Paljud inimesed ilma peal söövad iga päev. Valdavat osa ajast inimese evolutsioonis on valitsenud pigem toidupuudus kui küllus ja paraku kestab selline olukord paljudes maakera osades tänagi. Teisalt vaevab suurt hulka inimesi ülekaal ja nähakse ränka vaeva, et liigsest kaalust ja sellega seotud tervisehädadest lahti saada. Pole ime, et sellele ülesöönud rikkale osale maakera asukatest pakutakse igasuguseid imevahendeid ja leiutatakse imeteooriaid, millega neile imevahenditele usutav mulje tekitada.
Üks viis “uut revolutsioonilist” imedieeti leiutada on lühidalt selline:
* leia õpikust mingi tegelik kehaprotsess (see loob vajaliku usaldusväärsuse, kui saab kindlalt väita, et teadlased on selle kindlaks teinud ja arstidele seda koolis õpetatakse);
* väida, et tasakaalu häire just selles protsessis on kõigi hädade põhjus (inimestele meeldib, kui nad saavad oma hädade põhjusele konkreetse nime anda);
* paku tasakaalu taassaavutamiseks lihtne, kuid mingeid kindlaid tooteid ja teenuseid sisaldav lahendus (inimestele meeldib lihtne lahendus, mida ostutehinguga sooritada).
Näiteid ei pea kaugelt otsima. Meie oludes vast tuntuim on “varjatud toidutalumatus” ja seda peletav Levini Role dieet. Ja muidugi see pealkirjas nimetatud happeliste-aluseliseliste toitude teooria, mida nüüd pikemalt vaatleme.
Jutt pH tasakaalul põhinevast terviseteooriast on jõudnud ka meie suurematesse lehtedesse. Näiteks saame Maalehe vahendusel teada järgmist:
Enamik inimesi teab, et muld ei kanna vilja, kui pH tase on korrast ära. Sama süsteem toimib ka meie kehas. Haigus saab areneda ainult happelistes tingimustes.
Happelisust ja aluselisust (leeliselisust) oma organismis saame väidetavalt muuta oma toitumisharjumuste kaudu. Näiteks õpetab Aili Meristo Õhtulehes:
Et ainevahetus saaks normaalselt töötada, vajab inimene ca 80% aluselisi ja 20% happelisi jääke andvaid toiduaineid.
Just jääkidest on jutt, sest kuidas muidu saaks näiteks sidrun kuuluda nn aluseliste toiduainete hulka. Aluselised toidud on head, nende hulka kuuluvad veel näiteks sojatooted, juurviljad, läätsed, kartulid, lehtsalatid, rosinad, munakollane, pähklid, hapupiim, maitsetaimed. Happelised toidud on üldiselt aga pahad, nende tarbimist tuleks piirata. Happeliste toitude hulka kuuluvad näiteks liha, piimatooted, teraviljatooted, muna, suhkur, kohv, alkohol, karastusjoogid. Buduaar hoiatab eraldi aspartaami eest.
Erinevad eestikeelsed allikad pole siiski alati ühel meelel – näiteks liigitatakse piimatooted kord aluseliste, kord happeliste toiduainete hulka.
Aluselisus on nii hea, et tasub ette võtta “organismi leelistamine”, millele aitab kaasa Super-Greens stardipakett:
Organismi leelistamise algfaasis võib tulla situatsioon, kus tundub, et vaegused lähevad hullemaks. Puhastusreaktsioonid on mööduvad tunded (nt peavalu, lööve, valude suurenemine, palavik). Need on alati mööduvad ja kaovad puhastumise jätkudes. Kõigile ei pruugi seda juhtuda.
Sellised sümptomid kaovad, kui jätkad keha puhastamist edasi. Leevendada saad, kui vähendad rohepulbri ja pH-tilkade määra.
Tasakaal on hea, tasakaalutus halb. Refleksoloog Janne jagab oma koolis õpitut happelisuse ränkade tagajärgede kohta: allergia, astma, bronhiit, insult, infarkt, kare nahk, kurnatus, kuseteede põletikud, luude hõrenemine, sigimatus, vaimuhaigused, vohav seen ja muidugi ka surm, mis on refleksoloogi sõnul alati happelisusest tingitud: “kõik surmad on happesurmad”.
Saidilt Minu Oma Tervis saab huvitavat teavet juurde:
Keetmine teeb toidu happeliseks. Põhjus seisneb selles, et vee temperatuuri tõusmisel üle 45 kraadi hakkab kuumus toitu tapma.
Ja:
Tähtis punkt, mida peab meeles pidama, on see, et toit peab olema värske roheline (kui ei ole värske, siis see on ka hape).
Kuid sealsamas kommentaarides selgitab autor vastuseks Jürile:
Sinu mainitud jääk(tuhk) ongi see tähtis osa, mille järgi paigutatakse toidud ühele või teisele poole. Enamasti mineraalide koostis määrab, kas happeline või aluseline jääk.
Ja Raul täpsustab:
Täpselt nii. Toidu aluselise/happelise efekti määrabki ära ainult see, milline on selle toidu tuhk pärast nn põlemist (ehk siis seedimist). Konkreetse näitena võib tuua sidruni – väga hapu ja pH poolest happelise mahlaga puuvili, aga keha pH’le omab aluselist efekti, kuna pärast seedimist tekkivad jääkained on aluselised. Seega otsene toiduaine pH mõõtmine on täiesti mõttetu tegevus. End oma tervislikku seisundit kontrollida ja jälgida, mõõda parem oma uriini ja/või sülje pH’d.
Kui sidruni tuhk ehk see, mis tast peale põlemist (kuumtöötlemist, seedimist) järgi jääb, on leeliseline, siis kuidas see kuumtöötlemine sidruni samal ajal happelisemaks teeb? Mis aga saab sellest happest, mis sidrunis algselt olemas on? Seegi ju läbib seedekulglat.
Ilmselt pole aga loogiline järjepidevus ja sisemine kooskõla selliste teooriate peamine eesmärk.
Mida head leeliselisemaks saamine väidetavalt kaasa toob?
Kaalu languse justnagu iseenesest. Lisaks muidugi eelpool nimetatud haiguste ennetamise või lausa tervenemise neist; paraneb üldine enesetunne, kaovad valud, keha vabaneb ladestunud toksiinidest jne.
Kuidas seda head saavutada ehk kuidas keha leeliselisemaks teha?
Süüa rohkem rohelist, süüa liha asemel pigem kala, olla soola tarbimisega mõõdukas, juua piisavalt vett, mitte aga magustatud karastusjooke, tarbida rohkem täisteratooteid valge jahu toodete asemel, tarbida hapendatud tooteid (kapsas, kurk, piimatooted), tegeldagu hobiga, mis õnnelikuks teeb, liigutatagu end mõõdukalt (kepikõnd), puhatagu normaalselt, maandatagu stressi jne.
Alati nendest lihtsatest käibetõdedest, mis tegelikult ei erine kuidagimoodi üldistest tavalistest, normaalsetest soovitustest, ei aita, vaid tuleb osta spetsiaalseid tooteid, et paha elustiiliga kogunenud liigne happelisus ja mürgid välja ajada.
Kuidas asjad tegelikult on, vaatame järgmises osas.
—————————
Allikad:
Jaga seda lugu lahkelt teistega: