Tühi teema 3 on täis saanud, niisiis jätkame uue ja vihasema tühja teemaga.

Otsetõlkes tähendab carte blanche teadupärast valget kaarti ja metafoorina tühja tšekki. Illustratsiooniks valitud magnetiline maksevahend võib pärast allnähtava elektromagnetilise muusikariistaga lähema tutvuse tegemist päris tühi olla, tema värvis aga on vististi süüdi esimarksist Groucho ja kindral Washingtoni valge hobune isiklikult.

Pildil kujutatud rass (Cynoglossum officinale) ei ole rassismiga seotud.

Oma Maailma Avardamise Festivali veerus on hargnenud poleemika rassi- ja rassismiküsimuste üle. Kuna sinna see päris hästi ei sobi, olgu rassiasjade arutamiseks avatud omaette vestluslõim.

Pildil kujutatud korsten tuulutab hästi.

Peapiiskop Põdra teemas on puhkenud tulised vaidlused teoloogia üle. Kuna sinna need päris hästi ei sobi ja diskussioon on liiga läbi põimunud, et tavalisi aedikuid kasutada, olgu teoloogide tuulutamiseks siinne lõim.

Teema pealkirja eest täname Oakrocka.

Pildil kujutatud militaarrajatis koodnimega Tühi väli ei ole artikliga seotud.

Siinsesse palatisse on kogutud tarkuseterad paljulugenud isand/emand (mittevajalik läbi kriipsutada) Marve infoväljast.

Skeptik.ee lugejatega on liitunud Fleimar Troll isiklikult. Kuna säärase taseme meistreid ei kohta siinkandis iga päev, eraldati aedikufondist vajalikud vahendid eelisjärjekorras ning elav legend on nüüd kõigile vaatamiseks väljas.

2. detsembril 2010 täitus skeptik.ee-l teine miljon lehevaadet (page views). Esimene miljon täitus 2009. aasta 30. septembril. Esimese miljoni kogumiseks kulus 2 aastat ja 7 kuud, teine miljon tuli aasta ja kolme kuuga ehk poole lühema ajaga.

Selle vahepealse ajaga on loetuimad lood:

Kuidas Rubiku kuubik kokku keerata (‎13938)
Kuhu lähed, rahvusülikool? (‎9816)
Maailmalõpp aastal 2012 (‎7518)
Liisa Pakosta keldris on õunu ja teisi lugusid (jaanuari leiud kohalikust meediast) (‎6339)
Leiud juuli ajakirjandusest (‎6041)
Minu bakalaureusetöö kritiseerimine (‎5928)
Raadio 2 kah libamaailma propageerimas (‎5852)
Arutame nõiduse, maagia, müstilise ja üleloomulikkuse üle (‎5672)
Augusti leiud ajakirjandusest, meilt ja mujalt (‎5449)
“pH IME” — imemuinasjutt lapsemeelsele täiskasvanule (‎5082)

Kõigi aegade top 5:
Kuidas Rubiku kuubik kokku keerata (‎19049)
Maailmalõpp aastal 2012 (‎17048)
Kuhu lähed, rahvusülikool? (‎9816)
Selgeltnägijate tuleproov (‎9377)
Adik Levin ja Role programm (‎7054)

Lugusid kokku 581, kommentaare umbes 32770.

Raha saate kanda sedasi:
MTÜ Eesti Skeptik
a/a 333004870000

Kas teeme peo?
Jah. Detailid hiljem.

Vahepeal oli kuum asi soomlaste kirikust lahtiütlemine, kuna telesaates Homoilta kaasa löönud kristlik demokraat Päivi Räsänen pahandas soome rahvast sedavõrd, et algas hoogne kiriku nimekirjast lahkumine. Soome kirikule tähendab see otsest rahalist kaotust. Soome luterlik kirik ise on aga hoopis homosõbralikum ja on hoopis Räsäse peale pahane.

Meie kohalik luterlik kirik on aga hoopis teisel arvamusel. Homo lubatakse sul olla, aga ära sa sellest jumalapärast räägi. Heino Nurk rääkis ja nüüd on pahandust palju, kuna rääkimisega ta propageerivat homoseksuaalsust.

Mulle on seni selgusetuks jäänud, et misasi on homopropaganda. Nüüd vist tean ja jätkugu geiteema päris ehtsa ja tõelise homopropagandaga. Nõrganärvilised või muidu ebakindlad ärgu vaadaku, äkki veel nakkab ja saab ka sinust päris pesuehtne homo :) (nagu see oleks mingi loodusõnnetus).

