Üks pildil kujutatud käsi on fantoom, aga kumb?

Tavakeeles on “pole olemas” ja “kujutad seda ette” reeglina sünonüümid. Uue aasta puhul näitame selle seose suhtes üles skeptitsismi ja vaatleme, kuidas täiesti ettekujutatavaid ja üldsegi mitte olemasolevaid kehaosi sellegipoolest objektiivselt mõõta saab.

Üks olulistest asjadest, mida aju iga päev meile märkamatult teeb, on keha mudeli hooldamine ning ettekujutamine, missugused meie kehaosad on, kus nad asuvad ja kuidas me neid parajasti seadnud oleme. Nagu kõik bioloogiline, võib ka aju mõnikord rikki minna — kehatajurikke kõige tavalisem väljendus on olematute kehaosade tajumine pärast käe või jala amputeerimist. Mõnevõrra harvemini tuleb ette ka seda, et inimene tajub endal olevat kehaosi, mida tal kunagi olnud polegi. Nii või naa, mõlemal juhul erineb reaalne kehakuju märgatavalt ettekujutatavast.

Reaalset keha mõõta on suhteliselt lihtne, antropomeetrid on seda sirkli, joonlaua ja mõõdulindiga juba aastasadu edukalt teinud. Ettekujutatava kehakuju mõõtmiseks on tarvis natuke peenemat riista, nimelt stopperit. 2009. aastal viisid Duke Ülikooli teadurid G. Lorimer Moseley ja P. Brugger läbi uuringu, kus seitsmel fantoomkäega patsiendil paluti need kehajätked seada asendisse, mida reaalse käega polnuks saavutada võimalik. Seitsmest neli tulid mõningase punnitamisega ülesandega ka toime. Mis aga kõige huvitavam, ettekujutatava kehaosa peal kujutluse jõu rakendamine muutis nii selle kuju ja võimekust täiesti mõõdetaval kombel. Need neli patsienti said oma fantoomkäe samalaadsesse ebaloomulikku asendisse seadmisega hiljem hõlpsasti hakkama, aga jäid hätta mõnede asenditega, mis päris käe jaoks oleksid lihtsad.

Milleks fantoomkäed kasulikud on? Well, juba tänapäeval on nendega üllatavalt hea sügada kohti, kuhu päris käega raske ligi pääseda oleks. Minevikus on jäsemefantoomide ümberkujundamine aidanud nende valutamise vastu. Tulevikus aga võib see fenomen kasutamist leida inimaju ja tehislike või sootuks virtuaalsete jäsemete liidestamisel.

Allikad ja lisalugemist

• NeuroLogica: Imaginary Phantom Limb, 2009-04-29
• NeuroLogica: Manipulating Phantom Limbs, 2009-10-29
• G. Lorimer Moseley, P. Brugger: Interdependence of movement and anatomy persists when amputees learn a physiologically impossible movement of their phantom limb, PNAS 2009-10-26, doi: 10.1073/pnas.0907151106
• V. S. Ramachandran, D. Rogers-Ramachandran: Synaesthesia in phantom limbs induced with mirrors, Proc. R. Soc. Lond. B (1996) 263, 377–386
• PhysOrg: How to leave your body, 2011-02-20

Homöopaatiline hobune, kangus 15C

Mõned väidavad, et homöopaatiliste nostrumite testimine on raskendatud, kuna erinevalt pärismeditsiinist peab homöopaat tingimata enne ravi määramist patsiendi isiklikult üle vaatama ja tegema valiku mitme erineva sildiga pudeli seast. Seda hüütakse individualisatsiooniks ja peetakse tähtsaks homöopaatiaseaduseks. Kas see kitsendus on pimendamisele ületamatuks takistuseks?

Osutub, et nii see ei ole. Konkreetse homöopaatia-alase hüpoteesi pimetestimiseks on võimalik kasutada näiteks säärast lihtsat protokolli, kus homöopaat vaatab üle nii katsealused kui kontrollgrupi liikmed — teadmata, kes kumba kuulub — ning kirjutab igale patsiendile välja individualiseeritud retsepti. Seejärel esitavad patsiendid — kes loomulikult samuti ei tea, kumba gruppi nad kuuluvad — oma retseptid apteekrile, kes väljastab katsealustele rohtu retsepti järgi, kontrollgrupi liikmetele aga sarnase väljanägemisega platseebot. Niiviisi saadud topeltpimendus võimaldab individualiseeritud homöopaatilise tegevuse raviedu kenasti platseeboga võrrelda.

Ei. Üks põhjuseid on, et veri on puhverlahus. Pärisveri on päris keeruline süsteem ja teda puhverdatakse vähemalt kolmel kombel korraga, aga siinkohal vaatleme verepuhvritest kõige olulisemat, süsihappepõhist.

Veri sisaldab nii süsihapet kui selle lahustunud soolasid (praktilises mõttes bikarbonaatioonide ülejääki). Süsihape dissotsieerub vesilahuses järgmiselt:

Kui veres lahustada mõnd teist (tugevat) hapet ning tõsta sedaviisi vabade prootonite (H⁺) arvu, ei lange selle võrra mitte pH nagu võiks juhtuda puhverdamata lahuses vaid bikarbonaatioonid seovad hulka ülearuseid prootoneid ja neutraliseerivad lisatud happe:

Vastupidi, aluse lisamisel ning vabade hüdroksiidioonide (OH^-) arvu suurendamisel “röövivad” need süsihappe küljest vesinikuaatomeid moodustamaks vett ja bikarbonaate:

Nende protsesside toimumiskiirust aitavad katalüsaatoritena parandada punalibledes leiduvad ensüümid karboanhüdraasid.

Loomulikult ei ole vere puhverkapatsiteet lõputu, aga puhverdamine ei ole ka ainus viis, kuidas vere pH’d paigal hoitakse. Teiseks oluliseks mehhanismiks on hingamine. Kopsudes laguneb süsihape süsihappegaasiks ja veeks:

ning süsihappegaas hingatakse välja.

Organismi pH isegi väike normist kõrvalekaldumine tooks kiiresti kaasa paljude ensümaatiliste protsesside seiskumise, hulka vastikuid tervisehädasid ning lõpuks surma. Selle tõenäoliselt kõige paremini tuntud illustratsiooniks on tähelepanek, et anaeroobne kehaline tegevus põhjustab valu lihastes, kuna lihastööks vajaliku ainevahetusega kaasneb piimhappe tootmine ning lihaskoe pH langus. Hingamine aitab selle jälle normaliseerida. Diabeedi üks võimalikest komplikatsioonidest on jälle insuliinipuudusest põhjustatud ülemäärane rasvhapete ainevahetus ning ketoatsidoos, organismi elukardetav ülehapestumine. Hapukurgi söömine ei ähvarda inimest ei lihasvalu ega koomaga.

