Hiromandid väidavad, et suudavad inimese käejoontelt tema saatust ning elukäiku lugeda. Oletame mõtteeksperimendina, et suudavadki. Missugused oleksid selle oskuse praktilised kasutusalad?

Üks kõige tuntumaid käejooni on elujoon, mille pikkus ja kuju lubavad väidetavalt ennustada inimese eluiga ning temaga juhtuvaid õnnetusi ja haigusi. Kui säärane seos statistilist kinnitamist leiaks, tunneks iga elu- või tervisekindlustust pakkuv kindlustusselts enne pakkumise tegemist huvi kliendi käejoonte vastu ning pakuks allahindlust inimesele, kelle käejooned näitavad pikka iga ja väheseid õnnetusi — tõsi küll, ebasoodsate käejoontega inimesed peaksid jälle poliisi eest rohkem maksma. Me ju kõik teame, kuidas liikluskindlustuse hind riskikoefitsendist sõltub.  Kindlustusseltsides töötaksid aktuaarhiromandid, kelle ülesanne olekski klientide käejooni uurida ja selle põhjal riskihinnanguid väljastada.

Teine tuntum käejoon on peajoon, millelt peaks saama ennustada inimese teadmisjanu, õpistiili ning seeläbi ka õpiedukust. Kui säärane seos statistilist kinnitamist leiaks, annaksid paljud ülikoolid tudengikandidaatidele punkte peajoone kuju järgi: kelle käejooned näitavad suuremat õpilikkust, saaks vastavalt ka rohkem punkte ja pingereas parema koha.

Hiromandid lubavad iseloomuhinnanguid anda ka käe kuju, tekstuuri ja muude näitajate põhjal. Näiteks FindYourFate.com väidab:

Väga väike käsi — Inimesed, kellel on sedasorti käsi, on kitsa mõttemaailmaga ja loomult kahtlustavad. Nad vaidlevad pisikeste asjade üle ja seavad prioriteediks omaenda isekaid tahtmisi. Nad räägivad teistest halba ega aita kuidagi kaasa ühiskonna heaolule.

Kui see seos statistilist kinnitamist leiaks, oleks päris kindel, et tööbürood pakuksid tööandjatele väikese lisatasu eest väikese kätega inimeste väljafiltreerimise teenust. Olenevalt sellest, kui tugev see korrelatsioon oleks, võiks juhtuda, et väikesekäelistel inimestel on pidevalt tõsiseid raskusi töö leidmisel, mis omakorda tähendaks, et heaoluriikides juurutataks spetsiaalsed programmid niisuguste inimeste näljasurma vältimiseks.

Aga kui me nüüd reaalset maailma põrnitseme, siis näeme, et ei kindlustusseltsid ega tööbürood ei palka hiromante ning üksnes pisikese käe ettenäitamisest ei piisa, et stabiilset riiklikku pensioni saada. Mine tea, võib-olla on reaalne maailm kujutletavast isegi parem.

Ümbersünnisümbol Jokhangis, Lhasas. Pildistas Keren Su.

Mitut sorti usklikud on väitnud, et inimesed sünnivad ümber ja võivad mäletada oma eelmisi elusid — kes omaenese tarkusest, kes pärast põhjalikku (ja sageli kallist) koolitust. Oletagem mõttelise eksperimendina, et nii ongi. Missugune maailm siis oleks?

Esiteks oleks ajaloolaste elu märksa lihtsam, eriti eelajaloo uurimisel. See, mida ajaloolased ammuste sündmuste kohta teada saaksid, ei oleks piiratud esemeliste ning kirjalike tõenditega; oluliseks andmeallikaks oleksid inimesed, kes mõnes varasemas elus uuritavas sündmuses osalesid.

Teiseks oleks tööandjatel selge materiaalne huvi kandidaadi hindamisel arvestada varasemate elude töökogemust. Paljud sõjaväed oleksid nõus maksma head hinda, et Napoléon Bonaparte taaskehastust oma pagunite alla saada; iga modelliagentuur hüppaks rõõmust võimaluse üle kuulutada, et kunagine Nefertiti nende heaks töötab.

Kolmandaks eksisteeriks hulgaliselt detektiivibüroosid, kelle leib oleks inimeste, kes väidavad kunagiste kuulsuste reinkarnatsioonid olevat, tausta kontrollimine, nende mälestuste võrdlemine teadaoleva ajalooga ning petturite tuvastamine. Ümbersündimist koos dokumentidega ei postuleeri isegi kõige julgemad reinkarnatsiooniteoreetikud.

Kindlasti oleks reinkarnatsioonil veel hulka teisigi ilmseid ja vähem ilmseid praktilisi tagajärgi. Igaüks, kes on mõne põneva tagajärje leidnud, on kindlasti teretulnud seda kommentaarina lisama. Aga kui me reaalset maailma hoolikalt põrnitseme, näeme, et see ei ole reinkarnatsioonihüpoteesiga kooskõlas. Ajaloolased ei otsi ajalooteooriate täpsustamiseks ümbersündinuid ajalehekuulutuste vahendusel taga. Ükski tööbüroo ei nõua CV’s varasemate elude kirjeldust.  Kuigi nii mõnedki inimesed väidavad endas peituvat Caesari või Kleopatra hinge, on väga vähe detektiivibüroosid, kes nõustuksid neid väiteid kontrollima.

225 teadlast on pidanud vajalikuks kirjutada avaliku kirja seoses globaalse kliimamuutusega.

Kirja alustatakse lühida tutvustusega teaduse olemusest ja väljendatakse sügavad häiritust selle üle, et teadlasi, eriti kliimateadlasi, rünnatakse poliitilistel põhjustel. Teaduslikud järeldused on alati mingil määral ebakindlad, teadus ei tõesta kunagi midagi absoluutse kindlusega. Aga kui öeldakse, et ühiskond peab enne tegude tegemist ootama, kuniks teadlased mingis asjas kindla järelduseni on jõudnud, siis tähendab see sama, kui öelda, et ühiskond ei pea kunagi midagi tegema. Kliimamuutus on üks sellistest potentsiaalselt katastroofiliste mõjudega probleemidest, mille puhul tähendab mittetegutsemine suurt riski meie planeedile.

Teaduslikud järeldused tulenevad põhiliste loodusseaduste mõistmisest, mida toetavad laboratoorsed katsed, loodusvaatlused ning matemaatilised ja arvutimodelleerimised. Teadlased teevad vigu nagu kõik teisedki inimesed, kuid teaduslik protsess on sedasi üles ehitatud, et need vead leitakse ja parandatakse. See protsess on loomu poolest vastandlik — teadlased ei kogu kuulsust ja lugupidamist mitte üksi traditsioonilise tarkuse toetamisega, vaid veelgi enam sellega, kui suudetakse näidata, et kehtiv konsensus on vale ja leidub parem selgitus. Just seda tegid Galileo, Pasteur, Darwin ja Einstein. Aga kui mõned järeldused on katsetega põhjalikult läbi testitud, jäänud pidama ka peale katseid neid ümber lükata, siis saavutavad need staatuse “kindlapõhjaline teooria” ja neist räägitakse tihti kui faktidest.

Näiteks toetab põhjalik ja mitmekesine teaduslik tõendusmaterjal seda, et meie planeedi vanus on umbes 4,5 miljardit aastat (Maa päritolu teooria), et meie universum sai u 14 miljardit aastat tagasi alguse ühest kindlast sündmusest (suure paugu teooria), et kõik tänapäevased elusorganismid evolutsioneerusid organismidest, kes elasid minevikus (evolutsiooniteooria). Isegi kui need teooriad on teadlaste ringis suure enamuse poolt omaks võetud, ootab kuulsus igaüht, kes suudab näidata nende teooriate paikapidamatust. Kliimamuutus langeb samasse kategooriasse: on olemas põhjalikud, mitmekesised ja järjepidevad objektiivsed tõendid selle kohta, et inimesed muudavad kliimat moel, mis ohustab meie kogukondi ja ökosüsteeme, millest me sõltume.

Mitmed kliimamuutuse eitajate poolt korraldatud hiljutised rünnakud kliimateaduse ja mis veel häirivam — kliimateadlaste suunas, on tavaliselt tagant tõugatud erihuvide ja dogmade poolt, mitte aga ausa püüdluse poolt pakkuda alternatiivne teooria, mis selgitaks usutavalt olemasolevaid tõendeid. Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (IPCC) ja teised teadusliku kooslused, mis tegelevad kliimamuutuste uurimisega ja mis hõlmavad tuhandeid teadlasi, kes koostavad põhjalikke aruandeid, on üsna ootus- ja harjumuspäraselt teinud mõningaid vigu. Kui neile vigadele juhitakse tähelepanu, siis need parandatakse.

