Üks pildil kujutatud käsi on fantoom, aga kumb?

Tavakeeles on “pole olemas” ja “kujutad seda ette” reeglina sünonüümid. Uue aasta puhul näitame selle seose suhtes üles skeptitsismi ja vaatleme, kuidas täiesti ettekujutatavaid ja üldsegi mitte olemasolevaid kehaosi sellegipoolest objektiivselt mõõta saab.

Üks olulistest asjadest, mida aju iga päev meile märkamatult teeb, on keha mudeli hooldamine ning ettekujutamine, missugused meie kehaosad on, kus nad asuvad ja kuidas me neid parajasti seadnud oleme. Nagu kõik bioloogiline, võib ka aju mõnikord rikki minna — kehatajurikke kõige tavalisem väljendus on olematute kehaosade tajumine pärast käe või jala amputeerimist. Mõnevõrra harvemini tuleb ette ka seda, et inimene tajub endal olevat kehaosi, mida tal kunagi olnud polegi. Nii või naa, mõlemal juhul erineb reaalne kehakuju märgatavalt ettekujutatavast.

Reaalset keha mõõta on suhteliselt lihtne, antropomeetrid on seda sirkli, joonlaua ja mõõdulindiga juba aastasadu edukalt teinud. Ettekujutatava kehakuju mõõtmiseks on tarvis natuke peenemat riista, nimelt stopperit. 2009. aastal viisid Duke Ülikooli teadurid G. Lorimer Moseley ja P. Brugger läbi uuringu, kus seitsmel fantoomkäega patsiendil paluti need kehajätked seada asendisse, mida reaalse käega polnuks saavutada võimalik. Seitsmest neli tulid mõningase punnitamisega ülesandega ka toime. Mis aga kõige huvitavam, ettekujutatava kehaosa peal kujutluse jõu rakendamine muutis nii selle kuju ja võimekust täiesti mõõdetaval kombel. Need neli patsienti said oma fantoomkäe samalaadsesse ebaloomulikku asendisse seadmisega hiljem hõlpsasti hakkama, aga jäid hätta mõnede asenditega, mis päris käe jaoks oleksid lihtsad.

Milleks fantoomkäed kasulikud on? Well, juba tänapäeval on nendega üllatavalt hea sügada kohti, kuhu päris käega raske ligi pääseda oleks. Minevikus on jäsemefantoomide ümberkujundamine aidanud nende valutamise vastu. Tulevikus aga võib see fenomen kasutamist leida inimaju ja tehislike või sootuks virtuaalsete jäsemete liidestamisel.

Allikad ja lisalugemist

• NeuroLogica: Imaginary Phantom Limb, 2009-04-29
• NeuroLogica: Manipulating Phantom Limbs, 2009-10-29
• G. Lorimer Moseley, P. Brugger: Interdependence of movement and anatomy persists when amputees learn a physiologically impossible movement of their phantom limb, PNAS 2009-10-26, doi: 10.1073/pnas.0907151106
• V. S. Ramachandran, D. Rogers-Ramachandran: Synaesthesia in phantom limbs induced with mirrors, Proc. R. Soc. Lond. B (1996) 263, 377–386
• PhysOrg: How to leave your body, 2011-02-20

Homöopaatiline hobune, kangus 15C

Mõned väidavad, et homöopaatiliste nostrumite testimine on raskendatud, kuna erinevalt pärismeditsiinist peab homöopaat tingimata enne ravi määramist patsiendi isiklikult üle vaatama ja tegema valiku mitme erineva sildiga pudeli seast. Seda hüütakse individualisatsiooniks ja peetakse tähtsaks homöopaatiaseaduseks. Kas see kitsendus on pimendamisele ületamatuks takistuseks?

Osutub, et nii see ei ole. Konkreetse homöopaatia-alase hüpoteesi pimetestimiseks on võimalik kasutada näiteks säärast lihtsat protokolli, kus homöopaat vaatab üle nii katsealused kui kontrollgrupi liikmed — teadmata, kes kumba kuulub — ning kirjutab igale patsiendile välja individualiseeritud retsepti. Seejärel esitavad patsiendid — kes loomulikult samuti ei tea, kumba gruppi nad kuuluvad — oma retseptid apteekrile, kes väljastab katsealustele rohtu retsepti järgi, kontrollgrupi liikmetele aga sarnase väljanägemisega platseebot. Niiviisi saadud topeltpimendus võimaldab individualiseeritud homöopaatilise tegevuse raviedu kenasti platseeboga võrrelda.

Põhjusteks, miks inimesed valivad terviseprobleemide lahendamiseks alternatiivmeditsiini, nimetatakse enamasti kultuuripärandit, kogemusi teadusliku meditsiini ebaefektiivsusest ja inimeste madalat haridustaset.

On tõsi, et kultuur sisaldab hulgaliselt ravimeetodeid ja on inimesi, kellele piisab mõne ravimeetodi usaldusväärsuse kinnituseks sellest, et seda on kasutatud aastatuhandeid (pole oluline, et loodetud tulemusteta) või et seda on aktsepteerinud “kompetentsed” isikud (vanavanemad, nõiad).

On tõsi, et ametlik meditsiin ei ole võimeline ravima kõiki haigusi ja neidki haigusi, millele on olemas ravi, ei suudeta erinevatel põhjustel (näiteks inimeste geneetilised erinevused) ravida sajaprotsendiliselt.

Samuti on tõsi, et madal teadmiste tase ei võimalda inimestel moodustada piisavalt kvaliteetset arusaama tegelikkusest ja muudab nad sõltuvaks endast “pädevamatest” inimestest. Kuigi kõik eelnev on tõsi, ei kirjelda see peamist põhjust, miks inimesed otsustavad kasutada alternatiivmeditsiini “teenuseid”. Selleks peamiseks põhjuseks on inimeste mõtlemisvead (kognitiivne defitsiit).

Peale sündimist (aga ka enne) saab inimene (ka teised bioloogilised olendid) füüsilisest ja sotsiaalsest keskkonnast informatsiooni ja selle põhjal kujunevad välja baasteadmised (nn. core knowledge). Nende põhjal loob ta lahendusmeetodid erinevate eesmärkide saavutamiseks. Enamasti 10.-12. eluaastaks kujuneb välja realiteedi testimise süsteem (vaatlus ja selle põhjal tehtavad järeldused), mille abil ta võrdleb oma teadmisi tegelikkusega, näiteks kontrollib, kas talle teiste inimeste poolt antud maailma kirjeldusele on tegelikus maailmas olemas vastav seisund.

Teiste inimeste maailmakirjeldus võib olla tõene või mitte. Kui peaks juhtuma, et teostub teine võimalus ja maailmakirjeldus ei ole tõsi ja järelikult on vale, on valetatud tahtmatult või tahtlikult (räägitakse, et nii olevat kunagi juhtunud; mitte küll siin Eestis aga kusagil Austraalias ja väga ammu). Tahtlikul valetamisel on olemas intentsioon ehk kindel eesmärk. On võimalik, et selleks on teiste inimeste ekspluateerimine (millel on ka kaunis nimi “tünga tegemine”), mille all mõistetakse ebaõiglast või eelnevale kokkuleppele mittevastavat vahetustehingut.

Vahetustehingute üks liik on raha vahetamine kauba (nii materiaalse kui ka immateriaalse) või teenuse vastu. Kui tehingu osapool A teeb osapoolele B ettepaneku teatud tasu eest ravida osapool B mingist haigusest terveks ja A-l puuduvad ravimiseks vahendid (A teab seda, aga B ei tea), võib julgelt väita, et A eesmärgiks on saada B ressursid enda kasutusse B-le mitte midagi vastu andes. See kahjuks väga levinud “tehing” on nii ebaõiglane (kasu saab ainult A) kui ka kokkuleppele mittevastav. Sellise interaktsiooni tagajärjeks on: A-l on rohkem raha, B-l on vähem raha ja alles on ka haigus, mille ravimine on edasi lükkunud, mida võib-olla ei ravitagi, mis võib progresseeruda ja halvimal juhul lõppeda isegi letaalselt.

On mõistetav, miks väga noored inimesed on kergesti mõjutatavad. Neil ei ole veel piisavalt haridust ega elukogemusi selleks, et vastu võtta kvaliteetseid otsuseid. Kuid see, miks arenenud tööstusriikide kõrgelt haritud elanikud, kellele on kättesaadav teaduslikul tõendusmaterjalil põhinev meditsiiniteenus, on nii hämmastavalt kergelt sugereeritavad, tundub esmapilgul paljudele vastuoluline. See on põhjustatud sellest, et enamasti ollakse teadlikud otsustusprotsessi lõpptulemusest, kuid mitte lõpptulemust kujundanud faktoritest. Vastuolu kaob, kui vaadelda seda, kuidas toimub inimajus andmetöötluslik protsess. Otsustamisprotsess võib toimuda teadvuses (kontrollitav ja analüütiline) või automaatselt st. toimub ilma inimteadvuse osavõtuta või mõlemas paralleelselt. Milline variatsioon neist domineerib, sõltub konkreetsest indiviidist ja olukorrast.

Analüütiliseks mõtlemiseks konstrueerib inimene endale mentaalse mudeli tegelikkusest nn. representatsiooni maailmast. Maailma mudel võidakse luua faktide või tõekriteeriumitele mittevastava informatsiooni põhjal ja see mõjutab otsustusprotsessi kvaliteeti. Teine lõpptulemust mõjutav tegur on otsustusreeglite ehk loogika kvaliteet; näiteks see, kas otsustamise aluseks võetakse kontrollitud faktid, mis on mitte ainult tõesed, vaid ka olulised olukorra hinnangul.

Automaatne andmetöötlus toimub erinevates inimaju allsüsteemides, mis ilma inimese teadliku osavõtuta ja mitmesuguste lähteandmete põhjal teevad otsuseid näiteks selle üle, milline on inimese vererõhk, südame löögisagedus või veres sisalduvate hormoonide kontsentratsioon. Automaatne (intuitiivne) protsess on ka inimese (samuti teiste bioloogiliste olendite) paljunemiskäitumine ja alalhoiuinstinkt.

Paljud automaatselt toimuvad protsessid on olemas kõigil bioloogilisitel olenditel, näiteks paljunemine ja sisekeskkonna homöostaasi säilitamine. Nende poolest on sarnane nii mikroob kui ka inimene. Aga omadus analüütiliselt mõelda erineb nii erinevate liikide vahel kui ka liikide siseselt oluliselt. See, kumb protsess domineerib, määrabki lõpptulemuse. Arsti poolt pakutav ravi võib olla pikaajaline ja ebameeldiv protsess, mille tulemus ei ole ette kindel ja millele mõeldes võib osadel inimestel tekkida ebameeldivaid emotsioone, mis võibki olla intuitiivse otsuse põhjuseks minna mõne alternatiivmeditsiini praktiseerija juurde. Nõid aga (kes teab, et on inimesi, kes usuvad seda, mida on meeldiv uskuda) reklaamib oma ravi kui kiiret ja efektiivset. Kui sellisel ravil ongi mingi efekt (parimal juhul platseebo või iseeneslik paranemine), on see lühiajaline või ebamajanduslik ja raviprotseduuri on ikka ja jälle vaja korrata (mitte küll meditsiinilistel, vaid majanduslikel põhjustel).

Eelnev annabki vastuse sellele, miks inimesed võivad teha täiesti vastandlikke otsuseid selles suhtes, milliseid meetodeid kasutada enda ravimiseks.

Oskuslik manipuleerija stimuleerib jõuliselt potentsiaalses ohvris latentset või mingi haiguse mõjul aktiveerunud enesealalhoiuinstinkti. Viitab patsiendi tõsisele olukorrale ja võimalikule isiklikule katastroofile. Seejärel aga pakutakse välja tasu eest võimalust olukorra patsiendile soodsaks lahenduseks. Ja siin pannaksegi patsiendi kognitiivsed võimed proovile. Need, kellel domineerivad automaatsed otsustusprotsessid ja teadlik analüütiline mõtlemine ei korrigeeri seda, teevad refleksiautomaadile iseloomuliku otsuse kasutada manipuleerija teenust. Eriti iseloomulik on see, et isegi eelnev enda või teiste kogemus sellest, et antud “raviskeem” ei tööta, ei korrigeeri valikuid. Kavatsuse säilitada tervis teostamine ebaõnnestus vale täidepanekustrateegia valiku tõttu, mis ongi puuduliku andmetöötlusliku protsessi tulemus.

