skeptik.ee

Väidetavad seosed käejoonte, isikuomaduste ja tähtkujude vahel. Puulõige, autor teadmata.

Hiromandid väidavad, et suudavad inimese käejoontelt tema saatust ning elukäiku lugeda. Oletame mõtteeksperimendina, et suudavadki. Missugused oleksid selle oskuse praktilised kasutusalad?

Üks kõige tuntumaid käejooni on elujoon, mille pikkus ja kuju lubavad väidetavalt ennustada inimese eluiga ning temaga juhtuvaid õnnetusi ja haigusi. Kui säärane seos statistilist kinnitamist leiaks, tunneks iga elu- või tervisekindlustust pakkuv kindlustusselts enne pakkumise tegemist huvi kliendi käejoonte vastu ning pakuks allahindlust inimesele, kelle käejooned näitavad pikka iga ja väheseid õnnetusi — tõsi küll, ebasoodsate käejoontega inimesed peaksid jälle poliisi eest rohkem maksma. Me ju kõik teame, kuidas liikluskindlustuse hind riskikoefitsendist sõltub.  Kindlustusseltsides töötaksid aktuaarhiromandid, kelle ülesanne olekski klientide käejooni uurida ja selle põhjal riskihinnanguid väljastada.

Loe edasi »

Ümbersünnisümbol Jokhangis, Lhasas. Pildistas Keren Su.

Mitut sorti usklikud on väitnud, et inimesed sünnivad ümber ja võivad mäletada oma eelmisi elusid — kes omaenese tarkusest, kes pärast põhjalikku (ja sageli kallist) koolitust. Oletagem mõttelise eksperimendina, et nii ongi. Missugune maailm siis oleks?

Esiteks oleks ajaloolaste elu märksa lihtsam, eriti eelajaloo uurimisel. See, mida ajaloolased ammuste sündmuste kohta teada saaksid, ei oleks piiratud esemeliste ning kirjalike tõenditega; oluliseks andmeallikaks oleksid inimesed, kes mõnes varasemas elus uuritavas sündmuses osalesid.

Loe edasi »

225 teadlast on pidanud vajalikuks kirjutada avaliku kirja seoses globaalse kliimamuutusega.

Kirja alustatakse lühida tutvustusega teaduse olemusest ja väljendatakse sügavad häiritust selle üle, et teadlasi, eriti kliimateadlasi, rünnatakse poliitilistel põhjustel. Teaduslikud järeldused on alati mingil määral ebakindlad, teadus ei tõesta kunagi midagi absoluutse kindlusega. Aga kui öeldakse, et ühiskond peab enne tegude tegemist ootama, kuniks teadlased mingis asjas kindla järelduseni on jõudnud, siis tähendab see sama, kui öelda, et ühiskond ei pea kunagi midagi tegema. Kliimamuutus on üks sellistest potentsiaalselt katastroofiliste mõjudega probleemidest, mille puhul tähendab mittetegutsemine suurt riski meie planeedile.

Loe edasi »

Tühi teema hakkas kerima punase värvi teemal. Sekka värvipimedust ja viise, kuidas värvipimedale näidata, mis on punane ja mis teist värvi; värvuse objektiivsed ja subjektiivsed omadused, lainepikkus, värvitemperatuur, kolvikesed-kepikesed.

Kuivõrd see teema iseenesest nii tühi polegi, siis kogun sealsed kommentaarid siia alla.

Ma muidugi kahtlustan veidi seda, et küsimuse püstitus punase värvi nägemisest ja selle tõendamisest tahaks justnagu kulgeda sinna, et kui polegi võimalik kellelegi selgeks teha, misasi on punane värv, siis sellest peaks justnagu järelduma, et auranägemisega on justnagu samamoodi — kes näeb, see näeb ja seletada ei suuda; kes ei näe, see ei näe ja tal oleks tobe oma mittenägemisest olematust järeldada.

Kahtlused ja kahtlustused on nagu on — tihti asjatud, aga kui juttu jätkub kauemaks, siis andke aga minna, ehk saab mõni asi selgemaks.