Kuid ükski hiljutistest juhtumustest ei ole kübetki muutnud peamistes kliimamuutuste kohta käivates järeldustes:

• Planeet soojeneb kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni suurenemise tõttu meie atmosfääris.
• Suurem osa kontsentratsiooni suurenemisest on tingitud inimtegevusest viimase sajandi jooksul, eriti fossiilsete kütuste põletamisest ja metsade vähenemisest.
• Looduslikud põhjused mängivad Maa kliima soojenemisel alati rolli, kuid praegu mängib inimtegevus need üle.
• Planeedi soojenemine põhjustab muude kliimamustrite muutust ja kiireneb praegu enneolematult. Merevee tase tõuseb, hüdroloogilised tsüklid muutuvad, suurem süsihappegaasi kontsentratsioon muudab ookeanid happelisemaks.
• Need komplekssed muutused ohustavad rannikualade elukeskkondi ja linnasid, meie toidu- ja veevarusid, merede ja magevee elustikku, metsi, kõrgmägede keskkonda ja palju muud.

Allikas: Open letter: Climate change and the integrity of science, The Guardian, 6. mai 2010.

Kuivõrd see teema iseenesest nii tühi polegi, siis kogun sealsed kommentaarid siia alla.

Ma muidugi kahtlustan veidi seda, et küsimuse püstitus punase värvi nägemisest ja selle tõendamisest tahaks justnagu kulgeda sinna, et kui polegi võimalik kellelegi selgeks teha, misasi on punane värv, siis sellest peaks justnagu järelduma, et auranägemisega on justnagu samamoodi — kes näeb, see näeb ja seletada ei suuda; kes ei näe, see ei näe ja tal oleks tobe oma mittenägemisest olematust järeldada.

Kahtlused ja kahtlustused on nagu on — tihti asjatud, aga kui juttu jätkub kauemaks, siis andke aga minna, ehk saab mõni asi selgemaks.

Heelium:

Ja siis tõesta selle foorumi vahendusel, et sina näed punast värvi.

dig:

Heelium ütles:

Mõtle, kui sina ei näeks punast värvi, aga kõik teised näeks. Tõestada sulle, et see on olemas, eeldaks füüsika välja töötamist, bioloogiat, silma ehituse tundmaõppimist, sadat muud asja – ja siis saaks näidata, et ta silmad tõesti reageerivad veel ühele sagedusvahemikule.

Õnneks on kogu see vajalik aparatuur juba ammu välja töötatud ning seda ei ole tarvis uuesti teha. Aga värvipimedale saab väga hõlpsa demonstratsioonkatsega punase värvi olemasolu tõendada. Selleks ei ole tarvis muud kui punast lüümikut ja valget paberilehte mitmevärviliste, sealhulgas punaste ja mittepunaste, märkidega. Asjaolu, et muidu nähtavad punased märgid tollel paberilehel ei ole nähtavad siis, kui paberit vaadata läbi punase lüümiku, kuigi teised märgid nähtavaks jäävad, tõendabki punase värvi olemasolu.

ajeke:

dig ütles:

Asjaolu, et muidu nähtavad punased märgid tollel paberilehel ei ole nähtavad siis, kui paberit vaadata läbi punase lüümiku, kuigi teised märgid nähtavaks jäävad, tõendabki punase värvi olemasolu.

Nii. Ja läbi polaroidfiltrist lüümiku näen ma LCD-ekraanil siis ainult teisi märke, kõik punased sõelutakse välja? Värvipime värvipimedaks, aga teeme topeltpimeda: päris pime ja nägija pimedas toas.

Esialgu vastas astrobioloog David Morrison küsimustele kirjalikul moel edasi, siis, kui sarnaseid küsimusi juba rohkem kogunes, leidsid osad neist tee Korduma Kippuvate Küsimuste sekka. Tänasel päeval on 2012 kohta NASA kodulehel lausa eraldi osakond tehtud, kus on vastatud 20 kõige tüüpilisemale küsimusele seoses 2012 jamaga.

Aga oleme siingi täheldanud, et kinnisideedega inimestel on tihti raskusi nii enda mõtete selge väljendamise kui ka lugemise teel teiste poolt kirjutatud teksti mõistmisega, seega kirjalik ja struktureeritud tekst ei pruugi kõigile kohale jõuda ning ilmselt seepärast on nüüd olemas ka video, kus peamised asjad on edastatud ka kuuldaval-nähtaval moel.

Karta on, et ega seegi paljudele kohale jõua.

The Truth about 2012 from NASA Lunar Science Institute on Vimeo.

Jutu eestikeelse tõlke esialgse versiooni tegi Erik Puura.

Tere, minu nimi on David Morrison, olen kosmoseteadlane NASA Ames’i teaduskeskusest. Viimase kahe aastat jooksul olen vastanud avalikkuse sadadele küsimustele ohtude kohta, mis peaksid Maad 2012. aastal ähvardama. Ja nüüd tahan ma kasutada võimalust teiega otse rääkida.

Maa ei ole aastal 2012 ohus. Kõik viimsepäeva jutud internetis on suur pettus, mida levitavad inimesed, kes püüavad raha teenida. Seega, palun ärge muretsege.

Lubage mul rääkida mõnest konkreetsest asjast. On olnud palju jutte planeedist X või Nibirust, mis peaks olema hiiglaslik planeet ja 2012. aasta detsembris Maaga kokku põrkama või vähemalt Maale väga lähedale tulema. Fakt on aga see, et Nibirut pole olemas.

Jättes kõrvale veidrad kohad, kust ideed Nibiru kohta teieni tulevad, ainuke mis te peaksite tegema, on pöörduda astronoomide poole. Kui Nibiru või planeet X siseneks 2012. aastal päikesesüsteemi siseosasse, siis peaksid astronoomid olema seda jälginud juba viimase 10 aasta jooksul, üle kogu maailma, nii amatöörid kui professionaalid. Ja praegu peaks see olema nähtav palja silmaga. Seda pole. See on farss. Pole vaja muretseda, et mingi objekti tuleb ja põrkub Maaga ning kahjustab meid.

Samuti on muretsetud nn galaktilise joondumise pärast, kuna iga aasta detsembris asub Päike Maalt vaadatuna ligikaudselt Linnutee galaktika keskpunkti suunal. See juhtub igal aastal, see ei tähenda õigupoolest mitte midagi ja aasta 2012 pole millegi poolest eriline. Kui te ei muretsenud 2009. aasta detsembri pärast, siis ei pea te ka muretsema 2012. aasta detsembri pärast. Joondumine võib tunduda mõnedele hirmutavana, tegelikult aga pole joondumised teadlaste jaoks olulised. Kui planeedid joonduvad või Päike joondub, ei teki mingeid erilisi jõudusid. See on omamoodi kummaline nähtus, aga mitte midagi tõeliselt teaduslikult huvipakkuvat.

Samuti on olnud muretsemist Maa pooluste vahetumise üle. Keegi ei oska eriti hästi seletada, kuidas selline asi saaks juhtuda, aga kui te räägite Maa geograafilistest poolustest, mille ümber Maa pöörleb, siis need ei saa vahetuda. Pole kunagi vahetunud ega vahetu ka tulevikus.

Mõned inimesed aga tunnevad muret magnetpooluste võimaliku vahetumise üle. Magnetilise põhjapooluse ja lõunapooluse vahetumine leiab aset keskmiselt kord iga mõnesaja tuhande aasta jooksul. Kuid pole põhjust arvata, et see juhtub aastal 2012, ja tegelikult puuduvad tõendid, et see tooks meile mingit kahju isegi siis, kui see toimuks. Mõned inimesed seostavad seda päikesetormide ideega. Jah, Päikese aktiivsus on maksimaalne iga 11 aasta järel ning selle käigus võivad mõned orbiidil paiknevad satelliidid kahjustatud saada. Me võime näha virmalisi, aga tõeline kahju on väga väike. Ning järgmist Päikese aktiivsuse maksimumi ei ole ennustatud mitte detsembriks 2012, vaid 2013. aasta kevadeks, lisaks on prognoositud, et see saab olema palju väiksem kui tavaliselt.

Veel kord, kogu jutt 2012-st on pettus. Võltsing. Pole midagi, mille üle peaksite muretsema. Ma saan küsimusi paljudelt inimestelt, kes on tõeliselt hirmul, isegi mõnedelt noortelt, kes ütlevad, et nad kaaluvad enesetappu. See on tõesti kurb. Minu jutu mõte on lihtsalt selgitada, et probleemi pole olemas. Kõik see suur hulk materjali, mida näete internetist ja Youtube’ist, kus inimesed väidavad, et meid ootavad ees hirmsad ohud ja inimkonna väljasuremine, on vale.

Ärge muretsege 2012. aasta üle ning nautige aastat 2013, kui see saabub.

Keegi internetitark teatab, et peale selle video avaldamist olla NASA 2012 ja Nibiru info oma võrgust välja visanud ja see on ilmselt märk sellest, et NASA tunnistab tegeliku probleemi olemasolu. Ei tea, minul avanesid küll kõik vastavad NASA leheküljed, mis Nibiru ja 2012 jamaga seotud on.

