kuulutada ja mille eest ikka ja jälle uut raha küsida. Oolo bränd on Trigenics^® ja teaduskõlaline mõiste Myoneural Medicine. Kõik sõnad ükshaaval omavad tähendusi, kuid otsing nende kombinatsiooniga ei anna Pubmedi meditsiiniandmebaasis ühtki relevantset vastust. Samuti ei leia sealt Oolo nimega ühtki uurimustööd, mida oleks ju oodata, kui tahetakse uue, tõhusa, revolutsioonilise ravimeetodiga läbi lüüa.

Oolo kujunemisteest saame aimu ajakirja Yks vahendusel:

Sisemine hääl ütles talle [Oolole] 1980ndatel, et ühendada tuleks kolm raviviisi – tõenduspõhise neuroloogia viimased saavutused, idamaine akupunktuur ja hingamistehnika. Nii hakkas ta pärast 15-aastast praktikat eri meetodeid kombineerima ja oma katsetuste kohta märkmeid tegema, mille tulemusel valmis täiesti uus lähenemine. Sündis uus ravimeetod Trigeenika, mis vormus kirjapanduna 1990ndatel. Meetodi täiendamine käib lakkamatult. Järgmisel aastal peaks ka eestikeelsena ilmuma DVD ja raamat trigeenikaharjutustega.

Trigeenika ehk müoneuraalne (lihasnärvide) meditsiin ühendab endas pehmete kudede rehabilitatsiooni, akupunktuuri ja sünergilise enesesisendusliku hingamise. Trigeenika on neurokineetiline valusündroomi eemaldaja, mille abil taastub korralik lihassignaalide muster ja lihaskäitumine, vuristab Allan Oolo oma meetodit tutvustades. Kui lihaskoes on tekkinud tihenemine (kas vigastuse või pikaajalise põletiku tagajärjel), siis jõuab lihasretseptorite signaal ajju puudulikult ja lihas ei saa enam korralikku tagasisidet.

Mõjutades valusaid akupunktuuripunkte koos liikumise ja väljahingamisega saab suurendada ajusse minevate signaalide hulka, piltlikult öeldes lüüa aju progamm segamini ja tekitada olukord, kus aju hakkabki ennast vastavalt uutele signaalidele ümberprogrammeerima. Tegemist on interaktiivse ravimeetodiga – patsient ei ole passiivne, vaid töötab kaasa nii mõtte kui ka kehaga.

Seega, mis doktor see meedia ja meie olümpiakomitee poolt armastatud Allan Oolo ka on?

Loe edasi »

Olen viies osas teile tutvustanud lugu akupunktuurist — iidsest hiinapärasest traditsioonilisest raviviisist, mis ilmselt polegi Hiina päritolu, pole eriti iidne, pole kuigi traditsiooniline ega ka ravi kedagi millestki. Viiendas osas selgus, et väidetavate meridiaanide ja spetsiifiliste torgitavate kehapunktide olemasolu pole kuigivõrd kinnitust leidnud ning neljandas osas ilmnes, et akupunktuuri populaarsus on Läänes samavõrra suurenemas kuipalju Idas langemas.

Viienda osa lõpus jäi üles küsimus, et võibolla polegi tähtis, milviisil akupunktuur toimib, tühja neist meridiaanidest, punktidest ja qi-st — olgu olematud või leitamatud, kui heaks arvavad — peaasi on siiski see, et akupunktuur toimib ja inimesed saavad vaevustest lahti, tervenevad, pääsevad hädadest, paranevad haigustest, lahkuvad rõõmsal meelel kabinetist. Jäägu toime mehhanism teiste avastada ja seletada, meie kasutame kogemusele toetudes asja, mis toimib. Lõppeks ei osatud omal ajal seletada sedagi, miks sidrunid skorbuuti tõrjusid, aga asi toimis ja häda Napoleoni mereväele, kes sellest teadmisest ilma oli ja tunduvalt nõrgemale Briti laevastikule seepärast alla pidi vanduma.

Kas akupunktuur toimib?
Süüvimata praegu lähemalt huvitavatesse küsimustesse, mida tähendab “toimib” ja kuidas toimimist üldse mõõdetakse, sõnastame küsimuse hoopis sedasi, et kas akupunktuuri mõju on eristatav platseebost. Kas on mõni tervisehäda, mille puhul tasub pikalt kahtlemata akupunktuuri soovitada? Mida räägivad meile randomiseeritud, pimendatud ja platseebokontrolliga kliinilised testid—toimivuse mõõtmise kuldstandard?

