skeptik.ee

Post edited 23:26 – 27. January 2011 by Paul

olen mitut puhku tundnud, et  ei saa teiste inimeste jutust aru – olgu tegemist siis ajaleheartiklitega või telesaate, vms. meediavormiga.

olenemata teemast on minu jaoks olemas teatud võtmesõnad, mis n.ö. käivitavad kurja kahtlustuse, et mulle aetakse targa näo ja  keeruliste sõnade abil täielikku jama.

esimesena torkab pähe selline -

paradigma -

vaatasin vikipeediast ka – no ei oskaks ise kuidagi seda sujuvalt muu jutu sisse toppida. võib-olla töövestlusel? – "ekspordi kasvatamine käesolevas situatsioonis on iseenesest juba täiesti uus paradigma!" – kõlab ju kuidagi jõuliselt, targalt ja heatahtlikult – isegi natuke üleolevalt – mees kes oskab sõna "paradigma" lausesse pista – sellise käes on ekspordi kasvatamine juba sääsetapp:)

proaktiivsus -

sellele raisale pole isegi mõistlikku sõnaseletust internetist leida. Kuna aktiivsus peaks üldjuhul tähendama energilist tegutsemist ja pro millegi poolt olemist, siis mulle seostub see sõna eriliselt aktiivsena olemist. Nagu natuke üle võlli aktiivsena. Tuleb klient poodi – tahab rahulikult kaupa vaadata – aga müüja on just käinud proaktiivsuse koolitusel ja õnnetu kunde ei saa poolt sammugi teha, ilma et proaktiivne klienditeenindaja ta silmist soove ei loeks. Vanasti kutsuti seda pähemäärimiseks…:) Aga noh – mida mina ka tean.

diskursus -

ma tõstan käed – mu väeti vaim ei suuda selliste murdjatega rinda pista:)

Hea meelega ootaksin siia täiendusi ja mõtteid segaste, kuid kõlavate sõnade kasutamise kohta.

Selliste sõnadega on hea igasugust jama inimestele ajada. Sead osavaid lauseid, oled enesekindel ja konkreetne ja juba usutakse Sind, mis siis, et nad sõnu ei tea, aga kuulaja võib mõelda: Ju ta teab, mida räägib… Sama asja võib ka täiesti tuntud vöörsõnadega teha kui neid lihtsalt ulmepalju kasutada.