Veel sarnasel teemal skeptik.ee lehel:

• Maailmalõpp aastal 2012
• Maailm ei lõpe 2012, vaid TÄNA
• Kuidas maailma lõpp tegelikult tuleb

Üks meetodeid, mida inuitid nende raskuste ületamiseks kasutavad, on aastasadu tagasi välja töötatud tepa protsess. Kalad püütakse kinni ning pead ja sisikonnad eemaldatakse muust, hõlpsamini toiduks tarvitatavast lihast — nii, nagu eurooplasedki teeksid. Seejärel kaevatakse auk, vooderdatakse see samblaga, asetatakse kalapead rohu sisse mähituna samblale ning kaetakse sisikondade ja kotiriidega. Kotiriie kaetakse mullaga. Pärast umbes nädalapikkust fermentatsiooniprotsessi on sisikonnast vallandunud ensüümid ja bakterid muutnud kalaluud pehmeks, andnud lihale iseloomuliku konsistentsi ning delikatess loetakse valminuks. Mõned meistrid eelistavad sambla asemel kasutada puidust kasti või toobrit, maitsealaseid erinevusi on ka sisikonna täpses kasutamises, õigete taimede valimises ning muudes pisiasjades. Sarnastel viisidel saab toiduks valmistada ka teisi muidu raskesti söödavaid jahisaagiosi koprasabadest kuni hülgeloibadeni. Menetlus on tõhus, säästlik ja looduslähedane: esiteks ei lähe suuruselt jalgpallini ulatuvad lõhepead raisku, teiseks ei ole roa valmistamiseks tarvis kulutada hinnalisi küttepuid.

20. sajandi teises pooles juhtus midagi üllatavalt: kõigest 22 aastaga (1966–1988) tõusis Alaska inuitide seas järsult (üle kümne korra) botulismimürgistuste arv. Siiamaani on Alaska botulismi sageduse poolest maailma tipus. Miks? Süüdi on plastik.

Osutub, et keegi — kes täpselt, ei mäleta enam keegi — märkas möödunud sajandi keskel, et kui kalapead kaevata maasse kilekotti või plasttoobrisse pakituna, mõjutab see käärimisprotsessi: maitsev roog saab kuni kaks korda kiiremini valmis. Uue meetodi eelised olid ilmsed, plastiku kasutamine levis kogukonnas kiiresti.

Õhu- ja niiskusekindlana takistab plastik hapniku ligipääsu valmivale toidule ja soodustab seega anaeroobsete bakterite kasvu. Kuna aga lähtematerjal on süsivesikute poolest vaene, ei ole toimuv protsess fermentatsioon klassikalises mõttes — selle käigus ei moodustu piim- ega äädikhapet, mis ohtlike bakterite kasvu pärssida võiks. (Meie mail tuntud hapukurgi iseloomulik maitse ja pikk säilivusaeg tuleb peamiselt piimhappest.) See tähendab, et plastikusse pakitud ning maasse kaevatud jahisaagiosad on paraku suurepärane keskkond bakteri Clostridium botulinum vohamiseks. Plastiku abil valmistatud tepa saab küll kiiremini valmis, kuid plastik tõstab oluliselt riski sööja elule ning tervisele.

Riskide vähendamiseks on Alaska võimud välja andnud viis lihtsat soovitust tepa ja teiste sarnaste roogade valmistamiseks:

1. Enne toidu käitlemist pese käed, toiduanumad ning toit ise.
2. Eelista traditsioonilisi tepa valmistamise meetodeid. Väldi toidu matmist kilekottides, klaasist või plastikust anumates. Kuivatatud kala säilitamiseks pruugi soola.
3. Botuliinibakterite kasvu pärssimiseks mata toit külma kohta, kus temperatuur oleks soovitatavalt alla 2 kraadi Celsiuse järgi.
4. Kaalu tõsiselt oma toidu küpsetamist või keetmist enne selle söömist. Kuumus hävitab botuliini ja vähendab botulismiriski.
5. Kahtlane toit viska söömata minema.

Kuigi mõned nendest abinõudest — iseäranis kaks viimast — tunduvad mõnedele inuitidele vandlitornilikult ebapraktilistena, leiavad need — iseäranis teine — üha sagedamini järgimist ja viimasel aastakümnel on botulismijuhtumite arv veidi vähenenud. Siiski on poolsajanditaguste mürgitustasemeteni alles pikk tee minna. Suremust vähendab muidugi ka asjaolu, et lisaks ennetustööle hoiab Alaska epidemioloogiakeskus nüüd kõigis kohalikes tervishoiukeskustes pidevalt botuliini vastumürgi varusid.

Allikad:

• Marian Segal: Native food preparation fosters botulism — Alaskan Natives, dried fish, ilmus ajakirja FDA Consumer 1992. aasta jaanuari- ja veebruarinumbris
• Tundra Medicine Dreams: Eskimo Foods and Botulism, 25. mai 2006
• Alaska epidemioloogiateenistus: Botulism Alaskal, 1998. ja 2005. aasta ülevaated
• Jody Seitz: Alaska kala- ja ulukiameti korilusosakond: Subsistence salmon fishing in Nushagak Bay, Southwest Alaska, 1990. aasta detsember

Üks tuttavatest arutlusvigadest on selline:

Ad hominem – lad inimesest lähtudes, rünnatakse väitlejat, mitte väidet. Nt: pastor dr Smith on tuntud piiblifundamentalist, seega pole tema vastuväiteid evolutsiooniteooriale mõtet tõsiselt võtta.

Üks selle vea alaliike on reductio ad Hitlerum või argumentum ad Hitlerum, mis seisneb selles, et üks või teine väide, poliitika, tegevus, teooria on väär, halb, vale, kuna seda tegi või soosis omal ajal Hitler ja/või tema käsilased, eelkäijad, järgijad, natsid. Näiteks kasutavad mõned kreatsionistid (loomisõpetuse pooldajad) seda argumenti Darwini evolutsiooniteooria vastu väites, et evolutsiooni tunnistamine viib sotsiaaldarvinismi kaudu natsismini ja seepärast on evolutsiooniteooria vale ning selle propageerijad pahad natsimeelsed Hitleri pooldajad. Sarnast loogikat kasutades saaks järeldada, et vuntsidega väitlejatega pole mõtet väidelda, kuna nii Hitler kui Stalin kandsid vuntse ja me kõik ju teame, et need inimesed tegid palju kurja. Selline arutluskäik ei ütle aga algse väite, teooria või tegevuse kohta mitte midagi, kuid arutleja püüab oponenti maha suruda assotsiatsiooniga millegi üleüldist hukkamõistu leidnud inimese või nähtusega.

Eesti kohalik versioon assotsiatsioonisüüga inimese vastu argumenteerimisest on argumentum ad sovieticum või reductio ad sovieticum ehk ‘taandamine nõukaaega’. Argumendi olemus seisneb selles, et vastaspoole arvamust või arutluskäiku ei saa tõsiselt võtta, kuna vastaspool on omandanud hariduse või töötanud Nõukogude Eestis või on tema arusaamad sellest ajastust pärit. Kui miski on tembeldatud ‘nõukaaegseks’, siis on see halb, väär, vale ja ei vääri edasist sisulist arutelu.

Nõukaaegseteks on siin peetud näiteks ateismi, teaduslikku maailmapilti, materialismi, astroloogiavastasust, ufo-uurimist, homöopaatia ja muude meditsiinile alternatiivsete meetodite kritiseerimist ning paljut muudki. Kui leiate siinsetest kommentaaridest või mujaltki näiteid ja tsitaatide nõukaargumendist, siis olen väga tänulik, kui need allikaviitega alla kommentaaridesse panete.

Dominantse poolkera väljaselgitamiseks on mitmeid teste, nagu näiteks see paar aastat tagasi levinud huvitav optiline illusioon pöörleva tüdruku siluetist. Kui sa näed teda vastupäeva pöörlemas, siis olla sul üks ajupoolkera domineerivam, kui aga päripäeva, siis teine ajupoolkera. Mul pöörleb ta täpselt sedapidi, kuis ma ise tahan või millisel hetkel mu pilk pildi peale langeb.

Samuti pakutakse kursuseid ja õpetusi, kuidas saavutada paremat tasakaalu, kuna õnn ja küllus saabuvad teatavasti ju harmooniliselt arenenud inimese juurde. Ajupoolkerade vastandamine on teinekord viidud lausa mütoloogilis-eepiliste mõõtmeteni, kus loogika ja loomingulisus omavahel ülemvõimu pärast kaklevad. Praegusel ajal võimutsevat vasak poolkera ja seepärast maailma hukas ongi; kiiresti on vaja parema poolkera loomingulist ja tasakaalustavat jõudu.

Kas see kõik ikka on nii või on lugu kahest selgelt eristuvas poolkerast mõningaste tõe elementidega rahvapsühholoogiline lihtsustus ja müügiagentide trikk teid oma boksi meelitamiseks? Kas tõesti istub me peades lausa kaks homunkulust, kel kummalgi oma iseloom ja teinekord lausa vastandlikud tahtmised?