Siin on mulle abiks hiljuti ilmunud raamat Trick or Treatment, autoriteks osakestefüüsik ja teadusajakirjanik Simon Singh ning täiendmeditsiini professor ja endine praktiseeriv homöopaat Edzard Ernst.

Akupunktuuri on pakutud tõhusa raviviisina näiteks suitsetamisest loobumisel, kroonilise astma leevendamisel, sünnituse esilekutsumisel, menstruaal- ja paljude muude valude vaigistamisel, unetuse tõrjumisel, reumatoidartriidi, epilepsia, viljatuse ning terve rea teistegi hädade puhul.

Autorid töötasid läbi parimad hetkel saadaolevate teadusandmete tulemused ning leidsid, et ainsad juhtumid, mille puhul akupunktuurist näib mingit platseebost tõhusamat abi olevat, on tundmatu põhjusega peavalud, rasedusaegsed vaagna- ja alaseljavalud, operatsioonijärgsed ja kemoteraapiaga seotud iiveldused ja oksendamised, kaelahädad ja voodimärgamine. Samas on needki positiivsed tulemused väga piiripealsed, uuringute kvaliteedi osas on küsimusi ning teised sama kvaliteediga uuringud on andnud vastupidise tulemse, seega edasiste ja kvaliteetsemate kliiniliste testide käigus võib juhtuda, et needki miraažid haihtuvad olematusse (või siis muutuvad toimimatuse kõrbes oaasiks, kus kosuda).

Üks probleem akupunktuuri platseebokontrolliga uurimisel on pikalt olnud sobiliku libanõela puudumine, mida platseeboks kasutada. Nüüd on sellised nõelad olemas ja lähiaastatel on oodata rohkem vastavate uuringute tulemusi, kuid üks selline juba näitab, et peavalude korral pole siiski vahet, kas kasutada nahka mitteläbivat libanõela platseebona või “päris” akupunktuuri.

Kas platseebo on ravim?
Selge on aga seegi, et olgu liba või “päris”, toimib akupunktuur valu leevendamisel tunduvalt paremini kui mitte midagi tegemine. Kas see aga annab õigustuse kasutada akupunktuuri või ka muid niinimetatud alternatiivmeditsiini võtteid teatraalse platseebona?

Autorid Simon Singh (paremal) ja Edzard Ernst (vasakul) arvavad, et siiski mitte. Igasugune teadlik platseebo kasutamine eeldaks arstide vaikimisvandenõud patsientide ees, kuna platseebo toimib eriti siis, kui see on suureliselt tõhusaks valetatud ja kallis (keisri uued riided). Selline teadlik valetamine pole aga eetiline ning paternalistlik infoga manipuleerimine pole enam moes. Teiseks tekiks arstidel lahendamatu vastuolu nende teadlastega, kes uurivad uusi ravimeid ja raviviise, kuna nende uuringute tulemused jõuavad teisi kanaleid pidi avalikkuse ette. Keda siis abi otsiv patsient uskuma ja usaldama peaks? Kolmandaks võib üks irratsionaalne raviviis toimida ukseavajana teiste veelgi irratsionaalsemate ja ohtlikemate võtete juurde. David Colquhoun on öelnud, et homöopaatiliste nostrumite oht ei seisne selles, et nad kehale mürgised oleksid, vaid nad mürgitavad su meelemõistuse.

Neljas oht, mis nn alternatiivsete meditsiinivõtete kasutamisega kaasas käib, seisneb aktiivses teadusvastasuses ja ohtlikes nõuannetes hoiduda kõrvale vaktsineerimistest ja muudest tõestatult tõhusatest tegevustest.

Peamine argument platseeboravi teadliku kasutamise vastu on autorite arvates aga siiski see, et platseeboefekt on niikuinii ka iga tõendatult tõhusa ravimi ja raviviisi tasuta kasaanne. Kui nn alternatiivsete võtete puhul maksab patsient kõrget tasu ainult platseeboefekti eest ning saab tihtipeale kaasa nihestatud ilmapildi, siis tõenduspõhise arstiteaduse korral saab patsient toimivale ravivõttele kaasa suurema või väiksema platseeboefekti täiesti tasuta.