Heelium:

Ja siis tõesta selle foorumi vahendusel, et sina näed punast värvi.

dig:

Heelium ütles:

Mõtle, kui sina ei näeks punast värvi, aga kõik teised näeks. Tõestada sulle, et see on olemas, eeldaks füüsika välja töötamist, bioloogiat, silma ehituse tundmaõppimist, sadat muud asja – ja siis saaks näidata, et ta silmad tõesti reageerivad veel ühele sagedusvahemikule.

Õnneks on kogu see vajalik aparatuur juba ammu välja töötatud ning seda ei ole tarvis uuesti teha. Aga värvipimedale saab väga hõlpsa demonstratsioonkatsega punase värvi olemasolu tõendada. Selleks ei ole tarvis muud kui punast lüümikut ja valget paberilehte mitmevärviliste, sealhulgas punaste ja mittepunaste, märkidega. Asjaolu, et muidu nähtavad punased märgid tollel paberilehel ei ole nähtavad siis, kui paberit vaadata läbi punase lüümiku, kuigi teised märgid nähtavaks jäävad, tõendabki punase värvi olemasolu.

ajeke:

dig ütles:

Asjaolu, et muidu nähtavad punased märgid tollel paberilehel ei ole nähtavad siis, kui paberit vaadata läbi punase lüümiku, kuigi teised märgid nähtavaks jäävad, tõendabki punase värvi olemasolu.

Nii. Ja läbi polaroidfiltrist lüümiku näen ma LCD-ekraanil siis ainult teisi märke, kõik punased sõelutakse välja? Värvipime värvipimedaks, aga teeme topeltpimeda: päris pime ja nägija pimedas toas.

Mida teeb teadlane, kes on vastanud suurele hulgale 2012. aastal väidetavat maailmalõppu puudutavale küsimusele, kuid kelle teaduspõhiseid vastuseid keelduvad osad inimesed uskumast, kuna need ei kõla kokku küsija usuga tulevasest peatsest maailmalõpust?

Esialgu vastas astrobioloog David Morrison küsimustele kirjalikul moel edasi, siis, kui sarnaseid küsimusi juba rohkem kogunes, leidsid osad neist tee Korduma Kippuvate Küsimuste sekka. Tänasel päeval on 2012 kohta NASA kodulehel lausa eraldi osakond tehtud, kus on vastatud 20 kõige tüüpilisemale küsimusele seoses 2012 jamaga.

Aga oleme siingi täheldanud, et kinnisideedega inimestel on tihti raskusi nii enda mõtete selge väljendamise kui ka lugemise teel teiste poolt kirjutatud teksti mõistmisega, seega kirjalik ja struktureeritud tekst ei pruugi kõigile kohale jõuda ning ilmselt seepärast on nüüd olemas ka video, kus peamised asjad on edastatud ka kuuldaval-nähtaval moel.

Karta on, et ega seegi paljudele kohale jõua.

The Truth about 2012 from NASA Lunar Science Institute on Vimeo.

Jutu eestikeelse tõlke esialgse versiooni tegi Erik Puura.

Loe edasi »

Põhja-Ameerikas, Alaska ja Kanada kandis, elavad teatavasti eskimod ehk inuitid, ‘inimese moodi inimesed’. Kliima on sealkandis karm olnud niikaua, kuni keegi mäletab, toitu on alati vähe ja tulematerjal masendavalt kallis.

Üks meetodeid, mida inuitid nende raskuste ületamiseks kasutavad, on aastasadu tagasi välja töötatud tepa protsess. Kalad püütakse kinni ning pead ja sisikonnad eemaldatakse muust, hõlpsamini toiduks tarvitatavast lihast — nii, nagu eurooplasedki teeksid. Seejärel kaevatakse auk, vooderdatakse see samblaga, asetatakse kalapead rohu sisse mähituna samblale ning kaetakse sisikondade ja kotiriidega. Kotiriie kaetakse mullaga. Pärast umbes nädalapikkust fermentatsiooniprotsessi on sisikonnast vallandunud ensüümid ja bakterid muutnud kalaluud pehmeks, andnud lihale iseloomuliku konsistentsi ning delikatess loetakse valminuks. Mõned meistrid eelistavad sambla asemel kasutada puidust kasti või toobrit, maitsealaseid erinevusi on ka sisikonna täpses kasutamises, õigete taimede valimises ning muudes pisiasjades. Sarnastel viisidel saab toiduks valmistada ka teisi muidu raskesti söödavaid jahisaagiosi koprasabadest kuni hülgeloibadeni. Menetlus on tõhus, säästlik ja looduslähedane: esiteks ei lähe suuruselt jalgpallini ulatuvad lõhepead raisku, teiseks ei ole roa valmistamiseks tarvis kulutada hinnalisi küttepuid.