See, et automaatsed protsessid domineerivad, on ilmne olukordades, mil otsustuse aluseks võetakse pigem kuulujutud kellegi edukast ravimisest nõidade poolt, kui analüütilist mõtlemist eeldavad statistilised andmed. Primitiivset otsustamist soodustab ka nõidade poolt pakutava ravi väidetav lihtsus ja kiirus. Siin kehtib aga vana põhimõte: see on liiga ilus, et olla tõsi.

Ära kasutatakse ka vigu assotsiatiivses mõtlemises. Väide, et punased joogid tõstavad vere hemoglobiinisisaldust või et inimene peaks sööma ainult toitu, mis on pärit tema sünnikodu lähedalt (on täpsustamata, kui mitme kilomeetri raadiusest), või see, et juba keskajal kasutati kuppude panekut ja aadri laskmist ravimeetoditena (põhjustavad aneemiat ja alatoitumust), ja see on tõestus nende efektiivsusest, on tüüpilised vead.

Eelkooliealine laps õpib, et materiaalsed olendid on olemas sõltumatult inimteadvusest, et neil on asukoht ruumis, et on olemas elutuid ja elus olendeid, et on olemas elutute asjade poolt põhjustatud sündmusi ja elusolendite poolt põhjustatud sündmusi ja mille poolest need erinevad. Kui need baasteadmised füüsikast, bioloogiast ja psühholoogiast moodustavad valesid assotsiatsioone, võib tekkida usk üleloomulikku. Võib tekkida usk, et kodumasinatel on oma tahe, et veel on mälu (psüühika omadus, kasutatakse homöopaatias), et mõtte jõul on võimalik ümber paigutada või töödelda esemeid (psühhokineesia) või et psüühilised protsessid võivad elada iseseisvat elu ilma materiaaalse kehata (kummitused). Meditsiini ajaloost ja eri rahvaste kultuurist leidub palju näiteid selle kohta, kuidas ravimiseks kasutatakse üleloomulike jõudude abi. Näiteks võib väita, et kivitüki sees on ravivat energiat, mis seda kaasas kandes (sõrmuses, ripatsis) kandub üle tema kandjasse. Mõned parandajad väidavad, et nad puudutuste, küünalde, lõhnade ja värvide kaudu siirdavad patsienti armastuse energiat ja sellega on võimelised ravima näiteks erinevaid nakkushaigusi. Loodetavasti sisestavad nad armastuse energiat valikuliselt ja see energa ei anna jõudu näiteks tuberkuloosibakteritele või soolestiku parasiitidele. Seni siiski ei ole veel suudetud seda ravivat energiat mõõta ei kvalitatiivselt ega ka kvantitatiivselt ja inimkonna lisanduvad teadmised viivad meid üleloomulikke nähtusi sisaldavast maailmavaatest järjest kaugemale.

Alternatiivmeditsiinis on laialdane väärarusaam kõige loodusliku kasulikkusest ja kõige kunstliku (vähemalt kaks tähendust: inimese poolt toodetu või näiliselt loodusliku) kahjulikkusest. Selline arusaam on primitiivne. Kui me jooksime looduslikku, puhastamata vett, siis hakkaksid väga lühikese aja (hiljemalt mõne nädala) möödudes plahvatuslikult levima erinevad nakkushaigused. Kui me ei kasutaks nende ravimiseks inimese poolt sünteesitud ravimeid, siis tõuseks elanikkonna suremus järsult. Samuti võib tappa looduslik madal õhutemperatuur, kõrge õhutemperatuur, päike, kuivus, liigne niiskus, naturaalne nikotiin, oopium ja “kuldsest, päikese käes küpsenud teraviljast” valmistatud alkohol. Toidulisandid, konserveerimine ja pakendamine on muutnud toiduaineid oluliselt hügieenilisemaks ja säästnud palju inimelusid.

Selleks, et konkreetses situatsioonis hinnata loodusliku või kunstliku kasulikkust või kahjulikkust, läheb vaja analüütilist mõtlemist.

Üleloomulikesse nähtustesse uskuvatel inimestel võib olla sama palju teadmisi bioloogiast ja füüsikast kui alternatiivmeditsiini mitte uskuvatel inimestel, aga ainult üleloomulikku uskuvatel on veel lisaks paralleelne arusaam vaadeldavast nähtusest. Nad võivad muu hulgas uskuda, et haigusi põhjustavad erinevad hingede maailmast pärit olendid, kuri silm võib nakatada koolerasse, et haigustel on psüühilisi omadusi nagu tahe, teadmised või mälu.

Kuigi kraanivee potentseerijad, bioväljade korrigeerijad ja sms sõnumi teel ravijad määratlevad teadlast kui haigete vaenlast, kes takistab inimeste otseteed õnnele ja ikka veel (aastal 2011, Euroopas) on inimesi, kes usaldavad manipuleerija mittekontrollitud “tõendusmaterjali”, on teadus ja sellega lahutamatult seotud skeptiline mõtlemine põhjustanud vaieldamatu muutuse paremuse suunas. Ja õnneks on skeptilise mõtlemise meem osutunud nii elujõuliseks suhtes alternatiivmeditsiini meemiga ja paljundanud ennast nii laiaulatuslikult, et see protsess on pöördumatu.

Austusega,
Sven Toom

Käesoleva referaadi maht on liiga väike, et käsitleda inimeste mõtlemisvigu või alternatiivmeditsiini põhjalikumalt. Loogikavigadest võiks vabalt kirjutada vähemalt sama mahuka raamatu kui Rotterdami Erasmuse “Narruse kiitus”. Hoidun ka tegemast liiga suuri üldistusi, sest tean, et iga inimese otsustusvõimet peab analüüsima eraldi. Pean oluluseks juhtida tähelepanu faktoritele, mis teevad alternatiivmeditsiini olemasolu võimalikuks ja sellest tulenevalt vajadusele tõsta inimeste teadlikkust. Peamiselt olen soovinud väljendada oma suhtumist antud temaatikasse, ja see on järgmine:
inimestel, kelle elufilosoofiaks on

naabril ilus auto hoovis,
seda ärandada proovin!
ja et sest ei tõuseks kära,
lähen tapan naabri ära!

teha võimalikult raskeks teostada oma kavatsusi. (Vabandan Kitzbergi ja tema Tiina ees).

• Arkijärki hylkii tiedettä, Kirsi Heikkinen
• Taikausko juontaa ydintiedon sekasotkusta, Annikka Mutanen
• The Accuracy of Self-Reported Intuitive and Analytical Ability, Jennifer A. Sobyra (pdf)
• Analytical/Intuitive Thinking: PART I, Determine Your Thinking Process, John Nofsinger, Psychology Today

See ei ole vahend nikotiini manustamiseks.

Juba üle aasta on siinsetel skeptilistel veergudel kriitiliselt diskuteeritud virgutavate ja teistsuguste uimastite poliitikast ja sellega seotud sõjandusküsimustest. Kuna möödunudjuuline meedialõim on tasapisi ummistuma hakanud, alustame uut.

Ei. Üks põhjuseid on, et veri on puhverlahus. Pärisveri on päris keeruline süsteem ja teda puhverdatakse vähemalt kolmel kombel korraga, aga siinkohal vaatleme verepuhvritest kõige olulisemat, süsihappepõhist.

Veri sisaldab nii süsihapet kui selle lahustunud soolasid (praktilises mõttes bikarbonaatioonide ülejääki). Süsihape dissotsieerub vesilahuses järgmiselt:

Kui veres lahustada mõnd teist (tugevat) hapet ning tõsta sedaviisi vabade prootonite (H⁺) arvu, ei lange selle võrra mitte pH nagu võiks juhtuda puhverdamata lahuses vaid bikarbonaatioonid seovad hulka ülearuseid prootoneid ja neutraliseerivad lisatud happe:

Vastupidi, aluse lisamisel ning vabade hüdroksiidioonide (OH^-) arvu suurendamisel “röövivad” need süsihappe küljest vesinikuaatomeid moodustamaks vett ja bikarbonaate:

Nende protsesside toimumiskiirust aitavad katalüsaatoritena parandada punalibledes leiduvad ensüümid karboanhüdraasid.

Loomulikult ei ole vere puhverkapatsiteet lõputu, aga puhverdamine ei ole ka ainus viis, kuidas vere pH’d paigal hoitakse. Teiseks oluliseks mehhanismiks on hingamine. Kopsudes laguneb süsihape süsihappegaasiks ja veeks:

ning süsihappegaas hingatakse välja.

Organismi pH isegi väike normist kõrvalekaldumine tooks kiiresti kaasa paljude ensümaatiliste protsesside seiskumise, hulka vastikuid tervisehädasid ning lõpuks surma. Selle tõenäoliselt kõige paremini tuntud illustratsiooniks on tähelepanek, et anaeroobne kehaline tegevus põhjustab valu lihastes, kuna lihastööks vajaliku ainevahetusega kaasneb piimhappe tootmine ning lihaskoe pH langus. Hingamine aitab selle jälle normaliseerida. Diabeedi üks võimalikest komplikatsioonidest on jälle insuliinipuudusest põhjustatud ülemäärane rasvhapete ainevahetus ning ketoatsidoos, organismi elukardetav ülehapestumine. Hapukurgi söömine ei ähvarda inimest ei lihasvalu ega koomaga.

Lisalugemist:

• Professor Andres Trikkeli loengukonspekt Tasakaalud elektrolüütide lahustes aines Anorgaaniline keemia
• American Association for Clinical Chemistry Lab Tests Online: Acidosis and Alkalosis
• Kerry Brandis: Acid-Base Physiology, 2.2 Buffering
• SciFun Chemical of the Week: Biological Buffers
• Washington University in St. Louis Chemistry 152: The Carbonic-Acid-Bicarbonate Buffer in the Blood

See lühike väide sisaldab mitut probleemi. Esiteks tekitab minus kummastust määrang “katoliiklikud arstid“, mis kutsub kõrvutama – nt “jehoovatunnistajatest arstid”, “saientoloogidest arstid”, “ateistlikud arstid” jne ja küsima, et usuline määratlus arstikutse puhul üldse on eetiline. Kas näiteks katoliiklikud arstid suudavad anda pädevat meditsiinilist abi rasedustüsistusega naisele, kellele oleks vaja läbi viia raseduse katkestamine või laseb emal tüsistustesse surra, kuna abort on katoliikluses keelatud; või kas jehoovatunnistajast arst teeks vereülekannet või jätaks verekaotusega inimese surema?

Teiseks arvavad “katoliiklikud arstid”, et homoseksuaalsus on haigus, mida peaks ravima. Sellega vastandavad nad end selgelt tänapäevasele arusaamale inimese seksuaalsusest. Katoliiklaste puhul pole see iseenesest mingi ime, aga arstina umbluud ajada on tunduvalt ohtlikum kui homofoob geiparaadi piketeerimas.

Kolmandaks on vildakas eeldus, et homoseksuaalsust on võimalik ravida või siis seksuaalset suundumust üleüldse muuta, olgu ravimisega või ilma.

Ja neljandaks muidugi homöopaatia ise, millega väidetavalt peaks saama homoseksuaalsust ravida. Homöopaatia ei ravi üldse mitte midagi, ei saagi ravida, sest homöopaatilises ravimis ei ole ravimit, see on välja lahjendatud ja järgi on vaid puhas vesi või pillike, mis peale täiteainete (nt laktoos) ei sisalda sagedasti mitte ühtegi algse raviaine molekuli, kui seda ematinktuuris isegi kunagi oli.