Kalle Muuli muidugi ütleks nüüd, et ma tegelen üleskutsega seadusi rikkuda:

Sotsiaalministeeriumi ametnikud teavad hästi, et mehe abiellumine mehega on seadusevastane. Mida siin siis veel küsida on? Seadus on vanem kui meie, õpetas mu vanaema. Samasugust seaduskuulekust peaksime õpetama ka oma lastele ja eriti just neile, kes tahavad seadusele läbi sõrmede vaadata.

Ameerikas oli ka seadusi, et mustad ja valged ei tohi omavahel abielluda, aga ikka leidus inimesi, kes seda seadust eirasid. Oli ka seadusi, mis keelasid evolutsiooniteooria õpetamise koolides, aga ikka leidus mõni õpetaja, kes seadust rikkusid. Saa ka sina, Kalle, ükskord juba üle.

Olgu avatud tühi teema 3, kus staariks oled sina ise!

Algimpulsiks para-web-i kirjutajate süvaanalüüs skeptik.ee satanismi kohta: para-web.org.

Meilegi tuttav Andres K teab intellektuaalselt nentida:

Skepsiselehel on käinud ka intellektuaale, aga neid on sealt ruttu välja söödud. Ja kuna tegemist on kahjuks ikkagi satanistliku sektiga, …

Ja muidugi on kusagil olemas ka tõelised skeptikud, need päris ja ehtsad:

Ma ise olen väga suur skeptik, kui keegi teeb tohutuid üldistusi, mis statiliste andmetega kokku ei lähe.

Ütleb astroloogiahuviline Andres K. Mu irooniameeter peksab juba punases tsoonis.

Skeptik.ee-l on veel üht väge täheldatud. Vahendab kommenteerija Matrix:

Ja muideks, skeptik.ee-st. Kui mul on sant tuju ja ma tahan ennast lõbustada, loen nende saiti. Kunagi astusin nendega sõnasõtta nagu Andres K seda tihti kirglikult teeb. Selle peale tegid nad mu kuulsaks, sest minu nime guugeldades leiti mind alati esimesena sellelt leheküljelt.

Seega tulge skeptik.ee-sse, kes te unustuses olete! Meie vahendame kõiketeadja ja kõikjaloleva jumala Google õnnistust sellisel moel, et saate otsingutulemustes ettepoole. Ja teadagi pääsevad Google otsingus eespool olijad eelisjärjekorras teise vibratsiooni, kui maailma lõpp taaskord kaela kukub.

Varasemad tühjad teemad
Tühi teema 1
Tühi teema 2

Teema oli intrigeeriv: “Ideoloogilised manipulatsioonid: kristluse ja kommunismi võrdlus”. Juhendaja oli Tarmo Strenze ja oponent Henn Käärik. Kaitsmist oli kuulama tulnud rida tööga eelnevalt tutvunud inimesi paljudelt erialadelt, sealhulgas teolooge ja ajaloolasi. Etteruttavalt tuleb avaldada tunnustust oponendile tuumakate küsimuste eest töös kasutatud põhimõistete avamiseks ja selgitamiseks.

Autor käsitles nii kristlust kui kommunismi ideoloogiatena, mis kehtestavad ennast ühesuguste, sealhulgas ka vägivaldsete veenmismeetoditega. Selle tõendamiseks toodi ajaloost rida näiteid. Samas rõhutas autor, et tema eesmärgiks ei ole ei töös kasutatud Bellah’ ja Hammondi tsiviilreligiooni alaste seisukohtade ega kummagi käsitletava ideoloogia analüüs.

Paraku avaldus diskussiooni käigus vähemalt kolm väga tõsist ebakohta. Esiteks autori suutmatus määratleda põhimõisteid nagu vägivaldne veenmismeetod (autori järgi vangipanek või tapmine, mille rakendatavuse osas veenmismeetodina oponent skeptiliseks jäi) või ideoloogiline manipulatsioon. Teiseks jäi vähemalt mulle arusaamatuks, kuidas on põhimõtteliselt võimalik võrrelda nähtusi, mille olemusse samal ajal ei süüvita. Kolmandaks näib, et autor võttis endale igal juhul üle jõu käiva ülesande, kuna nii kummagi vaadeldava ideoloogia leviku kui kasutatud ajalooliste näidete populaarnegi käsitelu ületab paljukordselt doktoritöö mahu.