20. sajandi teises pooles juhtus midagi üllatavalt: kõigest 22 aastaga (1966–1988) tõusis Alaska inuitide seas järsult (üle kümne korra) botulismimürgistuste arv. Siiamaani on Alaska botulismi sageduse poolest maailma tipus. Miks? Süüdi on plastik.

Loe edasi »

Arutlustes ja debattides osaleja või nende jälgija on tuttav mitmete arutlusvigade ning demagoogiliste võtetega, kuidas üritatakse vastast uppi ajada. Paljusid neist on Carl Sagan kajastatud raamatu Deemonitest vaevatud maailm peatükis ‘Mõttetuse tuvastamise tööriistad’, mille üks versioon on lugeda ka skeptik.ee lehel.

Üks tuttavatest arutlusvigadest on selline:

Ad hominem – lad inimesest lähtudes, rünnatakse väitlejat, mitte väidet. Nt: pastor dr Smith on tuntud piiblifundamentalist, seega pole tema vastuväiteid evolutsiooniteooriale mõtet tõsiselt võtta.

Loe edasi »

Eelmine ajujutt rääkis sellest, kui palju me oma ajust ikka kasutame ja kas on mingit faktialust juttudel, et me kasutame oma ajust või selle potentsiaalist 5 või 10 protsenti. Selgus, et ei ole — need protsendid on udujutt. Tänane lugu räägib sellest, et osad inimesed on parema, teised vasaku ajupoolkeradominantsed. Parema aju inimesed on loomingulised, intuitiivsed, nägemiskesksemad, neile istub kirjandus ja ajalugu; vasaku aju inimesed olla jällegi analüütilisemad, loogilised, paremini sobivad matemaatika, füüsika.

Loe edasi »

Rahvapsühholoogias on liikvel hulk arusaamu, mis aitavad inimesel justnagu oma olemust paremini mõista, seejuures asju liiga keeruliseks ajamata. Liigne lihtsustamine on aga tihtipeale tõe väänamine ja asja esitamine sellises valguses, et saaks hoopis mingit toodet või teenust müüa. Skeem on lihtne — mõtle välja ning räägi targa näoga ja enesekindlalt mingi lugu millestki, mis meil kõigil on (nt aju), ütle sugereeriva ja kaastundliku häälega, et sellega on tavaliselt mingi jama, siis too lagedale hea uudis, et see jama on õnneks lahendatav ja just sinu käeulatuses selle raamatu või kursuse näol. Mõtle välja näiteid, kuidas tavalised inimesed on sinu lahendusest abi saanud või millised kuulsused just tänu sinu imerohule nii edukaks on kujunenud.

Üks sellistest müütidest väidab, et me kasutame oma ajust 5 või 10 või misiganes protsenti. Ülejäänud on siis kasutamata potentsiaal. See müüt võis alguse saada mõne 20. sajandi algupooles tehtud ajualase teadusuuringu väärtõlgendusest. Nimetatakse ka Einsteini, kes olla aju kasutuse kohta üht-teist arvanud.

Loe edasi »

Skeptik.ee ei ole teema keerukuse tõttu kuigipalju seagripist rääkinud. Olen küll kommentaarides osutanud levivatele vandenõuteooriatele, mis lisaks tavalisele kontingendile on millegipärast nakatanud ka silmapaistvamaid inimesi — ajakirjanik Priit Hõbemägi, Riigikogu saadik roheline Toomas Trapido, minister Hanno Pevkur.