Homoseksuaalsus pole ainus ‘haigus’, mida homöopaatiaga ravida üritatakse. Korralikele (homo)seksofoobidele kohaselt on homoseksuaalsuse kõrvale sätitud pedofiilia ja katoliiklaste seas populaarsed alaealiste ahistamised, mille vastu samuti homöopaatilist ravi pakutakse.

Orac küsib selle peale, et lähtudes homöopaatia enda printsiibist “sarnane ravib sarnast”, milline on see algne “sarnane”, mis suures koguses kutsub esile homoseksuaalsust, aga lahjendatuna ehk “potentseerituna” siis ravib? Ja üldse ei taha me teada, mis lähteaine peaks toimima pedofiilia ravimise puhul. Teine küsimus puudutab homöopaatilist protseduuri “proovimine” – nimelt tuleb enne “ravimi” heakskiitu see nimetatud protseduuriga heaks kiita. St inimene, kes protseduuri läbi viib, võtab lähteainet makrokoguses, tunneb endas pedofiilseid või siis homoseksuaalseid tunge ja siis saab see aine kinnituse, et see potentseerituna ravib nimetatud seisundeid.

Sugugi mitte kõik pole uudisega seoses naljatujus. Spiegel vahendab Saksa homoseksuaalsete inimeste organisatsiooni tõrjuvat ja hukkamõistvat hoiakut homopaatia suhtes:

Olematu haiguse ebaefektiivse raviga kaubitsemine on vastuvõetamatu ja ohtlik. Kasutatakse ära homo- või biseksuaalsete noorte inimeste ja vanemate ebakindlust. Selliste naeruväärsete teraapiate pakkumine on problemaatiline, kuna need võivad inimest destabiliseerida.

Loe veel:

• German Catholic Doctors Offer Homeopathic ‘Gay Treatment’
• Respectful Insolence: Taking the “e” out of homeopathy
• PZ Myers: If you stack enough stupid, does it cancel out?
• skeptik.ee: homöopaatia

Skeptik.ee kommenteerija nimega tavainimene viitas dokumendile, milles on kirjas 7.aprillil Põlva kultuuri- ja huvikeskuses toimuva tervisekonverentsi kava:

[...]
12.00 – 12.20 Eluedu valitseja – Dr. Viljo Viljasoo, Eesti Maaülikool
12.20 – 12.50 Müstiline Tantra: võti õnneliku suhte ja seksuaaleluni – Moses Maimon, Bhairava joogakool
12.50 – 13.10 Maagiline Matrix – terviklik tervendamine- Arvo Soomets, Maagilise Matrixi õpetaja.
13.10 –13.20 Meie keha räägib. Kokkuvõtted ettekannetest – Viigi Viil,arst, kinesioloog
13.20 – 14.00 LÕUNA PAUS
14.00 – 16.00 töötoad lektorite juhtimisel
1. Viljo Viljasoo
2. Moses Maimon
3. Arvo Soomets
4. Viigi Viil

Korraldajad: Põlvamaa Tervisenõukogu
Rahastajad: Tervise Arengu Instituut, ESF programm “Tervislikke valikuid toatavad meetmed 2010-2011;
Põlva Maavalitsus; MTÜ Partnerlus, Leader

Ürituse kuulutus Põlvamaa kodulehel

Viljo Viljasoo ei ole teadupärast tervisespetsialist, vaid peamiselt esineb ta püramiidimüstika ja pendli väe jutlustajana, mitte oma doktoritöö teemal piima jahutussüsteemide vallas. Viide Maaülikoolile müstika teemadel teeb koolile häbi, sest Maaülikool ei tegele püramiidide “energia” ega pildamise uurimisega, see on ainult Viljo Viljasoo isiklik luul, et need valdkonnad kuidagi teadusega seotud on.

Tegelikult arvan, et Maaülikooli juhtkond peaks kooli maine hoidmiseks sekkuma ja instrueerima oma töötajaid selles, et nad oma eralõbusid ei kaunistaks kooli auväärse nimega, kui sel puudub igasugune seos.

Moses Maimon pole samuti tervisespetsialist. Ajakirjanduse vahendusel on ta tuttavaks saanud kui tantra õpetaja, kes suhte- ja seksiteemalisi tasulisi kursuseid korraldab. Ja nüüd siis saab maksumaksja raha toel endale sellise kena foorumi ja märke CV-sse, et kutsuti osalema Põlvamaa tervisekonverentsile, mida sponsoreeris lausa Euroopa Sotsiaalfond ja Tervise Arengu Instituut — järelikult on tema tegevus väga tervist arendav.

Arvo Soomets on keskpärast sorti udumeister oma maagilise maatriksiga. Jutt ja mõtted on seal nii segased, et sisukat sisu leiab ehk hea fantaasia korral, mis ilmselt iseloomustabki adekvaatselt tema vaimset seisundit, aga kindel on see, et tervisespetsialist, kellel oleks pädevust inimestele maksumaksja toel tervisetarkust õpetada, pole temagi. Kvantripatsi müügimees on ta ehk küll, aga tervisega pole sellelgi jubinal mingit pistmist.

Viigi Viil on registri järgi päris arst, erialalt pediaater ja töökohaks märgitud OÜ Hekardi Kuressaares. Guugeldades tema nimega saame teada, et ta on klassikaline “crank magnet“ ehk inimene, kes korjab endasse mitmeid libateadusi — NLP, kinesioloogia (mitte segi ajada päris teadusega inimese liikumisest), energeetiline psühholoogia, metameditsiin, tervendav puudutus…

Teate, ma pole enda jaoks veel sobivaid sõnu leidnud, kuidas väljendada tunnet, kui selgub, et päris õppinud arst on posijaks hakanud ja pole neid kahte valdkonda selgelt eristanud. Selline juhtum on minumeelest selgelt ohtlikum kui külanõid oma loitsudega. Pealtnäha ontlik ja haritud inimene, arstikutse kenasti omandatud, registris kirjas ja puha, aga samas on oma ajusse üles korjanud mida eriskummalisemaid arusaamu ja promob neid kui arstiteaduse saavutusi, mis tegelikult aga tõendus- ja teaduspõhise meditsiini seisukohalt isegi minusugusele mittemeedikule täiesti absurdsed tunduvad. Ma imestan selle üle, kuidas saab ühe inimese sisse mahtuda nii vastandlikud arusaamad nagu tõenduspõhine meditsiin ja nt “kinesioloogia”.

Helistasin Tervise Arengu Instituudi avalike suhete nõunikule Maris Jakobsonile ja teavitasin selle toimuva ürituse sisust ja esinejatest. Ürituse kontaktisikuks TAI poolt on Põlva Maavalitsuse peaspetsialist Ene Mattus (Tervishoitöötajate registris kui erakorralise meditsiini õde) ja Tallinnast TAI peakorterist otseselt neid asju ei otsustata.

Põlvamaa Tervisenõukogu sekretär Ene Mattus on üks neist, kelle lubakirja, soovituse, kaasaaitamise, toel jne on see terviseedenduse nime all toimuv libameditsiiniliste asendustegevuste reklaamüritus saanud ka muud toetust ning otsest raha.

ESF nende toetajate-rahastajate seas tähistab Euroopa Sotsiaalfondi, seega kogu Euroopa maksumaksjad on pandud kohalikke susservussereid rahaliselt toetama. Meil haldab neid rahasid Sotsiaalministeerium.

Terviseedendus paistab olevat üks võlusõnadest, mille varjus on libameedikud õppinud end usutavaks tegema. Siinne viimatine näide puudutas metameditsiini, mille konverentsi toetuseks andis raha Hasartmängumaksu Nõukogu. Neilgi oli jutu järgi tegu “terviseedendusliku konverentsiga”, kuigi tervise edendamise asemel on see ühe mitteteadusliku meditsiinisarnase tegevuse kaubamärgi reklaamüritus.

Meie ühine rahakott on valveta jäetud ja kratid on kohe kallal.

Lühikokkuvõte: maikuus toimub Tallinnas mitteteadusliku metameditsiini konverents, selleks küsiti HMN-lt raha, nimetades konverentsi terviseedenduslikuks ja lubades esinejateks tasemel teadlasi ja uudset infot. Lähemal uurimisel selgus, et peaesinejateks nimetatud inimesi ei saa pidada juhtivateks teadlasteks, metameditsiin ise on tegevus, mille panus päris teadusesse ja meditsiini on olematu. Küll aga eraldas HMN 3000 eurot konverentsi korralduskulude katmiseks.

Teadusnäolisest meditsiinisarnasest tegevusest nimega metameditsiin oli skeptik.ee küljel juttu 2011. aasta 31. jaanuaril. Kokkuvõtlikult on metameditsiin, mis küll üritab olla midagi enamat kui tavaline koolimeditsiin, üks paljudest kaubamärkidest meditsiinile alternatiivsete tegevuste virr-varrist, millel puudub teaduslik põhjendus.

Kohalikel metameditsiini edendajatel on plaanis konverents Tallinnas, millele kutsutakse kuulajaid ka päris meditsiini infokanaleid kasutades. Rahvusvaheline Integratiivse Meditsiini Konverents toimub 14. ja 15. mail Tallinnas. Üks organiseerijatest Kaia-Kaire Hunt on esinejaid nimetanud “suurteks nimedeks”.

Konverentsi tegemine on kulukas ettevõtmine ja raha ürituse tegemiseks on küsitud ka Hasartmängumaksu Nõukogust (HMN). Küsida võib ju ikka, aga fakt, et selline rahaeraldus neile ka tehti, väärib mainimist.

Loeme HMN vastavast otsusest:

12 MTÜ Terve Maailm Harjumaa Terviseedenduslik integratiivse meditsiini konverents 3 000

Et tegu on sama ettevõtmisega, näitab HMN-le saadetud taotluse (küsitud Sotsiaalministeeriumist teabenõude korras) võrdlemine konverentsi infoga.

Kas taotluse tekstis on märksõnu ja ohulipukesi, millest rikkumata meelega projekti hindaja saaks otsustada, et tegemist on umbluu-üritusega? Või on sõna “terviseedendus” üks võlusõnadest, mis avab rahakraanid kergemalt kui lubadused erivajadustega inimesi aidata, kui vaadata HMN poolt toetamata jäetud projekte?

Iseenesest juba mõiste “integratiivne meditsiin” on üks suur hoiatusmärk, et ettevõtmisse ettevaatlikult suhtuda. “Integratiivne meditsiin” on eufemism kõikvõimalike meditsiinisarnaste tegevuste nimetamiseks, mida varem on kutsutud posimiseks, nurgaarstluseks, või millel ei ole mittemingisugust teaduslikku põhjendust ja mille mõju ei ole eristatav platseebost. Tõenduspõhisel meditsiinil pole sellest integreerimisüritusest mittemingisugust kasu, pigem kahju tühja raisatud ressursside ja aja mõttes. Kasu on vaid integrantidel, kes saavad oma tühjadele tegevustele päris teaduse valgust peale paista ja loota, et osa valgusest ka neid õilistab ja nähtavaks teeb.

Taotluses on ka omamoodi huvitav viide laialt levinud vandenõuteooriale, et ravimifirmad on kuidagi eriti verised alternatiiv-integreerijate suhtes, kuna siis ei oleks ju keegi haige ega tarbiks kalleid ravimeid, kui inimesed ise mõttejõuga end tervena hoiavad ja terveks ravivad:

Kuna konverentsi ettekanded on seotud terviseedendusega, mis ei puuduta ravi, siis pole konverents ka toetatav ravimifirmade poolt.

Kas see tegelikult sellise alatooniga just mõeldud oli, aga väita, et ravimifirmad ei toeta terviseedendust, kõlab küll eelarvamusliku vandenõuteooriana. Hea vastunäide, kus ravimifirma toetab terviseedendust, oleks muidugi abiks.

Taotluses mainitakse küll korduvalt, et tegu on väga teadusliku asjaga, ettekandjad on teadlased, kes oma ideid teaduslikul moel uurinud ja nüüd siis jagavad oma teaduslikke teadmisi meie arstidele, õdedele ja muudele professionaalidele, kes pärast uusi omandatud teaduslikke teadmisi oma igapäevaelus rakendama hakkaksid. Proovi mõttes vaatasin, kui rikkalik on kahe peaesineja — Bernie Siegeli ja Anton Baderi — teaduslik panus, et pidada neid “suurteks nimedeks”.