Kokkuvõte
Akupunktuur sellisena nagu seda praegu tuntakse, ei ole kuigi iidne ning baseerub pigem irratsionaalsetel kosmoloogilistel ja filosoofilistel arusaamadel kui teaduslikul uurimisel. Meridiaane ja spetsiaalseid akupunktuuripunkte pole inimese ega teiste loomade kehadest leitud, samuti pole leitud märke müstilise elujõu ehk qi kohalolust ja pole ühtki mõjuvat põhjust, miks neid üldse olemasolevaks pidada. Mida rohkem ja mida kvaliteetsemad on akupunktuuri tõhusust uurivad kliinilised uuringud, seda enam läheneb akupunktuuri mõju platseebole. Teadus areneb ausalt uurides ja julgusega kõrvale heita vananenud arusaamad.

Eelmised osad
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 3)
Akupunktuur — müüdid ja tegelikkus (osa 4)
Akupunktuur — meridiaanid ja punktid (osa 5)

Eelmistes osades (1, 2, 3, 4) oli juttu akupunktuuri ja hiinapärase meditsiini ajaloost üldse. Olemasoleva tõendusmaterjali põhjal on võimalik järeldada, et akupunktuur ja nn traditsiooniline hiina meditsiin, nagu seda praegu esitletakse, on suures osas 20. sajandi teise poole produkt. Ja sedagi mitte tänu teaduse arengule, vaid puhtalt poliitilistel põhjustel. Samal ajal, mil nende meetodite populaarsus hiina kultuuriruumis väheneb, on see läänemaailmas kasvamas.

Viiendas osas, mis pole viimane, heidame pilgu meridiaanidele ja punktidele nendel, mille abil ja kaudu “energiate” vood reguleeritud peaks saama. Kas meridiaanid on olemas? Kas on olemas erilised punktid, mis peenikeste nõeltega torkides tervist mõjutavad?

Nagu eelmises osas täheldatud, on sõna “meridiaan” kehas voogava eluenergia kanali mõttes pärit alles aastast 1939 prantslasest diplomaadi Morant’i raamatust. Idee kehas elujõudu ringiliigutavast teineteisega ühenduses mitteolevast 11 kanalist (mo või mai) on leida Mawangtui haudadest leitud tekstidest (dateeritud aastasse -168 ja kus pole akupunktuurist sõnagi mainitud). Sadakond aastat hiljem on neid kanaleid juba 12 ja need moodustavad ühendatud süsteemi, mis on erinev vereringlusest. 1993. aastal leiti ühest hauast hilisem joonis, kus inimfiguurile on joonistatud 9 kanalit, kus kaks on paigutatud hoopis teistesse kohtadesse kui kahel eelneval süsteemil.

On ilmne, et energiakanalite või meridiaanide idee on pärit veresoontest. Sõna mai veresoone tähenduses on teada 4. sajandist enne meie ajaarvamist. Haigust peeti vanas Hiinas lähedalt seotuks vereringlusega ja seepärast peeti tõhusaks raviks aadrilaskmist, milleks kasutati teravaid riistu vajaliku augu tekitamiseks.

Tänapäeval on kanaleid või meridiaane seostatud vahelduva eduga veresoontega, närvidega, lümfisoontega, kuid tänased teadmised inimese anatoomiast ja füsioloogiast ei anna eriliste elujõu voogamise kanalite olemasolu kohta mingit lootust.

Nende kanalite peale oli märgitud sadamad, mille kaudu toimub qi tasakaalustamine – liigne yin või yang tuli välja lasta või puuduv osa sisse meelitada. Varajastes tekstides on nende punktide arvuks nimetatud 360 või 365, aga seda mitte seepärast, et nahalt oleks vaadeldes või kompides mingeid erilisi moodustisi leitud, vaid vastavalt päevade arvule aastas, kuna kosmoloogilised kontseptsioonid võtsid võimust ka sellel elualal. Tänapäeval on punkte märgitud üle 2000.

Mitte miski ei erista nn akupunkte teistest kehapunktidest. Üritused erilisi punkte kehal määrata nt Volli aparaadiga (naha takistuse mõõtmisega) ei anna mõttekat ja korratavat tulemust, kuna takistuse näit sõltub pigem elektroodi kujust, naha niiskusest, naha paksusest eri kehaosadel, nurgast ja survest, millega elektroodi nahale vajutatakse, õhu temperatuurist ja niiskusest ning muudest teguritest. Tulemused akupunktide tuvastamisel on ääretult heitlikud ja replitseerimatud. On olemas uuring, milles selgub, et pole vahet, kas nõel torgatakse kehakaardil ette näidatud punkti või suvalisse kohta kehal, tulemus on ikka sama.

Kokkuvõte
Ei ole ühtki põhjust arvata, et akupunktuuri teoorias kirjeldatud energiakanalid ehk “meridiaanid” olemas oleksid.
Pole ühtki põhjust arvata, et akupunktuuri teoorias postuleeritud erilised punktid kehal olemas oleksid.