Maailma asjade üle arutamisel teevad arutlejad tihti mitmeid loogikavigu. Ühe loogikavea nimi on ladina keeles Post hoc ergo propter hoc. Selline arutlusviga tähendab, et kui üks sündmus järgneb teisele, siis järeldatakse ilma muid tõendeid kaalumata, et esimene sündmus põhjustas teise.

Ajaline järgnevus võib tähendada põhjuslikku seost, kuid selle tõendamiseks on vaja ka muid tõendeid peale ajalise kokkulangevuse.

Toimus A, siis toimus B.
Järelikult A põhjustas B.

Kui B on mittesoovitud tulemus, siis rakendatakse ka vastupidist suunda: A vältimine ennetab B.

Loe edasi »

Teadusuudistest meie veebiportaalidest on saanud omaette žanr, mis kord rõõmustab, kord vihastab, kuna sageli tõlgivad ja vahendavad neid inimesed, kel arusaam teaduse asjadest kasin. Rõõmustada võib see seepärast, et hobi korras saab kokku lugeda, mitu väärtõlgendust, tõlkeviga ja faktiapsu ühest lausest on võimalik kätte saada, kuid pikas perspektiivis õõnestab selline hõlmaalune vahendustegevust üldisemat arusaama teadusest, kuigi meie tänapäevane igapäevane elu ei toimiks kohe mitte üldse, kui ei kasvaks peale uusi teadusest teadlikke inimesi.

Teadus on samamoodi kultuuri osa nagu muusika, ballett, maalikunst ja samavõrd kui me peame kultuurituks mitte teada Arvo Pärti või Jüri Arrakut, on kultuuritu olla mitte kuulnud LHC eksperimendist või Jaan Einastost.

Niipalju näägutamisest. Kuid tänase uudise sisu on selles, et Tartu Ülikooli teadusuudiste portaal Novaator, mis seni ilmus koostöös Äripäevaga ja mille häid tekste ka skeptik.ee esile on tõstnud, on alustanud uut eluringi uues kodus. Edastan vastavasisulise pressiteate.

Loe edasi »

Populaarses ja paljude kommentaaridega loos Vanalinna Hariduskolleegium (VHK) — kvanthüpe keskaega (osa 3) on jutt VHK-st juba teistele sagedustele suundunud.

Jumala olemasolu või mitteolemasolu on igavene teema, mille üle lõppeb arutelu vast siis, kui kaelakukkuva meteoriidi või muude kosmiliste või mittekosmiliste asjaolude tõttu inimkond olemast lakkab (mitte küll 2012. aastal), kuid skeptik.ee annab käesolevaga oma panuse sellesse viljatusse targutamisse, mille tulemus saab olla vaid uskmatute uskamatus ja usklike usklikkus umbes täpselt sellisena nagu jutu alguses.

“Tühi töö ja vaimu närimine”, kuid ehk saavad selle närimisega vähemalt hambad teravamaks.

Mina ei näe põhjust, et oleks vaja mingit jumalat olevaks arvata, Margus Kiis jälle arvab, et ikka on vaja ja lajatas letti termodünaamika teise seaduse, mida inimese olemasolu ilma jumalata justkui eiraks. Loodetavasti ta täpsustab oma arvamust.

Toon siia alla ka osa asjakohaseid kommentaare VHK-3 jutu alt.

Tänapäeva teaduse üks suurimaid küsimusi on “mis on teadvus?”. See, et tegu on küsimusega, on esialgu ehk üllatav — me kõik ju teame, mis teadvus on? Teadvus on meie kõigi igapäevaelu lahutamatu osa: me kogeme maailma ja iseennast teadvuslikult. Sellest hoolimata on teadlased kimbatuses, kui nad üritavad aru saada, mis on teadvuse bioloogiline alus. Näitlikumalt sõnastades — kuidas on võimalik, et ajus toimuvad mingid füüsikalised-keemilised protsessid ja nendega kaasneb teadvuslik kogemus sidrunijäätise magusast ja pisut hapust maitsest?