Eriti abituks kujunes ajalooliste näidete osa. Kui autor teadis, et kommunistlikuks repressiivorganiks oli KGB ja NKVD, siis kristluse repressiivorganina nimetas ta invkisitsiooni, mis tegutses aga vaid 8 sajandi jooksul 20-st ja mille vaatlemine ühtse organisatsioonina või üleüldse ühtse nähtusena on äärmiselt keeruline. Lähimineviku näiteks massilisest ideoloogiat omaks mittevõtnute tapmisest kristlaste poolt tõi autor diskussioonis esile Serbia-Horvaatia sõja Jugoslaavia lagunemise käigus, kuid paraku on valdavalt kristlased nii serblased kui horvaadid. Hulka kurioosseid väiteid sisaldavas töös võib vast kõige kummalisemaks, kuid samas ka iseloomulikuks pidada järgnevat:

1914. aasta Konstanzi kirikukogul, kuhu [Jan] Hus meelitati valelubadusega vabaks sinna- ja tagasisõiduks, ning kus ta oli lootnud oma vaateid kaitsta mõisteti ta surma tuleriidal. /…/ Jan Husi algatatu viis 100 aastat hiljem tulemusliku lõpuni Martin Luther King.

Pärast korduvaid sellekohaseid tähelepanu juhtimisi möönis dissertant, et aastaarv 1914 on ilmselt siiski trükiviga, kuid kui ma küsisin, millist Martin Lutherit ta ikkagi mõtleb, vastas ta sõna-sõnalt:

Mina pean silmas mustanahalist, kes naelutas teesid kirikuuksele

Töös küllaltki sageli tsiteeritud allikate hulka kuulus ka ENE 2. köide. Jättes praegu kõrvale entsüklopeedia kasutamise võimalused ja piirid bakalaureusetöös üldiselt, ei saa siiski üle ega ümbert küsimusest, et kui autor kasutab ideoloogilisi manipulatsioone käsitlevas töös kirjastuse “Valgus” poolt 1987. aastal välja antud “Eesti Nõukogude Entsüklopeediat”, mille peatoimetaja oli Gustav Naan, kas ta siis ei ole ise langenud ideoloogilise manipulatsiooni ohvriks?

Eelnev – kaugeltki mitte täielik – ülevaade antud tööga seonduvatest probleemidest ei ole esitatud mitte selleks, et töö kaitsjat mõnitada. Ka ilmub meie keeleruumis kahetsusväärselt sageli kurioossemaidki tekste. Küll aga paneb see juhtum küsima – kas niisugune ongi tulevik?

Kuidas ometi on võimalik, et selline töö pääseb kaitsmisele?

Kahjuks ei selgitanud asja ka juhendaja hr. Strenze sõnavõtt, mida ma luban endale siinkohal üleskirjutuse järgi tsiteerida:

Teema pole minu valdkond ja ma ei tunne eriti religiooni [...] Töö on heal tasemel tehtud, kokkuvõtlikult loogiliselt üles ehitatud ja sidusalt seostatud. Minu kiidusõnad.

Tingimata ei pruugi ette heita üliõpilasele, et ta ei tea, kas ENE 2. köide ikkagi on sobiv bakalaureusetöös – ja eriti antud teemal – tsiteerimiseks. Aga see on andestamatu lohakus juhendaja poolt. Mõista, kuidas on võimalik ülikooli lõpetades segi ajada Martin Luther ja Martin Luther King, on mööndavasti raske – aga suisa võimatu on aru saada juhendaja motiividest, kes niisugusele veale tähelepanu ei juhi. Kui üliõpilane kirjutab töösse järgmise lõigu:

Saatana võitmiseks on [kristlaste jaoks] lubatud kõik võtted, mis seda saaksid võimaldada – inimeste individuaalne ja kollektiivne manipuleerimine, füüsiline hävitamine, piinamine ja sandistamine; maade ja muu omandi vallutamine jõu- või ideoloogiliste veenmismeetoditega. Hüüdlause, mis on kattevarjuks kuritegelikule agressioonile kõlab: „Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel, Aamen!“ See mantra õigustab vägivalda, kaksikmoraali, mõrvasid.

kas siis tõesti peab selle sobimatusele tähelepanu juhtima auditoorium?