Anton Baderi kohta väidetakse taotluses, et ta on:

üks juhtivamaid aju CT-piltide tõlgendajaid ajus toimunud muutuste ja haiguste vaheliste seoste loomisel.

aga PubMed andmebaasist ei leidnud tema autorlusega ühtegi teadustööd. Otsing Yale’i ülikooli professori Bernie Siegeliga andis 8 tulemust:

Helping people live between office visits: An interview with Bernie Siegel, MD. Interview by Sheldon Lewis.
Adv Mind Body Med. 2008 Spring;23(1):24-7.

Compassion and consciousness.
Explore (NY). 2007 Jul-Aug;3(4):356.

The art of healing and the wisdom of the unconscious: how to make the invisible visible.
Explore (NY). 2007 Jan-Feb;3(1):13-5.

Dream healing.
Explore (NY). 2005 Nov;1(6):423; discussion 423.

Post-traumatic stress disorder.
Altern Ther Health Med. 2004 Mar-Apr;10(2):12.

Healing our lives.
Adv Mind Body Med. 2003 Summer;19(2):13-4.

Personality and survival.
Adv Mind Body Med. 2003 Spring;19(1):4.

Reasons and recipes for longevity.
Altern Ther Health Med. 2002 Jul-Aug;8(4):18-9.

Ei tundu just kuigi läbimurdeline. Lisaks tundub, et raha taotlemisel on esitatud liialdatud väiteid konverentsil esindajate taseme ja teaduslikkuse osas. Fisslinger ja Overbruggen on samuti PubMedis tundmatud nimed, see paneb küsima, et mis alal ja kus on Fisslingeri PhD tehtud.

Teine küsimus on see, et kes Sotsiaalministeeriumis sellele projektile oma heakskiidutempli külge lõi ja millistel kaalutlustel seda tehti. Igatahes päris terviseedendusega pole ettevõtmisel kuigipalju pistmist, esinejad on teadusmaailmas vähetuntud või lausa tundmatud, metameditsiin sisutu kaubamärk, mille panus tervisesse ja meditsiini on allpool tuvastamiskünnist.

Kas eksitavate andmete põhjal tehtud taotlus on aluseks rahaeraldus tühistada, pean veel uurima. Vaevalt, et keegi raha tagasi hakkab küsima, kuna isegi abort.ee skandaal ei viinud selleni; mis tehtud, see tehtud, aga kodanikud võivad ikka ametnikelt küsida ja ehk ollakse edaspidi tähelepanelikumad.

Andke teada, kui olete saanud kutse üritusele või kui olete minemas.

• MTÜ Terve Maailm taotlus HMN-le

Ravivalgus suudab läbi beebide naha muuta kollasust tekitava bilirubiini molekule sellisteks, et need pääsevad organismist kergesti välja.

Uue fototeraapiasüsteemi valgust kiirgav elastne paneel asetatakse vastu lapse keha teda lahti riietamata. Ravi ei katke ka siis, kui ema või õde last toidab ja hoiab. Teine aparaat mõõdab bilirubiini sisaldust veres nahakaudse mõõturiga, lapsele haiget tegemata.

Tavaliselt on värvilise valguse inimeste naha peale paistetamine umbluu. Pealegi googeldub võtmesõna fototeraapia näiteks Postimehe Pärnu osakonna artiklini 2009. aasta juunist, mis kasutab seda sõna viitamaks cosplay’le — mängule, mis võib küll lõbus ja põnev olla, kuid mille terapeutiline väärtus on küsitav. Kas seekordne artikkel on teistsugune?

Kuigi see lühiülevaade räägib meditsiinist ning biokeemiast, on autor skeptik, mitte arst.  Lugemine võib ehk silmaringi laiendada, kuid kindlasti ei diagnoosi, ravi ega enneta see ühtki pärishaigust.

Artiklis räägitakse väikesest tüdrukust, kellel on tõsine häda — hüperbilirubineemia. Tema veres on liiga palju bilirubiini ja ta organism ei saa selle ärastamisega piisavalt hästi hakkama. Bilirubiin tekib maksas vanade ja kulunud punaste vereliblede lagundamisel ja — nagu laguproduktid sageli — on mürgine. Vastsündinutel, kelle aju vereringest eraldav barjäär pole veel päris välja kujunenud, võib bilirubiin ajju pääseda ja neurotoksiinina põhjustada spetsiifilist ajukahjustust, bilirubiinentsefalopaatiat. Organismi normaalse talitluse puhul seovad maksaensüümid glükuronosüültransferaasid bilirubiini glükuroonhappega, muutes ta niimoodi vesilahustuvaks. Glükuroniseeritud bilirubiin väljub organismist juba tavalisel kombel — neerude kaudu. Artiklis kirjeldatud patsiendi organism aga ei paista suutvat bilirubiini piisaval määral glükuroniseerida.

Mida teha inimesega, kelle organism vere mürgiseks muudab? Automehaaniku kombel võiks ohtliku vere välja võtta ja ohutu asemele panna — ja uuesti ja uuesti, sest kulunud punaliblede lagundamisest pääsu ei ole. Raskematel juhtudel nii tehaksegi, kuid see protseduur ei ole ei ohutu ega odav.

Keemikud on aga tähele pannud, et bilirubiinil on huvitav omadus: valguse mõjul ta reisomeerub ja tema peamised fotoisomeerid lahustuvad vees kaunis hästi, mis võimaldab neerudel neid väljutada ilma glükuroonhappest ja keeruliste nimedega maksaensüümidest koosnevat ainevahetuslikku pudelikaela läbimata. Seetõttu saab mõnikord (kuid mitte alati) hüperbilirubineemia raviks kasutada alternatiivset meditsiinilist protseduuri, mis on mehaanilisest lähenemisest tunduvalt ohutum ja tunduvalt odavam: meditsiiniliselt täiendada maksa tegevust bilirubiini ärastamisel vere valgustamise teel. Kuivõrd inimese nahk ja veresooned on kaunis läbipaistvad, ei ole selle jaoks naha sisse tarvis auku ega erilist akent teha. Kuna bilirubiin meenutab värvilt küpset apelsini, neelab ta kõige paremini siniseid valguslaineid.

Niisiis on seekord tegemist pärismeditsiini, mitte umbluuga.  Nagu pärismeditsiinile kohane, on ka sellel — iseenesest lihtsal ja võrdlemisi ohutul — protseduuril vastunäidustusi, näiteks teatud porfüüriad.

Lisalugemist:

• Mercki käsiraamat: vastsündinute hüperbilirubineemia

Meenutus minevikust, mida minister Hanno Pevkur gripi ja vaktsiini kohta on arvanud: JUHTKIRI: Skeptik Pevkuri kuritegelik hoolimatus. Aga küllap ajendas praegust otsust tegema selgetele tõenditele põhinev arusaam, riskianalüüs ja muidugi hoolimine rahva tervise eest.

Veel kohalikke lugusid gripivaktsiini teemal:

• SOOMLASED KINDLAD: seagripivaktsiin põhjustab narkolepsiat!
  Karoliina Vasli, Õhtuleht

  Helsingin Sanomat kirjutab, et THLi raporti kohaselt on vaktsiin mõjutanud kümnete laste haigestumist narkolepsiasse. Raporti andmetel kergitas vaktsineerimine 4-19aastaste noorte narkolepsiasse haigestumise riski lausa üheksakordselt.

• Soomlased leidsid seose narkolepsia ja seagripivaktsiini vahel
  Postimees

  THLi teatel on vaktsiini ja haiguse vahel väga selge seos ning ükski teine asjaolu haiguse tekkimist ei põhjenda, vahendab hs.fi.

• Seagripivaktsiini tõttu narkolepsiasse haigestunud laste pered nõuavad kompensatsiooni
  Postimees
• Soome terviseamet: seagripivaktsiin suurendab ohtu haigestuda narkolepsiasse
  Eesti Päevaleht

  Täna avalikustatud Soome terviseameti raporti kohaselt on seos vaktsiini ja narkolepsia vahel nii selge, et ükski teine tegur ei saa haigestumise tõusu taga olla, vahendab ajaleht Helsingin Sanomat.

• Kas Savisaare narkolepsia põhjustas seagripivaktsiin?
  Eiris Teeveere, Õhtuleht

  Soome teadurite sõnul on riigis leviva narkolepsia ehk kontrollimatu uinumistõve tekitanud mullu inimestele süstitud seagripi-vaktsiin. Pole ju võimatu, et just vaktsineerimine nakatas ohtlikku tõppe ka Tallinna linnapea, kes väidetavalt ühtelugu koosolekutel unne vajub.

• Amet peatas Pandemrixiga vaktsineerimise
  ERR

Üks iseloomulik kommentaar Postimehe juurest:

Mnjah
01.02.2011 14:02
Mina teadsin seda juba pikka aega, aga noh suur osa lambaid muud meediat ei vaata peale Postimees, Eesti telekanalid ning muud ajalehed.

Kusjuures praegu üks tuntud arst leidis tõestuse, et autism on samuti suure riskiga ja peamine põhjus mis tekkis jsut peale H1N1 vaktsiini saamist lastel. Vanemad said aru, et midagi on paigast ära kui samal päeval või natuke hiljem tekkis osadel lastel krambid ning autism.

Seda üritatakse praegu Inglise meedias ja USA’s kinni mätsida. On üks juhtum kus lapsevanem sai piisavalt materjali oma lapse haigusloo kohta ning oli võimalik tõestada, et arstid olid teadlikud.

Igal juhul asi areneb, me ei räägi siin vaktsiinidest kui üldse, et miski pole kasulik vaid teatud hooaja ja paljude peale sündi korraga süstitavate vaktsiinide koosmõju võib halvasti lõppeda ja on ka nii läinud.

Teema täienduseks olgu viidatud ka Katrin Väljataga arvamus Eesti Päevalehes ja selle täiendatud versioon skeptik.ee-s.

Teised leiud veebruari meediast on siia kommentaaridesse lahkelt oodatud.

Ühe seagripi vaktsiini — Pandemrix — teemal kirjutab Katrin Väljataga.
Head lugemist ja kommenteerimist.
Martin V

Mind ajendasid seda lugu kirjutama Õhtulehes ja Eesti Päevalehes ilmunud artiklid-uudisnupud Pandemrix-vaktsiini ja narkolepsiajuhtumite seoste kohta. Mõlemad väljaanded kajastasid meie ülemerenaabri Soome tervishoiusüsteemi tegevust ses osas. Tuginetud on Eestiski populaarse päevalehe Helsinkin Sanomat (ehk Hesari) artiklitele, vähemalt niipalju, kui artiklite tekstist viiteid leida võib.

Kuna Eestis ei ole seoses Pandemrix-vaktsiiniga narkolepsia juhtumeid esinenud, siis ei ole siinne meedia kajastanud sündmusi, mis seoses sellega Soomes alates eelmise aasta sügisest aset on leidnud. Pandemrix-vaktsiini kasutamise lõpetamiseks andis Suomen Terveyden ja Hyvinvoinnin Laitos (THL, Tervishoiuamet) soovituse 24. augustil 2010 (1). Seetõttu on mõttetu ajakirjanduses avaldada väikeseid mittemidagiütlevaid uudisnupukesi, mis teema kohta lugejale midagi rohkem ei ütle, kui ainult seda, et on (olevat) leitud seos narkolepsiajuhtumite ja nimetatud vaktsiini vahel. Kogu vahepealne tegevus, asjatundjate seisukohad, täiendav info on meie lugejale tundmatu. Juhiksin tähelepanu ka sellele, et 01. veebruaril 2011 avaldatud töörühma raport oli VAHERAPORT (mida Eesti Päevalehe 01. veebruari uudisnupus on unustatud mainida, ning seda on nimetatud raportiks, jättes lugejale mulje lõpptulemustest), ning lõplikke tulemusi on oodata alles millalgi 2011. aasta augustikuus (vt THL pressiteade, viide eespool).