Lisalugemist:

• Professor Andres Trikkeli loengukonspekt Tasakaalud elektrolüütide lahustes aines Anorgaaniline keemia
• American Association for Clinical Chemistry Lab Tests Online: Acidosis and Alkalosis
• Kerry Brandis: Acid-Base Physiology, 2.2 Buffering
• SciFun Chemical of the Week: Biological Buffers
• Washington University in St. Louis Chemistry 152: The Carbonic-Acid-Bicarbonate Buffer in the Blood

Vastupidiselt Vuti tänava inimeste uskumustele ei põhjusta kõrgepingeliinid vähki.

Esiteks puudub selleks igasugune teoreetiline põhjendus ja pole pakutud uskumist väärivat mehhanismi, kuidas elektriliinid saaksid tõbesid põhjustada. Teadaolevalt põhjustab vähktõbe muutus raku DNAs, mille võib esile kutuda nt ioniseeriv kiirgus, kemikaalid, viirused, aga elektriliinide poolt tekitatav elektromagnetväli ei ole võimeline midagi sellist tegema, kuna vastavate footonite energia suurusjärk, mis võiks põhjustada muutust molekulis, on miljoneid kordi vajalikust väiksem.
(Võin suurusjärkudega eksida – võibolla on erinevus hoopis miljardites kordades.)

Teiseks on miljardite dollarite eest ja aastakümnete jooksul tehtud uuringute tulemused selgelt näidanud, et mittemingisugust vähiriski elektriliinide tõttu pole kusagil tuvastatud. On küll mõned üksikud uuringud, mis vihjavad riski kasvu suunas, kuid valdav enamus pikaajalisi ja suure valimiga uuringuid neid leide ei kinnita.

Elektrihirmust on saanud suur tööstusharu, mis otsib ja ka leiab uusi vorme ning aegajalt soojendatakse ka vanu lugusid üles. Tänapäeval on moodne rääkida siis mobiilimastide, mobiiltelefonide, wifi-saatjate negatiivsetest tervisemõjudest ja elektri- ja kiirgussaastest, elektritundlikkusest. Töösturid teenivad hirmukirjanduse, väljamõõturite ning varjestavate abivahendite müügiga. “Mõtlen välja probleemi, müün inimestele selle probleemi ja ka lahenduse. Hiljem tuleb uute ostudega usku taaskinnitada.”

Küll aga tuleb nõustuda AS Eleringi liinide eksperdi Väino Milti ohuhinnanguga:

Kõrgepingeliinid on kindlasti eluohtlikud siis, kui nad katkevad ja elektrikaabel peaks maapinnale sadama.

Samal teemal varem skeptik.ee-s:
Vuu-duu teadus Vuti tänaval ja Pealtnägijas

Kilogrammi banaanide radioaktiivsuse mõõt on umbes 3520 pikoküriid ehk 130 bekrelli. See tähendab, et kilogrammis banaanides laguneb igas sekundis 130 aatomituuma. Ligikaudu 99,9% neist tuumadest on kaalium-40, looduslikult esinev kaaliumi isotoop, mida banaanis kui kaaliumirikkas viljas rohkesti sisaldub. (Looduslikust kaaliumist umbes 0,012% on kaalium-40, biokeemilised protsessid aga reeglina isotoope üksteisest ei eralda.) Keskmine banaan kaalub umbes 150 grammi. Kui me arvutamise lihtsuse mõttes võtame mittesöödava koore osakaaluks ühe kolmandiku, saame hinnata, et ühe banaani sisu sööja omandab ligikaudu 13 bekrelli radioaktiivsust.

Tänapäevane standardmõõdus konteiner mahutab kuni umbes 20 tonni banaane koguradioaktiivsusega 2,6 megabekrelli. Ei ole ime, et sestpeale kui USAs asuti maanteeliikluse radioaktiivsust mõõtma, on ratastel kiirgusallikate lähemal uurimisel leitud, et 95% neist on autokoormad banaanide või kassiliivaga.

Võrdlemaks banaanikiirgust teiste tänapäeva maailmas leiduvate kiirgusallikatega nagu elektrijaam, voodikaaslane või kivimaja on Randall Munroe kokku pannud järgmise abistava diagrammi, mis klõpsates suuremaks kasvab:

Allikad:

• Idaho State University: Radioactivity in Nature
• Argonne National Laboratory: Potassium-40
• WTAE Pittsburgh, 2009-04-16: Truck Carrying Big Banana Load Overturns
• Seattle PI, 2004-04-01: Don’t go nuclear over a banana
• Mart K., 2011-03-21: kommentaar #48030: Siivertid? Mis siivertid?

Ravivalgus suudab läbi beebide naha muuta kollasust tekitava bilirubiini molekule sellisteks, et need pääsevad organismist kergesti välja.

Uue fototeraapiasüsteemi valgust kiirgav elastne paneel asetatakse vastu lapse keha teda lahti riietamata. Ravi ei katke ka siis, kui ema või õde last toidab ja hoiab. Teine aparaat mõõdab bilirubiini sisaldust veres nahakaudse mõõturiga, lapsele haiget tegemata.

Tavaliselt on värvilise valguse inimeste naha peale paistetamine umbluu. Pealegi googeldub võtmesõna fototeraapia näiteks Postimehe Pärnu osakonna artiklini 2009. aasta juunist, mis kasutab seda sõna viitamaks cosplay’le — mängule, mis võib küll lõbus ja põnev olla, kuid mille terapeutiline väärtus on küsitav. Kas seekordne artikkel on teistsugune?

Kuigi see lühiülevaade räägib meditsiinist ning biokeemiast, on autor skeptik, mitte arst.  Lugemine võib ehk silmaringi laiendada, kuid kindlasti ei diagnoosi, ravi ega enneta see ühtki pärishaigust.

Artiklis räägitakse väikesest tüdrukust, kellel on tõsine häda — hüperbilirubineemia. Tema veres on liiga palju bilirubiini ja ta organism ei saa selle ärastamisega piisavalt hästi hakkama. Bilirubiin tekib maksas vanade ja kulunud punaste vereliblede lagundamisel ja — nagu laguproduktid sageli — on mürgine. Vastsündinutel, kelle aju vereringest eraldav barjäär pole veel päris välja kujunenud, võib bilirubiin ajju pääseda ja neurotoksiinina põhjustada spetsiifilist ajukahjustust, bilirubiinentsefalopaatiat. Organismi normaalse talitluse puhul seovad maksaensüümid glükuronosüültransferaasid bilirubiini glükuroonhappega, muutes ta niimoodi vesilahustuvaks. Glükuroniseeritud bilirubiin väljub organismist juba tavalisel kombel — neerude kaudu. Artiklis kirjeldatud patsiendi organism aga ei paista suutvat bilirubiini piisaval määral glükuroniseerida.

Mida teha inimesega, kelle organism vere mürgiseks muudab? Automehaaniku kombel võiks ohtliku vere välja võtta ja ohutu asemele panna — ja uuesti ja uuesti, sest kulunud punaliblede lagundamisest pääsu ei ole. Raskematel juhtudel nii tehaksegi, kuid see protseduur ei ole ei ohutu ega odav.