Ma olen täiesti valmis möönma, et suur hulk inimesi – mina ise kaasa arvatud – on täpselt niisama laisad ja lohakad, kui neil olla lastakse. Seda võib neile ette heita, aga vaevalt et ühegi ideoloogilise manipulatsiooniga seda fakti muuta annab. Sel põhjusel ongi välja töötatud süsteem, mis ei tohiks lasta olla inimesel laisk ja lohakas. Sellesse süsteemi kuulub antud juhul juhendamine, retsenseerimine ja kaitsmine. Miks küll see süsteem praegusel juhul ei toiminud? Kõnealust tööd hinnati hindega E, see tähendab, positiivse hindega, millele järgneb diplomeerimine. Kindlasti on värske bakalaureus selle nimel vaeva näinud ja jäägu minust kaugele mõte filosofeerida tema diplomi väärtuse üle. Diplom on diplom ja usutavasti on tegu tubli inimesega, kes teeb oma igapäevatööd hästi ja kellele võib edasiseks vaid edu soovida. Aga mida näitab see juhtum ülikooli kohta? Kas mõne aasta pärast oleme selliste lugudega juba nii harjunud, et need ei ületa kuskil uudistekünnist? Kas see ongi rahvusülikooli tulevik?

Veel pealtnägijate arvamusi:
Sotsiaalteaduskonnas tuleb kaitsmisele sensatsioon
Avalik hukkamine sotsiaalteaduskonnas
Värskelt kõrgharitud inimestest
Eesti kõrgharidusest on saamas naljanumber?

Antud seoses väärib mainimist veel ka hiljutine artikkel “Eesti Päevalehest”: Eesti ülikool: ei jõua, ei viitsi!

Asi lõhnab umbes selle järgi, et skeptikutel on mingid ülemused , kes annavad korraldusi. Nii et muinasteadustega tegelejaid tuleb halvustada.

Esmalt paigutasid Selle Vandenõu, Keda Nimetada Ei Tohi käsilased MTÜ Eesti Skeptik keldritöökojas selle teadaande silma alt ära tühja teemasse nr. 2. Teisalt rakendasid nad kohe Eriti Salajast Protokolli nr. 666 ja kõlistasid oma ülemustele. Kõigile.

Ülemused vaidlesid mis nad vaidlesid, aga lõpuks on Seisukohaministeerium, Metaskeptika Instituut ning Bavaaria Sõnade Vabastusrinne jõudnud kompromissile, mis seisneb järgnevas:

• Andresele antakse skeptikute saladuste edasiseks paljastamiseks omaette lõim.
• Selleks, et keegi Andrest ega tema paljastatud saladusi tõsiselt ei võtaks, maskeeritakse see lõim samasuguseks grafomaanialõimeks, milliseid varem Buratino ja Oakrock on täitnud.
• Teised huvilised võivad loomulikult Andrest tema isiklikus grafomaanialõimes külastada. Külastusaega ei piirata, eelregistreerimist ei oodata.

Kompromissi täitmist asub jälgima Mustade Helita Kopterite Vennaskond.

—————————
Ja oleme tagasi…

Jerry Kane tegutses oma eluajal aktiivselt kummaliste teooriate propageerijana. Sarnaselt mõnele Eestis tegutsevatele alternatiivfilosoofile oli tema erialaks alternatiivjuura: kodanik Kane propageeris suveräänkodaniku-teooriat, mis lühidalt kokku võttes väidab, et riik on võlts. Loomulikult müüs Kane ka maagilisi vormeleid, mis tema klientidele väidetavalt edu, õnne ja jõukust tooma pidid. Iseäranis keskendus ta kinnisvaralaenudele, mida ta ise “kinnisvarapettuseks” hüüdis — Kane väitis, et tema müüdav teenus võimaldab kinnisvaralaenust lahti saada ilma tarviduseta seda tagasi maksta.

Perekond Kane’ide jutlustatud nn. lunastusteooria väidab, et pärast kullastandardi likvideerimist 1933. aastal läks Ühendriikide föderaalvalitsus 1929. aastal pankrotti. (Teistel väiteil olevat kullastandardist loobumine pankroti kaasa toonud juba 1909. aastal ja niimoodi 1913. aastal Föderaalreservi asutamiseni viinud.) Selleks, et rahvusvaheliselt pankurite vandenõult ikkagi raha saada, olevat valitsus siis oma kodanikud fiktiivseteks aktivateks konverteerinud, et neid tagatisena kasutades pangandusmaffialt laenu võtta. Teooriaga põhjalikult tutvunud järgijad võivat oma võlakirjad “välja lunastada” ja seeläbi omandada võim teha üliinimlikke juriidilisi tehinguid.