Ometi tõttas Eesti meedia juba jaanuaris avaldama artikleid, milles väideti, justkui oleks Soomes keegi autoriteetne isik juba teatanud, et Pandemrix põhjustab narkolepsiat. Sellist väidet pole aga keegi Soome asjassepuutuvatest spetsialistidest esitanud – olles uurinud läbi hulga Soome meedias ilmunud artikleid, näeme, et erinevate töörühma liikmete jt asjassepuutuvate isikute suust on kõlanud seisukoht, mille kohaselt Pandemrix-i nimeline H1N1 viirustüve poolt põhjustatud grippi (ehk nn seagrippi) ennetav vaktsiin võib (koos muude teguritega – viiruse endaga nt – koosmõjus) suurendada narkolepsiasse haigestumise riski. Ja seda loeme välja ka 01. veebruaril ilmunud vaheraportist. Mitte nii, nagu ilmus 31. jaanuari Õhtulehes: „Soomlased kindlad: seagripivaktsiin põhjustab narkolepsiat!“

Esimene viga – mitte mistahes vaktsiin, vaid Pandemrix. Teine viga – ei põhjusta, vaid suurendab riski koosmõjus teiste teguritega. Kolmas viga – puudub viide allikale. Et Hesari kirjutab, see pole veel viide – oleks kena saada link, või vähemalt kuupäev, autor – midagi, mille järgi artiklit üles otsida. Millisest artiklist pärineb see tekst, et lugeja saaks hinnata, kas artikli autor on üldse originaalteksti õigesti edastanud? Ja ei ole, tundub – nädal varem Õhtulehes ilmunud Pandemrix-teemalises artiklis (2) pandi THL-i peaarsti suhu väide, justkui oleks tema arvates Pandemrix narkolepsia põhjustaja. Tegelikult olid Helena Nohyneki sõnad ilmselt taas kord „… võib olla seos.“ Muidugi, raske on kommenteerida, kui ei tea, millisest Helen Nohyneki arvamuseavaldusest ning millisest artiklist lõik võetud on (siinkohal puudub artiklis isegi viide väljaandele). Ainult et antud loo autor ei leidnud ühtegi artiklit, kus Nohynek (enne vaheraporti ilmumist!) oleks väitnud kindla põhjusliku seose olemasolu vaktsiini ja narkolepsia vahel. Ja üldse – miks tsiteeritakse Hesarit (mis on muidugi hea ajaleht), aga jäetakse kahe silma vahele THL-i AMETLIK pressiteade, mis on põhjalik ja ülevaatlik ning koostatud spetsialistide poolt? THL-i kodulehel on kättesaadav ka vaheraport tervikuna (3).

Neljas viga – kajastatud pole varasemaid artikleid ja teadaandeid Soome meedias, kust Eesti lugeja saaks olulist lisainformatsiooni. Näiteks saaks lugejat informeerida sellest, et Soomes anti soovitus loobuda Pandemrix-i kasutamisest THL-i poolt eelmisel sügisel (vt viide 1), kuna selle vaktsiiniga vaktsineeritutel esines tavapärasest märgatavalt suurem haigestumus narkolepsiasse. Sarnane olukord oli lisaks veel ainult Rootsis ja Islandil, kuna teistes riikides esines vaid üksikuid narkolepsiajuhte. Islandil suurenes samal ajal haigestumus narolepsiasse ka vaktsineerimata lastel (vt THL-i pressiteade, 4). THL-i pressiteatest selgub ka, et Pandemrix aitas vähendada gripist põhjustatud surmasid ja intensiivravi vajadust. Vaktsiini levitati ja kasutati üle kogu maailma, ja mujalt on teada vaid üksikud narkolepsiajuhtumid. Seetõttu ei ole Euroopa Ravimiagentuur keelustanud Pandemrix-i kasutamist, uuringud on veel pooleli (5). Nii on ka Soome Pandemrix-uuringute töörühma juht ütelnud, et neil kolmel riigil peab olema narkolepsiajuhtude olulise tõusu taga mingi ühendav tegur (6). Mis – seda saab ehk teada lõppraportist. Samal ajal on Suurbritannias taas asutud kasutama Pandemrix-it. Suurbritannias on seagrippi sel gripihooajal (2010/2011) praeguseks surnud ligi 200 inimest, neist ligi 20 lapsed (vt eelmine viide).

Huvitav on ka ehk teada, et Soome narkolepsiauurijad kartsid H1N1-viirust juba enne selle leviku ja haigestumise pandeemiliseks muutumist. Nimelt on antud viirustüvi nende sõnul sarnane viirustüvega, mis 1918. aastal nn hispaania gripina üle maailma pühkis, tappes miljoneid inimesi. Selle pandeemiaga kaasnes samuti rohkelt narkolepsiajuhtumeid (7).

Lõpetada tahaksin millegi inimliku ja igaühele lähedasega. Minu kodukohas ja minu tutvusringkonnas on palju lapsi sel talvel haiged olnud, vaevelnud pikalt ja mõni ka mitu korda järjest kõrges palavikus. Nende vanemad aga veedavad aega Internetis vaktsiinivastaseid kommentaare jagades ja vahetades. Kui eelmisel, 2009. aasta sügisel esimest korda ennast ja oma lapsi gripi vastu vaktsineerida lasin, siis küsis üks tuttav kõvera muigega: „Noh, otsustasite meditsiini usaldada, jah?!“ Jah, otsustasin, vastasin ma talle. Mul ei ole senimaani oma 35 eluaasta jooksul olnud põhjust meditsiini mitte usaldada (halva iseloomuga meditsiinitöötaja ei tule põhjusena arvesse, samuti on selge, et iga ravi ei saa alati, 100% juhtudest, olla tulemusrikas). Kahju, et meie meedias avaldatavad artiklid (need ebaprofessionaalsed, pealiskaudsed, lohakad) tekitavad inimestes asjatuid hirme ja usaldamatust arstide suhtes. Kaks gripiperioodi järjest on mul olnud rõõm tervetest lastest ja tervest iseendast. Jah, vaktsineerimine ei ole veel kõik. Olulised on ka terved eluviisid, korralik toit, sport. Aga minu jaoks on ka selles vallas autoriteediks eelkõige ikkagi arst, oma ala spetsialist, kellel on inimeste raviks vajalikud teadmised ja kogemused. Ma olen näinud, kuidas inimesed oma tervise ja raha nn alternatiivmeditsiiniga tuulde lasevad, mängides enda ja lähedaste kõige kallima varaga (tervisega, nii psüühilise kui füüsilisega) vene ruletti. Kas paremast ajakirjandusest oleks ehk siinkohal abi?

Viited:
1. Terveyden ja hyvinvoinnin laitos suosittaa Pandemrix-rokotusten keskeyttämistä
2. Ohtlikku seagripivaktsiini jagatakse Eestis tasuta
3. Kansallisen narkolepsiatyöryhmän väliraportti 31.1.2011
4. Pandemrix-rokotetta saaneilla lapsilla ja nuorilla lisääntynyt riski sairastua narkolepsiaan
5. European Medicines Agency updates on the review of Pandemrix and reports of narcolepsy
6. THL-lääkäri Sunnuntaisuomalaisessa: Lasten sikapiikki ehkä virhe
7. Narkolepsiatutkijat pelkäsivät sikainfluenssavirusta jo etukäteen

Artikkel on täiendatud versioon 01. veebruaril 2011 Eesti Päevalehele saadetud arvamusloost. Autor ei ole arst ega ühegi ravimifirma palgal.

Alguse otsa kokkuvõte
Metameditsiin on üks kaubamärkidest pikas meditsiini matkivate tegevuste reas. Metameditsiini poolehoidjad väidavad, et nende tegevus on teaduslik, tegelikult puudub sel tegevusvaldkonnal teadustööde pagas; peamised teoreetilised väited on tüüpilised eelteaduslike terviseteooriate veidi moodsam ümbersõnastus. Metameditsiini ohud on sarnased kõigi teiste libameditsiiniliste tegevustega: väärad teooriad haiguste tekkepõhjustest ja ravivõimalustest võivad viivitada adekvaatse diagnoosi ja ravi saamist; inimesed, kes läbivad metameditsiini 10-päevase koolituse, võivad hakata ekslikult arvama, et nad on pädevad teistele inimestele tervisealaseid soovitusi jagama ning asetavad end olukorda, milleks neil puudub tegelik ettevalmistus ja võtavad endale vastutuse, milleks nad pole valmis.

Metameditsiin — teadusnäoline “meditsiin”, vanad ideed uuemas kuues

Meditsiininäolisi tegevusi ja mõtteviise on mitut sorti. Mõned on nö traditsioonilised, nt Indiast pärit Ayurveda või tantsu ja trummiga ravitsemine, mõned on teadusliku meditsiini eelsete otsingute käigus välja nuputatud süsteemid, nt homöopaatia. Inimeste loomingulisus pole tänapäeval sugugi vähemaks jäänud ning osad on leidnud oma sisepalangu väljendamiseks sobiva vormi olevat uute tervisealaste süsteemide väljamõtlemises. Selmet korralikult oma sõnakunsti arendada või meditsiiniliselt pädevaks saada, piirdutakse kehvapoolse fantaasiakirjandusega ning meditsiinilise ebakompetentsusega, mis muidugi ei takista iseennast pidamast innovatiivse süsteemi rajajaks, paradigma vahetuse põhjustajaks nagu Galileo Galilei omal ajal.

Osad meditsiinisarnased tegevused on silmnähtavad posimised, sellest saavad aru isegi need, kes muidu alternatiivmeditsiini “avatud meelega” suhtuvad, mõni teine meetod on aga suutnud ära õppida trikid, vigurid ja sõnavara, mida päris meditsiinis ja teaduses kasutatakse ning maskeerumine suudab ära petta ka mõned päris meditsiinilise haridusega inimesed, patsientidest rääkimata. Päris teaduse ja meditsiini matkimine on peen kunst, aga selle läbinägemise vastukunst on ka õpitav.

Mõni posimine vastandab end konkreetselt tänapäeva arstiteadusele ja kutsub inimesi üles arstide poolt määratud ravimitest loobuma, juurde arendatakse vandenõuteooriaid ravimifirmade maailmavallutusplaanidest ja vaktsiinide saatanlikust olemusest; teised taas üritavad end näidata teadusliku meditsiini võrdväärse partnerina.

Seekord siis jutt uuenäolisest meditsiinisarnasest ettevõtmisest nimega metameditsiin (META-Medicine). Just näolisest, sest midagi põhimõtteliselt uut nende arusaamas ei ole ja moodsa aja kombe kohaselt taaskasutatakse (recycling) paljusid vanu eelteaduslikke mõttearendusi; mõni rõhuasetus teise kohta, teistmoodi nimi (kaubamärk), mõni trikk juurde ja ongi uus frantsiis, mida üleilmse võrgustiku vahendusel turundada.

Eestis paistab olevat vähemalt kaks seltskonda, kes metameditsiini edendavad:
* Eesti Metameditsiini Keskus, Ave Sepp, Kaia-Kaire Hunt, Riinu Lepa
* MTÜ Metameditsiin, Lea Tõnts

Esimene väidab:

Eestis on tänaseks metameditsiini täiendõppe läbinud kümned arstid, tervishoiutöötajad, terapeudid ja teised huvilised.

On olemas ka eestikeelne raamat Metameditsiin.

Esitan mõned kogutud laused eestikeelsetelt metameditsiini kodulehtedelt, et saada aimu, millega tegu.

Metameditsiin on tõestanud, et inimene suudab terveneda kõikidest haigustest, ka nendest mida kaasaegne meditsiin peab ravimatuteks haigusteks.

Nüüd on ka teaduslikult tõestatud, et enesetervendamine mis tahes haigusest on võimalik, kui vaid ise seda südamest soovid.

Haigus või tervisehäire kujuneb välja, kui meil puudub võimalus võidelda või põgeneda, kui tunneme end olukorra vangina ning ei suuda leida rahuldavat lahendust konfliktile või (hinge) traumale.