Keemikud on aga tähele pannud, et bilirubiinil on huvitav omadus: valguse mõjul ta reisomeerub ja tema peamised fotoisomeerid lahustuvad vees kaunis hästi, mis võimaldab neerudel neid väljutada ilma glükuroonhappest ja keeruliste nimedega maksaensüümidest koosnevat ainevahetuslikku pudelikaela läbimata. Seetõttu saab mõnikord (kuid mitte alati) hüperbilirubineemia raviks kasutada alternatiivset meditsiinilist protseduuri, mis on mehaanilisest lähenemisest tunduvalt ohutum ja tunduvalt odavam: meditsiiniliselt täiendada maksa tegevust bilirubiini ärastamisel vere valgustamise teel. Kuivõrd inimese nahk ja veresooned on kaunis läbipaistvad, ei ole selle jaoks naha sisse tarvis auku ega erilist akent teha. Kuna bilirubiin meenutab värvilt küpset apelsini, neelab ta kõige paremini siniseid valguslaineid.

Niisiis on seekord tegemist pärismeditsiini, mitte umbluuga.  Nagu pärismeditsiinile kohane, on ka sellel — iseenesest lihtsal ja võrdlemisi ohutul — protseduuril vastunäidustusi, näiteks teatud porfüüriad.

Lisalugemist:

• Mercki käsiraamat: vastsündinute hüperbilirubineemia

Eesti keeles on elujõu tähenduses kasutatud veel sõnu vägi, hingus, energia, “universaalne eluenergia”.

Elujõu (energia) kaudu saab defineerida tervist ja haigust — kui elujõudu on vähe, siis ollakse haige ja tervenemiseks on vaja elujõud taastada. Teise lähenemise järgi on erinevad elujõud tasakaalust väljas ja tervise saavutamiseks on vaja tasakaal taastada.

Alternatiivmeditsiinilised tegevused, mis keskenduvad elujõu taastamisele või tasakaalustamisele, nimetatake mõnikord energiameditsiiniks. Näiteid energiameditsiinist: reiki, akupunktuur, ayurveda, aurateraapia, qigong, terapeutiline puudutus (Therapeutic Touch). Vitalism on omane ka rahvameditsiinilistele uskumustele.

Elujõudu või selle tasakaalu väidetakse saavat taimedelt, kividelt, puudelt, kristallidelt, tähtedelt, veelt, vitamiinidelt ja muudelt toidulisanditelt, erilise võimetega inimestelt käte pealepanemise või muude rituaalsete manipulatsioonide teel, koduloomadelt, energiasammastest, looduselt üleüldse, kvantidelt, torsiooväljalt, Loojalt, jumalalt…

Elujõudu saab väidetavalt vaid tunnetada, kuigi on tehtud ka katseid selle teaduslikuks tuvastamiseks, seni edutult. Elujõudu tunnetatakse kätega, visuaalselt (aura), nõiavitsaga, pendliga, Kirlian-fotograafiaga. Arvatakse, et mõned loomad tunnevad tänu oma paremale intuitsioonile eluenergiat või selle puudumist inimeste juures ja muudavad oma käitumist vastavalt.

Klassikalises Lääne arusaamas on vitalistlikke elujõudusid nelja tüüpi — neli huumorit, millel põhines enamus Vana-Kreeka, Vana-Rooma ja Euroopa keskaegsetest meditsiinilistest arusaamadest kuni arstiteaduse kiirema arenguni 19. sajandil. Hiinas oli kaks konkureerivat arusaama, mis tihti hoopis ka põimusid — viie elemendi ja vastavalt ka viie elujõu süsteem ning duaalne yin-yang süsteem, mille tasakaalutusi mitmete manipulatsioonidega üritati tasakaalustada. Lääne traditsioonis rakendati tasakaalu saavutamiseks lisaks leebetele toitumissoovitustele ja kehalisele aktiivsusele ka selliseid praktikaid nagu aadrilaskmine ja klistiir, Idas torgiti nõeltega (akupunktuur).

Tänapäeva teaduse seisukohalt on vitalism ajalooline nähtus. Paljud vitalislikud arusaamad on teaduslikult ümber lükatud (nt mesmerism). Osad arusaamad on jällegi sedasi sõnastatud, et neid ei saa testida ega ümber lükata, samas ka mitte tõendada. Selline kontseptsioon on aga Popperi falsifitseeritavusnõude kohaselt demarkatsioonijoonest mitteteadusliku poole peal. Mõned vitalistlikud meditsiinilised tegevused on aktiivselt patsienti kahjustavad (aadrilaskmine) ja neist loobuti teadusliku meditsiini arenemise käigus; teiste energiameditsiiniliste tegevuste mõju ei erine tehtud uuringute põhjal platseebost ja seetõttu ei kuulu need tõendus- ega teaduspõhise arstiteaduse arsenali. Mõned tegevused, nt qigong (isemoodi võimlemisharjutused), on harrastajatele mõneti kasulikud (stressi maandamine, tasakaalu ja liikuvuse säilitamine eakatel inimestel), kuid see kasu ei tulene mitte eluenergiast ja selle manipuleerimisest, vaid tänapäevasele teadusele teatud ja tuntud kehaprotsesside toimest.

Kuulsust mõõdetakse mainimiste loendamisega ja mõõtühikuks on Darwin (D), aga kuivõrd Charles Darwini (1809-1882) kuulsus on koletult suur, siis tänapäevaste teadlaste kuulsust saab näidata pigem milli-Darwinites (mD).

Kuidas on määratud ühik 1 D? Selleks loendati Charles Darwini täisnime mainimised inglisekeelsetes raamatutes alates tema 30. eluaastast kuni aastani 2000. Uuringu tulemused näitavad, et aastatel 1839-2000 on Charles Darwinit täisnimega mainitud 148 429 korda 69 048 inglisekeelses raamatus. Suhtarv näitab, et sel ajavahemikul mainib 2% inglisekeelsetest raamatutest Charles Darwinit täisnimega. Suurus 1 D näitab, kui mitu korda on inglisekeelses kirjanduses ühe aasta jooksul keskmiselt mainitud nime Charles Darwin.

Darwini nimega on olemas ka teine mõõtühik — Darwin, mis näitab evolutsioonilist muutumist, kuid selle tähis on väike d.

Ajakirja Science eestvõttel teostati vastav mõõtmine ja kuulsuste edetabel on järgnev:

Täisteave koos selgituste, taustainfo, diagrammide ja kõige muuga on leida Science vastavalt leheküljelt:
The Science Hall of Fame

Rohke lumi on põhjustanud palju ebamugavust — rasked teeolud, hilinevad ühistranspordivahendid, pidev lumelükkamine, elektrikatkestused, ohtlikud jääpurikad ja lumelaamad katuste servadel, lume raskuse all kokkukukkuvad katused, vigastatud inimesed ja hukkunud loomad.