Probleemi teaduslikust olulisusest annab märku see, et teadusajakirja Science 125. aastapäeval valiti välja kõige tähtsamad seni lahendamata teaduslikud küsimused ja küsimus teadvuse kohta oli teine küsimus, mida seal kirjeldati (esimene oli „what is the Universe made of?“). Lisaks on teadvuse probleemi kesksust tänapäeva teaduse jaoks toonitanud mitmed Nobeli auhinna saajad, kellest nii mõnigi on ka ise teadvuse probleemi aktiivselt uurinud (nt Francis Crick, Gerald Edelman, John Eccles, Roger Sperry).

Teadvus ja aju

Hoolimata sellest, et on tunnustatud teadvuse probleemi olulisust ja teaduslikkust, on teadvuse küsimust ümbritsemas ka palju mitteteaduslikku. Arvatavasti tuleneb see teadvuse müstilisusest — kuidas on võimalik, et ajus toimuvad neurobioloogilised protsessid on seotud teadvusega? Ehk tundub, et sõna „müstiline“ on liigne, kuid peab mainima, et hoolimata sellest, et probleemiga on jännanud ka teadusmaailma suurimad geeniused (nagu Francis Crick), pole meil tegelikult endiselt vähimatki aimu, kuidas midagi kogemuslik-kvalitatiivset saab tekkida aju füüsikalis-keemilistest protsessidest! Seetõttu ehk ongi osati mõistetav, et leidub inimesi, kes on kindlal veendumusel, et teadvus ei saa olla ajuga seotud ja ei saagi tekkida ajuprotsessidest — see, et teadvus kaasneb aju tööga, tundub neile lihtsalt võimatu.

Vaatamata sellele, et olen ise teadvuse probleemiga teaduslikult tegelenud rohkem kui neli ja pool aastat, on minu jaoks nende inimeste kahtlus mõistetav — kui põletan kogemata oma kätt kuuma veega, siis ma saan küll meditsiiniõpikust täpselt järgi vaadata, kuidas informatsioon põletuse kohta käest ajju levib ja mis ajus selle tagajärjel toimub, kuid ma ikkagi ei tea, miks ma seda põletavat valutunnet teadvuslikult kogen. Miks mingi ajuaktiivsusega kaasneb põletustunne? Nagu juba mainitud — hetkel ei suuda mitte keegi maailmas sellele küsimusele teaduslikku vastust anda. Osati seetõttu ongi ehk lihtsam arvata, et teadvus polegi ajuga seotud.

Olgu tõe huvides ka kirjas, et üks tänapäeva teadusliku mõtlemise alusepanijatest — Rene Descartes — ja üks teadvuseteaduse isadest, Nobeli meditsiinipreemia laureaat Sir John Eccles, olid mõlemad arvamusel, et teadvus on midagi ajust sõltumatut ja kontrollib aju. Seega ei ole teadusliku mõtteviisi järgimine iseenesest mitte sugugi alati viinud järelduseni, et teadvus peaks olema seotud ajuga sel viisil, et ta ajust tuleneb ja sõltub. Siiski otsivad tänapäeva teadvuseteadlased teadvuse probleemi lahendust just ajuteaduse abiga. Miks?

Loe edasi »

Rubiku kuubik on tore mänguasi, mis jutu järgi aitab edendada loogilist ja ruumilist mõtlemist. Tunnistan üles, et olen Rubiku kuubikut kruttinud üle 25 aasta ja teen seda tänase päevani. Ei oska öelda, milline ma oleksin täna ilma Rubiku kuubikuta ja kas mu kujunemislugu oleks skeptik.ee-ni viinud, kuid abiks on ehk ikka olnud.

Allolev kokkukeeramise õpetus ilmus esmakordselt skeptikkk kodukal ja seda on vahelduvate hoogudega päris aktiivselt kasutatud.

Nüüd tasub oma defkaajal tutvuse kaudu soetatud kuubik pööningule viidud mänguasjade kastist välja otsida või minna Tallinnas Taibula poodi Tartu mnt 28 ja osta uus (230 kr).