Kõige olulisem teadmine metameditsinist on see, et kui meie keha „haigestub“ siis tähendab see seda, et tegemist on tervenemisprotsessiga.

Kõige sagedamini kujunevad haigused välja just konfliktifaasis. Sümpaatiline närvisüsteem töötab täie võimsusega ja viib organismi häireseisundisse, mobiliseerides lõputult energiat. Samal ajal võib närvisüsteem kogeda, et energiakogus on liiga võimas ja püüda seda piirata. Piltlikult öeldes sõidame üheaegselt nii gaasi- kui piduripedaali vajutades. Konfliktiperiood ja haiguse areng lõpevad siis, kui inimene on leidnud konfliktile praktilise lahenduse ja/või töötab selle läbi emotsionaalselt.

Allikas

Metameditsiin on integratiivse meditsiini arenenud diagnostika- ja teraapiamudel, mis baseerub bio-psühho-sotsiaalsete tegurite seostel.

Metameditsiin annab meile täpse, kõikide haiguslike seisundite empiiriliselt tõestatud mõistmise, olgu selleks siis seljavalu, vähk, diabeet, südamehaigus, ekseem või lihtsalt külmetushaigus.

Oluline on mõista, et metameditsiin ei ole mingi uus teraapiavorm, vaid on diagnostikavahend, mis annab haigusprotsessi mõistmise. See mõistmine võimaldab raviprotsessis toetuda loomulikele tervenemisprotsessidele ja taastada seeläbi tervis.

Uuringud on näidanud, et haiguse tekkele eelneb peaaegu alati märkimisväärne emotsionaalne kogemus. Kui me kogeme konfliktišokki e. sündmust, mis on täiesti ootamatu, väga dramaatiline ja emotsionaalne, siis reageerib meie organism sellele automaatselt muutustega, mida me nimetame haiguslikeks seisunditeks (ingl. k. ‘dis-ease’ ) nagu kasvaja, ekseem, diabeet jne.

Kõikide haiguslike seisundite diagnostikas ja teraapias rakendatakse peamisi punkte ja faase, mis näitavad sulle minevikus toimunud sündmusi ja võimalikke eesootavaid sümptome füüsilisel, emotsionaalsel, mentaalsel ja sotsiaalsel tasandil.

Allikas

6. Iseeneslik tervenemine: vitaalsus ja eluenergia.
Iseenesliku tervenemise võimet on võimalik mõjutada, välistades haigust tekitavaid faktoreid, toetades tervenemist toetavaid faktoreid. Tugev immuunsüsteem, suur vitaalsus ja elujõud on olulised tervenemist toetavad aspektid. Nii konfliktifaasis kui tervenemisfaasis on vajalikud lisaenergia ja –toitained. Bioloogilist haigusprotsessi on organismi kõigil tasanditel võimalik toetada teraapiliste abivahenditega.

Allikas: 10 põhiprintsiipi

Punkt 6: tervenemiskriis
Kui konflikt on olnud intensiivne ja pikaajaline, võib ajal, mil lõdvestumine on kõrgpunktis, tekkida tervenemiskriis. Põhjuse leiame ajust. Nagu öeldud punktis 2, toimuvad šokihetkel ajukoes muutused. Pärast konflikti lahenemist algab kahjustatud piirkonna parandamine: kahjustatud piirkond tursub ja sinna tekivad gliiarakud. Turse võib avaldada survet teistele ajupiirkondadele, mille tõttu võivad ilmneda sellised sümptomid nagu krambid, epilepsiahood, topeltnägemine, peapööritus, minestamine, peavalu või migreen, astmahood, südameatakk või südame seiskumine jm. Kui gliiarakkude juurdekasv avastatakse, diagnoositakse seda tavaliselt kui ajukasvajat.

Allikas: Metameditsiiniline lähenemisviis haigusprotsessile

Nina limaskest = haisev konflikt (solvumine, millegi peale pahane olemine)

Allikas: Organite ja konfliktide vaheliste seoste näiteid

Vanad “naljad” kenasti reas — nohu tuleb solvumisest ja kui enesetunne “ravi” käigus väga kehvaks läheb, siis tegelikult hoopis paraned ning loomulikult on neil enesekindlust veel väita, et nemad teavad, kuidas tegelikult haigused tekivad ja kuidas neid ravida.

Mis sellise enesekindluse allikaks võib olla? On neil hulgaliselt teadusuuringuid ette näidata, nagu näib nende reklaamtekstidest paistvat?

PubMed andmebaasis leiab märksõnaga metamedicine 29 vastet, neist 24 on 1980. alguses ilmunud ajakirja Metamedicine artiklid, mis räägivad meditsiinieetikast ja filosoofiast. Kõige lähemale tabab vist see artikkel aastast 1990:
Can meta-medicine bridge the gap between para-medicine and so-called school medicine?

The concept of metamedicine is analogous to the concept of metaphysics. According to Kants perception, medicine has its origin in the human mind (“Gemüt”) which is the source of all kinds of arts. Controversally to Kant, Fichte established I and non-I as a subject-object relationship. School philosophy, psychology and biology tend to banish the “subject” into mysticism but it comes up again in modern physics. Medicine as “art of healing” can only happen between subjects (physician and patient). Considering “metamedical” points of view, it cannot exist without the I/you respectively the you/I relationship. Following Plato, this means “loving-science” and is common to all kinds of medicine.

Pole just liiga palju, et võtta endale meditsiiniteaduse paradigmavahetaja rasket koormat.

Kuidas saada metameditsiini praktiseerijaks?
Osale kahel 5-päevasel kursusel, dokumenteeri 10 kliendi juhtumit ja tee eksam.

Isegi trollijuhid õppisid mäletamistmööda kolm kuud (või oli see kuus kuud), enne kui neid usaldati liiklusesse inimesi vedama.

Miks just nüüd selle metameditsiini teema üles võtan? Ikka selleks, et teha reklaami nende maikuus toimuvale konverentsile. Teadet konverentsist üritatakse levitada ka päris meditsiiniga tegelevate inimeste seas ja üks konverentsi päev ongi kava järgi mõeldud just pigem arstidele, teistele tervishoiutöötajatele ning terapeutidele, koondnimetusega Psühhoneuroimmunoloogia – integratiivne lähenemine tervisele. Siin on uudistamist ja imestamist nii psühholoogidele, aju-uurijatele, matemaatikutele, silmaarstidele.

Integratiivse Meditsiini Konverentsi eesmärgiks on pakkuda nii arstidele, terapeutidele ja tervisenõustajatele kui ka kõikidele oma tervisest huvitatud inimestele värskemaid uudiseid, teaduslikke tõendeid ja tutvustust psühhosomaatilise meditsiini ja psühho-neuroimmunoloogia vallas.

Osalustasu algab 110 eurost (1721 kr).

Lõpu otsa kokkuvõte
Metameditsiin on taas üks paljudest pretensioonikate eesmärkidega “paradigmamuutjatest”. Nad küll väidavad, et nende tegevus on teaduslik, kuid tegelikkus näitab muud — nende panus meditsiiniteadusesse on olematu. Arusaam haiguste põhjustest on sarnane eelteaduslikega, müstifitseeritakse üht “algset põhjust” (šokikogemust) ja pakutakse maagilisi vormeleid selle lahendamiseks, samas nimetatakse neid eelajaloolisi asju moodsa teaduse sõnadega.

Metameditsiin on meditsiinisarnane, teadust matkida üritav tegevus, millel seos päris teadusega on ühepoolne — metameditsiinis kasutatakse mõningaid päris teaduse arusaamu inimkeha toimimisest ja tahab päris teadusele olla võrdväärne partner, aga endal pole mitte midagi vastu pakkuda. Oma müügiloo kokkumiksimisel küll kasutatakse eri teadusharude terminoloogiat ja ilmselt ka mõningaid tõepäraseid arutluskäike, kuid need upuvad sõnavahtu ning ilma igasuguse tõenduspõhjata loodud seostesse.

Kahetsusväärseim asjaolu seisneb aga selles, et oma tegevusega jätavad metameditsiini asjapulgad potentsiaalsetele klientidele, kel võib olla tõsiseid terviseprobleeme, mulje, et metameditsiinist võib asjatundlikku abi saada. Veel jäetakse neile heasoovlikele inimestele, kes tahaksid teisi aidata, mulje, et kui nad on metameditsiini kursuse läbinud, siis on nad spetsialistid inimeste ning nende tervisega tegelema. 10-päevane kursus ei võrdu 10-aastase arstiõpinguga.

Metameditsiinist saaks kirjutada veelgi pikema loo, selle asutajast, sektivõitlustest, surnud inimestest, kes German New Medicine’i ja metameditsiini (META-Medicine) peale lootma on jäänud, olgu aga viidatud paar blogipostitust Ryke Geerd Hamer-i tegudele:
* German New Medicine (GNM): Hamer House of Horrors
* Psychological Trauma, Stress, Cancer and German New Medicine: Time to Move on, Mr Hamer!

Jaanuari lugude kommentaarides on päris palju veeretatud teemat kodusünnituse üle. Kommenteerija Liina kaitseb kodusünnitust väga ja viitab uuringutele, mis tema meelest tõendavad kodusünnituse ohutust võrreldes haiglasünnitusega, teised on skeptilisemal seisukohal, kuid paistab, et otseselt või kategooriliselt kodusünnituse vastu pole vist keegi.

Suures meedias tõstis kodusünnituse teema üles Riigikogu sotsiaalkomisjoni otsus toetada kodusünnituse reguleerimist, kuna

kodus sünnitatakse ka praegu ja põhjust selle keelamiseks ei oleks, kuid puudub selge regulatsioon, missugused on piirangud kodus sünnitamiseks; millised tingimused on selleks vajalikud; mismoodi on tagatud sünnitusabi ning kuidas on sätestatud poolte kohutused ja õigused.

Selleks, et asjaga edasi liikuda, otsustati moodustada vastav töörühm Liisa-Ly Pakosta juhtimisel, mis töötab koos Ämmaemandate Seltsi, Eesti Naistearstide Seltsi ja sotsiaalministeeriumiga välja vastavasisulise eelnõu ja annab selle üle Riigikogule.

Siiamaani paistab jutt olevat peaaegu selge ja motiveeritud — inimesed teevad asju, mida seadus ei keela, aga on olemas vajadus selle tegevusvaldkonna reguleerimiseks, et tagada suurem turvalisus. Inimeste valiku- ja tegutsemisvabadus suureneb ja see tundub olevat hea. Vähemalt teoorias, ja kui on tagatud ka see, et kusagil mujal ressursid ei vähene ja keegi teine seetõttu abita ei jää, kui keegi otsustas metsa taga ürgemaks hakata.

Asjaolude tagamaad lähevad aga veidi põnevamaks, kui vaadata, kes asja lobistavad. Loeme Riigikogu pressiteatest:

Komisjoni istungil osalesid Eesti Naistearstide Seltsi esindajad Eva-Kaisa Zupping ja Ivo Saarma, Eesti Ämmaemandate Seltsi esindajad Ingrid Kaoküla ja Siiri Põllumaa ning MTÜ Sünni Vägi esindaja Kleer Maibaum.

Liisa-Ly Pakosta selgitab sotsiaalkomisjoni otsust oma kirjutises Delfis ja toob välja ka abi andmise rahalise poole:

Rõhutan, et kodus sünnitamise legaliseerimine ei tähenda täiendavat koormust riigieelarvele. Ka haiglates on täna laialt praktiseeritud tasuline individuaalse ämmaemanda teenus, mille kulud tasub ema ise. Sellist tasulist sünnitust kasutatakse nii omavalitsustele kui ka riigile kuuluvates haiglates laialdaselt, tasulise sünnituse puhul on ämmaemand kogu aeg naise juures, sõites selleks väljakutse peale kodust välja. Kodussünnituse puhul erineks vaid väljasõidu aadress.

Põnevus tuleneb sellest, et kes on need ämmaemandad või muud isikud, kes hakkavad teenust osutama, milline on nende haridus, kogemused ja muu taust. Kutsekojas on olemas ämmaemanda kutsestandard, miinimumeelduseks on erialane kutsekeskharidus ja kutsealane täiendkoolitus.