Ilmateade on lähipäevadeks lubanud sulailma ja eraldi rubriigiks on kujunemas hoiatused selle kohta, et sulalumi muutub iseenesest raskemaks ning hakkab puuoksi ja katuseid lõhkuma.

Näiteks vahendab Delfi Raepressi teadet, kus kommunaalameti juhataja asetäitja Tarmo Sulg hoiatab:

„Plusskraadidega muutub puudele kogunenud lumi raskemaks, mis võib põhjustada okste murdumist, mistõttu soovitame puudega ääristatud teelõikudel liigeldes ja parkides olla eriti tähelepanelik,“

Eraldi hoiatus ka katuste kohta:

Samuti on soovitav puhastada katused liigsest lumest, kuna konstruktsioonid ei tarvitse märja lume raskusele vastu pidada, teatas Raepress.

If kindlustus edastab ka ühe kvantitatiivse hinnangu:

Katusekonstruktsioone võib märja lume korral ohustada juba lumekiht paksusega 30 cm.

Mõned päevad tagasi edastas sarnase hoiatuse Kanal 2 Reporteri (video) vahendusel ka Tartu linna arhitektuuri ja ehituse osakonna juhataja Karin Raid:

Eks see oht tuleneb sellest, kui lumi muutub iseenesest raskemaks — saab märjaks, Päike hakkab sulatama, siis raskus suureneb…

Olgu kohe öeldud, et loomulikult lükake lumi katustel maha, muidugi on liigne raskus katustele ja nende all olevatele inimestele ja muudele loomadele ohtlik, kindlasti tuleb järgida ohutusnõudeid jne, kuid antud juhul huvitab mind pigem see väide, et kas miski saab iseenesest raskemaks muutuda.

Minu teadmiste kohaselt ei saa miski iseenesest või lihtsalt seepärast, et ta oma agregaatolekut tahkest vedelaks muutub, raskemaks muutuda. Räägime ju ikka maapealsetest oludest, sest relativistlikke kiirusi me katuste ja lume puhul ei eelda.

Kujutan olukorda sedasi — taevast sajab lund katusele, lund koguneb katusele ka tuisuga. Kui tuleb selline ilm, et lumi hakkab sulama, siis muutub lume tihedus. Nt kui enne oli lumekihi paksus 50 cm, siis tiheduse muutumisega saab sellest 25 cm. Aine tihedus tähendab siis seda, et kui palju kaalub mingi ruumalaühik seda ainet (SI ühik kg/m³).

Mis siis lumega toimub? Kas lume tiheduse muutumisega tekib midagi juurde ja koormus katusele muutub suuremaks? Eeldame siis seda, et uus tuisk ja sadu katusele lund juurde ei heida. Seda teame ju ka, et maapealses lähenduses ainet iseenesest juurde ei teki (vähemalt mitte nii palju, et see oluliselt mõjutaks meie katust või oleks spetsiifiliselt seotud lume sulamisega) ja mass on omadus, mis kindlalt aine küljes ehk see ei hõlju iseenesest vaba vaimuna ringi (kuigi relativistlikult saame arvutada, et soojem lumi on raskem, kuna see sisaldab kõrgema temperatuuri tõttu rohkem energiat ja aine ning energia on ekvivalentsed, kuid seegi parandus on suurusjärgu mõttes ebaoluliselt tühine).

Seega on meil ülesanne, kus meil on olemasolev hulk ainet avaldamas raskusjõu tõttu mõju katusele ja konstruktsioonide kaudu kogu ehitisele-rajatisele, meil ei muutu aine hulk, aga muutub koormust avaldava aine tihedus. Otsime võimalikku aine (lume) poolt avaldatava raskusjõu muutust.

Siinkohal tasub meenutada trikiga ülesannet: kumb kaalub rohkem — kas tonn rauda või tonn sulgi?

Lahendamise puhul peame arvestama ka sellega, et lisaks raskusjõule mõjub atmosfääris ruumalaga ollusele ka üleslükkejõud, mis on võrdeline õhu (keskkonna) tiheduse ja lume ruumalaga.

Idealiseerime ülesannet — vaatleme lamekatust pindalaga 1 ruutmeeter.
Kui kihi paksus on 50 cm, siis katusele avaldatav raskusjõud avaldub sedasi:
F₁ = m_lumi·g – ρ_õhk·V_{lumi 1}·g

Teisel juhul, kui lumi on 2x tihedamaks muutunud:
F₂ = m_lumi·g – ρ_õhk·V_{lumi 2}·g

(g on raskuskiirendus)

Kuivõrd V_{lumi 1} on suurem kui V_{lumi 2}, siis avaldab kohev lumi katusele väiksemat raskusjõudu kui tihedam märg lumi.

Kui suur see erinevus on? Arvutame!
Jõudude vahe:
F₂ – F₁ = m_lumi·g – ρ_õhk·V_{lumi 2}·g – m_lumi·g + ρ_õhk·V_{lumi 1}·g =
= ρ_õhk·g(V_{lumi 1} – V_{lumi 2})

Arvud asemele:
F₂ – F₁ = 1,29·9,81(1·1·0,5 – 1·1·0,25) ≈ 3,2 [N],
mis planeedi Maa gravitatsiooniväljas vastab massile umbes 300 grammi ja seda siis iga ruutmeetri kohta lamekatusel. Kui katust on 100 ruutmeetrit, siis 30 kg katuse kohta. Kui lund on palju, siis võib isegi see 30 kg osutuda kriitiliseks.

Seega justkui muutuks sulalumi katusel iseenesest raskemaks ja ametnikud räägivad tõtt?

Aga ühe mõtte lisaksin siia veel. See 300 grammi, mille tõttu lume poolt katusele avaldatav resultantjõud üleslükkejõu vähenemise tõttu suureneb, tuleneb õhust, mis lume poolt antud ruumalast välja tõrjutakse, aga koheva lume helveste vahel on ju samuti õhk.

Iseküsimus, millele ma vastust ei tea, on see, et kas sulav lumi haarab endasse õhuniiskust ja muutub ka seetõttu raskemaks. Ehk on veel mõningaid asjaolusid, mis on kahe silma vahele või lumepimedusest märkamata jäänud. Pähe kargab mõte tuulest, mis ju ka katusele oma mõju avaldab.

Kuidas iganes see õige vastus ka välja ei näeks, ja loodan, et kommentaarid aitavad õigele vastusele lähemale, on igal juhul mõtekas mõttekas oma katused lumest puhastada. Mina jäin ühe katusega hiljaks ja tulemust näete artikli alguses olevalt pildilt.

Okste murdumise koha pealt on mu teine teooria — ülemistelt okstelt kukub lumi alumistele okstele, mis on niigi paraja koormuse all ja kui ülalt hooga lisa tuleb, siis oks murdub.