Järgmises ja võibolla viimases osas heidame pilgu väitele, et pole küll tähtis, kuidas akupunktuur mõjub, peaasi et mõjub ja inimesed paranevad. Aga kas mõjub ja kas paranevad?

Allikad:

• Robert Imrie, Veterinary Acupuncture
• Stephen Basser, Acupuncture: A History

Kolmandas osas selgus, et mõiste “traditsiooniline Hiina meditsiin” (TCM) on üsna hilise aja leiutis ja pääses mõjule tänu esimees Mao poliitilistele ambitsioonidele. Alles 1950. aastatel hakkas kujunema ühtsustatud teooria nii akupunktuuri kui muude nn traditsiooniliste Hiina meditsiini võtete kohta.

Neljandas osas heidame pilgu ajaloole läänemaise mätta otsast ja vaatame, kuidas hiinapärane ravikunst ja akupunktuur selle hulgas Euroopasse (tagasi) jõudis.

Hiina meditsiini mainis 13. sajandil oma põhjalikus reisikirjas frantsiskaani munk flaamlane Rubrucki Villem, kuid akupunktuuri nende mainingute seas ei ole. Sõna “akupunktuur” jõudis siiamaile 16. sajandi teises pooles samuti misjonäride vahendusel. 1680. aastal kirjutas jesuiit ja arst hollandlane Willem ten Rhijne traktaadi akupunktuurist, kus kirjeldab seda kui suurte kullast terariistadega toimetatavat tegevust, mille puhul jäeti need kerre kuni 30 hingetõmbeks. Polnud selles traktaadis mainitud meridiaane, spetsiifilisi punkte ega qi-d, vaid raviti “tuuli”.

18. ja 19. sajandi prantsuse tekstidest leiab akupunktuuri teemadel osade arstide kurtmist, et mõned arstid üritavad üht absurdset doktriini hästiteenitud unustusest taaselustada. 1821. aastast on teada, et Briti kirurg-akušöör Edward Joukes kasutas nõelu härra Scotti niudevalu leevedamiseks. 19. sajandi esimesest poolest on teateid akupunktuuri väidetavalt edukast ja edutust kasutamisest ja katsetamisest nii inimestel kui loomadel Prantsusmaalt (sh Louis Berlioz, kes ühendas nõelte külge Leydeini purgid, millega sai alguse elektroakupunktuur), Rootsist, Itaaliast, Saksamaalt ja otsapidi ka USA-st. Näiteks katsetasid USA arstid Edward J. Coxe ja Samuel Jackson akupunktuuri kui võimalikku meetodit uppunu elustamiseks. Inspiratsiooni olid nad saanud eurooplastelt, kes olla edukalt uppunud kassipoegi elule tagasi toonud torgates neile nõelu südamesse. Paraku ei õnnestunud ameeriklastel Euroopa ametivendade tulemusi korrata ja nad “loobusid tülgastusega” edasistest katsetest.

1860. aastaks näib ind raugevat.

20. sajandi alguses soovitas William Osler ravida valusid alaseljas nimmepiirkonda torgatud nõeltega. Euroopa akupunktuurile oligi iseloomulik torgata nõelu mitte metafüüsilistesse punktidesse energiakanalitel, et reguleerida qi voogu, vaid valutavasse piirkonda. Läänemaises kirjanduses pole selle ajani isegi ühtainsamatki viidet spetsiaalsetele punktidele ega kanalitele.

Alles 1939. aastal ilmus prantsuse diplomaadi George Soulié de Morant’i raamat L’Acupuncture Chinoise, kus esineb esimest korda sõna “meridiaan” energiakanali tähenduses ja kus autor võrdsustab qi “energiaga”. Morant arvas, et akupunktuuri abil saab ravida muu hulgas ka koolerat, kuna oli oma silmaga seda Pekingis epideemia ajal näinud. Ta tõlkis palju Hiina kirjavara prantsuse keelde ja populariseeris akupunktuuri.

1940.-50. rajatakse Euroopas mõned akupunktuuriga tegelevad seltsid – Prantsusmaal, Saksamaal Austrias. 1957. aastal leiutab Prantsuse arst Nogier “iidse Hiina raviviisi” — akupunktuur kõrvalestal. See põhineb asjaolul, et hea tahte korral võib inimese kõrvalestal näha inimese kujutist ja torgates nõela vastavasse siseorganit esindavasse kõrvalesta piirkonda, peaks see organ ravitud saama. 1970. aastatel jõudis kõrva torkimise idee ringiga Hiinasse, kus seda aretati koostöös Euroopa ametivendadega edasi ka veterinaaria vallas.