Näiteks on lobitiimis olev Kleer Maibaum viimasel ajal tuntud kui inglitega suhtleja ja “vabastava hingamise” huviline, samuti on tal olemas reiki 1. ja 2. astme pühitsused. Sünnitusabi ta otseselt vist pakkuma ei kipu, aga kodusünnituse propageerimiseks tehakse lapseootel naistele ja peredele mitmesuguseid kursuseid, kus maalitakse pilt sünnitusest kui ekstaatilisest kogemusest.

Toompeal lobistamas käinud Ingrid Kaoküla leidsin hoopis veidrast seltskonnast — homöopaadid, refleksoloogid, lisaks uus (või vana?) mõiste sünnitoetaja.

Homöopaatiast ja refleksoloogiast kui naeruväärsetest meditsiinile alternatiivsetest tegevustest on skeptik.ee küljel korduvalt juttu olnud. Neil valdkondadel on sünnitusabisse pakkuda täpselt sama palju kui muude olukordade puhul — mitte midagi.

Kes aga on sünnitoetaja:

Sünnitoetajaiks peavad end tänapäevases mõistes naised, kellel puudub meditsiiniline ettevalmistus sünnitusabi osutamiseks, kuid kes nõustavad ja aitavad naisi enda kui sünnitanud naise tasemel.

Iseloomulik paistab olevat veel see, et nt Elery Tammemägi nimetab oma alternatiivmeditsiini alase hariduse andjaks Ülle Liivamäge. Tegelikult ei ole see ju haridus, mis võiks anda kellelegi enesekindluse raha eest teiste inimeste tervisega tegeleda.

Paistab, et suur hulk inimesi on alternatiivkoolitatud alternatiivsetes valdkondades tegelema päris inimeste päris olukordadega. Need inimesed arvavad, et olles koolitunud, on nad ka pädevad. Lisakoolitusi võetakse sarnastelt alternatiivsetelt kursustelt, mis omakorda kinnistavad omandatud uskumusi. Enesekindlus aina suureneb ja selle toel võetakse ette ka suuremaid plaane, nt kodusünnituse osas sellise seadusandluse loomine, et avada alternatiivabistajatele seadusega uksed abivajajate juurde.

Teisest küljest käib pidev kodusünnituse rekaalmitegevus noorte perede seas, et tekitada potentsiaalset klientuuri, kelle varal saab omakorda seaduseloojatele õigustada, et olukord vajab lahendamist.

Pahatihti on veel sedasi, et meditsiinile alternatiivsete ideede kandjad ei piirdu ühe veidrusega, vaid tegu on kompleksse uskumuste süsteemiga. Kui sa ikka oled juba “vaimsel teel”, siis ei saa ometigi lubada, et laps vaktsineeritud saaks; kui haigus kallale peaks tulema, siis eelkõige tuleb ikka oma mõtted puhastada, solvumised läbi töötada ja siis “terakesi” tarbida; toitumises tuleb jälgida pH-teooriat; hariduse küljest sobib enim vast W-kool; usaldamatus “süsteemi” ja “ametliku” suhtes jne.

Kindlasti ei tähenda mu arutlus seda, et ma oleksin kategooriliselt kodusünnituse vastu. Ei ole. Kindlasti olen selle poolt, et naised ja pered tervikuna saaksid teha informeeritud otsuseid. Otsuste tegemisel peab aga algne informatsioon olema tõene. Paraku ei suuda pool- või väärharitud, kuid seda enesekindlamad homöopaadid, refleksoloogid, reikimeistrid ja muud alternatiivsete kalduvustega inimesed pakkuda tõest teavet, mille põhjal naine või pere saaks informeeritud otsuseid teha. Paljud küll suudavad värvikalt rääkida oma lugu, olgu see positiivne või negatiivne kogemus, aga see ei liigitu kuidagi teabeks, millele üldistusi või otsuseid saaks rajada. Alternatiivsete kalduvustega inimestel on kalduvus isiklikku kogemust üle tähtsustada.

Viited:

• RIIGIKOGU PRESSITEATED: Sotsiaalkomisjon toetab kodusünnituste reguleerimist
• Liisa Pakosta kodus sünnitamisest: küsimus on abi andmises
• Kutsekoda: Ämmaemanda kutsestandard
• Hingamistuba: Kleer Maibaum
• Vikerkaaresild: Kursus beebiootel peredele
• Ämmaemanduskeskus
• Eesti Sünnitoetajate Ühendus
• skeptik.ee: Hoiatus algajale lapsevanemale: homöopaat varitseb sind

Mõnevõrra lihtsustatult võime kõikmõeldavad ravimis- ja diagnostikavõtted jagada kolme kategooriasse: need, mida praktiseerivad koolitatud arstid (näiteks pimesoole eemaldamine), need, mida praktiseerivad “alternatiivmeditsiini” proponendid (näiteks akupunktuur) ning need, mida keegi ei praktiseeri (näiteks aadrilaskmine või akupunktuur telefoni teel).  Teisel teljel võime — samamoodi lihtsustatuna — kõikvõimalikud mõeldavad ravimisviisid netokasu põhjal samuti kolme kategooriasse jagada: kasulikud (näiteks pimesoole eemaldamine ägeda pimesoolepõletiku korral), kahjulikud (näiteks gripi ravimine salvarsaaniga) ning mõjuta (näiteks suhkrutablettide manustamine lühinägelikkuse raviks). Kui me nüüd vaatame, kuhu ravimisviisid kahel teljel koos langevad, näeme, et kahjulikke võtteid ei praktiseeri peaaegu keegi, koolitatud arstid praktiseerivad peaasjalikult kasulikke võtteid ning “alternatiivmeditsiini” rahvas peaasjalikult mõjuta võtteid. Miks on see nii?

Osutub, et sellel on väga lihtsad küberneetilised põhjused. Ühest küljest on tsiviliseeritud ühiskondades reegliks, et kahjulikud ravivõtted jäetakse kõrvale. Need, mis on kahjulikud ja kasutud (näiteks raadiumiga toonik) keelatakse seadusega ära; need, mis on ohtlikud, kuid teatud tingimustel kasulikud (näiteks silmaläätse kirurgia) jäetakse kasutamiseks ainult koolitatud ja tegevusloaga arstidele. See aga tähendab, et selgelt kahjulikud ravimisviisid rändavad üsna kiiresti lahtrisse võtted, mida keegi ei kasuta, ükskõik, missuguses lahtris nad ka esimesena välja ilmusid.

Teisest küljest on arenenud teadustegevusega maades kombeks, et kasulikud võtted leiavad pärast testimist üsna kiiresti tee pärismeditsiini riistakasti. Klassikaline näide on röntgendiagnostika. Wilhelm Conrad Röntgen leidis kummalise kiirguse, mida ta X-kiirteks hüüdis, 1895. aasta novembris. Pärast mõningat katsetamist leidis 1896. aasta märtsis aset esimene teadaolev röntgendiagnostiline fotograafiasessioon ning 1903. aastal seati Mary Hitchcocki memoriaalhaiglas üles esimene püsiv röntgeniaparaat. See aga tähendab, et kui “alternatiivmeditsiini” lahtrisse ilmub tõendatavalt kasulik võte, lakkab see üsna kiiresti olemast alternatiivne; ta muutub pärismeditsiiniliseks võtteks.

Kuna need kaks mehhanismi eemaldavad “alternatiivterapeutide” pakutavate võtete seast kiiresti nii tuntavalt kasulikud kui tuntavalt kahjulikud võtted, jäävadki alternatiivsetena virelema üksnes niisugused menetlused, millest pole ei kasu ega kahju, näiteks homöopaatia. Teisisõnu, enamik “alternatiivmeditsiinist” — sealhulgas kõik, millel on pikk ajalugu — on kasutu, tarbetu, mõttetu.

Lisalugemist

• Respectful Insolence: Selective pressures and the evolution of alternative medicine

Olen juba nii vanaks saanud, et hakkan endale lubama varem ilmunud lugude uuesti postitamist. Väljavalituks saavad püsivama väärtusega lood, mida oleks niiehknaa hea aegajalt üle korrata, kuid mis on juba nii ammu ilmunud, et neid pole muu lasu alt kerge üles leida.

Esimeseks väljavalituks on psühholoogiaprofessori Barry Beyersteini (1947-2007) lugu sellest, kuidas kujuneb usk imeravitsemiste toimesse.

Miks usutakse, et imeravitsemine toimib?

Barry L. Beyerstein

Paljud kahtlased ravimeetodid püsivad turul peamiselt seetõttu, et rahulolevad patsiendid annavad neile pooldava hinnangu: “Ma proovisin seda ja sain terveks, seega peab meetod olema tõhus.”

Meedia peab sedalaadi tunnistusi tavaliselt piisavaks tõendusmaterjaliks, kuid ilma korralike katseteta on raske või lausa võimatu kindlaks teha, kas ravi tõesti toimib. Vaevuhoomatavad jõud võivad panna ka väga intelligentseid inimesi – nii patsiente kui ka ravijaid – uskuma, et mingi raviviis on aidanud, kuigi tegelikult ei ole. See tõdemus kehtib nii uute teadusliku meditsiini meetodite, rahvameditsiini imeravimite, alternatiivmeditsiini võtete kui ka usuga tervendamise kohta.

On vähemalt seitse põhjust, miks inimesed järeldavad ekslikult, et ebaefektiivne ravimeetod mõjub.

1. Haigus on paranenud loomulikul teel.
Paljud haigused paranevad ise. Kui seisund ei ole krooniline ega fataalne, siis organism toibub ja tervis taastub.

2. Paljud haigused on tsüklilised.
Sellistel hädadel nagu artriit, sclerosis multiplex, allergia ja seedetraktihäired on tavaliselt paremad ja halvemad ajad. Ini­mesed otsivad abi pigem siis, kui asi halveneb. Sellisel moel on libaravil võimalusi kokku langeda paranemisajaga, kuigi inimesel oleks hakanud kergem ka ilma sekkumata.

3. Platseeboefekt.
Kui koos patsiendi sugereerimise või tema tähelepanu kõrvalejuhtimisega manustada bioloogiliselt kasutut ravimit, võib ta kogeda kergendust, mida on võimalik mõõta. Suur roll on siin haige usul, suurtel ootustel ja mõtteviisil. Mõnedel juhtumitel võib platseeboefekt esile kutsuda tegelikke füüsilisi muutusi. Teinekord on küsimus subjektiivses tundes – patsient tunneb end paremini, kuigi objektiivset muutust pole.

4. Inimesed kiidavad vale asja.
Kui paranemine ilmneb pärast seda, kui rakendati libaravi ja teaduspõhist ravi korraga, saab libaravi tihti ebaproportsionaalselt suure kiituse osaliseks.

5. Algne diagnoos ja prognoos võisid olla valed.
Arstid ei ole eksimatud. Ekslik diagnoos, millele järgneb reis alternatiivse ravitseja pühamusse, võib viia imelise paranemiseni tõvest, mis oleks ise ka mööda läinud. Teinekord on diagnoos küll õige, kuid paranemise aeg ebatäpne – seda on sageli väga raske prognoosida.

6. Ajutine meeleolu paranemine aetakse sassi tervenemisega.
Libaravitsejad on sageli tugevad ja karismaatilised isiksused. Kui sisendus on tugev, paraneb ka patsiendi tuju.

7. Psühholoogilised vajadused võivad moonutada inimeste tajusid ja tegusid.
Isegi kui paranemist tegelikult ei toimu, võivad libameditsiinile palju aega, raha ja energiat kulutanud patsiendid ennast veenda, et nad on abi saanud. Kui inimese kogemused on vastuolus tema hoiakute, tunnete või teadmistega, siis vastavalt tunnetusliku ebakõla (cognitive dissonance) teooriale järgneb vaimne kannatus. Inimesed kalduvad ebakõla leevendama sobimatu teabe moonutamisega. Kui paranemist ei tule, tunneb patsient sisemist ängi. Selle asemel et tunnistada endale või teistele, et kõik püüded on osutunud asjatuks, näevad paljud “ravis” ikkagi mingit päästvat väärtust. Libaparandajad ja nende kliendid on altid vihjeid vääriti tõlgendama ja mäletama asju nii, nagu nad soovivad. Nad võivad valikuliselt mäletada ja üle hinnata näivalt edukaid juhtumeid, ignoreerides ja õigustades ebaõnnestumisi või vähendades nende tähtsust.