Mõnevõrra lihtsustatult võime kõikmõeldavad ravimis- ja diagnostikavõtted jagada kolme kategooriasse: need, mida praktiseerivad koolitatud arstid (näiteks pimesoole eemaldamine), need, mida praktiseerivad “alternatiivmeditsiini” proponendid (näiteks akupunktuur) ning need, mida keegi ei praktiseeri (näiteks aadrilaskmine või akupunktuur telefoni teel).  Teisel teljel võime — samamoodi lihtsustatuna — kõikvõimalikud mõeldavad ravimisviisid netokasu põhjal samuti kolme kategooriasse jagada: kasulikud (näiteks pimesoole eemaldamine ägeda pimesoolepõletiku korral), kahjulikud (näiteks gripi ravimine salvarsaaniga) ning mõjuta (näiteks suhkrutablettide manustamine lühinägelikkuse raviks). Kui me nüüd vaatame, kuhu ravimisviisid kahel teljel koos langevad, näeme, et kahjulikke võtteid ei praktiseeri peaaegu keegi, koolitatud arstid praktiseerivad peaasjalikult kasulikke võtteid ning “alternatiivmeditsiini” rahvas peaasjalikult mõjuta võtteid. Miks on see nii?

Osutub, et sellel on väga lihtsad küberneetilised põhjused. Ühest küljest on tsiviliseeritud ühiskondades reegliks, et kahjulikud ravivõtted jäetakse kõrvale. Need, mis on kahjulikud ja kasutud (näiteks raadiumiga toonik) keelatakse seadusega ära; need, mis on ohtlikud, kuid teatud tingimustel kasulikud (näiteks silmaläätse kirurgia) jäetakse kasutamiseks ainult koolitatud ja tegevusloaga arstidele. See aga tähendab, et selgelt kahjulikud ravimisviisid rändavad üsna kiiresti lahtrisse võtted, mida keegi ei kasuta, ükskõik, missuguses lahtris nad ka esimesena välja ilmusid.

Teisest küljest on arenenud teadustegevusega maades kombeks, et kasulikud võtted leiavad pärast testimist üsna kiiresti tee pärismeditsiini riistakasti. Klassikaline näide on röntgendiagnostika. Wilhelm Conrad Röntgen leidis kummalise kiirguse, mida ta X-kiirteks hüüdis, 1895. aasta novembris. Pärast mõningat katsetamist leidis 1896. aasta märtsis aset esimene teadaolev röntgendiagnostiline fotograafiasessioon ning 1903. aastal seati Mary Hitchcocki memoriaalhaiglas üles esimene püsiv röntgeniaparaat. See aga tähendab, et kui “alternatiivmeditsiini” lahtrisse ilmub tõendatavalt kasulik võte, lakkab see üsna kiiresti olemast alternatiivne; ta muutub pärismeditsiiniliseks võtteks.

Kuna need kaks mehhanismi eemaldavad “alternatiivterapeutide” pakutavate võtete seast kiiresti nii tuntavalt kasulikud kui tuntavalt kahjulikud võtted, jäävadki alternatiivsetena virelema üksnes niisugused menetlused, millest pole ei kasu ega kahju, näiteks homöopaatia. Teisisõnu, enamik “alternatiivmeditsiinist” — sealhulgas kõik, millel on pikk ajalugu — on kasutu, tarbetu, mõttetu.

Lisalugemist

• Respectful Insolence: Selective pressures and the evolution of alternative medicine

Olen juba nii vanaks saanud, et hakkan endale lubama varem ilmunud lugude uuesti postitamist. Väljavalituks saavad püsivama väärtusega lood, mida oleks niiehknaa hea aegajalt üle korrata, kuid mis on juba nii ammu ilmunud, et neid pole muu lasu alt kerge üles leida.

Esimeseks väljavalituks on psühholoogiaprofessori Barry Beyersteini (1947-2007) lugu sellest, kuidas kujuneb usk imeravitsemiste toimesse.

Miks usutakse, et imeravitsemine toimib?

Barry L. Beyerstein

Paljud kahtlased ravimeetodid püsivad turul peamiselt seetõttu, et rahulolevad patsiendid annavad neile pooldava hinnangu: “Ma proovisin seda ja sain terveks, seega peab meetod olema tõhus.”

Meedia peab sedalaadi tunnistusi tavaliselt piisavaks tõendusmaterjaliks, kuid ilma korralike katseteta on raske või lausa võimatu kindlaks teha, kas ravi tõesti toimib. Vaevuhoomatavad jõud võivad panna ka väga intelligentseid inimesi – nii patsiente kui ka ravijaid – uskuma, et mingi raviviis on aidanud, kuigi tegelikult ei ole. See tõdemus kehtib nii uute teadusliku meditsiini meetodite, rahvameditsiini imeravimite, alternatiivmeditsiini võtete kui ka usuga tervendamise kohta.

On vähemalt seitse põhjust, miks inimesed järeldavad ekslikult, et ebaefektiivne ravimeetod mõjub.

1. Haigus on paranenud loomulikul teel.
Paljud haigused paranevad ise. Kui seisund ei ole krooniline ega fataalne, siis organism toibub ja tervis taastub.

2. Paljud haigused on tsüklilised.
Sellistel hädadel nagu artriit, sclerosis multiplex, allergia ja seedetraktihäired on tavaliselt paremad ja halvemad ajad. Ini­mesed otsivad abi pigem siis, kui asi halveneb. Sellisel moel on libaravil võimalusi kokku langeda paranemisajaga, kuigi inimesel oleks hakanud kergem ka ilma sekkumata.

3. Platseeboefekt.
Kui koos patsiendi sugereerimise või tema tähelepanu kõrvalejuhtimisega manustada bioloogiliselt kasutut ravimit, võib ta kogeda kergendust, mida on võimalik mõõta. Suur roll on siin haige usul, suurtel ootustel ja mõtteviisil. Mõnedel juhtumitel võib platseeboefekt esile kutsuda tegelikke füüsilisi muutusi. Teinekord on küsimus subjektiivses tundes – patsient tunneb end paremini, kuigi objektiivset muutust pole.

4. Inimesed kiidavad vale asja.
Kui paranemine ilmneb pärast seda, kui rakendati libaravi ja teaduspõhist ravi korraga, saab libaravi tihti ebaproportsionaalselt suure kiituse osaliseks.

5. Algne diagnoos ja prognoos võisid olla valed.
Arstid ei ole eksimatud. Ekslik diagnoos, millele järgneb reis alternatiivse ravitseja pühamusse, võib viia imelise paranemiseni tõvest, mis oleks ise ka mööda läinud. Teinekord on diagnoos küll õige, kuid paranemise aeg ebatäpne – seda on sageli väga raske prognoosida.

6. Ajutine meeleolu paranemine aetakse sassi tervenemisega.
Libaravitsejad on sageli tugevad ja karismaatilised isiksused. Kui sisendus on tugev, paraneb ka patsiendi tuju.