Midagi neis poolkerades on, kuna 60. aastatel tehti palju katseid epilepsiahaigetega, kellel oli ravi eesmärgil ühendus kahe ajupoolkera vahel läbi lõigatud. Nende katsetega selgus tõepoolest, et vasak ajupoolkera töötleb peeneid detaile ja toodab tähendust, samas parem poolkera näeb üldpilti ja tajub kõne emotsionaalseid aspekte.

Detaili-üldpildi nägemist ja seotust ajupoolkeradega testiti hiljem veel sedasi, et näidati inimesele suurt S-tähte, mis oli kokku pandud pisikestest F-dest. Skanneri all siis mõõdeti, kumb poolkera aktiivsem on, kui katsealune näeb S-i või F-e. Vastused tundusid üheselt selged ja vastav töö ilmus ajakirjas Nature 1996. aastal.

Arusaam aga hakkas muutuma, kui ajusid, mille corpus callosum ei olnud läbi lõigatud, hakati skanneritega uurima. Selgus, et tajuprotsessidest võtsid aktiivselt osa mõlema ajupoolkera vastavad piirkonnad. Tegelik pilt on tunduvalt keerukam, segasem, palju rohkem uurimist nõudev kui lihtsustatud ja romantiline loogik-lüürik vastandus.

Teemat edasi uurides ja kavalaid eksperimente nii inimeste kui šimpansidega tehes hakkas aga saabuma vihjeid veelgi keerukamast pildist, kus teabe töötlusest võtavad osa mõlema poolkera vastavad piirkonnad ja on raske eristada, millised protsessid domineerivamad või pärsitumad on. Tervikpildi saamiseks on inimesel vaja, et mõlemad poolkerad toimetaksid koos, kumbki oma stiiliga.

Aga miski pole ajuteaduses praegusel ajal nii kindel, et järgmised ja veelgi kavalamad eksperimendid me arusaama veelkord pahupidi ei võiks pöörata või siis oluliselt täpsustada, kuna aju keerukus ületab selgelt teadlaste ja tehnika praeguse võimekuse, mis muidugi ei tähenda, et peaksime leppima piinlike lihtsustustega.

Loe veel:

• ‘Right Brain’ or ‘Left Brain’ – Myth Or Reality?
• Müüdid pedagoogikias (pdf)
• Mind myth 2: Left brain right brain

Üks sellistest müütidest väidab, et me kasutame oma ajust 5 või 10 või misiganes protsenti. Ülejäänud on siis kasutamata potentsiaal. See müüt võis alguse saada mõne 20. sajandi algupooles tehtud ajualase teadusuuringu väärtõlgendusest. Nimetatakse ka Einsteini, kes olla aju kasutuse kohta üht-teist arvanud.

Protsendi eeldusest järeldub, et kui me saaksime seda protsenti suurendada, siis avaneb meile tee õnne, tarkuse, külluse, armastuse ja kõige muu hea juurde. On räägitud ka sellest, et paranormaalsete võimetega inimestel töötabki aju palju suurema protsendiga (või kõrgemal võnkesagedusel) ja kui teha vastavaid protsendisuurendamise harjutusi, siis avaneb kolmas silm ja ilmnevad telekineetilised võimed.

Selles järeldub omakorda, et inimestele saab vastavaid kursuseid korraldada, raamatuid müüa, kus lubatakse protsenti kasvatada. Ikka selle nimel, et saada rikkamaks, õnnelikumaks, võimekamaks. Sellest pajatavad meile Saladuse-Kaido, saientoloogid, Silva-Kersti lubab ajuvõnkeid tuunida, NLP tahab aju uue programmiga rebuutida, muidu oleme ikka ühed õnnetusehunnikud või igavad ja “tavalised” inimesed. No kes meist tahaks “tavaline hall mass” olla?!

Teinekord on kange kiusatus arvata, et mõni inimene tõepoolest kasutab oma aju osaliselt, nagu näiteks eelpool nimetatud pseudoteooriate levitajad, kuidas nad muidu nii jaburat juttu saaksid rääkida, aga isegi nende puhul ei vasta see protsendijutt tõele. Evolutsiooniliselt on inimajust kujunenud suur ja väga energiajanune organ ja oleks totrus selle suuremat osa siis mitte kasutada. Samuti ei saaks me 90% oma ajust lasta välja lõigata, kui see mõne arvates koormuseta on. Ajuoperatsioonid nõuavad suurt ettevalmistust ja täpset kätt, et olulised piirkonnad kahjustatud ei saaks, vastasel korral võib palju paha juhtuda. Samuti näitavad ajukuvameetodid, et me aju toimetab üsna pidevalt isegi siis, kui me omaarust millelegi ei mõtle.

Kui kuulete kedagi seda protsendijuttu rääkimas, siis küsige, kes ja kuidas selle protsendi kindlaks tegi — kuidas määrati tervik, millest protsenti saab arvutada ja milliste katsetega see töötav osa välja mõõdeti. Teiseks võib küsida, et kuidas on võimalik mõõta, kas peale mingit kursust see protsent paremuse suunas muutunud on.

Loe veel: Neuroscience For Kids: Do We Use Only 10% of Our Brains?

Ajust skeptik.ee küljel:
Jaan Aru: Teadvus on ajus
Müüdid ajust, teadvusest, alalävisest mõjutamisest

Maailma asjade üle arutamisel teevad arutlejad tihti mitmeid loogikavigu. Ühe loogikavea nimi on ladina keeles Post hoc ergo propter hoc. Selline arutlusviga tähendab, et kui üks sündmus järgneb teisele, siis järeldatakse ilma muid tõendeid kaalumata, et esimene sündmus põhjustas teise.

Ajaline järgnevus võib tähendada põhjuslikku seost, kuid selle tõendamiseks on vaja ka muid tõendeid peale ajalise kokkulangevuse.

Toimus A, siis toimus B.
Järelikult A põhjustas B.

Kui B on mittesoovitud tulemus, siis rakendatakse ka vastupidist suunda: A vältimine ennetab B.

Sarnane, kuid veidi erinev loogikaviga seisneb selles, et ekslikult aetakse segi korrelatsioon ja põhjuslik seos. Kui kahe sündmuse vahel ka on statistiliselt mõõdetav korrelatsioon, siis see ei tähenda automaatselt, et need sündmused oleksid omavahel põhjuslikult seotud (nt piraatide arvu vähenemine ja kliima soojenemine).

Mõni illustreeriv näide.

• Kukk kireb hommikul, peale mida hakkab Päike tõusma. Kuke kiremine põhjustab päiksetõusu.
• Päiksevarjutuse ajal tuleb trumme kolistada, et koletis Päikse tagasi annaks. Ennäe, mõjub, Päike paistab jälle!
• Langeb täht ja sa soovid. Soov läheb täide, järelikult tähe langemine põhjustas soovi täitumise.
• Valitsus kehtestas nn emapalga ja sündivus hakkas tõusma, järelikult on emapalk (või tark valitsus) sündivuse tõusu põhjus.
• Homöopaat andis inimesele suhkrupilli, inimesel läks peavalu ära, järelikult peletab homöopaatiline suhkrupill peavalu.
• Peale vaktsineerimist (MMR) ilmnesid lapsel autismi tunnused, järelikult on vaktsineerimine autismi põhjus.
• 13-aastane poiss suri seagripi tüsistustesse peale korralist MMR vaktsiini, järelikult on vaktsineerimine surma põhjus.

Põhjuslikku seost on võimalik tuvastada, kuid see on tihti tunduvalt keerulisem kui vaid ajalise järgnevuse tähele panemine. Näiteks on vaktsiinide võimalikku seost autismi ja muude tervishädadega uuritud, kuid pole selliseid tõendeid, mis seda seost kinnitaks.

Samas tuvastati põhjuslik seos näiteks tubaka suitsetamise ja kopsuvähi vahel. Ja ei saaks öelda, et tubakafirmad tol ajal vähem rahakad ja võimukad oleksid olnud kui ravimifirmad praegu.

Ajaliselt järgnevate sündmuste sidumine põhjuslikuks ahelaks on küll inimlik ja mõnikord on sellisel järeldusel isegi tõepõhi all, aga teaduslike küsimuste üle arutamisel (vaktsiinide ohutus ja tõhusus on kindlasti teaduslik küsimus) tuleb olla teadlik sellest loogikaveast ja võtta kasutusele vajalikud meetmed, et valeinfot ei võimendataks.