Skeptikud mäletavad ehk veel Kent Hovindi kohtusaagat. Kui isand Hovind üritas kohtus väita, et kohtu all ei ole mitte tema, vaid tema suurtäheline nimekaim KENT HOVIND, pidas ta silmas just nimelt seda teooriat. Kohtunikul ei olnud erilist naljatuju; tänapäeval kannab Hovind kümneaastast vanglakaristust maksupettuste ja rahapesuliste rikkumiste eest.

Lunastusteooriat levitavad “gurud” nagu Kane sõidavad maad mööda ringi ja peavad raha eest seminare, kus nad eneselunastamiseks vajalikku dokumentide täitmise viisi õpetavad. Lunastunud suveräänkodanikke hakkavad seepeale peatselt külastama kummituslikud finantstehingud. Ei ole haruldane, kui parkimistrahvi saanud suveräänkodanik arvab, et tegelikult lubati talle maksta miljon dollarit — ning saadab mitmesugustele riigiametnikele nõudeid too raha talle otsekohe välja maksta. Tavaliselt ignoreerib riigiametnik niisugust silmnähtavalt absurdset nõuet, millest suveräänkodanik omakorda kummalisi järeldusi teeb ning võib asuda väljastama veksleid, mida justkui valitsus kinni peaks maksma. Juhtub ka seda, et kohtukutse saanud suveräänkodanik arvab, et tema püha kohus on tegelikult liikunud suure rahasumma kohta Maksuametile rahapesuaruanne esitada. Reeglina on see ainus, mida suveräänkodanikud Maksuametiga teevad, sest maksude maksmist peavad nad üldiselt rüvedaks.

Näiteks üritasid keegi Joan S. Bowman ja Richard A. Lewis 1999. aastal Clevelandis niisuguste vekslitega kaheksat Cadillac’i osta. Politsei võttis mõlemad kinni ja saatis nad kohtu alla süüdistusega võltsimises.

Nagu enamikud teisedki umbluuvaldkonnad, on suveräänkodaniku-teooria täis sofisme ning reaalse maailmaga seotud vaid õhkõrnalt. Otse loomulikult on nii sellesse teooriasse kuuluvad järelduskäigud kui õpetused sõnastatud segaselt ja isegi vastuoluliselt: kui mõni järgija peaks kohtus kaotama (mis tõsiusklikele paraku paratamatu on), võimaldab see jamamüüjatel väita, et ta ei täitnud juhendeid piisavalt täpselt. Samuti on hõlbus niisugust kaotust tõlgendada tagakiusamisena või tõendina valitsuse vandenõust. Märkimisväärne hulk suveräänkodanikke on niisuguse tagakiusamise pärast sügavas mures ning valmistub peatseks sõjaks valitsuse ja kodanike vahel. Loomulikult on see fantastiline jama, aga mõnikord suudavad suveräänkodanikud tõepoolest relvastatud kokkupõrkeid provotseerida.

Täpselt seda Kane’id ka tegid. Nad tõlgendasid liikluspolitsei peatumismärguannet agressiivsena ning reageerisid AK-47 valangutega, tappes kaks politseinikku ja saades järgnenud tulevahetuses ka ise surma. Tuleb välja, et mitte iga soovmõtlemise küüsis kannatav luuser pole ohutu. Iseäranis siis, kui asjasse on segatud organiseeritud hullumeelsus.

Allikad:

• ABC News: Police: Ohio man, son killed Ark. officers
• Anti-Defamation League: Old Wine, New Bottles: Paper Terrorism, Paper Scams and Paper “Redemption”
• Cleveland Scene: Redeemed! An amateurish attempt to defraud a Lakewood car dealer has exposed the newest wave of anti-government extremists
• The Commercial Appeal: Officers killed in West Memphis
• Free Hovind: Redeeming the Straw Man
• Knoxville News Sentinel: Police killers identified as activists on mission to spread anti-government message
• Pacific Guardians: Cestui Qui Trust = The Strawman

Juba mõnda aega läkitab Oakrock meile regulaarselt tapeeti risti- ja muu-usust, olleks viljakuselt võrreldav ehk vanameister Buratino enesega. Et tapeedirullid valesse kohta veerenuna aupakmatute diskussioonide ohvriks ei langeks; et vaidlused nende kirjutiste Tühja Teemasse sobivuse üle vaest teemat ilmaasjata ei risustaks; et Koioti hambad kivikõvu klusiile lutsides auklikuks ei kuluks — saagu esimese järgu kapikristlase auastme õigusega välja teeninud Erise alandliku teenri Oakrocka epistlid siia teemasse kokku.

Noli nothis permittere te terere!