Väärib muidugi taas mainimist, et samal ajal, kui läänemaailm avastas “iidsed Hiina raviviisid”, vajus see idamaades aina enam unustuse hõlma ja kuni keelustamiseni välja, kui teaduslik meditsiin oma võidukäiku alustas. Ja seda kuni esimees Mao poliitilise otsuseni pakkuda laiadele rahvahulkadele midagigi leevenduseks, kui korralikku tervishoiuteenust vaid parteibossidele jagus.

Eraldi tasub rääkimist lugu sellest, mis juhtus Henry Kissingeri visiidil Hiinasse, kui ta Nixoni tulemist ette valmistas. Reisil oli kaasas ajakirjanik James Reston, kes haigestus ägedasse pimesoolepõletikku, mis teatavasti kiiret kirurgilist sekkumist vajab; ja tõmmatigi mees lauale, tehti kohalik tuimestus teada-tuntud kemikaalidega. Kuid peale operatsiooni olid ta vaevused ja valu suured ning kutsuti appi nõelaspetsialist, kes talle kolm pikka nõela jäsemetesse sisse torkas, ja taimetark, kes rohtu tossutas. Operatsioonijärgne kõhuvalu taandus nagu ikka, kui soolestiku liikumisvõime taastub ja gaasivaevused vähenevad. Legendides võttis see lugu teistsuguseid pöördeid — räägiti, et kogu operatsioon tehti vaid akupunktuurset anestesioloogiat kasutades ja operatsioon tehti Kissingerile. Sarnaseid raporteid Hiina imedest hakkas Ameerika ajakirjanduses rohkemgi ilmuma. Küll tehtavat avatud südameoperatsioone vaid akupunktuurse anestesioloogia abil ja küll ravitakse pimedaid nägijateks ja kurdid hakkavad kuulma. Teaduslikku kinnitust pole need kuulujutud küll kunagi leidnud, aga selliste imelugude saatel hakkas vastvalminud “traditsiooniline Hiina meditsiin” maailma vallutama. 1970. aastatel avati esimesed akupunktuuri õpetavad õppeasutused Kanadas ja USA-s. Isegi FDA võttis kiiresti meetmeid tarvitusele ja klassifitseeris nõelravinõelad meditsiiniseadmeteks, et tagada mingigi kontroll.

Sellest ajast peale on “traditsiooniline Hiina meditsiin” muutunud Läänes populaarsemaks kui Hiinas. 1995. aastal käis Hiinas sealse teaduse ja tehnoloogia ühingu kutsel rühm Ameerika arste, kes tõdesid, et Hiinas valivad umbes 15-20% patsientidest “traditsioonilise Hiina meditsiini”, kui nad on saanud diagnoosi biomeditsiini praktikult ja ka siis lisaks nn lääne meditsiini ravile. Läänemaailmas toetas eksootiliste raviviiside levimist pead tõstev New Age liikumine, mille raames kaevati välja vist peaaegu kõik ükskõik millal ja ükskõik kus harrastatud ükskõik kui absurdne meetot.

Järgmises osas püüame aru saada, kuidas tekkisid jutud punktidest ja kanalitest (meridiaanididest) ning kas sellised asjad üldse olemas on.

Lisalugemist ja allikad:

• Robert Imrie, Veterinary Acupuncture
• Stephen Basser, Acupuncture: A History
• James Restoni lugu ajalehes New York Times 1971
• Traditional Medicine and Pseudoscience in China: A Report of the Second CSICOP Delegation (Part 1), Barry L. Beyerstein, Wallace Sampson, Paul Kurtz, Skeptical Inquirer juuli/aug 1996
• Traditional Medicine and Pseudoscience in China: A Report of the Second CSICOP Delegation (Part 2), Barry L. Beyerstein, Wallace Sampson, Skeptical Inquirer sept/okt 1996

———————————–
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 3)

Eelmises osas vaatlesime ajalooürikuid ja arheoloogilist materjali, mis Vana-Hiina meditsiini kohta midagi kostavad ja selgus, et akupunktuuri tänapäevases mõistes võib neist leida vaid väga eesmärgipäraselt lähenedes.