Tutvustan lühidalt üht võimalikku viisi, kuidas sassis Rubiku kuubik kokku keerata. Seda meetodit tutvustan seepärast, et kunagi ammu sain ise samal moel kuubiku kokku ja sellelt baasilt oli juba hea ise edasi nuputada. Kiht-kihilt meetod on minu meelest hea just seetõttu, et vajaminevaid valemeid on vähene hulk ja tegevuste järjekord hästi jälgitav. On muidugi ka teisi viise ja kui on eesmärgiks purustada senine maailmarekord (7 sekundit), siis allolev meetod eriti ei kõlba.

Loe edasi »

Reedeses loos mainisin, et briti teadlased on avanud kodulehe Behind the Headlines, mis selgitab lugejatele massimeedias teadusuudiste pähe pakutavate tekstide tausta. Soovitan soojalt kõigile, keda huvitab meedias pealiskaudselt kajastatavate teadust sisaldavate uudiste tegelikum olemus. See koduleht on tõeline maiuspala ja panin püsilingi välismaa viitade sekka ja kui meie lehtedes ilmub mingi uudis, kus räägitakse, et “teadlased on kindlaks teinud”, siis võib sealt üle kontrollida, kas ja mida ikka tehti kindlaks.

Lehel on ka üks Lühhike öppetus, kuidas tervisealaseid teadusuudiseid lugeda, autoriks dr Alicia White, kelle nõuandeid teile alljärgnevaga vahendan.

————

Kui oled just lugenud tervisealast pealkirja, mille tõttu sülitasid oma hommikukohvi välja (“Kohv tekitab vähki” mõjub hästi), siis kõige mõistlikum oleks siiski toimida Karlssoni nõuande kohaselt: rahu, ainult rahu! Lugege edasi ja selgub, et pealkirjas oli palju olulist ütlemata jäetud, nagu näiteks “Kui viiele rotile süstiti väga suure kontsentratsiooniga kohvilahust, siis tuvastati mõned muutused rakkudes, mis võivad kunagi kauges tulevikus kasvajani viia. (Uuringut rahastas Teetootjate Liit.)”

Esimene ja peamine reegel ongi see, et ära usu automaatselt seda, mida pealkirjas väidetakse. Pealkiri on selleks, et tõmmata su tähelepanu, et sa lehe ostaksid ja alles siis kogu loo läbi loeksid. Kas sa loeksid artiklit pealkirjaga “Tõenäosus, et kohv tekitab vähki on väga väike, aga ei või iial teada”?

Vältimaks klaviatuuri või paberlehe kohviga täispritsimist, tasub meeles hoida mõned reeglid, kuidas loetud artiklit analüüsida.

Kas artiklis esitatud väited on leidnud kinnitust teadusuuringuga?
Esimene asi, millele tähelepanu pöörata, on see, kas uudislugu põhineb mingil teadusuuringul. Kui artiklis upitatakse mingit raviviisi või räägitakse mingist sinu elustiili nüansist, mis väidetavalt kas ennetab või põhjustab mingit haigust, aga ei anta väite kinnituseks ühtki viidet ühelegi konkreetsele teadusuuringule, siis tuleks artiklisse suhtuda suure ettevaatusega. Sama ettevaatus on abiks ka nende uuringute puhul, mida pole veel teadus(aja)kirjanduses avaldatud.

Kas artikkel põhineb konverentsi ettekande kokkuvõttel?
Kui artikkel on kirjutatud mõne konverentsi ettekande kokkuvõtte põhjal, siis on põhjust olla ettevaatlik. Konverentsidel esitatud uuringud on sageli alles väga esialgses faasis ja tavaliselt ei ole veel läbinud kriitilise analüüsi vajalikku kadalippu. Lisaks ei leia ettekannete kokkuvõtetest piisavalt andmeid uuringu meetodi kohta ja pole võimalik hinnata selle kvaliteeti.

Kas uuring viidi läbi inimestel?
Üsna tihti juhtub, et taaskordse “imeravimit” kuulutava pealkirja taga on laboratooriumis rakukultuuridel või loomadel tehtud uuring. Sageli on selliste uudislugude juures illustratsiooniks inimfiguurid, mis annavad mõista, nagu oleks tegu inimestel sooritatud uuringuga. Rakkudel ja loomadega tehtud uuringud on esimene ja väga oluline samm, aga paljud ravimid, mis näitavad rakkudel lubavaid tulemusi, et toimi loomadel, ja paljud ravimid, mis näitavad lubavaid tulemusi loomadel, ei tööta inimestel.