7. Psühholoogilised vajadused võivad moonutada inimeste tajusid ja tegusid.
Isegi kui paranemist tegelikult ei toimu, võivad libameditsiinile palju aega, raha ja energiat kulutanud patsiendid ennast veenda, et nad on abi saanud. Kui inimese kogemused on vastuolus tema hoiakute, tunnete või teadmistega, siis vastavalt tunnetusliku ebakõla (cognitive dissonance) teooriale järgneb vaimne kannatus. Inimesed kalduvad ebakõla leevendama sobimatu teabe moonutamisega. Kui paranemist ei tule, tunneb patsient sisemist ängi. Selle asemel et tunnistada endale või teistele, et kõik püüded on osutunud asjatuks, näevad paljud “ravis” ikkagi mingit päästvat väärtust. Libaparandajad ja nende kliendid on altid vihjeid vääriti tõlgendama ja mäletama asju nii, nagu nad soovivad. Nad võivad valikuliselt mäletada ja üle hinnata näivalt edukaid juhtumeid, ignoreerides ja õigustades ebaõnnestumisi või vähendades nende tähtsust.

Teaduslikud meetodid ongi suures osas välja töötatud selleks, et vähendada inimlike eelistuste mõju, mis muidu viivad uurijale meelepärastele järeldusteni. Kui inimene tunneb, et temasse suhtutakse hästi, tunneb ta tavaliselt kohustust vasta­ta samaga. Kuna enamik libaravitsejaid usub siiralt, et nad aitavad teisi, on üsna loomulik, et patsiendid soovivad vastuta­suks neile meelepärased olla. Ilma et patsient seda tingimata märkaks, on selline vastuteenekohustus piisav, et üles puhuda ettekujutust saadud ravi kasulikkusest.

Ettevaatust
Et eristada tõelisi ja valesid põhjuslikke seoseid, on vaja teaduslikke uuringuid ja rohketele andmetele toetuvat loogilist analüüsi. Need, kes loodavad liigselt oma intuitsioonile ja mitteametlikele seletustele, võivad teha saatuslikke vigu. Kui alustad ravi, peaksid olema väga ettevaatlik tõendite suhtes, mis põhinevad inimeste jutul, libaravitsejate endi kirjastatud buklettidel ja raamatuil ning väljavõtetel meediast.

Allikas: quackwatch.org

Pikem ja põhjalikum artikkel on lugeda ajakirjas Skeptical Inquirer.

Üks tuntud kliima soojenemise eitajate argumente on, et inimeste osa looduslikus süsihappegaasiringes on tühine. Sageli postuleeritakse hoopis olulisemaks süsihappegaasi allikaks vulkaane. Kas see võib tõsi olla? Arvutame hõlpsasti leitavatest avalikest allikatest pärit andmete põhjal, natuke võtame appi ka põhikoolikeemiat.

2001. aastal on Derrill M. Kerrick Pennsylvania osariigi ülikoolist asjassepuutuva teadusajakirjanduse läbi analüüsinud ja üllitanud ülevaateartikli, kus ta looduslikke atmosfäärilise süsihappegaasi allikaid hindas. Ülevaate avaldas Reviews of Geophysics. Juba lühikokkuvõttest loeme:

Ookeanide keskahelikest eraldub 1 kuni 3 triljonit mooli süsihappegaasi aastas ja nad neelavad umbes 3,5 triljonit mooli süsihappegaasi aastas oma hüdrotermilistes süsteemides karbonaatide moodustamise teel. Kui ookeanide keskahelikud süsihappegaasi netoallikatena kõrvale jätta, on kogu õhualusest vulkaanilisest tegevusest pärinev süsihappegaasi aastane eraldumine 2,0 kuni 2,5 triljonit mooli aastas.

Kui palju süsihappegaasi lasevad taevasse inimesed? Seda saaks hinnata näiteks süsinikul põhinevate kütuste aastase kulu kaudu. Vaatleme esialgu sütt, mille kohta NationMaster kena graafikut jagab. Nagu näeme, tarvitatakse maailmas aasta jooksul ära umbes neli ja pool miljardit ‘lühikest tonni’ sütt. Lühike tonn on vanaaegne briti mõõtühik, mis vastab 2000 naelale ehk umbes 900 kilogrammile, mis tähendab, et aastane söekulu on veidi üle nelja triljoni kilogrammi. Söe toimeaine ja peamine koostisosa on süsinik, mille mool kaalub, nagu Wolfram Alpha teab, umbes kaksteist grammi. Seega kasutatakse aastas üle 300 triljoni mooli süsiniku aatomeid. Kuna igas süsihappegaasi molekulis on üks süsiniku aatom, saadakse söe põletamisel sama palju moole süsihappegaasi. Kui me nüüd ettevaatlikult oletame, et maailmas ära tarvitatava söe põletamisel saadud süsihappegaasist pool atmosfääri jõuab, lasevad inimesed aastas atmosfääri 150 triljonit mooli süsinikdioksiidi.

150 triljonit mooli on kahest või kahest ja poolest triljonist moolist peaaegu kaks suurusjärku suurem. Me võiksime veel rehkendada, kui palju süsinikdioksiidi inimesed maagaasi ja nafta põletamisel tekitavad, aga sellel ei oleks enam mingit mõtet, kuna me saame ilma mingisuguse kahtluseta järeldada, et inimesed toodavad palju rohkem süsihappegaasi kui vulkaanid.

Usin lugeja võib tahta neid arvutusi ise korrata ja hinnata ka teisi fossiilseid allikaid, võib-olla ka kasutades sisendandmeid teistest allikatest. Laisk lugeja võib eelistada vaadata, kuidas teised tööd teevad:

• New Scientist: Climate myths: Human CO₂ emissions are too tiny to matter
• Skeptical Science: How do human CO₂ emissions compare to natural CO₂ emissions?
• Hawaii vulkaaniobservatoorium: Which produces more CO₂, volcanic or human activity?

Keda vulkaanijutt rohkem huvitab, võib lugeda ka FactCheck’i analüüsi väitele, et aasta esimeses pooles Islandil toimunud vulkaanipursked nullisid ära inimtekkelise süsihappegaasi piiramiseks tehtud viie aasta töö.

Seda, kui paljud inimesed lapsena surevad, on üsna hõlbus kokku lugeda ning riikide kaupa on need andmed kenasti kätte saadaval näiteks CIA World Factbook’i vahendusel. Mida me näeme? Näeme näiteks, et 224 riigist, maast ja territooriumist tervenisti 73′s on laste suremus enne aastaseks saamist alla ühe protsendi. 124′s — see tähendab, rohkem kui pooltes — on laste suremus alla 2%. Seega, kui tõepoolest keegi laste massilisest suremusest huvitatud oleks, ei ole ta ilmselgelt oma eesmärkide saavutamisele ligilähedalgi.