Meie mõistes keskaeg ja uusaeg ei toonud Hiina meditsiinis kuigipalju selginemist, vaid eri koolkonnad ajasid oma asja. Võtted levisid Jaapanisse, Koreasse (mõned ütlevad, et hoopis Koreast Hiinasse). Eri allikad väidavad olemas olevat kas 11 või 12 “kanalit”, mis kas on üksteisega seotud või siis ei ole. Võimust võttis ka kosmoloogiline lähenemine, kus sündmused ja arvud taevas pidid leidma kajastust ka maa peal ning inimkehal. Sellest need 360-365 punkti kehal, mille torkimise, suitsutamise, vajutamise läbi peaks saama tervist parandada.

Selguse loomisel ei aita kaasa viie elemendi (vesi, tuli, metall, puu, maa) filosoofia ja Yin-Yang teooria ühildamatus ja vastuolulisus. Mõlemad kontseptsioonid leidsid kajastamist inimkehal ja tervisefilosoofias ning tootsid vastakaid praktikaid.

Peab muidugi meeles pidama, et kõik see toimus ajal, mil arusaamad füsioloogiast, biokeemiast ja tervenemise mehhanismidest olid tagasihoidlikud ja eelteaduslikud — omadused, mis on omased kõigile tolle aja ravisüsteemidele. Inimkeha avamine operatsiooniks või lahkamiseks oli keelatud, puudusid vaatluste süstematiseerimise meetodid. Kui haiget inimest raviti mingi meetodiga ja ta sai terveks, siis järeldati, et just see raviviis tegi ta terveks, kuid puudus arusaam haiguste olemusest, nende loomulikust kulust ega proovitudki uurida, kas seesama terviserike oleks möödunud ka ilma kohaldatud võtet kasutamata.

Sellises süsteemituses hakkas hiinapärane meditsiin jõudsalt hääbuma, kui Lääne moodi teaduslik lähenemine leidis oma tee Hiinasse. Vahe ei kujunenud siiski mitte Hiina ja Lääne vahel, vaid kas võte oli testitult efektiivne või mitte. Arutleti, et teadus on universaalne ja ei kuulu otseselt ei Läänele ega Hiinale.

Selles valguses üritas Hiina valitsus akupunktuuri ära keelata 1822. aastal ja hiljemgi. Jaapanis keelati akupunktuur 1876. aastal. 1911. aastast ei kuulunud akupunktuur Hiina keiserliku meditsiiniakadeemia uurimisteemade hulka. Enne II MS üritas Hiina valitsus kogu hiinapärast meditsiini keelustada. Isegi Hiina kommunistlik partei väljendas algul oma vastumeelsust tagurliku, irratsionaalse ja ebausust kantud rahvameditsiini suhtes:

Meie arstid ei mõista teadust: lisaks sellele, et nad ei tea mitte midagi inimese anatoomiast, ei taipa nad midagi ka arstimite analüüsist; bakteriaalsetest mürgistustest ja nakkustest pole nad kuulnudki…

Aastail 1927-36 ei ilmunud Hiina meditsiiniajakirjas Chinese Journal of Physiology akupunktuuri kohta ühtainsamatki artiklit.

Olukord muutus seltsimees Mao võimuletulekuga. Valik oli lihtne – mitte pakkuda lihtrahvale mittemingisugust arstiabi, kuna vastava haridusega inimesi lihtsalt polnud nii palju, et kvalifitseeritud arstiabi kõikjale jõuaks, või taaselustada kiirkorras rahvameditsiin, akupunktuur selle hulgas. Mao valis teise variandi, kuigi ta ise sellesse ei uskunud ja kasutas vajadusel ainult nn Lääne meditsiini.

Maoistliku poliitilise surve all pandi patsiendid, arstid, kirjastajad rahvameditsiini heaks tööle. Selleks, et kiirkorras vastavaid spetsialiste õpetada, pidi olemasolevast segadikust midagi koherentsemat kokku kirjutama, et oleks võimalik mingigi süsteemi järgi õpetada ja koostati vastavad õpikud, mille põhjal kujuneski see standardiseeritud mudel, mida praegusel ajal traditsiooniliseks hiina meditsiiniks nimetatakse. Kommunistlike ametnike poolt loodud termin “traditsiooniline hiina meditsiin” (TCM) ilmub kirjandusse esmakordselt aastal 1954.

Järgmises osas vaatame, kuidas hiinapärased võtted lainetena Euroopasse ja Ameerikasse jõudsid.

