skeptik.ee

skeptikuskeptik said:

"Somebody else´s problem" kui ajastu moto ja ajastu vaim, mis varmas "somebody else" üle kohut mõistma.

Olgu siis järelehüüdeks kadunukesele, kes oma kirjandi unustas siia jätta.

Eks teiste arvamusi ole ikka huvitav enda omaga võrrelda, vahel. Enne ajastu motost ja vaimust seletamist oleks aga tarvis ehk määratleda kõigepealt ajastu ise. Millisest ajapunktist alates me hakkame moto ja vaimuga kokkuvõetavat ajastut lugema ja millise hetkeni see kestab. Väljapakutud moto, mida teemaalgataja tahab vaimuga samastada (vist), võiks tõlkes näha välja kui "Kellegi teise küsimus". Et ei probleem ega vaim ei saa kellegi üle kohut mõista, siis kõlbab küsimus samaväärselt võimetuna kohut mõistma piisavalt heaks asendajaks probleemile. Keegi aga peaks kohut mõistma, võib järeldada teemapüstitusest, isegi varmalt "kellegi teise" üle. Ent jäägu praegu see moto, vaim ja kohtupidamine, ning naaseks ajastu piiritlemise juurde.

Millist ajastut võiks esile tõsta, kus läbivaks mõtteks oleks "kellegi teise küsimus", millega kaasneks "kellegi teise" üle kohtumõistmine? Kui lugeda tänapäevaseid sõnavõtte, siis näib, et igaühel on pistmist sellega, kas ühte või teist asja tehakse hindaja mõõdupuu kohaselt. Vastavat arvamusavaldust võibki omalaadseks kohtupidamiseks pidada, siis "kellegi teise" üle. Heites pilku veidi kaugemasse minevikku – kapates läbi nõiaprotsessidest ja antiikse nooruse hukutamisest iseseisva mõtlemise õpetamisega, jõudes savitahvlite ja kirjatud kiviplokkide juurde ehk ajastu vahemikus umbes 5000 aastat – võib täheldada, et väga suure tõenäosusega veelgi sügavamale sukeldudes ning koopajooniseid uurides oleme sunnitud tõdema, et see "kellegi teise küsimus", kus ollakse varmas "kellegi teise" üle kohut mõistma, saadab ajastut, mis on seotud homo sapiensi  jalutamisega siin maamunal. Niisiis ei midagi eripärast ega ainuomast mõnele lühemale perioodile ning ühtlasi üdini inimlik ja loomulik. Umbes nagu hingamine või söömine, millest keegi ei ürita motot või vaimu välja kutsuda: "kellegi teise toit", mis varmalt "kellegi teise" suutäisi loeks.

Seega – jäägu see pealkiri nii pikaks ja lohisevaks edasi, sest samasugune on ka ajastu, millele see on pühendatud.

*

PS Huvitav, mida Robin üks päev vähem kui kuu aega tagasi kirjutas, et seda endiselt äpruuvitud ei ole? Pidi ikka raske ja pikk tekst olema, mida kuu aega lahata tuleb, ma lugesin selle ajaga kolm umbes kolmesajaleheküljelist raamatut läbi. Robin on suur kirjanik, ma arvan.

Mulle tundub nii: Teiste  inimeste probleemidega võidakse vahel ka tegelda see-tõttu, et mitte enda omadega tegelda.

Kui iga-üks piisaval määral oma probleemidega tegeleks, väheneks vajadus selle järele, et keegi teine nendega tegeleks tunduvalt.

Et enamus inimesi südametud oleksid ja teiste muredest ei hooliks, ei saa minu arvates öelda. Lugege või interneti kommentaare: Iga haleda-võitu loo alla ilmub alati mitu panga- kontonumbri küsijat, kes on kohe valmis ka raha annetama.

Kas meie ajastul ollakse on hoolimatumad kui vanasti oldi, selles julgen kahelda.

Meie aeg on murede koha pealt üldiselt hästi spetsialiseerunud ja organiseeritud: tervise murede jaoks arstid, füüsilise toimetuleku jaoks sotsiaalnõunikud, psüühilise toimetuleku jaoks psühholoogid jne. Pluss veel kõikvõimalik rohkem või vähem nö. alternatiivne abi muidugi. Aga kohtumõistmisega tegelevad ikka kohtud.

Otsi abi ja sa suure tõenäosusega ka leiad (paremad võimalused on ehk juhul, kui sa tead, milles mure õieti seisneb), võiks optimistlikult lõpetada. Või et rohkem maa peale tagasi tulla, siis võib lõpetada ka nii: "Elu on üks hädaorg, ära surema pead kord ja siis mullaks saama." :)