Edasi, peaaegu kõik vahendid, mida vandenõuteoreetikud “rahvaarvu kontrollimiseks” kasutatavatena postuleerinud on, on omased arenenud majandusele. Kui noid teooriaid veidigi uskuda, võiks arvata, et laste suremus arenenud majandustega riikides on oluliselt kõrgem kui laste suremus agraarsetes, “kolmanda maailma” riikides, kus inimeste eluviis on oluliselt lähedasem eelajaloolisele ja looduslähedasele idüllile. Kui aga statistikale otsa vaatame, näeme, et tegelikkus on õkva vastupidine: kõrgeim on laste suremus Angoolas, Afganistanis, Niigeris, Malis ning Somaalias. Kõik viis on just nimelt niisugused riigid, kus nii vaktsiinid, mobiiltelefonid kui lennukid kallid ja raskesti kättesaadavad on. (Peale Afganistani on kõik esiviisiku riigid Aafrikas.) Teistpidi, viis madalaima laste suremusega riiki on Monako, Singapur, Bermuuda, Rootsi ja Jaapan — kõik hästi arenenud majandusega riigid, kus nii vaktsiinid, mobiiltelefonid kui lennukid igapäevased on. Kuna arenenud majandusega riikides laste massilist suremust ei esine, pole aga ka põhjust kahtlustada, et majanduse areng toda mass-suremust põhjustaks.

Kokkuvõtteks võib isegi ilma konkreetsete väidetavate lastetapuvahendite väidetavaid toimemehhanisme süvitsi analüüsimata järeldada, et tänapäeval ei vii meie planeedil massilist lastetapuprogrammi läbi ei illuminaadid, tulnukad teistelt planeetidelt ega varjulised finantsmahhinaatorid. Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on: ei, mitte keegi — isegi mitte pahalased — ei tapa massiliselt meie lapsi. Kui aga keegi statistikast hoolimata järjekindlalt selle olematu fenomeni jaoks uusi toimemehhanisme leiutab, on mõtet kahtlustada luulusid.

Nagu kõik ollused, on ka keedusool piisavalt suures koguses surmavalt mürgine. Oxfordi Ülikooli andmeil on laborikatseis täheldatud, et 3 grammi keedusoola kehakaalu kilogrammi kohta tapab pooled muidu tervetest rottidest. Inimeste osas ei ole arusaadavatel põhjustel vastavaid katseid tehtud, kuid on põhjust arvata, et näitaja on sarnane. Madalaim annus, mis dokumenteeritult inimese surma esile kutsunud on, on üks gramm kehakaalu kilogrammi kohta.

Mõnikord on inimesed üksteist soolaga mürgitamise teel ka tapnud. Näiteks Texases mõisteti 2007. aastal mõrvas süüdi Hannah Overton, kes mürgitas nelja-aastase poisi, keda tema ja ta mees lapsendada olid püüdnud. Alati ei ole ei eesmärgiks ega tagajärjeks ohvri surm; näiteks kirjeldas 1977. aastal Roy Meadow haigust, mida ta nimetas vahendatud Münchhauseni sündroomiks; üks kahest kirjeldatud juhtumist puudutas ema, kes andis oma väikelapsele aeg-ajalt suuri soolakoguseid põhjustamaks temas mürgistusnähte ja pälvimaks nii arstide tähelepanu.

Muidugi ei ole ka soola mürgisuse teema vaba uhuust. Näiteks tsiteerib tribe.net’i korrespondent @leksonder mitut “loomuliku toitumise” raamatut:

Kui lisame oma toidule meresoola, võtame peaaegu kindlasti sisse liiga palju naatriumit. See toob kaasa mitmeid tasakaalutusi. (Raw Secrets by Frederic Patenaude)

Mitteorgaaniline naatriumkloriid ei ole eluks vajalik. Kuigi on tõsi, et meie keha vajab naatriumit, saame me kasutada ainult naatriumi orgaanilist kuju. Kogu naatriumi, mida me vajame, saame me igapäevastest värsketest puu- ja köögiviljadest. (High Energy Methods by T.C. Fry)

Niikaua, kuni meie dieedis leidub soola, ei ole võimalik efektiivselt detoksifitseerida, kaotada ülearust kehakaalu ja täielikult terveneda. Isegi pärast soola tarbimise lõpetamist võib kogu ülearusest naatriumist lahtisaamine võtta mitu aastat.(Your Natural Diet: Alive Raw Foods By Dr. T.C. Fry & David Klein)

Otsesõnu hirmutab toksiinidega ka Natural News:

Osa rafineeritud soola ehk kommerts-söögisoola protsessist puudutab alumiiniumi, ferrotsüaniidide ja valgendi kasutamist. Kõik need on toksilised materjalid, mis jõuavad sinu kehasse rafineeritud, kommertsalustel pakutava soolaga. Ja selle protsessi pärast on eemaldatud peaaegu kõik vitaalsed mineraalid, mida tõeline, rafineerimata sool võib pakkuda! Üks või kaks portsjonit rafineeritud soola ei saada sind hauda, kuid igapäevane kasutamine paljastab sind kõigile alumiiniumimürgituse ohtudele.

Inimesele, kes keskkooli keemia- ja bioloogiatundides just ei maganud, peaks arusaadav olema, miks need väited jama on, sestap ei ole siinses trivia-artiklis ehk tarvis toda jama süvitsi lahata. Kommentaariumi vahendusel võib loomulikult nõu pidada.

Küll aga märgime ära, et reaalses maailmas ähvardab inimesi, kes rohkesti vett ning liiga vähe soola tarbivad, hüponatreemia või veemürgistus, mis võib tappa — tüüpiliselt aktiivse kehalise tegevuse taustal. Spordijookide üks peamisi funktsioone ongi selle ohu vältimine organismist lahkunud mineraalainete asendamise teel.

Vigade parandus

• Artikli vana versioon nimetas üht grammi kehakaalu kilogrammi kohta ekslikult madalaimaks inimesel akuutset mürgistust põhjustanud doosiks.  Tegelikult on see madalaim dokumenteeritud inimese surmani viinud sooladoos.
• Artikli vana versioon kirjeldas veemürgistuse tekkemehhanismi valesti.  Autor avaldab lugejale cyrix tänu tähelepanelikkuse eest.

Teaduskeskus AHHAA korraldas sel aastal teaduskommunikatsiooni teemalise konverentsi KULD KUPLI ALL ja nagu heaks kombeks on juba kujunenud, oli mullegi kui skeptik.ee toimetajale antud täita üks lõik ettekannetest.

Allpool ettekande slaidid ja lühike jutt ka juurde.

Energia on üks paljudest mõistetest, mida kasutatakse teaduses ja tavaelus eri tähenduses. Omalaadse tähendusvälja on energiale loonud nn vaimuinimesed (mitte kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, teadlased ja muud loomeinimesed), kel on kombeks teadusest tuttavate sõnadega oma ebateadusele usaldusväärsuse muljet luua.