Seega kui pealkirjas lubatakse, et mingi ravim või toit mõjub rottidele, siis on küll olemas mingi tõenäosus, et see võib kunagi saada ravimiks inimestele, kuid suurema tõenäosusega siiki mitte. Pole mingit põhjust alustada järjekordse artiklis haibitud “imetoidu” tarbimist suurtes kogustes.

Mitu inimest uuringus osales?
Rusikareegel on see, et mida rohkem on uuringus katsealuseid, seda usaldusväärsemad on tulemused. Väikestes uuringutes võivad olulised asjad peitu jääda, kuna puudub vajalik “statistiline võimsus” ning sekka võib sattuda puhtalt juhusest tulenevaid valesid “leide”.

Võrdluseks näide mündi viskamisest – 500 heitega tulemus on statistiliselt võimsam ja usaldusväärsem kui 8 heitega.

Seega kui kajastatava uuringu tulemus põhineb väikesel hulgal inimestel, siis suhtu sellesse suurema ettevaatusega.

Kas uuringus kasutati kontrollgruppi?
Kui soovitakse teada saada, kas mingi raviviis või toiduaine on efektiivne, siis peab uuringu läbiviimisel olema kasutatud kontrollgruppi. Kontrollgrupp võimaldab uurijatel võrrelda, mis juhtub inimestega, kes saavad uut ravimit või toiduainet võrreldes nendega, kes ei saa. Kui kontrollgruppi ei ole, siis on võimatu omistada tulemusi uuritavale ravimile või toiduainele.

Kontrollgrupi valikul on oluline asjaolu, et see oleks võimalikult sarnane uuritavale grupile. Parim viis selle saavutamiseks on jagada inimesed kahte gruppi juhuslikult – uuritava raviviisi/toiduaine grupp ja kontrollgrupp. Sedasi toimides saame randomiseeritud kontrollgrupiga uuringu (RCT), mis on raviviiside ja mõjufaktorite uurimise kuldstandardiks.

Järelikult kui uudis räägib mingist uuest ravimist, raviviisist või imetoidust, siis tasub vaadata, kas väited tuginevad randomiseeritud kontrollgrupiga uuringul. Kui mitte, siis tasub olla skeptiline.

Kas uuring ka tegelikult uuris seda, mida pealkiri väidab?
Seda saab selgitada näite abil. Näiteks väidetakse pealkirjas, et “Tomatid vähendavad infarktiriski”. Sel juhul peaks vaatama, kas viidatud uuring üldse uuris tomati söömise ja infarkti vahelist seost. Võib hoopis selguda, et uuring tuvastas tomatite võime vähendada vererõhku. Sellisel juhul on uuringu tulemusi ekstrapoleeritud, kuna kõrge vererõhk on üks infarkti riskiteguritest. Mõnikord on sellised uuringu otsestest tulemustest kaugemale ulatuvad järeldused küll asjakohased, aga teinekord jällegi mitte.

Seega tasub olla ettevaatlik artiklite suhtes, mis teevad uuringutest omi järeldusi asjade kohta, mida uuringus tegelikult ei uuritud.

Kes uuringu eest maksis?
Enamus uuringuid on kinni makstud tootjate endi poolt. Olgu ravimid, vitamiinikreemid või toiduained. See tähendab, et neil on uuringu tulemuste suhtes huvid ja õigused, mis võib potentsiaalselt uuringu tulemusi mõjutada, kallutada uurijaid alateadlikult väitma üht või varjama teist.

See ei tähenda, et kõik tootjate poolt rahastatud uuringud oleksid automaatselt ebausaldusväärsed, aga võimalikust huvide konfliktist on hea teadlik olla.