Allikad:
Robert Imrie, Veterinary Acupuncture
Stephen Basser, Acupuncture: A History
Harriet Hall, Puncturing the Acupuncture Myth

———————————–
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)

Huangdi Neijing pole siiski ainus allikas, mille abil Vana-Hiina meditsiini uurida saab. 1973. aastal leiti Mawangdui haudadest muu hulgas ka hulk meditsiinialaseid traktaate, milles on kirjas põhjalik ülevaade tolle aja meditsiinilistest arusaamadest. Matus on dateeritud aastasse 168 enne meie käibeloleva ajaarvamise nullpunkti.

Protseduuridest on kirjeldatud moxa (puju) põletamist naha lähedal, suitsutamist, väiksemaid kirurgilisi operatsioone, massaaži, loitsimist, rituaalseid liigutusi (võimlemise moodi), survet kividega, lisaks on ülevaade 217 ravimtaimest.

Aga mida sealt ei leia, on akupunktuur. Isegi vihjet peente nõeltega torkimise poole ei ole.

Varaseim tuvastatud viide sõnale zhen seoses arstikunstiga on leida ajaloolises teoses Shiji aastast -90. Nagu eelmises osas kirjeldatud, tähistab sõna zhen igasugust tegevust, mis on seotud teravate või kuumade esemetega. Olgu siis karja märgistamine, mädapaise avamine või aadrilaskmiseks augu tegemine. Seega seost akupunktuuriga tänapäeva arusaama mõttes tuleb kaugelt ja meelevaldselt otsida.

Hiina meditsiini klassikaline teos Huangdi Neijing, mille varaseimad säilinud eksemplarid on pärit parimal juhul +V sajandist, defineerib “torkimist” kui soontes või kanalites voogava qi või tuulte manipuleerimist. Viiteid selle teose olemasolule on küll leitud juba -I sajandist, kuid pole kindel, kas sarnane pealkiri ka sama sisu tähendab.

Ajaloolastele on abiks arheoloogia ja 1968. aastal leiti prints Liu Shengi (surnud -113) hauast hulk terariistu, mida ravitsemise eesmärgil kasutati. Nende seas ka peenemat sorti nõela moodi asjad, mida osad inimesed akupunktuurinõelteks peavad.

Nende nõelte pikkus on kuni 7 cm, läbimõõt lubab oletada, et neid kasutati millekski muuks kui meridiaanides voogava qi korrigeerimiseks.

Kokkuvõte:

Akupunktuuri vanuseks väidetakse olevat üle 2000 aasta ja kaasaegsed autorid jätkavad vanade tekstide tsiteerimist, kui kirjeldavad selle teoreetilisi aluseid. Kui aga läheneda Vana-Hiina tekstidele kui ajaloolistele dokumentidele, mitte aga kui arstiteaduse lähtematerjalile, mida võib katkematult ümber tõlgendada, siis selgub tõsiasi, et on tohutu vahe, kuidas kasutati nõelu omal ajal ja kuidas kasutatakse neid akupunktuuris tänapäeval. See, mida tuntakse tänapäeval akupunktuurina, on pika arengu tulemus ja sel on vähe sarnasust oma varase eelkäijaga. (D.C. Epler jr)

Järgmises osas plaanin vaadata, kuidas tekkis see akupunktuur, mis tänapäeval tuntuks on saanud, ning kuidas see Läände jõudis.

————————-
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 3)

Alustan artiklite seeriat akupunktuurist, mis põhineb suuremalt jaolt dr Robert Imrie loengumaterjalidel.

Artiklites püüame saada vastused küsimustele:

• Kui vana on akupunktuur?
• Kas akupunktuur on Hiina leiutis?
• Kas nõelravipunktid on olemas?
• Kas meridiaanid on olemas?
• Kas nõelravi ravib?
• Kas nõelravi üldse mõjub?

Akupunktuuri ehk nõelravi peetakse traditsioonilise hiina meditsiini (TCM) kõige iseloomulikumaks osaks, mille puhul

mõjutatakse nõelravipunkte nõelte abil haiguste ravi või profülaktika eesmärgil.
Nõelravipunktid asuvad meridiaanidel ehk kanalitel, mis ühendavad organismi tervikuks.
Allikas: noelravi.ee

Populaarsed tänapäevased müüdid pajatavad, et akupunktuuri puhul on tegu lausa mitmete aastatuhandete pikkuse ajalooga ning sügavalt hiinapärase meetodiga.