Füüsikas on energia kui “keha võime teha tööd”, sellel on füüsikalised ühikud, selle muutu on võimalik mõõta, eri olukordades arvutada, kehtivad teatud seaduspärasused, mille kehtivust on põhimõtteliselt võimalik igaühel üle kontrollida.

“Energia” seevastu on ääretult laialivalguv mõiste, millega paistab sobivat nimetada ükskõik mida, see on püüdmatu, iga indiviidi jaoks isesugune, ühikuta.

Sarnasused energia ja “energia” vahel on see, et neid on võimalik vägagi eri olukordades rakendada ning mõlema eest võib teistele arveid kirjutada — Eesti Energia elektrienergia eest, auraparandaja “energia”augu lappimise eest.

Nn alternatiivmeditsiin on iseenesest üks vägagi laialivalguv kogum erisugustest nähtustest, mille ühiseks näitajaks on see, et nende võimalik toimivus pole leidnud teaduslikku kinnitust; paljudel juhtudel on tuvastatud lausa kahjulik toime. Selles mõttes ei ole olemas alternatiivset meditsiini — on kas teaduslikult põhjendatud meditsiiniline tegevus või siis teaduslikult põhjendamata tegevus.

Küll aga on USA rahvusliku riikliku terviseinstituudi (NIH) all tegutseva alternatiiv- ja täiendmeditsiini keskuse (NCCAM) teadurid esitanud mõningased liigitamise alused ja üheks alavaldkonnaks on energiateraapiad.

Näited mitmetest “energia”teraapiatest. Osad kasutavad tundud energiavorme (magnetid, elektririistad, laserid), teised taas tundmatuid ja püüdmatuid “energia”vorme (reiki, palve, homöopaatia).

Mis on haigus ja selle ravi “energia”teraapia mõttes.

Meil küll ei õnnestu “energiat” teaduslikul moel mõõta, aga ometi tunnevad inimesed, et kui nad terapeudi juures seansil käivad, siis justnagu voogaks neile enegiat. Millega võib tegu olla? Eri inimesed tunnevad isemoodi.

Võibolla seletuvad need tunded siiski tuttavate kehareaktsioonide kaudu? Näiteks kui ma asetan oma käe teise inimese kohale või kõrvale, siis on mu käsi ju teatud pinge all, mis ergutab verevarustust; “patsiendil” on teatud ootused ja küllap mu soe käsi ka miskit kiirgab, mida temperatuuritundlik inimnahk on võimeline registreerima.

Eri kultuurides on sel “energial” eri nimetused. Piiblit tuleb ikka ka tsiteerida. “Energial” on ka eri liike ja väljendusvorme, mida allpool vaatame.

Näiteks on Tuhala kandis Eesti võimsaim energiasammas. Kes selle võimsust mõõtis ja kuidas seda tehti, pole teada.

“Energia”sammas on see puunott kaevu kõrval.

Massimo Polidoro tunnetab maa seest kiirgavat “energiat”, Ants Talioja õpetab.

“Energiat” kanaldavad, vahendavad, salvestavad ka elutud asjad, nt kristallid, mida samuti kasutatakse terapeutilistel eesmärkidel.

“Energia” on ka petukaupade müümisel kasutatav argument. Mida teaduselikum, seda parem – kvant, skalaar, nano…

Muidugi püramiid, mis koondab kas siis kosmilist või hoopis maa “energiat”.

“Energia” mõõtmise masin. See mudel ravib kõike ja maksab 11500 dollarit.

“Energia”pööriseid esineb ka põldudel.

Maa sees on müstilised “energia”liinid, Hartmanni võrgustik, mida on võimalik nt nõiavitsaga tuvastada.

Nõiavits on ka Päästeameti pommimeestel töövahendina kasutusel. Selle nimi on Sniffex.

Kogu toimunud üritusest väike uudislõik: ETV videouudis.

Loo alguses oleval pildil teeme parasjagu pisikest praktikumi, kuidas “energiaid” tunnetada.

Eelmiste aastate teemad ja kaks ettekannet

• AHHAA 2007 — teadusest-pseudoteadusest
• AHHAA 2008 — homöopaatiast
• AHHAA 2009 — astroloogiast

Hiromandid väidavad, et suudavad inimese käejoontelt tema saatust ning elukäiku lugeda. Oletame mõtteeksperimendina, et suudavadki. Missugused oleksid selle oskuse praktilised kasutusalad?

Üks kõige tuntumaid käejooni on elujoon, mille pikkus ja kuju lubavad väidetavalt ennustada inimese eluiga ning temaga juhtuvaid õnnetusi ja haigusi. Kui säärane seos statistilist kinnitamist leiaks, tunneks iga elu- või tervisekindlustust pakkuv kindlustusselts enne pakkumise tegemist huvi kliendi käejoonte vastu ning pakuks allahindlust inimesele, kelle käejooned näitavad pikka iga ja väheseid õnnetusi — tõsi küll, ebasoodsate käejoontega inimesed peaksid jälle poliisi eest rohkem maksma. Me ju kõik teame, kuidas liikluskindlustuse hind riskikoefitsendist sõltub.  Kindlustusseltsides töötaksid aktuaarhiromandid, kelle ülesanne olekski klientide käejooni uurida ja selle põhjal riskihinnanguid väljastada.

Teine tuntum käejoon on peajoon, millelt peaks saama ennustada inimese teadmisjanu, õpistiili ning seeläbi ka õpiedukust. Kui säärane seos statistilist kinnitamist leiaks, annaksid paljud ülikoolid tudengikandidaatidele punkte peajoone kuju järgi: kelle käejooned näitavad suuremat õpilikkust, saaks vastavalt ka rohkem punkte ja pingereas parema koha.

Hiromandid lubavad iseloomuhinnanguid anda ka käe kuju, tekstuuri ja muude näitajate põhjal. Näiteks FindYourFate.com väidab:

Väga väike käsi — Inimesed, kellel on sedasorti käsi, on kitsa mõttemaailmaga ja loomult kahtlustavad. Nad vaidlevad pisikeste asjade üle ja seavad prioriteediks omaenda isekaid tahtmisi. Nad räägivad teistest halba ega aita kuidagi kaasa ühiskonna heaolule.

Kui see seos statistilist kinnitamist leiaks, oleks päris kindel, et tööbürood pakuksid tööandjatele väikese lisatasu eest väikese kätega inimeste väljafiltreerimise teenust. Olenevalt sellest, kui tugev see korrelatsioon oleks, võiks juhtuda, et väikesekäelistel inimestel on pidevalt tõsiseid raskusi töö leidmisel, mis omakorda tähendaks, et heaoluriikides juurutataks spetsiaalsed programmid niisuguste inimeste näljasurma vältimiseks.

Aga kui me nüüd reaalset maailma põrnitseme, siis näeme, et ei kindlustusseltsid ega tööbürood ei palka hiromante ning üksnes pisikese käe ettenäitamisest ei piisa, et stabiilset riiklikku pensioni saada. Mine tea, võib-olla on reaalne maailm kujutletavast isegi parem.