Vaktsiinivastased teevad oma arutluses muu hulgas ka just siin kirjeldatud elementaarse loogikavea post hoc ergo propter hoc ja süüdistavad päris uurijaid ja spetsialiste, kel sinasõprus epidemioloogia, statistika ja muu teadusega, ilmsete põhjuslike seoste mittenägemises ja lausa kuritahtlikus mahavaikimises, et teenida üleilmset ravimimaffiat või mingit muud kurikavalat vandenõud. Teadusuuringutega on aga korduvalt kinnitust saanud tõdemus, et vaktsineerimine on tõhus ja kokkuvõttes ohutum kui need haigused, mille vastu vaktsineeritakse. Loomulikult vaidlevad teadlased detailide üle, kuid vaidluste lähtekohtadeks on samuti teadusuuringud mitte aga post hoc ergo propter hoc loogikaveal rajanevad vaatlused.

————————————

Inglise keeles on väljend arrogance of ignorance — lolluse ülbus –, mis iseloomustab nii väljamaiseid vaktsiinihüsteerikuid (Jenny McCarthy, whale.to, age of autism) kui ka nende kohalikke kloone (iamfree, Celtic, Margus Lepa ja terve plejaad muid, kes omaarust “oma peaga mõtlema” on asunud, kuid kel puudub enesekriitika, et võimalikest arutlus- ja loogikavigadest teadlikud olla).

Olgu lõppu lisatud viide küüslaugule:
Meditsiiniprofessor: küüslaugust pole gripi vastu tolku

«Küüslaugul ei ole uuringutega tõestatud toimet. Tema ainus efekt seisneb selles, et ta hoiab teised inimesed kaugemal,» lausus umbes sajale huvilisele kõnelenud Lutsar. Samuti ei toeta olemasolevad uuringud C-vitamiini või päevakübara preparaatide manustamist. «Praeguse informatsiooni kohaselt on C-vitamiini profülaktiline mõju minimaalne,» kinnitas Lutsar Tartu Postimehele.

Teadus on samamoodi kultuuri osa nagu muusika, ballett, maalikunst ja samavõrd kui me peame kultuurituks mitte teada Arvo Pärti või Jüri Arrakut, on kultuuritu olla mitte kuulnud LHC eksperimendist või Jaan Einastost.

Niipalju näägutamisest. Kuid tänase uudise sisu on selles, et Tartu Ülikooli teadusuudiste portaal Novaator, mis seni ilmus koostöös Äripäevaga ja mille häid tekste ka skeptik.ee esile on tõstnud, on alustanud uut eluringi uues kodus. Edastan vastavasisulise pressiteate.

Tartu Ülikool annab teadusportaalile Novaator uue stardi

Teadusuudiste portaal Novaator on tänasest saanud endale uue kodu www.novaator.ee, kus on senisest laiem teemadering ning rohkem võimalusi teaduse põnevat maailma avastada. Huvilisteni tuuakse nüüd uudiseid nii loodus-, täppis- kui sotsiaalteaduste valdkondadest, nii Eestist kui välismaalt.

Avapäeval tutvustab Novaator.ee levinumaid müüte seagripi kohta, räägib, kuidas Eestis on levinud psühholoogiliste testide kasutamine, mis ei näita midagi testitava isikuomaduste kohta ja palju muud põnevat.

Novaatori peatoimetaja Villu Päärti sõnul on portaali eesmärgiks tutvustada lugejatele, kuidas maailm toimib. „Novaator on tavaline uudisteportaal, millel on vaid see vahe, et me kirjutame teadusest ja tehnoloogiast, eesmärgiks tõestada, et see, mis teadusmaailmas toimub, on pööraselt põnev,“ rääkis Päärt, kes kutsub Novaatorit lugema kõiki, kel sooviks silmaringi laiendada.

„Novaator.ee on eeskätt mõeldud just neile inimestele, kellel pole vastavas valdkonnas spetsiaalset eriharidust, aga kes soovivad end mingi valdkonnaga kurssi viia või lihtsalt silmaringi laiendada,“ selgitas peatoimetaja.

Äripäeva veebikeskkonnast ära kolinud Novaator on nüüd oluliselt laiema teemaderingiga, kuhu on lisandunud näiteks ühiskonnateadused ning lood Tartu Ülikoolis tehtud ja tegemisel olevatest doktoritöödest. „Oma portaal annab rohkem võimalusi teemaderingi laiendada ja on interaktiivsem. Igaüks võib endale tellida uudiskirja, mis tuleb kahel korral nädalas e-mailile samuti on Novaatori lugejatel võimalik otse teadlastele küsimusi esitada jne,“ kirjeldas Villu Päärt Novaator.ee uue keskkonna võimalusi.

Avasta maailma! www.novaator.ee

Lisainfo: Villu Päärt, novaator.ee peatoimetaja, tel 514 8933, villu.paart@ut.ee

Jumala olemasolu või mitteolemasolu on igavene teema, mille üle lõppeb arutelu vast siis, kui kaelakukkuva meteoriidi või muude kosmiliste või mittekosmiliste asjaolude tõttu inimkond olemast lakkab (mitte küll 2012. aastal), kuid skeptik.ee annab käesolevaga oma panuse sellesse viljatusse targutamisse, mille tulemus saab olla vaid uskmatute uskamatus ja usklike usklikkus umbes täpselt sellisena nagu jutu alguses.

“Tühi töö ja vaimu närimine”, kuid ehk saavad selle närimisega vähemalt hambad teravamaks.

Mina ei näe põhjust, et oleks vaja mingit jumalat olevaks arvata, Margus Kiis jälle arvab, et ikka on vaja ja lajatas letti termodünaamika teise seaduse, mida inimese olemasolu ilma jumalata justkui eiraks. Loodetavasti ta täpsustab oma arvamust.

Toon siia alla ka osa asjakohaseid kommentaare VHK-3 jutu alt.

Probleemi teaduslikust olulisusest annab märku see, et teadusajakirja Science 125. aastapäeval valiti välja kõige tähtsamad seni lahendamata teaduslikud küsimused ja küsimus teadvuse kohta oli teine küsimus, mida seal kirjeldati (esimene oli „what is the Universe made of?“). Lisaks on teadvuse probleemi kesksust tänapäeva teaduse jaoks toonitanud mitmed Nobeli auhinna saajad, kellest nii mõnigi on ka ise teadvuse probleemi aktiivselt uurinud (nt Francis Crick, Gerald Edelman, John Eccles, Roger Sperry).

Teadvus ja aju

Hoolimata sellest, et on tunnustatud teadvuse probleemi olulisust ja teaduslikkust, on teadvuse küsimust ümbritsemas ka palju mitteteaduslikku. Arvatavasti tuleneb see teadvuse müstilisusest — kuidas on võimalik, et ajus toimuvad neurobioloogilised protsessid on seotud teadvusega? Ehk tundub, et sõna „müstiline“ on liigne, kuid peab mainima, et hoolimata sellest, et probleemiga on jännanud ka teadusmaailma suurimad geeniused (nagu Francis Crick), pole meil tegelikult endiselt vähimatki aimu, kuidas midagi kogemuslik-kvalitatiivset saab tekkida aju füüsikalis-keemilistest protsessidest! Seetõttu ehk ongi osati mõistetav, et leidub inimesi, kes on kindlal veendumusel, et teadvus ei saa olla ajuga seotud ja ei saagi tekkida ajuprotsessidest — see, et teadvus kaasneb aju tööga, tundub neile lihtsalt võimatu.

Vaatamata sellele, et olen ise teadvuse probleemiga teaduslikult tegelenud rohkem kui neli ja pool aastat, on minu jaoks nende inimeste kahtlus mõistetav — kui põletan kogemata oma kätt kuuma veega, siis ma saan küll meditsiiniõpikust täpselt järgi vaadata, kuidas informatsioon põletuse kohta käest ajju levib ja mis ajus selle tagajärjel toimub, kuid ma ikkagi ei tea, miks ma seda põletavat valutunnet teadvuslikult kogen. Miks mingi ajuaktiivsusega kaasneb põletustunne? Nagu juba mainitud — hetkel ei suuda mitte keegi maailmas sellele küsimusele teaduslikku vastust anda. Osati seetõttu ongi ehk lihtsam arvata, et teadvus polegi ajuga seotud.

Olgu tõe huvides ka kirjas, et üks tänapäeva teadusliku mõtlemise alusepanijatest — Rene Descartes — ja üks teadvuseteaduse isadest, Nobeli meditsiinipreemia laureaat Sir John Eccles, olid mõlemad arvamusel, et teadvus on midagi ajust sõltumatut ja kontrollib aju. Seega ei ole teadusliku mõtteviisi järgimine iseenesest mitte sugugi alati viinud järelduseni, et teadvus peaks olema seotud ajuga sel viisil, et ta ajust tuleneb ja sõltub. Siiski otsivad tänapäeva teadvuseteadlased teadvuse probleemi lahendust just ajuteaduse abiga. Miks?

Järgnevalt kirjeldan vaid kõige mõjuvamat põhjust, miks on teaduslikult põhjendatud seisukoht, et teadvus tekib aju töö tulemusena: muutes väga piiritletud piirkondade tööd ajus, saame süstemaatiliselt muuta teadvuse erinevaid sisusid ja aspekte. Loogika seisneb selles, et kui see, mida me teadvustatult kogeme, on mõjutatud ajus toimuvast ja see tõsiasi kehtib erinevate piirkondade puhul ja on spetsiifiline (mõjutades piirkonda A muutub teadvuse aspekt A*, mõjutades B’d muutub B* jne), siis on mõistlik järeldada, et teadvustatud kogemus tekib ajus.