Olulisim allikas Vana-Hiina arstiteaduse kohta on teos Huangdi Neijing – Kollase keisri õpetus sisemisest (ei suuda vastutada tõlke kvaliteedi eest). See tekst arvatakse olevat pärit umbes aastast 200 enne meie ajaarvamist ja võib kajastada varasemaid tekste ning olla kogunud lisandusi järgnevatelt autoritelt. Vanim säilinud versioon on umbes meie ajaarvamise 5. kuni 8. sajandist. Kanoniseeritud versioon koostati 11. sajandi keskel. Selles raamatus räägitakse soontes või kanalites voogava qi või tuulte manipuleerimisest torkimise abil ja seda peetakse otseseks akupunktuuri kirjelduseks.

Mida see “torkimine” (zhen) täpsemalt tähendab, jääb lahtiseks. Klassikalises hiina keeles võib see “torkimine” tähendada igasugust tegevust, mis on seotud terava või kuuma esemega. Peamised “torkimised” tehti aadrilaskmise ja haiguskollete avamise eesmärgil. Samuti võis see tähendada karja märgistamist või armide tekitamist.

Tolleaegsed metallid olid kas liiga pehmed või rabedad ega võimaldanud valmistada selliseid nõelu, mida oleks saanud õrnalt naha sisse keerutada. Vastavat terastraati õpiti tõmbama alles umbes 17. sajandil.

Raamat Huangdi Neijing on üles ehitatud dialoogi vormis. Tuntud sinoloog Paul Unschuld oletab oma raamatus Chinese Medicine (Brookline, Mass: Paradigm Press, 1998, lk. 12), et teoses Huangdi Neijing esinev tegelane Qi Bo võib olla ei keegi muu kui Hippokrates. Lisaks siidile ja kalliskividele liikusid mööda iidseid kaubateid Ida ja Lääne vahel kindlasti ka ideed, õpetused ja teadmised. On ka näiteid Hiina ja Lääne meditsiinitekstide sõnasõnalisest sarnasusest. Samuti leiab samasust illustratsioonide juures näiteks hobuste ravimise ja inimkeha kujutamise teemadel. Kreeka ja ladina tekstides on hulganisti viiteid teatud kehapunktidele, kuhu torkimist ja mille kaudu aadrilaskmist peaks toimetama.

Seega on piisavalt tekstilist ja pildilist tõendusmaterjali väitmaks, et see, mida on harjutud nimetatama traditsiooniliseks hiina meditsiiniks, pole algupäraselt sugugi Hiina päritolu. Lisaks Euroopa, Araabia ja Pärsia allikatele, on Vana-Hiina teadmised saanud mõjutusi ka India ja Mongoli kultuuriruumist.

I osa kokkuvõte: kirjalikud tõendid akupunktuuri kohta pärinevad mitte varasemast kui 1600 aastat tagasi—teose Huangdi Neijing säilinud tekstidest, kuid selles kirjeldatud “torkimine” ei pruugi sugugi tähendada nõela torkamist tänapäevase akupunktuuri mõttes. Samuti ei ole “torkimine” algupäraselt midagi ainult Hiina meditsiinile omast, sarnaseid võtteid on kirjeldatud Vana-Kreekas ja võisid mööda iidseid kaubateid Hiinasse jõuda.

Järgmises osas vaatleme veel kirjalikele ja arheoloogilistele andmetele toetudes Vana-Hiina meditsiinivõtteid ning kas mõnda neist võiks pidada akupunktuuriks selles mõttes, nagu praegu seda mõistetakse. Samuti väärib uurimist, kui traditsiooniline see akupunktuur Hiinas ikka on.

————————————————
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)

Akupunktuuri on peetud üheks paremini tõendatud nn ‘alternatiivsetest’ raviviisidest. Pooldajad väidavad, et mitu tuhat aastat hiinlaste tähelepanekuid on piisav tõendus, et asi toimib. Muidugi on akupunktuuri ehk nõelravi uuritud ka tänapäevaste kliiniliste testidega ning üritatud sotti saada, Loe edasi »

Ime küll, aga hea meelega kiidan nüüd SLÕhtulehte. Lehe esikaanel, kus tihti on lugeda astroloogide hüüatusi HÄDA TULEB! HÄDA TULEB! ja muud jaburdust, on täna suurelt pealkiri SALADUSLIK NÕELRAVIJUHTUM: HAIGEST MEHEST SAI SANT.

Lugu on minumeelest igati korralik, autor Kadri Paas on teinud tubli taustauuringu, küsitlenud nii patsienti, nõelravijat kui tervishoiuametnikku. Eriline tänu muidugi loo kangelasele Tõnule, kes selle looga välja tuli. Muidu kuuleme vaid sellest, kuidas üks ime teise järel aset leiab, aga tasakaalustavat Loe edasi »