skeptik.ee

Kõigepealt tänud Martinile ja igaühele veel, kes siinse võimaluse avamise taga olid. Päris mitu korda ei ole tahtnud oma jutuga solkida mõnd olemasolevat, selleks sobimatut teemat.

Olen Marvile ja Krikule võlgu kirjeldused kokkupuutumistest minu jaoks seletamatude nähtustega, mis jätsid mingi jälje füüsilises maailmas. Panengi need siia. Või siis selle ainsa, kui teema peaks kedagi liigselt häirima.

See on siis lugu, millele olen eelnevalt ka juba vihjanud, ja mis kunagi jõudis minuni tagasi linnalegendina. Aga mis tegelikult toimus. Mälu järgi 20. aprillil 1969, loogika järgi eelmisel päeval. Kella ei mäleta, aga oli juba pime. (Vahel küsitakse siin täpsemat aega maavärina või mingite muude sündmuste välistamiseks).

Olime värskelt vene sõjaväest naasnud seltskond ja käisime koos ühes kooperatiivkorteris Mustamäel Szolnoki kandis. Korter oli nii uus, et laelampe veel ei olnud paigaldatud ja toas oli vaid voodi, laud, öökapp ning valgusallikaks "Vana Tooma" lamp. Toolegi ei olnud, ja kui me seal kogunesime, siis pidi neid vastaskorterist laenama.

Olime koos olnud ka nädal varem, ja siis ma koperdasin keset tuba laual olnud lambi juhtmesse ning tõmbasin lambi maha. See kustus. Kui me kirjeldataval õhtul jälle kogunesime, oli lamp pandud seina ääres olevale öökapile, et juhe ei oleks võinud enam kellelegi jalgu jääda. Öökapil oli ka taskulamp.

Hetkeks jäin oma kaaslasega tuppa kahekesi. Kõik teised läksid laiali – osad vastaskorterist toole tooma, osad Szolnokisse joodava järele. Meie jäime istuma voodiservale ja ma ütlesin lihtsalt pausi täiteks: "Kas tõmbame täna ka lambi maha?" Hetke pärast nägin ukse poolt mingit õrna ja ülikiiret sähvatust, kostus tugev heli nagu oleks jalaga löödud tühja palli, lamp lendas öökapilt üles, suunaga ca 45° sähvatusele vastu, põrkas öökapist umbes 20 cm kõrgemal vastu seina ja sealt kuskile 50-60 cm kaugusele põrandale. Löök oli väga tugev ja juhe lihtsalt ei lasknud lambil kaugemale lennata. Lamp loomulikult kustus, aga pirni kolb jäi terveks. Üsna kohe naases vastaskorterist osa seltskonnast toolidega ja leidis mind taskulambiga põrandal roomamas, et leida, mis asi lampi löönud oli. Midagi ei leidunud. Minu kaaslane sähvatust ei näinud, kuigi ta istus minu ja lambi vahel, viimasele lähemal.

Minu jaoks on fakt, et minu juuresolekul toimus füüsilise objekti seletamatu ümberpaiknemine ruumis vahetult minu "provotseeriva" lause peale. Ja ka see, et ma ei oska toimunut liigitada ühekski üldtunnustatud nähtuseks. Väidetavalt toimus juhtunule ajaliselt väga lähestikku veel teisigi veidraid sündmusi, aga need ei toimunud minuga, seega pole mõtet neid ümber jutustada.