Tõendusmaterjal

(suvaliselt valitud näited; enamus käib nägemismeele ja teadvustatud nägemise kohta, kuna nägemine on lihtsalt kõige enam uuritud tajumodaalsus)

1. kui kahjustatud on esimene piirkond ajukoores, mis töötleb nägemismeele kaudu tulevat informatsiooni, siis kaob teadvustatud nägemine.
See efekt on spetsiifiline: kui see piirkond on kahjustatud ainult ühes ajupoolkeras, siis on teadvusest kadunud ainult üks nägemisvälja pool; kui kahjustatud on ainult teatud osa ühest ajupoolkera vastavast piirkonnast, siis on teadvusest puudu ainult sellele ajupiirkonnale vastav nägemisvälja osa.

2. Ajukahjustused võivad mõjutada ainult teatud kindlaid teadvustatud nägemise aspekte:
Näiteks väga kindlapiirilise piirkonna kahjustuse tagajärjel ei näe inimene enam teadvustatult värve, kusjuures kui kahjustatud on vastav ajukeskus ainult ühes ajupoolkeras, siis piirdub efekt ka ainult ühe nägemisvälja poolega — inimene näeb näiteks vasakul pool kõike hallitoonides, paremal aga värviliselt. Ühe teise piirkonna kahjustus viib aga liikumise mittenägemiseni — tee tassi valamine muutub keeruliseks, sest ühel hetkel on tass tühi, järgmisel juba täis. Patsient näeb küll teadvustatult tassi ja muud ümbritsevat, kuid ei teadvusta liikumist. Võib aga ka olla, et jällegi teiste kõrgemate visuaalsete piirkondade kahjustuse tagajärjel ei näe patsient enam tassi, kuigi näeb, et midagi nagu liiguks. Üsnagi tuntud sündroom on prosopagnoosia, mille teatud vormi korral inimesed ei teadvusta nägusid ja ei suuda teadvustatult nägusid üksteisest eristada. Niisiis kaasnevad väga kindlapiiriliste ajukahjustustega süstemaatiliselt puudujäägid objektide ja nende omaduste teadvustamises.

3. Kas saame vastavaid süstemaatilisi seoseid ajupiirkondade ja teadvusliku kogemuse vahel korrata ka tavalises terves inimeses?
Jah, saame! Esiteks on saadud väga palju tõendusmaterjali ajukuvamismeetodite abil, kus on võimalik näidata, et kindlapiirilise ajupiirkonna aktiivsus on seoses kindla teadvuse aspektiga, kuid kuna tegemist on vaid korrelatsiooniga (millele võiks ette heita, et enne tekib teadvus ja pärast tekib ajuaktiivsus), siis ma nendel töödel pikemalt ei peatu. Nimelt on teiseks tänapäeval võimalik valikuliselt mõjutada ka hea tervise juures olevate katseisikute ajupiirkondi, tekitades niiöelda „virtuaalsed ajukahjustused“. Selleks kasutatakse transkraniaalset magnetstimulatsiooni (TMS), mille abil on võimalik üsnagi kindlapiiriliselt mõjutada teatud ajupiirkondade tööd. Selle meetodi abil ongi korratud tulemusi, mida mainisin punktides 1 ja 2: näiteks suunates TMSi ajukoore esimesse nägemispiirkonda, võib katseisikul valikuliselt teadvusest kaotada osa nägemisväljast. Lisaks võib visuaalseid keskuseid TMSi abil stimuleerides tekitada katseisiku teadvusesse fosfeene — sähvatusi, mille täpne asukoht sõltub süstemaatiliselt sellest, millisesse ajupiirkonda TMS anti. Lisaks võib iga katseisiku puhul tekitada liikuvaid fosfeene, kui eksperimentaator stimuleerib piirkonda, mis on seotud liikumisinformatsiooni töötlemisega. Tegu on selle sama piirkonnaga, mille kahjustamine viib liikumise mitteteadvustamisele — järelikult on seda väga kindlapiirilist ajustruktuuri mõjutades võimalik liikumisinfo kas teadvusest kaotada või sinna tekitada.

4. Lõpetan, tuues tõendusmaterjali ühest hoopis teistsugusest teadvustamisest — tahte teadvustamisest.
Kas see, kui ma näiteks tahtlikult oma kätt liigutan ja seda tahet teadvustan, on seotud mu ajuga? Tõepoolest, hiljuti publitseeritud töös näitasid prantsuse teadlased, et kui elektriliselt stimuleerida teatud piirkonda kiirusagaras, siis väitsid patsiendid, et nad teadvustasid tahet liigutada mõnda oma kehaosa. Taaskord oli stimulatsiooni kindel piirkond seotud spetsiifiliste efektidega teadvuses: üht piirkonda stimuleerides tunti tahet liigutada jalga, natuke eemalt stimuleerides teadvustus tahe liigutada kätt. Seega — ka teadvustatud tahe tekib ajus. See väide on kindlasti nii intrigeeriv, et sellest tuleb pikemalt kirjutada mõni teine kord.

Kokkuvõtteks

Muutes ajus midagi väga kindlapiirilist, saame manipuleerida seda, mis on teadvuses. See pole nii mitte ainult ühes ajupiirkonnas, vaid kehtib mitmel pool. See efekt on ülispetsiifiline — olenevalt mõjutatava piirkonna täpsest asukohast ajus võib olla mõjutatud vaid teadvustatud kogemus liikumisest, värvidest, nägudest, tahtest jne. Seega on mõistlik ja loogiline järeldada, et teadvus tekib ajus. (Täpsuse ja täielikkuse huvides tuleb öelda, et üldspetsiifilised efektid, mis näitavad aju vajalikkust teadvuseseisundi üldisel reguleerimisel, on muidugi samuti olemas: nt kindla koosseisuga anesteetilised ained pärsivad vaheaju struktuuride talitlust ning selle tagajärjel teadvusseisund kui selline taandub hoopis.)

Küsimus teadvuse olemusest pole mitte ainult keeruline teaduslik probleem, vaid on keskne meie kõigi jaoks: meie igapäevane elu ja olemine oleksid teadvuseta võimatud. Seetõttu on huvitav ja tähtis üritada mõista, mis on teadvus ja kuidas ta on seotud ajus toimuvaga. Seni on teadvuse probleem hoolimata kõigist katsetest püsinud kõva pähklina — siiani pole selge, millised on neurobioloogilised protsessid, mis on piisavad ja tarvilikud, et tekiks teadvustatud kujutis skeptikute kodulehest. Õnneks tegeleb üha enam teadlasi selle küsimusega ja seega on lootust, et peagi astub kuskilt välja teadvuseteaduse Francis Crick, kes näitab, mis on teadvuse mõistatuse juures see topeltheeliks. Lahendus on arvatavasti esialgu üllatav, kuid pikapeale kõigile ilmselge. Teaduslik on ta igal juhul.

PS: Keda huvitab (või hakkas huvitama) teadvuseteadus, see teadku, et Eestis töötab rahvusvaheliselt tunnustatud teadvuseteadlane professor Talis Bachmann, kellega võib antud tüki autori kaudu kontakti asuda, kui on tõsisemat sorti soovi probleemile teaduslikult läheneda. Kes aga soovivad teemast rohkem teada saada ilma (kohese) isikliku teadusliku sekkumiseta, võiksid endale üles märkida veebipäeviku http://www.teadvus.wordpress.com ja raamatupoes või raamatukogus uurida sel aastal kirjastuses Tänapäev ilmunud teadusraamatut „Tähelepanu ja teadvus“.

Jaan Aru,
jaan punkt aru ättt gmail.com

Allolev kokkukeeramise õpetus ilmus esmakordselt skeptikkk kodukal ja seda on vahelduvate hoogudega päris aktiivselt kasutatud.

Nüüd tasub oma defkaajal tutvuse kaudu soetatud kuubik pööningule viidud mänguasjade kastist välja otsida või minna Tallinnas Taibula poodi Tartu mnt 28 ja osta uus (230 kr).

Tutvustan lühidalt üht võimalikku viisi, kuidas sassis Rubiku kuubik kokku keerata. Seda meetodit tutvustan seepärast, et kunagi ammu sain ise samal moel kuubiku kokku ja sellelt baasilt oli juba hea ise edasi nuputada. Kiht-kihilt meetod on minu meelest hea just seetõttu, et vajaminevaid valemeid on vähene hulk ja tegevuste järjekord hästi jälgitav. On muidugi ka teisi viise ja kui on eesmärgiks purustada senine maailmarekord (7 sekundit), siis allolev meetod eriti ei kõlba.