Kas peaks sõnumitooja maha laskma?
Ülepingutatud väited ei pruugi ilmtingimata olla uudist kirjutava ajakirjaniku väärtõlgenduse süü, kuna teinekord tõlgendavad uurijad ise või teised huvitatud elemendid saadud tulemusi liiga optimislikult või teevad liiga kaugeleulatuvaid järeldusi, mida uuring tegelikult ei võimalda.

Kuivõrd ekslikud väited võivad olla pärit mitmest allikast, pole vaja kohe ajakirjanikku selles süüdistada. Selle asemel kasuta ülalolevaid küsimusi ja arutle, kas ja mil määral tasub uudist uskuda või mitte.

Allikas: Alicia White, How to read health news

Lisateavet leiab:
* Sence About Science
* Science Media Centre
* UK Cochrane Centre
* Bandolier
* Centre for Evidence-Based Medicine
jt

Ravitseja Russell Jenkins (pildil vasakult kolmas) astus kodus elektripistikule ja vigastas oma jalga. Haav aga läks pahaks, kuid 52-aastane mr Jenkins ei tahtnud arstidest ega tavameditsiinist midagi kuulda ja kuulas hoopis oma sisemist olevust, kes keelas tal haiglasse minna.

Oma nakatunud haava ravitses ta iidse ja looduspärase ravimiga — meega. Paraku see ei aidanud, gangreen levis ja mees suri.

Arstid ütlesid, et kui mr Jenkins oleks kasvõi paar tundi enne oma surma abi saanud, oleks ta siiani elus.

Mr Jenkinsi ema Eileen ütles, et tal on raske leppida selle viisiga, kuidas ta poeg suri. Oleks piisanud ühest telefonikõnest, et kutsuda arst, kutsuda kiirabi, võtta antibiootikume ja ta poeg oleks tänagi meiega.

Surmajuhtumi uurimine tuvastas, et arstliku abi kutsumise peale ei tulnud ei mr Jenkins ega ta partner Cherie Cameron, kes on endine meditsiiniõde ja juhendab Vaikse Meele Keskuses esoteerilise tervendamise, reiki, lilleteraapia ja muid kursuseid.

Mr Jenkins juhatas oma kodust Vaikse Meele Keskust. 2006. aasta detsembris ta oma jalga vigastas, sellest vigastusest kujunes tollipikkune (2,54 cm) haavand, mis gangreeni pesaks sai. Mr Jenkins, kes oli ka dibeetik, küsis 2008. aasta aprillis nõu miss Finnilt, kes on homöopaat. Homöopaat miss Finn soovitas mr Jenkinsile, et ta oma haavale Manuka mett määriks. Homöopaat Finn lisas, et mr Jenkins ei soovinud näha arsti ega minna haiglasse.

Mr Jenkinsi seisund halvenes ja 13. aprillil pidi ta voodisse heitma. Homöopaat miss Finn külastas teda jägmisel päeval ja nägi voodis verd ja tundis halba lõhna. Jalg oli paistes ja varbad värvi muutnud. Kahe päeva pärast oli olukord kiiresti hullemaks läinud ja varbad olid lausa mustaks muutunud. 17. aprilli varastel tundidel mr Jenkins suri.

Veresoonte kirurg Mark Pemberton ütles, et mr Jenkinsil oli kaks tundi enne surma 30% ellujäämisvõimalus, kui ta oleks siis õiget ravi saanud. Seda õnnetut surmale juhtinud sündmustejada poleks juhtunudki, kui teda algusest peale tavametsitsiini võtetega ravitud oleks.

Koroner David Horsley ütles surmajuhtumi uurimise otsuses:

Mitte ühelgi hetkel peale oma jala vigastamist ei otsinud mr Russell Jenkins ega mitte keegi teine tema nimel nõuannet ega ravi tavameditsiinilt tema olukorra parandamiseks. Selle tulemusena raviti ta seisundit sobimatult ja ebaefektiivselt nii tema enda kui ka teiste poolt ja lõppes tema surmaga.

Allikas:
Healer dies after failing to treat a foot wound, Clare Semke, Portsmouth
Leitud badscience.net kaudu.

Esitasin loo kangelase Darwini auhinna nominendiks, aga keegi oli juba ette jõudnud.