Mõnes varasemas arutelulõimes — meenuvad Andres Klemeti lühibio ja James Randi külaskäigu kuulutus — on üles kerkinud küsimus, kas astroloogiat saab pidada pettuseks. dig ja võib-olla keegi veel arvavad, et seltskonnamäng on seltskonnamäng, aga astroloogiateenuse kommertsalustel pakkumine eeldab, et astroloog loob kliendis väära ettekujutuse, nagu oleks horoskoopidest abi oleviku tõlgendamisel või tuleviku ennustamisel — ja see tähendab kokku pettust.

Keskustelgem!

Kuivõrd see teema iseenesest nii tühi polegi, siis kogun sealsed kommentaarid siia alla.

Ma muidugi kahtlustan veidi seda, et küsimuse püstitus punase värvi nägemisest ja selle tõendamisest tahaks justnagu kulgeda sinna, et kui polegi võimalik kellelegi selgeks teha, misasi on punane värv, siis sellest peaks justnagu järelduma, et auranägemisega on justnagu samamoodi — kes näeb, see näeb ja seletada ei suuda; kes ei näe, see ei näe ja tal oleks tobe oma mittenägemisest olematust järeldada.

Kahtlused ja kahtlustused on nagu on — tihti asjatud, aga kui juttu jätkub kauemaks, siis andke aga minna, ehk saab mõni asi selgemaks.

Heelium:

Ja siis tõesta selle foorumi vahendusel, et sina näed punast värvi.

dig:

Heelium ütles:

Mõtle, kui sina ei näeks punast värvi, aga kõik teised näeks. Tõestada sulle, et see on olemas, eeldaks füüsika välja töötamist, bioloogiat, silma ehituse tundmaõppimist, sadat muud asja – ja siis saaks näidata, et ta silmad tõesti reageerivad veel ühele sagedusvahemikule.

Õnneks on kogu see vajalik aparatuur juba ammu välja töötatud ning seda ei ole tarvis uuesti teha. Aga värvipimedale saab väga hõlpsa demonstratsioonkatsega punase värvi olemasolu tõendada. Selleks ei ole tarvis muud kui punast lüümikut ja valget paberilehte mitmevärviliste, sealhulgas punaste ja mittepunaste, märkidega. Asjaolu, et muidu nähtavad punased märgid tollel paberilehel ei ole nähtavad siis, kui paberit vaadata läbi punase lüümiku, kuigi teised märgid nähtavaks jäävad, tõendabki punase värvi olemasolu.

ajeke:

dig ütles:

Asjaolu, et muidu nähtavad punased märgid tollel paberilehel ei ole nähtavad siis, kui paberit vaadata läbi punase lüümiku, kuigi teised märgid nähtavaks jäävad, tõendabki punase värvi olemasolu.

Nii. Ja läbi polaroidfiltrist lüümiku näen ma LCD-ekraanil siis ainult teisi märke, kõik punased sõelutakse välja? Värvipime värvipimedaks, aga teeme topeltpimeda: päris pime ja nägija pimedas toas.

Kuivõrd Tühi teema nr 1 täitus üle oma hallatava piiri üsna kiiresti ja avaneb jube aeglaselt, siis annan järele sotsiaalsele tellimusele ja avan uue tühja teema.

Küll aga soovitan neil inimestel, kel kripeldab südamel palju asju ja on vaja seda mitmete sõnadega ja korduvalt väljendada, alustada oma blogi. Sedasi kindlustate, et teie mõtted on kõik kenasti ühes kohas ja ise haldade oma tekste ja kommentaare, mitte ei ripu siin minu ega teiste armust, kus kommentaar võib rännata eri teemade vahel ja teinekord lausa veidraks moonduda. Oma blogi tegemine on tasuta ja lihtne. Alusta näiteks siit: blogger.com.

Asi lihtsalt selles, et siinse blogi pidajal pole mittemingisugust kohustust osutada avalikku teenust võrdsetel alustel kõigile, veel vähem on eesmärgiks kõigile meeldida ja meele järele olla. Muidugi pole mul midagi karmi ja õiglase või ka mitteõiglase kriitika vastu, aga päris trollimine pole ikka see tegevus, mida pikalt taluda viitsiks. See tüütab ja peletab eemale neid, kel midagi asjalikumat öelda oleks.

Arvamused on huvitavad, aga kui arvamusi toetab mingi tõendusmaterjal, siis on veelgi parem. Suhtedraamad on ka mõnikord väikses koguses mõnda aega huvitavad, aga mingi mõistlik piir on sellelgi.