Praegu suudan mõne lisavalemiga keskmiselt umbes 50 sekundiga kuubiku kokku saada. Kui kõvasti trenni tegin, siis vajus keskmine 30 sekundi juurde ja parim aeg oli 11 sekundit, aga see oli pigem juhuslik fluktuatsioon, mida ohtrate katsete hulgas ikka võib ette tulla.

Õpetus

Kolmevärvilisi nimetan nurgaklotsideks ja kahevärvilisi servaklotsideks (-tükkideks).

Jätan vahele esimese korruse kokkuehitamise õpetuse. Loodan ja usun, et selle ülesande lahendamine pole just liiga raske ning ajude pingutamine toob häib tulemusi. Lisaks saab selle pingutuse käigus tuttavaks kuubiku siseeluga, mis edasisteski tegevustes kasuks tuleb. Veel võtan vabaduse alustada valgest küljest, sest ise keeran ka esmalt just valge tahu kokku.

Ehk meil on selline olukord:

Pange tähele, et koos on nii valge tahk kui ka seda piiravad ääred.

Järgmisel sammul on ülesandeks kokku saada teine korrus. Teine korrus nurgatükke ei sisalda. Teise korruse servaklotsid võivad asetseda alumises kihis, juba teisel korrusel, kuid vales kohas või valet pidi või ka õiges kohas ja õiget pidi. Igatahes on vaja nende kahevärviliste servaklotside asukohad tuvastada.

Kui vajalik klots asub põhjakihis, siis üks kahest alljärgnevast valemist aitab selle teisele korrusele saata:

…või…

Nurgaga nool tähendab, et fronti (siin pildil oranž) tuleb keerata kas siis päripäeva või vastupäeva.

Kui vajalik klots juhtub juba teisel korrusel, kuid vales kohas või valet pidi olema, siis selle allatoomiseks kasuta sedasama valemit, leia vastavalt joonisele alumist kihti keerates õige lähtepositsioon ja kasuta taas üht ülemistest valemitest. Kõige kehvemal juhul tuleb valemeid kaheksa korda läbi keerutada, aga seda juhtub harva.

Õnnitlused! Teine kiht on koos.

Kolmanda kihi kokkusaamine koosneb kahest osast, mis omakorda kahest osast koosnevad.

Esiteks tuleb kokku saada nö põhja rist, see ülesanne koosneb:
a) servaklotside õigesse kohta ajamises ja
b) servaklotside õiget pidi keeramises.

Ja teiseks tuleb kolmevärvilised nurgatükid paika saada ja seegi koosneb kahest järgust:
a) nurkade õigesse kohta karjatamisest ja
b) nurgatükkide õiget pidi keeramisest.

Keera kuubik tagurpidi (põhjakiht saab ülemiseks) ja vaata, kuidas klotsid A, B, C ja D paigutunud on.

Kihti pöörates võib ilmneda:
1. kõik neli klotsi on õiges kohas (juhtub harva)
1.1. kõik neli on ka õiget pidi (juhtub veelgi harvem)
1.2. kõik neli on valet pidi
1.3. kaks naabertükki on valet pidi ja kaks on õiget pidi (nt AD ja BC)
1.4. kaks vastastükki on õiget pidi ja kaks valet pidi (nt AC ja BD)

2. kaks naaberklotsi on õiges kohas, kaks omavahel vahetuses (nt CD ja AB)
3. kaks vastasklotsi on õiges kohas, kaks omavahel vahetuses (nt BD ja AC)

Klotside ringi pööramisega tegeleme hiljem, kuid kohaleajamiseks piisab ühest valemist:

Eeldatud on, et klotsid A ja D on õiges kohas (võivad olla tagurpidi) ning B ja C vajavad vahetamist.

Variandi 3 puhul tuleb see valem üks kord niisama läbi keerutada, otsida kihti muu kuubiku suhtes keerates skeemile sobilik seis ja siis veelkord läbi keerata.

Nonii, põhja risti klotsid peaksid nüüd õiges kohas olema. Nüüd jääb vaid üle need ringi keerata, kui vaja.

Võimalikud olukorrad:
1. polegi vaja midagi ringi keerata
2. kaks naabrit vaja ringi keerata (A ja D)
3. kaks vastasklotsi vaja ringi keerata (D ja B)
4. kõik neli vaja ringi keerata
5. üks vaja ringi keerata – keegi on kuubiku lahti võtnud ja valesti kokku pannud, sellisel juhul võta see üks klots kuubikust jõuga välja ja suru õiget pidi tagasi.

… või variant 3…

Variant 4 puhul tee kaks korda läbi variant 2.

Õnnitlused! Põhja rist on koos.

Ja nüüd nurgad.
Esmalt ajame nurgad õigesse kohta:

…või…

Seda muidugi juhul, kui vähemalt üks nurk juba on õiges kohas. Kui ükski nurk pole paigas, siis tee üks nurgavahetusvalemitest sedasi läbi, et üks nurk omale kohale jõuaks (jällegi – polaarsus pole esialgu oluline) ja siis sobilik valem, et kõik nurgad paika saaks. Sedasi peaks kõige rohkem kahe nurgavahetusvalemi läbi keeramisega kõik nurgad omale kohale jõudma.

Kui aga pika punnimise peale jääb ette olukord, et kaks nurka peaks omavahel ära vahetama, siis on aeg jällegi kuubik lahti murda ja see asi vägisi ära teha, muul moel see võimalik pole.

Viimase sammuna on vaja nurgad õiget pidi keerata.

Võimalikud olukorrad:
1. kõik neli õiget pidi = kuubik on juba koos
2. kõik neli vaja pöördesse ajada
3. kolm vaja ringi keerata
4. kaks vaja ringi keerata
5. üks vaja ringi keerata – kasuta jõudu

…või…

Variant 2 ja 3 puhul tuleks valem kaks korda läbi teha ja mõnikord võib abiks olla kollase tahu frondiks võtmine.

Õnnitlused! Terve kuubik peaks nüüd koos olema!

Põhimõtteliselt on siin antud viis valemit, millega terve kuubiku saab kokku keerata:

• üks valem kahes variandis teise korruse jaoks
• üks valem põhja risti klotside paigale ajamiseks
• üks valem kahes variandis põhja risti klotside ringikeeramiseks
• üks valem kahes variandis põhja nurkade kohaleajamiseks
• üks valem variantidega põhja nurkade ringikeeramiseks

Tegelikult on iga põhja risti olukorra kohta oma valem. Sama kehtib ka paljude nurkade seisude kohta ja mõnikord saab nurki ja risti tükke ka korraga paika ajada, kuid esialgu piisab täiesti neist viiest siin antud valemist, et seni võimatuna tundunud ülesanne rahuliku näoga ära teha.

Palun andke teada, kui mõni koht on segaselt, arusaamatult, mitmemõtteliselt kirjeldatud või oleks vaja veel mõnd selgitavat joonist.

Sihitult keeramise abil on samuti võimalik Rubiku kuubik kokku saada, kuid arvestades, et võimalike permutatsioonide arv on 43 252 003 274 489 856 000 (43 kvintiljonit) ning kui ühes sekundis läbida neist kümme (päris nobe keeramine), siis kuluks ikka 137 miljardit aastat. Võrdluseks on meie universumi vanus teadaolevalt 13,7 miljardit aastat.

Lehel on ka üks Lühhike öppetus, kuidas tervisealaseid teadusuudiseid lugeda, autoriks dr Alicia White, kelle nõuandeid teile alljärgnevaga vahendan.

————

Kui oled just lugenud tervisealast pealkirja, mille tõttu sülitasid oma hommikukohvi välja (”Kohv tekitab vähki” mõjub hästi), siis kõige mõistlikum oleks siiski toimida Karlssoni nõuande kohaselt: rahu, ainult rahu! Lugege edasi ja selgub, et pealkirjas oli palju olulist ütlemata jäetud, nagu näiteks “Kui viiele rotile süstiti väga suure kontsentratsiooniga kohvilahust, siis tuvastati mõned muutused rakkudes, mis võivad kunagi kauges tulevikus kasvajani viia. (Uuringut rahastas Teetootjate Liit.)”

Esimene ja peamine reegel ongi see, et ära usu automaatselt seda, mida pealkirjas väidetakse. Pealkiri on selleks, et tõmmata su tähelepanu, et sa lehe ostaksid ja alles siis kogu loo läbi loeksid. Kas sa loeksid artiklit pealkirjaga “Tõenäosus, et kohv tekitab vähki on väga väike, aga ei või iial teada”?

Vältimaks klaviatuuri või paberlehe kohviga täispritsimist, tasub meeles hoida mõned reeglid, kuidas loetud artiklit analüüsida.

Kas artiklis esitatud väited on leidnud kinnitust teadusuuringuga?
Esimene asi, millele tähelepanu pöörata, on see, kas uudislugu põhineb mingil teadusuuringul. Kui artiklis upitatakse mingit raviviisi või räägitakse mingist sinu elustiili nüansist, mis väidetavalt kas ennetab või põhjustab mingit haigust, aga ei anta väite kinnituseks ühtki viidet ühelegi konkreetsele teadusuuringule, siis tuleks artiklisse suhtuda suure ettevaatusega. Sama ettevaatus on abiks ka nende uuringute puhul, mida pole veel teadus(aja)kirjanduses avaldatud.