Teaduslikud meetodid ongi suures osas välja töötatud selleks, et vähendada inimlike eelistuste mõju, mis muidu viivad uurijale meelepärastele järeldusteni. Kui inimene tunneb, et temasse suhtutakse hästi, tunneb ta tavaliselt kohustust vasta­ta samaga. Kuna enamik libaravitsejaid usub siiralt, et nad aitavad teisi, on üsna loomulik, et patsiendid soovivad vastuta­suks neile meelepärased olla. Ilma et patsient seda tingimata märkaks, on selline vastuteenekohustus piisav, et üles puhuda ettekujutust saadud ravi kasulikkusest.

Ettevaatust
Et eristada tõelisi ja valesid põhjuslikke seoseid, on vaja teaduslikke uuringuid ja rohketele andmetele toetuvat loogilist analüüsi. Need, kes loodavad liigselt oma intuitsioonile ja mitteametlikele seletustele, võivad teha saatuslikke vigu. Kui alustad ravi, peaksid olema väga ettevaatlik tõendite suhtes, mis põhinevad inimeste jutul, libaravitsejate endi kirjastatud buklettidel ja raamatuil ning väljavõtetel meediast.

Allikas: quackwatch.org

Pikem ja põhjalikum artikkel on lugeda ajakirjas Skeptical Inquirer.

Avaldan Postimehe Tarbija24 küljel avaldatud struktureeritud vee uudisnupu aluseks olnud pikema pressiteate. Seda mitte selle pärast, et olla ettevõttele toeks unikaalse ja innovatiivse toote tarbijatele tutvustamisel, vaid seepärast, et teates olevad valed faktiväited ja hämamine paljastada.

Näiteks väidetakse tekstis:

Struktureeritud vesi on tõhusaks abiliseks organismi tervendamisel. Ametlikult leidis see väide kinnitust 1992. aastal, mil prantsuse füüsikule Alexia Carrol anti Nobeli preemia tõestuse eest, et rakuelu on “igavene” tingimusel, kui rakuvedelikku „toidetakse” pidevalt struktureeritud veega.

• 1992. aastal ei ole Alexia Carrol Nobeli preemiat saanud. Nobeli preemia laureaadid aastast 1992.
• Alexia Carrol ei ole üldse kunagi Nobeli preemiat saanud.
• Alexia on naise nimi, kuid naisnobelistide nimekirjas ei ole ühtainsamatki Alexiat ega Alexandrat.
• Lähim sarnasus selle nimega on Nobeli preemia laureaat Alexis Carrel, kes sai preemia 1912. aastal ja kes suri 1944. aastal ja keda Äripäev on pidanud vääriliseks rubriigis “Täna ajaloos” ära märkida järgnevalt:
  

  1873 – Alexis Carrel, prantsuse kirurg ja bioloog. Carrel andis olulise panuse rindkere- ja veresoontekirurgia arengusse ning oli üks esimesi arste, kes tegeles organite siirdamisega. Sai Nobeli meditsiiniauhinna aastal 1912. Carrel oli huvitatud ka eugeenikast ning kuulus Parti Populaire Francais ridadesse, mis sai tuntuks Vichy vabariigi ajal kui natside nukuvalitsuse üks peamisi toetajaid. Pärast sõda esitati talle süüdistused rassipuhtuse propageerimise eest, kuid kohtuni asi ei jõudnud, sest enne Carrel suri.

• Alexis Carrel ei olnud füüsik, nagu pressiteates väidetakse Alexia Carroli kohta, vaid kirurg, bioloog, meditsiiniteadlane.
• Selles, kas tema tööd puudutasid “struktureeritud vett”, võib ilmselt julgelt kahelda, kuid mine sa tea — võibolla on midagi vastavat ta töödes olemas, kuid pressiteade ei vaevu viiteid jagama.
• Selles, et keegi on saanud Nobeli preemia “tõestuse eest, et rakuelu on “igavene” tingimusel, kui rakuvedelikku „toidetakse” pidevalt struktureeritud veega”, julgen samuti sügavalt kahelda.

Kui juba ühe lõigu kohta on nii mitu vastulauset, siis mis tasemel on ülejäänud tekst?

Selle kohta, kas ettevõte on läinud teadlikult libateaduse teele, et teaduskõlaliste hämajuttudega tarbijat oma toodet ostma meelitada või on ka ettevõtjaid endid nina pidi veetud ja veendud uskuma teiste müügimeistrite udujuttu, ei oska ma arvamust avaldada.

Jõudu tööle, head kommenteerijad! Ja eks püüan jõudumööda ka ise midagi lisada.

Pressiteade
15.12.2010

OÜ Aquastruk tootetutvustus struktureeritud veest

OÜ Aquastruk toob esimesena Eestis turule struktureeritud vee, mis on leidnud hea vastuvõtu arenenud riikides mujal maailmas.
Vesi on villitud 0,5-, 1,5- ja 5-liitristesse pudelitesse OÜ Plaines poolt Tartu lähistel võetud puurkaevudest. Juba iseenesest looduslikult väga hea vee struktureerimiseks kasutatakse nii Venemaal kui ka mujal maailmas toimivat tehnoloogiat.

Kaubamärgi all “Kristallvesi” on tooted lilledele, koduloomadele ja inimestele.
Ainult struktureeritud vesi suudab maksimaalselt ja efektiivselt transportida eluks vajalikke mikroelementide lahustunud ioone rakkudesse, misläbi toimub organismi puhastumine mürgistest ainetest, samas võimaldades selle ergastamist läbi tõhusa ainevahetuse.

Esitlus struktureeritud veest toimub 21. detsembril algusega kell 12 Tõnismägi 3a-1 Tallinnas.
Lisateave telefonil 58 501 658. Täpsem tutvustus struktureeritud veest lisatud allpool.

PT: Sissepääs esitlusele tasuta, riietus kodune, meeleolu pühadekohane. Platsil Jõuluvana koos kingitustega.

Madis Tross,
Pressiesindaja

Struktureeritud ehk elav vesi

Struktureeritud vesi on tõhusaks abiliseks organismi tervendamisel. Ametlikult leidis see väide kinnitust 1992. aastal, mil prantsuse füüsikule Alexia Carrol anti Nobeli preemia tõestuse eest, et rakuelu on “igavene” tingimusel, kui rakuvedelikku „toidetakse” pidevalt struktureeritud veega. Püsivate mahuliste struktuuride olemasolu vees on leidnud tõestust ka teiste maailma nimekate teadlaste poolt.

Teadlased on tõestanud, et igas terves rakus sisaldub teatud kogus struktureeritud vett. Kui taoline rakk satub kahjulikke keemilisi aineid sisaldavasse vette, kaitseb ta ennast struktureeritud vee kihiga. Osaliselt kahjustatud või haiged rakud aga sisaldavad küllalt suure protsendi destruktureeritud vett ega suuda endale ehitada struktureeritud veest kaitsekihti.

Struktureeritud vee molekulaarne struktuur sarnaneb jää struktuuriga. Struktureeritud vesi võimaldab organismil iseseisvalt kustutada sisemisi patoloogilisi koldeid.

Struktureeritud vesi:
normaliseerib mao ja sooletrakti tööd, aidates parandada ainevahetust,
aitab säilitada immuunsust,
parandab und,
parandab juuste ja naha seisundit.

Vesi H2O sisaldab kahte eluks kriitiliselt vajalikku elementi: vesinikku ja hapnikku. Vee sisaldus organismis on: keharasvas 20%, veres 80%, neerudes 80%, maksas 70%, lihastes 75%, nahas 70%, ajus 80%. Kui aju hakkab „kuivama”, siis neuronid kuivavad ja tõmbuvad kokku.

Uuringud näitavad, et 75% USA elanikkonnast on krooniliselt dehüdreerunud (kuivanud). Kuna janutunne on väga sarnane näljatundele, siis tihti inimene veejoomise asemel sööb. Siit ka algus ülekaalulisusele ja aeglasele ainevahetusele. Vee tarbimise viimisega vajalikule tasemele saab lahti liigsetest kilodest ja väheneb ka tung alkoholi järele.

Washingtoni Ülikooli uurimuses on näidatud, et päevas 5 klaasi puhta vee joomisel väheneb risk haigestuda rinnavähki 79%, käärsoolevähki 35% ja põievähki 50%.
Karboniseeritud joogid, kohv, õlu, alkohol, soodajoogid ei käi kehale vajaliku vee alla, vaid kuivatavad seda. Keedetud vee struktuur on samuti organismile raske väljakutse, kuna keetmisel tekivad uued kehale tundmatud struktuurid.
Oluline on ka vee temperatuur joomisel, külm vesi jahutab ja aeglustab ainevahetust. Vee joomise parim temperatuur on kehatemperatuuril 37,5 C. Seda ka kuuma ilmaga.

Ainult struktureeritud vesi läbib rakumembraani ja imendub rakku, maksimaalselt efektiivselt toimetades vajalikke mikroelementide lahustunud ioone rakkudesse ning viies rakkudest välja jääkained ja mürke.

Struktureeritud vee joomine aitab töötada ajul, mille 15 miljonit rakku koosnevad 70% veest. Isegi 1% veekadu põhjustab ajurakkude surma. Selleks, et meie organism toodaks vajalikus koguses seljaajuvedelikku, peab vesi jõudma ajju piisavas koguses.

Inimese tarbitav päevane soovitatav veekogus on kaks ja enam liitrit. Väike osa sellest omandatakse süües, seega piisava koguse vee joomine on vältimatu. Juba hingates kaotab keha liitri vett päevas. Veepuuduse korral suunab organism suurema osa veest ainult eluks tähtsatele organitele. Mida veerikkam on organism, seda kiiremini toimub kogu ainevahetus.

Struktureeritud vett nimetatakse ka eluveeks, sest see kannab endas suurt energiat.
Kes meist poleks lapsena limpsinud jääpurikaid. Ja need on maitsenud head…
Jääsulavesi on eriline, ka selle maitse on teistsugune. Mägielanike pikaealisust on seostatud jääsulavee joomisega. Arvatakse, et selle vee tarbimisel suudavad linnud lennata suuri vahemaid.

Pärslastel olevat legend, mille kohaselt jõudvat ükspäev kätte aeg, mil kogu maakera vesi, peale spetsiaalselt kogutu, kaob. Selle vee asemele pidi tulema teine vesi, kuid igaüks, kes seda joob, läheb hulluks. Ainult üks inimene oli seda ennustust tõe pähe võtnud ja vett koguma asunud. Ja siis jõudnudki kätte aeg, kus kogu vesi kadus ja see mees jõi üksi ainult enda kogutud vett. Seejärel aga täitusid taas kõik kaevud ja allikad veega ja inimesed jõid januselt ning läksid kõik hulluks. Ainult see koguja-mees jõi endiselt oma vett edasi ja säilitas ainsana mõistuse. Aga kuna kõik teised olid hulluks läinud, siis nimetasid nad hoopis seda ainsat tarka hulluks. Hullus ja tarkus nagu ka lollus ja ajuvabadus on kõik äärmiselt suhtelised mõisted ning ripuvad ära ühiskonna keskmisest arusaamast. Kuna ühiskond pole meil homogeenne, on ka ühes riigis normaalseks nimetatud inimesed teises riigis napakad ja vastupidi. See mees olla siis oma varud maailma laiali valanud ja ka ise teistega sama vett joonud ja aru kaotanud. Teised aga olid hoopis arvanud, et ta tuli mõistusele.

Struktureeritud vee reaalset hinda (struktureeritud vesi „Revitalised“, Ameerika Ühendriikide toodang) saab vaadata näiteks aadressilt www.vodovoz.ru.