Kas artikkel põhineb konverentsi ettekande kokkuvõttel?
Kui artikkel on kirjutatud mõne konverentsi ettekande kokkuvõtte põhjal, siis on põhjust olla ettevaatlik. Konverentsidel esitatud uuringud on sageli alles väga esialgses faasis ja tavaliselt ei ole veel läbinud kriitilise analüüsi vajalikku kadalippu. Lisaks ei leia ettekannete kokkuvõtetest piisavalt andmeid uuringu meetodi kohta ja pole võimalik hinnata selle kvaliteeti.

Kas uuring viidi läbi inimestel?
Üsna tihti juhtub, et taaskordse “imeravimit” kuulutava pealkirja taga on laboratooriumis rakukultuuridel või loomadel tehtud uuring. Sageli on selliste uudislugude juures illustratsiooniks inimfiguurid, mis annavad mõista, nagu oleks tegu inimestel sooritatud uuringuga. Rakkudel ja loomadega tehtud uuringud on esimene ja väga oluline samm, aga paljud ravimid, mis näitavad rakkudel lubavaid tulemusi, et toimi loomadel, ja paljud ravimid, mis näitavad lubavaid tulemusi loomadel, ei tööta inimestel.

Seega kui pealkirjas lubatakse, et mingi ravim või toit mõjub rottidele, siis on küll olemas mingi tõenäosus, et see võib kunagi saada ravimiks inimestele, kuid suurema tõenäosusega siiki mitte. Pole mingit põhjust alustada järjekordse artiklis haibitud “imetoidu” tarbimist suurtes kogustes.

Mitu inimest uuringus osales?
Rusikareegel on see, et mida rohkem on uuringus katsealuseid, seda usaldusväärsemad on tulemused. Väikestes uuringutes võivad olulised asjad peitu jääda, kuna puudub vajalik “statistiline võimsus” ning sekka võib sattuda puhtalt juhusest tulenevaid valesid “leide”.

Võrdluseks näide mündi viskamisest – 500 heitega tulemus on statistiliselt võimsam ja usaldusväärsem kui 8 heitega.

Seega kui kajastatava uuringu tulemus põhineb väikesel hulgal inimestel, siis suhtu sellesse suurema ettevaatusega.

Kas uuringus kasutati kontrollgruppi?
Kui soovitakse teada saada, kas mingi raviviis või toiduaine on efektiivne, siis peab uuringu läbiviimisel olema kasutatud kontrollgruppi. Kontrollgrupp võimaldab uurijatel võrrelda, mis juhtub inimestega, kes saavad uut ravimit või toiduainet võrreldes nendega, kes ei saa. Kui kontrollgruppi ei ole, siis on võimatu omistada tulemusi uuritavale ravimile või toiduainele.

Kontrollgrupi valikul on oluline asjaolu, et see oleks võimalikult sarnane uuritavale grupile. Parim viis selle saavutamiseks on jagada inimesed kahte gruppi juhuslikult – uuritava raviviisi/toiduaine grupp ja kontrollgrupp. Sedasi toimides saame randomiseeritud kontrollgrupiga uuringu (RCT), mis on raviviiside ja mõjufaktorite uurimise kuldstandardiks.

Järelikult kui uudis räägib mingist uuest ravimist, raviviisist või imetoidust, siis tasub vaadata, kas väited tuginevad randomiseeritud kontrollgrupiga uuringul. Kui mitte, siis tasub olla skeptiline.

Kas uuring ka tegelikult uuris seda, mida pealkiri väidab?
Seda saab selgitada näite abil. Näiteks väidetakse pealkirjas, et “Tomatid vähendavad infarktiriski”. Sel juhul peaks vaatama, kas viidatud uuring üldse uuris tomati söömise ja infarkti vahelist seost. Võib hoopis selguda, et uuring tuvastas tomatite võime vähendada vererõhku. Sellisel juhul on uuringu tulemusi ekstrapoleeritud, kuna kõrge vererõhk on üks infarkti riskiteguritest. Mõnikord on sellised uuringu otsestest tulemustest kaugemale ulatuvad järeldused küll asjakohased, aga teinekord jällegi mitte.

Seega tasub olla ettevaatlik artiklite suhtes, mis teevad uuringutest omi järeldusi asjade kohta, mida uuringus tegelikult ei uuritud.

Kes uuringu eest maksis?
Enamus uuringuid on kinni makstud tootjate endi poolt. Olgu ravimid, vitamiinikreemid või toiduained. See tähendab, et neil on uuringu tulemuste suhtes huvid ja õigused, mis võib potentsiaalselt uuringu tulemusi mõjutada, kallutada uurijaid alateadlikult väitma üht või varjama teist.

See ei tähenda, et kõik tootjate poolt rahastatud uuringud oleksid automaatselt ebausaldusväärsed, aga võimalikust huvide konfliktist on hea teadlik olla.

Kas peaks sõnumitooja maha laskma?
Ülepingutatud väited ei pruugi ilmtingimata olla uudist kirjutava ajakirjaniku väärtõlgenduse süü, kuna teinekord tõlgendavad uurijad ise või teised huvitatud elemendid saadud tulemusi liiga optimislikult või teevad liiga kaugeleulatuvaid järeldusi, mida uuring tegelikult ei võimalda.

Kuivõrd ekslikud väited võivad olla pärit mitmest allikast, pole vaja kohe ajakirjanikku selles süüdistada. Selle asemel kasuta ülalolevaid küsimusi ja arutle, kas ja mil määral tasub uudist uskuda või mitte.

Allikas: Alicia White, How to read health news

Lisateavet leiab:
* Sence About Science
* Science Media Centre
* UK Cochrane Centre
* Bandolier
* Centre for Evidence-Based Medicine
jt

Oma nakatunud haava ravitses ta iidse ja looduspärase ravimiga — meega. Paraku see ei aidanud, gangreen levis ja mees suri.

Arstid ütlesid, et kui mr Jenkins oleks kasvõi paar tundi enne oma surma abi saanud, oleks ta siiani elus.

Mr Jenkinsi ema Eileen ütles, et tal on raske leppida selle viisiga, kuidas ta poeg suri. Oleks piisanud ühest telefonikõnest, et kutsuda arst, kutsuda kiirabi, võtta antibiootikume ja ta poeg oleks tänagi meiega.

Surmajuhtumi uurimine tuvastas, et arstliku abi kutsumise peale ei tulnud ei mr Jenkins ega ta partner Cherie Cameron, kes on endine meditsiiniõde ja juhendab Vaikse Meele Keskuses esoteerilise tervendamise, reiki, lilleteraapia ja muid kursuseid.

Mr Jenkins juhatas oma kodust Vaikse Meele Keskust. 2006. aasta detsembris ta oma jalga vigastas, sellest vigastusest kujunes tollipikkune (2,54 cm) haavand, mis gangreeni pesaks sai. Mr Jenkins, kes oli ka dibeetik, küsis 2008. aasta aprillis nõu miss Finnilt, kes on homöopaat. Homöopaat miss Finn soovitas mr Jenkinsile, et ta oma haavale Manuka mett määriks. Homöopaat Finn lisas, et mr Jenkins ei soovinud näha arsti ega minna haiglasse.

Mr Jenkinsi seisund halvenes ja 13. aprillil pidi ta voodisse heitma. Homöopaat miss Finn külastas teda jägmisel päeval ja nägi voodis verd ja tundis halba lõhna. Jalg oli paistes ja varbad värvi muutnud. Kahe päeva pärast oli olukord kiiresti hullemaks läinud ja varbad olid lausa mustaks muutunud. 17. aprilli varastel tundidel mr Jenkins suri.

Veresoonte kirurg Mark Pemberton ütles, et mr Jenkinsil oli kaks tundi enne surma 30% ellujäämisvõimalus, kui ta oleks siis õiget ravi saanud. Seda õnnetut surmale juhtinud sündmustejada poleks juhtunudki, kui teda algusest peale tavametsitsiini võtetega ravitud oleks.

Koroner David Horsley ütles surmajuhtumi uurimise otsuses:

Mitte ühelgi hetkel peale oma jala vigastamist ei otsinud mr Russell Jenkins ega mitte keegi teine tema nimel nõuannet ega ravi tavameditsiinilt tema olukorra parandamiseks. Selle tulemusena raviti ta seisundit sobimatult ja ebaefektiivselt nii tema enda kui ka teiste poolt ja lõppes tema surmaga.

Allikas:
Healer dies after failing to treat a foot wound, Clare Semke, Portsmouth
Leitud badscience.net kaudu.

Esitasin loo kangelase Darwini auhinna nominendiks, aga keegi oli juba ette jõudnud.